Tal enesel katsutakse meeldida ja jääb ta veel nüüdki, muutmata ta tõearmastus puutumata. Täna õhtul on meiega Sulev Luik näitleja, keda ei ole meiega juba seitse aastat. Ülehomme oleks Sulev Luik võinud saada 50 aastaseks. Läheme veel korraks selle hapra mehe seltsi. Meie arhiivis on salvestus 1996. aasta kevadest kui Sulev Luik tuli raadiomajja, et lugeda Juhan Liivi luulet. Mis mu põues pakitseb? Mis mu meele nukraks teeb? Mis mind ära ehmatab? Kogunisti kohutab. Et nõnda palju ilu. On taevatähtedes? Et nõnda palju õrnust. On armusilmades. Et nõnda palju soojust on noores südames. Et nõnda palju elu on rinnas sügavas Valu nii palju ilma sees. Ja selles kõik nii vähe on teie lauludes. Kaela alt valge kõht, kollane, nokib nokitada. Vaatab targasti sisse. Tihase viis on see. Hädasti hädasti sain seda mõtelda. Lendab sääl lahtistel tee. Hõlpsamalt mägesid tõsta. Kergem on kaljusid kanda. Hõlpsam on ilmasid hoida, kui südametunnistust halba jõuad, saab või ei jõua, sa sured sa või ei sure, sa. Päike paistab kui päikene. Koit on süütuse läikene. Südametunnistus aga sööb sind, südametunnistus maha, lööb sind. Tumedas, elad sa? Kumedas, kõnnid sa? Südamekoormaga? Naised kangast seadvad kambris akna all. Mõttes jään ma seisma Nende ligidal. Minu mõte kangas. Minu mõte kangas ilma otsata. Ükskord oli tema veripunane. Teinekord ta oli valge lilleke, punane ja valge taevas sinine, südamesse paistsid tähed, päikene ulatas ta pikalt. Ilma otsani. Ulatas ta laialt, leidis ta hetki. Minu mõte, kangas katki, kärisenud. 1000 korda temas süda värisenud, tükid katki kistud Lendmas tuuledel, õnnelik neist, leides pisemat veel. Korstnate suits tõuseb otse üles. Tõuseb mustast umbus, seisab õhu sees. Vaikus. Ümberringi. Kõigis taludes. Üks õunapuu akna kohal, kui valge siidi sees vaikib tema üle. Ja tema oksades. Viibib tema üle ja tema oksades. Ta seisab mu akna kohal. Kuskil teed, ei tulekiiri aeg ju hiline. Ennäe, tulukene siiski vilgub, viimati koputan ja astun sisse. Lahkelt lahti tehakse. Tüdruk võtab ahjust leiba. Ja lõhn, nii armas. Tühi kõht. Kas soovite, külamees, must sooja leiba? Murdis tüki minule suure tüki sooja leiba? Oh küll, maitses magus. Soe leib. Säält ma tulen. Sinna, lähen, olen vaene rändurmees. Mitu venda sul, õde? Isa, ema elavad. Mul on neli kanapoega jutt neid ajas ülesse. Tuisk jookseb võidu tuisuga. Ja tume on taevas. Tume maa. Nii armas, armas, mulle ta silm paremat ei kannata. Ja välimust ja murelik. See vanemate minevik. 600 aastat läinud ta ei ainust tähte näha saa. 600 aastat. Ärge küsige mult luuletusi. Ärge küsige mult mitte midagi. Hoidke oma arutuse, mesi, hoidke oma kiitus tagasi. Andke vaesel eksijale varju. Andke andeks nõdrameelsele, kellel paremat ei olnud teha vaeva teistel häbise endale. Kiil kasvab kapsale alla ja kaalikale kiil. Kui liig palju vihma või kuiva kasvavad mõlematele kiil. Keel kasvab kaalikal alla ja ajalehele kiil ja ajale. Kiil kasvab alla. Ja kirjandusele keel. See keel on viha ja mõru. Ei lastele kõlba, ta ei kõlba ka vanadele pääd võimastab üksinda. Ongeelisid alati. Kuid ainult kiilid, meil ikka. Eikaalikaid kunagi. Kui mina olin veel väikene mees üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks Läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd. Mu ilus kullakene mis mõtled need jälle sa? Pääd kummardad armsast alla? On Ritsikaid, prussakaid ka mis tema kõik kuulnud ja näinud. Ei suuda ütelda, kuis valu viskab varia kuis muudab näo ta. Laul sellest kaduvast elust. See on kurblisem laul. Märtsi vast noorusest laulan kurbline laul. Laul sellest rusutud vast kurblisem laul. Jah, sellest looduses surest kurba on laul. Ja sellest südame murest kaebab laul. Kõik vanad tuttavad on kas olgu suur või väikene kõik. Kask varjab oja vee. Siin väljad nõnda seljakad ja armas päikse läik siin väljad nõnda briljakat, hea kraavi kaldal käik. Siin kari tuleb karjamaalt. Metslaulust kõliseb. Igalt fraat, mu noorus heliseb. Siin kodu, õhk mind teretab, kui siidi käega tuul teele tervist vastu toob. Nii õnnis olen ma siin, olen nõnda paenema. Oh, kanarbik oh lilleke. Nii kõle, kõle sügise. Oh, lilleke. Mind kurbus rõhub rängasti, seal arm, seal surm, seal sügise, su silm nii taevas sinine, oh lilleke. Ma lillesideme võtaks sind, köidaks sellega, sind köidaks sellega ühte, oh õnnetu Eestimaa. Ma taevasina võtaks, võtaks päikese, särava, võtaks eha, võtaks koidu, sind köidaks sellega. Ja armastuse ma võtaks, võtaks truuduse aususe ka ja köidaks sellega ühte sind kallis kodumaa. Ja veresideme võtaks, võtaks venna südamega. Metsmäesein kust läheb linnade ja kaob puude vahele nagu tänav silmale. Seal tuleb naaberkoormaga ja süütab piibu põlema. Käis Veskel. Käib mölder veskitiiva all. Kuid väljal kõnnib põllumees, muld moemust tal jalge ees. Ja enne seene kukub ka. Peab kummardama, kullael peab nuttes naeratama veel. Vaid külmalt elugi pakkuda. Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda. Kui enam ei jõuaks? Ei jõuakski saa. Kortuksuks rahva rinnast ja liigub ja loob ja lehvitab ja kauneid radasid rajab. Kadunud näitleja hääl oma leebel vaiksel moel lõpetamas meie argipäeva. See oli aprillikuus-seitse aastat tagasi, kui Sulev Luik tuli raadiomajja. Et lugeda Juhan Liivi. 16. aprillil ülehomme oleks Sulev Luik saanud 50 aastaseks. Tänase saatega tuletame sedagi seika meelde, et aprilli viimasel päeval möödub 140 aastat Juhan Liivi sünnist. Sel puhul kogunetakse nagu ikka Alatskivile. Et tunnustada kõige Liivilikuma luuletuse autorit. Kes see on, selgub 30. aprillil. Kuulmiseni ütleksid raadio stuudios toimetaja maris Johannes. Aga kui tänase õhtu luuletused on loetud, siis laulud on veel laulmata. Jätkab juba Anne Maasik koos Heikki-Rein Veromaniga. Ilmunud on nende heliplaat, kus kõrvuti laulud Uku Masingu ja Ernst Enno sõnadele. Täna kuulame hennat Anne Maasik ja Heikki-Rein Veroman.