Tere eetris on portaal tehnole, Kommentaare esitab Kristjan Port. Kapitalismi on vaba turumajandus ei ole üks ja sama asi. Kapitalismi sisuks on omada lisandväärtust tootvat kapitali mis paraku jaotub ebaühtlaselt. Suurema siilu omanikud omavad eelist võttes suurema turuosa ja sunnivad vähema omanikke oma kasuks tööle. Ehk kui sul on vabrik 100 töötajaga, siis ühe töötajaga ettevõttel on sinuga raske. Konkureerida lihtsam on tööle tulla. Järelikult on turg vaba. Vaid näiliselt, me ei tea, kas see on hea või halb, sest kummagi poole kasuks leidub tõendeid. Üldiselt tundub, et ebavõrdsus elavdab innovatsiooni ja siin me siis nüüd oleme kõike tegeva mobiiltelefoniga ilmselt kogemata inimkonna ajaloos kordagi idealiseeritud võrdsust. Oleme pärast põllumajandus ja tööstusrevolutsiooni hoogsat kogemust elamas parajasti tarkvararevolutsiooni epohhi. Nii nimetab seda kaasaeglasem altmann. Ja tema kirjeldamiseks peab esmalt põgusalt kirjeldama innovatsiooni. Sessi see algab tavaliselt ideega ja kombineerub kellelegi suure tahte ja usuga muuta idee reaalseks tooteks. Selleks tuleb teha teatud kulutusi lootuses, et tulevikus õnnestub kulud tasa teha ja majanduslikus mõttes ellu jääda. Kuna ideele järgnev ajajärk on selline, kus tulevik koosneb ainult jutust, aga kulutused on reaalsed. Nimetatakse seda etappi tihti surma oruks surmaorus analoogselt looduslikule saavad esmalt elamiseks vajalikud varud ja seejärel motivatsioon otsa. Ning oru põhja jääb lebama järjekordne skelett, mis just äsja kavatses veel elada õnnelikku tulevikku. Alt on innovatsioonirajal just selles surmaorus ringi lendav ingel, kes jagab valitutele raha, see tähendab, et on nõndanimetatud siidinvestoriks ning ta aitab siis heade ideede omanikud oru rohelisele kaldale, kus juba omal jalal edasi liikuda ja uusi kasvuinvestoreid kaasata. Omas tegutsemissfääris maailma parimaks ja tema tähelepanekuks seoses korra revolutsiooniga, et olgu, paistab nagu kordakse käesolev arengufaas tööstusrevolutsiooni luues siis uut rikkust. Aga siis tuleb suur, aga tööstusrevolutsioon lõi koos rikkusega tohutu palju ka uusi töökohti, kuna tehnoloogia nõudis töökäsi sealhulgas hästi treenitud töökäsi ja nendega ühendatud pead. Seetõttu lippisid miljoneid. Inimesed oma isikliku kapitali koolipingis ja müüsid siis seda hea palga eest Pabrikantidele. Hea palgaga said nad osta asju, mida ise siis vabrikutest toota aitasid. Tarkvararevolutsiooni altmanni arvates aga see aga, et nimetatud asi hävitab töökohti. Isegi kui suudame juurde luua uut tarbimist, pole kogenud investor ja innovatsioonistrateegia arvates alust loota, et seekordne revolutsioon mõjuks hästi inimeste sissetulekutele. Pigem kardab. Ta hakkab süvenema varanduslik ebavõrdsus ning sellest saab järgmise paarikümne aasta suurim probleem. See Altmann ütleb julmalt välja, et hoolimata populaarsusest näilisest lihtsusest on katsed hoida kinni väärtusetutest töödest ning ametitest väga halb mõte. Targem, ja kordades raskem on otsida juurde uut tüüpi ameteid. Aga kahjuks me ei tea, mis need on, kuna tulevikutööd hakkavad tänastest põhimõtteliselt erinema. Altmann ei püüa ka ise spekuleerida, mis tööd need on, mistõttu püüdkem tema vihjest õppida vähemalt seda, et kui näed midagi uut Ja imelikku, siis püüa hoiduda vana maailmatöö olemuse arusaamast ja emba seda uut võimalust. Sellisel juhul oled omakapitali valitsemisel tõenäoliselt paremas seisus mis toob medalt mõni teise hoiatuse juurde seoses ebavõrdsuse kasvuga tsemalt mann konstrueerib AI ehk tehisintellektist ohuallika sotsiaalsele heaolule ja teeb seda natuke teise kandi alt, kui näiteks diivan, looging, elan mask ning nüüd kapil Keitsia, Oxfordi ülikooli teadlased, kes kõik hoiatavad. Tehisintellektist kui inimkonda ähvardava reaalsest ohust sest tonium, tehisintellekt, tarkvara. Sellise võimsa tarkvara omamine on suur kapital ja annab väikesele pilliinimestele suure võimu ning loob samas suure ebavõrdsuse. Lisaks võib see tarkvara DNA molekulidega mängides luua näiteks sünteetilise elu, mis omakorda võib osutuda muude luu ohustavaks. Nii ongi kapital võimendunud kontsentreerunud plahvatusliku piirini. Mida siis teha? Kas peaks mõned teadmised keelustama või üritaks pidurdada tehnoloogia arengut? Altmann seda ei tea, aga ta loodab. Inimesed hakkavad sellise stsenaariumi peale rohkem mõtlema ja jõuavad üheskoos mõistliku strateegieni. Ühte siiski Altmann teab, et tänased arusaamad tööst ja tehnoloogia arengust on eksiteel. Ja olgu siis veel öeldud, et see altmann on 29 aastane.