Tere täna õhtul Ilmar Laaban. Ankruketi lõpp on laulu algustekste loeb Peeter tammearu. Laabani sürrealismi, lahkab Andres Ehin ja häälutab Ilmar Laaban ise. Kalendrileht oh suur sentimentaalne tõde nagu hooramaja keset ulgumerd. Ma koon üht jahedat kangast ilma sellesse uskumata. Piuks ikka nii ikka teisiti. Homme veelgi pidulikumalt, kui täna ikka elavas vestluses telefonitorude eemaneiga täis hirmu saada, sest kõht täissöönud tähistaevaleiba nina ajus, lõug südames iga uut mõrva, nõnda alustan. Piuks ikka sina, Ilmar Laaman. Su püksid ulatuvad lõpmatuseni ahelda, ruttu oma jalad, enne kui nad seda märkavad. Andres Ehin, mismoodi seda lao panid siis lõpuks kuulata, et mõistus tuleks vist nagu ära unustada või see ütleme, see ratsionaalne iva peaks nagu ära unustama, aga noh, mingisuguse metafüüsilise alluvuse seal vist ka ei ole. Ja ütleme, häälutuste puhul nüüd sõna tähendus ehk ei mängi väga suurt rolli, kuigi natukene ka seda aga ankruketi puhul sõna tähendus mängib ikkagi suurt rolli ja kas tähendused on natuke paigast nihutatud, luuakse niisugusi kontekste, kus sõnad kaotavad oma tavatähenduse ja seda tulebki nautida. Kas sellel sürrealismi sünnil võiks olla ka mingisugune ühiskondlik tõukejõud? Võib-olla ka see, et ütleme, Euroopa kultuur oli iseendasse takerdunud ja iseendast liiga küllastunud ja sellepärast oli vaja mõjureid ka teistest kultuuridest, ET sürrealismi suurmeistrid ei ole tüüpilised prantslased Apuljonäärecostrowitzki slaavi verd ja Bretoon, nagu tema nimigi ütleb, oligi rahvuslik Bretoon, ehk tegelikult nii, et sellest klassikalisest kreeka-rooma kultuurist, mis olid nii kõikehõlmav ja selle järelmid, selle pealt pöördus pilk mitmete maade folkloori koorile, nii et seal realistid olid huvitatud Euroopa äärealade folkloorist. Nii et kui oleks päratoonile kätte sattunud eesti rahvalaul, lammas läks laudile munele, siis võib-olla see läks väga-väga-väga võludega kahjuks tatud vest, teised selle avangard, ristlikud voolud tihtilugu jaapani kunstist või aafrika skulptuurist midagi haarasid, see ei olnud nii kitsalt Europa, tsentristlik, seal tahtmine ület toda Euroopa kultuuripiire ja saavutada uued, sünteesid, võib-olla alateadlik tahtmine Euroopa kultuuri mitmete muude kultuuride vahel. Noh, ega ei ole ka juhuslik, et pärast esimest sürrealismi kõrgperioodi elas sürrealismi taoline laad edasi Ameerika Ühendriikide piitnikut luules, eriti noorensferlinketi omas siis hilisem luule pärast suuri sürrealismi meistreid, kes lased kahekümnendatel kolmekümnendatel neljakümnendatel leid siis 50 selle kuuekümnendatel tulid juba niisugused luuletajad, kes olid läbi imbunud sässist džässi, lik, improvisatsioon. On jaa, prantsuse sürrealism. Need kaks hoovust justkui otsapidi läksid kokku. Kui nüüd laevani loomingu juurde tulla, siis milline tahk sellest on teile endale nagu kõige lähedasem? No minul on lähem ankrukett häälutanud, ma teinekord olen, aga ma ei pea ennast suureks häälutajaks ja sõnamängud nagu roosisse lavistes, võluvad, aga, aga nad ei võlu mind niivõrd, et nad mind inspireeriks ise midagi niisugust tegema. Üks tsükkel mulls, Geon poodud moos. Mis seal siis roos siis elavest sarnane? Võiks veel öelda seda, et, et noh, sürrealistlik ilukontseptsioon seda pidas kallaapan väga oluliseks, nii et ilu on kas hotellis plahvatuslik või teda ei ole. Umbses nigelas. Kes on seotud kuidagi ealiste iseärasus? Aga ei tea, ei, ma aruannetes on üldiselt ikka Bretoonisse mõte, aga Jaapan rõhutas seda küllalt tihti ja mingi inim kesksus oli Laapani sürrealism, mille omane rohkem kui kui paljudele teistele Sõr realistidele ET sürrealistliku kujundit sisaldasid. Inimese kehaosasid tihtilugu meile harjumuspäratusse ule näolises kontekstis. Käed-jalad suguvõsad, juuksed, nina, suu, Laapani kujunditest saab kokku panna mitmeid fantastilisi inimesi ja Sheraar närv all on siis ka sama tüüpikes slov kujundeid, mis seal alati eriti inimkesksed. Nii et kui ta Pariisist Lokujundi, siis ta leiab ka Pariisil olema need teised kehaosad ja need on omavahel nii ja naa seotud ja sellisesse teises interaktsioonis, aga kõik need tegevused, interaktsioonid on jällegi niisugused, mida me enamasti reaalses ärkvelolekus ei näe ja ka unenägudesse kõlgniat. Unenäod on sama reaalsed kui kõik muu reaalsus. Aga ütleme nüüd Laabam närv all, paljud 20.-te 30.-st sürrealist läksid väga une näolikuks kassionaalsel realism, loojas apolionäär katama lisas küll jah, sellele ratsionaalsele mõõtmele irratsionaalse mõõtme ja ärkveloleku mõõtmele unena mõõtme, aga kuidagi see tasakaal nende vahel oli teistsugune. Ta ei liialdanud unenäoliste sega, kuigi on ka sellised kujundatud. Mina enesel väelastame arrak kõrval, kes neelasel last, aga mitte alati. Ilmar Laaban sündinud 1921. aastal Tallinnas. Surnud 2000. aastal Stockholmis. Ankruketi lõpp on laulu algus, see on Laabani debüütkogu ja ta oli selle ilmumise aegu 25 aastane. See ilmus Stockholmis. See on esimene sürrealistliku luulekogu eesti keeles. Laabani sürri sõnastiku pühitseb Andres Ehin. Noh, ütleme selle käsklused, missugused, et ainult imeväärne on ilus realismi põhiteese siis labane, luules peaaegu puuduvad hääled, helid, laul on linnud, aga ei ole teada, mis häält nad teevad. On pillid, aga ei ole teada, mis häält nad teevad, tuule südames väänleb flööt, aga mis häält ta teeb, seda ei ole teada, selle asemel flöödihäälest rääkida, pannakse tuule südames väändlema. Kõik magab inimtühjas mäestikus sosistama, võimalik päikese rööked, et hääli teevad need, kes meie tavalises ärkvelolek, kus häälte ideelelt päike röögib, päike naksub ja linnud ei laula kalliblikas näiteks laulab. Sürrealism on romantismi saba, aga millise haardeulatusega sappa sürrealism kõrgromantismi edasiareng? Sürrealistlik luule on otsekui elav keha erogeenset ütleme, et ega seal siis normally seisukoht, mida lappan, armast teerid sürrealism ammutab oma jõu kitsalt sillalt tervise ja hulluse vahelt. Sürrealism käsitleb unenäo sisse valgumist ja laialivalguv, mis tegelikus elus realism reaalsusest ja heldusest üle lahutas. Luule vahutab tihtilugu nii, et väike, haara peast kyll. Jah, ütlevad Bratooni sürrealismi manifest on väga suur ja paks ja sisaldab palju mitmesuguseid olulisi märksõnu. Suurendusklaasiefekt on tähtis väikseid asju, näidatakse suurtena ja suuri asju, pahatihti väikestele peegeldamine, peeglid, ilu peab olema kolvulsiivne või teda ei ole konvelsiivne ilu. Oll, rootilist plahvatuslik sürrealism on lõbuilmet kandvas agaaga dramaatilises, traagilises konfliktis olevaga tegelikkusega. Sürrealism tahab tühja maailma täita ja on seega vastuolus müstikaga mustatäit maailmal tühjendada. Sürrealism on maagiline, aga mitte müstiline. Sürrealism on omane tüümuse ehk läbipaistvuse taotlus, siin ka meie kuulus usu müstik, Uku Masing. Temal on siis luuletused tormaalilist ukse taga moonimaitse suus, jumal magab vaikselt, silmad suletud turmaliinist. Uks on niisugune, millest läbi näeb ainult teatud nurga all ja ka jumal on siis niisugune otsa vaatasime, ta ei näe aga mingite pärismaade läbi murdunud võimetada taha jää Jakla taas esse lüümus, läbipaistvus teda kõik sedasama õnneteks. Laapani kuulus luuletus. Keset väljakut seisab armastuse tohutu, jäägu hajumine, lahustumine, valgumine, segunemine, sulamine, kriks, realism, mille omane sulavatkel laadeks lähedasemat aastani. Kere piim valgub laiali üle põranda. Lõpmatusse pasartamisse seguneb nõmme hääl, kes on sulatanud ahervareme taevaga kokku. Üks suur põhitõde on vastandite ühtsust tahetakse, tabad, et kuna kaks vastandlikku nähtust pannakse ühte kujundisse kokku, siis sellega sobitatakse kokku kokkusobimatut, et leitakse mingisugune kolmas tee, mingisugune lepitus vastandite vahel, kuigi selles lepituses võib-olla ka oma kummalist irve. Lõppsünd ja surm, liiv ja lumine tõlk, ütles vallutamas märgid, kellad ja numbrilaud, sellist keelsetes Laapanelkasse Peipsist õhu mullina tõusnud Kell, mille osutikson hauge bussiga jälitada tint. Ahah. Et sürrealism vihkab viletsust ja valu mise labilismi Dolorismi. Küll aga võib ta hinnata valus peituvat lõbu, näiteks nisus kujundus, et üks mees akna poolt pooleks lõigatud sürrealism lõbu ilmet kandvas agaaga trammis, tilisesse, traagilises konfliktis, olevaga tegelikkusega. Pete. Voobid. Ankruketi lõpp on laulu algus. See oli lapsepõlve lumine tarkus. Tähtede okstel ja kivide Kellis keset äikeseseebimulle ja eesriide taga milles lüümisid peopesade jäljed, mängisid liiva, teravamat, kiiret hämarat mängu nagu puhunuks tuul tasa üle kaetud laua nagu muutunuks veeks. Lindude kuldkalad rändasid treppest üles-alla. Magasid heinakuhjade all. Nad sündisid päikese unustus, hetkist. Nende surm oli kerge hiil, mis Aziz kristallide juukseid naeratuste kaevu pilkases õõnes. Vaikselt troonis välku tema Essteetsus meretäis luuletajad paberilehe kohal. Veel käisid ulmad alasti. Veel oli marmoril piima maik veel Sigis lüümeid, linde, aastate põgusast puudutusest. See oli nooruki ja aken täis verepiisku. Ärkasid haavapuude reateraci, jõgede kaldaid avanes tähistaeva kohutav Rõup. Ärkasid soolasse maetud trummid ja krohv varises suult, mis haigutas kaames müüris. Lehviva keele ja söestunud hammastega. Oi, kotkast lendamas, langetõvekiviga turjal. Oi lõikavad heina, armastus kuristiku põhjas. Kõrvad mõrasid otsekui kilbid kuulates koera luugregoola sosistavad raagus puude juuris ja tuhkrute hobuste kapjade all kes vaatlesid rannalt Kalade sõda, kes ulmasid kustutamata lubjast pudenema Spilveneitside kaenlaalusest ja häbemeist. Leebe, ammu ihaldatud talvena, ulmasid ja naeratasid, kuna vaakumi sammas pöörles üha kiiremini keset üle rahvast, et suurlinna nagu must võti täiskuu lukus nagu kõigi maha vaigid sõnade Neim. See on mehe ja soolane asuuri, läte. Tuul õõtsub ja pilvede rasked võtmed ripuvad puude kergeil okstel. Keskpäeva kirgas algebra, pidulik meri, rõõmu plaksuvate kangaste all, hõrgu jaheda surma mälestus. Põre, rammu ja kaljudel vilguvad tuled niiske heinalillevarte otsas. Kes on sulatanud ahervareme taevaga kokku. Millisel keskööl on saanud teoks tühjuse masinaõli, kirgastus, raskeks suudlus punaseks veeks kes on vaikinud nii kaua, et roimade lumi on löönud tuhmilt läikima lindude tiivul nagu paljastanuks taevas oma kinnaste käe. Ankruketi lõpp on laulu algus. Liiga sügaval kaljus, lõhe, kui et lipuehtes linn mõistaks veel oma tumedat verd muidugi, mängides unustuse tähtedega mujal kui medali tagakülje jääliustikul. Muidu kui varjusurmas. Ankruketi lõpp on laulu algus, kui sõrmed lagunevad koost ja saavad kõik saledaiks sõrmituix käteks. Kui pilvede ümbert kaob sina pide siis püstitub nurmel vabadus vai siis vormub nõe ja äikese tões armastuse, suurim ja halastamatu in prisma peadpööritavas kaevude taustal. Ankruketi lõpp on laulu algus. Valguskiire lõpp on tantsualgus, teisel pool vett, teisel pool tuld ootab virmaliste määratu leib. Olla pikem kui elu olla siruli raudahel. Aja logiseval sohval jalad üle ühe serva, jalad sündimatuses embrio ümisev laulu, nabaväät, lipu nööriks, tuvide hämarale, kalasoomusest lipule, pea üle teise serva pea surematuses koidu, mõrkoopium, ruumi, hääletu torm, sammastik laubal. Naerda öö üle naerda, päeva üle peos korstnatest malendid, silm jõe põhjas, jalg metamorfoos, ide trepil. Kuule, tungib läbi kalendrilehtede naerda, suve üle naerda talve üle Builon kiskjate üdi vulkaani kaashülgav, jääd, lapse armutud silmad, isa, luine, nina, ema, pilvitud suu. Olla pikem, kui elu olla lühem kui elu. Jälittetu ei jõua järele jälitajale. Vangla lendavas labürindis sündida enne surma sündida pärast surma. Leekivad sõrmed Repsmeteks näha kõike näha kõigi eest. Sonett kuradi bakteri pärast on läinud juba kogu igavik vett vedama. Kas pole varret sadandeid kordi päike pederast üritanud restaureerida? Kanast pudeneb üksnes saamatus sonett, mis koosneb kuivaks jäänud baarilettide sosinast enne lolli last udus pasa härg, tuuker järve nägisevale põhjale. Ta urmast eritub vette leebet pastellvärve. Kuna kalad ujuvad ringi linna ülikonnis ja tülpinuina pulmast paluvad taevatähti persse minna. Ma olen kanatiib mille on kulland, raju. Ma olen jäämäe öökuub ja köietantsija nutt. Ma olen auto mootor, mis õgib sipelgaid. Ma olen must lipp, ahvi peos. Ma olen kogelev vanker Linnuteekraavis. Ma olen sülekoer, käsigranaat. Ma olen Peipsist õhu mullina tõusnud kell, mille osuteikson, haug ja bussiga jälitati. Et ma olen leinava ema rõvedalt. Ma olen kevade viiludekssaetud käepide. Mul on võltshabe külmast aurust. Ma olen välgust peegelduv koi, ma olen. Kesköö, haarab taskust lumise revolvri. Mere kohal tiirleb peeretavaid päikesi. Ma olen suur segadus rongkäigus. Ma olen nõgi. Ma olen voorus. Ma olen tuul. Ma olen lindude müstiline selgroog. Metsik jõgi tormab hääletult läbi tolmuse büroo. Ametnikud korrutavad küünarnukiga laudadel lega tajusest, muudkui ähmast virvendust päikeses, kes haigutab luitunud vereplekiga kaetud kardinate taga. Kuna aeg-ajalt mõni kirjutusmasin, lööb paberile üksiku Aape klahv riivatud sööstvan kalal. Juba aastaid pole keegi enam astunud šefi kabinetti. See hõljub kägaras lae all nagu siga, sõrmed kleepunud, jäädavalt kokku surnud abikaasa, häbeme limaga. Tasane svingmuusika veab üle põrandal looklevad joont, mis keerdub mõnikord küsimuseks. Ta tahab vastata, avab suu, kuid suleb selle kohe kohutatuna säält tulva vast pimedusest. Büroos tukuvad ametnikud. Ükski ei näe triivi, mo peeglit, nissan järsku sigin nende selja taha ja kus heiastuvad ähvardavalt tuhanded uksed avanemas pilvede seintes. Komeedid vägistamas neitsilikke tähtkujusid. Meremasinad mürtsumas tuulekuulipildujad lõgisemas, hiigellind varjutamas laotust kandes rahmuna küünte vahel. Soo vale. Ning tõde. Valge linane kangas nagu purjus kiir lehvib soojas jääpangas. Sünni ja surmapiirmeri on uppunud merre. Laual tantsib toit, aga kivide verre ilmub ähvardav koit. Hakkavad rääkima, rabad, taevas hammustab puud. Kaunid, jäigad ja vabad. Rändavad kehas luud. Liisundon magusa õlu, mida jõi kalmistupäev öö enam 11 ei võlu. Ööp tõele, valmistu. Külmas õiglases udus hõljuvad su käed. Kala, kes vaipa, kudus, võtmena muigamas näed. Öök sinu kurdis kõrvas, avaneb suled sõõr. Uskliku suitsumõrvas haljastub korstnalõõr. Päevast päeva. Ma eitan, need pildid häviksid surmaga, eita, et suur oleks ja pilved Ainar rändaksid. See, kes tahtis alistada esemed igavikule, näeb, kuidas esemed alistavad igavikku. Neiu seisab peegli ees, kus tema peegelpilt särts sub nagu kirikutorn. Vuliseb nagu torni juur mõtleb oma kallimale, kelle väsimatult peod ajavad ust sõnana ka pärast iga paitust. Kala ja tuul on kaksikud. Nende läbipaistev tusk, mis tuksub naeru südames sulatab kividiviinaks. Linn tantsib igal kesktalvel, kui pakane on sulgenud aknad, silmad ja uksed, kõrvad. Suur lõke hääbumas, laanes puukoorest, kuradeid hiilib selle ümber. Ulatagem neile käed, koondugem ühiseks ringiks, kes korisevaid tüvesid. Ingli helkide kiuste mängigem lainte mängu. Ma hajunud laiali üle oma laua. Hajun laiali, üle lagendiku, hajun laiali üle oma elu. Mu substants on nii hõre. ETA vahedes süttivad väikesed hämarad tähed. Nii kergena uisk, lõpmus, aeg surnuks külmunud ulmist liuväljal. Et leinav saatemuusika on jäänutast igaveseks maha. Ma kogunen taas keset oma vaikuse kaost. Ma kogunen taas enesemõrvapäikeses ma kogunenud taas enesesünnituse kuus. Saar, mis on õginud meresaare südames sammas, kalust ja vrakkest ja Aadrust. Sammas nagu ähvardav võti saare logisevas lukus suitsu pilvena samba kohal, minu peagine kättemaks. Ma seisin oma meeleheitedžunglis ja hakkasin tegema sellest masinat. Aurukatla tegin ma leitsakust, mis ümbritses õhutühjuse mulle. Kangid tegin ma puutüvedest, mis nagisesid, vaadeldes oma variega. Rattad, tegin mammuda Lambest, milles peegeldus taeva all niidus rihmad, tegin madudest, kes tahtsid pageda džunglist ega teadnud, kuidas. Ma panin masina käima ja edevusest käia, täpselt nagu elav džungel unustas ta minu ja laskis mul sammuda temast välja. Ja käis ikka edasi. Pilkamaks valgust mängis vari, oma surma. Põgenes puu alt, tõusis taeva, vajus mulda, pilkamaks varju, mängis valgus oma surma. Peitis enda puusse salgas taevasalgas mulla pilkamaks valgust, pilkamaks varju mängis puu oma elu emmates koorega, olematut tüve. Järjest kahanev ana õnnes tolmu, kus su süda Lembides vaid veel teineteist uningu, su huulil igaveseks asuuri suudlus. Veel enam kui tuiskliiva kui jaama ooteruumid, tont kui loomi karjamaal, kes söövad paljaks oma varjud, vihkan ma sind. Heatahtlike tegude soos, mandugu su käed sul lumiselt vilkuvad silmad kandku kevadtuul mälestuste sigade ette. Ma vihkan sind. Mu vihkamine on suur võti, mis avab ukse kaljus. Et juurte sammul sammuks välja võidukas pähklid. Ülepäeva peatunud jõeööl laguva kiviaia tagant läbi talvehigirätiku keset luist suvemustavad su ripsmed pajud mu valuniidul. Sulgeda Remp sinitaeva ees, Su naba paemurru põhjas suitseb ja häälitseb Sirtsuna. Täringu tahkudel peegeldub laas. Laas nagu roostes võti. Laaskus Rahe kõneleb tõtt. Laas palavikus kätega. Su varbaküüned on tähtedeks vihkamise pööningul. May, unusta liblikalaulu. Ma tõstan umbrohtunud põllu välja horisondi silmusest sõnadega tähited laotusele. Näen linnusulgi kasvamas kõrvede liivas. Meresid naeratamas, vulkaane nutmas, loomi tantsimas, jahedate välkude all ümber tuulikute igavikku. Lange võist lehist, koordupsuselg. Ma seisan, tolmun, nugade õhutühjas, maastikus. Tütarlapse akt. Reied magav merehädaliste paar vrakki härmatanud aurukatlas Kümne varba ämblikuvarjud laskumas läbi säärte kergete ulma sõelaga sõelutud pilvede möödakuune, teist kedrati niiti, taldade tuule sele, kiltmaale. Peopesad muruga kaetud peeglid. Läbistet sõrmin ojadel, kus hüpleb Lutsu givena pilke, küüned, linnu sulised tootemid vastu õhtutaevast, mis toetub õlgade petlikule kaljuseinale tuikuva pimedus rongi tuleku eel. Piki selg roosiksakset, raudteed. Puusad klaasist haavalehed rüütuvad uduste tähtedega liblikatiibu ujumas kraatris, mis on avanud rindades vulkaanes hetkete kihav kivirahe. Laba sulgub ning avanev puri tuuletul minestusjärvel tõugata kuristiku horisont. Lennuk sulamas keevas vihmas maandub metsa habet maski all sosista vale kaevanduse suule hallivuse suunikuma, käikude seintes naeratusega peatub, söödab. Elada vabana või surra. Kaaluda päikest lehtedest kaalul tunnistada tõtt igale tuulehoole. Kanda laupäeval kaevude heiastust elada vabana või surra. Suudelda kive, asuuri, võtmeid, loomi keset äikest ja unustust, laulda kõrves lumisel häälel, elada vabana või surra. Korjata üles kõik kadunud sõnad nõtkuda lillede orgasmist, mis lõhub opaks taeva kildudeks elada vabana või surra. Kuulata õiglase vere purskkaevu kõnelemas, kesk hirmsat rohtaeda, teada neima ja tähtede hinda elada vabana või surra. Teada, et reetjate lagunenud silmad saavad lootuse kalade koeks ulmata sõnajalgadest ja rauast elada vabana või surra. Nutta taga kivistunud mesilasi, leida lõhang, kust saab taassündima kuu naeratada keeristormile näkku. Elada vabana või surra. Näha õitsemas musta pilve pealpool viljatu maastiku kirendust. Emmata hulluse lüümet, raidkuju. Elada vabana või surra. Meenutada häbi meenutada merd, mõista lapse muldsed küsimust, jääda ustavaks, sulanud jää panud. Igale elada vabana või surra. Vaadata orus puuna kasvavat koitu, vihkamise mäestiku harjalt. Liita inimnäoks, rahe ja liblikas. Elada vabana või surra. Elada nagu elavad lendkalad, elada talvises tules ja headuse öös, elada piiritult hävivana, elada jäävana imeväärses udus, elada rohuna, mõrvari haual, elada ühes käes kalju ja teises rõõm elada, avastamaks lainete südant, elada vabana või surra. Täna kuulasime eesti sürrealismi isa Ilmar Laabani tekste luges Peeter Tammearu. Tekstid on valitud luulekogust. Ankruketi lõpp on laulu algus, mis ilmunud Tallinnas 1990. aastal. Kogumikus, mille pealkiri oli oma luulet ja võõrast. Laabani sürrealismi, seletas Andres Ehin. Laabani häälutuse laenasin Jaan Malini kunagisest raadioloengust. Jaan Malin ise tegeleb praegu aktiivselt Laabani loomingu kaardistamise ja tema arhiivi korrastamisega. Ja selle töö kõrvalt on ta koostanud ka Ilmar Laabani tekstide uue kogu, mis ilmumist ootab. Aga tänase saatetekstid, salvestas Külli tüli. Muusika valis Silja Vahuri ja ankruketi lõpust nokkis roostet ja otsis laulu algust toimetaja maris Johannes. Eesti Raadio luulesaated. 2004.