Tere õhtust, armsad raadiokuulajad. Täna mõni päev enne palmipuudepüha ja sellega algavat suurt nädalat, mil me mõtleme meie issanda Jeesuse Kristuse kannatustele surmale, aga ka ülestõusmisele. Täna tahame kõnelda teemal, mille võiks pealkirjastada kahe sõnaga oma rist. Ja ma usun, et rõhutada tulekski siin tõepoolest mõlemat sõna nii korraga kui ka kumbagi eraldi. Ja võib-olla hakkame peale tolle teise ja veidi raskem agagi. Mis asi on rist. Võtsin Eesti entsüklopeedia ja lugesin. Rist lõikuvatest harilikult ristuvates sirgjoontest moodustatud kujund. Ka puust, metallist või muust materjalist samakujuline ese. Christian vanimaid maagilisi, kosmokoonilisi ja sakraalseid sümboleid. Rist kujutab maailma kui liikumatult tervikut märgistades selle keskpunkti ja nelja ruumi suunda. Siis kõneldakse seal veel ristiga seotud sümboolikast, mis põhineb tihtipeale arvul neli. Neli ilmakaart, neli aastaaega, neli elementi. Räägitakse veel haakristist kui ümber oma keskpunkti pöörleva stristist, mis sümboliseerib kõiksuse igavest liikumist. Ja lõpuks öeldakse üsna lühidalt, et ristiusus on rist enamasti ladina rist vahetus tähenduses Jeesuse Kristuse ristisurma tõttu, tema kannatuste ohvri surma ja igavese elu sümbol. Kaugemas tähenduses aga osundab rist Kristusele kui maailma keskpunktile ja täiuslikule inimesele. Nõnda kõneleb meie teatmeteos ristist ja ma usun, et selleski, mida äsja tsiteerisin, on üht-teist üsna olulist öeldud. Tänasel õhtutunnil tahangi teiega koos mõtiskleda nii Kristuse ristist kui ka sellest mille kohta öeldakse, et igaüks peab oma risti kandma. Ja et võiksime selleks mu meelest küllaltki tõsiseks teemaks. Häälestuda kuulakem laulduna ühte vanemat, et või ühte vanematest palvetest, mis ilmselt inimkonna ajaloos üldse olemas on olnud. See on väga lühike. Eesti keeles, issand, halasta, kreeka keeles kiire Leisson. Ma loen siia otsa veel ühe palve, mis on missa raamatus kirjas tänase päeva kohal. Kõigeväeline jumal võta kuulda meie palvet ja kaitse meid. Sest me paneme kogu oma lootuse sinu peale. Puhasta meid kõigest patust ja aita meil sinu armus elada. Nõnda, et me sinu tõotuste pärijateks saaksime. Palume seda Jeesuse Kristuse, sinu poja, meie issanda jumala läbi, kes koos sinuga ja püha vaimuga elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. Aamen. Ja ma loen ka lühikese evangeeliumi, katke Püha Markuse evangeeliumist. Nad viisid Jeesuse välja, et teda risti lüüa. Ja nad sundisid üht möödujat maalt linna tulevat küreene Siimanat Aleksandra sõja Ruubusse isa kandma tema risti. Ja nad viisid Jeesuse kolgata nimelisse paika. See on tõlgitult pealuu paik. Ja talle pakuti mürri veini, aga tema ei võtnud vastu head lõita risti ja jagasid ta rõivad omavahel. Nõnda kirjeldavad kolm evangeeliumit Jeesuse ristiteed. Neljas Johannese oma ütleb, et Jeesus kandis ise oma risti. Ja vaidleb nõnda justkui Matteusele, Markusele ja Luukale vastu kes väidavad, et Jeesuse risti kandis köreene Siimon. Ilmselt siin vastuolu ei ole või ei olegi nii oluline selle üle arutleda. Aga ma arvan, et väga põnev. Mõnes mõttes on see, et siin põimuvad väga tihedalt omavahel see Jeesuse rist ja meiereist. Jeesus mõisteti surma, ristilöömise läbi ja risti löödud pidi tõepoolest kandma ise oma risti hukkamispaika. Ja talle tuleb appi üks inimene, võiks öelda keegi meie enda hulgast. Nõnda siis kanname meie teatud mõttes Jeesuse risti. Samas aga me teame, et Jeesus löödi risti meie pattude pärast. Ja nõnda võttis tema enda peale meie risti. Tegelikult ongi üsna nõndamoodi, et me seda oma risti ja Jeesuse risti teineteisest väga hästi lahutada ei saa. Mulle meenub üks lugu, mille lugesin. Kunagi, ma arvan paarkümmend aastat tagasi välja antud teosest lugusid või muistendeid kalevipojast ja seal räägitakse, et kord käinud Kalevipoeg mööda Peipsi järve kallast ja. Kes ei saa kuidagi vee ja palunud siis Kristus, et Kalevipoeg ta enda õlgadele võtaksin, enda läbi järve viiks ja Kalevipoeg seda tegigi. Ja läks ja vesi muutus üha sügavamaks ja sügavamaks. Nõnda et kalevipojal tuli päris hirm peale. Ja korraga märkas ta, et, Ma enam vee sügavuse tõttu edasi minna ei oleks suutnud. Ei ole enam mitte tema, see, kes Kristust kannab, vaid vastupidi Kristus kannab teda oma õlgadel. Nõnda kõnelenud eesti vanarahvas. Siingi võib leida väikese paralleeli ristikandmisega. Jeesuse rist on seotud meie lunastusega. Tema suri selleks, et meie võiksime elada. Ja nõnda leiame tema kaudu hoopis uue tuleviku. Uue maailma. Prantsuse kirjanikul Andrei bar püssil on ühes romaanis juttu raskelt haavatutest esimese maailmasõja ühe lahingulõpul. Et mehed on kaevikus üksteise vahetus läheduses. Elu ja surma piirjoonel. Üks haavatuist tunneb surma lähedust ja ütleb siis Kustova nõrga häälega kergemini haavatud kaassõdurile, et see võtaks dokumendita taskust ja asetaks omad paberid tema kui paratamatult surmale vastu mineva mehe paberite asemele. Surev sõdur teadis, et ta sureb üksikuna omasteta leinajateta. Ta teadis ka, et ta kergelt haavatud sõjakaaslase selja taga oli roimadest määritud minevik sest ta oli lahinguväljale tulnud vanglast. Dominic, sa oled elanud halba elu. Võta minu nimi võtta minu elu, see on mu taskus võtada. Et ma võiksin endaga kaasa viia sinu roimad. Tahtlikult või tahtmatult kirjeldab kirjanik siin sedasama millest me võime kõneleda Jeesuse puhul. Ta on võtnud meie halva elu meie roimad, meie surma, selleks, et meie võiksime võtta vastu tema elu. Me kuuleme ühte laulu mille tekst on inglisekeelne, kuid mille mõte kõneleb Jeesusest kui taolisest sõbrast, kellel ei ole teist võrdset. Ma loen ühe lõigu ühe eelmise sajandi mumeelest huvitavama kristliku kirjamehe ja kirikutegelase John Henry kardinal Juumeni teosest kolmainsuse ja jumala inimeseks saamise müsteerium. Ta kirjutab nõnda. Kui nad jõudsid paika, mida hüütakse pealae asemeks lõidnata risti kahe kurjategija vahele. Ja isegi siis ei lõpetanud tema mõnitamist, pilkamist, vaid nad kõik ülempreestrid ja rahvas vahtisid teda ja kutsusid teda ristilt alla astuma. Nüüd palun ma teil mõelda sellele, et see nägu nii halastamatult puruks pekstud oli jumala enda nägu. Oimud verised okastest püha ihu välja pandud, pealt vahtijaile Jewermeisse piitsutatud et ristile naelutatud, hiljem külg piigist läbi puuritud. Need olid jumala enda ihu ja püha liha ja käed ja oimu ja külg ja jalad, mida vihas tardunud rahvahulk vaatas. See on niivõrd hirmuäratav mõte, et kui vaim seda esimest korda mõistab. On kindlasti raske millelegi muule mõelda. Nõnda et me peame sellele mõeldes jumalat paluma. Et ta annaks meile mõõdukust ja jõudu sellele õigesti mõelda. Et seda meile liiga palju ei saaks. Kui me niisiis mõtleme et kõigeväeline jumal ise, jumala poeg, oli see kannataja mõistame paremini kui seni seda kirjeldust, mille evangelistid meile temast andnud on. Me mõistame tema toimimise mõtet, tema vaikimist ja sõnu, mida ta tarvitas, kui ta veel rääkis Jebi laotuse värisemist tema ees. Mõelge armastatud jüngri ette kuulutavatele sõnadele, tema taastulemise kohta maailma lõpul. Vaata, ta tuleb pilvedega ja kõik silmad saavad teda näha. Ja need, kes tema läbi pistsid ja kõik maa suguharud tõstavad kaebehäält tema pärast tõepoolest tõesti meie kõigi kasuks või kahjuks, näeme ühel päeval seda püha palet, mida inimesed peksid ja tõotasid. Me näeme neid käsi, mis ristile naerutati seda külge, mis läbi puuriti. Me näeme kord kõike, seda, me näeme elusat jumalat. Nõnda mõtiskles too kirikumees. Ja nõnda võime meiegi mõelda sellele valule ja piinale mida pidi jumala poeg taluma, kui ta sai inimeseks armastusest ja nägi, et tema armastus tallatakse lihtsalt jalge alla ja lüüakse risti. Sellest armastusest suuremat ei ole. Ja sellest kõneleb ka meie järgmine laul. Oli kord kaks sõpra, üks õppis hoolsasti ja temast sai kohtunik. Teine elas kergemeelset elu, kuni tema teod viisid ta kohtu ette. Ta sattus sõbrast kohtuniku alla. Huviga, jälgisid kohtuametnikud protsessi käiku ja ootasid, millise otsuse langetab kohtunik. Neil oli teada kohtuniku ja kohtualuse omaaegne lähem sõprus. Üllatus valdas ametnikke, kui kohtunik langetas kõige karmima otsuse ja määras kõrgeima trahvi. Kuid siis ta maksis ise kaebealuse eest trahvi ära ja laskis sõbra vabaks andes talle võimaluse pöördumiseks oma kõlvatust elust. Sellise loo leidsin ühest jutlusest. Ja selle näitega iseloomustatakse sealgi toda jumala ja inimese vahekorda. Seda, kuidas Jeesus võttis enda peale meie risti. Sellele tema teole võib reageerida ilmselt mitut moodi. Räägime veel kaks lugu et näidata kahte erinevat võimalust. Toomas Paul ühes oma jutluses viitab jutule, milles räägitakse päeval mil Jeesus löödi risti. Läks ka vabaks lastud parabas, nagu kõik teised inimesed Jeruusalemmast välja kolgata mäel. Seal nägi ta Jeesust ristil rippuvat. Kuigi nad ei olnud enne kohtunud, tundis ta tema otsekohe ära ja nagu välk tabas teda mõte. Kui too ei ripuks, seal oleksin seal mina. Ta pööras kannalt ringi. Nüüd oli rist ta selja taga. Maailm lahti ta ees. Ja ta ütles endale. Kuna tema on minu ees surnud, pean vähemalt mina tema eest elama. Teine lugu on aga hoopis teistsugune. Oli kord üks raske süü pärast surmamõistetu kellel ei olnud Lootust, et ta selle otsuse täideviimisest pääseb. Vanglavaimulik külastas teda sageli surmaeelseid kuuldel kuudel. Talle tundus, et mida lähemale tuli surmaotsuse täideviimise kuupäev seda rohkem neis surmamõistetu hing olevat avatud Kristusele koosnevad, lugesid vangikongis uut testamenti ja palvetasid. Ilma et ta sellest vangile oleks midagi ütelnud, püüdis vanglavaimulik samal ajal riigivalitsejalt saada surmaotsuse muutmist pikaajaliseks vangistuseks. Ühel päeval ta võiski siis rõõmust särava sõnumi viia vanglasse. Surmaotsus on muudetud. Vange ei suutnud seda algul uskuda nagu läbi. Me kuulasta seda teadet, mida hallipäine hingekarjane talle tooma oli tulnud. Siis järsku ta hüppas aga püsti, vaatas metsikute silmadega enda ümber, haaras laual asuva piibli ja viskas selle põrandale hüüdes. Kui mul surma karta ei ole, siis ei ole mul enam tarvis ei teid ega teie Kristust. Ilmselt ka nõnda on võimalik reageerida sõnumile jumala halastusest ja lepitusest mis on teostanud Kristuse surma ja ülestõusmisele. Me ei tohi aga siiski unustada. Eto rist, mida Kristus kandis, millele ta naelutati oli meie oma. Me kuuleme taas ühte laulu mille pealkiri kõlab eesti keeles ei kellegi muu kui oma süü. Oleme nüüd kõnelenud päris palju. Kristuse ristist mis, kui lähemalt järele mõtleme on ikkagi seesama meie oma rist. Aga peale selle on võimalik kõneleda oma ristist või meie ristist ka veidi teises tähenduses. Vähemalt tundub see olevat veidi teistmoodi. Esialgsel pilgul. Jeesus ütles kord oma jüngritele, aga mitte ainult meile, vaid tervele suurele rahvahulgale. Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta Salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnege mulle. Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle. Aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, see päästab selle. Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidab terve maailma? Aga teeks kahju oma hingele. Sest mis oleks inimesele anda oma hinge lunahinnaks? Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka inimese poeg, kui ta tuleb oma isa kirkuses koos pühade inglitega. See ilmselt ongi inimese kõige suurem risk. Kui ta järgneb Kristusele ja teeb seda tõesti ausalt, siiralt ja kogu südamest. Sest siis peab ta paratamatult aeg-ajalt võib-olla isegi väga tihti minema vastuollu selle meie maailma ja elumugavuse ja väärtushinnangutega. Parem varblane peos, kui tuvi katusel või kuidas öeldakse, see tähendab, et see, mis on sul vees mis on ligidal, mis on silmaga nähtav ja käega katsutav on igal juhul parem kui see, mis on kuskil kaugel ja mille poole sa pead alles püüdlema. Kindlasti on palju asju, mille puhul see kehtib, aga noot, taevased asjad ei kuulu nende hulka. Siin tuleb inimestel sagedasti langetada väga raskeid otsuseid. Ja tihti on nii, et kannatused meie maises elus ongi tingitud sellest, et me ei saa elada ilma kannatamata, kui tahame jääda ustavaks Kristusele ja tema sõnale, nii nagu ta meid selleks üles kutsub. Sest sagedasti võib ju näha seda, kuidas inimesi, kes on ausad ja ustavad neid inimesi peetakse siin maailmas justkui mingiks erandiks heal juhul ja halval juhul lihtsalt lollideks. Nad ei oska elada, öeldakse selle kohta. See on kindlasti väga suur osa meie igapäevasest ristist. Aga sinna lisandub veel palju muudki. Meie maailm on üks kummaline koht. Ühelt poolt ta on ilus ja me hoiame temast kinni. Teisalt me kirume teda ja nimetame teda üheks hädauruks. Ja mu meelest veel üks huvitav küsimus on, et kuidas ta küll selliseks häda oruks on muutunud? Tänapäeval on ju väga moes öelda isegi kirikutes võib seda kuulda, et inimene on ise eneses ja põhimõtteliselt väga hea olevus. Ja nõnda ongi terve maailm täis ainult häid inimesi. Ja vastuseta jääb küsimus kust tuleb siis kurjus, kust tulevad kannatused? Eelmised laulus viidati sellele, mida teisiti on väljendanud vanarahva tarkus, et omad vitsad peksavad ei ole kellegi muu kui iseenda süü. Aga maailmas on ka palju taolisi muresid ja kannatusi, milles me ilmselt ei ole süüdi milles võib-olla ei ole mitte keegi otseselt süüdi. Ja needki on osa meie igapäevasest ristist. Me võime ju vaadata kristlusele ja öelda, et tema ei olnud samuti milleski süüdi. Ja ometi ta pidi risti kandma. Meie pärast, nõnda kui me oleme süütud nii-öelda Ja siiski kannatame. Siis võime teada, et Me oleme Kristusega ühel poolel. Ka see on osa kristlaseks olemisest. Igaüks, kes tahab koos temaga minna, peab oma risti kandma. Kas omaenda eksimuste pärast või oma murede ja kannatuste tõttu. Järgmise laulu pealkiri ongi mure. On suur viga, kui mõtlema, et Meie ei ole millegagi teistele valu või kannatusi tekitanud. Samamoodi on eksitus, kui arvame, et see, mis juhtus või tehti Kristusega ei puutu meisse. Nagu ma ütlesin, Kristuse riston. Meie rist. Ja me ei tohi mitte mingi hinna eest arvata nagu oleksid Jeesuse piinajad, kellest evangeelium kõneleb, olnud kuidagi halvemad kui meie. Neil olid parimad kavatsused. Nad käitusid täpselt nii nagu meie. Nad toimisid üldsuse huvides. Nad tegutsesid parima südametunnistuse kohaselt. Nad tapsid kristuse täiesti puhta ja hea südametunnistusega. Nagu meiegi. See on seesama kompromiss kurjaga. Mille me tihtipeale sõlmima selleks, et mitte kanda oma risti? Nõnda lisame aina raskust kristus omal. Teeme seda aga ka siis, kui ilma põhjuseta kurdame. Räägitakse, et oli kord inimene, kes aina nurise sama saatuse üle kurva lapsepõlve ja igava nooruse üle. Ja seejärel oma raske tööle. Ja juhtus nii, et ühel õhtul, kui ta magama läks tundus talle, et keegi tuleb tema tuppa. Ja ta mõistis mingil kombel, et tegemist oli ühe ingliga. Imestunult kooliste sõnu tõuse ja tule minu järel. Ta tõusis voodist ja järgnes oma teejuhile. Ingel viis ta trepist üles ja kui ta pööningu ukse lahti tegi, avanes seal enneolematu vaatepilt. Pööning oli pilgeni täis kõiksuguseid, riste. Need oli kullast, hõbedast, rauast, puust, suuri ja väikeseid värvituid ja värvimata. Kaunistatuid ja lihtsaid. Ei olnud kahte ühesugust. Ja kui ta neid imestusega vaatama olles kõnetas ingel teda ja ütles. Sanurised üha oma elu üle ja ütled, et sa ei suuda oma risti kanda. Jumala on andnud sulle loa valida endale rist oma äranägemise järgi. Kuid nagu sa isegi tead, mingit risti peab igaüks kandma. Inimene sai rõõmsaks ja otsis välja kõige suurema kuldristi. Kui häda. Ta ei suutnud seda isegi liigutada. Nii raske oli see. Siis valis ta väiksema, kuid rikkalikult kaunistatud risti. Ka selle ristikandmisega ei saanud ta hakkama. Kaunistused lõikasid talle valusasti õlga. Nii proovis ta järjepanu igasuguseid riste, võttis neid õlale ja püüdis käia. Lõpuks pika proovimise järel valis ta siiski ühe välja ning tuli sellega ingli juurde. Ma võtan selle, see sobib mulle kõige paremini. Hästi. Ütles hingel rahulikult. Aga kas sa tead, et see ongi seesama rist, mida sa oled kandnud kogu oma senise elu? Ja mille pärast sa aina kurtnud oled? See rist, mida me kanname võib olla tegelikult üsna väike ja kerge. Kui võrrelda teiste omadega. Aga loomulikult see ei ole mingi lohutus. Ja kindlasti mitte ei tohi manda mõelda parastavalt arvates, et teised on oma raskema risti mingi süüga ära teeninud samal ajal, kui meie oleme nii head, et meie oma on üksnes udu sulena kerge. Tegelikult on nii et ükskõik kui raske too rist on, mida me kandma peame. Ma ei muutu mitte kergeks. Aga me võime leida kuskilt mingit imepärast jõudu selleks, et kanda seda rasket risti. Rõõmuga. Kindlasti ei paistnud Jeesusest välja mingit erilist rõõmu, kui ta risti all vankudes kolgata poole läks. Ega ilmselt ka mitte köreene Siimonast, kelle peale Jeesuse rist pandi, kui Jeesus märkes. Aga ma arvan, Jeesusele andis ometigi sisemist jõudu see teadmine et ta on suutnud jääda ustavaks. See teadmine, et see on just tema rist ja kui tema seda ei kanna, siis jääbki see kandmata. Ja nad on meiega, kui me mõtleme, et me oleme jumala silmis nii palju väärt. Et ta annab meile meie kanda ühe osa oma tööst. See ei ole mitte üksi, vaid me käime ja kanname risti kogu maailma oma koos Kristusega, nii nagu pühakiri meile ütleb. Aga siin on muidugi üks väikene tingimus. Selleks, et taolist jõudu ja rõõmu leida, on vaja leida kõigepealt usaldus. Jumala vastu. Usk sellesse, et meie elul nõnda ka meie risti kandmisel on mõte. Järgmises laulus, mida me kuulame, küsitakse üsna tõsiselt. Kus on su usk jumalasse. Me võime jumalat usaldada kõiges sest me teame, et ta on võtnud enda peale ja kandnud meie risti. Ühes, ma arvan, umbes 1500 aastat vanas paasajutluses öeldakse nõnda. Ta on paljudes paljud talunud. Tema mõrvati Aabelis. Iisakkis aheldati ta jalad. Jakobis pidi ta välja rändama. Joosepist müüdi Moosest pagendati tallest, tapeti Taavetist, kiusati teda taga. Prohvet teist leotati teda. Ta sai inimeseks, näitsis poodi puusse, asetati haua põhja. Ta tõusis surnuist ja läks üles taevakõrgustesse. Tema on tal, kes vaikis. Kes võeti karja hulgast, viidi tapale, ohverdati õhtul ja maeti öösel. Pool ei murtud tema luid ja ta ei jäänud hauda. Ta tõusis surnuist üles, Jääratas inimesed allilma hauast. Teda võib usaldada. Ehkki muidugi kristlik usk ei ole selline kaubasuhe. Et kui jumal teeb seda, siis meie usume temasse ja armastame teda. Vanas testamendis Taanieli raamatus kõneletakse sellest, kuidas kolm Iisraeli meest keeldusid kummardamast Paabeli kuninga Nebukadnetsari püstitatud ebajumalakuju ette. Ja kui kuningas neid ähvardas ja ütles, et kui ta seda ei tee siis ma viskan teid tulisesse ahju. Ja eks siis vaatame, kas teie jumal, kellele te nii ustavad olete, päästab teid sealt. Ja nad mehed vastasid. Kui üldse keegi, siis võib üksnes meie jumal tulisest ahjust meid päästa. Aga. Sellegipoolest me ei kummarda ei sinu ega su ebajumalakuju ette. Jumalat võib usaldada kuna ta teab, mida me vajame. Ja see tähendabki tõelist armastust. Ta on võtnud enda peale meie risti. Ja üks asi on veel huvita. Kui me käime koos temaga ja kanname oma risti ja võtame osa Kristuse risti kandmisest siis kanname me samal ajal ka teiste inimeste risti. Nõnda õpime ehk jumala Iseküsimus on, kas meid võib alati nõnda usaldada, nagu meie võime usaldada jumalat. Üks juudi rabi, kelle nimi on mosse laip on nõnda kirjutanud. Seda, kuidas peab inimesi armastama, õppisin ma ühelt talumehelt tähistus koos teiste talumeestega kõrtsis ja jõi. Ta vaikis pikalt, nii nagu ka kõik ülejäänud. Kui vein aga tema südant liigutanud, kõnetas ta oma kõrvalistujat. Ütle. Armastad mind või sa ei armasta mind? Too vastas. Ma armastan sind väga. Esimene aga ütles jälle. Sa ütled, et sa armastad mind ja ometi sa ei teagi, mida ma vajan. Kui sa mind tõesti armastaksid, siis sa teaksid seda. Teine ei osanud selle peale sõnagi kosta. Ja ka see talumees, kes oli küsinud, vaikis taas nagu ennegi. Mina mõistsin. See ongi tõeline armastus. Kui sa armastad ühte inimest, siis sa tajud, millised on tema vajadused ja kannad koos temaga ta muret ja vaeva. Too juudi rabi muidugi lisanud, et kannad koos temaga ta risti. Aga selle Me võime siia juurde mõelda. Kristus kutsub meid enda järel. Et me võtaksime oma risti ja käiksime koos temaga. Ja kõik, mida ta meilt ootab on tegelikult andumus. Seesama, mida tema oma aia meie risti kandes on maailmale ilmutanud. Ta kutsub meid enda järele. Ja. Kuhu on vaja just meid. Ja see, mida meie peame omalt poolt tegema, on öelda talle. Jah, ma tulen, kui sa kutsud. Ja ma lähen, kuhu sa mind iganes Lägitud sinu õnnistusega issand, mu lunastaja. Sellesama mõttega jääb meie saadet lõpetama ka järgmine laul. Minu nimi on Enn Auksmann. Olen Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduste õpetaja Hiiumaal.