Eesti luterlik tund. Tere jälle hea kuulaja. Taas on eetriaeg Eesti luterliku tunni päralt. Ja me alustame järjekordset täna juba teist saadet sõnadest sõnumini kus mõtiskleme uue testamendi selle kirjutajate ja sõnumi üle. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja. Marko Tiitus ja saate tehniline teostus on Külli tüli poolt. Koguja kirjutab vanas testamendis. Igale asjale on määratud aeg. Ja aeg on igal tegevusel taeva all. Aeg sündida ja aeg surra. Aeg istutada ja aeg istutatud, kitkuda. Aeg tappa ja aeg terveks teha. Aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada. Aeg nutta ja aeg naerda. Aeg leinata ja aeg tantsida. Aeg kive pilduda, aeg kive koguda, aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda. Aeg otsida ja aeg kaotada. Aeg hoida oli aeg ära visata. Aeg rebida ja aeg õmmelda. Aeg vaikida ja aeg rääkida. Aeg armastada ja aeg vihata. Aeg sõjal ja aeg rahul. Me kõik teame, et ajad ei ole võrdsed. Et on hetki, mis kaaluvad üles kümneid aastaid, teinekord isegi kogu elatud elu. Me teame ka seda, kuidas käest lastud õige hetk ei pruugi enam kunagi tagasi tulla. Me teame, kui oluline on tunda ära, milleks just täna. Milleks just praegu aeg on ja seda aega kasutada. Ja teame samas ka seda, kui vähe me tegelikult seda oskame. Apostel Paulus oma kirjas vaatlastele aga kirjutab. Kui aeg sai täis, läkitas jumal oma poja, kes sündis naisest. Sündis seaduse alla lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse. Teisisõnu väljendatakse siin seda, et ka Jeesuse tulekuks maailma jumala sündimiseks inimesena pidi aeg täis saama. See juhtunud mis tahes momendil. See ei olnud meelevaldselt valitud hetk, vaid mingid tingimused pidid olema täidetud, pidi olema soodus aeg, pidi olema sobiv aeg. Kui mõnikord armastavad pastorid jõulujutlustes rääkida sellest, kuidas igal aastal jälle sünnib jõululaps, kuidas ta taas tuleb meie juurde just praegu kõnnib meie linnas ootab sisselaskmist siis on see õige vaid teatud piirini. On õige sinnamaani, kus me tahame rõhutada seda, et minevikus toimunud asjad võivad meie jaoks elavad olla ja elavaks saada ka praegu. Aga teiselt poolt on ääretult suur enese pett arvata, et kõik head asjad ja eriti jumala poolt pakutavad imed on meiega lisaks käepärast kõikjal ja alati aina ootavad, millal me viimaks ometi märkame tulla, osa saada ja vastu võtta? Ei ole nii. Jeesus sündis, elas, suri ja tõusis üles üks kord ja see oli tõepoolest eriline aeg kogu maailma ajaloos. Kui me arvestame praegu oma aega Kristuse sünnist ütleme, et mingisugune sündmus on toimunud nii ja nii mitu aastat enne Kristust või pärast Kristust siis ei ole see juhuslik, vaid mõnes mõttes küllaltki sümboolne. Saksa teoloog Hans kontselmann on nimetanud Jeesust aja keskpunktiks. Ja mingis mõttes väljendatakse ju siin inimpõlvede kogemust, seda kogemust, et Jeesuses Kristuses toimus midagi niisugust mis andis tähenduse nii eelnevale kui tulevale et temas said kokku praegune hetk ja minevik ja tulevik. Et me seda, mis toimus enne teda võime mõista temast lähtudes ja et tema on andnud tähenduse sellele, mis on järgnenud ja mis koni järgnemas. Tänases saates me püüame pilku heita sellesse aega, mis Jeesusega ja tema tulekuks sai täis. Püüame vaadata, millised olid need olud ja tingimused millised olid ootused, millega Jeesusele vastu mindi. Milline oli see pinnas, kuhu tema külvas oma sõna millised olid need kõrvad, kellele tema lausus oma sõnumi. Ma ei saa pretendeerida sellele, et tunniajase saate jooksul anda üksikasjalikku ja täpset ülevaadet nendest väga erinevatest suundumustest ja vooludest mis valitsesid tolleaegses filosoofias või lahata kõiki majanduslikke ja poliitilisi struktuure. Seda oleks liialt palju. Küll aga üritan tähelepanu juhtida mõnele asjale mis ehk aitaks meil Jeesuse ajastut, neid inimesi, kellega tema kokku puutus, paremini mõista mis aitaks sellel sõnumil, mis leidis kuulajaid tollal meie jaoks elavaks saada ka praegu. Loomulikult oleks mistahes inimest, eriti aga Jeesust Kristust vale pidada täielikult oma aja produktiks. Aga teiselt poolt alles siis, kui oleme heitnud pilgu tagasi oleme püüdnud mõista minevikku, haarata seda, milleks tol ajal aeg täis sai milleks ta tol ajal inimesi kutsus. Alles siis võime näha selgemini ka oma praegust hetke, näha selgemini tulevikku ja ehk taibata ka igavikku. Uues testamendis said kokku aeg ja igavik, igavik, mis ei ole mitte aja vastand ega tähendaga lõppematu Daega vaid mis murrab sisse tänasesse päeva sellesse kiiresti käest, libiseb asse praegusesse hetke ja annab talle tõelise igavikuliste väärtuse. Ristiusk on saanud alguse Jeesuse, keda mõnikord hüütakse tema kodulinna järgi ka Jeesus Naats aretlaseks elust ja kuulutusest esimese sajandi esimesel kolmel kümnendil. Kuigi juba Jeesuse eluajal koondus tema ümbergrupp, jüngreid või õpilasi, loetakse kiriku sünniks siiski seda hetke, mil need jüngrid 50 päeva pärast Jeesuse ülestõusmist pühast vaimust kantuna ja kinnitatuna asusid sõnumeid oma isandast tema elust, surmast ja ülestõusmisest maailmale kuulutama. Kirik kasvas ja levis Rooma impeeriumis. Jeesus Naatsaret, lase elu möödus Palestiinas ühes Rooma idaprovintsides. Kuid juba umbes 20 aastat pärast tema surma oli sõnum temast jõudnud impeeriumi pealinna igavesse linna Rooma kus tekkis ka kristlik kogudus. Ning neljanda sajandi alguseks oli ristiusk haaranud kogu impeeriumi. Eriti selle idaosad. Ja ligikaudu 15 protsenti elanikkonnast moodustasid uue õpetuse järgijad ehk kristlased. Rooma keisririigi sünd on seotud Julius sääseri adopteeritud poja Octavianus nimega kes aastal 31 enne Kristust aktsioni lahingus võitis Stahli Marcus Antoniuse ning Egiptuse kuninganna Kleopatra ja sai nõnda riigi ainuvalitsejaks. Vormiliselt jäi mitmeteks sajanditeks püsima vabariik, mille taasloomise Octavianus hirmutatuna sääseri mõrvast osava poliitilise manöövrina välja kuulutas. Sisuliselt hakkas aga kehtima sõjaväeline diktatuur ning Octavianus, sest sai temale kuuleka senati ja kogu riigi niinimetatud printseps, mis tähendab ladina keeli. Esimene. Aastal 27 enne Kristust võttis ta pidulikul Sakala reaalsel nimemuutmistseremoonial vastu tiitli Augustus suursugune või ülem, mis siitpeale sai kõigi rooma keisrite tiitliks. Rooma varase keisri riigi ajastul valitsevat kultuuripilti ja vaimu iseloomustatakse mõistega Hellenism. Ajaloolased nimetavad Helonismi perioodiks Makedoonia kuninga Aleksander Suure kes elas neljandal eelkristlikul sajandil vallutustele järgnenud kolme sajandit. Tegelikult kuni Rooma keisririigi tekkimiseni. Kellenistliku kultuuri järelmõjud kestsid aga veel sajandeid hiljem, olgu siis filosoofias, teaduses, religioonis või keeles. Sageli on ajaloo käigus kordunud ja kordub edaspidigi saatuse iroonia kus vallutajad võtavad omaks alistatud rahvaste kultuuri hinnates selle väärtusi endi omast, kas siis teadlikult või alateadlikult kõrgemaks kui teiselt poolt. Eks seegi näita ju vallutajate poliitilist arukust, sest alati on võimalik ka lihtsalt maha kiskuda ja hävitada. Nagu tegid barbarid germaani hõimud hiljem Roomas. Nõnda siis moodustab Hellenism ka uue testamendi ja kristliku kiriku kultuuritausta. Kuigi ristiusukuulutus Hellenistlikule vaimule mitmes mõttes üpris selgelt vastandub on aga tõsiasi, et Helenistliku kultuuri saavutused lõid viljaka pinnase ristiusu levikuks. Stalinistliku kultuuri on nimetatud ühiskultuuriks. Ka enne Aleksander suurt oldi vaimustatud maailma riigi loomisega ideest. Kuid too Aleksander, keda ajalugu on hüüdnud suureks taipas võib-olla esimesena, et suurriik ei suuda püsida üksnes sõjalise võimu toel. Tarvis on ühtset teadvust tarvis on erinevate rahvaste ja kultuuride sulatamist ühiseks rahvaks, ühise kultuuriga. Meid võib see mõte loomulikult muigele võtta, on meil selja taga kibe kogemus sõbralike vennasrahvaste perest Nõukogude Liidust, kus püüti kultiveerida sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku kultuuri. Aga isegi siis, kui Aleksandri paanide teostus jääb enam kui kahtlaseks, eks lagunenud ju tema riik üsna peatselt pärast ta surma. Ei saa siiski salata, et Ta lõi imperialistliku poliitika jaoks sootuks uued alused. Keiser augustuse ajaks olid väike riiklikud majandusstruktuurid lagunenud andes maad suurriigi, seekord siis juba Rooma ühtsele süsteemile. Kõik provintsid, linnad ja sõltlas riigid pidid roomale tasuma makse. See aga tähendas kõigi kohalike rahasüsteemide tühistamist ja ühtse maksusüsteemi kehtestamist. Võime siinkohal meenutada Jeesuse dialoogi variseride ka, kes tema käest küsivad, kas on ikka kohustuslik maksta okupatsioonivõimudele makse. Jeesus palub näidata Ta raha ja variseride taskus olev münt on keisri rooma keisripildiga. Kuigi mõnele üksikule erilises soosingus olevale vasallkuningale jäeti oma isiklike näopiltidega vaskmüntide vermimise õigus siis kaubanduse aluseks oli kogu impeeriumis ikkagi ainult rooma valuuta. Kuigi ühtne raha andis hoobi väikeriikide iseseisvusele, soodustas ta teiselt poolt panganduse ja kaubanduse arengut. Nii tekkis suhteliselt korrastatud teedevõrk. Ehitati võimsaid sadamaid, teed olid piisavalt laiad kaubakaravanide tarvis ja samas röövlite eest kaitstud. Ühine raha ja head teed muutsid reisimise muidugi vastavalt tolleaegsetele võimalustele aga küllaltki mugavaks ja hõlpsaks. Ning reisisid mitte ainult kaupmehed väeüksused, vaid ka rändfilosoofid ja hiljem ka kristlikud misjonärid. Võib-olla oled sa hea kuulaja lugenud või kuulnud algristikoguduse suurima apostli Pauluse kolmest misjonireisist ja ka tema teekonnast Rooma. Võib-olla oled vaadanud ka kaardilt neid vahemaid, mis tal tuli läbida? See kõik sai võimalikuks ainult tänu soodsatele riigi poolt loodud soodsatele tingimustele. Sõnumi kuulutamist, muukeelsetele, rahvastele ja suhtlemist reisidel võimaldas aga Hellenistlik ühiskeel niinimetatud koi need kui need tähendab kreeka keeles üldine. Ja tegemist oligi tegelikult kreeka keelega, mis kujunes välja Otica dialekti baasil ning lihtsustus aja jooksul üksjagu. Selles keeles on kirjutatud ka uus testament. On vaieldud selle üle, kui levinud võis olla Koine Jeesuse aegses Palestiinas. Küllap kõneles Jeesus Galilea talupoegadega siiski nende ja tema enda emakeelt. Aramea keelt ja pühakirja loeti ikka vanaheebrea keeles. Kuid samas on enam kui tõenäoline ka lihtsad maainimesed suutsid end teatud tasemel arusaadavaks teha kreeka keeles mis oli rahvastevahelise suhtlemise ja kaubanduse ja teaduse keeleks. Ainult riigi läänepoolsetel aladel oli ladina keel kasutusel kõnekeelena. Apostel Paulus aga, kes oli saanud korraliku klassikalise hariduse, kirjutas selles keeles vabalt ning mõneta. Kirjad on suurepärases kreeka keeles nii stiililt kui vormilt. Me võime kujutleda, missugune oleks olnud ristiusu levik teistsugustes tingimustes, kui Jeesus oleks näiteks sündinud samal ajal Eestis või Ameerikas. Või kui ta oleks sündinud küll sama rahva juutide hulgas. Aga näiteks keskajal, kui juudid olid surutud getosse ja elasid Diaspora ana hajuvil oleva rahvana Euroopas, Saksamaal ja Hispaanias. Kui kaugele ja kui kiiresti oleks sõnum temast jõudnud, siis nõnda ei mänginud Helenism väliste tingimuste poolest uue testamendi kujunemisele levikul sugugi väiksemat osa kui näiteks trükikunsti olemasolu usupuhastusideede edasi kandumiseks. 16. sajandil. Apostlite tegude raamatu seitsmeteistkümnendas peatükis tuuakse ära Pauluse kõne või jutlus Ateena. Aeroc paagil Ateena mehed. Ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud. Sest kui ma läksin läbi linna ja teie pühamu silmitsi siin leidsin ka sellise altari, millele on kirjutatud tundmatule jumalale. Keda teie nüüd, kui tundmatud teenite teda kuulutan, mina teile jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees. Kes taeva ja maa, issand, ana ei ela templites, mis on kätega tehtud. Ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja. Tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik. Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid. Et nad otsiksid jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida. Kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme. Nagu ka mõned teie luuletaja-ist on öelnud sest ka meie oleme tema sugu. Kui me nüüd oleme jumala sugu, siis ei tohi me arvata, et jumalus on kulla või hõbeda. Või kivi sarnane või nagu inimeste oskuse ja kuju Klose loodud. Jumal on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud kuid nüüd käsita kõigil inimestel kõigis paigus meelt. Parandada sest ta on seadnud ühe päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle mehe läbi kelle ta on määranud ja ta on pakkunud kõigile tõestuse sellega. Tema üles äratanud surnuist Kuuldes surnute ülestõusmisest hakkasid mõned pilkama. Teised aga ütlesid. Me tahame sinult selle kohta. Ta veel teinegi kord kuulda. Nõnda läks Paulus nende keskelt ära. Aga mõned mehed ühinesid temaga ja said usklikuks. Nende seas ka kaeru. Paagi liige, Dionüüsias ja üks naine Tamaris nimi ja teisigi koos nendega. Eesti luterlik tund. Me kõnelesime sellest, et Jeesuse esimesed jüngrid olid Galilea talupojad. Siiski oli ristiusk esimestel sajanditel peamiselt just linnarahva pärusmaa. Ja seda küllap mitte ainult seetõttu, et misjonäride ka Pauluse reisid kulgesid linnast linna ning just seal rajati esimesed kogudused. Isegi sõna pagan, mis praegu tähendab ristimata inimest või mittekristlast viitas algselt ladina keeles lihtsalt maarahvale. Kuna Rooma riigis suurettevõtlusega kaasnes väiketalupoegade vaesumine kellel tihti kavala kauba ja petise tööga nende maavaldused ära võeti, siis sattus üks osa nendest võlaorjusse, teine osa siirdusega linnadesse õnne otsima. Siiski vedas, vähestel. Suur hulk jäi vaeste linnaosadesse virelema, nii nagu ka välja teeninud ja kasutuskõlbmatuks muutunud sõdurid. Sotsiaalsed vastuolud, teravnesid ja orjade arv tänu majanduslikule tõusule mitmekordistus. Loomulikult polnud mitte kõigi orjade saatus võrdselt haletsust väärne. Nende hulgas oli majateenijaid, oli haritlastest, ametnike ja koduõpetajaid. Oli isegi eraettevõtjaid, kelle varandust võis võrrelda isanda omaga ja kes ajasid iseseisvat äri. Suurem osa aga töötas siiski suurmajandites ehk lati Fundiumites, kaevandustes ja kaleeridel. Ning nende saatus oli tõepoolest küllaltki troostitu. Teinekord aheldati põllutööl 50 orja üksteise külge suurt tatra vedama. Lõhed ülem- ja alamklassi vahel olid väga suured. Ristiusukuulutus ütles, et mistahes barjäärid inimeste vahel on langenud ning kogudustes koliori tõepoolest võrdne oma isanda või emandaga. Kristlased ei teinud küll katset orjandusliku ühiskonna kaotamiseks. Neil polnud oma poliitilist või revolutsioonilist programmi. Nad moodustasid uue, teistsugustel alustel tegutseva kogukonna. Seesama Paulus kirjutab oma kirjas Koloslastele. Kui te olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma looja näokohaselt siis ei ole enam kreeklastega juuti ei ümberlõigatud ega ümber lõikamatut, ei umbkeelsete, kas küüti ei orja ega vaba, vaid kõik ja kõikides on kristus. Kõigi inimeste võrdsust kuulutasid ka kaasaegsed filosoofid, näiteks stoikud ja küünikud. Aga kristlus pakkus sellele reaalse ja käega katsutav aluse. Meie võrdsus ei rajane lihtsalt üksikute inimeste progressiivsetel ideedel vaid sellel, et jumal on meie kõikide isa, kes meist hoolib. Tema poeg Jeesus on elanud meie kõikide heaks ja surnud kõikide eest. Me ei tohi arvata, et ristiusk leidis vastukaja ainult alamkihi hulgas ainult vaeste Nutrade elu hammasrataste vahele jäänute südameis. Aga teiselt poolt nii vanas kui uues testamendis rõhutatakse seda, et jumal on hüljatute Survatute poolel. Ja see on neile, kes ei oska või ei suuda või ei taha oma väärtust teiste arvel teostada. Ja neile, kellel pole illusioone, oma kõikvõimsusest rõõmsaks sõnumiks, mis vabastab isegi siis, kui orjaseisus ise püsib. Helenistlik inimene oli maailmakodanik patriotismile kodu koldel ei olnud tema südames olulist kohta. See inimene reisis palju, oli kokku puutunud eri rahvaste ja kodanikega. Ta tundis erinevaid kultuure. Üks ajastut iseloomustav märksõna on sünkretism, mis tähendab usundite segunemist. Kohalikud linna või riigi või hõimujumalad kindlustasid oma eksistentsi nõnda, et nende austajad samastasid neid tähtsamate rooma jumalatega. Kreeklaste Zeus, roomlaste Jupiter ja Väike-Aasia Seraapis olid näiteks tegelikult ühe ja sama jumala erinevad nimed. Küllap on niisugune samastumis püüa väikestele rahvastele nii või teisiti välja pääsuna tundunud erinevatel aegadel. Me võime meenutada Eesti rahvusliku ärkamisaega seda, kuidas kirjanikud siis produtseerisid. Suuremate kultuursemate rahvast eeskujul ka eestlastele, mütoloogiat või kangelasi, epusi. Konju Kalevi pojaski, lisaks algupärastele rahvaluule motiividele laenatud elemente nii kreeklaste ja germaanlaste mütoloogiast kui ka piiblist. Samuti odata New Eiši sarnaste liikumiste ja maailmavaadete populaarsust kaasajal. Seal on tähtis vaimsus, meelsus, avatus, kas sa usud jumalat või kummardad Budak või oled hoopiski meditatsiooniga tegelevate-ist? See kõik ei oma mitte mingisugust tähtsust. Sest vaim on kõikjal sama, kõik teed viivad Rooma. Muidugi võime küsida, mis on seal roomas. Sünkretism, mis taotles identiteedi säilimist. Sulatame väiksema, suuremasse, seadis tegelikult identiteedi hoopiski ohtu. Oma ja ehtne ei olnud enam eraldatavad võõrast ja laenatust. Roomlased ise olid usulises mõttes sallivad siis, kui ametlik keisrikultus oli täidetud. See tähendab, kui igav kodanik oli sooritanud kohustuslikud Kohverdamised jumalustatud keisri kuju ees võis ta rahulikult tegeleda omaenesejumalatega. Kõik mahtusid ilusasti sõbralikult üksteise kõrvale. Sünketism juhtis mõningaid inimesi ka niinimetatud kõiki jumaluse austamiseni. Jumal ei ela enam templis, vaid on olemas kõiges, ta ongi ise kõik. Siin me võime näha niinimetatud filosoofilise monoteismi või ainujumalausujälgi milles kristlik kuulutus leidis loomulikult sissetöötatud pinnase. Samas viis aga teisi inimesi see kogemus, et nende ülitähtsad jumalad olid kodust pisutki kaugemal, täiesti tundmata aga hoopis kahtlema jumalate või jumala olemasolus üldse. Siin võime näha midagi ateismi jumala jumalate eitamise laadset. Nii ei kadunud Hellenistliku ühisvaimu sildi all mõtteviiside ja hoiakute paljusus tegelikult mitte kuhugi. Haritlased ei võtnud jumalaid tegelikult enam ammu tõsiselt. Jumalaid, kes üsna inimese sarnastena oma naljakaid tegusid tegid ja kellest lihtrahva jaoks anekdoodilaadseid müüte, jutustati vastuseid oma eksistentsiaalsed, kelle küsimustele otsisid haritud inimesed filosoofiast. Filosoofia tegeles eelkõige praktiliste küsimustega elutarkusega eetikaga. Kuidas leppida saatusega? Kuidas saavutada hingerahu? Kuidas suuta kindlaks jääda ja toime tulla selles leiva siia pulbitsevast maailmas, kus kõik tundub suhteline. Hellenismi ajastu prohvetid olidki stoikutest ja küünikutest filosoofid. Nemad kuulutasid nagu juba juttu, oli kõikide inimeste võrdsust. Aga nad kuulutasid ka tasakaalus loovutamist maailmale selja, pööramise või isegi maailmapõlguse näol. Nende ideaaliks oli inimene, kes trotsib saatust sellele saatusele alistumise näol. Oli aga palju muidki pääseteid. Niinimetatud müsteeriumiusundid pakkusid osavõtjatele salajaste usuliste riituste kaudu hinge, ühinemist jumalusega. Mõned otsisid väljapääsu kaskeesist maailmast pagemisel, teised jälle vastupidi, ohjeldamatu hisprassinguis Georg, jättes. Inimene, kelle maailm oli nii avaraks muutunud, jõudis lõpuks iseenda juurde jälle tagasi. Kellenismi iseloomustab äärmine individualism, mida pisut üldistades võiks, kui võtta loosungina päästku ennast, kes saab ja kuidas saab. Ja võib-olla on üldistus seegi, kui ma ütlen, et sellenistliku kultuuri võiks nimetada pessimistlikuks. Aga igal juhul oli ta kodutu. Nii vaimses kui füüsilises mõttes kodutu ja kahtleva inimese kultuur. Ka siis, kui kristlik kuulutus leidis mitmeidki kokkupuutepunkte omaaegse mentaliteedi, Omaaegse filosoofiaga. Me kuulsime, kuidas Paulus kõneles Ateena Aeropaagil haritud inimestele filosoofiat tundvatele inimestele. Ka siis pakkust ristiusk midagi sootuks uut. Ta pakkus küll inimese isiklikku uuenemist ja pääsemist, samas kutsudes teda uut tüüpi kogukonna või kollektiivi liikmeks. Ristiusk pakkus inimesele küll vabadust maailmast, aga mitte maailma põlgamist või sealt põgenemist. Ristiusk kuulutas kõikide inimeste võrdsust. Aga selle võrdsuse aluseks ei olnud mistahes maised või inimlikud kriteeriumid, vaid see, et meie ühiskond on taevas. Nagu Paulus kirjutab oma kirjas Koloslastele. Ja just seetõttu võime me siin maailmas selle taevase ühiskonna poole rännates olla üksteisele vendadeks ja õdedeks. Kui kolmandal sajandil möllas Aleksandrias katkuepideemia, siis olid kristlased need, kes julgesid matta surnuid ja see äratas imetlust ja lugupidamist ka kõige suuremates skeptikutes. Jeesus oli juut. Jumala pojana sündis ja kasvas ta arhitekt Joosepi ja tema naise Maarja heebreapäraselt Mirjami peres. Juutide elulaad, nende usk, kultuur, nende igapäevane vagadus olid selleks pinnaseks, kust Jeesus toitus. Sellele toetudes ja samas sellele vastandudes paiskas ta täiskasvanuna maailma oma sõnumi oma kuulutuse. Jeesuse kodumaa oli Palestiina, Palestiina põhjapoolseid maakondi tunneme ka Iisraeli ja lõunapoolseid juuda. Nime all. Juudas asus pealinn Jeruusalemm. Esimesel eelkristlikul sajandil okupeeris Rooma impeerium Palestiina. Oma kitsukese territooriumiga asus see väike rahvakild tegelikult kogu oma ajaloo vältel suurriikidevahelises tsoonis. Iseseisvust võimaldati talle vaid nendel lühikestel perioodidel mil Lähis-Idas tekkis võimuvaakum ning suuremad vennad, kes muidu palestiina kordamööda teineteise käest vabastamas käisid, olid liiga hõivatud omaenese siseasjadega. Ja ometi ei kadunud juutide mälust kuningriik, mille eesotsas kunagi seisid vägevad mehed Saul Taavet ja Saalomon. Poliitilisele tähtsusetusele vaatamata või just tänu sellele oli juutide ainsaks võimaluseks, et kestma jääda eristumine teistest oma keele elukommete eelkõige aga oma usu poolest. Kui tuletame meelde kasvõi kümmet käsku, siis juba esimeses käsus ütleb seal jumal. Mina olen issand, sinu jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrvale. Võõraste kultuuridega segunemine võõraste jumalate järel jooksmine oleks juutidele tähendanud kadu. Eri aegadel hurjutasid Iisraeli ning Juuda prohvetid neid valitsejaid ja kodanikke, kes reaalpoliitikutena ja ajaga kaasas käivate inimestena püüdsid kohaneda ja muganduda võõraste kommete ja uskumustega. Prohvetid nimetasid seda küüniliselt hooramiseks. Kui aastal 587 enne Kristust Babüloonia sõjaväed vallutasid Jeruusalemma ja küüditasid suurema osa juutide ülemkihist Paabelisse siis küllap kas just taoline eksklusiivses, et juudid erinevalt muudest hajuvil asuvatest rahvastest jäid siiski rahvusena püsima. Just tol ajajärgul kujunesid välja või leidsid erilist rõhutamist juutlusele hiljem nii iseloomulikud jooned nagu ustavus Toorale Moosese seadusele, esimesele viiele Moosese raamatule range kinnipidamine ümberlõikamisest kui usuvälisest märgist ja loomulikult monoteism. Usk ainsasse jumalasse. Neid asju ei saanud keegi ka vangipõlves olles ära võtta. Uut testamenti lugedes näeme, kuidas need teemad suhtumine Toorasse ehk seadusesse või ümberlõikamine taas ja taas läbi jooksevad. Apostel Pauluse kirjades on palju juttu ümberlõikamisest ja evangeeliumides loeme, kuidas Jeesust süüdistatakse selles, et ta vastandub seadusele kisub maha või lammutab seaduse. Et asjadest õigesti aru saada, peame meeles pidama, et see oli üks tõsisemaid süüdistusi, mida ühele juudile võidi esitada. See tähendas süüdistamist jumala ja rahva reetmises. Need olid asjad, mis kandsid identiteeti. Aga just kodumaalt kaugel olles kujunes templiteenistuse asendajana välja ka sünagoogi jumalateenistus ja preester konna funktsioonid võeti osalt üle rabide Õpetajate ehk kirjatundjate poolt. Pöördume tagasi Helenistliku ajajärgu juurde ja vaatame, kuidas Hellenism juutlus omavahel läbi said. Loomulikult oli ka juutlus või eelkõige osad rahvareligioossed ja poliitilised juhid aldis võõraste mõjudega kaasa jooksma. Jeruusalemma rajati gaasiume ehk spordihooneid ning mõned juudi mehed lasksid koguni taastada oma ümber lõikamatuse. Kuid alati sääraste nähtude ilmnemisel tekkisid ka tugevad vastupanuliikumised. Just see andis tõuke teisel sajandil enne Kristust puhkenud niinimetatud Macapite sõjaks mille suurim kangelane oli juudas makkabi või makaabeus. Selle sõja või revolutsiooni tagajärjel sai Iisraeli rahvas veel kord üürikeseks ajaks iseseisvaks oma kuningavalitsuse all. Ja see sai kesta vaid rooma riigi tugevnemiseni. Sest aastal 63 enne Kristust vallutas Rooma väejuht Pompeius Jeruusalemma ning sellest hetkest alates hakkas Iisraeli poliitilist elu kontrollima Rooma impeerium. Kuigi kohalik kuningadünastia jäeti vormiliselt troonile. Kuningas Heroodes suurel, kes valitses aastatel 37 kuni neli enne Kristust. Tema valitsemisaja lõpus, sündis ka Jeesus. Sellel kuningal õnnestus veel korraks kehtestada ühtne võim üle kogu Palestiina. Aga juba pärast tema surma jagati riik ta kolme poja vahel. Jeesuse päevil oli palestiina juutluses mitmesuguseid usulisi ja poliitilisi parteisid ning voolusid. Kui me loeme uut testamenti, siis puutume korduvalt kokku variseridega, kellega Jeesus on konfliktis. Ja saduseridega, kellega ta vaidleb. Variseride stja saduseridest jõuame järgnevates saadetes pikemalt juttu teha. Lisaks nendele võiks aga mainida ka Esseene, kes olid maailmast tagasi tõmbunud. Vennad. Üks osa neist elas kloostrites, millest suurim ja tuntuim oli Kumraanis surnumere lähedal kõrbe loodeosas ja teine osaga oli hajunud üle kogu Palestiina kõikidesse linnadesse ja küladesse. Esseenide arvates ei olnud teised juudid isegi Jeruusalemma preestrid mitte jumalale truud. Nemad pidasid endid jumalalepingule ustavaks jäänud vähemuseks. Üksnes nende juht, keda nad hüüdsid. Õigluse õpetajaks ja tema jüngrid suutsid vana testamenti õigesti mõista ja selle saladustesse tungida. Esseenid ootasid suurt ajaloolist kriisi, viimset võitlust, mil jumal laseb omavalitsusel üle maailma nähtavaks saada mil ta hävitab ketserid. Hävitab ka juudi rahva suurimad vaenlased, Rooma okupandid. Teine osa juute. Innukad ja võitlushimulised noored mehed aga ei leppinud lihtsalt lahenduse ootamisega vaid püüdsid sellele kaasa aidata. Moodustasid partisanisalku. Neid hüüti see lootideks. Nad varjusid mägedes ja metsades ning nende eesmärgiks oli igal võimalikul juhul vägivaldselt Rooma okupantide vastu astuda röövida ja tappa. Nii Esseenide kui see lootide tegelikult taga ka variseride ja saduseride tee oli käidav siiski vaid vähestele. Lihtrahvas elas edasi oma igapäevast elu. Raske välise surve all. Tuli taluda vägivalda, rõhumist, rahvusliku diskrimineerimist ja sotsiaalset ebaõiglust. Tegemist ei olnud aga ainuüksi poliitilise surutisega. Jutluse ja Hellenismi kokkupõrge oli tegelikult kahe täiesti erineva maailma kokkupõrge. Siin vastandusid ühelt poolt juutide usk ainsasse jumalasse ja roomlaste poolt kohustuslikuks tehtud keisrikultus. Siin vastandusid Hellenistlik, individualism, juutide kollektiivsus, nende usk endisse kui äravalitud rahvasse. Juudile ei läinud korda ainult individuaalne mõtisklus või leppimine oma saatusega vaid see, mis neist rahvana saab. Siin põrkusid kokku Hellenistlik idee pimedast saatusest, mis maailma valitseb juutide usk jumalasse, kelle käes on ajalugu, kes seda suunab ja juhib. Maainimestele kõlasid oma traditsioonilist igapäevast elu ega suutnud kuidagi neid kahte maailma endas lepitada. Sai selgeks, et vaid ime jumala enda ime suudab nad roomlaste haardest vabastada ning taastada Iisraeli kuningriigi. Seda imet oodati selle ime täitumist. Jeesuses nähti. Tõuse evangeeliumi viiendas peatükis algab Jeesuse mäejutlus, nõnda aga kui Jeesus nägi rahvahulki, läks ta üles mäele ja istus sinna maha. Ja kui jüngrid olid tema ümber kogunenud avasta oma suu ja hõbe. Kuidas neid õndsad on need, kes on vaimus vaesed sest nende Päralt on taevariik. Õndsad on kurvad. Sest neid lohutatakse. Õndsad on tasased, sest nemad Pärivad maa. Õndsad on need. Kellel on nälg ja janu õiguse järele sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on puhtad südamelt sest nemad näevad. Jumalad õndsad on rahu. Tegijad, sest neid hüütakse jumala lasteks. Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse. Sest nende päralt on taevariik. Õndsad olete. Teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist vale Xugust kurje räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk. On suur taevas. Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid, enne teid. Hea kuulaja märkamatult on tiksunud sekundid ja minutid ning meie saateaeg hakkab tasapisi täis saama. Eesti luterlik tund on klassika raadioeetris igal pühapäeval algusega kell kuus õhtul. Ja järgmine saade sõnadest sõnumini jõuab loodetavasti sinuni kahe nädala pärast. Siis tahame rääkida neljast evangeeliumist, nende autoritest ja sellest, mida, mismoodi ja miks nad kirja panid. Eesti luterliku tunni toimetuse telefon on kuus, 31 43 11 kuus 31 43 11 ja aadress Tallinn, kiriku plats kolm ja indeks üks, null üks kolm null, Tallinn, kiriku plats kolm, indeks üks, null üks kolm null. Oleksin väga tänulik, kui sa leiaksid aega, et kirja teel või helistades esitada oma arvamused ja tähelepanekud tänase saate kohta. Et öelda, mis jäi segaseks või mis kutsus edasi mõtlema. Oled tere tulemas ka Eesti luterliku tunni koduleheküljele internetis, kust võid leida materjale piibli ja kristluse kohta ja kuhu saad samuti jätta oma küsimused ning jääda samal teel interneti teel ootama kavastuseid. Me kuulasime täna Arvo Pärdi orelipala paari interVallo ja vanamuusikat ansambli Hortus Musicus esituses Andres Mustoneni juhatusel. Tahan tänada sind selle tunni selle aja eest, mida võtsid minuga jagada. Ja loodan, et see ei ole päriselt tühja raisatud. Meie elu koosneb hetkedest ja annaks jumal, et me sellest liiga hilja aru ei saaks. Võib-olla on just täna õhtul ka sinu ja minu elus aeg millekski oluliseks küpseks saanud. Ilusat õhtut ja head aega soovivat sulle Külli tüli ja saateauto Marko Tiitus kuulmiseni. Eesti luterlik tund.