Ligines 20. sajandi lõpp ja Eesti Draamateatris lavastati Hamletit, mis paraku esietenduseni ei jõudnud. Kohe kohtume näitlejaga, kes olles ära jäänud Hamletist oleks mänginud offeiliat. Ja ma sain veel võtma nii et sellest on natuke kahju, et ma ei saanud teda teistele näidata. Sain juba pihta, ma arvan, salopeedial viga oli, mida sa keela tahtis, muidu ta on kuidagi sihuke lahja kuju mu meelest olnud kogu aeg et ei saada aru, mis tal viga on, tahaks küsida, mis tema tagumikku torgib või mis on tema asi, ta ei ole lihtsalt mutrike seal nende võimumängude vahel, et alguses ma olin päris hädas, mõtlesin veel, et oi kus mina tean, mis, mis oskan mina sellest teha või üldse, mis ma üldse oskan sellest rollist arvata. Kuidagi. IRL üks. Raadiosaade hiirelõks on näitleja portree peaosaline, vabakutseline näitleja Katariina Lauk kes lõpetanud lavakunstikateedri 16. lennu aastal 1994. Rolle diplomilavastustes Saimoni pilaksi, pluus, teisi sindel saialilled tilli, Tšehhovi kolm õde Maša Kõivu Lõhmuse põud ja vihm, Otiilija lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, lumivalgeke ja marionettnukk nukkude akadeemias. Lavastajad Ingo Normet, Meeli Sööt, Priit Pedajas, Elmo Nüganen. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Vestlesime Katariina lauguga 19. aprillil 2004. Jutt hakkas hargnema tema näitlejatee algusest ehk Pärnu kooliteatrist, mida juhtis Aare Laanemets. Kui oluline osa oli Pärnu kooliteatril elukutse valikul. Katariina Lauk? Päris oluline, sest samal ajal olin ma lainemäe juures, tantsisin ja me käisime päris esinemas, nii et mingil hetkel mul tuli valida. Kas ma jätkan lainemäe juures tantsutüdrukuna või jään kooli teatrisse edasi, sest kahte korraga ei olnud enam aega nagu teha. Et ma tegin valliku kooliteatri jaoks ja ma arvan küll, et selline konkreetsem otsus minna edasi lavakunstikooli on ikkagi tugevalt seotud sellega, et ma käisin kooliteatris. Võib-olla tööst andis ka rohkem teadmist sellest, et teater ei koosne ainult ilusatest kostüümidest, kleitidest ja printsessi mängimisest. Et see on ikka päris tõsine töö ja andis aimu ka natukene näitleja ja lavastaja suhetest, mitte lihtsalt rühma tööst kui sellisest. Noored saavad kokku ja on hästi tore ja teeme midagi, mis meeldib. 10 aastat on nüüd sellest lõpetamisest sellel lennul, et kuidas sisetundes, kas see 10 aastat on see mingi oluline ajajärk või? 10 aastat on pikk aeg. Kui tagasi vaadata, siis minul on küll selline tunne, et midagi väga olulist on tehtud. Kohati isegi tunne. Mingi periood on tõesti lõplikult pöördumas, ütleme selline laps, tüdrukute või, või laps, naiste maailma kujutamine. Ega see kuhugi kaos on olnud äärmiselt rikastav, aga aga see on möödumas, ma tunnen. Jah, ma olen päris sellisel teelahkmel kyll. Päris hea meelega seisata natukene, vaatan enda ümber ja taha ja ette kiirustades midagi maha emaga. Selline mõtlemise aeg on küll enese uuesti leidmise kokkukorjamise aeg. Aga eksast ongi vanus, Anik tead, 30, selles 10. aastas on need olnud kahte moodi näitaja, Ruuetan olnud oma koduteater ja praegu siis vabakutseline ja nad on kaks täiesti erinevat staatust. Kui ma olin koduteatris, siis tollasest noorsoo nüüd linnateatris säiliks täiesti oma kindel struktuur, kus ma olin küllaltki turvaline, kaitstud, hoolitsetud, mingil moel ka kunstiliselt garanteeritud väga elujõuline loominguline periood minu elus. Suurte eeskujude õppimise aeg. Ja samas ka oli selles ajas ka vähe sellist eksperimentaalset või hullumeelset, ei, sellist. Ta oli väga turvaline, aga see paniga seisma mingil määral. Kui ma nüüd tagantjärele sellele vaatan, siis ma saan aru. Pani seisma selles mõttes, et ma muutusin ka loominguliselt ja inimesena väga nõudlikuks nägemata tegelikult pisiasju, mitte väärtustades enam seda loomisime ja hetke impulsiivsus improvisatsiooni kuidagi muutusse töö tegemine või näitlemine, ütleme siis automaatseks nagunii oli garanteeritud õnnestumine, nagunii oli garanteeritud, täis saalid. Ta tegi ühelt poolt see kohustas, aga teiselt poolt ka sisemiselt laisaks ja see laiskus nagu tegi pirtsakaks või lõudlikuks selles mõttes absurdselt nõudlikuks, teine klapid silmadeta. Ma muutsin väga palju viimastel aastatel, ma arvan, nii linnateatris ja see mu ära tuleks, sealt, ma arvan, on olnud ainuõige minu jaoks see lahendus, nagu te nii oli. Ma vaevalt et oleksin sealt ära tulnud, ise ütleme omaalgatuslikult, kuigi nüüd tagantjärgi ma saan aru, et aeg oli õige, aga vat kuidagi ei ei julge, meie ei võta seda. Ta ei võta käsile tegelikult nüüd on seisak ja nüüd peab midagi tegema selle heaks et sellest seisust välja tulla. Ja see aega oli küll tegelikult sealt ära tulla, eks see oli väga raske, kui need algused alati on rasked ja muutused on rasked. Agarad kohustavad sind kui ennast kokku võtma, ennast kehtestama põhiliselt just iseenda jaoks. Ja see oli jällegi mulle väga kasulik saada nii-öelda vabaks, vabakutseliseks ja vaadata siis ümberringi on, mida ma olen teinud, mis on mulle jäänud nii, millest ma hoolin, mis on minu väärtused, mida ma kindlasti tahan kaotada ja millest ma tegelikult võin loobuda. Ja praegu ma leian, et vähemalt mõnda aega olen ma kindlasti veel vabakutseline. See nii väga siis mulle sobiks natuurilt sest linnateatrisse jäid mu kõige paremad kokkupuuted partneritega laval kõige ilusamad hetked, ütleme mis puutub loomingut ja selline totaalne algamine sõna otseses mõttes ja kasvamine. Ja loomulikult see tekitab sellist Kymeral tagasi igatsust. Aga praegu see, et ei ole just nimelt turvaline ja ei ole kindlust see kummaline küll, säilitab selgema pilgu ümber minu, mis on need tööd, mida mulle pakutakse, kuidas mina ennast selles näen, kuidas ma teisi selles näen. Piirid on väga selged ja reeglid on väga selged. Kui sa oled vaba ja tõesti ainult oma riisikol nii-öelda kõnnib ringi külaskil. Katariina laugu rolle linnateatris. Shakespeari Roomeo ja Juulia Juulia Rosiiliksi valge abielu biouca Wisconti Rocco ja tema vennad Lälyya ja Chineta. Dima Nüganeni kolm musketäri, mileedi. Rohumaa, Tuulingu teatri fantaasia ainus ja igavene elu Erna. Rollid lavastustes impro üks põhja konn ja impro kaks Nanseni pass. Stoppardi Arkaadia, Tomas Siinal Ibseni naine merelt, polete läkk dollahhi Inišmaniigerik Helel. Lavastajad Elmo Nüganen, Jaanus Rohumaa, Katri Kaasik-Aaslav. Linnateatrisse jääb meeletult palju ilusat tööd. Ma võiksin nimetada võib-olla ainult paari-kolme tööd, et mis ma olen teinud ja ma olen tõesti teinud seda külma kõhuga või enesele tunnistades, et see on tõesti olnud halb, mida ma olen teinud, tähendab, mind ei ole kohalgi olnud, ütleme siis kogu oma ihu hinge ja ülejäänud kõik on kindlasti läinud minust läbi, nii on jätnud minusse jälje märgi südamesse kui mällu. Jah, kui hakkad mõtlema, siis on väga palju ilusaid rolle mitte ainult rolle, vaid just töid ja partnerlust ja lavastusi. Kõigepealt jah, Romeo ja Julia, mis oli täiesti kool omaette. Kui teatrikool oli, ütleme kooliteater minu jaoks raudselt oma ettekool, siis kalmeti koorile oma ettekool jäliga oli ka aroom ei ole, lavastus oli täiesti omaette kool. Nojaa, see algaski juba ju koolis. Kuidas seda viis aastat Juliat mängida oli seal ju väga erinev, iga juba inimesed ja aga erinev, eks, eks ma lõpus põdesin tõesti, et jumal, ma olen 25 ja mängin Juuliatega puhtalt enesekarpi mõtlemine või täiesti kinni mõtlemine. Aga loomulikult see Julia, kes ma olin alustades, oli hoopis teine Julia sisemiselt kellena ma lõpetasin. Ja sealt edasi Bianca alges abielus, mida alguses oli planeeritud mängida. Roome juuli jätkuna. Ta oli tegelikult mõeldud, et kas ühel õhtul üks lavastas ja teisel õhtul teine või isegi järgemööda kae. Läheb ikka õhtune. Et nagu roome Juulia hilisemas versioonis või omaette versioonis. Sisuliselt räägiti samadest asjadest või ta põhirõhk oli sarnane. Ma mäletan, kui me sellest rääkisime, planeerisime, mõtlesime igasuguseid ideid, oli et isegi samu fragmente algusesse lavastasime sisse või proovisime sisse minu jaoks ka ääretult oluline. Ta kaelas siis sellise pik epopea, kolm musketäri. Hästi raske töö siiamaani ma ei olnud väga töötanud eneses jõulisemate varjunditega või tugevamate joontega. Ja see osa nõudis neilt ääretult palju ja neid tuli mõista. Et seda kõike põhjendada, mida, mis meid käivitab ja mis on tema valupunkt millest Ta tegutsemine alguse saab leida need motiivid, miks nad on nii jõulised ja kuidas seda üldse väljendada ja milles jõud seisneb ainult tugevas hääles, vaid kuidagi sellist sisemist intensiivsust oli, vajas endas üles leida selles mõttes hästi õpetlik. Ja kuidas seda teha siis, kui hing on kinnipaelaga kaelas, kui korsett ümber kere, kuidas hingata ja kuidas liikuda ja kuidas vehelda ja kuidas joosta, et ja ka esimene selline väliõhutükk ennast maksma panna. Mis siis veel vahepeale Jaanuse töid improt vist on, jäid sinna vahele, Rocco muidugi, rokovist jõudis veel enne sinna vahepeale koogi dokumendi ja on minu esimene roll, kus, mille ma endale ise küsisin. Aga nad ei jaga, oli täpselt sama lugu, et ma kasutasin selliseid tugevamaid joonimi, tugevamaid hoovusi endas. Ja see lõpuks võttis päris läbi, väsitas ära see teema seal lõpus Tiia surm ja see ei olnud midagi teha kuidagi. Ma arvan. Ma ei osanud siis endaga nii palju ka tööd teha, et aru saada, mis minuga toimub, miks see niimoodi energiat röövib ja miks ma ei jaksa, või nende teemadega, eks need olid võib-olla minu nooruse koht. Ta lihtsalt veidi rasked või võis olla mingil hetkel nagu üle jõu käiv. Ei mõistnud sinna taha päris. Too sai jõud otsa, ütleme selline nagu vaimne jõud sest see on ikkagi väga oluline, kui on selliste teemadega kokkupuude, siis töö iseenesega on ääretult oluline, et sa ei murduks materjali all. Seda ma olen ka alles kogemustega saanud sellist mõistmist, tarkust. Sest no näiteks lõppude lõpuks kolu mantsis teeneks olevat teatri etenduses. Kui ma tõesti seda niimoodi taha läheks ja võtaks hinge, siis selliseid teemasid ei saakski teha või sellist laadi teatrit ei saakski teha. Aga ma olen sellesse väga kindel suhe ja mul on midagi väga konkreetselt öelda. Jaamu käsutan nagu neid jõudusid, mis toimuvad minu selles rollis ja selles etenduses. Ja ma oskan need ära lõpetada, kui etendus lõpeb. Ma oskan näinud nagu käsitseda, valitseda seda energiat, neid jõujooni, see on ääretult oluline. Aga ma ei tea, kas, kas on täiesti õpitav ainult kogemusega või, või kuidas tuleb, minu puhul on see tulnud ainult niimoodi, samm-sammult, järk-järgult. 1997. aastal esietendus linnateatris Tom Stoppardi Arkaadia. Etteantud teemal Katariina Lauk improviseering, lavastaja Jaanus Rohumaa. Ma arvan, ta on üks parimaid, kellega ma olen töötanud koos, kellega ei ole tekkinud kunagi kommunikatsiooniprobleeme. Ja ma tõesti pean teda üheks parimaks ja seda sellepärast, et ta hingab ja elab teatrist. Tema jaoks on näitlemine näitekunst vaieldamatult kõige olulisem osa tema elust ja ta selle nimel vaeva näinud ja see vibratsioon, mis tas on, on mulle lähedane ja arusaadav. Ei ole kuigi palju töid koos, teil on riist ütleme, seitse või kaheksa aga et kõik on olnud, saaks ainult head üllatused. Ta on üks kingitus, ma arvan, meie kultuurile ja iseasi, kas seda kingitust ta ise eelkõige ja siis ka see kultuurikeskkond hoida oskab. Arkaadia ei ole kindlasti selline tekst, et kui Katariina tselehtel trupis ei oleks olnud, siis kas teab, kas oleks seda otsust nii muidu teha saanud. Katariina ei olnud rahul proovides sellega, et Marko septimusena oli ta vastu kuidagi karm ja hoolimatu. Natele tundus niimoodi. Siis see samastamise aste enda rolliga oli, oli äärmiselt suur. Ta lähtus kirjutamast seinast vaataski teda 14 aastase tüdruku silmadega ja seda septimust, ütleme, tõetunne on, on väga võimas. See oli vast üks kõige rahulikumaid prooviperioodi, mis ma teinud olen ja ta oli ka üks pikimaid, neli kuud, võib-olla ainult ainus, igavene oli veel pikem ja ei mingit väsimust ega tüdimust selle aja jooksul tekkinud. Ja Katariina sai ka selle rollist mõeldavad preemiat tookord. Ja see oli ka täiesti õige, sest et mul on üks hetk meeles, kui me tegime proovi ja ei leidnud ühele lõigule nagu seda õiget rütmi sinna sisse ja siis ma ütlesin talle, et vaata, siinsamas laua kohal on õhus need planeedid, mis on tegelikult nagu tolmuterad või elementaarosakesed, aga jäisel elementaarosakese struktuur on ju sama, mis tähesüsteemi, mil või või noh, sedasama tarnesüsteem valitseb ka nagu aatomis. Ja siis ta hakkaski metsalt õhust püüdma ja iga kord, kui ma hiljem ka 75 või midagi sealkandis kordi oli temaga, siis ma vaatasin, kuidas ta nüüd Plameetlaselt tühjad. Tema puhul on haruldane see, et kujutlusvõime areneb iga tööga ta tas on iha vallutada uusi territooriume ka teadvusealasid. Ja see on see, mis annab talle võimaluse saada kunagi suureks näitlejaks. Ta klammerdub mingisuguse varem õpitu külge säilitades enda oskused, aga, aga ta tõesti kuulab. Kas sellel autoril, kas sellel lavastel sellel partneril on tal midagi sellel eluhetkel olulist öelda ja kui see nii on, siis on see tõenäoliselt ka publikuga. Publik tajub seda vist ei ole kunagi pidanud Katarina selgitama, mis asi on transendents mis on müstika, ta on sündinud või loodud dramaatiliste ja tragöödia ja draamarollide jaoks tohib vabalt mängida komöödiat kogu aeg jääb seal üks traagiline noot kõlama mis ta paljudest eristab, ja see ongi see sügavusmõõde ja seal üksindus, millega ta otsib näitlejana siis seda teist poolt selle rolli näol siis siis ma arvan, et Katariina kõige täiuslikumad hetked on, on teatrilaval. Kunstniku täielik eneseteostus peakski olema ju tegelikult, kui ta on nõnda kunsti loomas, nii et segan temaga kõik hästi. Aga see rada, kus praegu Katariina andnud Ma loodan, et nüüd lähimal ajal tuleb õiget otsust tema ja võib-olla ka mõne teise poolt, et ta et ta saaks rohkem tööd. Aga tunnistama küll, et ta ta ilmub üsna sageli kujutlusse, kui uue loo peale mõtled ja seda just tema täieliku valmisoleku ja pühendumuse tõttu. Temas on kodeeritud sisse dramatism. Ta ei saa asju võtta peaaegu üldse, noh niimoodi noh, kroonika tasandil või, või, või olmeliselt naabritega välistatud. Ta muidugi lihast ja verest inimene, aga teda ei huvita eriti nii-öelda tavalise inimese mängimine väga. Et kui ma olen materjal läbi lugesin, siis tundub lausa uskumatuna, et, et on midagi niisugust, loen. Et midagi sellist on kirjutatud, et selline näitemäng üldse eksisteerib, üks testiluust ja lihast inimene on võtnud seda kirjutada, see on täiesti geniaalsuse geeniuse kohalolek minu jaoks vähemalt. Täiesti enneolematut tundub täiesti ebareaalne, kui ma vahel tagasi mõtlen, sellele. Muidugi Anu Lambi suurepärane tõlge veel sinna otsa sa saad seda kõike vahendada edasi rääkida. Te ise oli hästi raske. Mingid aspektid, mis isegi minu jaoks olid kuidagi vajalikumad rõhutada või oleksid võinud olla palju rohkem tule all oli tema jaoks hiilitsetumad ja millest vahel mõtlen, et on isegi kahju. Et oleks võinud olla jõulisem, tõesti julgem, impulsiivselt elulisem mis oleks ka, ma arvan, näitlejatele ka rohkem võimalusi andnud. Aga noh, muidugi see variant, et kuidas meie tegime, oli ka oli täiesti omaette klass, ma arvan. Seal ma sain ka hästi tugeva õppetunni, päris iga asja peale tuleb jälle midagi õppinud. Seal selle tööga seoses ma õppisin ise ralli tegema muidu ikka nii, et lavastaja, vaata ja partnermängijaga vastu ja ja sinnamaani maalin väga kinni partneris, kuidas, mida mina talle annan, kuidas tema mulle annab selline pingpong. Selline suhtlemine, partnerlus oli äärmiselt oluline ja sinna ma olin väga vedanud partneritega, sest kõik olid ääretud andjad ja võtjad ja noh, väga tundlikud või. Ja, ja ma pusisin oma massina kallal ja mul ei tulnud ikka väga pikka aega kui ma lõpuks need rehkendused endale selgeks tegin paberi peale ära joonistasin, et ma saan täiesti loogiliselt aru, et kui jänes sööb oma poegi, et mida see siis tähendab, et on, et see ongi determinism ja et kuidas paberil välja näeb. Mul oli kõik selge. Ja pusisin seal, aga kõik muu, mis sinna taha jäi. Eks armastuse teema ja üldse selline Tomas siin aga väga suhtlev tüdruk. Ja Marko on ju täiesti fenomen eesti teatris omaette fenomen, aga noh, see select Kunagi siis sa saad siis räägib et tema on täiesti isetegija demodebi rollid olenemata, kas sul on seal marikai või Miinarmas taset. Siis ma mõtlesin, et ma olen üldse vana selle asja jaoks ja kõik noor tüdruk ja minge võtke lavakast ja mina ei tea. Julien juba mänginud küll enam ei saa, kortsud näos ei, kõik tundus nii pahasti. Aga ma ei tea, kuidas Jaanus sellest taru sõidab, tuli mu juurde ja ütles, et nüüd on nii, Katariina. Marko teeb oma rullise ja sina pead õppima maragi tegema ise. Ja õnneks ma sain aru, mis ta sellega mõtles. Ja siis ma hakkasingi tegema rollise. See õpetab midagi kummalist. Sa saad nii tugeva aluse või nii tugeva baasi oma rollile. Et see sugugi ei ei välista improvisatsiooni, partnerlust, suhtlemist üldse mitte midagi, vaid tähendab kummalise teadmise rolli, teadmise et mina olin mina, mina tegin oma Tomassiinatumas sinnani tugev, elas omaette. Ja siis andis nagu mingisuguse kapseldumise või oma maailma, mida tegelikult omast siin on vaja oligi. Kui ma sellest aru sain, siis, siis läks lahti, läks tee lahti. Ja hiljem on see mulle ikka jälle meelde tulnud. See on palju aidanud et seesama, lõpetasin ära selle, et, et kui siin on minu niimoodi vastu mulle ei mängi, siis mina ei saa ka teha. Ainuke, kes saab anda, olen ainult mina ja olla valmis siis, kui antakse olla hästi avatud, olla valmis kand anda, anda, anda kuni siis kuni see pingpong siis lõpuks kätte tuleb. Raadioteatris on Katariina laugul rolle seni viis. Kuulame katkendeid. Paul-Eerik Rummo rapsoodia kohvri virnaga. Tüdruk. August Gailiti Ekke Moor, Pilleril. Heidi Sarapuu müstiline klaver, Kerli Kaspar pere, pangatöötaja. UV Maglusseni. Astu läbi, ma olen alati kodus. Tuuve lindistusaastad 1992 kuni 2002. Režissöörid Tanel Lään, Tamur Tohver, Astrid Relve. Partnerid Indrek Sammul, Rain Simmul, Raivo E. Tamm. Velda otsus. Ei tohtinud temaga niimoodi olla, niisugune perekond, kihlatud olime. Ma ei olnudki väga õnnetu sellest, sest ega ta mulle eriti meeldinud. Ootasin siiski mõtlesin, ehk hakkab veel meeldima. Siis ta läks sõtta ja sai surma, kus juhtus, kus kõik kohe alguses. Kuule edasi. Samal ajal oli üks koolivend, kes mind kõvasti tahtise armastas. Kui peigmees surma sai, tuli ta minu juurde, ütles nüüd, kurat, oled sa minu jaoks vada? Ta ütles seda ka, et anti, ei meeldinud sulle. Siis ütlesin mina nüüd on seda raskem. Enam ei ole, ütles tema küll, mina juba nõnda teen, et ei ole. Õigus. Peaaegu päris õigus. Seda oli täpipealt kaks nädalat. Siis ta läks sõtta ja sai surma. Ja pärast veel üks poiss sai surma, jäi kadunuks, arvatavasti langes vangi, sisust elab veel kuskil. Aga venelased on vangidega julmad. Sa peaks teda kuidagi otsima Punase Risti kaudu, näiteks ma ütlesingi, aga ma ei ole veel leidnud. Ei, ma ei armastanud teda nii kangesti ootama jääda, nagu mõni teeb, kes armastab ime alandlikku. Ja tema ei armastanud mind ka mitte nii kangesti selli rohkem juhuse asi. Aa, üks mees tuli läbi tuisu tuppa ning arvab, et ma igatsen üht piiskade armastusest ja paarimeetrite odavat sitsi. Teata ehk olen enese teada riietatud uhkemalt printsessist ning et hetk tagasi võis mind külastada, kuulus maha raadio. Elu on külm, mannetu oma reaalsuses. Ja, ja seepärast andis jumal inimesele oma näolooja näo ja südame, et oleks võimeline juurde looma seda, millest tal puudus. Nii seisavadki taevariigi värava võtmed, fanta, sööri käes. Tema valduses on kõik sisse ja välja pääseda. Oma kujuta ilmadega täiendate seda, mis elu jätab võlgu. Seepärast põlema hütt väikega küll ta pole vaene ega nägin ikka seda, mida parasjagu igatsen. Kord hiilgav ballisaal, kord laevaga piin, kordu aas kesktuiskavad kõrbe kordile, suurlinna Kulver. Realism on piiratus. Realism on nende võimetute jaoks, kel pole muud igatsust kui ikka jälle püüda paremat palukest suhu või pehmemat koti külje alla. Nende jaoks, kes Darwini teooria järgi põlvnevad ahvidest. Inimesed aga, kelle issand on loonud oma näo järgi, suudavad oma elu sisustada kujuta ilmadega, mis oma sugistiivsusega on tihti reaalsemalt, kui tõsikujutelmad ei täida kõhtu. Siiski siiski. Ootan levi kadus ära, ma lähen akna juurde. Panage kohvi, ma kohe lõpetan. No nüüd parem, eks palju nad küsisid. Väga hea. Lükkame siis Küprose nädala nädala võrra edasi, eks. Nutiga, eks tšau. Kas te Jackson'i kontserdil käisite? Teie olete teda palju kordi näinud, aga eestylealis ikka tippsündmuseks. Elu läheb mürinal edasiseks. Ja teistsugune on ta küll kui aastaid tagasi. Ja Jackson, neid pole ma esinemas näinud. Ei tahagi näha, see on minu jaoks liiga suur show, seda mine näha pahendi. Minu jaoks on see kõik liiga masinlikku digitaalne eksimatus, liiga illustratiivne. Ma ei võta seda lihtsalt vastu. Ta lihtsalt vana. Sa pead ise otsustama, mitte laskma teistel seda teha. Ja mina ei lase kellelgi enda eest otsustada. See käib ka isa ja ema kohta. Kui ma kodunt ära läksin, mõtlesin, et mitte kunagi ei saa mitte keegi minu eest otsustada ja vahva. Ja see on vahva, aga sina oled noor ja mina olen bana. Vilistan selle peale. Oled sa valavimite? Sina oled igal juhul sina. Kus olid ennem sa pead niisuguseks nagu sa olid varem sina ise. Oleks vist õigem minna sellesse seri ära osta, mida sa tahtsid. Ma tulen siis tagasi. Astu läbi, astu läbi, ma olen alati kodus. Kirjas on, et ainult kolm tundi. Kolm tundi igal reedel. Katariina laugu rolle väljaspool linnateatrit. Hussari õunapuu immelmanni sõlm, Lagle Rakvere teater, Kitzbergi Jalaka libahunt, mari Von Krahli teater, eelvesti viimne võttepäev, fantaasia Viimse reliikvia sünnist, Agnes Pirita kloostri kunsti ja kultuuriühing. Löögre kähku igavikku, Väike-õits. Vanalinnastuudio, Tšehhovi kirsiaed, vaaria. Vanalinnastuudio Palmse mõisas. Mis see armastusega ei naljatleta, Cami Draamateater. Projekti hea inimene, suanist žentee. Vanalinnastuudio šnitsleri heeri bluu ruum viis naisrolli Pärnu Endla. Lavastajad Toomas Hussar, Peeter Jalakas, Margus Kasterpalu, Roman Baskin, Tiit Ojasoo, Jaanus Rohumaa, Raivo Trass. Ja osatäitmised VAT teatri lavastustes. Brehti lend üle ookeani, lavastaja Bengt Andersson, Pöörane, Tasku muusikal, kolumats, lavastaja Christian röömer, kuul eepos, Kalevipoeg, lavastaja Markus Sooner. Viimasel ajal seostubki Katariina laugu näitleja elu eelkõige VAT teatriga Põhipartneriteks sealsed püsinäitlejad, Tanel Saar, Margo Teder, Janek Sarap, Sal. Kuidas Katariina Lauk väikestvat teatrit iseloomustab? Nad on absoluutselt teistsugune. Ta on teistsugune, teatrandan Pedakad ja meil on näiliselt selline algharidus on ju põhimõtteliselt sama. Ja midagi kummalist selles. Seal ei saa rääkida mingisugusest akadeemilisest professionaalsest tasemest. Seal on teised jõud, mis toimivad. Neid on nii totaalne elurõõm, loomise rõõm. Seal ei ole sellist kadedust ja selles mõttes professionaalset otsingujanu. Tõesti, nad on sellised, teevad kuidas käis, tuleb jah, muidugi, koolitustase on, on tõesti erinev. Aga nad tõesti otsivad ka midagi muud. Nad väljendavad ennast teisiti, ma ei saa öelda, et see ei oleks neile tähtis. Kunstiline tase või, või professionaalne tase või kuidas me seda niimoodi akadeemilised nimetame. Aga nende valmisolek tegelikult kõike teha, kõike proovida ja teatud puhtus või elule vaatamine või rõõm, loomisrõõm, nad on suurepärased partnerid. Sest nad on kogu aeg olemas kohe võtmas, kohe andmas. Ja ma olen teinud nendega proovidest, testib pööraseid, asju, mida ma ei ole iialgi teinud nii-öelda akadeemilises teatris. Sest ma ei oleks seda akadeemilisest teatrist teha saanud, sest mul pole põhjendust. Kui ma ei tea, mida ma teen, siis ma ei saa teha. Et seal on teistmoodi tegutsemine, hüpe tundmatusse, kui on ka jama, asjast midagi välja ei tule, aga meile on jäänud meie aeg täis rõõmu ja mängulusti. Ja sellele tuleb muidugi osata vaadata, kui, kui suures koguses või või kui kaua see sellele tegelikult ennast pühendada, energiat annad. Loomulikult ei saa see kesta niimoodi päevast päeva, aastate viisi. Aga nad on, see teater on suurepärane taimelava ja samas suurepärane mehitaks puhkepaik, aga ütleme, selline meeldetuletus verstapost. No kasvõi see, et sa jõuad esemendatud tegevuseni tagasi, seda häbenemata seda alahindamata. Saad sa aru, et see ongi ju kõige tuum, sinu enda mängurõõm, sinu enda fantaasia. Ja sa jõuad selliste tegudeni tõdedeni, et endale kobras, sulad uskumata. Ja vot nende poistega olen ma seda seal teinud. Te kuulate portreesaadet hiirelõks. Peaosaline vabakutseline näitleja Katariina Lauk. Kõneleme eetla osast Sulev Keeduse mängufilmis soomlambul. Üks vastukaja kirjutas. Milline võimas sisseelamine, kuidas näitlejanna sellest rollist eluga välja tuli. Sellel hetkel, kui see roll mulle pakuti ja kui nad minu Osabele kinnitasid See hetk minu elus oli täpselt seesama on, kus ma elan, või suren. Ta oli nii identne selles osas. Ja see otsustus, et ma tahan elada annab väga suure jõu, oli ääretu usaldusele materjali, selle rolli oma partnerite ja keeduse vastu. Kummaline oli see, et kui keedus minuga alguses kokku sai ja, ja rääkis oma ideest. Ja ta tutvustas ja ütles, et ta on üks hullemaid inimesi, kellega üldse kokku puutuda ja nii edasi. Et tavaliselt ma ei tea, mida ma tahan, ma ei oska märkus öelda, ma räägin üldse väga vähe ja, ja minul on üleüldse väga raske. See oli kummaline, et kui ma hakkasin temaga tööd tegema, siis mõtlesin, mõtlesin, et jumal, jumal annab silmadeta, vaatati igale teisel Eesti lavastada. Kui neil oleks Kõni selge siht ja jutt, et selline maailmavaade ja ausus siis oleks küll hästi. Ja need võimalused, mis meil selles filmis olid Nende inimeste näol, kes me seal koos olime materjal ja, ja see loodus. See oli kõik nagu kokku üks meeletu plahvatus, ma arvan meie kõigi jaoks igatpidi plahvatus, alati on muutumine ja, ja kohati ääretult raske valus. Aga igal juhul on ta muutumine ja progress, võimalus. Siis mis tähendab veel eluga välja tulla, on see, ma arvan, et mis toimub näitlejaga tööd tehes? Seda on nii kohutavalt huvitav jälgida. Kõrvalpilguga veel omaette rollides, mingi mingi täiesti uue silmaga, mis sinuga siis toimub. Ja selle filmi puhul oli mul eriti hea võimalus seda teha kus on tõesti minu inimliku kannatuse piirid kus on minu inimesena ja kus on näitlejana ja seal on meeletu vahe. See on uskumatu, kui proove ja oma ei olnud mõnede kohtade peale üldse võimeline tegemagi, et läks ainult kohe kaameraga. Ja kui oli vaja proovida, siis tuli välja, et, et noh, ma ei ole selleks võimeline, et on ainult ainuke võimalus, on see, et kui läheb kaamera ja läheb, võtaks. Siis see lihtsalt isegi kannata, vaid see on midagi täiesti eriskummalist, mis siis juhtub? Tundub, et see, kumb kannatuse, kumb või see pingekumm venib, siis noh, nii meeletult tunned, et on nii palju ruumi kui inimesena, sa ei kujuta seda situatsiooni üldse endale ettegi. Ja mängides siis sa siis noh, tellitaja venita ja, ja nagu ei, paistagi seda lõppu tulevat. See oli tõesti olelusvõitlus mingil määral ja oli tegelikult ju olelusvõitlus ka selle eetla jaoks. Ma jälgisin väga palju ümberringi ja seedisin endast läbi. Tunnetasin, millal ma enam ei jaksa, mis mulle närvidele käib, kui ta, kuidas ma ennast maandan, kuidas ma ennast sellest selle pinge välja saan, kuidas ma uuesti seda tööd teen? Kui olid mõned stseenid, mis ääretult rasked olid. Kas sa ise voodipealse püssiga stseen? Kulminatsiooni, igas mõttes, aga filmi või ja selle loo suhtes murdepunkt tajuda seda nagu reaalsus, mis siis on, mis ümber on kuidagi ebareaalsena. Et mitu maailma jooksid kokku ja sellest kõigest läbi näha, säilitada selge pilk ja aru saada, et nii kohutavalt raske annet surra võiks. Ja samas ja ma teen nemad, sest ma ju pean ja Ma tahan. Ja siis sa jõuadki selle tõeni välja, et jah, ma tahan kummalised hetked on need, kui need reaalsused kõik kokku saad omavahel. Et nendega toime tulla on päris keeruline ja nendega peab oskama toime tulla ka. Tulema. Aga seda valmis filmi tulemust vaadates, mis tunded on olnud? Mina oleksin olnud kindlasti palju julgem selles mõttes, et ka ajaliselt jätnud siis rohkem lugu praegu ta oli niimoodi kättesaadav loona, et mis toimub, kes on kes ja mis on seal vahel. Aga ma oleksin rahulikult toonud sisse rohkem lugu ja ka selle kaudu oleks tulnud sisse rohkem huumorit sest need stseenid, mis mis endast kätkevad, sellist huumorit, need olid enamuses välja jäänud ja sellest oli, mul on kahju ja mõned paar võimsat stseeni ka ilmastikutingimustega kui üks lumetorm oli ja kui jätla tuleb tagasi sealt kui ta ära saatnud selle Kaspari. Ja seal oli nii tugev tuul, et nii nagu keedus ütles, et mitte keegi ilmunud järgi välismaal ei usu, et see torn ongi vilt lihtsalt makett, nad küll-need on vaenlased, torn on täpselt samamoodi, ei oleks mitte keegi kindlasti uskunud, et, et see on päris toole ta lennukimootorid tööle pandud ja see oli niimoodi, et ma ei tea, kuidas nemad selle kaamera sinna püsti said. Ja siis mul oli käes EDC linnukesega sulgpealse ennast ooperis üles ehitanud ja kõik ja väike Riddick küll oma selle huulepulgaga ja siis oma püssiga saare tohutu kohvriga. Ja ma ei saanud suudki lahti tehtud, kui kadusin. Ütleme, palun, kas sa saaksid natuke aeglasemalt? Ma ütlesin, et ei ole võimalik, tuul lükkab tagant, oleks nöörid alla pandud tõmmatud ja see lõppeski niimoodi, et meil niimoodi mässasime, pime oli, ei saanud mina aru, kus on kaamera ja kui ma sinna jää peale, siis sain soovi pahutama, peas läheb meelest ära, midagi ei kuule, kas stopp või midagi. Räägi toa teksti, püüad kuidagi, röögib, karjud siis püssi, köik püssi jookseb juba kaadrist välja jääb, nii need enam seda kätte ei saa, kohver läheb siis haarad kohvri, siis liigud lihtsalt põlvede peale. Lehtede oleksid nöörid. Kaadrist, Elle veel kõmaki kuhugi sinna rohu peale jälle kinni. Kinolinal seal midagi nii võimsalt, et ma kujutan ette, et see oleks. Ma olen siin ikka küsinud ka hobide või oskuste kohta või mida sa väljaspool teatrimaailma hästi oskad. Olen kehva vastu. Kõik, mida ma hästi oskan, on paraku teatriga joonistanud, ma olen kunagi aga, aga ma ei oska öelda, et mu hobi oli, see on kuidagi praeguseks unustuse hõlma vajunud. Ma ei ole seda niimoodi üles endast kuidagi korjanud. Aga need on ka abstraktsed, sellised visioonid, nägemused tulevad täiesti impulsiivselt. Siis pärast vaatan kokku, mis sealt tuli lähtuvalt stseenist lähtuvalt leheküljest koguse pliiats moondunud. Nii et selles mõttes mingit muud ametit ei ole, milles ennast ette kujutaks? Kui ma niuke teismeline plika olin, siis käisin Viljandis. Tuttava juures olin kingituste pakkija, kaks nädalat käisin seal vist mingit raha suveraha. Ja see on minu mälupilti niimoodi sööbinud ja hinge kuidagi selles midagi on nagu jutuvestja või, või midagi samalaadset on selles nagu kingituste pakki. Eriti nüüd sellel ajal siis kui ma see kingitusi pakkisin, siis ju ei olnud ilusaid pakke neid siis pabereid ja ilusaid paela tuli kõik sinna kokku osta, teha õppisingi kroosi tegema peale krüsanteeme ja erinevaid stiile, kõike siis lehti sinna juurde. Ja vastavalt inimese soovile. Mõned üksikud ütlesid, et pakkige nii nagu teie jaoks arvata. Ja ma ikka tahtsin teada, mida, kuidas nemad arvavad, aga, aga enamuses nad ikka pakkusid seal päris. Noh, hullusid asju. Mõtled Kloo, millisedmaitsed on inimestele, kas see oli pööraselt huvitav just mitte ise välja pakkuda, mis minu meelest kõik harmooniliselt kokku käib, toon-toonis. Mis värvid sobivad? Selline omalaadne maailm oli see osalt. Ta oleks justkui väljamõeldud olnud, aga samas reaalne. Ja siis muidugi need kingitused, kuhu sa said piiluda, see on sama hea, kui sa natukene saab teinekord akendest sisse piiluda, ma olen mõelnud, et tahaks Karlsson olla, et küll meeldib vaadata teiste intervjuud ja natukene sisse näha midagi sama modelli nende kingituste kätte, et sa said aimu, kellele võib see olla, mis lugu seal taga võib olla. Miks just selline kingitus kinkija kingitusele tähendab loo Targnesite selline hästi põnev maailm oli selline omaette tegutseda, pakkides samal ajal vadi mõelda ja fantaseerida ja siis ja vahepeal ja siis tulid ilusad need paberid ju kõik meile ka ja, ja nüüd on see lõppenud sellega, et ongi, et sulle keeratakse mingi Karpaksele Koklast neljakandiline või on ta sul ovaalne ja siis pannakse kleeps Lyneese lillekene sinna läikiv peale. Seesama vilu ja omapära, kõik on jälle kadunud. Et kui sellist natuke bana ja sellist arhailist naiivset maailma veel kuskilt leiaks, et see oleks päris huvitav, aga, aga ma ei tea. Lisaks vist küll ühtegi klienti, et. Saaks ka. Annaksin autogrammiga need ka väga hea mõte. Autogrammiga kingid, kingitus, pakkige pakkinud. Kuna näitlejate nimelised menüüd oleks, siis näitan seda teinud, oleks teine asi, kõik raha peal väljas. Ma peaksin seda rohkem sööma, kui seal on ma Andrus Vaariku nimeline supp, näiteks. Kui lollid on ikka. Nii primitiivne, kohati. Jah, vot selles puudub see võluse omapära. Mul ei oleks selle vastu midagi, aga just seda on ja leida seda tõesti ega naiivsuses lasi vait. Kuidas seda nähakse, kuidas seda serveeritakse, mis selle taga on? Orienteeritud rahale on hirmus palju sõlminud küll väsitanud. Eks ma olen ka sellest kõigest tagasi tõmbunud, tegelikult ei taha kuidagi lihtsalt automaatselt olemas olla. Lihtsalt premeeritud näitlejanna Eesti teatripildis. Lugemiseks valisin ma. Kirja, mis pärast pikki aastaid minuni tagasi jõudis ja mis aitab mul enesele ennast meelde tuletada Kiri on kirjutatud arvatavasti 1909. 10 teisel aastal. Armas emakene. Kindlasti imestad, et sulle kirjutan. Kui ammu ei ole ma seda teinud. Nüüd juba 11-st, sest kell on 12 läbi. Olen ligi pool tundi oma lillegi akna all istunud ning vahtinud taevasse, kust sajab nii valget peeneti, rahulikku mardi lund. Ema lumi on kõige ilusam asi maailmas. Ma olen sulle nii tänulik, et oled mu talvekuul sünnitanud. Ju see ikka hingele mõjub ka, millal ilmane oled tulnud? See on kummaline, aastaajad vahelduvad ikka ja jälle ikka ja alati olenemata meie tegudest, soovidest, unelmatest, mõtetest. Ikka jälle on kevad suvi, siis tuleb lumi maha. Tead, ema, ma ootan ikka veel valget printsi hobuse seljas. Osa temast sajab alati koos lumega maa peale ning siis sulab. Ja sind oma vanavanemaid õde. Kummaline, mõni aasta tagasi siis, kui ma veel luuletusi kirjutasin, tuli üks rida pähe ja kõik muud oli juba iseenesest. Aga seda esimest rida ei ole mulle ammu enam pähe tulnud. Need esimesed read on kõik laval. Minu esimesed sõnad seal. Iga roll on unehõlmas inimene, kellele ma hinge sisse puhun. Ja nad elavad ainult tänu minule. Mõtle, milline vastutus mul nende ees on. Ja kui ma neid küllalt hästi elustada, mitte enda, vaid nende pärast. Olenicu hull Waximalist. Vahel ma tahan, et aeg nii kiiresti ei läheks. Seda aega polegi nii palju. Kuidas kellelegi, muidugi. Oh issand jumal küll. Ma rohkem ei kirjuta. Ega polegi rohkem sõnu, nagunii ei jätku. Sinokatu. Hiirelõksu peaosaline oli vabakutseline näitleja Katariina Lauk. Tema valikul kõlaska muusika Luial Strong. Saate seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Jälle kuulmiseni.