Algavas saates valgus vaevatule mõtiskleb preester Rein õunapuu Gazas Iiobi raamat. Saatemuusikas kõlab Johann Sebastian Bachi ja temasse Albiniooni loomingut. Inimesel pole siin maailmas rohkem kui neli asja. Aurikkus, tervis ja usk. Kui rikkus au, tervis vankuma löövad ja mõistuslikud argumendid muutuvad mõttetuks. Savust ainus jõu ja elu mõtte allikas. Valikut tegelikult ei ole. Maailma kaduvuse ja kurja saatuse vastu võib aidata üksnes usk. Lootus, et see kõlab selle maailma üle, võtab kuulda meie palveid. Inimene ise ei päästa end surmast. Vahmas kuule Päev, mil Jeesus pühitses oma jüngritega armulaua muutis oma ihu leivaks ja veini oma vereks. Et olla ühes meiega meie kannatustes ja anda meile lootust. Kannatusest ja lootusest, tahaksin minagi teile täna rääkida. Lugeda teile Iiobi lugu vanast testamendist. Raadio tarvis on raamatu teksti lühendatud. Uusimaal oli mees, kelle nimi oli jub. See mees oli väga hea, õiglane. Ta kartis jumalat ja hoidis eemale kurjast. Temale sündis seitse poega ja kolm tütart. Tema karjas oli 7000 lammast ja kitse 3000 kaamelit 500 paari härgi 500 emaeeslit ja tal oli väga palju peret. See mees oli rikkaim kõigist hommikuma elanikest. End ühel päeval, kui jumala lapsed tulid ja seisid issanda ees tuli ka saatan nende sekka. Ja issand küsis saatonalt, kust sa tuled. Ja saatan vastas issandale ja ütles maad mööda hulkumasti rändamast. Siis issand, ütles saatanale. Kas sa oled pannud tähele minu sulast Hiiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole? Ta on vaga ja õiglane mees kardab jumalat ja hoiab eemale kurjast. Saatan vastas ning ütles. Eks ole sina ümbritsenud aiaga tema ja kõik, mis tal on. Sa oled õnnistanud tema kätetööd ja tema kari on siginenud maa peal. Aga pista oma käsi tema külge. Puuduta kõike, mis tal on ja sa näed, et ta neab sind näkku. Siis issand ütles saatanale. Vaata kõik, mis tal on, olgu sinu käes. Ainult ära pane oma kätt tema külge. Ja saatan läks ära issanda juurest. Ühel päeval, kui Iiobi pojad ja tütred olid söömas ja veini joomas oma vanima vennakojas tuli keskel Iiobi juurde ja ütles. Härjad olid kündmas emaeelseid nende kõrval söömas. Aga see palased tulid kallale ja lõid sulased mõõgateraga maha. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama. Kui ta alles rääkis, tuli teine ja ütles. Jumala tuli, langes taevast ning süütas lambad ja kitsed ja sulased ning põletas nad ära. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama. Kui ta alles rääkis, tuli veel üks käskjalg ning ütles. Kaldealased tegid kolm salku ja tungisid kaablitele kallale ning võtsid need ära ja lõid sulased mõõgateraga maha. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama. Kui ta alles rääkis, tuli veel üks käskjalg ning ütles. Su pojad ja tütred olid söömas ja veini joomas oma vanima vennakojas. Aga vaata siis tuli kõrbe poolt suur tuul, tõukas koja nelja nurka ja langesime laste peale ja nad surid. Mina üksi pääsesin sulle teatama. Sisi tõusis kälistus oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, kummardas maha ja ütles. Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti lähen siit. Issand on andnud, issand on võtnud, issanda nimi olgu kiidetud. Kõige selle juures ei teinud Iiob pattu ega rääkinud jumalast halba. Aga ühel päeval, kui jumala lapsed tulid ja seisid issanda ees, tuli ka saata nende sekka ja seisis issanda ees. Ja issand küsis saatonalt, kust sa tuled. Ja saatan vastas issandale ja ütles. Maad mööda hulkumas rändamast. Siis issand, ütles saatanale. Kas sa oled pannud tähele mu sulast hiiu bit, sest tema sarnast teist maa peal ei ole? Ta on vaga ja õiglane mees, kardab jumalat ja hoiab eemale kurjast. Ikka veel peab ta kinni oma vabadusest. Kuigi sa kihutasid mind tema vastu teda ilma põhjuseta hävitama. Aga saatan vastas issandale, ütles nahk naha vastu ja mees annab kõik, mis tal on oma hinge eest. Aga siruta ometi oma käsi ning puuduta tema luud ja liha. Ja sa näed ta sind näkku. Ja issand ütles saatanale. Vaata, ta on sinu käes sääst, ainult tema hing. Siis läks saatana ära tema juurest ja lõi Yobit kurjade paisetega jala tallast, kuni pealaeni. Hiiumaaga võttis enesele potikillu, et sellega ennast kaapida. Ja tema naine ütles talle, kas sa ikka veel pead kinni oma vabadusest ja jumalat ja sure. Aga tema vastustel. Sinagi räägid nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime jumalalt vastu võtma ainult head ja mitte kurja? Kõige selle juures ei teinud, Iiob patu oma huultega. Kui Iiobi kolm sõpra kuulsid kogu sellest õnnetusest, mis teda oli tabanud siis tulid nad igaüks oma kodupaigast. Teemalane Lifos, Suhid, Bildad, Janaamandane Sofar. Ja nad tulid kokku, et minna temale kaasa tundma ja teda lohutama. Nad istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse ööd. Ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et tema valu oli väga suur. Siis avas Hiiob oma suu ja needis oma sündimise päeva. Ta hakkas rääkima ning ütles. Kaduvuse päev, mil ma sündisin ja söömine öeldi, poeglaps on teoks saanud. Miks ei surnud mu emakotta? Pesast välja tulles ei heitnud hinge. Miks võtsid põlved mind vastu ja miks olid rinnad, sai nimede? Tõesti oleksin praegu maganud ja mul oleks olnud rahu. Miks ei olnud? Ma nagu varjatud nurisünnitis nagu lapsukesed, kes ei saa näha päevavalgust. Seal hakkab Jõelate raev ja väsinud saavad puhata. Siis hakkas teemanlane Lifos rääkima ning ütles. Kas mu sõnaseadmine tüütab sind. Aga kes võiks sõnadele piiri panna? Vaata, sa õpetasid paljusid, kinnitasid nõrku käsi. Su sõnad aitasid komistajal tõusta jätkuvalt, põlved sa tegid tugevaks. Aga nüüd on see sündinud sinule, Jese nõrked. See hakkab sinu külge ja sa oled hirmul. Kas pole sinu lootus jumalakartuse peal? Ja kas pole laitmatu eluviisi, mille peale saad loota? Mõtle ometi, kes on läinud hukka ilma süüta või millal on õige hävinud. Nii palju kui mina olen näinud, kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need seda ka lõikavad. Vaata, kõnnison, inimene, keda jumal manitseb kõige kõrgema karistust ära põlga. Sest tema valmistab küll valu, kuid ta seob kasu, haavad. Ta lööb, kuid tema käsi teeb ka terveks. Siis vastas Hiiobi, ütles. Kui ometi mahistus saaks vaetud himu vaev pandud kaalu peale võtaks ometi jumal mind murda, sirutaks oma käe, lõikaks katki mõru lõnga. Siis ei jääks mu lõhutusest ilma. Armutus valus. Ma hüppaksin rõõmu pärast sest ma pole salanud tema sõnu, kestam, püha. Kuid mis on nüüd minu jõuded jaksaks vastu pidada. Ja mille nimel peaksin kindlaks jääma? Kas on siis mu tugevus nagu kivide tugevus või kas on mõju rauast? Ei, ma olen omadega läbi ja mul ei ole pääsemist. Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad on nagu palgalise päevad. Otsekui sulane, kes igatseb varju ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu. Nõnda sain mina enesele viinakuud pärisosaks ja mulle määrati vaeva ööd. Mõju on kaetud usside ja mullakamaraga. Muna koorub ja mädaneb. Mu päevad on kärmemad kui kudujas süstik ja saavad otsa kui lõng, mis lõpeb. Pea meeles, et mu elu on nagu tuule eil. Mu silm ei näe enam õnnepäeva. Sellepärast ei taha minagi enam keelata oma suud. Ma räägin oma vaimukitsikuses, kaeblane oma hingeahastuses. Kui ma mõtlesin mu voodi, lohuta mind ja Uniganud kumu kaebust siis kohutad sina mind unenägudes ja painab mind nägemustega, nõnda et pean paremaks surra ja heita hinge. Küllalt. Ma ei taha elada igavesti. Jäta mind, sest mu päevad hajuvad kui hingeõhk. Mis on inimene, et sa teda suureks pead? Teda tähele paned? Vaatad tema järel igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel. Kui kaua veel ei pööras oma pilku minu pealt ega jäta mind süljeneiramise ajakski. Kui ma olen pattu teinud, mida teen ma sellega sinule? Sina, kes sa valvad inimese üle. Miks panid sa mind endale märklauaks ja miks sulanud mina, saanud sulle koormaks? Siis rääkis su hing Bildad ja ütles. Kui kaua sa tahad seda kuulutada? Kui kaua on sõnad su suust nagu tugev tuul. Kas jumal peaks väänama õigust või kõigeväeline loobuma õiglusest? Kui sa otsid jumalat janud kõige väärist? Kui sa oled aus ja otsekohene, siis on ta ärkvel sinu üle ning taastab su eluaseme ja sinu õiguse. Ja olgugi, et su algus on väike, saab lõpp olema väga suur. Sisi on vastas ja ütles. Ma tean tõesti, et see on nõnda. Kuidas aga saab inimene olla õige jumala ees? Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsatki korral 1000-st. Mu hing on elust tüdinud ja ma annan vaba voli oma kaebusele. Ma räägin oma hinge kibeduses. Kas sinu meelest on hea, et sa rõhud mind? Et sa põlgad oma kätetööd? Et sa uurid mu süüd ja nõuad taga mu patu? Kuigi sa tead, et ma ei ole süüdi. Ja pole kedagi, kes võiks mind sinu käest välja rebida? Sinu käed on mu teinud, mulle kuju andnud. Kas sa nüüd oled muutnud meelt ja tahad mind hävitada? Kas sa pole mind valanud nagu piima? Lasknud kalgeneda juustu sarnaselt? Kas mu elupäevi pole, vaid pisut. Jäta mind, et võiksin olla veidigi rõõmsam enne kui tagasi teeta lähen pimeduse ja surmavarju maal. Siis rääkis Laamaldane sohvri ja ütles. Kas peaksin sõnade puhul jääma vastuseta või peaks lobisõjal olema õigus. Kas suudad sina leida jumala sügavuse tungida kõigevägevama täiuseni? Sest need on kõrgemad laevad, mida suudad sina sügavamad kui surmavald. Mida tead sina sellest? Kui sinagi valmistaksid oma südant ja sirutaksid oma käed tema poole? Kui su kätel on süü, siis Heilase minema, ära lase ülekohtul jääda sinu tõlkidesse siis võiksid häbi tundmata tõsta oma palge võiksid olla kindel, ega tarvitseks karta. Siis võiksid unustada vaeva, mõelda sellele, kui ära voolanud veel. Sisi vastase ütles. Tõsi. Teie olete inimesed ja koos teiega sureb tarkus. Sellesarnast tulen ma juba palju kuulnud. Teie kõik olete tüütavad lohutajad. Ka mina võiksin rääkida teie kombel. Kui teie oleksite minu asemel teha ilusaid sõnu ja vangutada oma pead teie pärast. Ma võiksin teid kinnitada oma suuga. Ja ma keeraksin oma huultel kaasa tunda. Kuid pilkad on minule osaks saanud. Ja kibedus täidab mu silmaööd läbi. Mu päevad on möödunud katki kistud mu kavatsused ja mu südamesoovid. Ma hüüan hauale. Sina oled mu isa. Ma kutsun laibaussi oma emaks õeks. Kus on siis mu lootus ja kus on mu õnn? Kes võiks seda näha? Siis rääkis sohiviljad ja ütles. Sina, kes sa vihas oma hinge lõhki käristas. Kas sinu pärast peaks maa tühjaks jääma või kalju end kohalt kergitama? Jah, õela valgus kustub ja tema tuleleek ei paista. Tema telgis pimeneb valguslamp, tema kohal kustub. Tema samu vägevusi jääb lühikeseks ning tema enda kavatsus saab talle komistuseks. Tema jalad viivad ta võrku ja ta kõnnib püünise peal. Püüdepael haarab teda kannast, lõks hoiab teda kinni. Tema jaoks on maasse köis peidetud silmus tema teerajale. Suur hirm kohutab ta kõikjal ja kihutab tema kannul. Õnnetus tunneb nälga tema järele ja hukatus on valmistada maha paiskama. Tõbi sööb tema nahka, surma esmasündinute liikmeid. Tema telgis kistakse lootus ja tahetakse hirmu kuninga juurde. Võõras peab elama ta telgis ja ta eluasemepeale puistatakse väävlit. Tema juured kuivavad alt ja lehed närtsivad okstelt. Mälestus temast kaob maa pealt ja tema nime ei nimetata tänaval. Ta tõugatakse valgusest pimedusse ja aetakse ära maailmast temaleia järglastega sugude rahva seas. Mitte ühtegi pääsenud sealt, kus ta viibis. Lääs ehmub tema hukatuse päevast ja ida haarab hirm. Tõesti, nii sünnib ülekohtu tegija kojaga, selle paigaga, kus jumalat ei tunta. Siis rääkis Hiiob ja ütles Kui kaua te piinate mu hinge jahvatate mind oma sõnadega. Te mõnitati mind juba kümnendat korda. Käite mulle häbematult peale? Mõistke, et jumal on mind maha paisanud. Ta on piiranud mind oma võrguga vaatama, karjun vägivald. Aga ma ei saa vastust. Ja nappi, aga õigust ei ole. Tema tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle. Ta pani pimeduse mu radade peale. Ta riisus minult au ja võttis krooni mu peast. Kõigest, ta kiskus mind maha jätma, kaoksin juuris välja mu lootuse nagu puu. Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks. Mu vennad, hoidiste minust eemale. Ja mu tuttavad jäid mulle võõraks. Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid hoopis. Ma olen võõras oma kodakondsete, leia teenijaile. Olen otsekui muulane nende silmis. Ma hoian oma sulast, aga ta ei vasta oma suuga, pean teda anuma. Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadelegi olen vastik. Mu kaaslased põlgavad mind. Kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle, vastuind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad. Ja need, keda ma armastasin, on pöördunud minu vastu. Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge. Kondid tungivad välja nagu hambad. Halastage peale halastage mu sõbrad, sest mind on tabanud jumala käsi. Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks. Et need kirjutatakse raamatusse raudsulejatinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks. Sest ma tean, et mu lunastaja elab. Et tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka nõnda nülitud saan ma ilma ihutagi näha jumalat, teda, keda ma ise näen, minu silmad, mitte mõne võõra omad. Tema järele igatseb süda mu rinnus. Siis jätkas Hiiob oma kõnet ja ütles. Kes annaks mulle tagasi endised kuud need päevad, mil jumal mind hoidis kui ta laskis paista oma lambil mu pea kohal. Tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses. Et ma võiksin olla nagu nooruspäevil, mil jumala usaldus oli ülemudelgi. Kui kõigevägevam oli alles minu juures ja mu lapsed ümbritsesid mind kui mu sammud suplesid piimas ja kalju, laskis voolata õli ojadel. Kui ma läksin linnavärava juurde. Kui ma seadsin oma sammud turu poole, siis mind nähes pugesid noored peitu ja elatanud tõusid püsti ning jäid seisma. Pealikud lakkasid kõnelemas, panid käe suu peale. Vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke. Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mu õnne. Ja kelle silmi nägi, see tunnistas minu kasuks. Sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis. Ja vaeselapse, kellel ei olnud aitajat. Marjetasin nende õiglusega ja mu õigus ehtis mind nagu kuubia peaside. Ma olin pimedale silmadeks jalutu jalgadeks. Ma olin vaestele isaks ja ma tegin võõra tüli oma südameasjaks. Ma purustasin ülekohtu tegija lõualuud ja tõmbasin saagide hammaste vahelt. Seepärast ma mõtlesin. Küllap ma heidan hinge oma kojas. Päevade hulk on nagu liiv. Nad kuulasid, mind vaikisid, kui ma nõuensi pärast mu kõnet Nad ei rääkinud enam. Sest mu sõnad otsekui voolasid nende peale. Mina valisin neile tee ja käisin kõige ees, nagu kuningas vaja hulga keskel. Otsekui leinajate lohutaja. Aga nüüd naeravad mu üle need, kes on elupäevilt minust nooremad kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte sekka. Nüüd olen ma neile pilkelauluks ja nad peksavad keelt mu peale. Nad põlgavad mind, hoiavad minust kaugele eemale. Nad ei jäta mulle näkku sülitamata. Nad tulevad nagu laia prao läbi. Veeretavad end sisse tormi ajal. Hirm on langenud mu üle. Mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja munn on möödunud nagu pilv. Mu sisemus keeb ega rahune. Viletsus päevad on mulle kätte jõudnud. Ma olen musta värvi kuid mitte päikesest põlenud. Tõusen üles rahva keskele, karjun valjusti. Mõju, nahk on muutunud mustaks, kondid hõõguvad kuumsust. Mu kandlemängus kõlab lein. Ja nutiate hääl vilepilliloost. Siis vastas issand Iiobi le tormituulest ja ütles. Kes on see, kes mõistmatute sõnadega tahab varjutada mu nõu. Pane nüüd vööle kui mees, mina küsin sinult ja sina seleta mulle kus sa olid siis, kui ma rajasin maa. Vasta, kui sul nii palju tarkust on. Kes määras selle mõõdud? Küllap sa tead. Või kes vedas selle üle mõõdunöörid mille peale on selle alussambad rajatud ja kes pani sellele nurgakivi siis, kui hommikutähed üheskoos hõiskasid ja kõik jumala pojad tõstsid rõõmukisa. Kes sulges merevärava taha, kui ta esile murdes emaüsast välja tuli? Kui ma panin pilved talle katteks ja pilkuse pimeduse mähkmiks. Kui ma lõin talle, panin riivid ja uksed ning ütlesin. Siiani võid sa tulla ja mitte edasi. Siin vaiba usulained. Kas sina oled andnud oma elupäevil hommikule käsu? Määranud koidikul tema paiga? Kas sulle on ilmutatud surmaväravad või oled sa näinud pilkuse pimeduse uksi? Ka sulatad sina nägema maailmalaiust. Jutusta, kui sa seda kõike tead. Kes on lõhestanud vihma volingule, vao kõuepilvele, tee, et see võiks sadada asustamata maale kõnnumaale, kus pole inimest. Metsikul lageda küllastuseks. Et värske rohi võiks tärgata. Kas vihmal on isa või kes on sünnitanud, kasta tilgad? Kas sina suudad siduda sõela tähtede sõlmed või päästevalla Varta tähtede küülikud? Kas saadad sina vihma tähe välja, juhatad vankri tähti, koguma oma lapsi. Kas tunned sina taeva seadusi või annad maa peal tema käsud? Suudad sina tõsta oma häält pilvedeni, et vetevoolus sind kataks? Kas oled sina see, kes saadab välk, et nad rutaksid sulle ütlema? Vaata, me oleme siin. Kellel oleks osavust lugeda pilvi või kes võiks kummutada taeva lähkreid, kui ma on kuivanud valatult vasesarnaseks ja mullakamakad kleepunud üksteise külge. Kas sinu taipi kulli kõrgele ja laotab oma tiibu lõuna poole. Või kerkib sinuga kotkas kõrgustesse ja teeb oma pesa kõrgele? Nii vastas jumal, Hiiobi leia, ütles. Kas tahab nuriseja vaielda, kõigevägevam, aga jumala süüdistaja, andku vastus. Siis vastas Iiob issandale ja ütles. Vaata, ma olen selleks liiga tühine. Mida peaksin sulle vastama? Ma panen käe suu peale. Korda olen ma juba rääkinud ja ma ei vasta koguni kaks korda ja ma ei tee seda enam. Aga isson pasta siia külje tormituulest ja ütles. Pane nüüd veetööle nagu mees. Mina küsin sinult ja sina seleta mulle. Kas tahad sina minu õigust tühjaks teha. Süüdistada mind, et iseennast õigustada. Kas on sinu käsivars nagu jumalal? Või suudad sina müristada, kõue hääles? Siis vastas Iiobi issandale, ütles, Ma tean, et sina suudad kõike. Ja sinul ei ole ükski asi võimatu. Kes on see, kes mõistmatult püüab varjata sinu nõu? Sellepärast ma olengi rääkinud, rääkinud sellest, millest ma pole aru saanud. Asjadest, mis on minu jaoks liiga imelised, et mõista. Võta siis ometi kuulda, mida ma räägin. Mina küsin sinult ja sina seleta mulle. Ma olin sinust ainult kõrvaga kuulnud aga nüüd on mu silm sind näinud. Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen Võrmuse tuhas. Pärast seda, kui issandale rääkinud need sõnad Iioobile ütles, issand, eemanlasele Erifosele. On süttinud põlema sinu ja sinu mõlema sõbra vastu. Sest teie ei ole rääkinud minu kohta tõtt, nagu minu sulane Iiob. Võtke siis nüüd seitse härjavärssi ja seitse jäära ning minge mu sulase Iiobi juurde ja ohverdage eneste eest põletusohver. Aga mu sulane Iiob, tema palvetab teie eest. Sest ma kuulen ainult tema palvet, et teid mitte häbisse saata. Kuigi te ei ole rääkinud tõtt minu kohta, nagu minu sulane Iiob. Siis läksid teemalane Lifos sohi, vildad Janamalane Sofar ja tegid nii, nagu issand neile oli öelnud. Ja issand, võttis Iiobi valvet kuulda. Ja jumal pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõpradest. Ja issand andis Iiobi-le kahekordselt kõige eest, mis tal oli olnud. Tema juurde tulid kõik ta vennad ja õed ning kõik need, kes teda enne olid tundnud. Ja nad võtsid leiba koos temaga ta kojas. Ja nad tundsid temale kaasa, kelle ootasid teda selle õnnetuse pärast, mis issand temale oli lasknud sündida. Ja igaüks andis temale ühe mõõduhõbedat ja kuldrõnga. Aga issand, õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui esimest. Tal oli 14000 lammast ja kitse 6000 kaamelit 1000 paari härgi ja 1000 tema eeslit. Ja tal oli seitse poega ja kolm tütart. Tütre nimeks Jemyyma, teisele ketsija ja kolmandale Keren hapuk. Ja kogu maal ei leidunud nii ilusaid neide kui Iiobi tütred. Ja nende isa andis neile pärisosa nende vendade keskel. Pärast seda elas Iiob veel 140 aastat ja nägi oma lapsi oma laste lapsi neli põlve. Ja Hiiob suri, olles vana ja saanud küllalt oma elupäevadest. Jaagule üks kõike usklikuks inimene end ei peaks. Klammerdub ta ikka maise õnne külge oma vara au ja tervisekülge. Iiobi raamatus mängivad jumal ja kurat, justkui kaarte Iiobi vabaduse peale. Ja kui jumal ei sekkuks oleks ka Hiiob pikapeale kaotanud oma usu oma sündimise päevaneeliste ära kohe pärast seda, kui saatan sai panna oma käe tema tervisekülge. Ei maksa mängida kangelast, nii on meie kõikidega. Ka lootuses igavesele õndsusele on lõpuks omakasuelement sest keegi ei suudaks leida motiivi minna igavesti hukka. Ükskõik kui õilsa ürituse nimel. Ikka mõtleme oma õnne peale. Mis siis, et igavese õnne peale. Armas kuule ma loodan, et sinulgi antakse pärast kõiki selle elu vaevu jälle valgust näha tunda rõõmu, näha häid päevi. Jää lõpuni kindlaks oma inimlikkusele. Sest inimliku nõrkuse peale jumala vaata. Ära ürita ainult ise jumalaks hakata. Sest liiga vähe on siin maailmas seda, mis sõltub sinu tahtest. Liiga üürike on õnn ja oma õnne sepp olla annab sulle keegi teine, kes on ülem, kui sina. Jumala inimeseks saamise müsteerium annab meile jõudu olla üle rasketest aegadest. Las ta jumala ülemusel siseneda meie hinge ja hoida meid koos temaga igaveseks eluks. Kuulsite Eesti luterliku tunni Saudet valgus vaevatule. Stuudios oli preester Rein õunapuu. Saates kasutasime Johann Sebastian Bachi ja Tomassaakolviniooni muusikat. Head kuulajad, kirjutage meile aadressil Tallinn E null null null üks kiriku plats kolm, Eesti luterlik tund või siis helistage jällegi tööpäeviti telefonil kuus kolm üks neli kolm 11 kuus kolm üks neli kolm 11 jääme kohtumiseni.