Eesti luterlik tund. Tere õhtust, armsad raadiokuulajad. Minu nimi on Enn Auksmann ning olen Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduste õpetaja Hiiumaal. Veeta nüüd selle tund aega koos teiega ning jagada teiega oma mõtteid. Juba kuu aega On kestnud paastuaeg. Ja see tähendab, et õige pea jõuab paastuaeg lõpule ning saabuvad need pühad, mida kristlased on läbi aegade ehk kõige enam oodanud. Ülestõusmispühad selle sündmuse mälestus, mis on pannud aluse kirikule ja kogu kristlikule usule. Me teame, et ülestõusmispühad kõnelevad meile meie issanda Jeesuse Kristuse surmast eest ja tema võidust surma üle siis, kui ta surnuist üles tõusis. Aga praegu on veel paastuaeg Ja seepärast peaksime mõtlema ehk nendele teemadele, mis on seotud just paastuajaga. Nagu juba viidatud, tähendab paastuaeg Ühte valmistumise aega. Suurteks pühadeks valmistumine on inimeste elus alati seotud mitmesuguste korrastustöödega järelemõtlemisega võib-olla ka mingisuguste tulevikuplaanide tegemisega või elumuutuste kavatsemisega. Nõnda on ka paastuaeg valmistusaeg, järelemõtlemise aeg, puhastumise aeg. Oma nime on ta saanud ju paastumise järgi, mis võib-olla tänapäeval meie inimestele on ehk veidi võõraks või kaugeks jäänud. Praegu kõneldakse rohkem dieedi pidamisest, mille eesmärk on kaalus alla võtta Ta või vahel ka juurde. Aga tegelikult on paastumine seotud mitte niivõrd oma keha eest hoolitsemisega või ihu tarviduste piiramisega kuivõrd just sisemiste muutuste sisemise valmistumise ja puhastamisega. Nii nagu kirikus ja usuelus tihtipeale. See, mis on väline, on üksnes märgiks selle kohta, mis tegelikult inimeses toimub. Nii et peaksime mõtlema Enda vabastamisele kõigest liigsest iseäranis sellest, mis on meie enda sisemuses halb ligimestele või meile endale kahjulik ning jumalale vastuvõetamatu. Paastuaega on nimetatud aga ka kannatusajaks. Me vaatame ja mõtleme sellel ajal meie issanda Jeesuse Kristuse kannatustel. Me teame, et ülestõusmispühadele eelnevat paar päeva kõnelevad meile väga selgelt ja otseselt sellest, mida jumala poeg pidi meie pärast kannatama. Sellest, kuidas teda mõnitati, kuidas ta vangistati, kuidas ta pandi risti kandma ning sellele naerutati kogu maailma pilkeks. Ning selleks, et teda hukata. Häbiväärsel kombel. Me ei vaata aga mitte ainult Kristuse kannatustele kui pealtvaatajad vaid pigem vaatame me neile selle pilguga, et leida midagi õppida midagi, mis aitaks meid sellel teel, kuhu oleme kutsutud Kristuse järel käima. Siin maailmas on palju kannatusi. Kristuse omad on võib-olla kokkuvõte neist kõigist. Aga meilgi on siin oma väga tähtis osa. Me oleme kutsutud koos Kristusega risti kandma koos temaga kogu maailma kannatused enda peale võtma. Nii nagu pühakiri räägib, et Jeesuse vangistanud teda hukkamisele viivad sõjamehed sundisid üht möödujat maalt linna tulevat küüreene Siimonat Jeesuse risti kandma. Ta tegi seda vastu tahtmist. Aga kindlasti seisab seegi Väike-salmikene evangeeliumis just sellepärast, et meile midagi öelda. Meie inimesed oleme kutsutud Kristuse risti kandma sest Kristuse ristiks on kõigi inimeste ja kogu maailma valu, viletsus, häbi ning kannatused. Aga kui me praegu paastu ajal kõige selle üle järele mõtleme siis ei tohi me sugugi mitte arvata, nagu oleksime meie need ainsad. Või kes tema ristist osa võtavad? Need on üle maailma väga palju. Aga neid on olnud ka enne meid. Ja siis, kui me teinekord oleme mures või ahastuses ja mõtleme, et kuidas ma ometi jaksan. Ja kas tõesti see kutse järgneda Talle ei võta oma risti enese peale on ka mulle jõukohane. Siis on hea, kui võime enda silme ette seada taolisi eeskujusid minevikust, mis meid kinnitavad. Ja edasi juhatavad. Me pole sugugi mitte ainsad, kes koos Kristusega käivad ja tema risti kanda aitavad. Meid on olnud sadu ja tuhandeid läbi aegade. Ja mõned neist, kes on kristlusele järgnenud, kes on koos temaga käinud kerkivad teiste hulgast erilise kirkusega esile. Ja neid oleme harjunud nimetama pühaku iks. Needsamad pühakud või seesama mõiste püha pühak pühitsema viitavad tegelikult ka võib-olla veidi varjatud kujul ikka sellele samale paastu ajal nagu ma enne juba ütlesin. Paastuaeg kutsub meid üles mõtlema oma elu üle järele ning puhastuma ja püüdma ennast tervenisti üle anda jumalale ning see tähendabki temale pühitseda. Vanal ajal oli nii, et need inimesed, kes tahtsid saada kristlasteks, kes tahtsid ennast lasta ristida Pirid teinekord väga pikka aega selleks valmistuma. Võib-olla koguni kaks või kolm aastat. Ja kõige viimane ning kõige intensiivsem valmistumise periood langes alati just ristimise eelsele ajale, milleks oligi paastuaeg. Sest vanaaja komme oli ristida täiskasvanud inimesi, eriti pidulikult üks kord aastas ülestõusmispüha öösel. Viimasel ajal on see tavahakanud ka meil Eestis jälle taastama. Aga see eriline valmistumise aeg oli siis sedasama paastuaeg pil. Need ristimiskandidaadid pühitseti kõigisse kristlikku elu saladustesse. Kõigisse kristliku usu tõdedes ja Mill vaadati viimast korda üle see, kas nad sobivad vastu võtma kristlaste aulist nime või mitte. Võib-olla tänapäeval tasuks sellest vanade aegade kombest midagi meelde tuletada ja üle võtta. Ehkki loomulikult olen ma kaugel sellest, et hakata inimeste pühadust jaga usklikust millegagi mõõtma. Aga tõsi on see, et me kõik vajame aeg-ajalt vaikseks jäämist, seisatamist, järelemõtlemist, selja taha vaatamist, aga ka tuleviku üle järelemõtlemist. Selleks, et võiksime valmistuda õigesti oma issandale järgnemiseks ja vanal ajal nimetatigi kõiki, kes olid ristitud, kes olid arvatud väärt saama selle jumala armu osaliseks pühadeks, nii nimetatakse piiblis kõiki kristlasi pühadeks. Aga nagu öeldud, nende hulgas on teatud osa neid, kes on erilise andumusega pühadusega silma paistnud ning keda seetõttu võib õigusega nimetada pühakuteks. Ei maksa arvata nagu oleksid pühakud ja pühakute austamine, midagi, mis sobib vaid roomakatoliku või õigeusu kirikutesse. Sugugi mitte. Pühakute austamine on olnud au sees kõigis kirikutes ja ka meie Luterliku kiriku usutunnistus kirjad rõhutavad seda, et pühakuid on vaja austada. Ja seal tuuakse ära kolm sellist põhjust, miks neid tuleb auses pidada. Esimene on see, et nad on jumala poolt seatud meile eeskujuks. Ei ole sugugi paha, kui inimestel on silme ees mõni teine inimene, kelle järgi püüda elada ja meil kõigil on ka selliseid inimesi. Aga hea on, kui need inimesed on silma torganud oma heade tegude ja sügava ning siira usu poolest. Ja siis me võime tõesti ka nende eeskuju oma silme ette võtta. Teiseks rõhutatakse, et kui me vaatame pühakutele, siis me saame osa jumalikust roostist. Me näeme, kuidas tema on valinud täiesti tavalised inimesed ja annan neile taolised anded ja taolised ülesanded mille puhul me tihtipeale lööksime kõhklema ja ütleksime, et mina küll seda ei suuda. Kui ma nõnda pühakutele vaatame, siis me näeme jumala armu ja väe suurust. Ja võime uskuda, et ka meie jaksame oma kohust täita, oma risti kanda. Ja kolmandaks nimetatakse et nii nagu pühad siin selles elus ja maailmas kiriku ja oma kaasinimeste eest palvetavad, nõnda võime loota ka nende eest kostele, kes on jõudnud juba taevasesse täiasse. Tänasel õhtul tahaksin aga pühakute hulgast esile tuua ühe kelle peale me ka paastu ajal seepärast mõtleme, et temale on paastu ajal pühendatud üks rõõmsamaid ja ilusamaid pühasid. Nimelt Jeesuse emale Maarjale kelle auks 25. märtsil peetakse nagu rahvakeeli öeldakse paastumaarjapäeva ehk siis kirikukalendris Maarja kuulutamise püha või ka nagu tänapäeva katoliku kirikus öeldakse issanda kuulutamise suur püha. Neitsi Maarja oli kindlasti Jeesusega kõige tihedamalt seotud inimene. Ma arvan, et selle üle ei ole üldse mõtet vaieldagi. Selles mõttes, et kahtlemata võiks öelda, et oma jüngritega veetis ta oma avaliku tegevuse ajal rohkem aega koos ja nõnda edasi, aga ma arvan, et ühelegi emale vähemalt ei ole vaja selgitada seda kui tihe oli ikkagi see side Maarja ja Jeesuse vahel. Aga see side oli olemas ka selle poolest, et Maarja kindlasti võttis osa kogu oma südamega tervest Jeesuse elust. Sest tema teadis ju Jeesuse kutsumusest ja tema päritolust juba enne tema sündimist. Tema jaoks oli Jeesus jumala poeg kõik need kolm aastakümmet, mis ta siin maa peal rändas ja elas mitte ainult viimased paar aastakest, nii nagu paljude teiste inimeste jaoks vaid varasest lapsepõlvest peale kuni täisealiseks saamiseni oli Jeesus Maarjale mitte ainult oma lihane poeg vaid ka jumala poeg. Ja me võime meelde tuletada ju seda, kuidas oma ema palvel tegi Jeesus esimese imeteo. See oli siis, kui tema ema ja koos temaga ka Jeesus ja Jeesuse jüngrid viibisid Ghanas ühes pulmas ja seal sai vein otsa ja kuidas siis vaaria seda Jeesusele ütles, Jeesus küll alguses üsna hõredalt Maarjale vastas, aga lõpuks siiski nõnda tegi, et veest sai vein. Maarja oli Jeesuse juures, aga ka tema elu viimastel tundidel siis kui ta oli ristil. Ilmselt oli Maarja juures, kui Jeesus ristilt alla võeti ja hauda asetati. Hilisemast ajast räägitakse, kuidas apostlid olid alati koos Jeesuse ema Maarjaga palvetasid ühiselt ja ootasid jumalariigitulemist. Aga Maarjal oli kindlasti ka märksa sügavam sisemine osa Jeesuse kannatustest. Nii nagu Luuka evangeeliumi alguses ütleb vaga mees, seeme on Maarjale, Jeesuse emale. See laps Jeesus on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse. Ja sinu endagi hinge läbistab mõõk. Nii et seda võib püüda vaid kujutleda mismoodi Maarja elas läbi Kristuse kannatusi ja ristisurma. Aga mida tähendab üldse tema jaoks see elu? Jumala poja emana? Võib-olla oli temalgi taolisi nõrkuse hetki, mil ta ahastades võib-olla jumalale ütles, et miks just mina, kas ma suudan seda koormat kanda, miks ma ei võiks olla tavaline naine. See oli juba päris alguses niimoodi siis kui Maarja oli alles Joosep piga kihlatud ja sai ilmsiks, et ta ootab last. Milline häbi inimeste silmade läbi vaadatuna. Nii arvasid Joosep alguses me teame seda ka siis, kui Jeesus juba avalikult tegutses. Ja kui ta käitus nõnda nagu ei olnud võib-olla tolleaegsete, aga võib olla ka tänapäevaste kombenormide järgi õige siis pidi maarjaseda nägema ja vaikselt südames kaasa kandma. Sest tema teadis, et Jeesus ei saa teisiti. Ja nõnda edasi. Nii et Maarja oli väga tihedalt Jeesusega seotud. Ja kui me mõtleme täna selle peale, kuidas meie Jeesuse järel läheme, kuidas meie koos temaga selle maailma risti kanname ja kannatame siis võime küll väga julgelt võtta oma silme ette ka Maarja eeskuju selle vaikse ja lihtsa juudi naise, kes ütles issandale, need lihtsad sõnad sündigu sinu ümmardojale nii nagu on sinu tahtmine. Paastuaeg on õige aeg ka selle üle järelemõtlemiseks. Kas meie oleksime valmis nõnda oma issandale ütlema. Jaanduma. Eesti luterlik tund. Kõneleme täna paastuajast kõneleme ka koos Kristusega käimisest minemisest ja kõneleme nendest, kes on meile eeskujuks Kristuse järgnemisel oma elu jumalale andmisel ja pühitsemisel. Ja nagu ma ütlesin, võib-olla võime kõigi nende hulgast, keda oleme harjunud nimetama pühadeks või pühaku iks tõstma esimesele kohale Jeesuse ema Maarja. Kui mu meelest ühe kõige parema näite sellest, kuidas tavalisest lihtsast inimesest võib jumal teha kedagi väga olulist ja hinnalist või õigemini jumal näebki iga inimest väga olulise ja hinnalisena ja tahab, et igaüks meist saaks osa tema armust ja tema pühadusest. Aga nüüd tulles tagasi Neitsi Maarja juurde, siis tema teeb eriliseks jah, tõepoolest see et ta oli niivõrd isiklikult ja otseselt Jeesusega seotud Jeesuse ema. Ja kirik õpetab ka seda, et nõnda on maarjaka jumalaema selle sõna tõelises ja tegelikus mõttes. Sest kui Maarjat nimetatakse Jeesuse Kristuse emaks, Jeesust, kristlust nimetab pühakirju jumala pojaks, tema ütleme, et ta on tõeline jumal olemuselt ühtne oma isaga siis järelikult kuna Jeesus on jumala pojana isaga võrdväärne on ka Maarja Jumalaema Ja selle vastu on küll läbi aegade ka püütud vaielda, et ühte inimest niivõrd kõrgele positsioonile tõsta, aga aga siin tulebki meeles pidada, et see jumala emaks olemine ei ole mitte mingisugune maarjaeriline või isiklik teene vaid see on märk lihtsalt tema väljavalitu, sest sellest jumala armust mis talle on osaks saanud. See, et jumal valis välja selle ühe naise ja mitte kedagi teist on tema vaba tahe. Ja vaba valik on tema suur arv. Mis aga maarjasuureks teeb, on see, et ta võttis selle jumala armu vastu. Et ta lasi sellel enese juures toimida. Viitasin juba sellele, et jumala emaks, jumala poja sünnitajaks siia maailma ja tema emaks olemine ei olnud kindlasti Maarja jaoks mitte väga kerge ega lihtne. Ma ei tea küll, kui palju oli talle antud aega otsustamiseks. Pühakirjast räägib meile sellest, kuidas kord ilmus talle ingel Gaabriel, kes teatas, et jumal on sind valinud. Sa oled tema silmis armu leidnud. Ja kui Maarja alguses küll kohmetus ja pisut ka inglile vastu vaidles tõeliselt, kuidas ma saan sünnitada, kui ma ei ela ühegi mehega koos. Ja kaablil ütleb talle, mis inimestel on võimatu. See on jumalale võimalik. Selle peale maarjaütlebki need oma suured ja alandlikud sõnad issand, mulle sündigu sinu tahtmise järgi. Nagu ma juba eespool rõhutasin, meil kellelgi ei teeks paha selle koha pealt pisut järele mõelda. Loomulikult ei saa meile kõigile enam osaks sama roll lunastusloos, nagu sai kord Maarjale. Sest Jeesus jumala poeg on juba inimeseks saanud. Jumala sõna sai lihaks Neitsi Maarja kaudu ja sündis inimesena siia maailma. Aga teatud mõttes oleme ikkagi kõik sellesama jumalaema Neitsi Maarjaga sarnased. Nii nagu tihtipeale jõulude ajal kinnitatakse ja rõhutatakse, et et kui Jeesus ei sünni meie igaühe sees või meie südames siis ei pruugi meil olla tema sündimisest kunagi neitsist Maarjast ka väga suurt kasu. Et kui me vaatame jumalaema eeskujule siis kindlasti mitte ei ole nii, et tema saaks meie eest ostuvata tolle jumala armu ja lunastuse vaid ta on ikkagi meile ainult pildiks märgiks eeskujuks sellest, kuidas meie, igaüks peame elama ja toimima. Neitsi Maarja puhul sellest oluline veel üks selline väline märk, mis kõneleb tegelikult ka millestki väga olulisest ja sisemisest. Nimelt sellest, et me nimetame teda ju neitsiks. Puhas neitsi Maarja, kes sünnitas jumala poja pühakiri, kinnitab, et tema puhul oli see tõesti nõnda et ta jäi käima peale meid sinna ja ta sünnitas neid sinna jätta ka jäi meitseks, see on kirikupärimus seal, kus räägitakse Jeesuse õdedest ja vendadest vaadatakse tavaliselt nende kui ka siis maarja abikaasa, Jeesuse, kasuisa, Joosepi lastele varasemast abielust või näiteks Jeesuse onu või tädi lastele, keda ka juudi rahva hulgas oli kombeks nimetada õdedeks ja vendadeks. Nii nagu venelaste hulgas muide tänapäevalgi. Nii et Neitsi Maarja Jeesuse ema Maarja siis oli tõepoolest Neitsi, see on kiriku ja pühakirja tunnistus. Aga neitsiks olemine siin, selles kontekstis ma arvan, tähendab midagi enamat kui lihtsalt sellist füüsilist omapära. Ma arvan, et see tähendab pigem just sedasama, milline on inimene seestpoolt milline on tema süda. Milline on tema suhe jumalasse, kaasinimestesse ja kõigesse ümbritsevasse? Eesti keeles on ju veel väga kaunis sõna mida võib kasutada sellesama neitsiga kõrvuti nimelt süütu. Ja kui me nüüd püüame üle saada sellest niisugusest teatud iroonilisest või põlastavast või valehäbiga kaetud maigust, mis selle sõna juurde tänapäeval on pandud võib-olla ka paljude näiteks televisiooni, seriaalide kaudu või, või mõjul mis ju tegelevad väga tihti selle teemaga, et, et kas keegi on tõesti ikka veel süütu. Kui me mõtleme seda sõna tõelise tähenduse peale keegi, kes on puhas kes ei ole milleski süüdi neitsilik selles mõttes siis ma arvan, on Maarja eeskuju meile igaühele väga oluline ja tõsiseltvõetav. Mitte lasta ennast mõjutada sellest halvast, mis on meie ümber mitte lasta halval enda sees võimust võtta jääda puhtaks või vähemalt saada puhtamaks. Olla selles mõttes nagu neitsid nii nagu ka ilmutuse raamatus kõneletakse nendest, kes tulevad suurest viletsusest ja lähevad taevasse jumala kirkus. Neidki nimetatakse justkui neitsiteks, öeldakse, et nad on puhtad ja pühad ja ei ole ennast rüvetanud ühegi naisega. See on selline piibli kujundlik keel, mis viitab ikkagi just sellele samale kellelegi keda jumal on kutsunud ja kes on jumala kutse vastu võtnud keda jumal on valinud ja kes on läinud koos jumalaga kedagi, kelle jumal on täitnud oma armuga puhastanud kõigest sellest, mis on halb ja andnud talle tagasi selle algse rikkumatu loomu, südame ja meelesee on taoline ideaalpilt või või ideaalne eesmärk, mille poole me peaksime püüdlema. Aga ma tahan veel kord rõhutada, et et siin on oluline just seesama vaikne, alandlik usaldus, mis iseloomustab Jeesuse ema, Neitsi Maarjat. Mitte mina ei tee seda, mitte mina ei ole seda väärt, vaid jumala annab mulle selle võimaluse. Jumal on see, kes mind valib. Kutsub mulle armu, annab ja aitab mul puhastuda ning ennast temale pühitseda. Jumalaema Neitsi Maarjat peetakse puhtuse ja pühaduse kehastajaks inimeste keskel. Ja juba kirikuisad näiteks võrdlevad Maarjat esimese naise Eevaga ja ja tõmbavad siis Maarja puhtuse ning Eeva pattulangemise eelse puhtuse vahele paralleele. Ja kirikuisad Ireeneus ja Tartul. Jaanus on näiteks öelnud, et mõlemad nii Eeva kui Maarja, elasid neid seelikus puhtuses. Aga nende vahel oli üks erinevus. Üks neist, Eeva kuuletus kurjale ja saatis inimkonna hukatusse. Teine oma usu ning kuulekusega oma puhtusega on olnud justkui üheks vahendiks, mida jumal kasutas selleks et inimkonda päästa. Et saada just kui inimkonna uueks esiemaks, sünnitades maailmale lunastaja. Ma arvan, siin on ka midagi väga olulist, mida tähele panna. Nagu öeldud, Eeva ja Maarja elasid mõlemad täielikus puhtuses. Aga üks neist langes. Ma kardan, et sama hästi oleks võinud langeda ka too teine mitte vastata sellele jumalikule kutsumisele, mitte anda ennast täielikult tema kätte vaid samamoodi püüda rajada ennast oma Iisakusele, oma tarkusele ja oma tahtele, nii nagu nad esimesed inimesed, kelle pattulangemise loostme nii palju kuulnud oleme. Ehk siin on hoiatus jällegi ka meile. Tegelikult on nii, et kuigi me seame oma silme ette taolised ülima puhtuse ja pühaduse eeskujud ja püüame nende poole liikuda siis ometi ei tohiks me iialgi arvata, et me nüüd olemegi valmis. Või siis, kui me tõesti, kui see on võimalik, et keegi jõuab nii kõrgele, tunneme, et nüüd olen ma täiesti vaba igast halvast. Ja kõik, mis minus on ainult hea, ei ela enam mitte mina, vaid Kristus elab minu sees nii nagu püha Paulus ütleb. Kui see tõesti peaks nõnda võimalik olema kellelegi puhul siis seegi inimene ei tohiks sugugi mitte unustada, et järgmisel hetkel ei pruugi ta Üldse on väga petlik rajada ennast taolistele oma tunnetele oma rõõmule, oma armastusele, oma puhtuse või jõutundmisel. Vaid oluline on see, kui me teame, et see, mida mina teen, on jumala tahe. Järelikult see on õige, mitte sellepärast, et mina nõnda teen vaid sellepärast, et nõnda on määranud see, kellelt lähtub kõik, mis on õige ja hea ja täiuslik. Kui me räägime esimestest inimestest aadamast ja Eevast ja pattulangusest siis tegelikult pühakiri ise juba teatud viisil, viitab. Või taolisele piltlikule ühendusele Jeesuse ning Maarjaga Jeesust jumala poega nimetatakse ju uues testamendis uueks saadamaks. Esimene Aadam, esimene inimene, sõna- Aadam tähendabki heebrea keeles, inimene oli see, kes on pärandanud meile kõigile oma isekuse, oma hoolimatuse, oma kurja, kellest sündides Me paratamatult allume kaduvusele ja surmale. Teine võido, uus Aadam, tõeline inimene, jumala poeg, Jeesus Kristus on aga see, kes oma surma ja ülestõusmisega on andnud meile igaühele võimaluse sündida uuesti siis, kui meid ristitakse. Ning elada nüüd juba mitte enam patule ega kurjale, vaid jumalale uut eluõiguses ja pühitsuses. Nõnda ütleb püha Paulus. Ja ilmselt on siis õigustatud ka seesama, juba enne tsiteeritud vanakiriklik paralleel Eeva ja Maarja vahel. Eeva kui kõigi elavate patune ema, kellelt meiegi oleme pärinud surma ja Maarja kui kõigi elavad lunastaja ema, Jeesuse Kristuse ema, kelle kaudu pärime igavese elu. Ja kui me meenutame seda piibli esimest Või algsete evangeeliumi, nii nagu seda tihtipeale on nimetatud mida on kombeks olnud tsiteerida meie kirikus ka jõuluõhtul piibli esimesest raamatust, selle kolmanda peatüki 15.-st salmist, kus siis räägitakse sellest, kuidas jumal annab patu langenud inimesele tõotuse ja paneb mao peale needuse. Öeldes, et naise seeme purustab kord mao, peamadu on võrdpildiks kurjusest, kõigest halvast ja surmast. Ja kui räägitakse naise seemnest, siis siin on kirik juba algusest peale välja lugenud esimese ettekuulutuse jumala pojast, kes sünnib neitsi Maarjast. Mitte ilmaasjata ei loeta meilgi jõuluõhtul seda kohta vanast testamendist. Ja nõnda me näeme, et siin antakse sellele emale ka väga oluline roll. Just et naise seeme purustab mao pea. Jumal oleks võinud ükskõik kuidas inimkonna lunastada ja kurjuse hävitada aga ta tegi seda nii, nagu me võime evangeeliumides lugeda. Miks ta nõnda tegi? Sellele küsimusele mina siinkohal praegu ei vasta. Ütlen lihtsalt nii palju, järelikult see oli tema tahtmine. Järelikult ka see, et ta valis välja Maarja, kes näitsina jumala poja lunastaja siia ilma tõi, oli tema tahtmine. Ja meiegi selle teadmise eest peaksime lihtsalt oma pea langetama ja ütlema, et sündigu meile nõnda, nagu tema tahab. Nõnda siis on Maarjal ka oma osa lunastusloos. Nõnda on temagi Kristuse kõrval või Kristuse järel kuhu meidki kõike kutsutakse. See on seesama, millest ma päris alguses rääkisin. Kui me kõneleme paastuajast kui Kristuse kannatusajast. Kui me vaatame tema kannatustele ja ristile, siis ei piisa mitte üksnes sellest, et me meenutame seda. Et me mõtleme, et kord nii oli Meie ja kogu maailma eest. Vaid tähtis on see, et me läheksime sinna juurde, läheksime sinna sisse, võtaksime selle risti oma peale ja kannaksime. Elada puhtana siin maailmas, püüda pühitseda ennast jumalale püüda teha head ja armastada kõiki oma kaasinimesi, nii sõpru kui vaenlasi. See on siin maailmas rist, sinna ei ole mitte midagi parata, see toob endaga kaasa kannatused. Sest maailmas on nii palju valu ja kannatusi ja iga inimene, kes elab avatud südamega silmadega, ei saa teisiti, kui temagi südant läbistab mõõt, nii nagu Neitsi Maarjale ette kuulutati. Aga see pole mitte ainus põhjus, miks me peame risti kandma. Teine põhjus on ka see, et see maailm, milles me elame, tihtipeale ei taha sallida neid kes püüavad olla millegi poolest paremad. Oluline ei ole mitte püüda rõhutada oma parem olemist, vaid oluline on tõesti püüelda selle täiuslikkuse poole, mille Jeesus ise meile silme ette seab. Aga Neid inimesi, kes seda püüavad ja kes seda eriti alandlikkuses püüavad teostuda ei taheta alati sugugi mitte sallida. Sest tegelikult on niimoodi, et mõni inimene võib elada väga rahumeeli oma elu mitte millegi üle järele mõtlemata millestki hoolimata paadunud südamega, nagu piibel ütleks. Kuni ta ühel hetkel märkab kedagi enda kõrval kes võib-olla väike ja tühine ja lihtne pra, kelle elus ta näeb midagi sellist, millest ta ise on oma teadmatu või endale tunnistamata kogu aeg puudust tundnud. Ja mida see inimene siis mõtleb ja tunneb? Üks võimalus on, et ta läheb ja püüab samuti seda leida või omandada mis tollele teisele on osaks saanud. Aga mulle tundub, et see on harvem võimalus. Palju sagedasem võimalus või teguviis siin maailmas on hakata vihkama toda, teist inimest, kellel on midagi, mida minul ei ole. Kes on justkui leidnud mingi õnne, elu, mõttetäiuse, kes on parem kui mina. On hea, kui suudame selliseid inimesi seada omale eeskujuks. Aga paraku enamasti vist tuleb seesama kuri viha ja kadedus, mis paneb meid soovima halba sellele inimesele keda peaksime kohtlema kui oma eeskuju, keda peaksime armastama ja kellele peaksime püüda järgneda. Temagi võeti teda, peksti. Ta löödi risti. Kui me tahame uskuda jumalasse kui me tahame kuuluda temale tema juurde siis peame selle, mida ta meile annab, ka vastu võtma. Olgu selleks siis arm pattude andeksandmine Jeesuses Kristuses. Või olgu selleks ka kutse minna, järgida Kristust, jagada kõik, mis meil on ning anda ennast üle üksnes tema teenistusse. Me peame võtma vastu Kristuse tervenisti koos kõigega, mis tema juurde kuulub. Ja tema juurde kuuluvad nii rõõm ja ülestõusmine kui ka kannatused ja surm. Tema juurde kuulub ka puhastumine ja liikumine täiuse ning taevase kirkuse poole. Täna oleme rääkinud pühaduse eeskujust. Jeesuse emast, neitsi Maarjast ja ka Maarja kuulub Kristuse juurde. Alates sellest esimesest evangeeliumist esimese Moosese raamatu kolmandast peatükist milles langenud inimkonnale lunastus tõotatakse on ema pojast lahutamatu. Üheskoos saavutavad nad lõpliku võidu mao üle. Maarja Kristusest sama lahutamatu nagu Eeva-aadamast. Lahutamatud annad ka armastuses, mida kirik nende vastu tunneb. Ja lõpetuseks tahaksin tsiteerida Meie kirikuõpetajat või, või usuisa, nagu teda nimetatud Martin luterit, kes ütleb nõnda Neitsi Maarja kohta. Ühes sõnas on kogu tema auväärsus kokku võetud. Teda nimetatakse jumala emaks. Keegi ei saa temast ega temale suuremat öelda. Olgu tal või nii palju keeli, kui puudel lehti, taevast, tähti või rannaliiva. Maarja on meie kõikide ema pühib naiste seas, kellele võrdset ei leidu, terves kõiksuses. Ta on õilsa ime eeskuju. Nõnda kirjutanud Martin Luther. Armsad raadiokuulajad. Kuulsite luterliku tunni saadet. Ja stuudios oli Kärdla Pühalepa ning Reigi koguduste õpetaja Hiiumaal Enn Auksmann. Kohtumiseni.