Eesti luterlik tund. Armas kuule mina olen preester, nii on õunapuu. Ja ma viin sind täna taas ühe elu teelahkmel. Inimene otsib oma kohta siin maailmas oma eluteel kohtate teisi inimesi keda me jagame omadeks ja võõrasteks. Aga nende kaudu me õpime ma ka iseennast mida võime iseendas omaks ehk võõraks pidada. Sellest siis ka tänane saate pealkiri. Võõras. Jättes oma perekonna selja taha teadmata, mis ootab ees viibates jumalagajätuks, jätsin nad nutma. Lehtedes kõike, millest olime rääkinud. Vaatasin taevasse ja palvetasin. Ma palusin tema juhiks ja annaks jõudu. Kuid lihtsa mehe lihtne usk, see oli tema käes, aga minu vastutusele. Ma andsin endast kõik, mis nad tahtsid. Kuid nemad tahtsid üha rohkem. Rassisime palehigis head mehed, kaotasid elu. Ma arvan, nad ei teadnud isegi, mille nimel. Müüsin neile oma südame. Müüsin neile oma hinge. Ma andsin neile kõik, mis mul oli. Kuid nemad murda mu vaimu. Mu eneseväärikus hakkas vastu. Kas sa kuuled mind, kas sa näed mind? Kas sa ei näe mind, kas sa ei kuule? Me töötasime rühmadena, teades oma väärtust. Noored mehed tõukasid paguneid, kaevasid tunnelit, aga siis see juhtus. Keegi ei märganud, kuidas pragu tekkis. Ja kui lagi sisse langes, 100. kive nagu vihma. Kas sa kuuled mind, kas sa näed mind? Kas sa ei näe mind, kas sa saad hingata? Suits hajus ja tolm maha vajus. Ei teadnud keegi, kui palju on surma saanud. Purustatud kehi lebas igal pool. Nad ütlesid, et see töö on ohutu. Aga nad valetasid. Sa võisid kuulda karjeid ja tunda hirmu. Aga päeval oli mul õnne. Ma mõistsin, et tõeliste inimeste Anton raske leida. Me töötasime, nagu oleks kurat, meie palgaks, tuules vihmas ja lumes nagu nuga, lõikasime end hävitajatest jumala maa higi silmis kipitamas. Et elu võiks paremaks minna. Kuid ma kuulen oma laste nuttu ja näen pisaraid nende silmis. Need mälestused sellest, mis jäänud selja taha kumisevad ikka mu kõrvus. Pääsenud kunagi tagasi. Kas ma näen veel kunagi ta nägu? Ma ei unusta kunagi seda ööd, millal viipasid oma isadele jumalagajätuks? Me tulime lõunast, Me tulime põhjast, oskamata tunda hirmu selle ees, mis tulemus. Nad ei näe enam kunagi meiesuguseid. Kord üht oma tuttavat külastades tervitasin tema lapsi naljatamisi. Tere, väikesed inimesed. Seitsme aastane perioodid. Ta vaatas kohmetult maha ja ütles. Aga meie ei ole inimesed, meie oleme lapsed. Nii mõistsid lapsed iseend ja seda, kuidas vanemad neid kohtlesid. Võib ette kujutada, mis sai siis, kui lapsed suuremaks sirgusid, ega leppinud enam rolliga, kus vanemad nende eest mõtlesid. Konfliktid oma teevaliku pinnal võivad vahel paisuda nii suureks, et noor inimene otsustab esimesel võimalusel kodust lahkuda. Osaliselt on aiendajaks seiklushimu, kuid ka soov korda saata midagi suurt. Vähemalt teatud eluperioodil unistab igaüks millestki erilisest. Tahab olla originaalne. Püüab nimme teha kõike risti vastupidi sellele, mida kodus räägiti või koolis õpetati. Nii läheb inimene vastu teadmatule tundmatule. Suuri üritusi ja eesmärke saab harva taotleda üksi. Ikka kohtame mõttekaaslasi, kellega koostöös tekib rühma vaim mis jagab maailma kaheks. Nendeks, kes on valitud reaalide poolt ehk omadeks ning nendeks, keda peame oma vastasteks ehk võõraiks. Rühmavaim areneb ja võtab organisatsiooni kuju. Tavaliselt küll ühineb mingi juba olemasoleva institutsiooniga, mida loodetakse muuta vastavalt oma unistusele. Aja kulgedes hakkab selgeks saama, et noorusliku õhinaga on üksmeelt palju kergem luua kui seda purunemast hoida. Alguses arvab igaüks, et loodud organisatsioon hakkab teostama just tema visiooni korrast heaolust ja õnnest. Kuid pikapeale saab selgeks. Sust saab püsida ainult kompromissidele, mis vähehaaval kogu ürituse algselt seatud eesmärgist eemale viivad. Kahtlused, kas eesmärki vaidles, arvestati kõigi asjaoludega poeb hinge. Sest Ülle unistuse sära on tuhmunud. Usk iseendasse saanud lööke igast mõlemast suunast. Unistus helgest tulevikust on sundinud meid ohverdama oleviku nägema iseendas ja teistes inimestes ainult hüppelauda või takistust maise heaolu taevateel. Aga aeg ei halasta. Ta rebib tõemaski pooldadede näolt ning omaenda jahmatuseks peame kord endale tunnistama, kui võõraks me oleme muutunud saanud võõraks inimesele nii iseendas kui ligiduses. Nii neile, kes tahtlikult võõrdusime. Ja samuti neile, keda veel üsna hiljuti pidasime omadeks. Noorte inimeste unistuste turvilloot ideaalid olid juba ammu sattunud kasuahnete inimeste meelevalda kes olid nad oma huvides tööle pannud. Meil oli siis raske tunnistada, et meie ise olime eksinud, eksinud, ilma et oleksime süüdi neis valusaks õppetunniks taandunud aastates. Keegi, kes oli vanem, kogenum ja küünilisem kes oskas maailmas kehtivate reeglitega paremini arvestada oli meie kompromissitu siia tulipäisus ära kasutanud. Aga viimaks ei olnudki see ehk keegi konkreetne inimene. Organisatsioonist endast oli saanud monstrum, mis oli hakanud valitsema kõigi inimeste üle. Nii et vastutus hajub tiivile. Kellegi süü polnud tuvastatav. Teele minnes olime lootnud need ühiskonnad selle nimel võideldes leiame ka oma õnne. Et ühiskond hindab meie kangelastegu. Ometi pälvisime vaid kaastunnet ja haletsust. Tuli minna tagasi, püüda alustada otsast. Ümber õppida on alati raskem kui õppida. Siis vajasime abi. Otsisime lepitust nendega, kelle käegord uhkelt ära tõukasime. Veel kunagi pole olnud mu püsimajäämine nii kaheldav. Küsimus, kuidas võiksid pääseda puhtalt sellest loost painab mind ikka. Mu elu pole olnud, pole kunagi kerge. Hingerahu, seda on raske leida. Ma vajasin kohta, kuhu võiksin tagasi tõmbuda. Paika, mida võiksin pidada omaks. Alul ei mõelnud ma palju lahkumisele. Kuid siis ikka rohkem ja rohkem. Peagi tahtsin hirmuga igat päeva hirmuga selle ees, mis öösel võib juhtuda. Ma ei suutnud seista midagi tegemata ja kuulda ema nutmas. Siis ma tõotasin, et see on viimane kord, kui nad mind näevad. Ja ma ei tule enam kunagi koju. Nad ütlesid, et aeg parandab haavad ja polegi enam niisugused kui n. Kord ma helistasin nende ukse taga, süda huulil. Ma pidin kuulma, mis mu isa mulle ütles. Ta pani mind istuma, rääkis minuga. Ta vaatas mulle otse silma ja ütles. Sina ei ole enam minu poeg. Sest sa kõndisid minema, jätsid meid maha? Kuidas need sõnad küll mulle haiget tegid? Ma ei unusta seda kunagi. Ja kuigi aeg voolab mööda. Meil on üha selle üle kaevates. Ta ütles, sina ei ole enam minu poeg. Kuid kuhu ma peaksin minema, mida tegema? Ta ütles, sa ei ole minu poeg. Kuid ma tulin ju, et aidata. Et olla teie juures. Aastad mööduvad aeglaselt ja ma mõtlen oma isale iga päev. Mida peaksin tegema, kohtume tänaval. Kas ma peaksin ära jooksma? Ma käisin sisse ja välja varjatud paikadest, kuid peagi sattusin ikka temaga silmitsi. Ma pidin istuma, rääkima, asjad selgeks, aga me ei leidnud ühist keelt. Öeldi, et aeg parandab kõik haavad. Ja mu haavad pole enam nii kui enne. Ma helistasin uksekella, süda huulil. Ma pidin kuulma, mida isa mulle ütles. Ta pani mind istuma ja rääkis minuga. Ta vaatas mulle otse silma ja ütles. Sina ei ole enam minu poeg. Pärast raskeid aegu jõudsime taas koju omade juurde, kelle juurest olime kord pea kuklas lahkunud. Taas leidsime iste, võõrad võõrast, see oli, olime omad ainult niikaua, kui neil meid vaja oli. Omadele olime võõraks saanud erineva maailma nägemise kaudu. Perekond võtab meeleldi vastu vaid endasarnase, kuid tõukab eemale heidiku, suhtub umbusklikult ka edasi pürgiasse. Olime õppinud ise hakkama saama ega otsinud enam vanemate ja targemate nõu. Kuulasime ometi nõuandeid meeleldi, kuid teadsime, et seisse tuleb oma jalgadel. Kellelgi pole õigust mõelda meie eest. On loomulik, et vanemad õpetavad oma lapsi kuid vahele ja lastel muud üle. Kui püüda õpetada oma vanemaid. Hajutada nad mõttega, et lapsed on inimesed, nii nagu nemadki. See ülesanne nõuab palju taktitunnet sest nii sageli on inimese uhkus tugevam mõistusest. Uhkus ei lase tunnistada, et ollakse eksinud. Põlvkondade konflikt põhineb ju suurel määral sellel et vanem põlvkond peab oma tõekspidamisi ja oma noorusaja moevoole õigeks noorema põlvkonna omi aga valeks. Korra ja terve mõistuse hülgamiseks. Igal arengul on põhjused iga tekkinud nähtus, minevikusündmuste seaduspärane tagajärg. Siin maailmas on lihtsalt nii edasi oma täiuslikkusest muutub iseenda vastandiks. Äärmuseni viidud reeglistik ja kord Camitsevad inimese vabadust. Kuid ainult kord on see, mis vabadust vaos hoiab. Keegi ei rahuldu käte võidetuga. Nii õpitse hoidma, distantsi oma vanematega ei lähe päris ära, aga ei tule ka enam päris lähedale. Inimesed suhtlevad kõnekeeleilmete žestide ja kirjasõna kaudu. Kuid ikka on raskusi üksteisest arusaamisega. Nii palju on kahemõttelisust nii palju pooleldi välja öeldud mõtteid, mõtteid, mida ongi raske välja öelda. Mida kuuldes on raske uskuda. Teatud piirist jääb iga inimene iseendaga üksi nende mõtetega, mida ta ei oska kellegagi jagada mis jäävadki välja ütlemata. Paljud inimesed ei mõista, et on asju, millest ei saagi millest me ei saa mitte kunagi rääkida. Öeldakse nii, et inimeste võetakse vastu tema rõivaste järgi. Minema saadetakse mõistuse järgi. Siiski ei piisa üksnes põgusast tutvusest teiste inimeste usaldada. Inimene saab omaks ainult väga pika aja jooksul, nii et tema käitumine muutub ette arvutavaks. Sa kõnnid iga päev mööda tänavat, näed paljusid inimesi vastutulevat mõtlemas oma mõtteid. Võib-olla keegi neist oleks see, kellele võiksid avada oma südame. Võib-olla oleksid sina see, kes suudaks vabastada vastutulija hinge, kaotatud lootuse köidikust. Kuid teise inimese hing on meie eest varjule pandud. Sa ei tea kunagi, kas sulle tänaval lähenev inimene on aus abi, paluja või petis sest elu on meile andnud juba nii mõnegi valusa õppetunni. Aga teadmatus, kurb. Sest jõukohase abi andmisest keelduks ju keegi. Hädasolijale pole ju muud valikut kui teiste inimeste poole pöörduda. Vana naine kõnetab tänaval hästi riietatud meest. Härra, kas te saaksite mind aidata? Mul on külm ja mul pole kuskil magada. Kas poleks see siiski kuskil võimalik? Mees läheb edasi ka, vaata tagasi. Teeskleb, nagu ta ei kuuleks. Minnes ületanud, avahakkab ta vilistama, tõrjudes piinlikkustunnet. Ei mõtle kaks korda järele. See oleks üks päev paradiisis, nii minu kui sinu jaoks. Vana naine kõnetab tänaval hästi riietatud meest. Mees näeb ta ärandatud silm. Ta jalad rakkus, ta ei saa käia. Ometi püüab. Mõtle kaks korda järele. See oleks üks päev paradiisis, nii minu kui sinu jaoks. Issand, kas tõesti saaksin keegi midagi ära teha? Issand. Kas siin peaks olema sinul midagi öelda? Sina võid rääkida igast kordsust vana naise näol. Sina näed, et ta on olnud siin arvatavasti kihutatud ühest paigast teise sest ta ei sobinud siia. Mõtle kaks korda järele. See oleks üks päev paradiisis, nii minu kui sinu jaoks. Nii mõnelgi inimesel on ette tulnud elada võõrsil pagulasena, tööotsijana või õpingute pärast. Turistina kaugeid maid ja eksootilisi kultuure. Pinnapealselt vaadeldes võib naljatamisi öelda, et igal rahval on õigus omal kombel hulluks minna. Kui aga elada mõne rahva seas seda tõsiselt võtmata selle kultuuri üle irvitades jääb see maa sulle alatiseks võõraks. Ja niisamuti jääd sina võõraks seal rahvale. Sest keegi ei suhtle võõraga, kellest õhkub üleolevust. Maailmas pole vist ühtki rahvast, mis hindaks oma kultuuriväärtust kasvõi juba sellepärast, et oma kultuuri tuntakse kõige paremini. Võõras keel või aktsent ei ole takistuseks. Kuigi mõni inimene, kes on elanud välismaal paar aastat, räägib tagasi tulles oma emakeelt võõra aktsendiga. Ja nii mõnedki väliseestlased, kes suurema osa oma elust elanud võõrsil räägivad kõiki keeli siiski eesti aktsendiga ei tegeer üksinda kedagi omaks ega võõraks. Inimene jagab inimesi omadeks ja võõrasteks ikka põhimõtete järgi. Tänapäeva globaliseeruv ühiskond on valmis kõike ostma ja müüma kaasa arvatud põhimõtted. Nii et vahehuvide ja ideaalide vahel näib kaduvat. Inimene valib ise oma ellusuhtumise, keda ta omaks ja keda võõraks peab. Kas tal on vaja sõpru, kellele puistada oma südant või lihtsalt tuttavaid, kellega kohvikulauas meelt lahutada. Maailmas, kus kõik on ostetav ja müüdav peab inimene oskama end ise tasakaalus hoida. Sest nii palju on neid, kes tahavad sulle midagi müüa. Olgu selleks tüüpi hambapasta imedieet kaalu alla võtmiseks või uus religioon. Vabadus nõuab inimeselt üha rohkem oma jalgadel seismist. Et me ei kaotaks oma nägu isiklikku vastutusvõimet oma tegude eest. Mayo kohvi vaid teeb mu sõber. Mulle meeldib mu lei pressituna paid ühelt poolt. Sa kuuled seda mu aktsendist, kui ma räägin. Ma olen inglane New Yorgis. Sa näed jalutamas mööda viiendat avenüül, mu jalutuskepp ikka siinsamas, mu käes. Ma võtan selle kõikjale kaasa, kuhu ma lähen? Sest ma olen inglane New Yorgis. Võõras, kuid ma pole illegaal. Ma olen inglane New Yorgis. Kui keegi arvab, et minus pole midagi peale planeerida ja peab ennast päevakangelaseks siis peab mees olema sellest üle ja naeratama. Ole sina ise, ükskõik, mis nad ka ei ütleks. Jah, ma olen võõras. Ma olen paberitega hull. Ma olen inglane New Yorgis. Tagasihoidlikkuse ja sündsusega võid saada kurikuulsaks. Nii et sa lõpetad valge varesena. Ühiskonnas, kus leebus ja kainus nii harva ette tulevad on küünal öösel valgem kui päike. Et olla mees, ei piisa ainult võitlushimust ja relvaloost asetu silmitsi oma vaenlastega, kuid väldi neid, kui võid. Tõeline džentelmen, jalutab. Ta ei jookse kunagi. Kui keegi arvab, et minus pole midagi peale paneerida ja peab ennast päevakangelaseks siis peab mees olema üle ja naeratama jääma iseendaks, ükskõik mida teised ka ei ütleks. Jah, ma olen otsekui tulnukas. Ma olen inglane New Yorgis. Inimese eluaeg siin maailmas on lühike. Oma esivanematest oleme paremal juhul näinud vaid vanavanemate vanemaid. Kuidas saaksime omaks pidada neid möödunud aegade inimesi, kellest me võlgneme kuid kellest me teame väga vähe, peaaegu mitte midagi. Kas me suudaksime kujutleda nende olukorda, vaadata maailma nende silmadega, et osata nende aateid tänapäeva üle kanda? Uus põlvkond peab end ikka eelnevatest targemaks. Usub, et temal õnnestub kõige kurvem maid stsenaariume vältida kuid saatusetee on inimesel tundmata. Ikka juhtub, et inimene tunneb end aastate järel läbi põlenuna võõrana siin maailmas võõrana ka iseendale. Sest keegi ei saa ju rõõmustada valearvestuste Ülemiste elus on teinud. Me tunneme võõristust, kui mõtleme oma eksirännakutele. Kuid peame tunnistama, et paremaid otsuseid me tol ajal poleks kuidagi osanud teha. Siiski tundub meile nagu oleks meie eilne mina justkui võõras inimene. Raske saatus teeb inimese umbusklikuks. Ta ei oska uskuda enesesse, sest nii sageli on ta oma vooruste eest karistada saanud. Ta usubki jumalasse. Usub, et maailma juhib mingi kõrgem mõistus kuid on kaotanud usu sellesse, et ta jumala tahet kuidagi mõistaks, oskaks sellega kuidagi arvestada. Esimesed 10 aastat oma elust on inimene probleemiks oma vanematele. Teiste 10.-te jooksul ollakse probleem iseendale. 20.-st 30. eluaastani tehakse plaane. 30-st 40-ni üritatakse neid teostada. Aga kui see ei õnnestu, siis tuleb sageli küünilisus. Võõristus oma saatuse vastu võib viia kuni enesetapumõteteni kuid lõpuni mõeldes peaks igaüks siiski mõistma, et enesetapp saab põhineda ainult usul pärast surma, midagi selgemaks saab või paremaks läheb. Aga miski ei kinnita, et see on tõepoolest nii. Pärast ära usu enesetapusurm on inimesele veelgi võõram, kui elu surmaga saab leppida ainult siis, kui sa ise tulla tahab. Eluõhtul peab tulema leppimine oma saatusega inimestega, kogu maailmaga. Leppimine jumalaga, kes ainsana teab, miks on maailmas nii palju kurje inimesi miks meie ise oleme vahel nii kurjad. Miks mõtleme sellele, et keegi inimene võiks olemata olla. Ja miks mõtlevad teised pahesama meie kohta? Ei ole mõtet võtta suuremat vastutust kui see mille jumal on meile määranud. Ma soovisin kord endale roosat krutsifiksi merevaigust Jeesusega käed verega koos, jooksime jõe äärest koju. Ma suudlesin oma onutütart viimast korda, enne kui ta kalmistule viidi. Ja värisesin vägivalla pärast, mis kostus mu magamistoast. Jah, need on mu mälestused, kui ma tulen koju. Olnud kooris kätt tõstmas, et öelda olen kohal. Ma jooksin kadalipu ööklubi ees auvalgel oma parima sõbraga, olime nagu sukk ja saabas. Kergendusohe huulil jõudsin üle noatera viimasele bussile. Ja need on mu mälestused, kui ma tulen koju. Koos sõpradega sõitsime ringi pöidla küüdiga ühe bändi kontserdilt teisele hašiš Speed jäljesztee. Kaotasin oma süütuse täiesti võõrale naisele. See murdis mu südame, kuid mitte esimest ega viimast korda. Ja need on mu mälestused, kui ma tulen koju. Siis leidsin end vabameelsete hulgast. Võtsin naise, kolm last, tüüja, pahandus, lahutus, mingi rahu saabus hiljem. Nii palju on kaotatud, kuid ma tean, et see ongi see tavaline elu. Need on mu mälestused, kui ma tulen koju aastate pärast. Igasugune saatusega võitlemine on ebavõrdne. Inimene ei dikteeri oma saatust vaid peab lihtsalt õppima sellega arvestama, et kõike võib juhtuda. Ja keegi pole alati ja lõpuni välja õnnesein. Õnn on siin maailmas ainult hetkeks. Keegi pole iga päev ja kõikjal kangelane. Nii nagu aja jooksul saab selgeks, et elukaaslast ei saa valida ainult selle järgi, kui kena on ta nägu või figuur. Niisamuti ei ole põhjust uskuda, et inimesed, kes mingil momendil end õnnelikuks peavad või oma rikkuse pärast probleemitud paistavad, seda tõepoolest on. Elu on draama, kus pole positiivseid ega negatiivseid tegelasi sest elu põhineb tasakaalul kõik võimalik. Nii Zabeli kohtad paganaid, kes on käitumiselt paremad kui kristlased ja vastupidi. Lähemal tutvumisel on tavaliselt kõik hoopis teisiti, kui see paistis esimesel pilgul. Kõige tasakaalukam siin maailmas on see inimene kes ei lase end millelgi üllatada. Kes on iga hetk valmis tunnistama oma viga võtma uue suuna sekkuma olukorda vahetu teoga ilma et uhkus sunniks seda minevikku, teeniti aadeta külge, klammerdume koos nendega end risti lööma. Sest oma põhimõtete pärast võibki surma minna kuid mitte mingil juhul teisi inimesi tappa või taga kiusata. Kui sa oled arvanud teistest inimestest halba ja selgub, et see pole tõsi peab sul olema hea meel eksida ja rõõm seda tunnistada. Tõel on kolm nägu. Esmalt on igal inimesel oma seismine tõetunnetus mis ei pruugi ühiskonnas käibel olevate reeglitega kokku minna. Ühiskonnas kehtivad seadused. Need on tõe teine nägu mis sunnib igaüht arvestama omaenda tundmise kõrval ka inimkonna ajaloos kujunenud kommete ja normidega. Tõegolmas nägu jääb meie eest varjule. Kogu tõde teab ainult jumal. Me oleme kõik võõrad üksteisele. Sest me ei oska lugeda teise inimese mõtteid. Me oleme kõik omad, sest me elame ühes ja sellessamas maailmas. Ja peame oma probleemide kõrval otsima lahendusi kogu inimkonna jaoks. Ometi keegi meist ei tea ega mõista kõike. Me vaatame võib-olla iga päev tundmatu tõe ära tundmatusse näkku ja pöördume kõrvale, ilma oskaksime sellest midagi õppida. Nii. Me kulgeme läbi elu, kus mõistus on kaosega kõrvuti ning viimane sõna on alati öelda kellelgi teisel. Ja et me oleme ära tunnetanud tõe, jumala tahte seda saame ainult loota. Sest meie põhimõtted peavad sündima mitte ainult sellest, mida me oleme õppinud oma vanematelt või kuulnud kirikukantslist. Iga seik meie elus võib meile näidata meie seniste põhimõtete paikapidamatust. Nii mõneski ootamatult tekkinud raskes olukorras võime me enese jahmatuseks osutuda jõhkardiks või argpüksiks hoopis kellekski teiseks, kui me oleme harjunud endast lugu pidades arvama. Sellepärast peame olema alati valmis oma põhimõtteid parandama, lausa ümber hindama. Siis, kui meie käsutuses olevad argumendid seda nõuavad. Et enda ees viimseni ausaks jääda. Etne julgeksime endale otsa vaadata ja leiaksime jõudu oma saatusega leppida. Siis on meil vähemalt moraalne õigus unistada jumala riigist jumalariigist, kus kõik heaks pöördub. Ma olen näinud seda pilku kusagil varemgi. Sinu mured on nagu avatud uks. Sa oled käinud seda teed nii kaua, keegi on sulle liiga teinud. Kuid päeval paistab ka sinule, päike muudab kõik su pisarad naeruks. Ühel päeval täituvad kõik su unistused. Kord paistab ka sinule päik. Ma olen näinud seda pilku nii palju kordi. Ma tunnen seda kurbust, mis on su silmades. Elu on täis häid soove. Mis neist saab ainult aeg teab öelda. Kuid taamal paistab ka sinule, päike muudab kõik su pisarad naeruks. Päeval täituvad kõik su unistused. Kord paistab päike sinule. Ütle head aega üksildast sele öödele. Jätta põhjavalgusega jumalaga. Ütle hüvasti külmale põhjatuulele ja langevatele lehtedele. Sest ühel päeval paistab ka sinule, päike muudab kõik su pisarad naeruks. Ühel päeval täituvad kõik su unistused. Kord paistab päike ka sinule. Te kuulsite Eesti luterliku tunnisaadet, mille pealkiri oli võõras. Stuudios oli preester Rein, õunapuusaates oli kasutatud Phil Collinsi, Stingi ja käri Moore'i muusikat. Eesti luterlik tund.