Eesti luterlik tund. Tere, minu nimi on siirus viies ja täna Eesti luterliku tunni saates räägime teemal hoolimine. Minuga on koos siin stuudios Kertu ja Hermo ja alustame saadet Youtube video videot ju lauluga. Püüd arutleda mõiste üle hoolimine, mis tuleb eelkõigepealt esimesena meelde, mida võiks endast hoolimine randa hoolimine võiks, võiks eelkõige olla teatud laadi suhtumine siis kas kas inimesse või ei nähtusesse või mõnda objekti mis on sinu jaoks oluline. Ja kui tegemist on näiteks inimesega, siis selle inimese teod ja tema olemus see kõik on sinu jaoks oluline ja, ja sa tunned, et sa oled mitte sest osa vastutusest, mis selle inimesega kaasnev vaka osa tema tegudest Ja sa tunned, et sa saad läbi oma tegevuse, võib-olla neid veel paremaks muuta. Ma seostaksin hoolimisega armastust, ma arvan seda, et hoolimine on kedagi armastame tõeliselt. Sest me ei saa millestki hoolida, kui me teda ei armasta. Aga mis paneb inimesi veel 11 hoolima, mis on veel see tõukejõud, kõla? Armastuse ka omakasu, ei hoolimise pool, ma arvan, et see ei, see ei ole oluline, et sa saad, sa saad midagi. Jah, sa võid saada hea enesetunde, et sa oled seda inimest aidanud või, või tema olemist või enesetunnet paremaks teinud. Aga kui, kui tegemist on mingisuguse sellise konkreetse vastu saamisega millegi ootusega? Siis ei ole tegu enam hoolimisega? Jah, siis ta natukene muutunud, võib-olla see tähendus, et hoolimine ei ole sel juhul enam nii vahetu. Sa mõtled seda, et hoolimine muutub hoolitsemiseks kui mingist suguseks ühiskondlikuks kohustuseks. Jah, eks hoolitsemine, hoolitsemine, hoolimine on need tegelikult ei saa üldse kokku käia selles mõttes, et et hoolitseda võib, haiglaõde võib minu eest hoolitseda, aga ta ei pruugi minust kui, kui haigest hoolida. Ta teeb oma tööd. Ta hoolitseb mu eest. Nii et siis kui võtta, et hoolimine, midagi sügavamat hoolitsemine, selline käitumuslik, rohkem. Jah, hoolitsemine, tegevus. Hoolimine on sisemine tunne, soov selle järgi käituda. Kui te nüüd olete siin ringi käinud ja inimestega suhelnud ja ja rääkinud, et mis teile tundub kõige rohkem, mis vajaks uurimist kõige rohkem, ütleme näiteks tänases Eesti ühiskonnas. Ma arvan, et neid asju, mis vajaksid hoolimist ja ka hoolitsemist tulenevad sellest väga palju. Üks, mis mulle kõige esimesena ette tuleb, on looduse hoolimine. Ja ja tema hooldamine. Ja ka muidugi neid valdkondi, kus hoolimisest minust ei tule kunagi puudust vaid tuleb puudust, et minu arust peaks hoolitsemist ja hoolimist olema rohkem kui need on siiani. Et kui näiteks see, et kuidasmoodi inimesed noorusesse suhtuvad ja ütleme sellesse teadvustavad seda endale, et, et see, see on kui juba hoolimine ka pikemas perspektiivis jah, kui seda tehakse, tehakse tundega või kui selles ollakse veendunud ja mitte ei võeta lihtsalt ratsionaalselt, et me peame seda tegema, sest et muidu 20 aasta pärast võib saabuda mingisugune looduslik katastroof siis see juba eeldab, et tegemist on sellise ratsionaalse hoolitsemisega või, või noh, selle selle nimel mõtlemisega. Aga seda vist ilmselt praegu ongi hästi-hästi palju, juba hakkabki ratsionaalne suhtumine juba loodusesse, sellepärast et no on muidugi palju inimesi, kes hoolivad loodusest ja läbi selle, nagu siis ka hoolitsevad. Sellepärast, et tasakaal on ilmselt üsna käest ära näinud, noh, eks selle hoolimisega nimetasite, et hoolitakse ilust enda ümber. Nii et oleks endal ka hea. Ja, ja siis noh, kui nüüd konkreetselt sellest loodusest veel rääkida, siis siis kui see loodus on ilus ja looduse eest on hoolitsetud, siis on meil kõigil hea. Ja siis siis me hoolime sellest. See siis muutub nagu mingiks ühisosaks meie eesmärkides hoolitseda loodust, hoida loodust. Ja kindlasti. Kui me ükskord kokku saame ütleme ikka tere seisata ja jutud jätkusid, kui ta ela, pere, küsi kõiges, milles soovid, sellest palun vaiki, aga sellest päevast. Ilm läks pimedaks, uksetaga sellest hommikus, kuid tuli alla sinu treppi mööda sellest kalliks. Ärakis sellest mine vaikselt. Aga kuid kokku saame, no ütle mulle ikka tere. Siis kes polnud selgust, nägu kaotanud? Aga kord kokku saame. No ütle mulle tere, seisata jutu tee. Jakesikuna elan. Küsi kõiges, milles soovinud, ühes palun vaiki, aga selles ilm läks pimedaks ukse taga. Sellest hommikus tuli Allas trepil. Kallis. Säästmine. Kui me ükskord kokku saame ütle mulle tere seisata ja jutud. Ja küsib, kuidas ela per. Küsik kõigest, milles sooviks. Vast palun vaiki. Läks pimedaks uksetaga sellest hoomikus, kuid tuli Allassi trepil mööda selles, kallis, ära küsi sellest, mis. No kuidas näiteks teie hoolite inimestest enda ümber Keeruline küsimus. Ma usun, et seda võiks nendelt inimestelt küsida, kellega sa pidevalt läbid. Et ma arvan, et see, kuidas inimesed arvavad, et neist hoolitakse, on igaühe puhul subjektiivne. Ta tunnetab seda erinevad sest niimoodi, sest need parameetrid, kuidas nagu inimene, on kõigi asjade mõõt. Et et see on väga subjektiivne. Kuidas keegi seda tajub, seda hoolitsust. Mõni tasub rohkem sama käitumise juures kui teine. Nii et võib-olla see vajadus hoolitseda järgi on inimestel selles suhtes ka erinev. Jah, seda, seda peaks küsima nende inimeste endi käest, kes arvavad, et keegi neist hoolib, et milles see väljendub või kuidas neile tundub, mille läbi mille hoolitakse või miks hoolitakse. Kas need on sõnad või on need mingisugused teod või on see lihtsalt tunne? Ma millegipärast arvan, et selline tegu või konkreetne füüsiline tegu ei pea näitama hoolitsust toas, ka mõte võib väljenduda selles, kui sa ilmselt räägid Tseebedametele tegema konkreetsed. Kuidas sa pead ennast ära rääkida, sinu, see on ka hoolimine. Empaatiavõime. Teko kindlasti kajastab seda hoolitsust, aga jah, ta ei pruugi needa hoolimist. Ja siin on ka üks selline mõte, võib-olla, et et kui inimesed iseennast armastavad, et siis nad saavad, oskavad ka armastada teisi enda ümber. Jah, aga see selle juures ei tohi unustada, et see armastus ei tohi muutuda eneseimetlemiseks. Ainult siis ta on, on aus. See hoolimine jätta ei saa olla selline selle enesearmastuse mingisugune toiteallikas. Et ma hoolin siis tänu sellele sellele ma suudan ennast paremini imetleda või ma olen selle tõttu paremini, et inimesed otsivad taga oma rahuldust põhimõtteliselt, et et kuidas mina elult rahuldus saan ja ja kui ta sedasi niimoodi toimides äkki märkab, et ta nagu ei armasta kedagi enda ümber, vaid otsib ainult eneserahuldus taga. Siin näeme nüüd selle juurde, et kas saab helistada hoolimist üks on siis omakasupüüdmatu ja teiseks siis omakasupüüdlik hoolimine. Et kui nii võib neid lahterdada neid hoolimisi. Tondi üks on siis, et ma tahan vastu hoolimist saada. See on siis omakasupüüdlik ja teine on siis Atrustlik käitumine. Jah, aga alati ei pruugi seevastureaktsiooni nägemine kogemine olla ka omakasupüüdlik, see lihtsalt. Ta võib tulla ka vastu hoolimisena. Kohoolitakse vastastikku üksteisest näidatakse seda. Ja võib ka leida silmakirjalikkus eestina. Jah, Kasena. Aga siin enne saate algust me arutlesime, et hoolimine võib-olla ka kui hingeseisund või kui haridustase, et inimesed, kes, kes teavad, millest rohkem hoolida, et nad näevad asju laiemalt, et neile ja nagu kitsas oma elu eluring, perering, töökaaslased ning oskavad asju laiemalt näha. Võib-olla hoolimine on seotud valikutega, meie valikutega on, et me suudame eristada olulist ebaolulisest etena, miks inimesed ütlevad, et ma ei hooli sellest et see puudutab võib-olla ka teatud inimesi ja teatud harjumusi. See peab tulema tegelikult siiski läbi, kõik omaenda kogemus on, ma ei saa millestki hoolida, mille olemasolu ole olema selles, ma ei ole kindel või mida ma ei ole varem kogenud. Kui mul on olemas inimene või objekt millest, millest me tahan noolida. Jah, et sa kõigest hoolida selles mõttes, et sa ei saa sellest hoolida, mida sa ei tea. Aga sa saad sellest hoolida, noh, mis on, mis on sulle nagu lähedal, tähendab jah, aga nagu Herma atlas tegelikult muidugi on, noh, kõik on valikutes kinni, et milliseid valikuid on tehtud varem. Eks need varem tehtud valikud ja ju mõjutavad ka järgmine järgnevalt tehtavaid valikuid. Et sealt on saadud selline mingisugune suunis. Ja mida siis mida siis näiteks mingisugused mõjud võivad, võivad muuta, kas hoolimine on üleüldse mõjutatav? Usun, et on näiteks, kellel, võib-olla seal on väga karm elukogemus, võib-olla nemad on ka mõeldud selle karmi elukogemuse poolt oma hoolimises üle kandnud. Et lihtsalt pole võib-olla selles tundnud nii palju teiste inimeste hoolitsust ja seal annetama edaspidisele käitumisele või hoolimisele mingisuguse pitseri. Aga kas ütleme näiteks seesama näiteks toodud karm elukogemus, kas see võiks olla ainult negatiivne, et kuna ei ole tuntud hoolimist, et siis ei osata seda ka ise niimoodi laiali laiali anda või võib see olla vastupidi, soovitakse endast anda kõik kuna ise ei ole midagi saadud. Jah, aga võib-olla näiteks kui see inimene annab oma lastele rohkem hoolitsust aga ta ei anna hoolitsust, näiteks on väljaspool perekonda inimestele prioriteedid on prioriteet, on määratletud. Aga siin, et hoolivust saaks arendada ka läbikasvatuse, et see ilmselt keebi läbi kasvatuse siis ka, et, et me oskame rohkem hoolida üksteisest. Eks see hoolimine ju see hoolimas, ma ei tea, kas on õige tase või, või astajaga seda hoolimine, see peegeldab terves terves ühiskonnas, et milline see ühiskond on. Ma käisin sai alguses mainitud, et kui, kui on õpetatud kusekultuuritaust, on selline et Ta jälge jätta kõik nii nagu oli või muuta seda paremaks ka nendele, kes pärast sind tulevad. Et siis see hoolimine on tõenäoliselt tugevam ja laiahaardelisem. Ta levib, levib üle üle kõikide ühiskonnanähtuste. Ma arvan ka, et see hoolimine valguse perekonnast kaasa andvatest väärtushinnangutest ja selle läbi mõõdetakse üldises kultuuripilte milles nagu terve ühiskond siis nagu hoolib. Ühtsustunne ka, et ühtne vastutus oma keskkonna ja, ja, ja oma heaolu pärast. Jah, kuid siin on ka nagu vastu olled, töödav, olivad heaolust, teised keskkonnast. Nii et need siis ongi nagu väärtushinnanguline konflikt. Jah, aga sa pead selle heaolu saavutama siiski selles keskkonnas, kus sa, kus sa viibid. Ja tõenäoliselt saavutad sa selle läbi selle keskkonna kas paremaks tegemise või vähemalt tema säilitamisega oma heaolu nimel. Jah, aga siiamaani ma ei usu, et see on päris niimoodi teostunud. Võib-olla ideaalis niimoodi, aga ka nii elus ei ole, ta ei ole ta minu arust realiseerunud. Nüüd on selline küsimus, et kas praeguste noorte hulgas on hästi palju räägitud julmusest, et öeldakse, et noored ei joosta ei iseennast ega enda ümbritsevat? Jah, aga nad siiski hoolivad kellestki või millestki see lihtsalt need, need subjektid objektid, millest nemad hoolivad, on, on läinud nihkesse ja need on teistsugused. Nad kindlasti hoolivad kellestki, keda nad armastavad või või, või noh, ükskõik millest kasu hoolivad oma kassist või koerast muusikast, muusikast, abist. Ma kitarrist hoolivad. Ma olen siin, tuleks nagu jälgida ära, et see hoolimine võib-olla siin räägiti muusikast, sub kultuuriti, on ta erinev. Et kes olid mootorratastest, kes hoolib mingist popmuusikast millest iganes. Noortel noortel võib-olla ei ole see nii välja kujunenud ka need väärtushinnangud, mille järgi päris paika panna selliseid suuremaid suuremaid nähtusi ühiskonnas, millest hoolide ta kõigepealt ikka hoolitakse mõnest inimesest oma lähedasest ja alles hiljem, kui on seda elu rohkem nähtud, siis hakatakse hoolima ta muudest asjadest mis võib olla nooruses, ei ole nii olulised, kasvõi seesama keskkond, et visata ei visata näiteks enam prahti maha või, või mida iganes. No mis põhjustab hoolimatuse? Jah, ja teatud tagasilöögid, mis näitavad, et see sinu hoolimisest ei peeta, lugu sellest, kas siis ei pea lugu need, kellest sa oled hoolinud või või siis maailm sinu ümber ei väärtusta seda. Hoolimatus võib tulla ka siis, kui sa eelneva tegevusega pole näinud tagasisidet oma tegevusele. Sa mõtled seda? Jah? Jah, see on ka üks, üks põhjus, miks hoolimatust. Miks ta isegi süveneb. Kultuurivälise keskkonnamõju siis perekond jah, aga mõnikord mõned rasked väliskeskkond rohkem kui perekond, nii et kui suudab Ei tea, kui võtta selliseid väga ekstreemsed näited, lagunenud perekond, ei, perekond, kus vanemad enam ei hoolitseja läbi neid nad ei hooli ja nad ei hoolitsema lastest kus lapsed peavad tänaval ise süüa otsima ja raha kerjama, siis nad tõenäoliselt ka nende hoolimine. Nendest asjadest on veidi teine kui sellistes perekondades, kus kus need väärtushinnangud on nagu ühiskonna poolt aktsepteeritud tena paigas. Et need lapsed võib-olla hoolivad, samas jälle need lapsed võib-olla hoolivad lihtsamatest asjadest nad väärtustavad, ütleme seda saadud kõhutäit palju enam kui, kui see laps, kes läheb koju ja sööb selle kõhutäie iga kelgu ta seda soovib. Jah, ta hoolib ka sellest nagu rohkem, võib-olla see, kui mingit tegevust on juba väga pikalt korratud, võib-olla ka siis see hoolimine väheneb sellest. See tase, jah, tõenäoliselt see tase võib muutuda, et hakatakse rohkem nõudma. Ja nõudmine ja eelnev ei ole, ei peeta enam midagi nagu hoolimine sellest, nagu selle väärtus kajastus, kahaneb pidevalt. Nüüd järjest järjest rohkem vaja selliseid punkte või sihtpunktid oma hoolitsust näidata välja. Kui uurimise väärtus kahaneb siis sa lihtsalt ootad rohkem, et sa sulle andeks, rohkem mitte? Ei. Siin nüüd oleksime natuke sassi. Ma vist rääkisin sellest nagu sellest saaja seisukohast mind andja seisukohast. Siis ta oleks nagu mingisugune kaup et nõudlus ja pakkumine ja nõudlus suureneb siis, nagu oodataksegi pakume, suureneks. Jah, et kui see pakkumine ei sure, siis tõenäoliselt tuntakse, et must ei hoolikana. Ja minnakse turusuhetele. Hoolimises turusuhetele. Aga kas ma võin öelda, et ma suudan uurida üldse kõigest? Kui ma armastan ühte inimest? Et siis ma armastan ka maailma, harrastan ka elu. Et ma olen võimeline, siis armastame teisi teistest hoolima. Kuna on see olemas üks inimene, keda ma armastan ja hoolin. Jah, aga kui ta on üks egoistlik armastus ainult ühele objektile suunatud, siis siis võib see ühele objektile armastus varjutada teised objektid nende ümber. Alguses kindlasti, kui me räägime siin kahest inimesest, kes, kes teineteisest hoolivad ja armastavad nagu Siiri eeldus oli, siis siis alguses kindlasti see üks inimene varjutab ülejäänud ülejäänud asjad. Aga ma usun, et et kindlasti muudab armastus, armastus ja, ja ligimese tegemistest huvi tundmine ja tekkimisest hoolimine, kindlasti muudab suhtumist ka ülejäänud maailm. Nojah, näiteks või siis on hetk, kui inimene on õnnelik, kui kõik paistab talle ilus ja siis ta on ise ka hea ja ja siis ta nagu lubab endale hoolimist. Siis ma olen ka muutub või inimese õnneseisund. Kas hoolimist võiks käsitleda nagu mingisugust luksust et kui, kui minus näiteks kui väga raske elu ja, ja ma ei suuda oma kõige lihtsamaid vajadusi rahuldada ja ma ei pane neid inimesi enda ümber tähele. Nad ei lähe minu jaoks korda, sest mul on palju suuremad mured. Ma arvan, et tänapäeva ühiskonnas mast ongi kujunenud luksus, luksuskaup isegi temast on nagu, nagu mingisugune teenus hoolitsemise näol see on vaid meie sotsiaalsüsteemi riiklikust. Et ja ka kolmandas sektoris, et minnakse hoolimise, müüakse seda hoolitsust. Hoolimine on peidetud sellise hoolitsuse sisse või räägitakse hoolimisest, tegelikult hoolitsetakse läbi mingite. Kuigi nende motiivid seda teha on hoopis Kuigi motiivid võivad olla ka näiteks nendele inimestele rakenduse leidmine, mis ei ole ju iseenesest halb Kas te usute siirast ilma omakasupüüdmatult hoolivust on järjest vähemaks on jäänud ja et seda ei olegi pea, kuna mul on songenud Kaupsis. Seda ei saa nagu öelda teda vähemaks ja nende puhul on noh, me ei teadnud, ma ei tea, kui palju ta ei olnud ennem et no sellepärast ma ei oska öelda, võrreldes praegu võib-olla on jäänud vähemaks. Ei tea, vaata, paistab vähem välja. Seda ja seda ei saa väita, sellepärast et noh, ajaloos ju ei ole võimalik võtta igat hetke niimoodi iga inimese tunnete siis võrrelda neid tänapäeva inimese tunnetega ja öelda, et kas siis hoolitro rohkem või hooliti vähem olidki sama palju inimesed vajavad hoolimist. No inimesed läbi hoolitsuse vist tajuvad seda, et nende eest hoolitsetakse NATO-st. Et keegi hoolib neist. Jah, see on nagu sellise eneseususaamine, et see, mida sa teed, seda keegi peab õigeks ja keegi on sellega päri. Toetab sind selles. Tänu sellele sa saad, saad eneseusku juurde. Tegutsemisjulgust. Oled kindel nendes valikutes, mida sa teed? Me oleme ennast ka ühiskonna solidaarsuse mõttes on ta vajalik, et inimesed hooliksid. Sest see näitab seda, et me oleme ühtsed. Ja selles suhtes on Eestis minu arust on vaja et hoolimist oleks rohkem inimestevahelistes suhetes, millesse väljenduks. Ma olen kõigepealt just inimeste omavahelises läbisaamises heas läbisaamises. Tolerantsust juurde, et ei oldaks nii sallimatud Jah, või ka põlvkondadesisest ei, mõistetakse hukka, mida, mida keegi teine teeb. Ja täna noh, selle läbi selle hukkamõistmise võetakse siis võib-olla sellelt teiselt osa eneseusku ära antakse talle mõista, et ta teeb midagi valesti. Nagu tunnustatakse inimest, nii nagu ta on ehmeselt loodud ja nii nagu ta nagu ennast tahab näha Et see on nagu üks asi on see, et arusaamine, et üksinda ei saa, eks ju, et me näitame lihtsalt välja, et pahatihti näidata välja, et hoolitakse, hoolitakse küll, aga, aga see jäetakse enda teada. Võib-olla. Et Eestis on võib-olla sellist hoolimist üsna kallima See on võib-olla ka mõjutatud ühiskonna üldisest suhtumisest, nagu kardetakse, näidata ta välja seda hoolitsust mingit tegevust ja siis mingisugused kaugemale arenenud tunne, et milleks on siis nagu hoolimine. Et võib-olla see on seotud sellega, et eestlase sisesuhteliselt kinnise alaga See on alati alati ise hakkama saanud ja ei ole erilist abi vajanud. Ei ole seda abiga teistele pakkunud oma lähedastele. Selline võib olla abi saamine, abi andmine ongi selles suhtes nagu ütleme ka samas toetus kui sellise hoolitsemise esinemisest väljendus. Et me ei ei taha nagu toetust saada, võib isegi ka mõnikord seda anda. No see on võib-olla kartus ennas enda nõrkusi näidata sellest hoolimisest sellest toetusest. Ei hooli. Et ma ei, ma ei saa seda vastu võtta, kuna siis siis mind peetakse selliseks, mitte hakkamasaajaks. Me oleme uhked oma, sellises võib olla ükskõik kus, milline see olukord on, aga, aga me lihtsalt ei lähe ei suuda võtta vastu oma uhkuses, hoolitsust või hoolimist. Hoolitsus on ikka hoopis teine kui, kui hoolimine selles mõttes, et seda ei saagi nüüd korraga korraga võrrelda, sest noh, reeglina ikka hoolitsetakse nende eest, kes ise hakkama ei saa või noh, välja arvatud lähedased, lähedased suhted, aga üldiselt ikka selliseid, kes kes noh, mingit pidi vajavad sellist turgutamist või ei aitamist. Aga selles mõttes tänapäeval on palju kergem näidata oma oma hoolimist, ütleme selles mõttes meil on näiteks kasvõi ütleme, emaili teel saadud postkaardi kellelgi läheb ja sul on telefonil ja sa saad ikka helistada ja niimoodi, et see hoolimine on ju niivõrd lihtne, samas et me tervituskaart või kasvõi väike toetus kõnekene või, või, või lihtsalt Eestis vist ei ole muidugi see eriti levinud ütelnud, minnakse külla Eestis käidudki vist üldse eriti tihedalt ja kuidas te arvate? Sulanud tõesti sellest suhtlusringist, kes omavahel läbi käivad. Et ma ei oska öelda, käiakse palju või vähe külas üksteisele. Suhteliselt individuaalne ikkagi. Jah, tõenäoliselt hetkel on lihtsalt keegi elu, elu on kiire ja ja tuleb kohaneda selle uue ühiskonna korraga, mis siin nüüd on valitsenud ja hakkama saada kuidagi, et selline lähedane suhtlemine ja, ja ja üks üksteisele iseenda avamine, see on jäänud tahaplaanile. Selleks on aega, seda ei jõuta enda jaoks läbi mõelda. Jah, sest ta elu elumured tulevad peale. Enesehoolitsus varjutab sellise laiemas mõistes hoolimise. Ja muidugi inimesed tegelikult ka soovivad, et nende Pingutustele. Noh, kuidas ma ütlen pingutusi märgatakse, et see on ka nagu hoolitsuse vaegus. Jah, tunnustuse tunnustuse vajadus, tõenäoliselt soovitakse kinnitust oma oma tegudele. Vaarikut õigsusele. See pannakse veel edasi tegutsema, kui sa näed, et sa oled inimestele oluline Hoolivad sinust siis, kas see on siis siiras või mitte? Siiras? Ta siiras hoolimine tuleb, tuleb siiski varem või hiljem välja või ta hajub või ta kaob. Ma arvan, et seda mitte siiras on hoolimine on seotud selliste poolt mingite selliste huvidega, mis puudutab näiteks On siin. Mingit edutamist või karjäär kus võib-olla oma ülemuse pingutusi pannakse tähele ja tunnustatakse kõiki, vajame tunnustust. Ja sellega ma ei ole ära teeninud, on mingisugune noh, tähelepanu. Et sind alateadlik, see on siis selline nagu hoolimise otsimine. Jah, isegi alateadlikus, kui me isegi endale tunnistada ei taha, võib nii lõppkokkuvõttes meie. Aga hoolimine võiks olla kui austus teiste ees. Et sa hoolid neist sellepärast, et sa austad neid teisi inimesi enda ümber. Ja see peaks olema tegelikult selle hoolimise kõige ideaalsem vorm, nagu sellisel kujul austamine teise inimese isikupära austamine. Jah, teise teise tunnustamine või teise aktsepteerimine nii nagu ta on. See võib juba ise olla hoolimise märk. Kui ta kevadel ei külva, neisin lõikus ära. Asja torka. Muidu silmad on Sulve eesliinil siis, kui jamade ilmas saab palki suurt ei näe. Su juurde kauaks jää raudtee. Naerab laginal. Kes teisele ei anna lapse, seega ei saa vastu panna mõnda paremasse Pravda. Kui tahad olla moodne, siis kroonikasse pojad on võimalus nii soodne. Ma olin. Eit andav vepsas õelas lausus keegi kunagi. Jääd moder läbi naelast ei saa minna iialgi raudtee reiv. Eesti luterlik tund. Tänase Eesti luterliku tunni jututeemaks on siis teistest hoolimine ja kallis kuulama, kutsume teid üles meiega ühendust võtma ja arvamust avaldama sel teemal. Telefoni teel saab seda teha numbril kuus 314 311 või kirjutada Eesti luterlik tund, kiriku plats kolm, Tallinn. Ja meie jätkaksime oma teemat siin hoolimisest minnes tagasi nüüd lapsepõlve, näiteks kuidas said teile esimest korda selgeks, et neist hoolitakse või mingi kogemus? Ma arvan, et see hoolimine sellist konkreetset mälestust, et millal tekkis selline selginemine või, või millele ma konkreetselt aru sain, et aht nüüd nüüd hoolitakse ja väga-väga hästi mind armastatakse. Seda ma niimoodi ei mäletaks, eks see oli tõenäoliselt juba siis, kui ma väga väike olin. See mälestus on nagu kusagile hajunud sellesse üldisesse tausta, mis on nagu minuga kaasas käinud ja mille on mulle lähedased kaasa andnud või mida nad pidevalt on. On mulle näidanud et selline üldine suhtumine, eks see on ikka erinevatel eluperioodidel on ta erinev, olenevalt sellest, milliseid inimesi sa kohtad ja kuidas juba olemasolevad inimesed nendesse muutustesse suhtuvad. Kui nüüd rääkida esimest mälupilti Puudutada seda hoolimist siis need mälupilt on palju, mul nagu lapse vale oligiks lõputu hoolitsus või hoolimine. Väga õnnelik lapsepõlv. Eks hoolimine aitas sellele, et see lapsepõlv mul on äikest, oli ka väga palju kaasa. Aga kas sa tajusid seda, seda hoolimist läbitleja mingisuguste materiaalsete hüvede sulle kingiti mängukaru või sa said seal auto, mida sa tahtsid, et näidati hoolitsust ja hoolimist ülesse. Ei, ma sain selle sellise läbi armastusest et mitte just sellise materiaalset mulle midagi kingiti, mitte selles suhtes kaitselise tunnetusliku. Tunnetuslikkuse kaudu saavutasin selle tundmise, minust hoolitakse ja minust hoolitakse. Siiamaani. Ja mina Nendest inimestest oma perekonnast, oma vaarvanematest ja vanematest siiamaani. Kuidas ta väljendas, seda, seda ei saa seletada, see on selline kõrgem intuitiivne tunne. Aga see on väga hea tunne, see on selline kooskõla harmoonia. Kus on perekond, on, on suvilas. Ja. Ta tunneb ennast sassi, ta on nagu kõik on nagu rahulik, kõik üksteisega räägivad. Arutavad, on sihuke mõnus olemine. Et see on selline hool, hoolimise tunne, seal tekib selles artiklis harmoonias on see hoolimine sees. Aga hoolimine võib tekkida või hoolimine võib tähendada ka seda, et et pannakse või suunatakse, ütleme näiteks perekonnas suunatakse nooremate väärtushinnanguid või arusaama, mis ei pruugi alguses noortele meeldida. Aga seda tehakse tänu sellele, et neist hoolitakse. Minu perekonna puhul ei ole seda olnud vägivaldselt suunamist või selliseid sundivate uurimist. Ma olen minu vanaisa. Viis mind väga. Kui ma olin umbes kuue viieaastane, võisin olla viis mind loodusloomuuseumisse. Ja peale seda on mul terve elu mul loodus meeldima. Hoolinud loodusest. See perekond mängib väga olulist rolli, kuna kuna sa tõenäoliselt ei olnud ennem selles loodusmuuseumis käinud ja seal puudus selline isiklik kogemus, aga Sulle näidati, et mis on oluline, sa võtsid selle vastu, et tegemist ei saa olla muidugi Vägivaldse suunamisega. Ja pärast, kui inimene saab iseennast nagu projekteerida oluline tõesti nagu suunamine, nagu vajalik. Nii et lähedastel on väga suur roll üldse, et kasvatada, mis voodimist ümbritseva suhtes. Või oma meie väärtushinnangutest, mida, millest meie hoolime. Siis hakkad tulevikus võib tal tekkida ka selline probleem, et, et tal on tarvis keskkonda vahetada või see on paratamatu, selline keskkonna vahetamine, kus on võib-olla mingisugused teistsugused väärtushinnangud ja siis ta võib, temas võib tekkida selline vastuolu selles, mida ta juba on kogenud ja see, mida uues uues olukorras heaks peetakse. Et seal on teised tavad ja siis ka teine hoolimine, kas ta siis ei tunneta seda hoolimist, kuna see ei ole temale omane, mida ei ole seda iial kogenud niimoodi. Kuidas saab aru keskkonda vahetades, et minust hoolitakse see peab ikkagi olema midagi tuttavat, päris päris võõrast. Läbielatud sisemine ei, mis on siis me jõuame sinna, et inimene, kes keda ei ole elus armastatud, ei suuda armastust teistele pakkuda. Ja kui me siis ütleme taandumisele, hoolitsemisele hoolimisele, noh, see on see peaaegu üks ja sama, see, need kaks mõistet on omavahel väga-väga tihedalt seotud. See on ka hoolimine, kui siis elust kinni hoidmine ka mingil, ma arvan, et, et see on nagu lihtsalt meie käitumisviis. Paratamatult, kui me, kui me suhtleme, siis me ka näitame välja oma hoolimist ja mittehoolimist. Jah, siis võib see nagu, kui me hoolime üldse üldiselt siis me võime seda ütleme, hool seda taandada või minul nagu laiemalt filosoofiliseks ka hoolimist elust, elust kinni, hoidmist, elust, hoolimist. Et sa, kui sa juba sa väärtustad seda, neid väärtushinnangud. See on küll hea siinkohal küsida kuulaja arvamus või enda enda sisse vaatama, et kutsume üles, et kas me hoolime üksteisest ja, ja kuidas me hoolime üksteisest. Ja kuidas me seda välja näitama, sellepärast et et kui me ka hoolime, siis, siis ilmselt väljendub ka käitumises suhtumises tegemistes, et et see hoolimine võiks olla moodsalt öeldes hoolimine kui trend, et näitame lihtsalt. Ja see on hea, et me näitame noolimas. Jah, aga trend on siiski mõnes mõttes nagu lühiajaline. Hoolimine ei saa olla mingi lühikene lühikene puhang. Et need tuleb, hakkame kõigist hoolima ja tuleb hoolitses, tuleks näidata, et trendist muidugi võib ka jääda midagi püsivamat, mingi osa sellest, aga hoolimine peaks olema ikka selline. Üldine suhtumine. Kampaania korras ei ole võimalik sundida minemast ja uurimine juba üks on nagu püsiv väärtus, et mis nagu ise devalveerunud asustada korral ühiskonnas, siis peaks võib-olla väikse mingi tõukama. Kampaania käigus vist või kuidas, mida tähendab kui te, kuidas seda tõuget anda või tähendab tõuk kandmine hoo hoolimiseks? Teen vist oligi selline kampaania vahepeal, kui see, et kas sul on lapse jaoks aega? See oli ka ju põhimõtteliselt. Eesmärk just produtseerida hoolimist. Vähemalt on see nagu ühiskonnas teadvustatud vähemalt teadvustanud. Kuidas teie näiteks tõite välja, et hoolite inimestest. Oma ümbritsevatest inimestest on kõige parem hoolide viisil, et sa käitud, suhtus nendesse hästi, et igapäevaviisakus on hoolimise hoolimise väljend võiks olla. Ja võib olla ka see, et kuulate, kuulad teisi inimesi, leiad aega, mitte need võhivõõraste võhivõõrastega suhtlemiseks, siis tõesti on selline elementaarne viisakus ja võib-olla natukene rohkem naeratada tänaval et süstida sellist. Sellist paremat meeleolu võib-olla vastu tuli ees, aga aga lähedaste puhul leidke aega nendega koos olemiseks ja nende kuulamiseks, sest neil on kindlasti üsna palju öelda. Hoolimine on ka võib-olla see, et, et tõesti, et me jätame inimestes inimestega suheldes meisse hea mulje ja hea ja optimistliku meeleolu. Et me, et me ei lasku sellesse, et. Lahkume negatiivse arvamuse või negatiivse suhtumisega. Et sa jätad selle enda teada, vaid see näitas seda välja võib-olla. No tõesti naeratame üksteisele rohkem, et see näitab ka ilmselt ikkagi hoolimist. Ja eks oma arvamust tuleb välja öelda, ei saa kõike endasse koguda, isegi kui ei meeldi, ainult naeratada, aga, aga põhimõtteliselt tunnustust võiks rohkem olla, kui keegi midagi teeb, et et selline vaikne tunnustus on küll, kui mõeldakse viginaid hästi, see oli, see oli küll nii, et selline hea. Aga et siis võiks ka seda seda öelda. Ma arvan ka, et kõnnime teisest inimesest hoolib. Siis ta ütleb talle ka välja, mis on tema juures valesti. Siis juba ütleb piibel, et tarkonoomi julgustlik sul näidata, mis võiks olla teisiti, samas seda minti peale surudes. Sellega võib inimesi eemale tõugata. See võib tekitada inimestes ebamugavust tunda, aga see samas on aus ja õige hinnangu asjadele. Et ikkagi hoolitakse. Seal peab leidma sellise piiri või nägema seda piiri, kust ei saa üle minna ja et soolimine muutuks peole tõlkimiseks ja samas mitte haigete eest teisele vaid tuleb leida selline inimlik, talutav viis. Võib-olla son äratabamine, enda sees peituva loomulikkuse tunnustamine. Võib-olla see ongi hoolimise kõige parem viis väljaspoole sa selle loomulikkuse kaudu. Hea loomulikkuse kaudu. Ja väljaspoole produtseerida. Siinkohal meie arutelu jääb pooleli ja edasi vast et oleks hea meel, kui, kui me suutsime anda mõned mõttekillud teile endale mõtlemiseks, kallis kuulaja. Meie stuudios olid Kertu ja Hermo ja saatejuhiks olisi Riias. Loodan, et, et me kohtume teiega õige pea varsti ja saate. Lõpetuseks on lugu Youtult. Eesti luterlik tund.