Eesti luterlik tund. Saarte prioskonnas on peetud septembrikuu jooksul lisaks tavapärastele koguduse tööle ja ettevõtmistele terve rida üritusi mis kannavad koondnimetust Luterliku kirikupäevad Saaremaal. Ometi ei ole tänase saate eesmärk omaette anda ülevaadet toimunud sündmustest vaid heita pilk tänasele kiriku ees seisvatele probleemidele. Kristliku hoolekandetöö ehk diakooniatööpõhimõtteid selgitab saates diakooniatöö tegija ainega Okobso. Lähemalt tuleb selle töölõigu käivitamisest juttu ja tänapäevast Saaremaa näite varal. Lasteaia noortetööga seonduvast räägime praostkonna vastava alakoordinaatori Katrin Soovaresega ja sõna saab saarte praost Elmar Reinso. Teiega on täna saates andi too plaan ja me kuuleme vana kirikumuusikat. Aino Jakobson ja sina oled praostkonna diakooniatööd koordineerinud ja sellega juba kokku puutunud üle 10 aasta. Oled vast õige inimene vastamaks küsimusele, mis on üldse kristlik hoolekandetöö. Kõigepealt tere õhtust, armastaja raadiokuulaja ja ma püüan sellele küsimusele vastata. Diakoonia tähendab kõigepealt teenimist, ligimese teenimist. Oma olemuselt on diakoonia ehk kristlik hoolekanne kristliku usu praktiline väljendus igapäevases elus ja inimene on tervik. Ta koosneb vaimust-hingest ja ihust. Terviklikult vajab inimene abi. Ja diakoonia kuulub alati kiriku juurde. Aga diakooniatöötajad peavad siiski minema tema ka väljamaailma, sest abi vajavad kõik inimesed. Ja sageli arvatakse, et ainult vanad inimesed vajavad diakooniat. Kuid on palju inimesi ja eriti need, keda mitte keegi ei armasta. Ka need saavad kiriku hoolekannet. Kuidas see hoolekandetöö on selles piirkonnas Saaremaal oma alguse saanud, kas see algus erineb palju sellest tänapäevasest olukorrast? No kristliku hoolekandetööd on alati tehtud kogudustes, seda tehti ka siis, kui sellest ei tohtinud rääkida. Ikka üks koguduse liige abistas teist kuid 1989.-le lastel tuli väga palju inimesi, kirikute juurde olid suured leerid. Ja siis nagu võis uuesti rääkida nii lastetööst kui ka diakooniatööst varem nimetatud kristliku hoolekannet diakooniatööks, vaid seda nimetati sisemissioniks. Kui koguduses on diakooniatöö Heali järjel, siis on see ka väga suure missioneerimise võimega. Ja kogudused on nagu ühed suured haiglad, kus üks haige abistab teist. Tegelikult nii ta peakski olema. Kuid alguses sai see diakooniatöö uuesti 89. aastal, kui kogudustesse hakati saatma välismaalt rohkem humanitaarabi ja inimesi, kes seda abi oleks jaganud ja nii tekkisidki diakooniarühmad suurtemates kogudustes. Kus aga rühmi ei olnud, seal valiti mõni inimene, kes hakkas seda diakooniatööd koordineerima. Kuid tööd paremini teha oli siiski vaja teavet, kuidas seda õigesti teha. Ja 1990. aastal toimuski Saaremaal Sõmeral esimene diakooniaseminar kus siis saadi teavet, kuidas õigesti seda diakoonia teha. Ja seda tulid meile õpetama soomlased. Kuid ka meie oma õpetajad võtsid sellest osa. Ja see senini oli üle-eestiline ja sellest võttis osa ligi 60 inimest. Rühmad moodustati kõigepealt suuremates kogudustes, nagu ma juba ütlesin, Kuressaares Kihelkonnal jama ajas Ansekülas ja siis Pärnlal ja hiljem juba ka teistes kogudustes ja diakooniatööd teed alustasid siis abi häälte otsimist. Kui Maal külastasid koguduse liikmed siiski võib-olla sagedamini kodusid, siis linnas oli see nagu midagi uut. Ja ma mäletan, et kui me läksime kodudesse, siis inimesed olid isegi alguses nagu imestanud, et kuidas tullakse kirikust, kui nendel on kõik korras, maksud makstud. Ja nad lihtsalt ei olnud nagu selleks veel valmis. Kuid nüüd praegu oodatakse väga diakooniatöötajad ja õpetajad koju. Ja diakooniatöötajad on ka õpetajale suureks abiks sest Nad uurivad välja, kes vajavad abi, kes soovivad armulauda. Ja siis juba ka õpetajatega koos minnakse kodudesse. Nüüd oli siis see suurseminar tehtud, aga kohtadel oli ka vaja väljaõpet. Ma siin Saaremaal, siis alustasid tööd diakoonia algkursused 91. 92. õppeaastal 92. 93. ja ka 93. 94. aastal. Ja see aeg oli väga tore ja Kures tares toimusid need õppused. Kuid inimesed tulid mitmetest kogudustest peaaegu kõikidest kogudustest. Ta oli väga suur ind saada teada, kuidas seda teha. Ja koos õppusega toimus ka kohe praktiline töö. Mäletan, et me käisime mitmel korral ka Kuressaare haiglas. Olime seal palves. Ja ükskord enne jõulukuna olime ühes palatis, laulsime ilusaid jõululaule. Ja, või äkki palati ukse vahele tulnud ka teistest palatites väga palju inimesi kuulama. Seda laulu. Diakooniatöö on ilus, see on armastuse töö. Kuid siiski, selles on ka väga palju kulutavat ja väsitavat. Räägime, et me armastame inimesi, armastame neid, kellelegi me seda tööd teeme, see on tõsi. Ma siiski mõnikord on väga raske armastada nii neid abivajajaid nagu me armastame oma lähedasi. Aga kui meis on jumala armastus ja jumal on meid armastanud siis see, et me suudame teha, me tahame seda teha. See ongi see armastus. Et me võime kõikide inimestega tegeleda ka nendega, keda keegi ei armasta. Ma saan aru, et diakooniatöö ei küsi inimeselt, kas ta kuulub mõnda kogudusse või mitte. Kindlasti on olnud kokkupuuteid ka sotsiaaltöötajatega ja nendega olnud juttu koostöövõimalustest. Kas võib kuidagi eristada, et kus sotsiaaltöö ja diakoonia kokku puutuvad ja mis on nende erinevused? Täiendavad nad teineteist? Ja meil on olnud küll vestlusi sotsiaaltöötajatega ja olemas, rääkinud, mida me võiksime koos teha. Ja kui sotsid seal töös, nagu ma juba ennem nimetasin, et inimene on tervik siis sotsiaaltöö pöörab rohkem tähelepanu just inimese ihule nagu majanduslikele tarvidustele, kuid diakooniavaimule ja hingele ja me ei tohi unustada seda, et diakoonia põhiülesandeks on siisti siiski anda abivaimule ja hingele ja ka olla abiks inimesel jumala leidmisel. Niisiis on diakooniatöö arenenud abi jagamistest, inimese vaimu, hinge ja ihu terviklikuna nägemiseni ja püüab toeks olla inimese vaimule, jaga hingele. Sest just sageli see on, mis väsib ja toob endaga kaasa ka füüsilised haigused ja vaevused, siinse diakooniatöötajad ka tegeleda ennetava tööga, et inimesed ei haigestuks diakooniatöös, me räägime täna ka seoses Saaremaa ja saarte praostkonna kirikupäevadega. Kirikupäevad algasid diakooniakonverentsiga, mis toimus juba 27. augustil käesoleval aastal Sõmera hooldekodus. Millised olid selle konverentsi eesmärgid ja mis jahi sellest konverentsist kõlama? Ja selline konverents diakooniakonverents toimus Sõmeral 27. augustil ja selle eesmärgiks oli anda vat diakoonia ajaloost diakoonia hetkeseisust Eestis ja ka saarte praostkonna diakooniatööst. 10 viimase aasta jooksul. Kuid kuna see oli ka akordiks Saaremaa kiriku päevadele või misjonipäevadele siis jäi kõlama ka siin mõte, et diakoonia põhieesmärk on siiski ka teha misjonitööd inimeste juures. Sest Jeesus ütleb. Minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad. Ja mis jäi siis kõlama? Sõnavõtte oli ka päris palju. See tegi rõõmu. Ja kõlama jäi sellised mõtted, nagu me juba varem ennegi rääkisime, et inimene on tervik. Ta vajab abi terviklikult. Ja abi vajavad kõik inimesed, mitte ainult vanad inimesed. Ja abistada tuleb seal, kus abi kõige enam vajatakse. Samas ka diakooniatöötajad saavad mõnikord abi ja mõistmist. Ja me teame, et jumal ei anna meile kunagi rohkem kanda, kui me seda suudame. Nii ka mõnikord me peame ütlema ei. Ja meiegi vajame puhkust. Ja samas oleks ja väga ka uusi inimesi sellele tööle. Ja samuti ka uuendusi. Kui siiamaani on Saaremaal veel säilinud diakooniarihmad, siis siiski me peame teadma, et iga koguduseliikme ülesanne on abistada oma ligimest. Ja kust me sellest jõudu saame. Kõige suurem abimees on meile siiski Jeesus Kristus. Sina oled ka Kuressaare diakooniapunkti juhataja, ellukutsuja võib-olla veel paari sõnaga räägid selle punkti eesmärkidest ja töödest. Ja selliseid punkte, nagu siin Kuressaares on Eestimaal juba 15. Neid nimetatakse mõnes pool diakoonia staariks. Mõnes kohas, diakooniapunktideks ja Kuressaares on Kuressaare kristlik diakooniapunkt. Selle ülesandeks on abistada kõiki inimesi, kes sellest uksest sisse tulevad kuulata Ta ta mured ära. Ja kui me ise ei suuda alati abistada, siis suunatada edasi kuskile. Meil on vastuvõttu päevad, kus inimesed saavad hingehoidliku nõustamist, võivad rääkida oma muredest. Meil on vabatahtlikud töötegijad, kes käivad kodudes ja me teeme Kuressaares 39-le inimesele lepingu alusel avahooldust. Siis meil töötavad ringid, meil leinatöö, leinaring, käsitööring, palvering. Ja oleme teinud ka koolitust kogudustes, kus seda on soovitud. Hingehoiuseminarid olid Orissaares ja pühas oleme pidanud loengut ka Kihelkonnal ja teistes kogudustes. Kuressaares oli hingehoiupäev. Ja nii me seda vaikselt ja väikselt tööd teeme, kuid siiski. Me oleme tunnetanud, et seda punkte on inimestele vaja olnud. Ja heameelt teeb ka see, et inimesed soovivad jagada, kui neil on midagi rohkemat. Praegu tuuakse toiduaineid, tuuakse riideid, mida me tasuta abivajajatele jaganud. Me oleme siis jõudnudki sinna punkti, et me oleme ka ise juba suutelised teisi aitama nägema nende puudusi ja neid abistama. Ja kindlasti on ju diakooniatöö üheks suureks eeskujuks tähendamises halastaja Samaarlasest kellelt ei oodatudki tema heategu, kuid kes ometigi tegi seda, et isegi teiste eest nende eest, kellelt seda võis oodata jääb siis vaid loota, et diakooniatööd ja sellist ellusuhtumist ka rohkem väärtustatakse nii koguduste kui ka meie riigi tasandil. Aitäh sulle aina Jakobson. Eesti luterlik tund. Tänase saate esimeses pooles rääkisime kristlikust hoolekande ehk diakooniatööst. Oleme jõudnud nüüd järgmise teema juurde ja olen palunud siia sellest kõnelema praostkonna laste ja noortetöö koordinaator ja noortetöö juhi Katrin Keso varese rin, sa tunned kindlasti seda ütlust, et noored on meie tulevik, kas see kehtib ka kiriku kohta? Tere, armas kuule minugi poolt ja ma vastaksin kohe, et see kehtib kindlasti kiriku kohta. Sellepärast et põlvkonnad ju vahelduvad ja kus siis peavad need noored või nii-öelda tulevased kirikuinimesed peale tulema, eks ikka nende noorte hulgast. Mille poolest erineb nüüd kiriklik lasteaia noorte töö tavalisest noortetööst millist me tunneme ju pioneeriaegadest ja nüüd siis linna ja maakondade juures on ju ka omad noorte töötegijad, et seesama küsimus nagu ennist diakooniatöö puhul, et mille poolest erineb, mis on see spetsiifiline erinevus? Noortega tehakse muidugi palju tööd, eelkõige üldhariduskoolides, erialakoolides, igasugustes ringides, trennides ma lisaks, et kiriku juures tuleb siia üks sõna noortetööle lisaks ja see on siis kirik, noored pluss kirik ja mida see sõnadega tähendab eelkõige siis seda, et kirikus teevad noortega tööd kristlased siis usklikud ja see annab sellele tööle ka teistsuguse suuna. Kirikus teevad noortega tööd enamasti vabatahtlikud, muidugi ka koguduse õpetajad, aga noorte tööjuhte on kirikutes vähe. Raivo on vist üksainuke. Ja see nõuab väga suurt usku, väga suurt entusiasmi. Sest sa oma töö tulemusi ei pruugi teinekord näha. Kirikus on ka väga tähtis see, et sul peab olema noore jaoks aega. Ja kirik on nõus vastu võtma igasuguseid noori ja noort just sellisena, nagu ta tuleb. Ta seal on mingi eriline, võib just sellisena tulla, nagu ta on ja me võtame teda vastu, ta ei põlga keegi ja ja ta on alati oodatud. Ka see, ma arvan, iseloomustabki riikliku noortetööd. Oled kindlasti kogenud ja selliste ettevaatlikku suhtumist noored ja kirik ei ole paljude inimeste juures eriti kokku puutuvad mõisted. Kuidas nüüd kirik, seda barjääri, mis on ühiskonnas aastakümnete jooksul tekkinud on madaldamas. Olen küll teinud juba aastaid noorte söödaga, puutun ikka sellega tõepoolest kokku, et arvatakse, kirikus käivad ainult vanad inimesed, siin ainult ollakse vaikselt nurgas, palvetatakse, ollakse väga kurvad, vaat ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult soovitaks kõigil tulla kiriku uksest sisse ja ise vaadata. Ja see asi ei ole poolestki, nii hull. Kui ma kolm aastat tagasi tulin tööle noortejuhina siis oli nii-öelda see esimene lend noori, kes sellele esimesele ärkamisajal nii-öelda 89. aastal tuli kiriku juurde ja siin ka pikalt olid seal end oli nagu välja lennanud ja olid uued noored, kes tegelikult ootasid, et nendega tegeldaks. Ega noor inimene ei oska kiriku juures võib-olla ise esialgu midagi teha, ta vajab siiski juhendamist, ta vajab abi. Ja mäletan seda, kõigepealt korjasime kokku sellised huvilised noored, need ei olnud palju, võib-olla kusagil kuue seitsme ringis ja moodustasime noortede nõukogu. Ja sealt edasi asi läks. Hakkasime koos käima arutama, mõtlema, mida võiks kirikus noorele pakkuda. Sellepärast et noor vajab ikkagi hea kohast tegevust ja suhtlemist endaealistega. Ta peab aru saama sellest sõnumist, mida kirikus räägitakse. Ja Peab ütlema, et Eestist eeskujusid otsida oli üsna raske ja meid on abistanud väga palju just meie sõbrad siis nii Soomest, Saksamaalt kui Rootsist. Ja just sellega, et nad on tulnud rääkima, nad on tulnud ka ise näitama, mida teevad nende noored rääkima ka noortetöö metoodikast, mis on samuti väga tähtis. Ja üks väga tore asi on, mida me oleme noortega teinud, on pantomiim ja see on nüüd tõesti nii, et ta ei pea rääkima, ta võib ainult siis oma kehaga, oma liigutustega väljendada oma sõnumit. Ja noortele üldiselt see meeldib väga samuti siis võiks rääkida sellest, et meil on noortele leerid spetsiaalselt siis kestavad sügisest kevadeni, mis lõppevad leerilaagriga on palju noortelaagreid erinevaid. No nii meil kui mujal näiteks sellel suvel oli Saksamaal noortelaager. Ja see, see noored tulevad, see näitab, et see huvi on vot küll üsna ettevaatlikult, aga kes on juba natukene osa saanud sellest tegevusest, mis kirikus noortega tehakse, see on juba julgem ja üldiselt julgeb ka teistele soovitada, et tulge siia ja vaadake ja ärge kartke. Milliste probleemidega noored tulevad kirikusse, mis on nende probleemid ja kuidas siis kirik nendele probleemidele oskab vastata? Tänapäeva noorte elu on reeglina üsna tihe, neil on väga palju valikuid ja ma usun, et see Nende valikute hulgast veel omakorda valiku tegemine on üsna keeruline. Ja Ma tegelikult arvangi, et noored vajavad väga palju just kedagi, kes neid kuulaks, kellel on aega nende jaoks koht, kuhu ta saab tulla. Kuude võib tulla tõepoolest alati, kus teda ei aeta, raagus teda kuulatakse, kus ta ka tegeletakse. Ja võib-olla probleemidest noortel on ikka noorte probleemid ja ma arvan, et igal põlvkonnal on need isesugused. Erineval vanusel on nad Kaiala erinevad. Meile tuleb ja palju selliseid noori, nii-öelda probleemseid noori, kes pole sattunud mujal pahuksisse või nad lihtsalt ei nendel on raske omavanustega suhelda, ka selliseid noori on. Ja Nad tulevad üsna ettevaatlikult, aga nähes, et keegi midagi ei käsi, keegi ei sunni, vaid kõike tehakse tõepoolest vabatahtlikult ja rõõmuga, siis ma arvan, et see tõmbab kaasa. Ja noh, väga meeldiv on just kogeda, vaat noored tahavad tulla, nad otsivad seda kontakti, oleks meil ainult aega ja tahtmist neid kuulata ja neid tähele kogu aeg panna. Noored küsivad sageli, et mida salleeri koolis õpetatakse, mida õpetatakse leerikoolis. Erikoolis õpetatakse muidugi eelkõige ka klassikalisi ja kindlaid asju nagu kümmet käsku, usutunnistust, meie isa palvet ja me oleme siis noorteleris, lisanud sellele kaas nii-öelda vabad tunnid, sellised suhtlemise tunnid, kus noored saaksid omavahel tuttavaks, kus nad saaksid suhelda ja kus nad saaksid ka rääkida sellest, mida nad siis tunnevad, mida nad lähevad, kui nad kiriku juurde tulevad, mis on siin teisiti ja kas see meeldib neile või kas see ei meeldi neile. Ja noh, samuti olen teinud leerilaagreid väga hea kogemus ja kus noh, minu meelest noored avastavad ise Ennast ja avastavad ka maailma ja avastavad, et tegelikult on paljud asjad hoopis teistsugused, kui nad neid seni on näinud. Ja et kõige tähtsam on tegelikult nähtamatu Noored on siis võtnud seda kirikut ja kogudust esialgu teatud eelarvamusega, kui nad on juba tulnud ja sellest esimesest kartusest üle saanud, siis ei olegi Enda arvates selles midagi ebaloomulikku ja vastupidi, nad sooviksid leerikursusel pikemaltki käia, nagu sa mainisid, et peaaegu pool aastat aga öeldakse ikka, et see aeg on nii ruttu läinud. Aga soovitada ühele noorele, kui ta on jäänud mingil põhjusel üksi või ta on ka mõelnud nende asjade peale, kuid tal konkreetselt mingit kirikut või kogudust läheduses ei ole. Kuidas kuidas leida seda usaldusliku sidet näiteks koolis, kus? Ja ilmselt ei ole enamikus koolides ka usuõpetuse õpetaja Vaidega ka õpetust? Et kas tuleb häbeneda seda või, või tuleks otsida kontakti või kellega võiks kontakti otsida nendel teemadel? Küllap on üsna raske leida neid siis, kes sinu mõtteid jagavad ja, ja võib-olla tõepoolest esialgu tuleks sellest siis hirmustab üle olla, et mitte karta olla teistsugune, sest tõepoolest ka kiriku juurde tuleb osa noori, kes nagu pelgavad, nad käivad küll leeris, aga nad natuke häbenevad seda esialgu. Ja on neid, kes tulevad jälle rõõmsalt ja kellele see ei ole üldse probleem. Et võib-olla kõigepealt siis lahti saada sellest valehäbist, et olen jah, selline tulen kirikusse, mind huvitab see. Ja ma usun, et piibleid vast peaks leiduma Eestimaal kodudes. Ka seda võiks hakata vaikselt uurima või raamatukogus leiab vastavat kirjandust, kui tõepoolest ei ole kusagil kogudustele läheduses või kirikuõpetajad, kellega minna, rääkima. Samuti praegu on meedias juba vaadata vastavaid saateid. Ja ma arvan tegelikult ikkagi oma eakaaslaste hulgast leiaks vist üsna palju neid, kes on sinu mõttekaaslased, aga ainult väga julgelt tuleks rääkida oma mõtetest ja tõelistest mõtetest. Kuidas sulle tundub olevat noortetööga kokku puutunud väga tihedalt. Millised on need teadmiste pagasid, millega noored tulevad näiteks leeri? On nendel üldse mingeid teadmisi, ristiusust, millised on nende maailmavaade, millised on nende ootused, kui nad tulevad nüüd koguduse ja noortetöö tegija juurde? Nende ootused on üsna erinevad, me oleme teinud testi neile, kes tulevad ja vaat siis leeri ja seal küsinud neid samu küsimusi ja väga paljud vastavad, et nad tahavad teadmisi saada just nimelt ristiusust, kirikust ja üldse jumalast, et täitsa huvitab ja nad ei tea, kus seda mujalt saaks küsida. Samuti kirjutavad väga paljud, et nad otsivad uusi sõpru. Ja nad väga loodavad, et siin kiriku juures on midagi teistmoodi. Et siin on teisiti kui mujal. Nad tulevad nagu otsima seda mõõdet, mida nad mujalt ei ole leidnud. Ja kui siis leeriaeg mööda saab ja nende intensiivse tegevuse aeg kas nad on leidnud? See on ka muidugi väga erinev ja lähedab mul ennem unus ära teadmiste kohta näiteks eelteadmisi ristiusu kohta on küll väga vähe, on ka neid, kes on ise lugenud ja kes teavad aga reeglina on see täiesti orasmaailm ja sellest on tegelikult kahju. Sellepärast et ilmselt kodudes ei ole enam, emad-isad, on liiga noored, nad ei ole saanud, ei usu õpetustega kristlikku kasvatust paljud või noh, enamus võiks öelda ja nad ei oska sellest rääkida ja kellel ka vanaema vanaisa ei ole rääkinud, nendel eelteadmisi ei ole. On üksikuid noori, kes on ise väga huvilised olnud ja otsinud omale materjalil aga neid on üsna vähe. Kas kristliku elu põhiväärtuste edasiandmine on ainult kiriku ülesanne või peaks siin oma osa olema kodul ja miks mitte koolil. Mida arvad sina? Siin peaks tegelikult kindlasti olema oma osa kodul ja koolil sellepärast et kodust peaks laps saama need kõige algelisemad ja algsemat õed. Ja ikkagi ema ja isa on need, kes neid asju peaksid lahti seletama, võib-olla ka vanaema ja vanaisa, kellega rääkida neist asjust kes julgemalt oskavad neist rääkida. Aga ma arvan, et see, et koolis ei räägita religioonist, usust, et koolides puudub usuõpetus, et see on väga suur miinus. Ja meie, Ta ei, ongi nüüd nende luterlik kirikupäevade ajal minna just nimelt koolidesse rääkida natukene tutvustada seda tööd, mida me teeme tutvustada pühapäevakoole, tutvustada leeri, tööd, tutvustada seda tööd, mida noortele saab kiriku siis pakkuda. Et see on ka üks eesmärke. Ja küllap seda ka ühiskond ootab, et kirik tuleks nagu kirikust välja ja astuks lähemale inimesele astuks lähemale noorele. Aitäh sulle, Katrin Soovares selle vestluse eest ja loodame, et sinu töö koos oma ametikaaslastega kannab head vilja. Tänases saates Me oleme kõnelenud ja puudutanud ka üsna mitmel korral elu saarte praoskonnas. Jaa, jaa, kirikuelu siin diakooniatöö ja noortetöö vallas. Olen kutsunud saatesse ka saarte praostkonna praosti kihelkonna koguduse õpetaja Eelmal Reinso. Sina oled siin saartel, täpsemalt Saaremaal, seal elanud juba mitukümmend aastat ja rohkemgi. Ja oled ise päritolult ka Venemaalane. Sina oskad vastata ehk ligilähedaselt küsimusele, kas Lääne-Eestis ja saartel elavad inimesed on oma vaimulaadilt usu suhtes vastuvõtlikud. Kindlasti on suuremat vastuvõtlikkust näitavad loomulikult üles naisvee esindajad. Mehed on pisut tagasihoidlikumad. Nõnda palju kirikutesse ja palvetundides ei tule. Aga siis ka mehed on tublid. Kui suur on saarte praostkond nii terviklikult, meil on üldse 12 praostkonda kokku. Kui suurt osa see siis hõlmab Eesti masse saarte praostkond. Saarte praostkond asub saartel ja saarte praostkonna kogudused on tegelikult üsna väikesed kokku vaid 20. Ja ka koguduse õpetajaid praegu 10. Nii et igale õpetajale on tegemata kahe koguduse hooldamine ja teenimine. Seda on siiski üsna üsna palju, kui mõtelda, et ainuüksi Saaremaal pärast sõda teenis ainult kolm õpetajat. Muidugi kõik see 10 õpetajat ei ole mitte Saaremaal, vaid siit jagub ka Muhumaale Hiiumaale, Ruhnu saarele. Ja eks muidugi mandrilt vaadates on Muhu ja Saaremaa peaaegu üks ja see sama. Aga tegu on jo erinevate piirkondadega ja tegelikult ka üsna erinevate inimestega. Milliste küsimustega ja, ja probleemidega on nüüd saarte praostkonna kogudused eriti viimastel aastatel kõige tihedamini kokku puutunud praosti silmade läbi? Kõige suuremaks probleemiks kipub olema ikka see maaelu ja maarahva, see rahaline pool ja rahaline rahalised küsimused samuti ka kogudustes. Kui koguduse liikmetel ei ole eriti raha ja kui põllumajandust riik ei doteeri ega seda raha, siis ei saa kuidagi olla kogudustes. Nii et see on nagu see põhiline probleem, see majanduslik Külg millised on siis inimese mured, kes pöörduvad koguduse kantseleisse? Millise, milliste soovidega nad tulevad, kas nad üldse julgevad tulla? Kirikuõpetaja juurde öeldakse ju, et ei tea, kas on ikka aega, kas maksab tülitada. Tullakse ka koguduse kantseleisse, tullakse oma muredega ja eks seal on ka üheks suuremaks probleemiks on. Nüüd just oli koolide algus ja lasteriietused, koolitarbed maksavad küllaltki palju ja ja see ei ole sugugi kerge, eriti kellel veel on peres mitu last kooli saata. Rahaküsimused on seal üsna teravad ja me oleme püüdnud ka koguduse poolt, et aidata ja ja siis on ka sotstöö ja kogudused ja koolid on meil hästi kooskõlas ja, ja koostöö on hea. Nii et koos ikkagi oleme kuidagi saanud hakkama. Sina oled oma ameti poolest väga palju suhelnud ka vallavanemate ja Saaremaavanemaga ja kuigi elad Kihelkonnal on siin väga tihti näha Kuressaares ja väljumas maavalitsuse ajast. Et kuivõrd tihe on kirikute ja praostkonna koostöö omavalitsusorganitega ja kas see töö on ka vilja kandnud? Noh, peab ütlema, et suhted on meil üpris head. Ei ole sugugi hirm või kartus Maavalitsuse sisse astuda või, või maavanema uksele koputada. Täpselt samuti on ka vallavanematega suhted on head ja me saame koos probleeme lahendada. Ja koos ka neid küsimusi kõike arutada, saame ilusasti hakkama. Sina teenisid Saaremaa kogudusi ka siis, kui oli sootuks teistsugused ajad ja ka pidid kauge kaarega mööda minema. Ma selles samas maavalitsuse hoonest, kui sind ja teisi kirikuõpetajaid ei kutsutud vestlusele. Et neid aegu vist tagasi ei soovi ega igatsed. Milles on see kõige suurem erinevus nüüd aja pöörderisuse kaudu selles muutuses, et milline on see muutus? On see üllatav sinu jaoks, et see on siiski nii kiiresti toimunud? Üllatav on ta muidugi, aga ega siis ma ei ütleks, et ma väga suure kaarega olen ümber ja mööda käinud. Kogu aeg oleme hakkama saanud. Ei ole kunagi kedagi katud ja. Kas võib ütelda siis nii, et see, mida räägitakse, et kirik on olnud ka allasurutud olukorras, ei pea vett? No üksjagu ta peab, sest kiriku TÖÖD koguduse liikmed, need ei soositud ja ja siis mõnigi, kes võib-olla südamega kuulust kiriku poole, aga siis ta vaatas ümber jama kaaslastele ja sõpradele ja siis mõjutas see andis teatavat tooni, nii et mõnigi tõmbus pisut tagasi. No mida sina ütled inimesele, kes tuleb sinu juurde ja tunnistab, et tema on olnud ka üks nende hulgast, kes on kirikus käinud selleks, et kuulata, mida õpetaja räägib, et siis seda edasi anda, kas on olnud kõik õige, mida õpetada? Ta räägib, et kas on olnud selliseid inimesi ja ja kuidas sa neisse suhtuda, et kes on ennem olnud nagu kiriku vastalised, aga nüüd tulevad nagu lepitust otsima. Ma ei ütleks, et et need vastalisi eriti oleks olnud, et või et keegi oleks tatud lepitust otsima. See asi on kuidagi nii vaikselt ja tasapisi vaibunud ja üle kandunud, nii et ega ei ole eriti ju probleeme olnud. Nii et kiriku uksed on avatud siiski kõigile inimestele ei tehta vahet isikute ja endiste praeguste vahel, nii nagu võiks ju arvata, et mul ei ole hea tunne tulla kirikusse, kuna teised vaatavad. Ei tea, kas panevad mulle pahaks, et ma olen enne siin teiste mõtetega käinud? Kui jumal ei tee vahet inimese ja inimese vahel, siis kirikus kehtib seesama olukord ja ja siis halvasti ei vaadata ühelegi. Seda on hea ja rõõm kuulda ja julgustada ka kuulajaid, et me võiksime usalduslikult tulla oma hingeasjade pärast ka koguduste ja kirikute juurde, sest uksed on küll enamikes kohtades kõigile avatud. Sa rääkisid sellest, et on väga palju inimesed tulemas oma isiklike probleemidega, toimetulekuprobleemidega ilmselt ka juba diakooniatöötajate juurde tullakse ja noorte tööjuhtide juurde ja muidugi kirikuõpetajate juurde samuti. Mis on, aga no see teine pool, mis koguduse töös sinule kui õpetaja jõudu annab ja mis on rõõmustav, eriti kui mõtelda laiemalt terve praostkonna elu peale. Rõõmu valmistab see, et inimesed tulevad kirikusse. Kirikud pühapäeviti ei ole sugugi mitte tühjad, et maa kirikutesse tuleb inimesi jumalateenistusest osa võtma ja suurt rõõmu valmistab, kui tulevad noored pered oma lapsi ristimisele tooma, kui noored tulevad leeri ja see kõik valmistab rõõmu, niiet et meie kirikute elu ja töö läheb edasi ja selle eest oleme jumalale tänulikud. Me räägime nüüd seda juttu ajal ja kui ka meie saate eetris kõlab, kui käivad Saaremaal kirikupäevad. Milline on selle kirikupäevade sõnum ja mida sa ise loodad nendelt päevadelt, milleks on nad kasulikud kogudustele ja inimestele, kes võib-olla kirikus ei käi? Julgen loota, et kirikupäevade kasu selle kaduma, kuigi see ei ole võib-olla käega katsutav ja silmaga nähtav, aga julgen loota, et rahvas nendel kiriku laevadel on rohkem liikuma hakanud. On külalisi olnud mitmesuguseid ja ja siis loodan ja soovin, et see jätkaks samas vaimus ja küll jumal seda tööd ikka õnnistab. Saaremaal on nende kirikupäevade jooksul olnud mitmeid külalisi ka tuntumaid, nii nagu onu Raivo koos oma jutupliiatsiga laulja, näitleja Malle Pärn, kes on ka vahepeal lõpetanud dioloogia stuudiumi Bostoraal seminari Ta ja Ove Sander, mitmeid kirikuid, töötajaid ja külalisi ka kaugemalt. Milline on praost Elmar, Rein Soo soov kõigile kuulajatele nüüd, sügise hakul eestimaal. Soovin kõigile õpetajatele ja looduste töö tegijatele rohket jumala õnnistust, jõudu ja jaksu, et keegi ära ei väsiks ega tüdineks. Eriti soovin jõudu pühapäevakooli õpetajatele usu õpetajatele ja siis lastele et nad osa võtaksid. Selles kõiges on jumala õnnistus ja see tasub end väga rikkalikult. Tänases luterlikus tunnis kõlanud mõtteid aitasid teieni tuua diakoniks Aino Jakobson noortejuht Katrin kesvavares ja saarte praost Elmar Rein soo. Küsimuse esitas Kuressaare koguduse õpetaja Anti Toplaane ja Saadet aitas kokku seada Külli tüli. Saates kõlanud vana kiriku koraalid on valitud plaadilt memory ja Sancti Henrik kus musitseerib ansambel Tseedus Nooster ehk siis vaesed rüütlid. Oma mõtteid ja arvamusi meie saadete kohta saate avaldada Eesti luterliku tunni telefonil kuus 31 43 11 ja kirjutada meile aadressil kiriku plats kolm, Tallinn 10 130. Seda saatetundi ja veel lõpetama kaks pala vana kirikumuusika plaadilt Sancti Henriki. Eesti luterlik tund.