Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on Põhja-Eesti regionaalhaigla diagnostikakliiniku juhataja Sergei nas orienko. Mina olen Marje Lenk. Head kuulamist. Persona. Personal. Kuidas elate, inimene arvab, et alati saab paremini, aga ega väga põhjust kurta ka ei ole. Milline söber teil täna oli, mis sinna sisse lahtus? Täna oli üsna mitmeplaaniline ja võib-olla tavalisest erinev tööpäev hommikul haiglas ja siis pärast seda käisin äripäeva koolitusel. Ja teemaks oli toetusrahade taotlemine Euroopa Liidu fondidest. Seal suur kunst? Tundub küll. Millal te tõusete, mis kell? Mina tõusen? Iga päev kolmveerand kuus ja kuidas teie päev algab? Päev algab vikerraadioga, tõesti? Jah, teil on hea vaikse, ütleme, et meil on ühesugune maitse ilmselt kuidas võimlemisega on kehakultuuriga? Päris ausalt öeldes olen ma püüdnud kogu oma elu tegeleda kehakultuuriga nii vähe kui võimalik kuid siiski, mida vanemaks ma saan, seda enam ma sellega tegelen. Et need ajad, kus ma hoidsin kehalise kasvatuse tundidest kõrvale, need on nagu jäänud, võib-olla isegi ekstreemseks minevikuks elu on õpetanud liikumisest on võimalik mõnu tunda. Ja ka siin peres, kui on lapsi, siis ei või ju nendele D alla jääda siin jalgrattasõidus ja, ja muude tegevustega automeest ei ole ju automees ma ei ole, pole kunagi olnud. Ei ole kunagi olnud, kuigi õppides Tartu Ülikoolis oli tõesti võimalus autojuhiload vormistada, aga see oli. Kontekstis, et vana tudengitraditsiooni kohaselt arvati, et tudeng peab ülikoolis peale selle teadused, mida ta omandab kindlasti õppima, hästi vehklema, hästi tantsima ja hästi ratsutama ja vot see ratsutamise osa see oli siis nagu transformeerunud auto juhtimiseks. Kuidas tantsimisega on, ei saaks öelda, et väga kurdaks, sellepärast et oma abikaasaga ma mäletan tudengipõlves, me olime ikka esipaar. Noh, nüüd anname võib-olla eelistust, et teistele ja, ja, ja ei, trügi jala, et igale poole, millal viimati tantsisite paar nädalat tagasi ja mis on kõige paremini, välja tuleb tassi salvei. Vaat tants on minu jaoks midagi sellist, et, et ma ei lähe tantsima ei passi ega midagi muud. Aga ma lähen suhtlema partneriga. Aga kui selle suhtluse nimetajaks või pealkirjaks tuleb valts ja suhtlemine muidu klapib, siis on see väga hea valts ja kui midagi muud, siis midagi muud. Kas puhkus on lähedal või annab veel oodata, puhkus peaks tulema suvel. Nii et natukene tuleb veel veel rabada. Kas teie jaoks tähendab puhkus päikest ja merd või metsavaikust või hoopis kaugeid maid ja rahvaid? Eks nii seda kui teist, olenevalt konkreetsest situatsioonist, konkreetsest hetkeolukorrast, võimalustest ja vajadustest. Eks kõik need puhkuseviisid on tegelikult omal kohal ja, ja tasakaalustavad vastastikku 11. Kui te olete läbi ja lõhki linnainimene, kas teil on ka koht, kus suvel käia, kus ennast lõõgastuda? On ikka siin linnaservas üks kohake, kus, kus saab käidud minu jaoks on olnud loodus ka suhtlemiseks või ütleme, niisugusest urbaniseeritud kontekstist väljumiseks läbi kogu minu elu on olnud Kadriorg siin Kadrioru kandis olema praktiliselt kogu elu elanud ja, ja see on nagu, ütleme, minu see hoov või, või ees või taga olnud olnud lapsepõlvest peale ja, ja see on üks niisugune väga tore lõõgastumise kohting. No igal suvel hoiatavad meedikud meid kõrvetava päikese eest mis võib tõsiseid haigusi tekitada. Kui kuri on siis see Eestimaa taevas, särav päike? Ega päike ei ole kunagi kuri olnud õieti sest meile on päikest ja valgust väga vaja, teiselt poolt me ju teame ja räägime tiga talvemasendusest, kui meil on valguse päikese puudus. Aga siin ilmselt kehtib see reegel, mis tervises üldse, et kõik ei peaks nagu mõõdukalt olema, ega nii meie laiuskraadidel kui võib-olla troopilise mates piirkondades. Ei olda ju kogu aeg päikesega pääs, siiski otsitakse kuumal keskpäeval ka nendes piirkondades, kus inimesed peaksid justkui päiksega rohkem harjunud oleme, otsitakse ka varjundit. Selles ei ole probleemi. Võib-olla probleemina räägitakse tänapäeval rohkem isegi sellest kunstlikust päikesest ehk solaariumi idest, mis on ka positiivne olukorras, kus meil on ju kolm muud lausa ultraviolettööd, nagu öeldakse aega, kus ultraviolett kiirgust praktiliselt maapinnale ei jõua. Nii et selles mõttes selle asendamine ja inimesteni loomine on, on igati põhjendatud, samas iga hinna eest päevitamine enda pruuniks tegemine kosmeetiliselt eesmärgil. See on kindlasti riskantne. Lugesin äsja ühest ajakirjast, et uus voodipesu tuleks enne kasutusele võtmist läbi pesta, sest linad sisaldavad formaldehüüdi, mille sissehingamine võib vähki tekitada. Kui need meditsiiniuudiseid pidevalt lugeda, siis, siis ei teagi kohe. Kuidas elada, ma arvan, et meditsiiniuudistega ja meditsiiniajakirjandusega on nii, nagu on ka muude uudisteajakirjandusega on ka kollane meditsiiniline press, kus rõhutakse lugeja šokeerimisele Tähelepanu köitmisele ja seda tuleb võtta täpselt niisamuti rahulikult, kui me võtame mõnda muud kolletavat ajakirjandust. Mina loen väga hea meelega nii kollast meditsiiniajakirjandust kui ka tavaajakirjandust aga võib-olla mitte selle nurga alt, mida seal pakutakse, serveeritakse kuivõrd pigem selle rakursi alt, et näha, mida inimene on, kuidas ta on võimeline eksponeerima ühte või teist fakti. Kui palju teie mõtlete selle peale, et vot üks või teine asi on mulle kahjulik? Kindlasti ei ole see minu jaoks mingi mõtteviis, mis mind jälitaks või, või mis oleks pidevalt meeles. Aga tänapäeval peaks nagu minu nägemusega järgi tegema valikuid. Ja kui on võimalik valida ja kindlasti korraga, need valikud võivad ju olla väga mitmete erinevate asjade vahel siis loomulikult on arukas mõelda asjade üle järgi ja valida kas kõige rahulikum variant või, või kõige eelistatum mingil muul põhjusel. Pole hullemat patsienti kui arst arstid ignoreerivad kolleegide nõuandeid, soovitusi ja nad ei taha hea meelega teiste arstide juurde minna. Nii vähemalt räägitakse. Kuidas teiega on, kas lähete arsti juurde? Viimases hädas? Mina lähen arsti juurde ilmselt viimases hädas, sest ma võin enda näitel öelda sedasi, et ühest küljest arst on halb patsient just tõesti sellise kohatise ignorantsuse poolest, aga arst võib-olla patsiendina ka erakordselt abi sest võib juhtuda, et ta tunneb, et noh, minuga ei saa ju niimoodi halvasti minna või, või kuidas ma nüüd ise lähen seda abi otsima. Poolest arstid ja ma ütleksin ka patsientide arstidest sugulased on kohati erakordselt abi võib-olla niisuguse aktiivse tõrjuva suhtumise asemel, mis kõlas teie küsimuse alltekstina natukene, on kohati isegi abitus ja tõepoolest arst vajab abi ja head ja, ja usaldust kolleegi vastu, kelle juurde ta läheb teil abi kohe oma kodus võtta, abikaasa on ju ka arst. Jah, tõesti, ma pean ütlema, et minu haiguste seisukohalt ma ei ole kohanud paremat ja targemat arsti kui kui minu kodune arst, minu abikaasa. Ja tegelikult siin ei olegi midagi kummalist. See on see vana teadmine ja tark, kus, et parim arst on arst, kes tunneb patsienti pikka aega. Kas te olete terve, doktor, see on selles mõttes ühest küljest Kerge ja teisest küljest raske küsimus, sest kui me räägime tervisest ja tervise definitsioonist, siis see on väga mitmeplaaniline termin. Tervisest räägitakse kui heaolu seisundist ehk vaimne, kehaline, sotsiaalne heaolu. Kui sellele küsimusele nii vastata, siis ma arvan, et ma olen terve sellepärast et ma saan hakkama endaga mul on, mida ma saan oma seisundi tõttu teha ja see kõik pakub, pakub rahuldust. Niiet hädasid pole hädasid, mis sunniksid, kuidas Ki oma tegemisi muutma, seda ei ole. Vaat see tervise mõiste minu jaoks on ka suhteline ka selles mõttes, et mina olen küllalt kaua aastaid kandnud prille, küll mitte tugevaid algul keskkooli lõpus, sellepärast et noh, nii vanem ja soliidsem välja näha ja hiljem lihtsalt ära harjunud nendega ja ma olen tihti mõelnud ürginimene, kes võis olla sama lühinägelik kui mina. Võib-olla oleks olnud käsitletav väga haige inimese ennast, noh võib-olla ta ei oleks suutnud mammutijahti nii edukalt pidada kui, kui teised. Samas ei tunne ma mitte mingeid piiranguid, et küsimus on selles, kuidas suuta adapteeruda selle keskkonnasituatsiooniga, milles liigud. Millised on teie mälestused lapsepõlvest, arstidest? Ausalt öeldes ühest küljest väga positiivsed, meil oli üks lastearst, kes alati minu juures käis, oli doktor simmer, kes töötas kesklinnas tol ajal olnud lastehaigla juures jaoskonnaarstina. Tema oli üks ääretult kena inimene. Kui olid mingid külmetushaigused või midagi veel, siis lausa tema käimisest hakkas nagu kergem. Teisest küljest ma mäletan, mul oli kurgumandlite operatsioon ja need mälestused on kõike muud kui meeldivad ja lapsepõlves ma kartsin väga hambaarsti, need on nii positiivseid kui, kui ka selliseid, võib-olla mitte kõige meeldivamaid mälestusi. Vanemad inimesed räägivad, et vanasti oli arstidel ikka aega, et arstid rääkisid ja suhtlesid, aga nüüd lähed arsti juurde, on tal pea paberites kirjutab midagi, ei suhtle. Ma julgen öelda, et isegi see on individuaalne, 91. aastal hakkasime me siin koos kolleegidega tegutsema sellise valdkonnaga nagu kõrgenenud vererõhk. Ja see oli väga huvitav aeg. See oli tol ajal väga uus sõna Eesti tervishoius ja sellest on väga palju huvitavaid kogemusi ja vaatlusi. Ja üks nendest on selline, et vererõhukeskuses, mille me lõime kõrvuti kabinettides, töötas kaks arsti, nendest üks oli selline, kes suutis This tunni jooksul vastu võtta ja ära saata, retseptid välja kirjutada ja kõik ära teha, mis iganes kuskil 10 või isegi enam haiget. Ja kõrvalkabinetis oli tohter, kelle juurest käis tunni jooksul läbi kaks patsienti ja niivõrd huvitav on see, et nendest kummagi juurde tekkis oma klientuur. Ühed patsiendid ütlesid, et neil ei ole aega ja nad ei taha raisata ka sellele, et veel arstile seletada, mis nendel viga on. Ja teised jälle ütlesid sedasi, et oi kui hea, et nad tunnevad, et nad saavad igakülgselt uuritud, et nendel on väga kaalutud ravi. Ja mõlemad grupid olid järgmiselt rahul. See on nüüd ka üks väga oluline dimensioon, mida. Mulle tundub, et sugugi mitte alati ei, ei oska väärtustada ja hinnata, see on see, et kuivõrd konkreetne arstiabi vastab konkreetse patsiendi ootustele. Me tihti langetame otsuseid patsiendi nimel, aga kui nüüd mõelda järgi, siis kas me alati teame seda, kui rahul meie patsient just nende konkreetsete otsustega on? Siin on nii ja naa Sergei lasel enko, millal tekkis teil huvi arsti elukutse vastu? Päris konkreetne huvi tekkis mul keskkooli lõpuklassis. Mulle väga meeldis tänavuaastaste gümnaasiumi lõpukirjandite teema üks nendest teemadest, mis kõlas nii, iga valik, välistab teisi või sulepuksi, midagi niisugust. Mul oli üsna mitu mõtet, mida pärast keskkooli edasi teha ja ma leidsin, et kõik need huvid, mis mul olid, on kõige paremini integreeritud meditsiinis ja seetõttu see oli täiesti teadlik valik kuskil keskkooli lõpuklassi kevadel kus me käisime oma klassikaaslastega väga aktiivselt ka uurimas Tartus, mida see ülikool endast kujutab ja mida arstiteaduskond kujutab ja käisime lahtiste uste päevadel ja hindasime seda, et kas meil võib olla hirm anatoomikumi ees semiidi kohutanud ja see nagu ei tekitanud meis probleeme, sest seal oli noh, niisugune väga-väga tore õppekeskkond. Aga mis, nagu meile võib-olla emotsionaalselt kõige rohkem mõjus, oli intensiivravi osakond, kuhu meid viidi. Ja vaat seal tekkis, võib-olla käis mingi niisugune üks et me nägime inimesi, kes vajavad abi. Ja see on võib-olla olnud minu jaoks pöördemomentide otsustamise moment, kus sai tehtud valik suguvõsasse arst ei ole olnud arsti ja meedikuid olnud kuigi nii naljatamisi. Minu ema oli oma sõbrannade seas tuntud nii professorina, kes andis nendele üsna head nõu küll külmetushaiguste puhul, millist teed keeta ja millised jalavanni teha. Nii et mingi niisugune sättumus on võib-olla kuskilt olemas. Miks valisite just kardioloogia? Meil olid ülikooli ajal väga head õppejõud ja poiste rühm, nagu me olime, meie rühmaga toimus midagi täiesti sensatsioonilist poisid tavaliselt püüavad pääseda orgiasse meie rühmast. Suurem osa poisse läks sisehaigust. Ja just sellepärast, et meil sattusid täiesti fenomenaalsed kuraatorid ja juhendajad alates Regina Kask metsast sisehaiguste propeediootikas edasi professor Kuno, kõrge, kelle juures me olime tema poolt juhendatavatest praktikarühmadest viimane professor Päi oli meil viimastel kursustel, nii et see, see nagu tekkis sealt üldse orientatsioon sisehaigustele. Ja see minek kardioloogiasse tekkis tegelikult veel sedasi sattunud sisehaigustesse ja tundes erilist huvi sisehaiguste vastu, tegin ma suvepraktikume Tallinna keskhaiglas ja just tolleaegses teises sisehaiguste osakonnas, millest hiljem sai kardioloogia osakond, kus oli tolle aja kõige fenomenaalsem kardioloogide kooslus ja sealt saigi see kiindumus alguse. Ja kui ma olin lõpetanud internatuuri, siis pakuti aspirantuuri kardioloogiakeskuses ja tekkis väga huvitav sümbioos kardioloogia alal Nucleaar meditsiini alal, nii et tekkis võimalus edasi areneda ja spetsialiseeruda nendel kahel erialal ja täpsemini isegi võib-olla nende kokkupuute. Piiril, mis oli teie väitekirja teema? Minu väitekiri oli pühendatud tilatatiiv, kardime apaatia Nucleaar meditsiinilise diagnostika-le. See on küllalt haru südamehaigus, kus südamelihas nagu venib välja samas teda tekib juurde tekib südamelihase hüpertroofia ja töö eesmärgiks vaadata, kas seda haigust on võimalik eristada teistest südamehaigustest attromaatiliselt ja mitteinvasiivsete meetoditega ja sõitsite Moskvasse. Sõitsin selleks Moskvasse aasta oli siis 1980 ja see oli ka niisugune väga suur väljakutse. Ühest küljest ja teisest küljest väga suur võimalus nendel aegadel kardioloogiakeskus Moskvas, see oli ju teaduse viimane sõna. See oli tõesti see viimane sõna ja ühest küljest kardioloogiakeskuse tase. Teisest küljest ma ütleksin seda, et viibimine seal kardioloogiakeskuses tõi minu jaoks tunnetuslikult esile tolle Tartu Ülikooli arstiteaduskonna väga tugevad plussid. Nimelt, mis oli minu õpingute ajal täiesti eriline Tartu Ülikoolis oli see, et ükskõik mida meile õpetati, meile anti võrdlusmoment meditsiinis tihti tuleb teha valikuid ka enam või vähem standardsete lahenduste juures. Ja väga paljud meie kliinilised õppejõud tõid just nimelt võrdluse, et vaat seda lahendatakse ühes kohas. Üks koolkond ütleb nii, teine teisiti, kolmandas kolmandat moodi mis ma ütleksin, oli tohutu väärtuslik just sellest seisukohast, et kui me räägime tänapäeval tõenduspõhisest meditsiinist ja see termin iseenesest on ju kõigest 10 aastat vana siis tõenduspõhise meditsiini puhul ju käibki võrdlus erinevate lahendusvariantide võimaluste vahel. Ja nüüd, olles Moskvas. Ma nägin, kuivõrd eriline ja selles mõttes edumeelne oli see arstiharidus, mille ma sain Tartust võrreldes võib-olla mõne teise kolleegiga, kes tuli kuskilt mujalt meditsiinikõrgkoolist, kas teil lasti teha kõike, mida te tahtsite või olid piirangud peal? Loomulikult olid teatavad piirangud peal. Kohati olid need piirangud täiesti kummalised. Helsingi Ülikooli professor Christian Liivendaal tuli üheksakümnendatel aastatel minu juurde ja ütles. Ma sina oledki see poiss, keda ma Moskvas tookord kohtasin ja kes kaebas, et ta ei tohi alla kirjutada oma otsustele oma tavalist allkirja, vaid peab seda tegema vene keeles. Piirangud mingisugused olid, aga teisest küljest oli väga palju võimalusi just seoses sellega, et olid väga head meetodit. Väga hea oskusteave oli tolle aja kohta kokku kogutud ja mis võib olla veel oli see eelis tolleaegse meditsiini teaduse korralduse juures, et komplitseeritud haigusjuhud kontsentreerusid seal üle terve nõukogude liidu mistõttu sai üldse võimalikuks niisuguse haruldase haiguse kohta teadustöö tegemine. Kas te Moskvasse tööle ei tahtnud jääda, ei tahtnud, sinna sai kohe algusest peale mindud sellise plaaniga, et õppida midagi uut, midagi kaasaegset ja püüda seda siis hiljem rakendada siin Eestis. Te ei ole kunagi mõelnud, et võiks välismaale tööle minna. Mingit konkreetset mõtet. Mul ei ole olnud, kui seda küsida, nüüd selles kontekstis on on küsitud, et, et minna kuskile noh, nii-öelda mingi piiri taha või seina taha või niimoodi sellist mõtet ei ole olnud. Aga tänapäeval, kus me näeme meditsiin globaliseeruv, et ei ole nagu enam selliseid noh, ütleme äraminekuid, sa võid muuta oma geograafilist asukohta, aga noh, ütleme, et see töö kvaliteeti, et ja, ja töökeskkond ei erine enam nii palju. Sellises situatsioonis on täitsa mõeldav ja võib-olla täiesti kosutav aeg-ajalt liikuda kõigil kolleegidel. Ja Eesti arstid on head, arstid saavad hakkama. Eesti arstid on väga tublid, arstid. Sergei, mis tast edasi sai, kui Moskvast tagasi tulite siis ma tulin tagasi samasse haiglasse, kust ma Moskvasse läksin. Tallinna keskhaiglasse ja Tallinna keskhaiglaga olin ma kogu aeg seotud alates oma tagasitulekust, kuni need 2001. aasta lõpuni. Vahepeal olite ühes teises asutuses ka EKP Keskkomitees. Ma olin tõesti EKP Keskkomitees tervishoiusektoris selles EKP Keskkomitee tervishoiusektoris tegeldi tervishoiu ja sinna juurde kuulus ka sotsiaalhooldus. Strateegilise planeerimisega ja selle korraldamisega eeskätt. Muidugi olid ka otsused või, või direktiivsed, materjalid, mis tulid kuskilt ülevalt alla, aga ütleme näiteks kardioloogiavaldkonnas tol ajal käivitus väga intensiivselt. Professor Charles oli eestvõtmisel see, et luua kardioloogia Tuudid üle terve nõukogude liidu diagnostikakeskused. Nii et nende korraldamine oli ja selle sektori huviorbiidis. Arsti tööd tegite ka paralleelselt. Arstitööd ma tegin kogu aeg paralleelselt ja muuseas tol ajal, 87. 88. aastal õnnestus olla ka ühe niisuguse projekti alguse juurde res, mida tookord nimetati tervishoiusiht-kompleksprogrammiks ja mille eesmärgiks oli planeeritud käivitada selline väga pikaaegne investeeringute tsükkel tervishoius viimaste aastate aastakümnete jooksul. See oli tõenäoliselt nisugune esimene nähtus selles valdkonnas. Võib-olla tagantjärgi öeldes, et ta ei õnnestunud kõige paremini ja ta ei käivitunudki. Aga iseenesest see mõte, et niimoodi pikaajaliselt hakata tervishoiu arengut toetama planeerima oli võib-olla esmakordne ja väärtuslik, midagi taolist on nüüd püüdma tud teha ka hilisematel aastatel ja aastakümnetel. Tundub, et selle pikaaegse perspektiivse tervishoiuplaneerimise kunst on järjest paremaks meil läinud. Aga võib-olla täiuslikkust ei ole veel saavutanud ka te töötasite siis valges majas? Mina töötasin valges majas kolm aastat, see andis ka teatud kogemusi. See andis absoluutselt, et väga vajalikke ja huvitavaid kogemusi, niisuguseid kogemusi, mida taustal teades ka tänapäeva elu hindamine ja, ja vaatlemine, omandan võib-olla natukene teise rakursi, T8 neid aastaid ja kindlasti mitte ja ei häbene ka mitte. Ja kindlasti mitte tagasiminek haiglasse. Oli selles mõttes hea, et valges majas oldud aastate jooksul õnnestus. Keda Eestisse? Eesti oli viimane liiduvabariik tookord millel ei olnud nukkeaar meditsiiniaparatuuri ja see oli üks selle kolmeaastase tegevusega tagajärgi, et keskhaiglasse tookord see aparatuur ka tuli 88. aasta lõpul ja tasapisi sai siis kardioloogist radioloog. Jah, niisugune balansseerimine kahe eriala piirimail jah, tõesti. Aga ma võin öelda, et niisuguseid piirialade tohtreid on Eestis teisigi. Tuli juurde õppida palju? Kindlasti, aga mitte ainult sellepärast, et, et nüüd liikuda siin ühel ja teisel erialal. Meditsiin on kord selline, et siin tuleb pidevalt juurde õppida. On üks lendu lastud lause, mis vist esialgselt pärineb Harvardi ülikoolist, mis kõlab nii, et, et pool sellest, mis ülikooli jooksul õpitakse, osutub hiljem, mitte tõepäraseks. Kuid probleem on selles, et selle õppimise ajal me ei tea, kumb pool õpitavast osutub hiljem tõepäraseks ja kumb mitte. Et õppida tuleb kindlasti ja kõigil. Võib öelda, et teie siis tegite selle radioloogiaosakonna keskhaiglas. See on vaieldamatult meeskonnatöö. Siin on väga suur roll selle osakonna kujunemisel keskhaigla tolleaegsel peaarstil Väino Tupits, seal, kes oli väga innovatiivse mõtlemisega inimene ja kelle võib olla üheks väga suureks teeneks, on see, et Ta võimaldas sellise meeskonna kujundamist, mis siis tegi selle asja ära. Tegite selle asja seal ära ja läksite ise ära. Noh, ütleme nii, et ka mujal oli vaja midagi teha. Ja teine asi on see, et ma olin keskhaiglas vahetpidamata töötanud selleks ajaks, kui ma ära läksin, ikkagi oma 17 aastat ja pluss, kui lugeda veel praktikaajad ja nii edasi kontakt ühe haiglaga oli väga pikk ja see sai isiklikust plaanist võib-olla võetud see samm teise haiglasse üleminek ette, sellepärast et inimene peab muutma oma asukohta, ei saa olla ainult ühes kohas, teisest küljest, ega ma ju nii väga selles mõttes ise ära ei läinud, et vat otsustasin ja läksin, regionaalhaigla, kus ma praegu töötan, korraldas konkursse ja see, et mind minu praegusele ametikohale valiti, on võib-olla mitte niivõrd tunnustus. Mulle kui selle meeskonna saavutustele, kus ma töötasin ja 2001. aasta lõpus osa meeskonda jäi vedama, seda, mille me koos lõi mähk ja teine osa meeskonnast tuli looma midagi uut. Ma läksin 2002. aasta algusest Põhja-Eesti regionaalhaiglasse, mis selleks ajaks oli saanud eksisteerida umbes pool aastat sellisel kujul, see asutus tekkis seitsme erineva tervishoiuasutuse liitmisest, kus oli seitse komplekti väärtusi ja väga väärtuslikke väärtusi. Ja loomulikult algfaasis oligi meie ülesandeks võimendada nende erinevate asutuste positiivseid külgi omavahel ühest küljest, teisest küljest paralleelselt, et väga tugev majandusliku saneerimise periood, mis kindlasti oli väga paljudele valulik ja sellest on, on kahju ja oma kolleegidega me oleme alati püüdnud teha nii, et see oleks võimalikult vähe valulik nii meile kui meie kolleegidele, kindlasti siin oli raskeid momente kõigil seest, nüüd võib öelda, et, et see niisugune rihma pingutamine ja, ja need rasked hetked, mis olid, tundub, et me hakkame sellest faasist välja saama. Ja meil on siin nüüd juba väga konkreetsed ja positiivsed arengu kavad ja ma ütleksin, et Eesti tervishoiuasutuste seas on see kindlasti üks kõige parema arengupotentsiaaliga asutus. Praegu. Kui palju on teie kliinikus töötajaid palju teil on alluvaid? Meie kliinik oli algul väga suur, diagnostikakliinik koosnes neljast täiesti erinevast valdkonnast, sinna kuulusid radioloogia, patoloogia, labori, anestesioloog, Loogia intensiivravi neli erinevat maailma ühes maailmas. Tänaseks on anestesioloogiakliinik eraldi ja see on kindlasti väga õige otsus, et, et niimoodi sai tehtud. On meil siis radioloogid, patoloogid ja laboriarstid, keda on kokku 300 inimese ringis, nii palju. Nii palju, jah. Mida teie siis teete, kas te ainult uurite viravitega? Diagnostikakliinik tänapäevases käsitluses ja selles suunas, kuhu me liigume seda enam pelgalt inimese terviseseisundi hindamise koht, vaid nii või teisiti on diagnostika kliinikul väga suur roll nii õige ravi valikuprotsessis kui ka selle ravi efektiivsuse hindamisel. Võib-olla kõige selgemalt ja omapärasemalt tuleb see välja radioloogias, kus lisaks diagnoosimisele tehakse ka järjest rohkem ravimenetlusi ehk radioloogia, kui valdkond, mis võimaldab inimese sisse vaadata, annab kätte tihti lahendused ühe või teise haigusseisundi keerimiseks ja radioloogiliste meetodite kontrolli all need asjad ka ära teha, ilma et oleks vaja teostada ulatuslikumalt lõikust või, või midagi muud. Ma tahaksin aga siinkohal kohe öelda, et ei ole meditsiinis tänapäeval ühtegi niisugust meetodit, mis lahendaks kõik probleemid. Kui me räägime nendest innovatiivsetest lahendustest, millega me tegeleme diagnostikakliinikus siis see ei tähenda, et need peaksid sobima alati ja kõigile. On väga palju traditsioonilisemaid meetodeid, mille eluõigus kestab veel aastaid ja aastaid. Konkreetsete uuendustena, mis meil on 2002. aasta lõpul. Me tegime esimesed positronuuringud Baltikumis ja möödunud nädalal me tegime esimesed vähi puhul valvurlümfisõlmeuuringud Eestis. Ja eriti tore on öelda seda, et me tegime seda mitme asutuse koostöös Põhja-Eesti regionaalhaigla, Ida-Tallinna keskhaigla ja see on ääretult tore, kui oleme kolleegidega erinevates asutustes teha midagi ühiselt ühise patsiendi heaks. Kas neid uuringuid teete siis vastavate aparaatidega? Neid me teeme vastavate aparaatidega, mis meil on olemas ja meil on ka aparaat, et mida me saame kasutada ajuti, mis tulevad meie juurde, see buss, mis möödunud aastal käis jah, ja see buss käib nüüd siiamaani, see buss pakub meile tõsist rõõmu kliiniliste näidustuste alusel valitud patsientidel. Me saame täiendavat informatsiooni üle 40-l protsendil ohtudest ja see omakorda on tähendanud seda, et rohkem kui veerandil patsientidest on tänu sellele toimunud ravitaktikas positiivsed muutused. Ja ülejäänud kolmveerandil patsientidel on kinnitunud kasutatava ravitaktika õigsus. See on niivõrd oluline emotsionaalselt meile, et me saame tõesti aidata patsienti paremini. See on oluline patsiendile, ta saab paremad lahendused. Ja see on oluline ka, kui me räägime meie fiskaalmeditsiinilises kontekstis, kus me peame aeg-ajalt raha peale mõtlema. Kus me saame valida õigeid ravitaktikaid, kus ravikuurid võivad maksta kümneid ja kümneid tuhandeid kroone, kus me saame öelda, et me rakendame patsiendil just nimelt seda, mida tal antud hetkel kõige rohkem vaja on. See on ka säästumoment, kuigi iseenesest on tegu raha kasutamisega, aga see võimaldab teiselt poolt säästa ja nagu näitavad siin kolleegide arvutused teistest riikidest. Iga selliselt mõistusega kulutatud rahaühik toob tagasi kaks või kolm rahaühikut säästu mittevajalike asjade tegematajätmisega. Kuidas need aparaadid inimese tervisele mõjuvad, kas seal on ka kiirgus ja? Seal on kiirgus mida kasutatakse, kasutatakse radioaktiivseid diagnastikume, aga aparaadid patsienti ei mõjuta ja meditsiinikiiritusega kasutamisel on üks väga raudne põhimõte. Teoreetiline risk, mis sellest protseduurist võiks tekkida. See risk peab olema tunduvalt väiksem kui. See kasu, mis sellest protseduurist saadakse? Ma kujutan ette, et inimesed pelgavad ka neid masinaid ega sinna hea meelega vist alla ei minda. Oma patsientide kohta, kes meil on nüüd käinud, ma ütleksin nii, et praktiliselt nad ei pelga neid masinaid. On teatud selline teadmatuse tunne uue metoodika ees, aga see on tavaline tunne, ükskõik mida me uut ei koge oma oma elus me alati oleme ettevaatlikud ja natukene kartlikud. Aga kui need inimesed saavad oma tulemused kätte sealt, siis on nad reeglina väga-väga rahul ja, ja, ja vajadusel tulevad juba ilma igasuguste probleemideta ka teist korda. Kas on olemas ka selline aparaat, mis võimaldab vaadata igale poole? Ma arvan, et päris niisugust aparaati, millega ja igale poole vaadata, peale kristallkuuli ma teist õieti ei teagi. Ja ilmselt sellist aparaati ei saagi kunagi olemas olema. Alati ja ka meditsiinis ei ole ühtki eriala, mis asendaks kõik teised, ei ole ühtki aparaati või uurimismeetodit, mis asendaks kõik teised kunst on tarvitada ja kasutada õigeid asju õigel ajal õigel patsiendil. Kas olete näinud ka mingit meditsiinilist imet, mille kohta öeldakse uskumatu, kuid tõsi, inimesi? Koorides otseselt kurioosumeid ei ole näinud, võib-olla oma karjääri algul tõesti näeb iga tohter midagi elus esmakordselt ja siis kus sa tunnetad ära, et see, mis on raamat, loetud või loengust kuuldud, et niisugused asjad esinevad tegelikult ka elus, see loomulikult noorel tohtril tekitab teatud ahhaa-efekti. Otseselt ei kurioosumeid, ei oskaks öelda. Teisest küljest on ju nii, et loodus on äärmiselt mitmekesine, inimene on äärmiselt mitmekesine ja siin tuleb olla väga tolerantne ja, ja, ja tavaliselt meedikud ongi tolerantsed ja võtavad inimese kas haiguseid või omapärasid nende oma päradena ja, ja seal, kus inimese tegevust või eksistentsi või heaolu häirib, seal, siis püütakse ka korrigeerida. Kas teie tunnete kõiki neid aparaate? Kindlasti mitte, ma arvan, et niisugust niisugust spetsialist jälle on väga raske leida ja, ja kui keegi ütleb, et ta tunneb kõike hästi, siis võib-olla see kõik hea piirdubki üheainsa aparaadiga. Meditsiin on keeruline ja tavaliselt on kunst selles, et olukorras, kus sa tead juba ette või tunned, et sa ei saa üksi hakkama siis konsulteerinud kolleegi või leiad inimese, kes aitab lahendada need situatsioonid. Millise aparaadiga teie hästi hakkama saate? Minu kui nii võib öelda lemmikaparaadid on sentikaamerad ja positron, emission, kaamerad. Need on niisugused aparaadid, kus aparaadi andurile langev kiirgus muutub valgusse ähvakuteks. Need valgusse fakud korjatakse elektroonika poolt kokku ja nendest pannakse siis kokku, kas siis kahe või kolmemõõtmeline pilt. Selle juures on ilus see, et need kiirguskvandid, mida need aparaadid registreerivad, tulevad ainetest, mis osalevad ainevahetuses kas siis terve inimese kudede ainevahetuses või haiguslikus ainevahetuses ja sellega võimaldavad need aparaadid sisse vaadata inimese ainevahetuse seisundisse erinevates kehapiirkondades. See on väga kaasaegne vaatenurk just seoses sellega, et me oleme liikumas molekulaarmeditsiini suunas, kus püütakse haigus avastada ja korrigeerida väga esialgsete molekulaarsete muutuste tasemel seal, kus haigus ei ole veel võimust võtnud inimese üle ja kus ta on võimalik. Loodetavasti tulevikus kõigil juhtudel täna veel mitte päris kõigil juhtudel väga edukalt välja ravinud. Nii et võib öelda, et lisaks juhataja tööle teete karstitööd edasi. Ma ütleksin nii, et ma pean siiski oma tööks ja põhiliseks tööks patsientide aitamist ja patsientidega tegelemist kõik muu, mis sealjuures on olnud läbi aegade ja on ka praegu, on nagu selle toetuseks, et oleks võimalik arstile igiomaste funktsioonide täitmine. Kuidas on suhted kardioloogia praegu, kardioloogiavaldkonnas olen ma oma huvi fokusseerinud viimastel aastatel kõrgenenud vererõhule, see on väga huvitav probleemide ring ja samas ka meie ühiskonnale väga oluline probleemide ring. Sellepärast et kõrge rõhk on väga mitmeplaaniline seisund ja seisund, mis võib siis, kui teda ei korrigeerita, viia suurte ebameeldivustega infarkti, teni, insultideni ja seal samm nagu selles suunas, et hakata juba võimalikult varakult tegutsema, enne kui tekivad drastilised probleemid või, või kahjustused patsientidele. Elu on kiire ja probleeme on palju, stress, stress, stress, kõik algab ju närvidest. Jah kõik algab närvidest ja, ja võib-olla ka ütleme oskusest tulla iseenda ja ümbritsevaga toime. See on suur oskus, mida ju kuskil keegi üheski koolis eriti ei õpeta, kuigi on vastavad kursused näha siin ja seal toimumas. See on võib-olla isegi kasvatuse ja lastetoa küsimus, kuidas inimene suudab stressiga toime tulla. Stress on ju ka valikute küsimus. Stressi all kannatatakse tihti siis, kui kass arvatakse, et ei suudeta piisava kiirusega valikuid teha või et need valikud ei ole optimaalsed olnud. Kodust võiks nagu kaasa saada niisugused olemise ja käitumise harjumused, mis võimaldavad pihtida läbipõlemisi, ülegeemisi, teistega arvestamise küsimused. Hukka mõista on ju alati kergem kui mõista, samas kui mõista, on võimalik leida lahendusi või ka vältida teravaid situatsioone. Kui teil on paha tuju, siis teie lähete Kadriorgu, kas lähen Kadriorgu või üks võib olla selliseid pinge kondamise? Variante on minu jaoks kriminullid tõesti, jah. Ja loete siis õhtul voodis ja mõnikord täiesti õhtul voodis ja üks hea krimka on selline, mis mis võib mind täiesti täiesti endasse haarata. Kuidas teile tundub, kas te olete palju muutunud ka aastatega? Kindlasti mul on võib-olla raske öelda, mis need muutused täpselt on, aga ma tunnen, et aastatega ma suudan olukordi lahendada või olukordi mõista paremini, kui võib-olla kunagi varasematel aegadel. Olete muutunud ka tolerantsemaks. Ma ütleksin seda, et tolerantsus on võib-olla üks asju, mis on mul kaasas lapsepõlvest ja koolist. Võib-olla et ma olen tõesti muutunud tolerantsemaks selles mõttes, et ma ei reageeri võib-olla sisemiselt keevaliselt nendele situatsioonidele enam, millele ma reageerisin kuskil keskkooli lõpupäevil mis ei pruukinud välja paista, kuid mis võib olla, ärritasid mind sisemiselt. Maailm on niivõrd mitmepalgeline, et paratamatult tekib situatsioone, kus tuleb arvestada tolerantsusega ja teisest küljest, kes on ikkagi see inimene, kes ütleb, et temal on nüüd absoluutse tõe omamise või kuulutamise õigus. Teie olete doktor. Abikaasa on arst. Kuidas pojaga on, kas tema on teisest puust? Poeg ei ole teisest puust selles mõttes, et see orienteeritus inimesele ja omanik reaalsetele väärtustele on temas täiesti samamoodi olemas nagu meis. Küll aga ei ole ta valinud antud hetkel arsti elukutset. Võib-olla on siin olnud meie kui vanemate viga, et ta on näinud mingisuguseid arstiks olemise nõrku või varjukülgi võib-olla seda võib-olla ka mitte, mulle tundub, et ta on võtnud endale eesmärgiks võimalikult kiiresti iseseisvuda, toetada jalad maha ja ma ei saa sugugi välistada. Ta siis meditsiini juurde tagasi pöördub. Ma tänan selle intervjuu eest kõike head. Persona saate külaline oli Põhja-Eesti regionaalhaigla diagnostikakliiniku juhataja Sergei Nazarenko. Teda usutles Marje Lenk. Kohtumiseni.