Tere hommikust. Veebruari lõpus läheb Eestimaal meeleolu minu arvates kuidagi üles. Päev muutub pikemaks ja õhus on kevadet ja täpik-i peal on kodumaa sünnipäev. Ja tänase jutusaate külaline on valitud igati teemasse, mina olen Margit Kilumets, tere hommikust. Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras. Tere hommikust. Kui ma seda sellist kripeldus hinges ja meeleolu tõusu kirjeldasin. Kas teie jaoks on ka veebruari lõpp kuidagi eriline aeg? No kindlasti on ta väga eriline aeg, aga, aga see meeleolu tõus on seotud ka sellise väikse pingega, et kaitseväe paraad on kaitseväe jaoks väga oluline sündmus, selle paadiga me nii-öelda näitame rahvale jälle, mis aasta jooksul toimunud on. Ei saa ka öelda, et vähem tähtis on see, et mul on kaitseväe paraadil ka kõne, mille ettevalmistamine ja siis ka ettekandmine on selline suur vastutused. Pingelangus on niimoodi kuskil pärast seda kõnet või isegi võib-olla siis, kui need paraadil need üksused mööda marsivad, siis tihti on tunda sellist pingelangust, aga kuni selle hetkeni on see ikkagi pigem raske töö. Kui, kui selline lõbu. Kas kaitseväe juhataja kirjutab oma, näed ainuisikuliselt jäise öige koos meeskonnaga. Ja sel aastal peetakse paadi ja kogu aastapäeva pidustusi Ida-Virumaal, Narvas, kas see on koht, kus on hea paraadi teha? Ma kujutan ette, et nende linnad, kus te seda teete, on väga erinevad ja ma ei usu, et te tahate neid pingeritta panna, aga q, umbes positsioneerub Narva. No väga eriline mitmes mõttes, eks ta on, eks ta on piirkonna mõttes eriline Narva paraat, eelmine oli 2009. aastal ja oli ka väga eriline. Seal on see rahvastiku koosseis teistsugune ja nii edasi, aga minu jaoks on see eriline, sellepärast et see on mu kodukant, olen seal sündinud ja kasvanud ja Jõhvis ja mu isa on Narvas sündinud ja seetõttu on see selline eriline ka konkreetselt minu jaoks. Narva paraad. On teil sidemeid Narva ja Jõhvi ka veel, et näiteks tõenäosus, et mingid tuttavad naabrid seisavad näiteks ja lehvitavad paraadi ajal kusagilt leeverest Narvaga väga ei ole olnudki, isa sündiski Narvas, aga no siis tuli sõda peale ja nii edasi, aga aga eks jõhvis ikka on, on tuttavaid inimesi. Kuigi ega väga palju enam ei ole, et minu kooliõed-vennad on ka väga palju, kõik üle Eesti laiali ja ja, ja paljud ei ole jäänud Ida-Virumaale. Aga seda, seda tugevamad ja tublimad on need, kes on selle võtnud ette, et jäänud sinna Ida-Virumaale. Te saite hiljuti kindralleitnandiks, ma ei ole nendes sõjaväe auastmetes väga tugev aga aga mida see ühe professionaalse sõjaväelase jaoks tähendab? No see on igale sõjaväelasele väga suur au ja tunnustus, mina võtan seda kindralleitnandi auastet, kui tunnustus kogu kaitseväe viimaste aastate tegevusele kõike, mida me oleme teinud ilmselt siis Eesti vabariigi president on pidanud selle auastme vääriliseks, et see ei ole hauast ainult mulle, vaid vaid kogu kaitseväele. Aga mulle endale väga tähtis loomulikult, aga mis sealt edasi tuleb, kui tuleb noh, jätame siin esialgu spekulatsioonid täiesti kõrvale, et see on väga kõrge auaste ja Eestis on seda auastet kandnud kindraleid seitse tükki olnud ajaloos. Kui te üldse kunagi hakkasite sõjaväelist karjääri tegema siis kuidas teie vanemad sellesse suhtusid? Teie lähedased? Ma olin ju, läksin tegelikult esimestele ohvitserikursustele 91. aasta detsembris olin ise veel üliõpilane ja ega mu ema-isa sellesse küll väga positiivselt ei suhtunud või noh, ütleme isa suhtus positiivselt fakti, et ma tahan saada ohvitserikursustele minna aga sellesse, et ma siis nagu ja vaat see ülikooli pooleli jätta ja lähen tegema mingit asja, millest keegi täpselt ei tea, mis see on ja kuhu see viib. Sellega nad küll väga rahul ei olnud, naine küll toetas mind selles kõiges, aga aga igatahes väga rõõmus ei olnud, et ma tartust ära läksin ja sellest ajast peale me väga tihedalt koos pole elanud, kui ma, kui ma Tartust ära läksin, olime koos ühikas tool tol ajal. Niiet et eks ta kahetiselt. Aga ega praegu mina küll ei kahetse ja ma eeldan, et ka ka minu lähedased ei kahetseda. Aga miks te seda tegite, jätsite ajalooteaduskonna pooleli ja läksite hoopis teist teed? Nojah, ma muidugi ei jätnud pooleli, vaid ma õppisin ikkagi kaugõppes edasi. Ja, aga sellise aktiivse õpingu jätsin pooleli, jah, ja eks ta, eks ta selline isamaalisuse tuhinas toimunud asi oli, et mitte sellepärast, et ma hirmsasti tahtsin just nimelt sõjaväelaseks saada, vaid sellepärast, et Eesti riik tahtis kaitsmist ja ja minu hea sõber siis veel lastefotoringi juhataja, praegune erukindral või reservkindral Kert Johannes Kert ütles, et kõik normaalsed inimesed lähevad sinna ja siis ma läksin ka, et tema kutse ja, ja tema mahitusel ma sinna esimesel ohvitserikursustele läksin ja ja ei kahetse. No ma ei taha küll intrigeerid, aga hea on siinkohal küsida, et kas te olete sellisel juhul suhteliselt mõjutatav inimene? Mõjutatud, eks ma olin ise ise väga, väga selgelt ka selle samal lainel, eks selle sammu tegemine oli, oli, nõudis teatud tõuget ilmselt, aga, aga see mõtet sel teemal tekkisid ju tegelikult augustimässu ajal, kui me siinsamas Lomonossovi tänaval üritasime seda telemaja kaitsta. Et eks, eks me seal saime Kerdiga tuttavaks, nii et ta ta sellest ajendatuna ilmselt mulle selle ettepaneku tegija mul oli. Oli raske sellest keelduda. Kas see teekond on olnud teekond ülesmäge või on olnud selliseid hetki, kui te olete mõelnud, et, et miks? Oh, eks iga inimese karjääris, eriti kui see on, see on pikk karjäär, on tõusu ja mõõnasid, mul on neid küll, pean tunnistama, vähe olnud, aga aga eks ikka mõnel hetkel tundub. Milleks see kõik jagu, kui palju seda kõike kellelegi vaja on, aga, aga veel kord mul on seda vähe olnud ja pole saanud teha väga erinevaid asju väga erinevates valdkondades selles kaitseväe ja kaitse riigikaitse valdkonnas ja ja ma ei kahetse ühtegi ühtegi seda etappi. Aga mis on kõige raskem teie töö juures? Ma usun, et tavaline raadiokuulaja tegelikult väga hästi ikkagi ei kujuta endale ette, millega tegeleb kaitseväe juhataja hommikust õhtuni. Kaitseväe juhataja töö juures on vahest kõige raskemad perioodid olid siis, kui meil olid sõdurid Afganistanis ja kus sa iga kella iga telefonihelinat nädalavahetusel sa võtsid kui, kui võimalust, et keegi, keegi jälle on, on pihta saanud või midagi on juhtunud. Eriti kui nad tulid sellised õhtusel ajal või öösel või sellisel ajal, et see, see pigem pinge mure eesti sõdurite pärast tead, teades, kui ohtlik see neil on, oli, oli, vast oli vast see, mis, mis praeguseks 70 natukene madalamaks läinud, kuna meil on vähe vähe inimesi operatsioonidel ja päris sellises intensiivses sõjalises konfliktis ei ole täna täna ehk kedagi. Ja teine on muidugi see pidev eemalviibimine rändamine juba paljalt, ainult sellist rutiinist tingitud välislähetuse on nii palju ja ka siselähetused selles mõttes, et ka riigis ringirändamine, mis on alati tegelikult meeldib. Ja väga palju tuleb sisse ka visiite, et noh, väga palju inimesi tuleb vastu võtta. Rääkida pole kunagi näinud peal istuma terve õhtu. Räägime asjast samal ajal püüdma teha nihukest meeldivat õhkkonda, luua, et see võib olla üks-kaks-kolm korda huvitav, aga siis mingil hetkel tekib selline rutiin, kus see muutub raskeks. Aga see on teie osa. Lähetustest rääkides te tulite tegelikult just mõned päevad tagasi Aafrikast, eks ju. Kas on vahet ka, kui me nüüd korraks selle professionaalse läheduse teema kõrvale jätame, kuhu kantide maailmas sõidate, kas on mingi kant, kuhu teid nagu rohkem tõmbab? Mul peab tunnistama, et ma olen seda Aafrika kuidagi on tekkinud minu ellu alates 2010.-st aastast kuni sinnamaani ma ei olnud mustas Aafrikas kordagi käinud ja nüüd on see juhtunud juba juba väga tihti. Ja ma olen käinud juba paljudes Musta Aafrika riikides ja mulle ma pean tunnistama, et vaatamata sellele, et seal on suur vaesus ja ja räpasus ja hoopis teistsugune ühiskonna kultuur, mulle mulle meeldib, mulle meeldib see aafriklast niisugune positiivne ellusuhtumine. Rõõmsameelsus, lapsed ei nuta tänavatel, vaid vaid naeravad ja rõõmustavad, neid on ka hästi palju. Muidugi elanikkond on seal väga noor. Et mulle aafrika meeldib. Aga kui sageli juhtub, siis seda, et te saate tõesti võtta ka pärast oma tööülesandeid näiteks seljakoti ja minnagi džunglisse ja vaadata, kuidas elevanti pestakse. Üldse ei juhtu et ei teereisidel seda kindlasti juhtunud on alati väga detaili viimse tunnini ja minutini läbi plaanitud. Et kui sa kordselt mõnelt võib-olla turuplatsilt poole tunni jooksul läbi saad käia, siis on ka selline julgeolekuoperatsioon, et et ei taha mõeldagi. Ja puhkuseaega on õudselt hea kodus veeta, kui sa kogu aeg väljas rändad, nii et selles mõttes püüan puhkusel suvel ikkagi Eestis olla. Te olete tegelikult valinud tänasesse saatesse mõned lood ka ja üks nendest kannab pealkirja magus elu näiteks midagi sinnakanti ja kas, kas see on seotud kuidagi sellega, et, et midagi, mida tahaks väga teha, reisida-rännata puhata, mõelda mitte teistest asjadest, et, et, et see magus elu, mille poole te püüate, aga mida nagu väga tihti nautida ei saa. Et see on pigem, see on pigem sellest artistist võib-olla natukene tingitud, et ma seda selle loo valisin, et ma teadsin, Marek Sadamat selle n eurolauludega ja Chaka jagaja kuskil taustal, aga siis kui meil oli Carolin Illenzeeri Fondi kontsert, et need on need kaks tükki, on mõlemal on ta esinenud jaa, jaa, sellise südamliku positiivse looga nagu see magus elu on, et noh, tegelikult see on selline, seda võib-olla on Eesti ühiskonnas hästi väheks jäänud, sellist sooja positiivset suhtumist, et need igasugused Internetiseinad, kus 11 sõimatakse, on nii ära tüüdanud, et teinekord on hea, kui keegi lihtsalt paneb kõik magusa, mis tal on liste laulu sisse ja, ja, ja võib-olla tuletab paljudele teistele inimestele ka meelde, et kui teistel inimestel ka meelde, et tegelikult on elus ka positiivseid külgi olemas. Aga kuulame sadamasilda. Kusagil magusamas linna on šokk laadist Alley daamidel marmelaad. Mustel uhkelt. Härradel põruda mõte ei olegi Paweeerril rea vahvleid, kes arveid on õhtul süüa nii lõputult. Saadan see on tema kirja sinna, kus hall argipäev. Loodan, et veel pole hilja. Loodan sind oma kordki veel saada seal magirja tara, tempeldaja loodatud pole hilja ja siin iganes seal kohvikus martsipan laual, ootab sind värske kakaoglasuuri mandlik deskella. Lihtsalt ära ei kao. Küpsistest majades iial kurbust ei leia, sa ei. Uudised, rosinaraadio, vaarika magus meil saadan sul seadmaalsema kirja sinna, kus argipäev. Loodan, et Pole keemia, loodan siin muidu maa kordki veel. Saada sul sealt ma magi rea gara meilitempel. Loodan, et veel pole hilja teha sekundiga. Kingiks too mulle žesti. Too terve koorem, kui sa vastu sul annan, ma kallis hoolikalt hoitud halva saada siit-sealt maha magi rea. Stardipäev loola pole hilja, loodan siit veel. Seal on seal maa, mad, Irja gara, meil leilitempel pea loodama leppe poole ei pea pea kinni saada. Sealt ma ma kirja sinna, kus hall argipäev. Loodan, et veel pole hilja. Loodan siin ütlema. CVd, näen. Materiaalne garaaž, tempelbeeaa loodan, et veel pole hilja. Ei tea mida iganes seal sõjapeaasiini vigantsentseja, rehana singliga. Te kuulate jutusaadet stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja kindralleitnant Riho Terras. Täna öösel valitakse Oscareid ja üks Eesti film Eesti-Gruusia ühislooming küll kandideerib ka. Kas te kavatsete üleval istuda ja vaadata seda tseremooniat või hommikul lihtsalt esimese asjana uudiseid šekkida? Maailmselgelt ei, ei kavatse üleval olla, mul on täna õhtul vaja tööülesande tõttu jälle ühte Ameerika kindralit vastu võtta ja ma pean sellega tegelema ja siis pärast seda ilmselt ei ole ka enam viitsimist pikalt üleval olla. Nii-öelda seda, et ma kindlasti kaasa ei ela sellele. Sest see on ikka uskumatu saavutused, et minu hinnangul on Eesti gruusia filmi sattumine Oscari galale olümpiavõit kindlasti ja ja ma arvan, et et juba rohkemat loota ei mõistlik, ei ole, kuigi natuke kuskil sügavamas sopis tahaks ikka, mulle on ka tähtis see, et see ei ole, et see on selline Gruusia-Eesti ühiskuna, kuna ta, kuna ka see gruusia teema pärast Gruusia sõda on olnud mulle ka kuidagi südame lähen, olen seal korduvalt käinud, ma käisin tegelikult mõni mõni nädal pärast Gruusia sõda Gruusias analüüsima, et kus see läks ja mis seal valesti läks ja nii edasi. Gruusia on üks üksainuke riik veel kogu selles piirkonnas, kes, kes ikkagi sellel teemal raadio teel tasub ja, ja püüab hoida kinni 10 küünega euroopalikest väärtustest, et naaberriikidesse enam väga pole õnnestunud seal nendes endistes Nõukogude Liidu riikides. Ja, ja seetõttu tulebki Gruusiale pöialt hoida ja siis on ju tähtis ka, kui me, kui me koos saame rõõmustada vennasrahvad, nagu me oleme. Mis tundega sõjaväelane vaatab sõjafilmi, sest mandariinid nii või teisiti on ta ikkagi sõjafilm. Noh, eks kui olla sõjas teinud, siis vaatad kõikidel asjadel natuke teise nurga alt niikuinii ja see sõda on tegelikult, et kõik saavad aru, et ka sõjas ei ole suurt heroismi ja patriotismi, tegelikult on inimesed ja nende inimeste saatused ja lõpuks see kõigil kõik selle pealegi ka taandub. Et sõber katab sõbra selga, on kõige tähtsam ja sõtta minnakse ka lõpuks ikkagi võideldakse ja kangelastegusid, tehakse selleks sõbra eest olla ja sõbra eest seista. Ja, ja noh, see film toob selle isikute ja lugude asja väga hästi välja, et see on, minu arust on see superfilm, mulle ka väga meeldis, kui ma käisin vaatamas ja ja selline kergelt kohtlane mandariinikorjaja ja siis need kaks tigedat omavahel käesolevat rahvust, kes siis lõpuks aru saavad, et see kõiki seal kõigil ei ole mõtet ja ma arvan, see on. Ma tegelikult püüdlesin oma küsimusega sinnapoole ka, et võib-olla sellises ametis ei taha üldse sõjafilme vaadata. Tahaksite pigem minna õhtul naisega kinno, vaadata romantilist komöödiat? Võib-olla mitte, võib-olla mitte romantilist komöödiat, aga mingi spioonifilmid on või mingid niuksed. Põnevikud on täitsa toredad, aga, aga seda sõjafilmi tuleb ikka vahetevahel vaadata. Ta ja. Ja eks eks sõjaväelased on täpselt samasugused inimesed, et ega, ega, eks nad võtavad kõik, ma vaatan kõiki filme ja ühed meeldivad, teised ei meeldi ja, ja mandariin, millistel. Kui te veel sellise magusa elu poole pealt iseennast kõrvalt vaatate, siis mida teile veel meeldib teha, kui te vaba aega sisustate, lihtsalt olete puhkeasendis näiteks juhil? Nii ikka püssiga jah. Noh, mulle meeldib selline augustihommikune varahommikul kolme kella kolme-nelja ajal, võib-olla viie ajal selline looduse küpse looduse lõhnad, helid, udu, päike tõuseb, selline loomad erinevad ja võib-olla see tappis kirg seal kõige suurem ei olegi, eks, kuigi mulle meeldib ka head head loomaliha süüa, aga aga mulle see hommikune metsas olemine on, on see, mis mulle tegelikult meeldib ja ja seal on ka ju see, et siis ma olen ikkagi üksi ja kuulan loodust ja ei ole väga palju inimesi. Aga kui sageli seda üldse ette tuleb, et te saate jahile minna ja telefon näiteks eelisusele jahil käimise ajal. Nojah, mul on telefon pandud sellise peale, inimesed naeravad alati, et mul on tegelikult pardiprääks, et ei segaks jahilkäimist. Aga, aga kahjuks liiga tihti seda ette ei tule, aga, aga püüan ikkagi võimalusel käia. Te armastate ooperimuusikat ka. Ja käide võimalusel, noh kindlasti ma kujutan ette kodus vaatamas ooperit, aga, aga kas seda tuleb ka ette, et te sõidate spetsiaalselt mingi etenduse pärast kusagile mujale? Ei ole kahjuks väga palju tulnud, et ma olen küll Savonlinna ooperipäevad, on vast ainuke, kus ma olen käinud niimoodi spetsiaalselt ooperi pärast sõitnud, aga aga ma olen püüdnud oma reiside ajal, kui mul õhtu vaba on ja kui kuskil on ooperimaja, mille nimel tasub pingutada, siis ma näiteks olen Metropolitan Is Rain kuldi käinud kuulamas ühe oma ÜRO peakorteri visiidi õhtul, et et püüan nagu lühendada, aga, aga Eestis jah, püüan ikka käia ja mulle minu jaoks on väga-väga armas üritus, on ka see Saaremaa ooperipäevad, kus on kvaliteetne per kelle kenad inimesed ümberringi ja ma püüan iga-aastasel Saaremaa ooperipäevadel ka võtta, nii palju, kui suudan. Aga kust see tuleb ooperit kuulata, selleks peab oskusi olema. See, see ei ole niisama lihtsalt, et hakkan ühel õhtul käima ja hakkangi aru saama ja siis peab olema ikkagi mingi hea teejuhi läbi teie juurde jõudnud. Ma ei tea, kas läbi kodu või läbi abikaasa või, või kust. No ei, abikaasa on ikka läbi minu jõudnud. Aga see on isegi natukene niisugune keeruline küsimus, et ega ma ei ole väga professionaalne ooperikuulaja, et ma ikkagi kuulan, siis mulle meeldib alguse see, võib-olla sai ülikooliajast, kui ma töötasin teatris Vanemuises lavatöölisena, siis ma nägin seal noh, erinevaid valdkondi, siis oli küll rohkem Mooperet, mis mulle meeldis, ja täna ma kaalusin ka tõsiselt, et kumba ma siis võtan Peri või opereti. Aga viimasel ajal on mul see pendel rohkem sinna ooperi juurde ja ooperipoole läinud ja, ja võib-olla siis, kui ma Saksamaal elasin, siis ma sain ka käia rohkem ooperit kuulamas Münchenis, Kölnis, Berliinis, et sealt see huvi mul tekkis ja ja veelkord, et ma ei ole kindlasti ei pea ennast kuidagi ooperieksperdiks, vaid mulle lihtsalt meeldib ooperit kuulata ja eriti meeldib mulle Putšiini Ja siinkohal olgu öeldud, et kes saate lõpuni kuulavad, need saavad teada, milline on Riho Terrase üks lemmikaariatest vähemasti. Ja see on Putšiini, aga mõnda aega me saame veel juttu rääkida ja koos nende Saaremaa ooperipäevadega tuli minu mällu üks Tiit, õigupoolest üks. Noh, tegelikult võib selle kohta isegi öelda, et see on kuulunud. Aga nüüd ma kontrollin seda teie peal, et kas oli nii või, kas on nii, et Saaremaa ooperipäevade ajal, kui õhtuti saab tantsida, siis teie olete viimane paar oma abikaasaga, kes põrandalt lahkub? Siin korra juhtub. Aga eesti mees ei ole ju tantsulõvi. Noh, siis ma pole eesti mees, aga ei, mulle tantsida, meeldib ja ja olen seda alati teinud, olen ka rahvatantsu tantsinud ja ei välista ka seda, et meeste tantsupidu näeb mind seal tantsimas ka sel suvel. Millega teie abikaasa tegeleb nüüd? Me oleme temast lihtsalt rääkinud juba, et, et kui see ei ole päris ala salastatud, siis siis ma ikkagi pean küsima. Ei, see ei ole sugugi salastatud, abikaasa on välisministeeriumis. Diplomaat tegeleb. Rahvusvahelise abi projektidega nii humanitaarabi kui igasugused abirahad ja nii edasi ja on ka ühtlasi Eesti eriesindaja Palestiinas. Asudes siis Eestis, aga käib siis ka Palestiinas. See on niisugune suursaadiku moodi asi. No siis ma saan aru ka sellest, miks te ütlesite, et te pärast ülikoolist tulekut enam eriti palju koos ei ole saanud olla. Olete sellisele ametipostile, tema on diplomaat, siis istekohtade väga juhuslikult. Nojah, et võib-olla see periood, kui me koos mõlemad Saksa saatkonnas töötasime, oli see kõige tihedam. Aga ometigi on teil õnneks kaks last, kes teid kindlasti kokku toovad, millega nemad tegelevad? Vanem poiss pihib Tartus ajakirjandust ja kommunikatsiooni, et ta on siin katsetanud üht kui teist, käinud vahepeal ajateenistuses seal selgelt mõistuse pähe võtnud, saanud reservohvitseriks nii-öelda. Ja, ja nüüd on tark tus, õpib ülikoolis ja ja tundub, et talle väga meeldib see lõpuks see valdkond, mida ta valinud on ja ja tegeleb ka seal korporatsioonis Sakala asjadega ja on tore ja noorem pass on, on koolis, käib, teises klassis õpib matemaatikas kahega korrutamist. Sakalas olete teie ise ka ikka veel eksju. Aga kas see käib siis nii, et poeg valib korporatsiooni isa järgi või kuidagi te soovitasite või, või mismoodi see, see läheb? No eks ta ikka, eks ta ikka natuke minu järgi valis, aga ega me teda väga ei sundinud. Me andsime talle valiku, et kas ema, korporatsioon või isa korporatsiooni siis tavalisi saama. Kuidas sõjaväelase kodus üldse kord on? Teine variant on see, et ei ole kodus üldse ülemus, vaid olete pigem selline pehme isa, kes annab järele ja tahab hoopis oma teistpoolt näidata. Ma arvan, kaldun arvama, et ma pigem sinnapoole olen jah. Et ma, et ma kodus mingit sõjaväelist korda küll ei ole, ei ole taga ajanud ja, ja ei ole ka kehtestada ja ja eks ma pole ka väga palju kodus, et ma saaksin seda järjepidevalt teha, et eks see kodune asi on ikkagi abikaasa käes olnud. Väga palju. Aga mingid sellised elutõed või mis te oma kodust sealtsamast Virumaalt, Ida-Virumaalt siis olete näiteks kaasa võtnud ja mida te oma lastele olete kindlasti tahtnud edasi anda? Nuh on nii keeruline, aga midagi väga lihtsat. Jah, et selline positiivne suhtumine peab asjadesse olema, selle ma olen küll oma poegadele tundub mõlemale saanud edasi anda, et nad on sellised rõõmsad ja neile meeldib nalja teha ja ja. Võib-olla see ongi? Kas positiivne suhtumine tähendab seda, et hoolimata no ikka väga raskest ametist te saate rahulikult magada, kui me nüüd need Oscareid välja jätame, et te lähete täna õhtul voodisse ja, ja ei pea nagu kogu aeg vaatama, mis on kell, kas mu telefon ei ole helisenud? Oh, see mure painab rõhu, pingepea hakkab valutama, et, et ei muretse öösel tööasjade pärast. Üldiselt ma jään ikka ja umbes poole sõna pealt magama endiselt ja sellega sellega muret ei ole. Ja püüan magada, magan halvasti hotellides. Nii et, et seetõttu on see kodus magamine väga oluline. Aga kas sellise elutempo ja elurežiimi juures, te olete ise ka nende aastate jooksul õppinud nagu kuidagi ennast hoidma, et on mingi aeg, mis kuulub tööle ja siis mingi teine aeg, mis kuulub kodule või seda vahet eriti ei ole. Aga jah, ma ei oska ka kuidagi püüda nagu külmalt suhtuda asjadesse, et mul see emotsioon läheb ikkagi ülesse ja kui noh et ma ei suuda ka võtta asju niimoodi neutraalselt, et seda see kahjuks on küll niimoodi, et kõik läheb korda, kõik läheb kuidagi hinge ja kõigega, ma pean tegelema kogu aeg. Aga kui palju te üldse kodus või oma lähedaste või sõpradega tohite oma tööasju arutada? No ikka ikka inimestevahelist suhtlemist saab ikka arutada, et neid, ütleme saladusi ei tohi, aga, aga niisugust, eks see meie kaitseväelased töö on ka väga palju ikke inimeste, inimeste inimestevaheline suhtlemine ja seda saab ikka arutada. See normaalne. Kuidas tavalise inimese suhtumine kaitseväkke on aastate jooksul muutunud, te lähete nüüd sinna Narva paraadile, kas see on näiteks teistmoodi marssida ja, ja olla Eesti pidupäeval rahva ees, kui see oli näiteks viis või seitse aastat tagasi? Suhtumine on aasta-aastalt läinud positiivsemaks ja toetusnumbrid Eesti kaitseväele on, on täiesti laes ja tegelikult seda tunnetab ka tänaval või tunnetud ka inimestega suheldes, et et see ei ole enam mingisugune hirmud Ta või kummaliste inimeste kamp, vaid see on kuidagi osa ühiskonnast ja, ja see on ka meie eesmärk, et et kaitsevägi ei ole asi iseeneses, vaid kõik need kaitseväelased on ka samasugused Eesti kodanikud, Eesti inimesed ja need tuleb ka sellistele võtta ja veelkord, et suhtumine on minu arust väga oluliselt positiivsemaks aastat läinud. Loomulikult, praegune selline hirmu õhutamise tendents meie meedias on tekitanud ka teatud nagu ühesõnaga kartusi ühiskonnas, aga ma ei, ma ei pea seda õigeks, et ei tohi, ei tohi eskaleerida asju tühja koha pealt vaid peab kõiki asju võtma rahulikult, aktsepteerima seda, et ohud on olemas nende ohtudega. Neid tuleb jälgida, aga ei tohi tekitada paanikat või iseennast paanikasse viia. Väga oluline. Kuidas seda reaalses elus teha? Et ma kujutan ette, päeva jooksul peate vastama päris mitme inimese ja mitte ainult inimese, aga ka näiteks ma ei tea valitsuse liikmete, ministrite, võib-olla välismaiste ajakirjanike küsimustele ja ikka peate püüdma jääda optimistlikuks ja öelda edasi sedasama sõnumit, mida, mida praegu. No peab ise uskuma, et see, mis me teeme, on õige ja et me oleme valmis, et kui, kui ei usu, siis seda nõrgemaks muutuma, et ega kõige tähtsam on, et Eesti inimesed usuvad ise oma riiki tervikuna, mitte kaitseväkke, vaid riiki. See riik, igal riigil sa saad midagi ette heita, aga tegelikult on ju meil aasta-aastalt läinud ju paremaks. Ja inimesed ka küsitlustel ütlevad, et riigil ei lähe hästi alguse küsiku, su endal läheb, siis mul läheb ikka juba täitsa hästi, eks ju. Et see, see kollektiivne tunnetus ei ole veel saabunud, aga ei, inimesed ise on, on siiski tulla teatanud, et asjad lähevad paremaks ja ja ma usun, et usun, et me oleme õigel teel ja teinud kiireid, kiireid edusamme ja ja peale seda hoidma ja, ja Eesti riik, noh, mis see alternatiiv on, siis ju ei olegi ju, et Eesti riiki on ainult see üks Mida te noortele inimestele tahate tänasel päeval öelda, ma ei tea, kas te üldse tahate, aga mina lihtsalt pressin välja sellepärast et me oleme siin vabariigi aastapäeva eelsel pühapäeva hommikul ja ma arvan, et, et inimesed võtaksid mingit, ma ei tea, kas julgustust või, või, või mingit mõttetera, et kui te peaksite rääkima inimestega, kes on 20 aastased praegu ja, ja, ja ei tea päris täpselt, mida oma eluga edasi teha, et, et kas siis midagi on mingi tõetera, mida neile südamele panna? Jah, et veel kord, et tuleb uskuda iseendasse, tuleb panna rõhku haridusele, sest ainult haritud Eestil on tulevikku ainult haritud inimestega. Me oleme nii väike, et me peame iga inimese potentsiaali viimaseni ära kasutama. Meil on nii vähe inimesi, et iga inimese panus on tähtis, iga eestlane, kes Eestist ära läheb ja siia tagasi ei tahagi tulla on meile suur kaotus palju suurem, kui, kui poolakatele või, või kellelegi teisele. Sest me, meil on nii väike rahvaarv, me oleme nii väikesed ja iga inimese panus on tähtis ja seetõttu minu arust peaks iga inimene iga noor käima väljas piimaväljas, vaatama maailma, aga eesmärgiks võtma ka ühel päeval ikka Eestisse tagasi tulla ja selle oma tarkuse siia Eestisse investeerima. Kui see vabariigi aastapäev nüüd kätte jõuab, teisipäeval siis on hommikul Narvas paraad. Teie peate oma kõne, pinge läheb maha ja mis siis edasi saab? Noh, siis tuleb anda mingeid intervjuusid jälle, nagu ma aru saan, ja siis siis on väike ootusärevus ja õhtul on siis presidendi vastuvõtt. Kuhu siis, kuhu siis lähme? Aga kui ei oleks presidendi vastuvõtt ja te saaksite olla täiesti rahulikult kodus, siis mis oleks perekond terrastaja sellisel vabariigi aastapäeva õhtusöögilaual? No praegu on praegu, et mis see siis on Siis on siin üldse keeruline midagi panna. Aga eks me, eks me ikka oleme selline tavaline eesti pere, et teeme mingit metslooma liha autome ja siis mingit maitsvat magustoitu ja mina ja minu poisid ja abikaasa ka meile meeldib väga magustoit, nii et et see on tavaline tavaline eesti toit. Mulle tegelikult meeldib selline nii-öelda niinimetatud süldikased kartulisalatit ja lihalõike ja kiluleiba kiluleiba ja kõiki niukesi tavalisi asju, neid on kõige paremad ja nendest õpid puudust või lohakad puudust tundma, kui palju välismaal elada ja ja siis, kui kodus oled, siis tahaks neid saada ja teinekord on, nüüd ma olen täheldanud, et väga palju on läinud kõik nii moodsaks, et enam ei tee keegi siukest korralikku süldikat, et ootan ikka, kui keegi kutsub pulma, et saaks sülti süüa. Ja, või kui keegi kutsub ajakirjaniku külla ja juhtub, et, et need inimesed näiteks on, ütleme veidi vanemad, eks ju, ja ei ela ka Tallinna, siis võid kindel olla, et sa saad täidetud mune ja singirulle selliseid häid asju, mis hakkavad täiesti meelest ära minema. Müstika, mis juhtus meiega Pamacos? Mali pealinnas on kena eesti daam, kes seal on 68.-st aastast elanud, abiellus sinna kohaliku hõimupealikuga ja täna on proua Eeva Eesti vabariigi aukonsul Malis. Ja me siin eelmisel nädalal sõime tema juures hommikukohvi võileivad, koogid küpsetatud täpselt nagu nagu maal vanaema juures ja seda 40 kraadises kuumuses Aafrika kõrbes. Nii et see traditsioon püsib ja siitkohalt ka terviseid proua Eevale, kes müstiline. Te ütlesite, paastu ajal ei olegi eriti midagi lauale panna, ma usun, et päris paljud raadiokuulajad praegu imestavad, et selline lausekatke või selline sõna siia sisse lipsas. Kas see tähendab seda, et te olete religioosne inimene? Ja ja ma olen religioosne inimene, usklik ja luterlane ja paavst on osa minu elust olnud viimased 12 aastat. Sõjaväes on seda vist ikkagi päris keeruline teha. Et teil on oma söökla, seal tehakse tunniseid lihasuppe ja, ja, ja te peate kogu aeg vaatama, mis te siis ikkagi. Noh, ei meil siin kaadrikaitseväelastel nüüd oma sööklat ei oleks, me peame ka kõik ikkagi toituma nii nagu kõik ülejäänud Eesti inimesed, eriti Tallinnas, aga et eks, eks ma siis vaatan, et ma põhimõtteliselt loobun lihast ja kalast ja lihast ja alkoholist ja söön kala ja juurikaid ja magusat ei söö. Ega see, niisugune tavaline väga kasulik. Nii vaimule kui ihule. Mis kirikuste tavaliselt pühapäeva hommikul käite? Eks ma lähen siit ka toomkirikusse. Toomkirik saab varsti endale uue õpetaja, praegu on selline periood, kus erinevad kandidaadid peavad oma jutlusi, et siis ei tohi üheltki puududa, siis te saate ka sõna sekka öelda, et kes, kellest saab toomkirikuõpetaja. Vastab tõele, et saan sõna sekka öelda, aga kahjuks kõikidel teenistustel ei saa käia sellepärast et lihtsalt ei ole, ei ole alati Eestis, aga püüan käia iga kord või siis, kui ma Eestis olen, siis ma olen Beatoomikul, jah, been kirikus käia. Kui palju on Toomkirikus rahvast pühapäeva hommikuti? No üks, ma arvan, üks sadakond inimest võib-olla natuke vähem on ikka olnud, et et on niisugune keskmine. Piisavalt nii, et ei pea muretsema, et eesti rahvas läheb kirikusse ainult jõuluõhtul ja siis, kui parasjagu endal mure käes. Mina ei, mina ei muretse eesti rahva pärast, ma arvan, et see on rohkem poos, et me ütleme, et me ei usu usu millessegi, eks me ikka usume ja ja tegelikult on neid inimesi, kes, kelle käest küsitakse, et kas sa usud või usu, neid on vähe, kes ütlevad, et ma usun, aga, aga see kristlik kasvatus ja kristlikud väärtused on tegelikult sama pundiga sisse antud, et ega, ega need nii kiiresti ei kao. Ma ei usu seda. Me mängime selle saate lõpetuseks, mis muide jah, sai ju ennemgi välja lubatud ühe aaria ja ma saan aru, et te üsna kaua mõtlesite, et kas see lugu peab olema pigem kurvapoolne või siis pigem selline optimistlik, aga läks ikka kuidagi kurvaks, mulle tundub Nojah, selliseks dramaatiliseks ilusaks meloodiliseks, et mul oli teine valik ka. Mulle väga sümpatiseerib nooruses, kui ma veel mõtlesin. Endel Pärn, kelle selline elutahe ja esinemine oli meile kuidagi ma ikkagi väga tihti laulsin neid laule, kuigi viisi ei pea, aga ikka mõnikord tahad laulda, eks. Ja, ja Endel Pärna polilaul oli, oleks olnud teine valik, aga ma siiski otsustasin seekord, et. Me kuulame, Luciano Pavarotti siinkohal paneb jutusaade oma ukse kinni, soovib kõikidele ilusat vabariigi aastapäeva, aitäh, kindralleitnant Riho Terras täna hommikul saatesse tulemast ja edukat paraadi. Loodetavasti tuleb kõne kenasti välja ja õhtul on tore pidu. Aitäh ilusat päeva kõigile.