Ta käinjööri ta Aston mardi, hallikas, ta ei joonud üüri. Seda maitsnud mardihalli. Kas ta jööri joogi üüriruut? Ta ei anna täis leegi. Eri Hanna teiste leegi kingibki Ell kanna leegi. Üüril taskus taeva. Me ril põues põrguvõtmed, Jüride plahti taeva ukseruute põrgu ukse. Ri tahtis taeva minna pidi, aga põrgusse puu. Ma sellise regilaulu teksti sai õpetaja Jakob Hurt 110 aastat tagasi Koeru kihelkonnast. Ja selles kummalises natuke mõistatuslikuks tekstis on mu meelest rahvapärane mälestus Jüriöö ülestõusust. Tänase luterliku tunni teemaks ongi jüriöö tuled. Jüriöö tuled räägib. Ühest ülestõusust, mis nagu veritsev haav on iga eestlase hinges ja mille paranemisele võid loota. Kuid millega ilmselt tuleb leppida ja millega tuleb tegeleda. Võib olla samamoodi nagu Jeesuse haavadegagi. Kus siis on alguse saanud Jüri tõlgendamine äsjakuuldud laulus kuulsime, kuidas seda mäletatakse. Regilaulus Järvamaal ja Harjumaal. Lauluviis oli pärit Harjumaalt ja sõnad olid nagu öeldud, Koeru kihelkonnast Järvamaalt. Kirjasõnas rabas kõiki eestlasi Jürje sündmustik esimest korda 1880. aastal kui seitsmeteistkümne aastane Eduard Born kodanikunimega pruunberg avaldas esimese eestikeelse ajaloolise jutustuse ja samuti ka esimese kirjandusliku käsitluse Jüriöö sündmustest. See raamat on meile kõigile tuntud. See on tasuja raamat, Lewis tohutu kiiresti. Ja paljud inimesed on tunnustanud, et nende rahvustunne on alguse saanud just nimelt tasujast paljudes anud tasuja tekitanud viha ja raevu sakslaste vastu raevu, ülekohtu vastu, mis on eestlastele osaks saanud. Ja veel, 1964. aastal oli tasuja kõige suurema tiraažiga kõige laiema levikuga eestikeelne originaalteos. Sedakaudu võib öelda, et Jüri ja sündmustik on midagi väga sügavalt hingelähedast meile, eestlastele, kogu meie ajalooteadvus on kujunenud selle taustal omamoodi võiks ehk isegi öelda, et Jüri sündmustik on meie jaoks valusam ja olulisem kui Kalevipoja eepos. Kuid jüriöö sündmustik pole aktuaalne ainult meie jaoks. Sama oluline oli Jüriöö sündmuste käsitlemine ka baltisaksa ajaloolastele. Ja baltisaksa ajaloolaste uus jüriöö käsitluste laine algas möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel kui enne seda oli Jüriöö sündmuste käsitlus tuginenud põhiliselt Järne ja Balthasar, Rizzo või kroonikatele. Ja omamoodi oli jõutud kokkuleppele, et kuidas neid sündmusi käsitleda. Neis nähti eelkõige talurahvarahutusi, talurahva ülestõusu ja rüssovi käsitluses oli pinge maha laetud. Asjad olid paigas siis 1870. aastal preemiani linnaraamatukogus juhuslikult leitud 16. sajandi käsikiri sundis paljusid ajaloolasi asju ümber vaatama. Nimelt koli Liivi ordu viimane kroonikakirjutaja Johannes lenner, kes Saksamaalt Osnabrikist olid pärit kirjutanud kokku Liivi ordu kroonika. Ja selles kroonikas Anda pea sõna-sõnaliselt ümber kirjutanud mitu sajandit varem toimunud sündmuste kirjelduse Liivimaa noorem riimkroonikas kas ning selle varasema kroonikakirjutajaks oli juba Jüriöö sündmuste kaasaegne Liivi ordu kaplam Bartholomew hooneke. Seda kroonikat nimetatakse Liivimaa nooremaks riim kroonikaks. Ja võiks öelda hooneke austuseks ja kiituseks, et ta on üle poole 1000 aasta üks parimaid tänapäeva keeles öelduna p r ehk avalike suhete korraldajaid. Hooneke kroonika jälgedes on järjest kirjutanud mitmed Jüriöö ilukirjanduslikud käsitlejad. Ja tõesti, hooneke tekst on äärmiselt subjektiivne. Siiski on kroonika tekstis mitmeid vasturääkivusi teiste samast ajast pärit arhiividokumentidega kuid peale 1870. aastal käsikiri avastamist seda uurima asunud noor baltisaksa üliõpilane Konstantin ööl. Baum tõdes oma doktoridissertatsiooni 1872. aastal, et kroonika äärmiselt tõetruu ja äärmiselt õige kõigis oma detailides. See tõlgendus oli vajalik möödunud sajandil baltisakslaste oma rahvustunde kinnitamiseks. Ja niisugune tõdemus oli ka täiesti loomulik, sest ordu kaplan oli ordumeistri kõige lähemal seisev isik, ta oli ordumeistri pihiisa ja riimkroonika ülesandeks oli kinnitada ordumeeste võitlusvaimu ja näidata kõiki asju nii-öelda õiges valguses. Riimkroonikaid loeti paljuski ette ordu konvendi ühistel söömaaegadel. Ehk siis sedakaudu oli see omamoodi nagu kinnitus. Jah, jällegi tänapäeva terminites võiks võrrelda seda rättimisega, kus samamoodi rütmi siia riimis loetakse ja püütakse inimesi veenda mingites seisukoht, oletades mingites tõekspidamistes. See tähendab, et hoonetki kroonikat tuleks vaadata sellisena, nagu ta on oma ajas, omades suhetes. Ja sellisena on ta tõeline, imeteldav meistriteos. Omaette küsimuseks jääb see, kuidas meie, eestlased, peaksime suhtuma hooneke kroonikasse ja üldse jüri sündmustesse sel ajal. Peale Bornhöhe tasujat mis tugines veel Balthasar rihhovi kroonika andmetele ja samuti härne ja Kelhi kroonika andmetele ilmus 1890. aastal järg Villu võitlused ja samal aastal ilmus kandressaalilt romaan Hilda. Mis oli siis esimene eestikeelne ilukirjanduslik käsitlus, mis lähtus juba treneri kroonikast? Esimese Eesti-poolse käsitluseni jüriöö sündmustest jõuti aga alles mitmekümne aasta pärast 1900 kahekümnendatel aastatel. 1924. aastal ilmus Juhan Luiga sulest raamat Eesti Vabadusvõitlus 1343 kuni 1345. Selles raamatus püüdis Luiga anda esmakordselt ülevaate Jüria sündmustest eestlaste seisukohast ning ta leidis, et ülestõusu näol oli tegemist rahvusliku vabadusvõitlusega. Selle ajasid luhta saksa ordu diplomaadid, kes provotseerisid Padise kloostri vallutamise ning põhjustasid sellega ülestõusu puhkemise kaheksa päeva varem, kui see oli Eesti vabadusliikumise juhtidel kavatsetud. Luiga leidis samuti, et Reneri kroonika ei ole sugugi usaldusväärne, kuid ekslikult oletas ta, et algne hooneke kroonika on olnud tunduvalt teistsugusem ja tunduvalt eesti sõbralikum. Siiski mitmed Luiga seisukohad on hiljem leidnud kinnitust. 1925. aastal puhkes äge poleemika Luiga raamatu ümber ning Tartu Ülikooli ajaloo professor seeder Berg algatas seminari, kus mitmed üliõpilased esinesid ettekannetega ja analüüsisid Luiga raamatu seisukohti. Üldiselt oli seminar üsnagi kriitiline, selle seisukohti valgustas hiljem ajaloo üliõpilane Juhan Libe kõigepealt Postimehes ja hiljem ajakirjas Eesti kirjandus. Kuid mõningad käsitlused sealt on äärmiselt põnevad. Ma pean silmas üliõpilast Georg von Hauchi, kes avaldas oma seminaritöö hiljem Rootsi ajaloolises ajakirjas pealkirja all kuningas Magnus Ericssoni Liivimaa poliitika Neljateistkümnenda sajandi esimesel poolel. See käsitlus annab ülevaate poliitilisest olukorrast Eestimaa ümber ning see olukord oli tõepoolest äärmiselt kriitiline. Kahjuks ei ole üheski ilukirjanduslikus käsitluses seda laiemalt valgustatud. Nimelt oli Eestimaa ümber vägagi suured pinged ning nende pingete taust oli tunduvalt kaugemale ajaloos. Pingete allikaks oli Saksa ja Skandinaaviamaade vaheline vastuolu ja omavaheline jõukatsumine. See oli väldanud enne Jüri juba mitmeid sajandeid. Ja just Jüriöö sündmuste eelsel aastakümnel oli jõudnud väga teravasse kulminatsiooni. Kui Rootsi riik oli Jüriöö sündmuste eel jõudnud peaaegu oma kõige võimsam asse järku kogu ajaloo jooksul nõnda tõded Georg von Rauh oma seminaritöös siis oli samal ajal Taani riik jõudnud oma kõige nõrgemasse seisu. Rootsi riik ulatus sel ajal Norrast kuni praeguse Peterburi, nii ka Peterburi kohal oli Rootsi kindlustus, Rootsi linn. Teiselt poolt ulatus Rootsi riik Skoone maast kuni jäämereni. Ja selle kõige taustal oli loomulik, et Rootsi pidas oluliseks oma mõjuvõimu laiendamist ka lõuna poole Soome lahte. Teiselt poolt oli Venemaal Seis üsnagi nõrk sel ajal, kuid Leedu riik oli kasvamas samuti oma kogu ajaloo maksimaalse suuruse juurde. Leedu vürstid olid valitsejateks Pihkvas ja Pihkva koos leedu vorstidega oli Saksa ordule üheks olulisemaks ja teravamaks vastaseks. Taani riigiga oli paraku läinud nõnda, et 1329. aastal oli sunnitud Taani kuningas Christopher teine pantima praktiliselt kogu Taanimaa Taali pantinud Holsteini saksa krahvidele jüttima fööni saare sellandi, kus praegu Kopenhaagen asub ja samuti kaskoonema. Ainus maakild, mis otsesõnu 1329. aastal panditud ei olnud, oli Eesti Eesti, mis oli Taani kuninga isiklik lään. Kuid ka Eestis oli rida mõisaid panditud Taani kuningatütre kaasavaraks. Selleks kaasavaraks oli 12000 hõbemarka ja juhul, kui neid välja maksta ei olnud võimalik, siis pidi nende mõisate omandiõigus üle minema Brandenburgi hertsogile Saksamaal markkrahv Ludwig yle, kellega Taani kuninga tütar Margarete oli abielus. Sellises olukorras jõusutis Taani riik lõpuks nii kaugele, et kui Taani kuningas Christopher teine suri 1332. aastal jäid tema alaealised pojad üles kasvatada kuningatütar Margarete juurde brandenburgi krahvi õukonda. 1332.-st aastast kuni. Valdemar krooniti taanima kuningaks, praktiliselt Taanimaal kuningat ei olnud. Selles olukorras oli Eestimaa saatus äärmiselt ebakindel ja kahtlane. Püüdes oma seisu kuigivõrd kindlustada, olid Taani kuninga vasallid nõutanud endale 1329. aastal Taani kuningalt kinnituse, et Eestimaad heid pandita ega müüda iial. Paraku oli kuningas seda lubadust sunnitud õige pea murdma. Ta läänistas Eestimaa hertsog Knud Porsele kes oli Rootsi kuningas Magnus Ericssoni kasuisaks ja sedakaudu ehk siis seotud ka rootsimaaga. Sellest läänistamisest kõneldakse hiljem, kui Eestimaa oli müüdud Saksa ordule. Mitmeid kordi püüti eestimaad anda üle brandenburgi mark trahvile kuid kõigi nende katsete taga oli tunda, et põhiaktiivsus oli Saksa ordule õieti saksa ordu Liivimaaharul kes oli huvitatud kogu Eestimaa enda kontrolli alla saamisest. Selge oli see, et vasallid püüdsid nendele katsetele kõigi võimalustega vastu seista ning sellest annab tunnistust. Vasallide käik Rootsi kuningas Magnus Ericssoni juures 1336. aastal kus peeti läbirääkimisi, mille sisust kui palju rohkem midagi teada ei ole. Magnus Ericsson oli noor ja tarmukas kuningas. Ta oli sündinud 1315. aastal. See tähendab seda. 1332. aastal oli ta vaid seitsmeteistaastane. Ning siis, kui Eesti Harju-Viru vasallid käisid temaga läbi rääkimas, oli ta napilt üle 20 aasta vana. Georg von Rouh pidas siis oma seminaritöös täiesti võimalikuks, et Harju-Viru vasallid olid seotud tud Jüriöö sündmuste ettevalmistamise ja samuti, et sellega oli otseselt seotud Rootsi kuningas Magnus Eriksson. Sest ka hooneke kroonika ju nimetab, et Turu ja Viiburi Foogtide laevad, kes allusid otseselt Rootsi kuningas Magnus Eriksson eile tulid Tallinna reidile. Hooneke kroonika püüab küll väita, et talupojad alustasid mässamist 23. aprillil ja jõudsid seejärel kiiresti käia Turu ja Viiburi Foogtide juures ja need mõtlesid, et mis siis ikka, tuleme kohe ja, ja ründame Tallinnat. Georg fon, Rauchi töö ja artikkel näitab, et ettevalmistused olid tunduvalt pikaajalisemad. Varasemad. Peale 25. aasta ajalooseminari jätkus mõttevahetus Jüriöö sündmuste üle. Polemiseeriti leidus pooldajaid, kes nõudsid, et jüriöö sündmusi tuleb käsitleda Vabadusvõitluse esimese etapina ja iga aasta tuleb jüripäeva tähistada suure pidulikkusega rongkäikudega ja, ja marssidega. Samas teised väitsid, et kui kaua me ikka tähistame oma suurt peksasaamist ja lüüasaamist. Vastav poleemika käis Postimehe veergudel. Küllatuse poleemika viis selleni, et kolmekümnendatel aastatel oli Jüri ilukirjanduslik käsitlemine äärmiselt populaarne. 30.-te aastate jooksul ilmus selle 30 erineva ilukirjandusliku teose. Sama jätkus ka neljakümnendatel aastatel seoses saksa okupatsiooniga ja võitlusega sakslaste vastu. Selles kontekstis oli Jüriöö eriti ja meenutada ja kasutada eesti võitlusvaimu tõhustamiseks. Nii tähistati üsna pidulikult Nõukogude tagalas Jüri kuuesajandat aastapäeva. Ja jüriöö. Kirjanduslik käsitlemine jätkus nii sõja ajal kui ka peale 100. Võib-olla see oli põhjuseks, miks viiekümnendatel aastatel taas pöörduti Jürje teadusliku uurimuse. Ajaloolane Sulev Vahtre kaitses oma kandidaadiväitekirja Jürje allikate teemal. Väitekirja kaitsmine toimus 1955. aastal ja sama väitekirja materjalide põhjal ilmus seni kõige täiuslikum ja põhjalikum JÜRI sündmuste algallikate publikatsioone 1960. aastal sama autori sulest. Kuid paralleelselt Vahtrega hakkas Jüriöö sündmusi uurima teoloog Uku Masing. Teda abistas tema õemees, samuti kirikuõpetaja Evald Saag, kes sel ajal oli Rapla kirikus õpetajaks. Kahekesi õnnestus neil pääseda Tallinna linnaarhiivi, kus neil oli võimalus lugeda originaaldokumente. Ja sellest omavahelises koostöös sündis kaks käsikirja. Pealkirjaks on 1343 lugemine hoonekereneri valedest ja esimeses koalitsioonis Liivi ordu vastu ja selle eellugudest. See käsikiri on dateeritud 27. veebruariga 1956 ja antud kingiks tolleaegsele piiskopile Jaan kiivitile. Teise käsikirja pealkiri algab sama aastaarvuga 1343. Ja alapealkirjaks on vaskuks ja vikaarja lohult. Teine käsikiri on mõnevõrra põhjalikum ja varustatud allikaviidetega. Kumbki käsikiri on küllaltki Esseistlik. Nendes on sügavalt emotsionaalne käsitlus ja suhe saksa ordu vastu ning tundub, et kummagi käsikirja kirjutamisel on Masingut haaranud ja vallanud suur viha saksa ordu tegude ja samuti rolli suhtes. See on ilmselt olnud põhjuseks, mispärast ei ole kumbagi käsikirja ajaloolaste poolt öelda tõsiselt võetud. Kuigi Sulev Vahtre on oma kirjutistes algselt anonüümselt, aga hiljem ka otseselt viidanud Masingu käsikirjadele anda paraku jäänud ikkagi seisukohale mida võis lugeda ka veebruarikuus ilmunud artiklist. Et tema meelest lähtub Maasing valelt aluselt ja tugineb valedele kriteeriumidele, lugedes orduallikad täiesti kasutamiskõlbmatuks võltsinguteks. Väga huvitava mõttekäiguna, palun väga, võib see hirmus põnev olla, aga Vahtre ajaloolase jaoks on see kahjuks null. Tundub, et niisuguse suhtumise juures visatakse koos veega ka laps välja. Sest kui lugeda Masingu emotsioonidest mööda, siis on võimalik sealt leida ridamisi väga põnevaid küsimusi. Masingut kui heade küsimuste püstitajat don tunnustanud professor Jüri Kivimäe 1996. aasta Masingu kollokviumis. Ja usun, et sellisena on Masingu käsikirjad heaks lähtealuseks, millest võiksid jätkata uurimist pilased, aga miks mitte ka teisedki asjahuvilised, on ju enamik allikaid ja arhiivimaterjale publitseeritud paraku küll teistes keeltes saksa keeles, Taani keeles, rootsi keeles siis originaalmaterjalid on kas alamsaksa või siis vana Taani vana rootsi keeltes ladina keeles. Seetõttu nõuab nende allikat järgi kontrolliv uuesti käsitlemine väga suurt eruditsiooni mis oli Masingule loomuomane. Kuid miks mitte astuda sellelt astmelt edasi kohuni. Maasing oli jõudnud? Siiamaani ei ole ükski ajaloolane toonud välja Masingu väiteid, kuigi oluline väide peitub juba esimese käsikirja pealkirjas. Esimene koalitsioon Liivi ordu vastu ja selle eellood. Masing ütleb oma esimeses käsikirjas sõnaselgelt välja tuues esile et liikumine Harjumaal ei olnud suunatud vaimulikke ja aadlikke vastu ja küsib, mis siis oli ta motiiviks ning väidab. Mu meelest jääb ainsaks ainult esimesel pilgul natukene kummaliseks võimaluseks väita, et see liikumine polnud üles tõusega mäss vaid ettevalmistusordu välja kihutamiseks Liivimaal ettevalmistusordu hävitamiseks ning väidab, et see oli esimene taoline katse. Teine katse oli 14. sajandi lõpus ja kolmas oli 15. sajandi alguses sest ordule ei olnud kusagil piiskop kondades sõpru. Ta oli pidevalt vaenujalal ja tülis kõigi piiskopkonda tega. Ja samamoodi oli ka Harju viruga ja Taani kuninga vasallidega. Ja kuidas see ordu väljatõrjumine Liivimaalt oleks pidanud toimuma? Masing oletab nõnda. Strateegiliselt oli aktsioon väga hästi plaanitud. Venelased nähtavasti pidid ahvatleva ordumeistri piirimaale harjakad Turu foogt ründama läbi Järvamaa Konrad Breen koos vilukate ja Viiburi foogti igapidi ehk toetav Nonko rootslasi või läbi Tartumaa, liikuma ordumeistri selja taha ja suruma ta kaugele Venemaale, kus ordut võimalik olnuks hõlpsalt hävitada. Miks Masing söandas nõnda arvata, et Saksa ordu Liivimaa haru olekski võinud olla purustatav sel ajal? Arvata võib, et nii harju viruga sallidel kõiga masingul oli meeles aeg, kui 1236. aastal leedulased purustasid mõõgavendade ordu ja see õieti panigi aluse Taani kuningriigile Põhja-Eestis kui modena. Wilhelm jagas maad ümber ja surus ordu omadesse piiridesse ja andis samasugused õigused erinevatele piiskop kandadele Saare-Lääne piiskopkonnal, Tartu piiskopkonnal ja samamoodi ka Harju pirule. Kuid ordu ei leppinud sellega ja läbi kogu aja kuni 1347. aastal toimunud sundostmise või sundmüügi Harju-Viru sundmüügi püüdis ordu kehtestada oma ülemvõimu kõigis Naaber piiskop kondades ja täpselt samamoodi ka Taani kuningaaladel. Ja see pinge jätkus läbi aja. Kes siis olid Taani kuninga vasallid? Osa nendest olid sakslased. Ehk oli mingi osaga taanlastel, kuid Maasing tõded, et kõigest olemasolevast ja normaalse inimese poliitiliselt arutlemisvõimet paistab järgnevat. Et kuningas, seitsmes men veed hoolimata sellest etava salkkond Eestimaal vahel käitus väga omavoliliselt, ometi taipas, et ta suudab eestimaad hoida oma käes ainult kahel tingimusel. Erik Menved oli Taani kuningas 13. sajandi lõpus kuni 1319. aastani. Ja Eestimaad suudab ta hoida oma käes järgmistel tingimustel, esiteks siis, kui olnuks võimalik kogumaale ennistada taanlastele või vähemalt rahvale, kes erinenuks naaberalade fasallidest kel polnuks sugulasi ja sõpru ordu ja piiskoppide maa-alade sakslaste hulgas. Et see ei olnud võimalik, siis jäi üle teine loomulikum tee kulutada Taani kuninga läänimeheks kasvõi iga eestlasest vaba talunikku, kes selleks avaldas soovi. Oletab Masing, et Harju-Viru vasallide hulgas oli märgatav osa Eesti päritoluga salle, nende osa on ka teised ajaloolased tõdenud arvates neid olevat vähemalt 10 protsenti ja optimistlikumad hinnangud ulatuvad isegi kuni 50 protsendini. Võrreldes erinevaid arhiividokumente hoonetki kroonikaga jõuab Masing samuti järeldusele, et ülestõus ei saanud olla vaimulike vastu. Nimelt on Tallinna piiskop Olav väga tihedalt olnud seotud ülestõusnute. Ka see on ükskõik, mida ei ole üheski ilukirjanduslikus käsitluses suudetud rahuldavalt selgitada. Nimelt on hooneke kroonikas kirjutatud, et Eestimaa mässuliste nelja kuningaga koos läks paidesse ordumeistri juurde läbirääkimistele ka Tallinna piiskop Olav. Miks ta läks ja miks mässumeelsed eestlased teda ei surmanud? Sellele puudub ühene vastus. Kuid kui oletada Masingu kombel, et piiskop Olav oli ülestõusnute poolel oletada nii nagu Macincon mõnikord suusõnaliselt arvanud, et Olav võis ju ka olla isegi Eesti päritolu siis muutub pilt tunduvalt teistsuguseks. Selgub see, mis pärast Olavi vend oli 1332. aastal ordumeelse Taani asehalduri Markvardt preide käes vangis. Masing näitab Pole võimatu, et ka piiskop ise võis olla Markvardt treide käes vangis ja pidi lunarahaks mõõtma rukist Markvardt preidele. Piiskop Olavi seotust jüriöö sündmustega aitab valgustada teine tõik, mis avaldus eelmisel aastal viiendal jaanuaril. Skoonemal kirjutatud artiklis. Kuningriik ja mässuvägi. Sellest artiklist, mille on kirjutanud Krister Andersson. Selgub, et Jüri. Kümmekond aastat varem on toimunut üsnagi samasugune talurahvasõda Lõuna-Rootsis tolleaegses Taani maas. Nagu enne öeldud, jäi Skoonema samuti sakslaste valitseda, kui Taani kuningas Christopher oli selle maa pandiks andnud ning Holsteini saksa soost valitsejad kurnasid maa viinseni välja. See tekitas rahulolematuse nii kohalike ülikute preester konna kui ka talupoegade hulgas. Ning puhkes suur ülestõus, mille käigus tapeti 300 sakslast. Hiljem otsisid Skone lased endale kaitset Rootsi kuningas Magnus Ericssoni poolt. Nimelt oli Skoonema nii nagu igal teiselgi taani osal õigus valida sõltumatult endale kuningas ja skoonlased kasutasid seda õigust, kutsudes kuningaks Rootsi kuningas Magnus Ericssoni kes tol ajal oli seitsmeteistaastane. Magnus Ericsson oli sellega nõus ja 1332. aastal saigi ta Skoonema valitsejaks. Ta pidi muidugi maksma ära Taani kuninga võla ning see võlasumma oli tunduvalt suurem selles summas, mis Eesti eest lõpuks maksti. Nimelt see oli 34000 hõbemarka, see on ligi kuus tonni puhast hõbedat. Kui piiskop Olav oli seotud vasallidega ja orduvastase võitlusega siis muutub kahtlaseks väide, et Padise klooster oli üks objekte, mida mässulised ründasid. Ja nii arvadki Masing Padise klooster oli. Vastupidiselt kroonika andmetele oli mässuliste poolel ja oletab. Padise kloostri abt Nicolaus Rispiter oli samuti seotud eestlastega ja Eesti päritolu. Nicolaus Rispiiter on olnud Padise kloostri abt kusagil 1343-st kuni 1351. aastani. Ja Rootsi kuningas Magnus on just nimelt Padise kloostrile andnud hulganisti õigusi ja maid Soome lõunarannal. Masing oletab, et nende maade andmine oli seotud nurjunud võitluskatsega saksa ordu vastu ja sedakaudu oli võimalik eesti soost mässulisi toimetada Soome randa. Tõsiasi on see, et paljud Soome lõunarannapiirkonnad, eriti turu ümbrus on oma murdepoolest väga lähedalt seotud eesti keelega Turu lähedal. Kauma murre on väga lähedane eesti keelele ja samuti kodu-uurijad. Lõuna-Soomes teavad mitmete külade ja piirkondade alguseks olevat eesti soost sisserändajaid. Võimalik, et siin on üks jälg 1343. aasta sündmustest. Masing Peab kaudseks tõendiks Taani kuninga süütundest ordu poolt hukatute pärast 200 ülestõusu koldes Raplas ja Keilas sealsete kirikute patrooni õiguste ning kõigi muude õiguste, mis kuningal kunagi on olnud kinkimise Tallinna toomkirikule. Ja see on toimunud veidi aega enne Harju-Viru müümis Saksa ordule. Tõenäoliselt on selle ettepaneku nende kirikute toomkirikule kinkimisest teinud piiskop Olav. Ja see kinkimise akt on siis toimunud 25. mail 1346. See kinkimine toimub Taani kuningas Valdemar hingeõndsuse tema naise, tema esivanemate järeltulijate hingeõndsuse pärast ning see kinkimine on väga kummaliste tingimustega seotud. Nimelt Rapla ja Keila kirikutes tuleb vastutasuks mälestada kõikide mainitud hingi kahel puhul aastal väga Maieszteetlikul kombel Tallinna piiskop isiklikult või üks tema saadetud kanoonikutest koos kohalike kanoonikutega peab pidama hingemissat neljandal mail ja 10. oktoobril. Eelõhtutel helistatakse pühalikult kelli, siis peetakse hinge vigiilijaid ja järgmisel päeval pealtarilt hingemissa. Aga meie tahame ka, öeldakse ürikus. Et neid mainitud hingi neil sinatusel päevil nad vagal soovitaksid kiriku sees ja väljaspool viibivate usklike palve lekka pühaliku missa järele avalikult kantslerilt. Kummaline lugeda, et Taani kuninga ehk Tallinna piiskopi arvates on kolme aasta möödumisel ainult usklikke eestlasi ja niipalju, et need teatavail päevadel ei mahu ära kirikusse. Pole kuidagi võimalik kahandada eeskirja pidulikku sisu. Kui mõelda, mida tähendas, et kahel päeval aastas hingemissa lõppedes nagunii pisikeses Rapla ja Keila kirikus Tallinna piiskop või tema asendaja isiklikult kutsub eestlasi palvetama kuningas Valdemar ja tema kodakondsete hingede eest mull puhkudel või sealsamas Taani kuningas mingis mõttes annab oma hinge nende meelevalda. Kui aga küsida, miks ta seda teeb siis Masingu meeles pole vastata muud kui et Rapla ja Keila rahva ees ta tunneb end kuidagi süüdlasena. Rapla Keila inimesed on nähtavasti kannatanud kõige enam kuningahulljulguse või hoolimatuse pärast, kui nad isegi mälestada ei saa oma surnuid, kes on ordukirjades mässajad ja uskmatud piiskop Olavi ettepanekul muidugi laseb siis Valdemar neljas kogu oma suguvõsaga arvata, ent nende hulka, kes Raplas ja Keilas on langenud ordu vastu võideldes. Sümboolne toiming on vahel tühine, vahel vapustav. Ma näen neid Rapla kiriku ümber põlvitavaid kuulamas piiskopi sõnu ja tahaksin, et see komme mingil kujulgi elustataks. Oli 1993. aastal, neljandal mail mälestusteenistus Rapla kirikus, kus esinesid Tallinna linnamuusikud mängides ja lauldes reekviemi. Ning tunne, mis sel päeval kirikus oli, oli sügav ja vapustav. Tundus, nagu oleks maa ohanud kui peale ligi viit 100 aastat uuesti mälestati neid inimesi, keda ei olnud võimalik. Tänavu aasta neljandal mail, neljanda mai eelõhtul, kolmandal mail on taas jumalateenistus Rapla kirikus, kus mälestatakse Jüries hukkunuid. Ja peale jumalateenistust on arutelu, kuidas 99. aastal tähistada Uku Masingu üheksakümnendat sünniaastapäeva laiema konverentsiga, kus me võiksime arutada Eesti ja eestlaste osa Läänemere ja Euroopa poliitikas läbi aastasadade. See oleks meie panus, püüd edasi minna. Sest ilmselt on selge, et Jüri sündmustest me ei saa lahti. Püüame siis elada nendega ja püüame mõista meie osa pidades lugu. Vastasest ja tema meisterlikkust oskuses sündmusi kirjeldada, peame siiski lugu pidama ka iseendast. Ja mitte kulutama ennast iga aasta uhkelt Padise kloostri põletajatakse munkade tapjateks kui on olemas mingisugunegi võimalus arvata, et ehk oli olukord hoopis teistsugune ja hoopis teistpidine. Ehk olid needsamad mungad ja võhik vennad, meie. Headuse nimel. Me kuulsime luterlikku tundi. Stuudios oli Mikk Sarv, muusikana kõlasid laulud, eesti vaimulikud rahvalaulud, Tallinna linna muusikutelt.