Tere õhtust, härmas. Kuule. Minu nimi on Rein õunapuu ja ma tahan koos sinuga täna õhtul mõtiskleda ühelt avatul teemal. Kui palju sa maksad, kui palju maksab inimene, millega maksta inimese hinda. Vahepaladeks mängin teile kiusatriaani Imbi Malmsteni ja Steve Vai mõtliku kitarrimuusikat. Armas kuule kui oleks ette näha, et vahele ei jää. Kui palju raha eest oleksid sa valmis kedagi oma lähedastest reetma abielu rikkuma, kedagi laimama? Kui palju raha eest oleksid valmis taluma, et su abikaasa ei ole sulle truu. Kui suurest summast altkäemaksust ei suudaks ära öelda. Kui suure summa eest kuriteo maha vaikima kohtus valetunnistust andma? Sa ütled, et ei ole kunagi midagi niisugust teinud, ega tee ka mitte. Aga võib-olla pole sulle lihtsalt keegi veel piisavalt ahvatlevat pakkumist teinud. Võib-olla pole olnud lihtsalt kiusatust, mis oleks patuväärt. Võib-olla sa juba oledki osaline kellelegi räpases mängus mida sa oma naiivsuses ei aimagi? Sa küsid, kas kellelgi on õigust küsida minu hinna kohta? Milleks peaks keegi mind üldse niisuguste küsimustega kiusama? Elu on ju omamoodi sundkäikude ahel. Ja iga kompromissi taga on mõni liigutav lugu sellest, et vähemalt kord ei tule pereisa koju tühjade kätega. Et ammune unistus teha mõni reis või end muul moel inimesena tunde saab teoks. Aga vahest tuleb selle hetkelise lõdvestuse eest maksta kõrget hinda palju kõrgemat kui see, mida rahast saab maksta. Kas siis omaenda südametunnistus saab ära osta, et tema hääl vaikiks lakkaks olemast? Kas saab end raha eest vabaks osta hirmust igavese hukatuse ees? Jah. Inimene tohib müüa oma tööd oma talente kuid mitte iialgi oma hinge. Kartulitrammipiletikontroll ja veidi ringi vaadanud jäigi talle pihku üks jänes ehk üks kavala olemisega noorhärra. Noormees võttis piletikontroll jänese sõitele moraali lugeda. Mis saaks siis, kui kõik inimesed hakkaksid trammis jänest sõitma? Jah, vastas jänes filosoofiliselt. Aga mis saaks siis, kui kõik inimesed hakkaksid trammis pileteid kontrollima? Kõik inimesed ei hakka, ei saa kunagi käituda ühtemoodi. Admin unistati üks merest kõikide inimeste vahel kellelegi Deukraatilises diktaadist, mis oleks alati õige, näivad olevat minevikku jäänud. Ainult matemaatikas saab olla mingi vastus päris õige ja mingi vale. Inimeste maailmas puuduvad absoluutselt etaloniks. Absoluutse võrdsuse idee viib absurdi. Ei ole võimalik ehitada maailma, kus poleks rikkamaid ja vaesemaid. Need poliitilised ja religioossed režiimid, mis rääkisid vabadusest, võrdsusest ja vendlusest on esitanud ideaali tegelikkuse pähe ning suutnud luua tõotatud maapealse taevariigi asemel hoopis põrgu. Ära unista kõvast käest, kes kõik riigis korda paneks. Kõva kätt on vaja ainult siis kui kodanikele enestele jääb mõistusest vajaka. Kui ma 1988. aastal esmakordselt Saksamaal käisin küsiti minult, kas ma õlut soovin. Olles teadlik Saksamaailmakuulsast õllekultuurist, olin muidugi uudishimulik sellest osa saama. Missugust õlut sa tahad, küsiti. Meil on siin nii umbes paarsada erinevat sorti. Mida oskasin öelda. Olin harjunud sellega. Et kas õlut oli või ei olnud. Paljude hulgast valima polnud ma harjunud. Mida rohkem vabadust, seda keerulisemaks võib muutuda meie elu. Järjest rohkem on valikuid. Vanasti oli kaks võimalust. Kas minna valitseva režiimiga kaasa või hakata vastu võidelda südametunnistuse vabaduse eest. Üsna paljud olid valmis oma ideaalide nimel surema. Paljud lõpetasid inkvisitsiooni tuleriitidel, natsliku koonduslaagrite gaasikambris või Gulagi arhipelaagist lumeväljadel. Inimesed läksid vangi ja surma mitte omaenda vaid teiste inimeste vabaduse eest. Kui aga lõpuks see kauaigatsetud vabadus kätte tuli kadus äkki pind jalge alt. Lisaks valiku keerulisusele on vabas maailmas igaühel õigus teha seda, mis ta tahab. Materiaalsed võimalused pole inimestel küll võrdsed. Kuid eks see sõltu nii andest, osavusest kui töökusest. Vahel piisab sellestki, kui sul on õnnerikkad, vanemad. Vabas maailmas võideldakse mitte enam niivõrd ühiskonna kui just omaenda huvide eest. Ja kui keegi üritabki mingite ideaalidega välja tulla näiteks aste töötute või vanurite kaitsele ilmub ikka välja mõni poliitiline partei kes teeb temast etturi oma valimiskampaanias. Vabas maailmas kannatatakse ja surrakse, sellepärast tihti jäädakse oma huvidega kellegi teise huvidele ette. Laias plaanis võivad siin endale ideaale lubada ainult need, kellel on selleks piisavalt raha. Nii et võidujooks veel suurema kapitali järele ei paku enam pinget. Siis luuakse fonde, mille kaudu toetatakse kas kultuuri või halastustööga tegelevaid organisatsioone. Aga seegi pole sageli midagi muud kui manipulatsioone vähem makse maksta. Või siis varjatud reklaam, et kuskilt ikka veel enam raha teenida. Väga rikkad enamasti päris ideaalideni jõuagi ning jätkavad nii lubatud ja lubamatu moel omakapitali suurendamist kuni surmani. Piltlikult öeldes paljud on ära teeninud, et kogu nende teindud kapital neile hauda kaasa pandaks. Kuid nii mõnedki rikkad inimesed on oma ideaalide ja missioonita lausa õnnelikud. Ometi on neidki, kes ei leia rahu. Ei ole lihtsaid vastuseid keerulistele küsimustele. Hiljuti pakkus üks Araabia naftamiljardär miljon dollarit nii mõnelegi Lääne naissoost avaliku elu tegelasele kui nood oleksid valmis temaga ühe öö veetma. Võib-olla sai ta oma idee kuulsast Hollywoodi filmist. Ja kuigi avaliku elu tegelased läänemaailmas just rahapuuduse üle ei kurda ei keeldunud kaugeltki mitte kõik, kellel ahvatlev pakkumine tehti. Räägitakse, et prostituudid müüvad oma keha. Keha jääb paraku pärast niisugust müümist alles, kuid hing, osa sellest on küll müüdud. Aga sina, lihtne surelik, kes mõned tuhanded kroonid kuus. Kas sina leiaksid eneses mõtte ja jõu, et siiski ei öelda, kui ka miljoneid pakutakse? Kui palju raha eest müüksid sina oma südametunnistuse teeksid midagi, mida oma sisimas õigeks ei pea. Aga võib-olla juba oledki müünud ja mitte miljoni, vaid mõnesaja kroonist. Keegi pole erand. Igalühel neist on soovitav aeg-ajalt endalt küsida. Kas meie vooruslikkuse põhimõttelisust ei seisne praegu ainult selles, et me pole sattunud silmitsi piisavalt ahvatleva kiusatusega? Ära kiirusta kätega vehkides selgitama, et mitte iialgi mingil tingimusel. Seda, et raha ei tee õnnelikuks, räägivad tavaliselt ainult väga rikkad inimesed kelle reaalsustaju on rikkusest mõnevõrra tugevnenud. Ainult väga äärmuslikud fanaatikud on võimelised ka külmas ja näljas oma ideedest toituma ja end seejuures õnnelikuks pidama. Normaalses ühiskonnas tunneb iga inimene, et tal on õigus suuta luua endale seisusekohased elutingimused. Teenida nii palju raha, et vähemalt mitte tekitada piinlikke olukordi. Ja siiski ei tohi alati seada oma materiaalseid huvisid vaimsetest kõrgemale. Puhast südametunnistust raha eest osta ei saa. Samas vaesemad sundseisus neil on õigus võidelda oma elutingimuste parandamise eest. Ja kui raha ei ole rikaste merest õnne jaoks kõige tähtsam, siis käigu nad sellega ka vastavalt ümber nagu räägivad. Kui meeles, et vaeste hinge nõutakse rikaste käest mitte vastupidi. Kord sügaval nõukogude ajal tuli üks talumees preester juurde pihile ja rääkis, et varastanud kolhoosist vilja. Preester käskinud varastatud vilja kohe tagasi viia. Mees läinud, viinud vilja tagasi ja tunnistanud kolhoosi juhtkonnale oma süüd. Kuna kolhoosis oli sel aastal väga palju vilja varastatud, leidis juhtkond mees otsekohe patuoina. Tema oligi kõiges süüdi ja kogu puudujääk kirjutati mehe arvele. Lõpuks mõistis kohus mehe neljaks aastaks vangi. Mis on kogu selles loos valesti? Igal mängul, igal süsteemil on oma reeglid. Kui kolhoosis, kus inimesed olid praktiliselt orjad ja varastamine vahel lausa ainus viis ellu jääda võis riigi omanduses enda tarbeks võtmist lugeda süsteemi osaks. Olukorra hindamine muuseas ja seaduse seitsmenda käsu järgi polnud siin päriselt põhjendatud. Mingile teole moraalse hinnangu andmine nõuab iga kord süvenemist. Kui midagi tehakse põhimõttel kähku ja kaelast ära, tuleb sellest alati rohkem kurja kui head asju objektiivselt võttes võiks vaimulikku, kes nõudis talumehelt ausust, seal, kus polnud päriselt põhjendatud süüdistada inimvaenuliku terrorisüsteemi toetamises. Kas pole totalitaarsed ideoloogiad alati katsunud inimesi sigade kombel sulgu kinni panna jättes neile seal võimaluse sigade kombel mingit oma väikest head teha? Iga inimese elukeskkond koosneb väga paljudest elementidest. Ettevõtjad, kes turumajanduse tingimustes üritaks nõukoguliku majandamise reeglite järgi toimida ootab paratamatu pankrot. Uue kuue küljest ei lõigata tüki sellega paigata vana kuube ja ega vastupidigi parem välja. See asine. Maailm püsib tasakaalus. Sellepärast ära lase tööandjal end viimseni ära kasutada. Kuid ära lase ametiühingul pilli lõhki ajada. Et ettevõte ei tasu end enam ära ja kõik kaotavad töökoha. Ole tubli töötama kuid ära mõtle ainult rahale. Ära unustama perekonda, ära unusta puhata. Ära unustama elu üle järele mõelda. Et see, mida sa oma elus teed, oleks tõesti midagi head ja mitte rumalat. Kui palju sa maksad, armas kuulaja kui palju maksab sinu hääl, kui jälle valimised tulevad? Demokraatlikus riigis saab teoreetiliselt iga kodanik oma kandidatuuri Parlamendi valimisteks üles seada. Kuid tegelikult nõuab siin enesest teavitamine väga palju raha. Kaasa saavad rääkida ainult need, kellel on raha oma valimiskampaania korraldamiseks. Kuigi demokraatia definitsioon kõlab uhkelt ja ütleb, et see on rahvavõim, täpsemalt rahva enamuse võim vähemuse üle siis praktikas on meil tegemist polüarhilise riigi struktuuriga. Siin on ametliku võimukolmnurga parlament, valitsus, kohus kõrval ka täiesti reaalne kapitali võim, pressivõim, ametnike võim, ametiühingute võim ja kes teab kelle veel kuni kuritegelike struktuuride võimuni välja. Suur osa võimu toimimisest on anonüümne. Millegipärast hakkavad aga poliitikute pattude ajakirjandusse ilma eelkõige just enne valimisi. Keegi ei ütle kunagi, kes need kompromiteerivat materjali ette söötis. Ei ole aga võimatu, et paljud väga tähtsat materjalid, mis muudaksid valimiste käiku näevad päevavalgust alles kümnete aastate pärast. Sest ajakirjanikele võidakse maksta vaikimise eest. Alati ei pruugi toimida. Kuid teatud protsendi ulatuses ei saa seda välistada. Enne valimisi teame poliitikutest ja parteidest täpselt nii palju, kui ajakirjandus meile vahendab. Jällegi kellel on raha või mõjukaid toetajaid, saab vajaduse korral kindlustada oma seljataguse. Ametnik, kes tunneb oma valdkonda tavaliselt tunduvalt paremini, kui tihti vahelduvad ministrid saab poliitikute oma huvides juhtida. Ta teeb seda tavaliselt poliitiku materjalidega üleujutamise kaudu ütlemata, mis on tähtis ja mis mitte. Ta arvestab, et poliitikul jääb materjalide analüüsimiseks vähe aega. Ise aga teab samal ajal väga hästi. Missugusest dokumendist võib pealiskaudsel lugemisel valesti aru saada ja valdab mängu, kuidas poliitiku ajapuuduse survel tehtud vigu oma huvides ära kasutada. Osa võimust on ka rahva käes. Sinu käes härmas kuule. Toon järgnevalt sinuni mõned põhimõtted, mida ma valimistele ise järgin. Et olla kooskõlas oma südametunnistusega. Et mitte lastele odavalt osta ja ära peta tuleb meeles pidada mõned raudsed reeglid. Esiteks ära unusta parteide võtmeisikute tausta ja nende nii positiivsete kui taunimisväärsete tegude bilanssi. Karda rohkem neid, kes riigi seaduseaukude kaudu oma taskuid täis topivad ja kes on osavad intriigide punumise kaudu oma rivaale mustama. Aga neid, kelle laimamiseks ei leita muudkui kitsaskohti, perekonnaelus või tibu, millest kasu ei saanud neid karda vähem. Teiseks ära lase end mõjutada vahetult enne valimisi ilmuvatel materjalidel mis seal tihti poliitiliste rivaalide tellimusel esitatud palju dramaatilisem matena, kui nad tegelikult on. Kolmandaks ära usu, juba põhimõtteliselt katteta valimislubadusi. Kui näiteks keegi lubab valituks saades tõsta teenistujate palku, pensione või põllumajandustoetusi. Ära võtta seda väga tõsiselt. Raha jagamine on kõige lihtsam asi. Enne tuleb seda osata teenida. Riigikassasse tuleb raha läbimõeldud maksusüsteemi kaudu, mis soodustab investeeringuid, tootmist ja eksporti. Siis on ka raha, mida jagada. Neljandaks kui sul on ikkagi probleeme, kelle poolt hääletada. Kui tundub, et kõlbulike kandidaate polegi siis vali välja kõige hullem partei, kelle võitu valimistel sa kindlasti ei taha. Ning hääleta ükskõik missuguse teise partei poolt. Viska kasvõi loosi. Ära ainult jää valimistest kõrvale. Sest nii osutad sa teine just sellele kõige hullemal parteile. Olgu viimase vältimine, sinu panus Eestimaa tuleviku heaks. Kui palju sa maksad, armas kuulaja kes seal valimistel üles oma kandidatuuri. Ja sina, kes sa kellelegi valimiskampaaniat finantseerida. Kas sa üldse mõtled teiste inimeste peale või on nad ainult mutrikesed selles masinavärgis, mille sa oled enda huvide heaks tööle pannud? Kui palju raha ja võimu on sulle veel vaja, et tunneksid end turvaliselt. Mis on sinu ideaalid? Kas sul neid üldse enam on? Pahatihti omandavad tõde, moraal ja muud vaimsed väärtused. Mõte alles siis, kui leiad end lõhkise küna eest. Siis on põhjust olla kuulaja järele mõtleja. Siis tuleb endale paljutki tunnistada, mida varem ei tahtnud. Keegi ei anna sulle garantiid et saatus hoiab sind läbipõlemise ja õnnetuste eest. Millega siis maksta selle hüve eest, olla ühiskonnas kõrgel positsioonil ja rikas? Selleks, et karjääri teha ja rikkaks saada peab omama organiseerimise, võimete, kombineerimise oskust. Need omadused on palju väärtuslikumad kui raha ise. Kahtlemata on kiiduväärt, kui mõni rikas ärimees või mõni firma annetab suure summa lasteasutustele. Kuid veel parem oleks, kui nad kasutaksid oma oskusi mingi institutsiooni loomisel, mis kontrolliks heategevuse kasutegurit. Kui vaadelda rikka inimese missiooni siis on sellest kõige väärtuslikum just oma oskuste aja andmine ühiskonna üldise hüvangu kasutusse. Nii saaks ärimees inimeste heaks tihti palju rohkem ära teha kui lihtsalt mingisse fondi raha annetades kus annetus satub sageli ametnike meelevalda, kes pole kasude koolist huvitatud. Kui palju head võiks ära teha pankuri suurtööstur finantseerides, kellelegi vähem ambitsioonika poliitiku valimiskampaaniat kelle peamine huvi on rahva põhiosa parem elujärg. Kui palju head võiks ära teha kui kasvõi väikeses osas loobuda oma huvide seadmisest teiste omast ettepoole. Sest kuigi äril on omad reeglid, ei võta nende järgimine meid südamerahu kui me ei samastu nendega. Kui me jääme inimesteks, kelle emissioon on suunatud kogu ühiskonna hüvanguks. Miks kõlab küsimus, kui palju sa maksad imelikult? Miks kõlab see lausa solvavalt ja lubamatult? Eelkõige sellepärast, et inimene on hindamatu. Inimene on siin maailmas iseenda jaoks kõige kõrgem väärtus. Sest mida võikski anda inimene lunahinnaks oma hinge eest? Kas meie ainsast hingenatukesest piisab maksmiseks, kui tuleb vastust anda kümnete või koguni sadade või tuhandete rõhutud hingede eest nende eest, keda meie oleme vahendina ära kasutanud? Inimene ei ole kunagi ainult vahend. Ta on alati eesmärk iseeneses. Seepärast on inimene ka headuse mõõdupuu. Kui palju head oleme teinud inimesele enda kõrval? Kui palju oleme kohelnud oma ligimest nii nagu iseennast? Nii palju oleme teinud head iseendale. Inimeste kui jumala ees. Te kuulsite saadet, kui palju see maksab. Stuudios oli preester Rein. Õunapuusaade läks eetrisse Eesti luterliku tunni egiidi all.