Eesti luterlik tund. Tere ja rahulikku pühapäeva õhtu jätku sulle, armas klassikaraadiokuulaja MINA, OLEN siiri, viies ja täna räägime teemal haridus ja hingeharidus. Ta kartis iga puhta mõtte puhul et äkki on ta vabatseja ning ta küsis igal võimalikul juhul kus kohas asub inimese hing. Ta kartis kõige rohkem hingerahu. Et see pole inimlik mis raamelduse rööpasse ei mahu, ta arvas nii, et see on jumalik. Või loomalik või loomulik või jube kui miski sügav teda läbistas. Ta müüris kinni oma hingetube leibeid, tarku laialt häbistes. Miks nad ei hõiska miksi tõsta tuju? Miks karjakaupa simmanil ei käi? Ellu äkki ilmus pühakuju sest hetkest pühadema ellu jäi. Täna on hingehariduse hariduse teemat minuga koos arutlema tulnud kolm Pedagoogikaülikooli tudengid ja palunete tutvustaks. Ennast minuni Hermo kuusk. Ma olen sotsioloogiatudeng. Mina olen Kertu Lõhmus, õpin infoteadusi. Minu nimi on Heiki Haljasorg ja mina õpin kahte erialaajalugu ja kasutusteadust. Johannese seitse, 37. Jeesus Kristus ütleb, et kui kellelgi on janu, see tulgu minu juurde ja joogu, kes usub minusse selle ihust, peavad voolama elava vee jõud. Kas teie nimetaksid haridust elavaks veeks? Ma arvan, et võib tõepoolest nimetada haridust voolavaks veeks. Muidugi meile meeldiks, et see voolav vesi oleks hästi puhas, hästi ilusasti läbipaistev. Ja et kui me sellest ka nende joome, et see mõjub tervisele kasulikult. Ma arvan ka, et see on selline ilus kujundlik näide hariduse väärtusest ja hingeharidust, kui siin teema välja kuulutati, on ka üks selline asi, mis on inimesele oluline tema elus ja haridust väärtustav inimene. Just võib-olla selle see hingehariduse kaudu, kui hakata segama, võrdleme seda asja. Haridus kui kui vesi, siis kas see vesi võiks alati puhas olla, või on see vesi alguses alati sogane milles inimene peab endast mitu korda läbi laskma, hankides uusi teadmisi ja haridus ennast, Tseesi muutuks lõpuks puhtamaks. Või on see vesi kogu aeg puhas ja inimene vastupidi, solgib seda kogudes endasse mõttetusi? Arusaamatusi kui veel siia tohib sisse tuua selle hariduse mõte siis tegelikult harimine algselt seostus sellise mõistega nagu põlluharimine. Et tuleb väga palju vaeva näha, et, et see põld kannaks vilja, et tal oleks hea saak. Umbrohtudega tuleb võidelda, aednike mõtlema, millist tulemust ta tahab saavutada kõike sõltuga temast, päike, tuul, vihm mängivad oma osa. Need, need on kaks niisugust tegelikult kujundit. Et, et see haridus, mida me tegelikult seda sõna, mida me tänapäeval kasutame on muutunud abstraktseks mõisteks, aga algselt olin ta suhteliselt konkreetne mõiste ja samuti nagu vesi on konkreetne mõiste ja me võime neid kasutada täiesti ilusate. Niisuguste sümbolitena. Siin tuleb väga huvitav moment välja, et kuidas me suudame eristada olulist ebaolulisest, mis me peame enda jaoks oluliseks mis lõppkokkuvõttes võib osutuda ebaoluliseks. See on üks selline raske küsimus. Sellele puudub vastus, selleni jõuab iga inimene ise pärast seda, kui ta on läbi käinud selle raske tee. Ma arvan, et siit jõuamegi selle asja niisuguse süsteemse poole juurde. Et mis on asja eesmärk, miks meil on haridust vaja ja haridus ei ole päris niisugune asi nagu päris puhas vesi. Puhta vee liikumine on väga salapärane asi. Kui koguja mõtet kasutada kõik jõed voolavad merre ja meri ei saa mitte täis siis sellest on raske aru saada, miks need täpselt nii toimivad teada mõte on seal sees ja selle nime Meil kulub palju aega. Aga see voolusuund, et miks ta on just niisugune, seda võib-olla natuke raske mõista. Aga hariduse mõte, teadasaamine, see kuulub küll tõesti meie inimeste valdkonda, kes peavad seda teadma, sest kui inimesed ei tea, miks nad midagi teevad, siis nad teevad võib-olla asju, mis ei ole kasulikud või ka teevad asju, mis ei ole head. Aga nüüd, minnes ajas tagasi, kuidas hakkas haridus üldse levima? Läbi kloostrikoolide. Eiki, sina oled ajaloolane. Kuidas sina seda näed? Tegelikult ajalugu on niisugune spekulatiivne teadus kus me räägime asjadest, mis toimusid kauges minevikus ajaloos tavaliselt jaotatakse ajalugu ajalooliseks ajaks ja eelajalooliseks ajaks. Ajalooline aeg hakkab pihta umbes 3000 aastat enne Kristuse sündi. Ehk ajas siis, kui muistses Egiptuses tekkis ühtne riik ja Mesopotaamias sumerite esimesed linnriigid. See on väga pikk ajavahemik, mis lahutab meid sellest niisugust ajaloo algusest mõelda. Selle ajastu jooksul on toimunud väga palju muudatusi kuid mõningad asjad on jäänud siiski samaks. Kuulus prantsuse hoonentalist õnnisterinaanum kasutame väga ilusat kujundit. Ja mõte on umbes selline, mis võtab kokku võib-olla kogu selle minevikku mis on olnud enne. Sokrates ei olnud filosoofiat. Ja pärast Sokrates on filosoofia väga palju edasi arenenud, aga omamoodi mõelda ka Jeesuse kohta, kes rajas religiooni või Aristoteles, kes teaduse rajas. Ehk need kolm meest on andnud nendes kolmes valdkonnas nii palju et pärast seda ei ole midagi paremat suudetud juurde lisada. Ja muidugi üks nendest on väga eriline isik, kelle mõjuajaloolane on nii suur, et isegi me lähtume kaja haaramisel tema sünnist. Need nende kolme isiku mõju on nii suur, et tänapäeva moodne ja keskaegne Euroopa siiski väga paljuski ehitati sellele vundamendile üles, mida antiikajal siis vanas Kreekas kaks meest Aristotelese Sokrates ja mida Kristus Palestiinas kolmekesi panid aluse sellele on ehitatud kogu keskaeg. Ta oli, ei olnud eriti midagi erilist. Ega pärast seda ei ole midagi väga suurt ja väga niisugust erilist väljamõeldud minuarvates. Aga nüüd koolisüsteemi võrreldes näiteks kuidas on see arenenud ja vanast Kreekast? Kui me vaatame, siis üldiselt vanadel aegadel, nii vana kui keskajal oli kord küllaltki rohkem suunatud sellele, et distsipliin oleks tagatud. Ja näiteks vanas Kreekas anti tihtipeale kor nädalaks, siis korralik kere teeks igaks juhuks ka nende asjade eest, mis nii-öelda tulevikus tulevad. Ja oli niisugune tegelane nagu pedagoog, seal ori, kes lapsi kooli viis, siis tähendas pedagoog sellist sellist asja. Kui nüüd vaadata edasi, siis keskkoolis oli ka väga range kord. Ja tänapäeva mõningates väärsetes erakoolides, eraülikoolides on see ka säilinud, niisugune elitaarne hoiak, vaikus ja rahu, väga range distsipliin. Kui me täna vaatame, siis on suundumus sinnapoole, et kõik tuleb maha lammutada, mis on olnud ja võimalikult palju maha lammutada ja et ei jääks mingisuguseid tabusid ega piir eriti ülesse. Need võrdlemisi karm kasvatus oli. Aga sellel oli omaette võlu ka. Nimelt siis ei olnud niisuguseid nii tõsiseid distsipliiniprobleeme, kuigi ka omal ajal õpetajad kurtsid, et lapsed on laisad ja nii edasi. Nii kuidas teie näete või kuidas teie arvate, kuidas muutub õpetaja ja õpilase roll võrreldes selle ajaga? Õpetaja ja õpilase roll on muutunud ikkagi 20. sajandil drastiliselt enne seda oli see ikkagi selge, üks on õpipoiss ja teine on meister. Aga nüüd on meil isegi arusaamu, et, et ei olegi üks niisugune inimene, kellele tuleb kuuletuda, vaid peab olema dialoog. Nüüd kahel asjal on muidugi omad positiivsed negatiivsed küljed. Kui on autoriteet, siis seal pluss on see, et distsipliin on olemas kuid on oht see, et inimene hakkab pimesi mingeid otsuseid langetama. Kaasaja pluss on see, et arvestatakse ka nii-öelda selle inimese vabadust, kes peab alluma. Ehk see algus on ära kaotatud, ehk on tehtud Võrverseks õpilane, õpetaja on peaaegu võrdväärseks tehtud. Tähendab seda, et õpilase vabaduste rohkem austatud aga samas distsipliiniga on seetõttu natuke probleemsemad lood. Peale valgustusaeg on see õpilase ja õpetaja suhe hakanud muutuma. Selliseks on tulnud sellise diskursuse joon seda sisse, kus on arutluse on saanud nagu peamiseks tõe otsimine jätkub. Et keskaegselt dogmad on hakanud nagu murduma. Muidugi, ma arvan seda, et et on üks võimalik dialu variant, mida Aristoteles soovitesse mõistlikus kahe äärmusliku variandi vahel. Ja üks mõte olekski olemas ja sellest me räägime natuke hiljem. See, mis puudutab nüüd distsipliini, siis ma Heikiga päris ei nõustuks, et distsipliiniga on asi raskem. Sest mis see distsipliin üleüldse on? Kogu maailmakord on muutunud võrreldes siin eelnevate perioodidega ja, ja see distsipliin on lihtsalt natukene teisenenud, aga ta on, et inimese enda sees ja seda ei ole tarvis enam sellise karmi käega välja tuua. Inimesed on isehakanud aru saama, mida nad peavad õppima, mida neil vaja on ja nad distsiplineerinud ennast ise. See on ideaal, mis kahjuks ütleme, Ameerika koolides on juba muutumas niisuguseks ilusaks unistuseks, ainult sest need juhtumid, kus koolis mõni õpilane laseb oma kaasõpilasi õpetajaid maha ei ole mitte väga harv sajandi lõpupoole neid väga palju juhtumeid olnud. Samuti ütleme, Inglismaa koolides tihtipeale peab politseinik relvaga tunnis istuma, et kaitsta õpetaja julgeolekut. Selles mõttes on lääne ühiskonnas nähtavad niisuguseid väga problemaatilised asjad mis meil õnneks ei ole nii tõsised. Aga ma näen, et kui suundumus sinnapoole jätkub, siis või on see väga hea? Ei ole. Aga ma näeksin teatud kompromissvarianti, kuidas neid kahte niisugust asja ühitada, et distsipliin ja vabadus oleks mõistlikus tasakaalus, aga selles mõttes ma nõustun muidugi, et enesedistsipliini kasutamine üks tähtsamaid asju. Aga kuidas seda saavutada? Selleks on teatavaid teid vaja läbida. Nii et tulevikus saab õpetaja rolliks pigem nõuandja ja suunaja kui ütleme selline näpuga näitaja ja ütleme, faktiteadmisi edasikandjana. Nii, aga faktiteadmised kusagile ei kao, eks, eks neid on ka tarvis. Ütleme. Moodsa hariduse kui rääkida sellest analüüsist sellisest arutelust, siis noh, infakti teadmiseta nagu poolikute faktiteadmist, et ta on arutelu suhteliselt tühine nagu eesmärki. Ehk nüüd jõuamegi selle asja juurde, mida ma olen viidanud. Eesti pedagoogikas on olnud kaks suunda, üks on niisugune vanem ja traditsioonilisem ja üks on niisugune suhteliselt moodsam. See vanem, traditsiooniline, niisugune suundumus peab oluliseks siis ka seda, et inimesel oleks mingi orientatsioon selles maailmas, mis on väga kaootiline vähemasti näib kaootiline ja et absoluutne tõde on siiski mingil määral olemas, kuigi teda raske tunnetada. Ja et mingisugune süsteemne mälul baseeruv õppimine toimuks. Väga moodne lähenemine pooldab siis seda, et et inimene õpib kogu elu, ta hangib endale informatsiooni võimalikest allikatest, ta kahtleb paljudes asjades. Ja nüüd, kui need kaks suunda nüüd omavahel konkureerivad sisetekkida niisuguseid nii-öelda möödarääkimise ohtu, et üks süüdistab teist ja teine süüdistab teist ja tegelikult nende kahe kompromissvariandi leidmine ongi üks optimaalse muid asju. Et oleks nii, inimene ise otsiks, mõtleks kahtleks kui ka siis et on mingid faktiteadmised olemas natukenegi süsteemsemalt maailma maailma tunnetada. Tänapäeval räägitakse palju avatusest, tõotaktiivsusest, rahvusvahelisus, sest et kuidas peaks Eesti haridus nende mõistetega koos muutuma. Kas ütleme, õppejõud peaksid olema valmis esitama oma konspektiga võõrkeeles, et ütleme, kui meie oleme avatud, on võimalik tulla ka välisüliõpilastel õppima meie ülikoolidesse. Siin on kaksipidiseid, arvamusi, ühed ütlevad, et võiks üleüldse minna üle inglisekeelsele õppele, mis on muidugi täiesti absurdne. Aga teiselt poolt, kui nüüd lähtuda ainult sellest, et konspektid võiksid olla kahekeelsed tänu sellele, et välisüliõpilased ülikooli tulevad siis selle samuti mõtet, sest need olid, üliõpilased siiski õpivad oma programmide järgi mis on neile kohandatud. Kas Eesti üldine areng või Eesti üldine haridus võiks minna sellisele tasemele, et ei oleks vaja ümber kohandada neid programme enam, et see olekski juba rahvusvaheline. Siin on kvaliteedi küsimus, kas, kas eesti ajupotentsiaal küünib sellisele tasemele, et ta oleks võrreldav? Ütleme siin eliitülikoolidega Euroopa teistes maades? Ehk hõivama küsimuse juurde, mis on hea haridus. Mina arvan, et see on üks, üks nüanss on see kultuurikontekst, kus me oleme. Et muidugi avatuse kaudu see kultuurikontekst ka muutuda. Et on suhtluses teiste Euroopa riikidega maadega ka kui sa võtad ikkagi väga pikka aega, ütleme siin sellise suhtluse käigus on sul valida ja sul on valida, kas olid Soome, Soome sõprus Rootsis või Norras ja on ka neid inimesi, kes valivad Eesti. Nii et ma arvan, et siin on hariduse puhul, oleks asi, on valikuvõimalus. Aga siis peab lähtuma sellest, et küsida kõikidelt, kes on mõne maa valinud põhjendusi, miks nad konkreetselt selle maa valisid ja vaadelda, kas eesti valinud inimeste arvamused või põhjused on üleüldse suhestatavad teiste omadega. Ma lisaksin siia seda juurde, et et mille järgi siis me tunneme ära, et vastava maa haridussüsteem on suhteliselt kvaliteetne. Arvates on kolm tunnust, mille järgi seda on väga hea hinnata. Ehk need on tulemused, mida siis algkooli, põhikooli raadiumi ja ülikooli lõpetajad annavad ehk kuidas nad millise tagasisideme nad ühiskonnale annavad ja kolm eesmärki, mis on haridussüsteemi peamised eesmärgid. Need on esiteks see, et inimene tuleks elus toime. Teiseks, et aegs seadusekuulekas ja kolmandaks, mis on kõige parem variant taaga rikastaks ühiskonda, annaks talle midagi juurde. Ehk need on need kolm asja ja nende saavutamine, vähemasti nende esimese kahe saavutamine on, ütleme siis põhikooli raadiumi osa eeskätt ja ühiskonna rikastamine. See peaks toimuma nüüd ülikoolis, et kui tõesti inimene lõpetab ülikooli, ta oleks võimeline suuteline ühiskond on rikastama ja kui ta seda eesmärgi saavutab, siis ta muutub see maha võtta väga atraktiivseks ja palju üliõpilasi. Siis on muidugi väga abstraktne jutt. Aga me vaatame, et nagu toimetulekuga, nii nagu ta on siis seadusekuulekuse kondajate probleeme Siin ma natukene, teil on kaks suunda, üks on riigikeskne lähenemine ja teine on isiksusekeskne lähenemine haridusele. Riigi keskmine on see, mida siin on eelnevalt kolme punkti nimetasid, see läheb riigikeskse hariduse all aga veel isiksusekeskne haridus, mis peab inimese andma analüüsivõime ja ütleme, hoovus mingis variandis Loušütle sotsiaalteadustes võib nimetada uute ideede genereerimiseks. Et see isiksusliku moment ja see ongi, et ta balanserm kahe riigi riigi vaatekoha vahel ja siis isiksusliku, et nende tasakaal saavutada. See on kõige tähtsam, mis on kõige raskem. Sest ütleme riigile majastes kasulik, ütleme lojaalsed inimesed, aga kui need lojaalsed inimesed kuuletuvad pimesi riigile autoriteedile, siis ma ei näe ka ütlevad mingist olulist olulist kasu sellest saatest hariduses, kui ta ei ole ka isiksusekeskne sammas. Vastandamine. Kolm astet, trepiastet ja hea on, kui ühiskond soodustab nende kolme astme kõikide läbimist. Et inimene nii tuleb toime endaga, on seadusekuulekas ja rikastab ühiskonda. Ja, aga noh, mina mäletan seda, et seal on ikkagi riigi ütleme, riigi riigi vaates ühiskonna kui terviku, aga kui isiksuse, kui noh, kui isiksuse väljatoomise selle kohal on, on see, nagu minu inimkeskne lähenemine on olnud rohkem võib-olla isegi seda Aga kui inimkeskne lähenemine võib samamoodi neid kõiki kolme aspekti endast siiski hoida, selles mõttes, et kui inimene tuleb endaga toime, seadused on talle vastuvõetavad, Nad ei ahista teda, ta tunneb ennast vabaversioonina. Ja kolmandaks ta teeb seda tööd, mis talle meeldib ja seda vajatakse ühiskonnas on nõudlus, selle järgi võib puudutada, aga mis puudutab seadust, ütleme kuulekus, siis on erinevaid huvisid. On eriarvamused, kulukust, teise ühiskonnagrupi, sellepärast ta ei saa juba nendest seadustest, Aru võib-olla, ja ta ei idagi nende kuuletada. Aga siin me räägimegi ideaal ideaalvariandis aga nende kahe vahel on. Kahe, ütleme variandi puhul on vaja saavutada tasakaal nii rasked. Aga millisena nüüd ideaalvariandis te näeksite tuleviku kõrgharidust Eestis? Ma näen niisugust mõistliku kompromissvarianti mis arvestab nii seda, et maailm on pidevas muutumises kui on vaja mingisugust süsteemset pilti, isegi kui ta on pisut vale, aegub suhteliselt kiiresti. Et orienteeruda natukenegi selles, et mingisugused faktiteadmised ja mingi minimaalne osa peab siiski inimene ka peast teadma. Vähemasti ja teine asi on see, et ta suudaks ka ise otsida ise lasta seda inflatsioon endast läbi seda analüüsida, sünteesida, luua ise selle põhjal uusi ideid, neid ka ellu viia ja osata ellu viia. Ja et see oleks niisugune võimalus, et saavutada teatavaid eesmärke, mis on ühiskonnale kui ka seal üksikisikul. Ma arvan, et Eiki poolt pakutud ideaalne vorm on täiesti kättesaadav, ma usun, et et me liigume selle poole. Sest tagasi tagasilangus või sellist päris kinni jäämist oma aega, seda on väga raske ette näha pidevalt muutuvas maailmas, kus me paratamatult oleme osalised. Mõned tõed siiski väga palju ei muutu. Aristotelisest kõlbab ka tänapäeval lugeda. Päris huvitavaid mõtteid on tal samuti. Pühakiri on meile ju väga palju niisuguseid õpetlikke mõtteid jätnud ka tulevikku, mis ei kehtinud ainult omal ajal, on teatud asjad, mis kehtivad peaaegu iga aeg aga mõningad muidugi muutuvad, ütleme, need on teatavad ütleme need vahendid, millega tehakse tööd, millega tehakse oma elu mugavamaks. Ehk kui koguja mõtet kasutada, siis Ta ütleb, et ei ole midagi uut päikese all. Jääb mulje, et tõepoolest ei ole midagi uut. Aga tegelikult selle asja mõte on selles, et vorm küll muutub, aga sisu jääb samaks. Ehk lihtsalt võib-olla sellest rauatükist tehti omal ajal pisikene tööriist, tänapäeval kasutatakse seda võib-olla mõne peenikese seadme tegemisel. Materjal on sama, aga tema vorm on natuke muutunud. Aga mõningad sisulised asjad, mis on väga olulised mis puudutavad niisugust vaimset maailma, on siiski niisugused peaaegu igavesed, kuigi me võib-olla ei tunneta seda päris täpselt nii, nagu ta adekvaatselt on. Eesti luterlik tund. Nüüd on palju räägitud ka sellest, et kooliaeg pikeneb praegusest 12.-st aastast 50 60 aastani. Sest et ka kõik, kes tahavad ajaga sammu pidada, peavad pidevalt õppima, see on pidev täiendõpe. Et ilmselt see hariduse kvaliteet selle võrra ei kahane, vaid inimene õpib vastavalt sellele, kuidas eru nõuab. Tahaksin inimestele liiga teha, et mitte 50 või 60 eluaastani ei õpita, vaid õpivad inimesed surmani ja mida vanemaks inimene saab ja mida rohkem vaba aega tal tekib, seda enam ta võib endale leida meelepäraseid tegevusi. Aga jah, muidugi võib võtta selles elukestva õppimise üheks selliseks kolmnurgaks jälle sellesama toimetuleku seadusekuulekuse ja riigi rikastamise. Et inimene üks osa ühe osa sellest, ta saab tõesti normaalse hariduse kaudu millega siis läbib, ütleme nii 30.-ks eluaastaks sealt edasi, kuna elu tema ümber muutuks, siis ta peaks sellega pidevalt kaasas käima ja kõike juurde õppima tulemaks, endaga toime, olemaks seadusekuulekas rikastamaks riiki. Sest kui ta nii-öelda sellest rongist maha jääb, siis siis ta lihtsalt Jääb jalgu elule. Ja siin on üks asi, on see, kui maailm muutub ainult dünaamilisemaks, siis on siis on see õppimise kiirus või reageerimise kiirus kaudselt oluline. Et noh, ma ei tea, ütleme mida, mida lugeda üldse õppimiseks selles suhtes. Et kas 50 60 aastane inimene annab kõik tema, millega ta saab ühiskonda rikastada, jah, kui ta tegeleb, ütleme näiteks loomingulise tegevusega, mis kõik, ütleme mingi kasuliku tegevusega. Ühiskonna rikastamine 60 aastaselt ei pruugi ainult seda tähendada, et ühiskond midagi saab temalt ikka veel, olgugi, et ta on juba aktiivsest elust kõrvale tõmbunud, aga ta saab ärataja üsna palju omaenda põlvkonna heaolu heaks tulles iseendaga toime ja ja kaasates sellesse ringi veel teisi omasuguseid. Ka sellega rikastatakse selle ühiskonna seda põlvkonda. See on üks järjepidevuse allikas ja kui me oletame, et meil on ajaloolist mälu, ei oleks ja kui ma oletan, et näiteks ma ei teaks mitte midagi sellest, mis toimus enne mind. Ja mitte ükski maailmasid heaks enne oma sündi midagi toimunust. Või ütleme näiteks, et sellel aastal juhtus selline asi, et keegi mäletaks, mis, mis minu jaoks on toimunud siis tekiks väga suur kaos ja seda hakata uuesti üles ehitama, on väga raske see nii nagu üks kultuur tõuseb ja siis ta kukub kokku. See nagu Vana-Rooma riik oli kunagi väga õitsev õitsev riik, kus oli väga ilusad ehitised, põnevad, põnevad vaatamisväärsused, siis ta kukkus kokku ja tükk aega suudetud eriti midagi teha. Lõbus küll, saabus aeg, kui hakati ka, kui vana keskaja niisugune nisu raskem periood ületati kus rahvasterändamine oli mööda saanud ja kus jälle suleti kultuuriväärtuse üles ehitama hakata, aga aga see mineviku kogemus, isegi kui inimene on juba võrdlemisi eakas. Tal on ideed, kogemused ja ta teab, millised asjad toimivad, millised mitte. Noh, näiteks võtame pragmaatilised asjad, nagu see on, nii hea, kui me teame, et rahareforme on olnud ja me tulevikus teame, et kui raha väärtus langeb, siis meie vii raha panka näiteks juurde suurtes kogustes, vaid me teame, mis sellega võiks mõistlikult jagada. Noh, kunagi ei või ette teada päris ootamatuid käike, et võib-olla tuleb raha hoopis panka viie juurde. Et seal on ajaloos ka oma oma selline eripära või ootamatu moment, et mille pärast suured kultuurid kokku kukuvad, kui seal midagi ootamatut ei juhtu. Neid on palju räägitud tulevasest Tallinna ülikoolist. Teie nägevus. Ma usun, et ta 21. sajandil võib täiesti teoks saada. Millal iseenesest seda ei oska öelda. Aga sa oled selline hariduse kontsentreerumine. Ma ütlesin Tallinnasse ma ütlen, et need ülikooli, mis Tallinnas on kindlasti osa neist kas siis kaob haridusmaastik või ühineb. Et see on selline, võibki keeldusin. Revolutsiooniline protsess, et liigutakse ühise kindlam ja tugevama struktuuride poole. No kui vaadata neid liikumisi haldusjaotuse osas, siis see on ainult nagu paratamatu, sest raha kogus on piiratud ühiskonnas ja kõikidele jagu. Sellepärast on vaja teatud vahendeid lihtsalt kontsentreeruda mingi kindlasse kohta, et neid seda raha hulka lihtsalt kasutada paremini, efektiivsemalt. Kui nüüd Hermo nisugune mõttekäik kokku võtta, siis ma arvan, et on kolmisus komponenti, mida annaks Tallinna Ülikooli loomine. Ermo ütles õigesti, et see saab teoks tõenäoliselt alles järgmise sajandi, sest seda sajandite väga vähe jäänud. Ja need kolm komponenti, miks oleks hea, et oleks üks suur Tallinna ülikool ka, on sellised. Kõik inimesed ei ole Lõuna-Eestis, vaid osa inimesed, Põhja-Eestis teatri sotsiaalne aspekt. Teine on see, et teaduspotentsiaal kui nad, kui ta on koos siis ta on palju produktiivsem, dubleerivat tegevust on vähem. Ja kolmandaks muidugi väga pragmaatiline, mis eriti ma arvan, Tartu maksumaksjatele meeldib, on see, et rahaliselt andis kõvasti kokku ja seda raha võib-olla kasutatakse, võib olla palju otstarbekamalt. No need kolm komponenti. Ja seetõttu ma arvan, et Tallinna Ülikooli loomine on aja küsimus sest see oleks väga mõistlik ja ratsionaalne asi. Ma olen siin Köl natuke kriitil üldse ühiskonna suhtes mis võivad kõrgharidust, et tõve Eesti, Eesti on väga väike riik ja Eesti puhul ei tohiks, see on muidugi väga stereotüüpne inimesele iseloom, muidu Eesti puhul ei tohiks vastandada Tartut ja Tallinnat tuleks näha tervikut koos. Et noh, see Tartus on ülikool ja on pikkade traditsioonidega, on hea. Aga kui kõrgharidus on midagi rohkemat ütleme või ütleme, kui ta ainult ilus tunne seostub ainult kuuluvustundega, et et ta ja ta ei ole enam midagi, midagi enamat, et siis võiks nagu, võiks nagu ikkagi noh, ümber need vaadata need hinnangud kõrgharidusele, selline tasakaalustatud areng, ütleme, Tallinn-Tartu hariduse vahel läks igati, igati reaalne, mõistlik. Ja ma ütlen ühe asja veel juurde, kui Suurbritannias on Oxford ja Cambridge kaks kuulsat ülikooli, siis miks peab Eestis enam ainult üks kuulus ülikool? Miks ei võiks siin ka teine kõrval olla, et, et minu meelest teiste atraktiivsuse huvides oleks väga mõistlik seda enam, et ka Tallinnas on väga hea rahaline keskkond Tallinna Ülikooli ülesehitamiseks teatav nõudlus teatud erialade järele on täiesti olemas. Pole mõtet dubleerida ja ja panen jõud ühendada. Aga hästi, hästi kurb oleks ju, kui hakatakse ainult arendama Tallinnat või Tartut, võttes aluseks mingisugused kaks tugevat jättes sealjuures täiesti kõrvale teised piirkonnad, mis on niigi juba jäänud mõnes mõttes vaeslapse ossa. Olgugi, et ka sinna on loodud paljuski ülikoolide alla kuuluvaid kolledžid ja kõrgkoole. Hermann oli üks hea mõte seoses sellega, kuidas haldusreformi ja kuidas kõrgharidust ja palju kättesaadavamaks. See oligi tingitud see, et tendents on sinnapoole lõigutakse, et nende seal kolletasid juba vas Rakveres, Haapsalus, Kuressaares, et Pärnus, Viljandis, et et see nagu ei kao. Samas, aga samas mängus haridus muutub nagu paremini kättesaadavaks teistele, ütleme regioonidele kaugematele ja samastav kontsentreerumine. Kaks olevad linn on ikkagi Tallinna tartlased, seal toimub nende koolide vahele koolide nagu ühinevad. Sest me ei tea kunagi, mis näiteks Tartu Ülikool ja EPA. Et ka seal toimunud ja kunagi ühinemine, nad olid kunagi üks ülikool, vitu maakondade loeksid tuleks Eestis. Ei oska veel sellele veel vastata, et see, ma arvan Et tulevikus iga Eesti maakonnas oleks üks kolledz tuleviku Eesti maakondades. Aga kas sellega on võimalik tagada see, et kes selle maakonna noored astuvad sellesse kolledžisse või toimub nii või naa, mingisugune ümberpaiknemine ja juhul kui toimub ümberpaiknemine, siis mis garanteerib selle, et kui inimene lõpetab maakonnas, kus teise pärit ei ole, kolledzi ette sealt pärast ära ei lähe? See on hea küsimus. Kuidas hoida siis inimeste nii-öelda maal. Või hoida teda seal, kus ta on õppinud. Ma arvan, et nii-öelda maailma globaliseerumine toob kaasa selle, et inimesed ei taha elada suurlinna mürase käras, vaid eelistavad aedlinnade vaikust. Ja kuna linnastumine on väga niisugune, päris aktiivne protsess Eestis küll ütleme võib-olla see elanikke niisugune juurde, kas nii suur ei ole, et me elaksime ainult suures eesti külas või suures Eesti linnas. Et üks suurlinn oleks statisti siis ikkagi, ma arvan, et maapiirkondades hakatakse väärtustama just seda seeläbi, et seal on tore elada, hakatakse käima, võib-olla teatas keskustes tööl Ameerikas ei ole üldse haruldane, kui sõidetaksegi paarsada kilomeetrit maha kusagil tööl olla ja inimesi sissekirjutus on seal vastavas maapiirkonnas, tähendab oma sellele vallale tulumaksu maksmise kaudu teatavat sissetulekuid ja kui ta seal kohal on isegi tema kohalolek ja tema pisikene, võib-olla nägemus kohalike asjade edasiarengust on selle vallale kasulik. Nii et ma arvan, et kui igas piirkonnas on mingisugused variandid ennast täiendada, on siiski hea, kes väga tahab, see läheb muidugi suurtesse keskustesse, on Tallinna Tartu aga kes soovib lihtsalt kohapeal oma maakonnakeskuses kolledzis käia, seal on ka odavam ja see ei takista selleta, ilm läheb ülikooli, aga võib öelda tõesti oma kodukohta tagasi, siis ta võib-olla tahab olla seal põnevates paikades, kus ta lapsepõlves mänginud, jõe ääres kala püüdnud või näiteks mõne mäe otsa roninud. Et noh, selles mõttes ma arvan, et see maapiirkonnad siiski ei ole nii kurvas seisus kui Eesti ühiskonna üldine elatustase paraneb ja on taskukohane ka käia natuke pikematel reisidel. Nende kolledžite pulma olen tähele pannud seda, et ühte huvitavat tendentsi, et kui Rakvere kolledžis õpetada näiteks sotsiaaltööd ja Kuressaares õpetatakse turismi, siis on see, et Saaremaa või Lääne-Eesti on suunatud sellise turismi arendamise peale. Ja Ida-Eestis ja Lääne-Eestis on sotsiaalsed probleemid kõrged. Et tal on teatud tellimus selles regioonis kolledžisse puhul, aga ma arvan, et see, kui ütleme toimub maakondadel selline ühinemine, siis siis ka Tallinn ütleme, piirkonnad teetsentraliseeruvad rohkem Tallinnast. Seda teiste, ütleme näiteks linnade osakaal, tähtsus tõuseb nende suuremate linnadega. Mina vaatan, et see pidev täiendõpe, et see peaks ära võtma selle stressi, sellest, et ütleme, maakondades asuvad elavad noored peaksid lähme kindlasti Tallinnasse, et kui sa tead, et sul on võimalik alati õppida edasi ennast täiendada vastavalt sellele kuidasmoodi sinu elu sult nõuab et siis liigne kiirustamine vast jääb ära. See, mis puudutab nüüd seda, et võib-olla siis hakatakse ka kohtadel haridust väärtustama läbi nende kohalike koolitajate, kes pakuvad täiendõpet, siis tänases Eestis see kahjuks niimoodi ei ole. Täiendõppekursustele siiski püütakse tulla Tallinnasse, olgugi et tase on põhimõtteliselt sama ja ka suures osas tegijad. Lektorid on samad, aga arvatakse, see on jälle eestlasele võib-olla kuidagi omane selline pealinna poole, vaatame, arvatakse, et Tallinnas on kõik parem. Ja püütakse siia tulla võib-olla siin üldse siis tegemist avatusega, et, et kuivõrd avatud on, et meie ühiskond, et arvatakse, et Tallinnas on need paremad võimalused ja rohkem informatsiooni, mis ei pruugi olla tegelikult tõsi, mis võib-olla tulevikus täpselt samad tingimused, täpselt samad võimalused. Et, et võib-olla meie ühiskond ei ole veel nii avatud väljast üldine seisund. Ja kindlasti see nõuab teatud sellist suhtumise muutmist ja uute suhtlemiste omaksvõtmist. Et kõik ei pruugi juhtuda nii-öelda suure õuna sees. Ma arvan ka, et selle uue hariduskontseptsioonid joomine on pigem tegelikult põlvkondade vahetus, et on, väärtusin probleem, kuidas õpetada, mida õpetada ja ütlemis avatuse probleem on noh, väga selline. Sest noh, meil on iga igasugused inimesena, osad ütlevad, et ei ole mõtet kõiki võtta üle läänest ja nii edasi. Minu ütleme lähtekoht on see, et et analüüsida seda, mis tuleb ütleme, rohkem väljastpoolt ja sünteesida seda vastavalt sellele kultuurikontekstile, kus ta viibib. Kui nüüd selle avatuse juurde tulla korraks, siis kui me vaatame neid trende, mis on praeguses maailmas, siis on väga suur liikumine globaliseerumise suunas. Ehk nii-öelda kõik muutub väga ühesarnaseks. Niisugune omapära hakkab ära kaduma, erinevad kultuurid, sulanduvad, tekivad ka niisuguseid sünkratistlike arusaamu. Küsimus on selles, et me oleme siin, Eestis, meil on siin olnud klassikaliselt niisugune rahvuslik lähenemine vähemasti eelmisel sajandil ja selle sajandi alguses. Nüüd me oleme selle ületanud. Me oleme pigem juba kitsalt Lääne tsivilisatsiooni kesksed. Me pigem tunneme ennast koduselt mitte ainult Eestis, vaid ka Ameerikas, Euroopas ja Eesti asja ajamine pole enam nii oluline. Järgmine samm on see, et me muutume täiesti puhtalt Kosopolitseteks, meil ei ole vahet, kas mida me Hiinas, Indias, Pakistanis, Austraalias, Aafrikas või Euroopas või Ladina-Ameerikas. Ma siiski arvan, et. Me peaksime jääma Lääne tsivilisatsiooni keskseks. Ehk need vanad heade väärtused, mis olid Lääne tsivilisatsioonile, mida antiikaeg on meile andnud. Mida, kus lähtub meie niisugune loogiline ratsionaalne maailmapilt ühelt poolt ja niisugune eetiline ja religioosne maailmapilt siis kristluse läbi need kaks või need, need asjad võiksid olla siiski ka mis Lääne tsivilisatsioonis ja ka meil Eestis võiksid väärtusteks saada, et me edaspidi rohkem ei globaliseeruks vaid me säilitaksime nii oma rahvuse teataval määral kui ka sellel Lääne tsivilisatsiooni väärtused. Ja mitte ainult ei võtaks teistelt midagi üle, vaid me vaatame üle, võtame ja ka rikastame seda. Ja teeme midagi omalt poolt veel, et see oleks veel parem ja kvaliteetsem, et ka meie niisugusi sünteesitud mõtteid, ideid võiks paremini kasutada mitte ainult Eestis, vaid ka võib-olla teised maad ja tsivilisatsioonid võtaksid eeskuju, mida Eesti suudaks anda. Ma olen ka selles suhtes nõus, aga ma arvan, et teadmisel kui sellisel ei ole mono Pole. Et noh, kust siis öelda seda, et, et see on minu teadmine või kui näiteks samal ajastul natuke teises kohas mõlvelisem asi Ei vastupidi, ongi teadmine monopol, aga enam geograafiline piir ei oma mitte mingisugust tähtsust. Siin ongi see, et inimesele homse ütleme hingeliselt siiski väga raske, kui kõik pidevalt muutub, ta tahab siiski toetada millegile stabiilsele ja siin me jõuamegi selle asja juurde, mis on siis see stabiilsus, see annab inimesele rahu ja kindlustunde tuleviku suhtes. Kas on mõningaid asju, mis üldse ei muutu ja seetõttu ongi tänapäeva maailmas ikkagi see üks tõsisemalt. Aga võib-olla see peakski olema see hingeharidus see, mis loob meile stabiilsuse et muidugi hinge haruldus, võib-olla instruktiivned, et see on meile nagu, kus need antud või sellise eeldused. Et sellest võib-olla seal mingi seisund. See võib ka kultuuritaustast olla ja sel juhul ei ole see globaliseerumine tõesti mitte positiivne, siis ka see võib viia konfliktideni erinevate kultuuride vahel kaotades niimoodi ütles inimeselt ära tema identiteedi ja tema stabiilsuse. Või kui ütleme, me unustame, teatavad niisugused klassikalised euroopalikud väärtused ja me ei tea, millised väärtused selle asemel tulevad, siis võib-olla selline ilus pilt keskajast kaoksite unustuse hõlma. Mis juhtus Aquino Toomasega, Guak viina toomas, oli ükskord oma eluruumides, siis üks munk kutsustes akna juurde ütles, et vaata lehm lendab. Ta läks, vaatomaatilised lehmi, lenda, täitis ta usub pigem, et lehm lendab, kui munk valetab. Lähevad kahju oleks see, kui globaliseerumise käigus see eetiline tasapind ära kaoks. Et, et muutuks köike lubatavaks kõik vabaks, kõik piiride näol lõhutud. See hirmutab mind. Et ma arvan, et Me oleme mõnes mõttes õigesti teinud ja me oleme teatavaid kunstlikke takistusi maha võtnud. Võib-olla okastraat on tõesti, oli mõistlik maha võtta, raudne eesriie oli tõesti mõttekas Euroopas ära kaotada. Aga ma arvan, et on teatavad piirid, mis võiksid jääda, mille ületamine ei ole nii hea, et mingisugused väikesed piirikesed võiksid teada, see on inimese enda huvides, see annab talle stabiilsust. Ta teab midagi, et on midagi stabiilset, millele saab toetuda, mis aitab teda. Ma tänan teid, kallid saatekülalised, ma usun, et kuulajal oli huvitav jälgida teie mõtteid ja kui teil on huvi, kui te tahate avaldada oma arvamust sellel teemal, siis ma palun teil kirjutada, meil on emaili aadress. See on l teedee ät en Geo. Punkt ee. Telefoninumber on kuus 314 311 ja kirjutada saab aadressil Eesti luterlik tund, Tallinn, kiriku plats kolm. Ma tänan teid kuulamast ja loodan teiega kohtuda juba uuel, 21. sajandil. Eesti luterlik tund.