Eesti luterlik tund. Tere, hea kuulaja. Taas on pühapäeva õhtu. Kell on saanud kuus ning nüüd on eetriaeg Eesti luterliku tunni päralt. Koos sinuga alustame saadet sõnadest sõnumini, matkamaks uue testamendi radadel. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, Marko Tiitus ja saate tehniline teostus on Külli tüli poolt. Head kuulamist. Mõistet evangeelium kasutatakse kristlikus kõnepruugis kahes erinevas tähenduses. Esmalt on ta sõnum või kuulub tus Jeesusest Kristusest. Teisalt aga nimetatakse nõnda uue testamendi neli raamatut, mis kõik kõnelevad Jeesuse elust, tegevusest, õpetusest, tema ristilöömisest ja ülestõusmisest. Ennekõike aga tahaksin rõhutada, et sõna evangeelium tähendab kreeka keeles head sõnumit või rõõmusõnumit. Mida see tähendab? Meie ümber olev maailm kubiseb uudistest. Ta kubiseb kõiksugu sõnadest ja sõnumitest. Neid on nii arvutult, et sageli ei suuda me enam orienteeruda. Ja terminid ise on nõnda paljuski kaotanud oma algsest tähendusest. Meediainimesed teavad, mida tähendab uudisekünnis. Milline peab olema üks uudis, et ta võiks pääseda mõjule. Et ta võiks pääseda ajalehe veergudele või teleekraanile. Enamasti peab olema midagi šokeerivat või rabavat midagi julma ja ängistavat. Kui tegu pole just mõne kodumaise sportlase rahvusvahelise võiduga siis on uudis ikka tavaliselt midagi negatiivset. Paraku oleme sellega harjunud. Kas suudad sina, hea kuulaja, meenutada mõnd uudist, mis sind viimati tõeliselt rõõmsaks tegi ja argipäeva unustama pani? Kui suudad, siis oled küllap õnnelik inimene. Kui ei, siis tasub endalt küsida. Miks on nii? Uue testamendi sõnum on rõõmusõnum ja võib-olla ütleb see ära kõige olulisema. Võib-olla ei tea meie enam, mis asi on tõeline rõõm sest me peame liialt tihti rõõmuks mõnu, lõbu, kahjurõõmu või letargilist, enesega rahulolu või ka teatud meelelaadi, mida klassikaline psühholoogia on nimetanud Sangliiniliseks. Uue testamendi inimesed. Rõõmusõnumi, kuuljad ja kuulutajad ei esindanud, aga Ühtegi neist kategooriatest. Rõõmusõnum ei tähendanud neile kõikide probleemide küsimuste, kahtluste, otsingute, pisarate ja kannatuste lõppu. Kui me pisutki teame algkristluse ajalugu, siis teame ka seda, et mõnele tähendas just ristiusku astumine valmisolekut loobuda kõigest ka iseendast ja oma elust. Aga me võime öelda, et nendele inimestele sai osaks rõõm mis oli vaikne, selgus ja äratundmine. Ma olen hakanud nägema nägema rohkemat, nägema kõrgemale ja kaugemale. Need inimesed ei pidanud ka kõvasti pingutama selleks, et olla rõõmsameelsed. Et meeldida teistele, et kanda näol keep smiling, ut. See rõõme, mida nemad kogesid, ei ole inimese enda looming. Ta ei ole üldse siit maailmast. Ja seega ei suuda keegi, ega miski siin maailmas seda riisuda või ära võtta. Tahaksin siinkohal meenutada Tõnis Mägi kõneldud lugu ühest kodutust vanamehest, kes elas Londoni silla all kes laulis hambutu tuna ühtviisi jorises ühe kusagilt meelde jäänud laulusõnu. Plaan never feimi, et Lizzo antinga nõu Fochi laos Missov. Jeesuse veri ei ole mind kunagi hüljanud. See on asi, mida ma kindlasti tean, sest ta armastab mind nii väga. Seesama hambutu vanamehe poolt lauldud viisijupp on salvestatud ka helilindile. Ja helilooja Kevin prios on sellele tuginedes komponeerinud suurvormi. Millises plaad, never failed, nii et mida on ka Tallinnas ette kantud. Samuti tahaksin meenutada india poeedi ravindranathaakury luuletust või poeemi mehest kes on päeva läbi turul olnud, kaubelnud, kahjudega kaubelnud ja kes õhtul koju tagasi pöördudes peab sõitma üle jõe ning parvemees nõuab talt sõiduraha. See mees pigistab üht kulunud vaskmünti oma rusikas. Midagi on veel alles jäänud kõigest hoolimata midagi, mida turg, mida maailm ei ole saanud neilt välja petta, mis on minu oma. Hea kuulaja tänases saates tahaksin teha juttu evangeeliumist. Nii sellest, mis on kirja pandud raamatute kujul meieni jõudnud. Kui sellest suulisest kuulutusest, mis on kõlanud ja ikka edasi, kõlab inimeselt inimesele südamest südamesse. Loodan, et ehk saab mõnigi asi tänase saate jooksul selgemaks et võiksid uut testamenti tema autoreid Jeremy adressaati paremini mõista. Aga üle selle tahaksin loota, et ehk hakkab midagi helisema su südames ja hinges, mis kinnitab usku sellesse, et tõeline rõõm jääb, rõõm ei ole maailmast kadunud. Et on tarvis otsida ja leida üles, et midagi on ometi alles. Mu enese tänase päeva rõõm on seotud kümnekroonise paberrahaga mille ma andsin vanale naisele, kes kitli väel ja kepi najal komberdas oma koduukse ees. Ilmselt ei ole see rõõm iseenda headusest, heldusest või suuremeelsusest. Ja samuti ei tea ma seda, kui palju need 10 krooni seda vanainimest tegelikult aitasid. Aga ma kõndisin vihma sajuses Tallinnas mööda Pärnu maanteed. Mõtlesin sellele, mida peaksin rääkima tänases saates. Vaatasin plakateid, mida terve linn on täis ja millel rõõmsalt naeratavad onud ja tädid lubavad helget tulevikku. Lubavad seda, et varsti tõuseb tõde ja vajub vale. Ning korraga sai mulle selgeks, et nii kaua, kui meie ümber veel on inimesi, kes julgevad kaasinimest peatada selleks, et paluda temalt viitekümmend senti ei ole kõik veel kadunud. Et midagi on alles jäänud. Ja see on lootus avastada tõelist rõõmu. Kreekakeelne sõna evangeelium oli algselt tasu, mis maksti tänutäheks sõjaväekullerile, kes tõi sõnumi, et lahing on võidetud. Hiljem hakkas ta tähendama sõnumit või uudist ennast viidates mis tahes avalikele või isiklikele rõõmu sõnumitele, mille üle tunti head meelt ja mille puhul ohverdati jumalatele tänuohvreid. Veel hiljem, kui Helenistlikus maailmas hakkas levima valitseja kultus seda Lähis-Ida monarhiat eeskujul mil kuningas nähti pool jumalat jumalat. Siis nimetati evangeeliumiks uudiseid jumalustatud valitseja sünnist täiskasvanuks saamisest või truunimisest, millega arvati kaasnevat uue õnneajastu algust. Samuti valitseja kõnesid, pöördumisi, dekreta, vale, mis pidid kõik igatsused täitma ja tooma kauaoodatud õnneajastu. Me võime meenutada, kui oluline rahvalik püha oli veel mõni aeg tagasi suure juhi ja õpetaja Vladimir Iljitš Lenini sünnipäev või sedagi, kuidas möödunud aastal tähistati meie oma presidendi sünnipäeva, pakkudes sel puhul raekoja platsil rahvale kooki. Üheksandal sajandil enne Kristust Augustus Octavianus see sünnipäeva puhul välja antud dekreet ütleb nõnda. Seda päeva võime õigusega lugeda kõige alguseks. Ta on andnud uuenenud kogu universumile, mis oleks varmalt vastu läinud hävingule, kui sääsar poleks sündinud kõigi inimeste ühiseks õnnistuseks. Vana testamendi kreekakeelses tõlkes niinimetatud septoa kimbutas, kasutatakse sõna evangeelium mitmuses. Need on head sõnumid Jehoova või heebreapäraselt jah, veevõidust ja kuninglikust valitsusest üle kogu maailma. Head sõnumid, mis kuulutavad uue ajastu õndsuse Rõõmu ajastu algust, mil kõik jumala vastased jõud on viimaks hävitatud. Täidab üleüldine rahu. Prohvet Jesaja raamatu 50 teises peatükis kuulutatakse, kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb Siionile. Sinu jumal on kuningas. Jeesus oli just nende samade heade sõnumite kuulutaja. Ta ütles, aeg on täis saanud ja jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumis. Ta oli samas aga enamat kui kuulutaja. Ta oli ühtlasi ka oma sõnumi evangeeliumi sisu ja tuum sest tema isikus, tema tegudes ja sõnades oli jumal tulnud inimeste sekka, oli tulnud oma kuningriigiga, pakkudes lunastust ja pääsemist maistest ahelatest. Jeesus ise ütles oma jüngritele. Õndsad on aga teie silmad, et need näevad. Ja teie kõrvad, et need kuulevad. Sest tõesti, ma ütlen teile, palju prohveteid ja õigeid con ihaldanud, näha, mida teie näete ega ole näinud. Ja kuulda, mida teie kuulete ega ole kuulnud. Küllap ei olnud see lihtsalt ajaloolise arengu tulemus. Ma mõtlen ristiusu ajaloolise arengu tulemus, et kuulutajast sai kuulutatu. Need asjad olid Jeesuses juba päris algusest peale koos. See ei tähenda, et ta propageerinuks isikukultust iseenesejumalanna kummardamist vaid seda, et ta pakkus kuldset käegakatsutavat võimalust hea sõnumi nägemiseks kuulmiseks selle vastuvõtmiseks ja selles osalemiseks. Jeesus ei tulnud lihtsalt uudiseid rääkima jumalast ja tema riigist kõnelema vaid ta oli ise silmaga nähtav ja kõrvaga kuuldav ja käega katsutav märk. Ta oli ise jumala kõne või tema ilmutus, nagu me päris esimeses saates rääkisime. Ja just nõnda muutus sõnum tõepoolest inimest puudutavaks rõõmusõnumiks millekski väga konkreetseks, millekski väga reaalseks. Jeesus ei öelnud, jah, sõbrad, olgugi teil raske elu jumalaga, armastab teid sellest kõigest hoolimata. Mina tulin seda teile kuulutama. Jeesus kutsus enese juurde koormatuid ja vaevatuid, et need võiksid temast siin ja praegu kinni haarata. Valge Risti koguduse jaoks oli evangeelium kõik see, mida nad ise kuulutasid ja edasi andsid Jeesusest Kristusest. See hõlmas tema elu, tema imetegusid tema õpetust, tema surma ja ülestõusmist eriti aga hõlmasse, kõigi nende asjade tähendust ja mõju evangeeliumi kuulajaile vastuvõtjaile endile. Ei, Jeesus ise ega tema õpilased pannud vahetult midagi kirja kuid tema ütlusi ja õpetusi koguti. Pärast ta surma, oli koguduste hulgas liikvel suuline pärimus mis on ka hilisemate kirja pandud evangeeliumides alusmaterjaliks. Kohati võttis pärimus ilmselt kindlasõnaliste vormelite kuju, nagu me võime näha mõningatest apostel Pauluse kirjadest on kõige vanemad ja autentse mad allikad varajase ristiusu kohta. Nii kirjutab Paulus näiteks oma esimeses kirjas korintlastele viieteistkümnendas peatükis. Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades. Ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi. Siin öeldakse mitut asja. Öeldakse, et Kristus on surnud. Et ta on maha maetud ja üles äratatud. On öeldud, et see kõik on sündinud pühade kirjade järgi. Aga küllap eriline rõhk on sõnadel meie pattude eest. Pärimus Jeesuses ei ole huvitatud paljalt üksikutest aktidest või sündmuste kronoloogiast vaid palju enam nende sisust, nende tähendusest, nende mõjust. Et see kõik sündis meie heaks ja meie kasuks. Nõnda ei olnud pärimuse edasikandjate eesmärk lihtsalt kiretu ja erapooletud kirjeldus kunagi minevikus toimunud sündmustest. Vaid see, et iga lause, millega Jeesuse tegudest jutustati ja tema ütlusi edastati, oleks Kuulutus elavast Kristusest. Et ta oleks evangeelium, oleks rõõmusõnum ja sellisena jumala vägi päästeks igaühele, kes usub iga lause, millega anti edasi pärimust Jeesuse maisest tegevusest oli aga seotud koguduse enda elu ja usuga. Lause taotles vastata koguduse jaoks aktuaalsetele küsimustele. Teisisõnu pärimust Jeesusest koguti ja anti edasi dioloogilistel motiividel, dioloogilistel kaalutlustel juba pärimuse varajastes faasides võime eristada seal mitmeid kihte. Esmalt Jeesuse sõnad. Siia hulka kuuluvad lühikesed ja tabavad vanasõnalaadsed ütlused, mida oli hõlbus meelde jätta. Näiteks teie olete maa sool ja maailma valgus või egas pime suuda pimedad juhtida teel. Eks nad mõlemad kuku auku. Siia kuuluvad ka pikemad tähendamissõnad ehk mõistujutud, mis igapäevaelust tuttavate piltide abil püüavad võrdumitena midagi öelda taevariigisaladuste kohta. Ja selle kohta, mis juhtub jumala ja inimese vahel. Pärimuse hulka kuuluvad kindlasti Jeesuse teod ja nende hulgas on eriline rõhk imetegudel haigete tervendamistel, kurjade vaimude väljaajamistel isegi surnute ülesäratamist, stel aga ka loodusjõudude alistamistel, nagu näiteks tormise mere vaigistamine tema poolt või vee peal kõndimine. Neid imetegusid ei ole kogutud ja edasi antud mitte selleks, et süžee või story saaks põnevam ja vürtsikam. Nad haakuvad tolleaegse arusaamaga, mille kohaselt erakordsetes sündmustes avalduvad jumalikud jõud. Imetegude puhul kirjeldatakse alati ka juuresolijate reaktsiooni. See on hämmastus, üllatus, teinekord isegi hirm. Inimesed ütlevad, midagi niisugust ei ole varem näinud, kes seesinane külon. See, et Jeesusele alistuvad nii loodusjõud kui kurjad vaimud, pidi näitama, et tema on tõeline jumala poeg. Et ta tegutseb jumala enda poolt antud volitustega ja tema meelevallaga. Varajane kiht pärimuses on ka lugu Jeesuse passioonist, tema kannatustest. Apostel Pauluse kirjad lubavad arvata, et kristlased jutustasid seda lugu lugu Jeesuse elu viimastest päevadest, eriti tema ristilöömisest ühisel osadussöömaajal ehk armulauale. Kui tolleaegses kontekstis oli ristilöömine kõige häbiväärsem ja landavam surm, mida võis kujutleda, see sai osaks põgenenud orjadele ja röövmõrtsukate-le ka poliitilistele tissidentidele siis kristlased uskusid, et just sellises Mannetus ja häbiväärses surmas selles näilise allajäämises ja kaotuses sai jumala vägi avalikuks. Jeesus suri meie heaks meie pattude eest. Pühade kirjade järgi. Ma mainisin, et pärimuse kujunemist suunasid bioloogilised või usulised motiivid. Esimeses saates oli juttu sellest, et ilmutust ei saa olla lahus vastuvõtjast. Birmutust pole võimalik edasi anda nii-öelda puhtal filtreeritud kujul vaid üksnes läbi kuulaja ja nägija prisma koos temapoolse tõlgenduse ja rõhuasetusega. Kõiki kristlasi ühendas see, et nad nägid Jeesuses jumala poega. Ja samas on paratamatu, et nad rõhutasid temaga seotud pärimuses eri külgi. See ei tähenda ainult seda, et Jeesus vastanuks erinevate inimeste küsimustele ootustele erinevalt. See tähendab sedagi, et ootused ja küsimused ise ei olnud samad. Üks asi, mis meile uue testamendi evangeeliumi lugedes kindlasti silma hakkab, on see kui individuaalselt ja isiklikult Jeesus igale inimesele, kellega ta kokku puutub, läheneb. Ta ei paku kellelegi midagi abstraktset ja üldist vaid puudutab iga inimest just selles ainulaadses. Olukorras, milles too parasjagu on, leiab just selle inimese hinges need keeled, mis aastaid on oodanud kätt, mis nad helisema paneks. Aga täpselt samamoodi ei olnud ka hiljem mitte ainult üksikkristlased, vaid kogudusedki ühiste šablooni järgi vormitud. Nad olid kõik pisut erineva tausta ja vajadustega kogukonnad. Ja see tingis, et üks sama pärimus oli liikvel pisut erinevates versioonides. Kui see ei häirinud uue testamendiaegseid kristlasi endid, selle pärimuse vormijaid, siis miks peaks häirima meid vastupidi, võib-olla peaksime siit õppima alandlikkust? Olen palju kuulnud, kuidas. Meie päevil heidetakse kirikutele ja Kristlaskonnale ette eri vaateviiside eri dioloogiate õpetuslike suundade jumalateenistuslikku vormide paljusust. Te väidate end uskuvat ühte ainsat jumalat ja samas mõistate ja teenite teda sootuks eri kombel. Uue testamendiga tutvunud olles võime siin näha ühtsust paljususes ja paljusust ühtsuses. Ja võime, nagu ma ütlesin, õppida alandlikkust, alandlikkust, leppida sellega, et mitte ükski isik ega inimgrupp ei suuda Jeesust haarata lõplikult ja täielikult. Et me kõik näeme vaid aimamisi. Ja samas võime rõõmustada sellest, et tema on kõnetanud ja kõnetab väga erinevaid inimesi. Nii neid, kes igatsevad intellektuaalset selgust, neid, kelle hing januneb mõistmise ja soojuse järele kui ka neid, kes tahaksid midagi konkreetset näha ja ise korda saata selles poolikuse rabelevas maailmas. Seda loetelu võiks jätkata. Võime rõõmustada sellest, et jumal annab meile kõigile, ka sinule ja minule võimaluse kasvõi hetkeks näha erinevate pärimuste taga Jeesust ennast. Et paljudes klaasi killukestest võib kasvõi üheks hetkeks moodustuda tervikpilt. Apostel Pauluse esimene kiri korintlastele 15. peatükk. Aga nüüd ma teen teile vennad teatavaks evangeeliumi mida ma teile olen kuulutanud. Milledega olete vastu võtnud millest ega seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks. Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda mida ma ka ise olen vastu võtnud. Kristus suri meie pattude eest nagu on kirjutatud pühades kirjades. Ja et ta maeti maha, kaotati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi. Ja et ta näitas ennastki Fasele seejärel neile 12-le. Seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui 500-le vennale kellest enamik on veel praegugi elus. Mõned aga on läinud magama. Siis näitas ta ennast jaak hobusele järel kõigile apostlitele. Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui hämarikule. Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem. See, keda ei kõlba hüüdagi apostliks. Sest ma olen taga kiusanud jumala kogudust. Aga jumala armust olen ma see, kes olen. Ja tema arm minu vastu ei ole läinud, tühja vaid, ma olen neist kõigist palju rohkem. Rohkem vaeva näinud aga seda ei ole teinud. Mina vaid jumala arm, mis on minuga? Olgu nüüd mina või nemad, nõnda me kuulutame. Ja nõnda olete teie saanud usklikuks. Eesti luterlik tund. Sammuks edasi suulisest pärimusest, suulisest evangeeliumist on uue testamendi neli evangeeliumi raamatut. Need kannavad autorite ehk evangelistid nime Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeelium. Eelnevat arvesse võttes oleks küll täpsem öelda. Evangeelium ehk rõõmusõnum Jeesusest Kristusest. Matteuse järgi. Evangeelium, Markkuse, Luuka ja Johannese järgi. Evangeelium ide esmaseks ja peamiseks allikmaterjaliks ongi seesama suuline pärimus. Kuigi ei ole välistatud, et midagi oli kirja pandud kujul olemas juba enne. Jeesuse eluajal ei teinud keegi märkmeid. Keegi ei talletanud diktofoni või videokaameraga tema sõnu, hääletooni ja näoilmeid. Kuid tema sõnu korjati õpiti pähe, jäeti meelde nii nagu teistegi tolleaegsete rabide ehk õpetajate sõnu. Siis võrreldi hoolikat õpilast veemahutiga, kust tilkagi ei tohtinud kaotsi minna. Mu meelest on väga oluline silmas pidada, et kõik evangeeliumid on kirjutatud retrospektiivis, see tähendab tagasi vaadatuna. Jeesus sündis aastail neli kuni seitse enne Kristust. Päris täpselt on seda isegi võimatu dateerida. Küll on aga selge, et Rooma Abd Dionüüsias eksi kuus, kes rajas kristliku ajaarvamise tegi arvutusvea, kui ta määras Jeesuse sünniaastaks. Null. Jeesus suri siis, kui Jeruusalemmas ja Juudas oli võimul. Rooma asehaldur, prokuraator, Pontius, Pilaatus. Tema kõige tõenäolisemate eks surma aastateks on aastal 27 ja 30 pärast Kristust. Seste evangeeliumit järgi pidi tegemist olema aastaga, mil paasapühad või paasapühade eelõhtu langes reedesele päevale. Kui me nüüd mõtleme ka sellele, et kõige vanem evangeelium Markuse evangeelium on uue testamendi bioloogide arvates tekkinud kuuekümnendail aastail ja kõige noorem Johannese evangeelium esimese sajandi lõpus või teise sajandi alguses siis näeme, et kirjalikke evangeeliumi lahutab Jeesuse surmast 30 kuni 80 aastat. Seega rohkem kui üks inimpõlv. Mida see tähendab? Pisut banaalne oleks vist arvata, et aja möödudes nõrgenes mälu eriti siis, kui peame silmas tolleaegseid suurepäraseid Nemo tehnilisi võtteid. Küllaga selgines mõtestus lahti ja sellekteerus, materjal ehk pärimus. Me kõik teame vist omaenese kogemusest, et paraku aga võib olla ka õnneks saavad paljud asjad selgemaks ja ka olulisemaks teatud distantsilt. Miks me pärast lähedase inimese surma hakkame temasse sageli hoopis teisiti suhtuma. Muidugi, mõnikord võib olla tegu lahkunu meelevaldse idealiseerimisega. Aga hoopiski sagedamini on surm šokiks, mis meid tabanuna sunnib uuesti läbi sõeluma selle inimese elukäigu ja iseloomu. Kõik need hetked, mis meid temaga sidusid. Ja siis me vaatame kõigele otsekui uue pilguga. Täpselt samasuguseks šokiks oli Jeesuse jüngritele tema surm. Veelgi enam aga ta ülestõusmine. Evangeeliumid ei varja, et mitte üksi laiadele rahvahulkadele vaid ka Jeesuse kõige lähematele jüngritele jäid ta eluajal ta sõnad ja teod kogu ta olemuse missioon hämaraks ja mõistmatuks. Meile kirjeldatakse halastamatu otsekohesuse ka Jeesuse õpilaste taipamatust ning pimedust. Aga ülestõusmise järel läksid nende silmad lahti nägemaks Jeesust ülendatud ja kirgastatud jumala pojana. See juhtunud iseenesest vaid nõnda, et ülestõusnud ise ilmus neile avas nende silmad. Veel rohkem aga tegi ta seda siis, kui läkitas oma püha vaimu julgustajaks ja vahvastajaks. Kes veenis neid selles, et neile kuulutatud ja ilmutatud rõõmusõnum ei ole ainult nende individuaalne kogemus vaid midagi, mis peab jõudma kogu maailma ja kõigi rahvasteni. Nii ka juhtus. Aga sellega kaasnes kogu eelneva uus mõtestamine ja uus tõlgendamine. Kõik Jeesuse poolt ta maise elu jooksul öeldud sõnad. Kõik ta tehtud teod said uue tähenduse. Kui jüngrid enne võisid vaid aimata, siis nüüd nad teadsid. Jeesus, Naatsaretist on jumala poeg, kes suri küla ristil kuid äratati üles jumala poolt kes surma võitjana ja elu isandana elab ja valitseb igavesti. Sõnum sellest pidi raiutama raamatuis. Teda võiks hõlpsamalt jõuda inimsüdameteni ja nendes vastukaja äratada. Kolme esimest evangeeliumi Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumi nimetatakse erialases kirjanduses ka sünoptilisteks evangeeliumid, eks sünn opto tähendab kreeka keeles midagi koos vaatama või koos vaatlema. Nõnda on siis Matteus, Markus ja Luukas koos vaatlejad. Kõigil kolmel on sarm, tänane ülesehitusevangeelium kui tervikteos on kokku pandud üksikutest lõikudest ehk perikoopidest. Palju on kokkulangevusi. Sündmuste üldjärjestus on sama ja kohati kirjeldatakse ka üksikasju lausa sõna-sõnalise kokkulangevusega. See ei saa olla juhuslik. Ilmselt on kõik nimetatud kolm evangelisti kasutanud sama allikmaterjali. Ja teiselt poolt ei saa mööda vaadata ka erinevustest. Kui me võrdleme näiteks kas või Matteuse ja Luuka evangeeliumi kahte esimest peatükki mis mõlemad puudutavad Jeesuse sündi ja lapsepõlve siis me näeme, et tegemist on tegelikult kahe täiesti erineva looga. Isegi peategelased on erinevad Matteuse, Joosep, Plukal aga Maarja. Veelgi enam üksikutesse evangeeliumides süvenedes torkab silma, et teinekord on üks oma Jeesuse kõnelus või imetegu raamistatud kõigil kolmel stsenoptikule täiesti isesuguse kontekstiga. Kõike seda arvesse võttes on kaasaegne uut testamenti uuriv teadus jõudnud üldtunnustatud teooriani mille kohaselt Markuse evangeelium on esimene ja teedrajav. Matteus ja Luukas aga, kes kirjutasid tõenäoliselt seitsmekümnendail aastail kasutasid Marcust alusmaterjalina ja lisaks sellele veel üht Jeesuse kõnede kogumit mida ei ole küll säilinud, aga mida on hüpoteetilisena nimetatud kuuallikaks. Kuuallika olemasolu seletaks Matteuse ja Luuka ühisosa, mida Markuse evangeeliumis ei leidu. Kolmanda allikana on nii Matteus kui Luukas kasutanud kumbki ainult temale kättesaadavat pärimuskihti ehk eri ainest. Me näeme, et iga evangelist on olnud ehitaja, kes kasutada olevast materjalist vormib ühtse teoloogilise terviku ühtse kuulutusliku terviku. Ja võib-olla olekski mõnes mõttes täpsem nimetada evangelist mitte autoriteks, vaid redaktoriteks. Johannese evangeelium on kõige omanäolisem Kiijateistest kõige sõltumatum. Tema kirjutas siis, kui Shen optilised evangeeliumid olid juba olemas. Aga ta ei kirjutanud mitte neile alternatiiviks vastanduseks, vaid pigemini täienduseks. Samas ei ole välistatud, et Johannese evangeeliumi juured ulatuvad tagasi palju varasemasse aega, kui evangeelium ise. Johannese kasutada olnud pärimuslikke materjal on ehk kohati vanemgi kui see, mida võime leida sünoptilistest evangeeliumides. Evangelistid Johannest on kutsutud dialoogiks võib olla esimeseks dialoogiks kiriku ajaloos. Autor on siin sulatanud oma käsitluses kokku Jeesuse kuulutuse, tema autentsed sõnad ja teiselt poolt omaenda seletused ja tõlgendused. On võrreldud jutlusega, kus tekst ja sellele järgnev kommentaar on ühte sulanud ei ole enam lahutatavad teineteisest. Johannese evangeeliumis esineb väga pikki mitme leheküljelisi Jeesuse kõnesid. Ja ta on võib-olla ka kõige vähem juutlik. Siin on pigemini kasutatud mitmeid kellenistlikus maailmas tuntud termineid ja sümboleid. Kõneldakse sõnast või logosest, kõneldakse valgusest, kõneldakse tõest. On ka väidetud, et Johannese evangeeliumis esineb poleemikat niinimetatud kanostiliste voolude vastu, mis esimese sajandi lõpul hakkasid Kristlikkuse kirikusse imbuma ja mis eitasid mitte küll jumalat mitega. Jeesuse tähtsust aga eitasid seda. Jumal võib saada inimeseks. Me näeme tõepoolest, kuidas Johannese evangeeliumit läbib punase niidina. Sõnum sellest, et jumala poeg, tema igavene sõna või logos on saanud lihaks on saanud inimolendiks, on saanud tõeliseks inimeseks, et seeläbi pakkuda igavest elu kõikidele neile, kes temasse usuvad ja tema vastu võtavad. Apostel Johannese esimese kirja esimene peatükk. Mis algusest peale on olnud? Mida me oleme kuulnud? Mida me oleme oma silmaga näinud? Mida me oleme? Vaadelnud, ja mida meie käed on katsunud, seda me kuulutame elu sõnast? Jah, elu on saanud avalikuks ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu mis oli isa juures ja on saanud meile avalikuks mida me oleme näinud ja kuulnud. Seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus isaga ja tema poja Jeesuse Kristuse Sega ja me kirjutame seda, et meie rõõm oleks täielik. Hea kuulaja, patt oleks jätta tunnistamata, et evangeeliumid jätavad paljus meie uudishimu rahuldama. Nad ei ole Jeesuse biograafiad vähemasti selle sõna igapäevases tavalises tähenduses. Nad ei ole võrreldavad Balzaci romaanidega, kus teinekord pühendatakse terve lehekülg peategelase nina kuju kirjeldamisele. Me ei saa teada, milline Jeesus välja nägi, mida ta hommikueineks armastas pruukida. Kuidas veetis oma lapsepõlve, kes olid ta mängukaaslased millega täitis oma elu esimesed aastakümned. Seltskonnakroonikates pakutakse meile pidevalt informatsiooni suurte tähtsate positsioonikate inimeste kohta. See informatsioon koosneb sellest, kui palju kuskohas ja kellega nad sõid ja jõid või tantsisid sellest, mitmendat abielu nad parasjagu on sõlmimas või lahutamas või miks keegi on oma elukaaslasega eraldi peole läinud. Midagi niisugust Me evangeeliumides ei leia. Kõik, mida meile Jeesusest jutustatakse aitab paremini mõista tema isikut, tema kuulutust, tema missiooni, tema elu, tema surma, Ta ülestõusmist aitab meil astuda sammukese lähemale selle vastuvõtmisele, mida jumal läbi aegade on pakkunud ja pakub. Läheb külla töölneritele, et ta sööb koos patustega või ööbib nende juures ei ole lihtsalt üks vähetähtis seik tema päevaplaanist. Vaidze aitab meil näha, kes ta tegelikult oli ja kes olid need inimesed, kellele tal oli midagi anda ja kes märkasid seda vastu võtta. Teiselt poolt ei pea meid tegema nõutuks ka see, et meil on nelja evangeeliumi näol olemas pisut erinevad käsitlused. Jeesusest Kristusest on olemas erinevad mosaiigikillud. See on meile antud võimalus panna kokku oma pilt. Aga teiselt poolt me ei pea alustama tühjalt kohalt. Küllap see on, mis teeb otsimise põnevaks, et meile ei anta kõike valmiskujul kätte, vaid et meil tuleb käia oma tee avastamise taipamise nägema hakkamise tee. Martin Luther on võrrelnud kogu pühakirja mähkmetega, mille sees on Jeesus-laps, kes tuleb sealt üles leida. Ja siinkohal meenub mulle mõni aasta tagasi advendiajal Stockholmi toomkirikus nähtud sõim, jõulusõim kus olid olemas karjased selle ümber Joosep koos Maarjaga. Armsad loomakesed. Mähkmedki sõimes ei olnud kalast. Võib-olla toodise laps sinna jõuluõhtul. Aga võib-olla oli kõik mõeldud just nimelt nõnda, et kes tahab näha, see näeb selleks, et seda suuta konist vaja mõnes mõttes ka endal lapseks saada. Et mitte olla kinni enese poolt oodatud ja valmis mõeldud lahendustest vaid näha midagi tõepoolest uut, et kui inimene on midagi väga igatsenud, midagi väga taotlenud siis võib ta selle kätte saades olla pettunud. Aga tõeline rõõm võib osaks saada sinule ja minule just siis, kui me korraga avastame midagi, mis on palju suurem ja palju imelisem, kui me oleksime iganes osanud, otsida või igatseda. Hea kuulaja, tahan tänada sind selle tunni eest, mille veetsid täna koos meiega ja tuletada sulle meelde, et Eesti luterliku tunnisaated on klassikaraadio eetris igal pühapäeval algusega kell kuus õhtul. Luterliku tunni toimetuse aadress on Tallinn, kiriku plats kolm ja telefon kuus 314 311 kuus kolm üks neli kolm üks üks. Oled oodatud helistama või kirjutama, et avaldada oma arvamust ka tänase saate kohta. Et esitada küsimusi, et jagada meiega oma mõtteid. Selleks, et võiksime oma kuulutust oma sõnumit paremini arusaadavaks teha ja paremini vormida. Oled teretulnud ka Eesti luterliku tunni koduleheküljele interneti vahendusel, kust võid leida materjale nii piibli kui kristluse kohta, jätta samuti oma küsimusi ja ka eestpalvesoove järgmises saates sõnadest sõnumini. Olen mõelnud kõnelda ristija Johannest prohvetist ja Jeesuse tee valmistajast. Kõike head, rahu ja rõõmu soovivad sulle Külli tüli ja saate autor Marko Tiitus. Eesti luterlik tund.