Kirikuelu saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, head kuulajad. Sellele päeval pühitseti ametisse Eesti Evangeelse Luterliku kiriku uus peapiiskop Urmas Viilma. Toomkirikus toimunud jumalateenistusele järgnes vastuvõtt Estonias ja sinna olid kutsutud nii ametiga kaslased, ühiskonna- ja kultuuritegelased, poliitikud aga samuti koostööpartnerid ning kirikujuhid teistest riikidest. Eesti kiriku seisukohalt üks kõrgemaid külalisi oli luterlikud. Maailmaliidu president Munib Younan kes toonitas oma sõnavõtus, et kõik luterlikud kirikud, nii suuremad kui ka väiksemad on maailmaliidus võrdsed. Küsisin dünannilt, mida te sellega täpsemalt silmas? Meie osaduses on väiksed kirikud, kasvavad kirikud, alles asutatud kirikud, reformatsiooni ajast pärit kirikud ja nii edasi ja nii edasi. Ning see tervikuna on võrdsete jüngrite osadus kord inimesed võrdsed, sest ükski kirik pole nii suur, et ta ei vaja enam midagi. Ega nii väike, et ta ei saaks anda oma panust osadusse. Selles mõttes olemegi kõik võrdsed, selles kogu on. Milline on teie hinnangul olnud Eesti Evangeelse luterliku kiriku rahvusvaheline panus? Kas Eesti kirik on olnud luterliku maailmaliidu aktiivne hoias? Evan Luther, Estonia, Hälvin, Nino kindlasti ilmselt teate, et Eesti evangeelne luterlik kirik on olnud aktiivne. Mõned eestlased isegi töötavad luterliku maailmaliidu peakontoris. Balti luterlikud kirikud on teinud päris palju ja mõistagi loodame edaspidigi, et uus peapiiskop oleks rohkem sidemetes meiega ja enam kaasatud luterliku maailmaliidu töösse. Aga mõeldes just rahvusvahelisele kogukonnale ja luterlikule maailmaliidule, millist panust Eesti kirikult ja Eesti uuelt kirikujuhilt Urmas viilmaalt Munib, Younan ootaks. Või esiteks kindlasti meie tegevustest osavõtmist tema ette valmistada on see, kuidas Eesti kirik tähistab reformatsiooni viiesajandat aastapäeva teha seda rahvusvaheliselt ja koostöös teiste kirikutega. Tema ülesandeks on kavandada, kuidas ühineda koostööks teiste osaduse liikmetega ja mõelda, kas tõesti osaleda luterliku maailmaliidu elus näiteks meie humanitaaria arenguprogrammis, diakooniatöös miljonist ja nii edasi ja nii edasi. Me ootame ja loodame, et Eesti kirik oleks peapiiskop Urmas juhtimisel. See tähendab siis, et sooline õiglus ei puuduta üksnes mehi vaid see on nii meestele kui ka naistele. Kuidas oleks tagatud sooline võrdõiguslikkus kirikus ja ühiskonnas ja mitte ainult ühiskonnas. Kolmandaks, kuidas tõesti saaksime olla prohvetlik ja kooniline osadus, teisisõnu ettenägelik ja hoolt kandev kogukond mitte üksnes sotsiaalabipakkuja. Kuidas seista tagakiusatud kirikute eest, kellel on väga rasked ajad ja viiendaks, kuidas teenida ümber asujaid ja põgenikemaailmas läbi luterliku maailmaliidu humanitaar- ja arenguprogrammi. Kas võiks siis öelda, et luterlik maailmaliit? Ta on justkui omamoodi heategevusorganisatsioon? Mõtlesime ütelda, et pigem ikkagi diakooniline organisatsioon, see on palju täpsem kui heategevusorganisatsioon. Sest prohvetlik diakoonia ei tähenda üksnes andamine hakkamist, vaid nõustamist ja võimekuse suurendamist seisma enda eest, mitte ainult abi vastu võtma, toitma ennast ja õppima seisma oma jalgadel. Nõnda juhendame paljusid kirikuid maailmas. Tänapäeval on ju kirikut väga mitmete probleemsete küsimuste ja eriarvamuste ees. Olgu nendeks näiteks homoseksuaalsuse aktsepteerimine või naisvaimulike ordineerimine, mis kirikuid lahutavad. Kuidas sõidan neis küsimustes üksmeel ja vaadata probleemidest üle, küsinud seda luterliku maailmaliidu presidendilt, moni püünanil. Ma tahaksin öelda kolme asja, esiteks palun helistage naiskond vaktsineerimist ja homoseksuaalsust. Need on kaks eri teemat, mida ei saa ühendada, sest naiste ordineerimine on lahutamatu osa meie luterlikus identiteedist. Teiseks me teame, et meiega kogukonnas on kirikuid, kes on võtnud vastu teatud otsuseid samasooliste osas. Käsitleme seda kui sotsiaaleetilist küsimust. Oleme ärakuulav osadus. Me arutleme nende küsimuste üle ja meil on algatatud Nende teemade käsitlemiseks lause läbirääkimised. Me oleme täiskasvanud rõive usuliikumine, sest need teemad ei ole meie kirikuid lahutanud. Me oleme säilitanud ühtsuse, kantsli ja armulauaosa. Kas te märkate ustavust evangeeliumi lega nendes kirikutes isegi kui on tehtud neid sotsiaaleetilisi otsuseid? Ma arvan, et Usaduskonnana läheb meil tarvis oskust näha, et ka teised kirikus, kuigi nad on meist erinevad, unustavad evangeeliumi läheb. Ja mitte ainult homoseksuaalsuse küsimus, vaid teisedki teemad, näiteks abort. Teised teemad üle maailma, milles arvamused lahku lähevad, ei ole lahutanud kirikust. Meil tuleb olla ärakuulav, kuid kõige olulisem on küsida ja iga kirik peab endalt küsima. Kas kirik on ustav Evangeelsele. Kui sellele küsimusele saab vastatud, siis on lahendus käes. Püha maa ja Jordaania luterliku kiriku piiskop pühal maal on tõsine konflikt islami ja juudi kogukonna vahel. Kas kristlik kirik saaks olla kuidagi selles olukorras läbirääkijaks või abiks rahu tagamisel? Pärast ja see on kogu põhjus mida siis teha. Esiteks me arvame, et konfliktile tuleb leida poliitiline lahendus. Kahe eraldi riigi lahendus. Et Palestiina riik elaks külg külje kõrval, Iisrael Ta oli riigiga 1967. aasta piirjoonte järgi rahus õigluses, lepituses ja võrdsuses. Teiseks peaks mõlema jagatud juudi usu kristluse ja islami vahel Palestiina laste iisraellaste vahel. Inimesed peavad saama õiguse naasta oma aladele ja sellele tuleb leida poliitiline lahendus. Neljandaks, asunduste süsteem peab lõppema. Kristliku kiriku ülesandeks on olla õigluse ja rahutoojaks lepituses, saadikuteks ja dialoogi algatajateks ning seda me ka Lähis-Idas teeme. Ja samas on olemas nõukogu, kuhu kuuluvad Iisraeli kaks pearabi moslemijuhid ja kristlikud juhid. Me istume koos ja peame dialoogi Iru oluliste asjade üle. Kristlik kirik saab olla sillaehitaja ja sellepärast palumegi kirikutel maailmas ja kaasa arvatud eesti kirikul mitte jätta meid üksi selles võitluses sest see võitlus on väga keeruline. Rahu saavutamine on veel kaugel, kuid see pole võimatu. Rahumis tugineb õiglusel ja lepitus, mis tugineb andestusel, on ikkagi veel Lähis-Idas võimalik. Seetõttu vajamegi, et kirikut palvetakse teie pärast, võtaksid ette samme, mis aitaksid saavutada rahu ning vajame ka seda, et kirikud seisaksid Lähis-Ida kristlaste eest Iraagis või Süürias kus neid usu pärast taga kiusatakse. Seega on väga oluline, et ka eesti kirik palvetaks nende inimeste pärast seisaks ning otsiks võimalusi nende toetamiseks, et nad saaksid olla jätkuvalt tunnistajateks päästjale oma riikides. Kirikud Euroopas kaotavad liikmeid Soome kirikut tabas eelmisel aastal taas suur lahkumislaine. Mida teha, et kirikut säilitaksid sideme rahvaga? Tuiamine Soome kiriku peapiiskopiga ja ta ütles mulle, et on tõesti inimesi, kes lahkuvad aga samas tuleb Soome kirikusse juurde ka uusi liikmeid. Kuidas leida sellele, et tänapäeva probleemile lahendus? Tõenäoliselt ei suuda ma välja pakkuda. Küll aga paluksin igat kirikut ning ühtlasi Eesti kirikut maha istuda ja arutleda selle üle, kuidas panna tänapäeva konteksti armastuse sõnumit mida rohkem inimesi tajuvad, kuidas kirik vastab ühiskonnale vajadustele, seda enam jääb ka inimesi kirikusse. Kui inimesed näevad, et kirik tuleb vastu ja on osa ühiskonnast siis mõistetakse ka kiriku rolli ühiskonnas. See ongi üks minut üleskutseid, et kirik ei peaks jääma kirikuhoone seinte vahele vaid kandma kantsli tänavatele. Vatmann käride Põldetudestreid kõneles Darliku maailmaliidu president Munib Younan kes on ühtlasi püha maa ja Jordaania luterliku kiriku piiskop. Aga küsime nüüd, millised on ootused uue peapiiskopi suhtes, teistel, kes olid kutsutud Urmas Viilma ametisse pühitsemise järgsele vastuvõtule Estoniasse. Viibimisi Estoniasse Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma vastuvõtul ja siia on kutsutud väga palju külalisi erinevate kristlike kogukondade esindajad, sõsarkirikute esindajad, aga samuti ka haridusasutustest. Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan Riho Altnurme nimelt on minu kõrval kuidas on, kas täna tehakse siis nüüd ajalugu? Eks ajalugu tehti võib-olla juba siis, kui peapiiskopi valiti, eks täna on ikkagi see pidulik sündmus ja tähistamine. Võib öelda, et võime kõik üksteisele õnne soovida, et uus peapiiskop astub ametisse. Mis tundub. Millised on need peapiiskopi ülesanded praeguses ajas praegusel hetkel just sellesse olukorras, kus, Meil Eestis on ekspeapiiskop, peab värske pilguga kõik üle vaatama ja selles mõttes on võib-olla hea, et on tegemist noorema inimesega kes siis võib-olla värske pilguga hakkab asju vaatama. Samas noh, tegemist on ka juba kogenud kiriku juhtimises pikemalt sees olnud inimesega, nii et ühelt poolt kogemused just nagu oleksid teiselt poolt noorus annab lootust värskele vaatajale. Kui palju näiteks usuteaduskond Tartu Ülikooli usuteaduskond siis teeb koostööd näiteks luterliku kirikuga. Selles osas võiks ka näiteks oodata, et peapiiskop kas koostööd näiteks siis süvendab või kas oleks vajalik. Me oleme kogu aeg teinud koostööd luteri kirikuga, eks siin on muidugi selline kolmnurk, luteri kirik, tema enda haridusasutus, usuteaduse instituut ja Tartu Ülikooli usuteaduskond. Et eks neid asju annab alati natuke paremini reguleerida ja üle vaadata, et me ei dubleeriks sega konkureeriks, vaid teeks vajalikes valdkondades koostööd. Nii et selles mõttes kindlasti ka ootaks värsket vaadet. Hariduse eest peaks nüüd uues konsistooriumi vastutama usuteaduskonna doktorant, eks näis, mis siis välja mõeldakse? Kui palju annab usuteaduse instituut luterlikule kirikule järelkasvu? Tundub, et viimastel aastatel ikkagi vähemalt. Jah, nii usuteaduse instituut kui ka usuteaduskond on viimasel ajal raskustes sellega, et motiivid veerida tudengeid minema tööle erialal. Et eks ilmselt siin on ikkagi põhiliseks probleem, et kuidas saab see noor inimene motiveeritud tasustatud ühiskondlikult kindlustatud, kui ta vaimuliku ametisse asuv. Nii et siin on probleem olnud selles, et hoolimata haridusest või haridusasutusest, et leida see võti noore inimese südamesse, et oleks tõsine tahtmine kirikus tööle asuda? Nii et üks väljakutse juba voorus väljasid millega tuleb uuel peapiiskopil tegeleda, see on siis noorte motiveerimine töötada kirikus ja leida siis ka palgavahendeid nende inimeste jaoks, kes kirikusse tööle asuvad. Jah, ma arvan küll, et see on kindlasti üks, sest et noh, kui vaadata kogu seda üldist olukorda, kus tegelikult demograafiline protsess vähendab inimeste arvu maakohtades samas ka siis sealsetes kogudustes järjest rohkem on raske organiseerida Rida sellist ühtlast kirikute võrku üle kogu maa. Et tuleb jälgida, et kirikud ei jää ainukest, jääks ainult linnadesse või, või maakogudused ei jääks ainult suurematest linnadest mitut, eks, et kuidas seda saavutada, on ilmselt üks selline omamoodi regionaalpoliitika ülesanne uuele peapiiskopile. Tõtt usuteaduskonnas Tartu ülikooli juures tehakse ju ka väga palju uurimistöid, mis puudutavad luterliku kiriku hetkeseisu ja olukorda. Kas sealt on ka tulnud välja mingisuguseid selliseid praktilisi töid, mida tegelikult tõepoolest ka kirikujuhtimises kiriku edasise töö arengus arendamises võiks nagu. Millele võiks toetuda? Noh, Eesti kirikute nõukogu on viimasel ajal küllalt aktiivselt ajanud sellist liini, et on püüdnud toetada religioonisotsioloogilisi uurimusi, et näidata, millises olukorras kui ta on, et vaimulikult saaksid teadustööst teha järeldusi oma igapäevase töö jaoks ja see on midagi sellist, mida ka meie oleme siin kirikute nõukogu park, Marina, just teinud. Ja meie uurimused on ka jõudnud raamatute kaante vahele. Et küsimus on alati ka selles, et kuidas suudetakse neid asju rakendada, sest üks asi on alati teadust. Ja teine asi on selle praktikasse viimine on nii, nagu on palju toredaid arengukavasid, aga nende praktiline rakendamine on tihtipeale ka riigi tasandil keeruline ja ma usun, et meil on kindlasti palju sellist potentsiaali, usuteaduskonnas, mida saaks rakendada kiriku korraldamiseks või uurimistööks kiriku parema tuleviku heaks. Nii et seda me oleme nõus kindlasti jagama ja pakkuma. Aitäh selle intervjuu vahest, Riho Altnurme, Tartu Ülikooli. Estonia saalidesse on kogunenud tõepoolest väga mitmeid inimesi, kes on tulnud õnnitlema peapiiskopi väliskülalisi, aga ka kodukirikust kolleege. Ühenduse naised, teoloogias juhatuse liige Heidi Vilumaa. Me võime rääkida ootustest uue peapiiskopi suhtes, väga paljudel vaimulikel on omad ootused, aga aga mis teie poolt oleks selline ootus uuele kiriku juhile? Mul on väga hea meel, et uus peapiiskop on pühitsetud. Täna on olnud väga ilus päev ja ma arvan, et me kõik võime rõõmustada selle üle, et üks väga asjalik ja mõistlik võib öelda, ka inimene on ametisse pandud. Ja selle põhjal ma usun, paljud ühinevad mõtetega võime olla siiski lootusrikkad, et elu kirikus muutub nii palju, kui on vaja, muutusi on ikka vaja. Ja muutub ka kord heas mõttes et meie koostöötamise ja üldine kirikukultuur ja, ja kord tõesti võiks paremaks saada ja kasvada. Samuti ootan seda, et asjad, mida oleme palju kirikus arutanud, millest on räägitud pikalt, leiaksid lahendused, et me suudaksime asjadest avatult tekkida, probleeme käsitleda tegelikult konstruktiivselt ja selleks on uuel peapiiskopil minu meelest väga head eeldused. Kas te peate silmas ka just naisvaimulike olukorda? Seda mitte niivõrd eriti, ma pean ütlema ausalt, sest muidugi see on oluline teema ja vajab läbi aegade selgitamist, rääkimist, ülekordamist, ka juurdeõppimist. Aga ma usun, et me suudame tõesti ka selle teema juures konstruktiivselt ikkagi koos edasi töötada, edasi minna ja, ja ka nendes asjades, mis tunduvad mõnikord väga keerulised, ikkagi selgusele jõuda. Mis tundub, et mis seal kirikus praegu võib-olla need kõige põletavamad küsimused, millega, millega tuleb tegeleda, millega tuleb peapiiskopil vaeva näha? No tõenäoliselt varjutab paljude mõtteid muidugi maakirikulugu see on üks väga reaalne ja küsimus, mis tuleb ära lahendada ja mis seisab ju terve kiriku ees. Ka kogudused on mures selle pärast, aga loomulikult ka ikkagi koguduste jätkuv teenimine ja selline viljakas teenimine just nimelt, et me suudaksime omakandi inimesi kaasa haarata ja tegelikult kirikuna ikkagi töötada. Et ka see vaimulike motiveerimine ja koos hoidmine on üks ju kõige olulisem küsimus tegelikult. Aitäh Heidi Vilumaaühenduse naisetoloogiasse juhatuse liige. Minu vestluskaaslaseks on. Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma. Mida see teie jaoks tähendab? Mul on olnud väga hea meel, ma korra jõudsin mõtelda vaadates siis erinevas neljas saalis, kus me siin koguneme kõigi inimeste peale ja ma tegelikult tõdesin, et ma tunnen peaaegu, et kõiki ja see tegi, tegi muidugi südame soojaks. Samas eks ta ikkagi on suur vastutus, kui sa mõtled selle peale, et kõigi pilgud on täna pööratud sinu peale ja siis oodatakse sinult midagi. Ja eks igalühel on omad ootused ja, ja soovid. Aga eks minu ülesanne on olla kogu kiriku peapiiskop kõigi jaoks, kes, kes meie kirikus on nii kaastöölised, vabatahtlikud kui liikmed. Ja minu esmane ülesanne on, on siis hoidab Filkmite enese peal või, või peegelpildil vaid hoida pilk Kristusel, et et eks me üheskoos seda vankrit siin kirikus veame ja kõik kaastöölised, kes täna tulnud mind tervitama on, on siin kaasaaitajad või, või ka suurema töötegijad, et et nii see on. Kas sellel oli ka omaette tähendused? Teid pühitseti ametisse Tartu rahu aastapäeval. Meie kirikuseadustik ütleb nõnda, et peapiiskopi piiskopi ametisse seadmine peab toimuma kirikupühal. Ja noh, võib-olla see kõlab liiga praktilise arutlusena praegu siin siin raadioeetris, aga aga eks kalender tuli, tuli ette võtta ja ütleb ka seadused kuue kuu jooksul pärast valimist oleks see läbi viia ja ega neid kirikupühi siia pärast kirikukogu väga palju ei jää, mis võiksid sobida nii paljudele inimestele, et nad saaksid kohale tulla, sest loomulikult olid vahepeal jõulud, on tulemas ka ülestõusmispühad, aga need on sellised pühad, kus inimesed on kõik väga seotud. Ja teine veebruar paar küünlapäev on olnud ka varem ametisse seadmise päevaks 10 aastat tagasi täpselt seati ametisse peapiiskop Andres Põder. Ja kui me vaatame oma rahvaga kalendrit, siis on see päev, kui, kui palgati sulaseid ja ma arvan, et kiriku töötegijad. Me oleme ühed Kristuse sulased ja ma arvan, et see on väga sobilik päev sulaste palkamiseks ja mina olen täna Kristuse sulasena palgatud tema viinamäele tööle. Rahuküsimus on tegelikult väga oluline kirikus ja, ja me teame ka inimesi, kes võib-olla mõtlevad kriitiliselt kiriku ja rahusidemetele, me teame Eesti ajaloost, mismoodi räägitakse ristiusutoomisest tule ja mõõgaga. Missugune on teie rahuplaan? Tõelist rahuplaani, et Kristus on see, kes, kes seda rahu on toonud. On see rahusõnum, midagi sellist, mis mis peaks tekitama selle rahu meis eneses. Loomulikult me taotleme seda, et rahu oleks ka füüsiliselt meie ümber, et ei oleks vägivalda, ei oleks ülekohut, et ei oleks sõdasid. Me inimkonna ajaloost näeme, et seda ei ole kunagi suutetud saavutada, aga oluline on, et Kristus annaks oma rahu meie südamesse ka ärevatel aegadel. Oskaksime hoida kinni sellest, mis on kõige olulisem ja see aitab tuua meile rahu südamesse ka siis, kui on, on vägivald meie ümber või ärevus missuguseid häid soove ja, ja soovitusi te kindlasti tõsiselt võtate. Mul siinkohal on meeles see, mismoodi piiskop Philippe Jourdan soovitas jooksma hakata, jooksmas käima hakata. Ja Philipp teab, millest ta räägib, sest olen kuulnud, et tema ise regulaarselt, et tegeleb sellega ja tõepoolest kunagi. Me vestlesime sellest ning see on ka üks minu tõepoolest selliseid isiklikke soove, et ennast füüsiliselt ja oma südant ka koormata. Niisugune mitte ainult siis selliste küsimustega, mis siis ühel kirikujuhil on, vaid, vaid korvata teda ka füüsiliselt. Süda vastu peaks, sest nii nagu nii mõnigi ametivend täna õnne soovides ütles, et kes ütles, et et pikka iga ja palju aastaid ja oli mõni, kes ütles, et sa, nüüd sa said oma 25 et, et eks eks see aeg on pikk ja et vastu pidada nii vaimselt kui ka füüsiliselt tuleb, et treenida nii vaimu kui, kui füüsist. Tundub, et praegu on jälle üks selline uus põlvkond noori piiskoppe peapiiskop peale kasvamas. No kasvõi Venemaa kirikule, kus Need samal pühapäeval ka pühitsetakse ametisse uus piiskop. Jah, olen kutsutud nüüd eelseisval pühapäeval seadme ametisse siis Venemaa Lutheri kirikupead ja, ja, ja see on päris huvitavad minu esimene siis visiit kiriku juhina toimub meie idanaabri juurde või Venemaale. Et loomulikult ei saa siit välja lugeda nüüd midagi sellist tavaliselt riigipeade visiitidest välja loetakse, kui nad oma esimese visiidi teevad mõnda naaberriiki siis poliitilist tausta. Küll aga on see siiski tähendusrikas, sellepärast et Eesti luteri kirik on olnud ema kirik lõpuks võiks öelda isegi mitmele kirikule, mis, mis ka Venemaal tegutsevad ja ka eesti asukond Venemaal, meie Diaspora on olnud seal aktiivne ju ju sadakond aastat ja sellepärast Eesti tatarlasi peetakse väga hinnas ja meist peetakse lugu ja, ja mina olengi peamine ametisseseadja uuele piiskopile. Aitäh, ja palju õnne veel kord. Urmas Viilma. Suur tänu. Tänase saate pani kokku toimetaja Meelis Süld, kui jumal lubab ja me elame, siis kohtume taas järgmisel pühapäeval õhtul kell seitse ja viis minutit. Praegu soovin teile head õhtut ja kuulmiseni.