Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Seekord see kirikuelu saatekülaliseks on Ilmo au, kes on siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja ja põhjus, miks me temaga täna vestleme, on selles, et Eesti kirikute nõukogu jagas hiljuti aasta preemiaid. Gubenilise preemia said kaks inimest. Üks neist, kellega rääkisime eelmisel pühapäeval, Olav Pärnamets, metodisti kiriku kauaaegne pastor ja ka pikka aega olnud siis selle metodisti kirikujuhiks ja teine. Meie tänane saatekülaline ilma au on siis aastaid olnud usuasjade osakonna juhataja. Ja kahtlemata panustanud siis kirikute vahelisse Koostöösse ilma mismoodi teile endale preemia tundus, mis kirikute nõukogu poolt nüüd sel aastal tellile anti? Loomulikult oli üllatav ja hea meel, kui ma sellise teate sain, et hind on siis arvatud selle aasta premeeritud hulka koos Pärnametsaga, mis on kahtlemata väga suur au. Aga paraku on nüüd lugu selline, et kui me räägime preemiast ka finantsilises mõttes siis ei saanud aga seda raha maa sugugi vastu võtta, kuna kirikute nõukogu saab riigilt tegevustoetust vastava lepinguga siseministeeriumi kaudu ja mina olen selle lepingu täitmise järelvaataja. Nii et sellest rahalisest osast ma loobusin. Rõõm tunnustusest on nagunii väga suur. No mismoodi siis kirjeldada seda teie mõnes mõttes kirikute vahelise koostisele? Ta ei ole mitte ainult nüüd riigi ja kirikute vahel, kuna kirikud on ikkagi ju kristlikud ühendused vaid meie osakonna töö on kõigi Eestis tegutsevate usuliste ühenduste ja riigi vaheliste suhete korraldamine vahel korrastamine, nendel nõustamine kui vähegi on. Ja, ja see tegevusvaldkond on seetõttu tunduvalt laiem, kui on kirikute nõukogu liikmeskond. Ka seda tööd olen ma teinud siin selles osakonnas aastast 1993 alguses kultuuriministeeriumis ja siis, kui aasta alguses toodi meid Ministrite käskkirjadega Kultuuriministeeriumist siseministeeriumisse, siis sellest ajast siin jakk ministeeriumis. Töö on läinud, ütleme, aastatega huvitavamaks, tunduvalt rohkem on igasugu erinevaid valdkondi juurde tulnud. Sest kui 90.-te alguses oli meie põhitegevus ikkagi kirikute, koguduste ja koguduste liitude põhikirjade registreerimine, registriga seonduv tegevus siis Aastast 2002 on register teie käest ära, on täitevvõimu juurest üldse ära kohtute juures registriosakonnas ja selle võrra neid Läks tegevusteks jäänud rohkem aega ja ma arvan, et need muud tegevused on isegi usulistele ühendustele tunduvalt kasulikumad, kui oli ainult registri pidamine. Konkreetne tegevus, mis juba siin aastaid tagasi on, on käima läinud, on, on see, et vaimulikel on õigus ka abielusid registreerida. Et need paarid, kes soovivad abielluda ja kes kuuluvad kirikusse ja kui nende vaimulik on siis sellest vastavast koolitusest osa võtnud ja eksamid sooritanud siis ta ei pea kaks korda käima ennast registreerimas. Ehk siis laulatamas ja hiljem perekonnaseisuametis, vaid et ühest korrast piisab seda küll ja ütleme, selline konkreetne seadusemuudatus sai tehtud aastal 2001. Aga sellele eelnev lugula, seda võib ka öelda, ligi 10 aastat toimusid väga erinevad arutelude läbirääkimised, sest ka siis ka ütleme, ühiskond ei olnud väga valmis selleks, et üks osariigi funktsioone antakse äkki juriidilises mõttes mittetulundusühingu kätte ja ja siis vaimulikule, kui, ütleme, mittespetsialiseerunud perekonnaseisu ametnikul, äkki antakse samasugused õigused riigi nimel tegutseda nagu seda teeb omavalitsusametnik. Oli väga palju kõhklusi ja kahtlusi, aga tänaseks võib öelda, et, et on ennast ära õigustanud sest seadusemuudatust ei tehtud mitte vaimulike heaks perekonnaseisuametnike vastu vaid see seadusemuudatus tehti just nimelt nende inimeste jaoks, kes soovisid ühitada siis riikliku toimingu ja kirikliku laulatuse. Ja tõepoolest aastast 2001 kuni tänaseni on, on väga erinevate konfessioonide vaimulikel selliseid õigusi kokku 140-l võimulikul on õigusabielusid sõlmida. Ja, ja suur muudatus muidugi toimus aastal 2010, kui jõustusid uus perekonnaseisutoimingute seadus. Selle seaduse kohaselt. Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, kui inimesed, kes soovivad abielluda, esitavad siis vastava avalduse siis perekonnaseisuametnik, notar kui ka vaimulik peavad endale inimestele hakkama selgitama ka seda, et kui ta ükskord lahutate, siis millised on need vara jagamise põhimõtted? See on nüüd natuke kummaline kooslus ja just nimelt sellel põhjusel et sellist selgitustööd tuleb teha ka päris mitmed vaimulikud loobusid sellest õigusest, aga nagu ma ütlesin, Mänd on ikkagi tänaseks neid vaimulikke, kellel need õigused on. Ja kui vaadata nüüd statistilisi numbreid, ütleme aastast 2001 kuni 2013 siis võib öelda, et ligi kümnendik kõigist sõlmitud abieludest on siis ka sõlmitud vaimulike poolt. Ja kuskil on see numbrite järgi on, üle 400 on ta igal juhul 400 500, kõige rohkem oli isegi aastal 2008, kui vaimulikud sõlmisid 617 abieluaastast kõik siis kokku. Nii et jah, igal vaimulikult seda õigust ei ole. Kas see on keeruline koolitus, kui, kui vaimulik tahab seda õigust saada endale? Ei, ma ei arva, et olid keeruline, see on sellepärast, et noh, ühelt poolt peab vaimulik ja kes seda õigust taotleb ikkagi olema kursis ja vägagi kursis ju kõikvõimalike dokumentidega näiteks isikut tõendavate dokumentidega. Täna ei sõlmita Eestis mitte ainult Eesti vabariigi kodanike abielusid, vaid ka mujalt teistest riikidest tulnud kodanikud tulevad siia abielusid sõlmima. On väga palju erinevate riikide, ütleme siin Eesti vabariigi kodanik ja mõne teise riigi kodanik. Ja siis peab ka vaimulik teadma, millised on vastavas riigis siis isikut tõendavad dokumendid, milliseid täiendavaid dokumente tuleb veel sealt riigist siis küsida, mida inimene peab esitama tõendada seda, et ta ei ole juba abielus, kui ta siia tuleb, siis uut abielu sõlmima? Muidugi, seadustest räägitakse dokumentide täitmisest, isikut, täiendavatest dokumentidest, meie rahvastikuregistrist selle toimimisest ja siis järgneb eksam, kus siis vaimulik saab endale nii-öelda lähteandmed, justkui siis kaks inimest sooviksid abielluda nende andmete põhjal ta siis täidab ära kõik vajalikud dokumendid, mis seal abielu sõlmimisega seotud. Ja siis eksamikomisjon esitab seal veel ka mõningasi teooria küsimusi. Ja, ja ütleme, et Neid, kes eksamid ei ole sooritanud läbi aastat, neid on ikka väga vähe. Aga kas ma saan õigesti aru, et seda õigusabielu registreerida, taotleda läbi sellel koolitusel osalemise eksami andmise, on võimalik ka teiste kirikute usuühenduste vaimulikel, mitte nüüd ainult kristlike ühenduste vaimulikel? Jah, on ikka, sest ütleme, kuigi valdavalt on need 140 vaimulike hulgas ikkagi kristlike kirikute vaimulikud aga, ja on ka näiteks Eesti Bahai koguduse liidu vaimulik ja noh, rohkem mittekristlik, ühenduste vaimulik ei ole, sest ega ta ei ole ju ühelegi usulisele ühendusele kohustuslik. Kui ikkagi vaimulik ise leiab, et ta soovib endale võtta sellise täiendava kohustuse, mille eest ju ka riik palka ei maksa. Et siis kui võimalik seda soovib, siis ta siia koolitusele ka tuleb, me ei tee mitte mingisugust vahet siin kofessioonidel. Eestis on ka olukord muutumas selles mõttes, et alates 2016.-st aastast saab võimalikuks, kui riigikogu võtab vastu ka rakendusaktid kooseluseaduse raames kooselude registreerimine, kas siin tekib ka kiriku vaimulikel see võimalus või, või mitte? Ma ei oska praegu veel öelda, sellepärast et kõigepealt peab see uus seadus ja kõikvõimalikud need rakendusaktid saama vastu võetud ja ka jõustatud et enam rääkida ikkagi ainult abielu sõlmimisega seonduvatest praegune seisutoimingutest. Need on eri mõistet, kooselu ja abielu. Ja, ja ka abielu sõlmimisel on vaimulikel eelis võrreldes siin notaritega ja maavalitsuse perekonnaseisu ametnikega. Nimelt vaimulik võib keelduda abielu sõlmimisest, kui abielluda soovijad ei vasta konkreetse konfessiooni seatud tingimustele. Ja need on ka kirikute ju väga erinevad, just nimelt, et siin ei kirjuta riik midagi ette, siin on igal kirikul usulisel ühendusel endal otsustusõigus ja vabadus. Ja see pole ainus koolitus, mida, mida siis usuasjade osakond siseministeeriumis organiseerib? See valdkond on laiem, valdkond on laiem küll pärast, et ütleme, see abielu sõlmimise koolitused aastast 2001 andis sellise kindlustunde Ki meile, et et tõepoolest ka suudame selliseid koolitusi koordineerida, korraldada. Ja kui siis aastapäevad hiljem tekkisid kuidagi probleemid kogudust veel muinsuskaitseametiga, siis leidsime, et, et miks neid probleeme lasta süveneda, et hakkame ka selles valdkonnas koolitusi korraldama. Aastast 2006 kuni siis tänaseni oleme läbi viinud esimestel aastatel küll jah, piirkondlikud, või siis näiteks luterliku kiriku puhulka brauskondlikud koolitused kus Ühelt poolt sageli koguduste esindajad kohtusid esmakordselt muinsuskaitseametitöötajatega ja küllap nad leidsid siis, et, et tegemist on täitsa elusate inimestega, et ei olegi mingi kiusav umbmäärane asutus kusagil ja esimest aastat koolitustel siis räägiti üldse kirikuinventari, hoolduspõhimõtetest, kirikutekstiilihoolduspõhimõtetest ka muinsuskaitseseadusest ja selle rakendusest. Kirikuhoonetest kiriku aedadest toimusid õppekäigud konkreetsetesse pühakodadesse, kus siis muinsuskaitseametnikud ja ja teised oma eriala spetsialistid said koguduse esindajatele kohe näidata, et kus on siin hoones need vead, mis tuleksid parandada ja kuidas neid vigu parandada. Ja samamoodi anti siis nõuga, kuidas riigilt hakata raha taotlema. Järgmised sammud olidki ju ka pühakodade riiklik programm mis küll kahjuks paaril viimasel aastal nüüd ei ole oma mahtu suutnud suurendada, on ikkagi suuresti abiks selleks, et pühakodasid korda teha. Ja kui siis ütleme, selline esimene ring sai täis üle Eesti tehtud selliseid piirkondlikke koolitusi suhteliselt ühe koolituskava järgi siis tegime eraldi ka õigeusu kiriku Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirikule venekeelse koolituse koolituspäeva järel tuleme käinud rääkimas vanausuliste juures. Ja nüüd siis viimased koolitused, mis toimusid, olid juba seotud päästeametiga. Et päästeameti poolt siis tuli spetsialisti, rääkis tuleohutusnõuetest sakraalhoonetes. Nii et sellised on olnud jah, väga vajalikud koolitused ja kõige uuem valdkond koostöösid kirikute nõukoguga. Kaks aastat oleme teinud koguduse juhatuse esimeestele juhtimisalaseid koolituspäevi ja seal on siis rääkinud hektarit üldse juhi rollist ja juhi rollist muudatuste läbiviimisel. On räägitud vabatahtlike kaasamisest nende koolitamisest motiveerimisest. Palju abi oleme saanud ettevõtlus ja arenduskeskus töötajatelt, kes on rääkinud projektide võimalustest koguduste tegevuse rahastamiseks ja mis on ka siis tõepoolest juhtidele huvi pakkunud, on maksuseaduse rakendamisest koguduses. Nii et huvi selle vastu on ja tagasisidelehtedelt oli ikka Rõõm lugeda väga kõrgeid hindeid flektoritele kogu koolitusel, nagu siin on juba mainitud neid koolitusi seoses muinsuskaitsenõuetega ja muinsuskaitseametnike ning koguduse esindajate kokkuviimist siis milline on see koostöö siseministeeriumi ja kultuuriministeeriumi vahel selles valdkonnas, et mõnes mõttes kirikud jäävadki sellised kahe ministeeriumi vahele, pühakodade programmi rahad ju käivad, kultuuriminister krimikaudu ja, ja väga palju sisulisi asju koordineerib nüüd siin siseministeeriumi usuasjade osakond. Et kuidas selline koostöö ministeeriumide vahel kirikute toetamise heaks siis sujub? Väga hästi sujub pärast, et ütleme, tänaseks usuasjade osakond, meid on ainult kaks inimest, siin kolleeg Ringo ringvee ja mina et seda osakonda siin võib nimetada valdkonna kompetentsikeskuseks ja, ja ma arvan, et ei ole üldse oluline, millise ministeeriumi kaudu üks või teine toetusprogramm rakendub ja, ja kustkaudu need abistavad finantsvahenditki tulevad. Et tähtis on ikkagi see, et riigiametid, ministeeriumid suhtlevad omavahel täiesti normaalselt, nii nagu ta meil on aastate jooksul välja kujunenud. See koostöö ja, ja kas või selles, et kui näiteks pühakodade programmile esitavad ju väga erinevad konfessioonid taotlusi rahalise abi saamiseks, siis suuremat kirikut hindavad taotlused ise ära teevad oma pingerea väiksemate ja ütleme, kirikute nõukogusse mitte kuuluvat konfessioonide puhul, siis teeme seda hindamistööd meie koostöös muinsuskaitseametnikega ja, ja hinda mitte ainult paberi peal olevat, et andmete alusel vaid väga palju sõidame ka Eestis ringi, vaatame seda olukorda koha peal. Et mis seal juba tehtud, kui suures mahus üldse nüüd neid töid oleks vaja teha. Nii et, et koostöö on küll väga hea, ega see ei sõltu sellest, meie osakond on siin ministeeriumis ja muinsuskaitse allub kultuuriministeeriumil. Rääkides kirikute nõukogust ja tagasi alguse juurde siis tõepoolest kirikute nõukogu saab ju riigilt ka tuge ja see tugi tuleb siis siseministeeriumi kaudu. Kuidas iseloomustada missugustes suhetes ja kirikute nõukogu väga heades suhetes ja selle nende heade suhete avaldumisvorm on niuke kirjalikult fikseeritud aastast 2002 vabariigi valitsuse ja kirikute nõukoguvahelise ühishuvide protokolliga, millele siis kirjutasid alla tollane peaminister Siim Kallas, kirikute nõukogu president Einar Soone. Ja kuigi seda dokumenti võib pidada tänapäeval juba selliseks võib-olla et ma ei saa öelda, et aegunuks, aga pigem selliseks, mis tuleks uuesti üle vaadata ja kaasajastada. Sellepärast, et noh, paljud näiteks ministeeriumit Ajad on muutunud võrreldes sellega, mis nad olid aastal 2002 ja võib olla ja vaadata üle ka need tegevusvaldkonnad, mis on siis ühised ütleme, kirikute nõukogul ja konkreetsel ministeeriumil. Et kas äkki seal kirjutada veel täiendavaid selliseid ühiseid momente juurde või võib-olla, et on juba mõned funktsioonid nii palju ära täitunud, et neid ei ole mõtet enam sellises dokumendis üldse fikseerida, et see on omaette teema. Ja ka miks just kirikute nõukoguga selline tihe koostöö on ka sellepärast, et kirikute nõukogu on ju selline ühendus, mis ühendab endas kõige rohkem erinevaid noh, tõsi küll, kristlikke konfessioone, et ta on selline suurim katusorganisatsioon. Ja riigil on loomulikult optimaalne teha koostööd katusorganisatsiooniga, mille liikmeskond on niivõrd laiapõhjaline, nagu talitas kirikute nõukogu puhul. Kunagi on olnud ka jutuks ja, ja isegi paar korda inimesed koos käinud. Et näiteks mittekristlikud konfessioonid, et nemad ei tunneks sellest riigi poolt vaadatuna kõrvalejäetuna. Loomulikult ei tunne, sest ka nemad saavad, on saanud ja saavad ka edaspidi ju riigipoolset abi ühe või teise projekti teostamiseks. Kui ei ole nad suutnud selles mõttes koonduda, et teha siis ka taoline katusorganisatsioon, aga kirikute nõukogu kaudu ja riigieelarvest, siis mõnes mõttes kirikud saavad ka raha ja toetust. Seda küll. Ja, ja põhiline, milleks see siis läheb, on seal on mingisugune osa sellest, läheb nii-öelda otsetoetusteks liikmetele aga valdav on ikkagi see, mis on suunatud nüüd tagasi ühiskonda, need on väga erinevad projektid, mida kirikute nõukogu toetab, on väga erinevad ka koolitused, mida kirikute nõukogu kas toetab või siis nagu siin eelnevalt jutuks oli, et nende abiga, kas siis viime neid koolitusi läbi. Nii et see ei ole ainult selline toetus, mis on ühe organisatsiooni enda toimimiseks, vaid selle kaudu ikkagi väga erinevad tegevused tulevad tagasi ühiskonda. Ja kui rääkida kiriku ja riigi suhetest Eestis, siis riigikirikut meil ei ole. Aga teisipidi kiriku ja riigi koostöö hea sööme ja ilmselt on kõikide osapoolte huvides siinkohal. Ja loomulikult sellepärast, et ega siis eraldi vaadatuna need mõisted ei riik ega kirik ei ole ju abstraktsed mõisted, vaid mõlemad koosnevad inimestest. Riigi moodustavad inimesed ja selles riigis olevate tegutsevate kirikute liikmeskonna moodustavad ju sellesama riigi elanikud, kas nad on siis kodanikud või mittekodanikud, ei puutu üldse asjasse. Et see on ikkagi üks riigi toimimise viise ja see, et meil ei ole põhiseaduse kohaselt riigikirikut, et see on, ma arvan, et täiesti mõneski mõttes hea, et et ta on pannud kõik usulised ühendused, et seaduse silmis võrdsesse olukorda. Et siin ei tahaks hakata paralleele tõmbama nende õigusaktidega, mis olid Eesti vabariigis enne teist maailmasõda, vaid vaatame ikka neid õigusakte ja seda õigusruumi, kus me oleme täna. Kui aga küll jah, vahel võib ajakirjandusest lugeda mõndagi artiklit või, või kommentaari selle kohta, et justkui üks või teine kirik hiilivalt püüab olla ikkagi riigikirikust ürituse sead, kuidagi kirikud on endale justkui nihverdanud mingisuguse erilise seisuse meie õigusruumis võrreldes teiste mittetulundusühingutega, alles hiljaaegu lugesin näiteks Kaarel Tarandi taolist artiklit, kirikut kogudused peavad väga hästi, et nad ongi jah, mittetulundusühingute, üks alaliike. Ja, ja selliseid alaliike on palju, ka erakonnad on üks alaliike korteriühistud on üks alaliike. Ja ei hakka ka, näiteks kui korteriühistutel on omaette, kus siis miks peaks pandama pahaks, kui kirikutel ja kogudustel on omaette seadus? Kui me vaatame, kas äriseadustiku või vaatame mittetulundusühingute seadust, kus on väga konkreetselt loetletud üles juhtimis, organite, nende funktsioonid siis usuliste sõltuvuste puhul ei pea õigeks, kui riik hakkab ette kirjutama seda, kuidas üks või teine usuline ühendus peab oma ajalooliselt välja kujunenud juhtimisstruktuuri kas siis korraldama, ümber korraldama või muutma ta siis riigi seadust kohaseks, vaid, kuid nii need juhtimisstruktuurid, mis kirikutes kogudustes toimivad, ei ole riigi seadustega vastuolus. Johanna ajalooliselt sellisena välja kujunenud, siis peavad saama toimida ka edasi nii sellistena riigikiriku Nemad veel mõnevõrra jätkates, kas võib öelda niimoodi pool poolhuumoriga, et Eesti kirikute nõukogu on Eestis riigikirikuks? Ei, ka seda ei saa öelda. Sellepärast et sellised noh, ütleme, tegevustoetusi on saanud väiksed kogudused, ütleme mahult väiksemas ulatuses kirikute nõukogu, nagu ma juba ütlesin, on tõepoolest selline väga suur katusorganisatsioon, sellepärast ka riigipoolne toetus on, on suurem. Aga kirikute nõukogu ei saa ju ka, sellepärast ei saagi teda pidada riigikirikuks, et seal on ju tema enda sees väga erinevad konfessioonid, kellel on, ütleb, et loogiliselt jah, väga erinevad õpetuslikud alused. Nii et ei ühtse organisatsioonina, riigikirikuna ei saa kirikute nõukogu tõesti nimetada. Viimane rahvaloendus tekitas omajagu selliseid küsimärke ja, ja imekspandav usi, näiteks kui kui luteri kirikut on Eestis peetud ikkagi kõige suuremas kirikuks, siis rahvaloenduse järgi vist on õiguslike mõnevõrra isegi rohkem, et missugune Statistika usuasjade osakonna pilgu läbi on, missugune on Eestis suurim kirik? Ei tea, sellepärast et need numbrid näiteks kirikute nõukogu oma iga-aastases tegevusaruandes esitab need numbrid esitavad jõuga kirikute nõukogule iga tema liikmeskirik ise. Ma ei ole käinud, et mitte üheski kirikus inventeerimas inspekteerimas üle lugemas, et kas neil tõepoolest kõik need nimekirjad olemas, et kui näiteks Eesti evangeelne luterlik kirik ütleb, et seal on 187000 liiget. Ja siis natuke ütleme, sellistes numbrites tuleb ikkagi kahelda, sest ma ei ole kindel, et päris kõik kogudused on maaliikmete nimekirjad korrastanud, et nad saavad öelda, et jah, meie kirikus kõigis kogudustes on väga täpselt liikmete nimekirjad. Nüüd aga, mis puudutab rahvale vabandust, siis rahvaloendusel küsiti inimeste usulist eelistust, mitte Ühegi konkreetse koguduse liikmeks olemist, nii et kasutada neid numbreid ja öelda, et meil on nii palju luterlased või nii palju õigeusklikke, on puhas spekulatsioon. Ja, ja sellel ei ole mitte mingisugust mõtet. Inimeste usuline eelistus kaota, Eestil võib-olla usuline eelistus kas või näiteks budism, religioonina või kui luterlaste usuline eelistus on näiteks hoopiski õigeusk. See ei tähenda veel seda ja et ta enda konfessiooni, mille liige ta peaks nüüd olema nii sügavas vastuolus, sealt välja astub sellised küsimused lihtsalt neile vastamised. Ta fikseerib ära mingisuguse hetkeolukorra. Jah, rahvaloendus viiakse läbi 10 aasta jooksul ja need vastamised on küllap ka pisut emotsionaalsed inimene võib olla valmiski kohe sellele vastavalt, mis tema usuline eelistus on. Ja nii et siin me saame, jah, ütleme ühe konkreetse hetke läbilõike meie ühiskonnast me saame ega sellest, milliseid erinevaid konfessioone on üldse Eestis, sest ega siis ju kõik ei pea registreerima, kuid registreerimise kohustust ei ole. Nii et ta on selline huvipakkuv materjal. Ühelt poolt statistikutega teisalt ka sotsioloogidele, aga ka kindlasti peaks olema üsna huvipakkuv materjal kirikutele endile, eriti kui nad vaatavad näiteks Eestis piirkonniti ja vanuseliselt, kuidas on siis vastatud? Et kui usulist eelistust näiteks õigeusu puhul on märkinud väga paljud just nimelt suurem osa nooremat põlvkonda, siis luterlaste puhul on see jällegi just ütleme keskmisele vastupidine, et pigem vanem põlvkond on märkinud oma usulised? Miks ta nüüd nii on, võib-olla siin on ka tegemata või poolikult tehtud või veel pooleliolev lasteaia noorte töö ühes või teises konfessioonis. Või teisalt võib olla ka see, et kuna jah, ma ütlesin, et, et seal usuline eelistus siis võite olla ka rahvusliku identiteedi küsimus. Et seda just ütleme, mitte eesti rahvusest esindajate puhul, et noored vajavad mingit kindlustunnet, vajavad mingit pidet sidet ja, ja kui nad seda mujalt ei leia kui õigeusu kirikust noh ka see on väga tore ja positiivne nähtus mida usulised osakonnalt veel kirikud ootavad ja mida te siin järgmise aasta sees saate nendele omalt poolt siis oma tegevuse kaudu pakkuda mida nad ootavad? Ta eks kõige suurem ootus on ikka, kui riigi poole vaadatakse, et siis riik võiks rohkem rahaliselt panustada ta üht või teist kirikut, kas siis tegemist on kiriku kui organisatsiooniga või kirikuga, kui hoolega ja eksida ikka teeb, teeb ja kui me siin räägime kirikust kui hoonest, siis ka järgnevatel aastatel ju riik rahastab näiteks Saaremaal Pöide kiriku restaureerimistöid. Selle puhul jah, me võime ju küsida, et, et miks sellist hoonet siis riigi rahadega püütakse korda teha, samas kui kogudus ise on seal väga väike? Siin tuleb lihtsalt vaadata seda, et tegemist on arhitektuuriliselt väga unikaalse hoolega ja teisalt on ju riik toetanud näiteks Tartus Jaani kiriku kordategemist praktiliselt varemetest on toetanud Tartus Pauluse kiriku kordategemist väga mitmeid õigeusu kirikute remondi restaureerimistöid üle Eesti Vanausuliste hooneid. Aga samas ei maksa ka jätta tähelepanuta seda, et riik ei panusta rahaliselt mitte ainult pühakodadesse kui hoonetesse vaid on ju aastaid kestnud siin ajalooliste looduslike pühapaikade programm arengukavana sinnal riik raha panustanud. Muidugi need ka vajadused on ka looduslike pühapaikade korrastamisel suuremad, kui, kui riik on selleks suutnud nendel viimastel aastatel rahaliselt abistada. Aga vahel ka selles, et ajaloolised looduslikud pühapaigad kui lootusobjektid hiilivad ilma selleta, et seda neid nende säilimist finantseeritakse. Igasuguste hoonetega on aga vastupidi, kui hoonel hakkab juba katus läbi laskma ja keegi seda katust korda ei tee, siis sellest hoonest üsna varsti varemed. Jah, siis on küllap sellised rahalised ootused erinevatelt usulistelt ühendustelt. Aga, ja teisalt ka ütleme ametnikke, ootused ka kirikute osas on ikkagi selles, et kui riigis töötatakse välja jällegi uusi õigusakte või korrastatakse olemasolevat, et õigusruumi näiteks justiitsministeeriumil on plaanis hakata kõikvõimalike registritega seotud õigusaktide valdkondi uuesti analüüsima seadusi korrastama, võib-olla sealt tuleb paar seadust kokku kirjutada kas oli, tähendab automaatselt kokku kirjutada või tuleb jällegi selleks siis uus seadus teha, vot ei oska öelda, aga igal juhul on oluline sellised protsessidesse kaasatakse ka usulised ühendused, kui see neid puudutab. Ja, ja siin on, tuleb tõesti öelda, et et valdavalt ministeeriumid ikkagi kaasavad. Ja mida siis see, ütleme, CERN ametnikud oodanud ja, ja on ka nende ootused täitunud, on näiteks registripidaja, et siis kohtute registriosakondade töötajad kellel me sel aastal viisime läbi sellise koolituse kirikute esindajad tulid ja rääkisid oma kiriku juhtimise just nimelt eripäradest erisustest võrreldes teiste mittetulundusühingutega. Sellises erisustest läheme ja räägime järgmisel aastal notaritega, kes samamoodi oma tehingutes puutuvad kokkuusuliste ühendustega ja, ja seal on omad erisused võrreldes teiste kas mittetulundusühingutega või siis äriühingutega. Nii et ma arvan, et ootused on, on kahepoolsed nii riigi poolt kirikute suunas vaadatuna kui ta kirikute poolt riigi suunda vaadatuna. Kuidas ootused täituvad, seda näitab aeg, aitäh selle vestluse eest ilma au, siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja. Palju õnne veel kord siis Eesti kirikute nõukogu aastapreemia pärimise puhul. Kirikuelu tänaseks kõik siseministeeriumis käis saatejuht Meelis Süld head vana aasta lõppu ja kui jumal lubab, siis kohtume taas uuel aastal. Head õhtu jätku.