Arvatavasti 14. sajandi lõpul ehitati Toompea linnulennult nähtuna laieneva pudelikujulise seljandiku lõunanõlva kõige kõrgemale kohale kabel. Antoniuse nägi eesti keelde mugandatult Tõnis Mägi. Võib oletada, et kuna Tõnismäe lõunanõlv oli vanadel aegadel kaetud tammemetsaga siis võis seal paikneda kohaliku rahva pühapaik. Ja just sellistesse kohtadesse tavatses katoliku kirik ehitada oma kabeleid. Eestlaste jaoks võis olla Püha Antonius, Tõnis Tennus või lihtsalt Tõnn. Tema austamisel segunesid kiriku poolt heaks kiidetud tavad paganlike eelkristlike viljakus maagiliste toimingutega loodushaldjate ja maajumalate kummardamisega. Seega muutus muinaseestlaste sarnase nimega haldjas koduhoidja Tõnn üsna loomulikult vaeste ja kerjuste kaitsepühakuks antuuniuseks. Ja seega on Tõnis Mägi ammustest aegadest olnud püha paik, kust inimesed väge ja lohutust leidnud ning kust palju palveid tänusõnu on üles saadetud. Püha Antoniuse kabel hävis Kuueteistkümnendal sajandil. Vene-Liivi sõja ajal. Rootsi kuningas Karl 11. pidas eesti rahva usulist kasvamist väga oluliseks. 1669. aastal laskis ta Eesti- ja Liivimaale kutsuda hea hulga Virki ja tõearmastajaid saksa kirikuõpetajaid ning ta pani ka ette ehitada Tõnismäele uus puukirik. See ehitatigi kreeka risti kujulise põhiplaani järgi praegusest kirikust paarsada meetrit kagusse. Sinna, kus oli olnud kabelgi. Puukirik, õnnistati neljandal advendipühapäeval 1670. aastal ning Rootsi kuninga auks nimetati see Kaarli kirikuks. 1696. aastal kinkis Karl 11. kogudusele ka kaks tornikella mis Põhjasõja ajal, kui kirik hävis, viidi püha Maarja peakiriku toomkiriku torni hoiule. Too esimene Kaarli kirik ei püsinud rohkem kui 40 aastat sest Rootsi-Vene sõja ajal neelastele tuli. Kolmas pühakoda ehitati Tõnismäele ajutisena oodetava suure kiriku valmis saamiseni ning see puukirik õnnistati teisel juunil 1863. aastal. Hiljem muutus tarbetuks ning lammutati. Praegune Kaarli kirik on neljas sakraalehitus Tõnismäel mis pühitseti 20. detsembril 1870. aastal. Siin ta seisab liikluse keerdsõlmes inimeste ajaloo muutlikest lipuga, närvidest sõltumatus olemises üles kõrgudes. Kiriku valmimisel annetati suuruks sooviga kett. Õnnistatud oleksid kõik, kes sellest sisse ja välja käivad. Toompea Kaarli kogudus võib aga ajalooliselt tagasi vaadata koguni seitsmeteistkümnendasse sajandisse mil teadaolevalt juba 1636. aastal peeti Toompea lossi saalis eestikeelseid jaga soomekeelseid jumalateenistusi. Tänasel päeval võime tähistada Kaarli kiriku 120 viiendat aastapäeva ja järgmisel aastal koguduse 300 kuuekümnendat aastapäeva. Nii pikk ja keeruline on ühe kiriku ja koguduse elulugu. Läbi aegade on Kaarli kiriku ja koguduse juurde kuulunud koorid. On kuulunud suur muusika. Viimati laulis Kaarli kiriku kammerkoor tollel hetkel veel kes praeguseks ajaks on kasvanud juba suuremaks kontsertkooriks. Praegusel hetkel kuulub kiriku juurde kaheksa erineva suurusega muusikakollektiivi. Aga läbi aegade on kirikus laulnud erisugused, koorid. Kiriku juurde on kuulunud Kaarli lauluselts. On kuulunud kuulus Alfred Karindi koor, kes ennast kuulsaks laulis nii kodu- kui välismaal. On kuulunud oratooriumikoor. Kirikus on lauldud palju kaunist muusikat, on lauldud suuri vokaalsümfoonilisi teoseid. Ja kirikus on olnud ka vaikus. Eesti rahvas on ka üles tõusta osanud ja julenud ja tahtnud niga Kaarli koguduse rahvas Kaarli kogudusse kuulub ja on kuulunud läbi aegade vast kõige rohkem inimesi, kui Eesti teisi kogudusi silmas pidada. Kaarli kogudus on olnud suur kogudus ja loomulikult ka seepärast on siia kuulunud palju erinevaid muusikakollektiiv tegi nii, et praegusel hetkel siis lausa kaheksa erineva suurusega koori. Jaa, ansamblit. Stuudios on inimesed, kes kõik on töötanud ja töötavad Kaarli koguduses. Austatud dirigendid ja organistid. Hella Teder, Ene Üleoja, Marika Kahar ja Piret Aidule. Teie juhatada on Kaarli vägevad koorid mis koor on hetkel oma sünni poolest kõige nooremkoor Kaarli koguduse juures. Kõige nooremad on ansamblid. Isegi kõige noorem on lasteansambel Kaie Tanneri juhatusel. Ja see on tegutsenud nüüd ütleme paar aastat järjepidevalt. Niisuguseid erinevaid laste väikeste lasteaiaga, mudilaste ansambleid on mitmel ajajärgul teha püütud väga tavalised nendel väga pikka traditsiooni pole kujunenud. Ene Üleoja, ma tean, et sina olid laps, kui sinna kiriku juurde tulid. Kui suur laps sina olid? No ma olin jah, ikka koolieelik. Tähendab, ma mäletan oma nii-öelda aktiivset tulekut kirikusse, need pidid olema saksa okupatsiooniaastad 42 43. Siis oli Kaarli kirikus tavaks laste jumalateenistus peale hommikust jumalateenistust ja ma tean, et me olime siis ka nagu oma õpetajate või pühapäevakooli õpetaja. Kaudu nagu gruppidesse asetatud, ma tean, et mu vend istus teises kohas ja minu grupp nooremat, meie istusime otse kantsli all seal, kus on need põiki, pingid meil praegu. Ja peale selle ma laulsin lastekooris, seda lastekoori tekkis Entarro. Ja igatahes ta tegutses nii palju, et ma meenutan, et ühel jõulu kas ta oli siis laupäev või esimene püha, me igatahes lastekooriga laulsime sealt ülevalt koori pealt, mul on see pilt väga meeles, kuidas all voogas rahvas ja me olime üleval ja vend pärast, kui olime ära laulnud pärast teenistust püüdis mulle näidata, kus vanemad on, aga ma ei leidnud seal selles suures voogavas rahva hulgas. Nii et see lastekooritraditsioon minu mäletamist mööda oli siis, aga küllap oli teda võib-olla ka varem. Ma ei ole seda nii põhjalikult uurinud, seda. Küllap vahepealsed aastad on noori ja lapsi ka loomulikult kiriku juurest eemal hoidnud, sest ütleme ju välja selle, et oli jo keelatud laste- ja noorsoo ja ja mistahes diakooniatöö väga palju oli keelatud. Ja just siis tuli kiriku juurde hella teder ja sinu kooride sünniaastaks võib ütelda 952. Mis aeg see siis oli enne seda ja, ja, ja pärast seda ja ja kuidas sa julgesid teha siis kirikus oma koore? Aeg oli muidugi keeruline aga. Kui ma kiriku juurde tulin, siis kooria ei olnud ja esimesel jõulupühal olid vanad lauljad. Osa Kaarli lauljatest seal vahepeal üldse koorid ei töötanud, olid läinud pühavaimu kirikusse, seal oli organist ja koorijuht olemas ja nad laudset seal aga veel pandi siis panime kokku, siis mina ja siis organist, halve, pühamu kirikust, lauludest ühe niisuguse koorikese, kes siis laulsid ka ühel pühal, ma ei tea, kas nüüd just, ma ei mäleta enam, kas oli see jõululaupäeva õhtul? Ma arvan küll ühel teenistusel, kuna kolm teenistus siis ühel teenistusel laulis ühendatud püha vaimu ja Kaarli vanade lauljate koormäega tekkis omal ka mõtegoori asutada, see sai siis kohe uuel aastal teoks. Kui nendest lainetest räägime, siis tükk aega oli niisugune teatud mõttes stabiilne periood, kus sa said oma kooridega tööd teha ja ja te saite oma kirikus esineda, aga kes suurt rohkem nendest asjadest ka räägime, niisugune uus ärkamine või uus tõusmine, uus tuhast tõusmine oli 86. 87. aastal 88. Siis kui Marika Kahar sõdurid ka kiriku juurde ja kui otseselt ei olnud veel nagu nuppa niisuguseks ütleme siis noortetööks, aga kiriku juurde tulid ja jäid juba niisugust arutlusgruppide ja leeritundide ja leerirühmade põhjal nooremad inimesed, et oli võimalik teha seal oma kammerkoor ja kammerorkester ja, ja hiljem siis ka muud koorid. Need 87 Marika Kahar, kuidas sina seda uut lainet tunnetasid? Hakkas vähehaaval tulema uusi noori inimesi ja siis oli mõte, et nii, et nendel oleks mingi tegevused, nad kinnistuksid koguduse juurde, siis lihtsalt hakkasime nendega vähehaaval laulma, sest mujal kirikutes oli seda juba tehtud. Julgelt. Aeg oli ka palju-palju vabam, siiski vabam võrreldes 60.-te 70.-te aastate hiinakas, vähemal peale. Need, noored on ise rääkinud, et just nimelt töö igat sorti kiriku töö kaudu ja kiriku, puhastuste ja koristuste ja muude niisuguste tööde kaudu just laulmise kaudu tulid nad kiriku juurde, et need noored, kes tulid noortekoor ja kammerkoori et nad nagu kinnistusid igas mõttes juurtega sügavamalt kiriku juurde. Nüüd Ene Üleoja sinu kooli ja noorpõlveaeg ja õppimise aeg. Me mäletame sinu kaunist häält soololauljana Kaarli kirikus. Aga kas sa kohe julgesti julgesid sinna ülesse koori peale ja orelisse ronida, kas sa ei kartnud, et keegi märkmikuga su järel käib ja kuupäevaliselt üles kirjutab, kellega sa kohtud ja kuhu sa lähed ja kus sa laulad ja mis sa teed, kas sa ei kartnud röga oma pere ja kool? No ma algasin ju ikkagi 56. aastal Ma tulin hella segakoori laulma kõigepealt. Ja ma olin siis vaba ja vallaline ja noor minu tähendab mu lapsepõlve perekond, ei linnud mulle kõige vähemat takistust ei olnud meil üldse probleemiks. On olnud niisugune. Sihukesed traditsioonilised luterlased. Ja see see ei olnud probleem. Tähendab, probleem oli küll õhus hõljus kogu aeg, sellepärast et noh, oli, ma ju õppisin, ma nägin, mismoodi represseeriti näiteks noori inimesi, minu klassiõde oli. Neiupõlve nimega Malle Soosaar, tema isa oli Hagerissis veel õpetaja, hiljem orjaani õpetaja. Ja ma ei saanud ülikooli selle pärast sisse, et tema isa oli kirikuõpetaja. Me teadsime seda kõik, aga noor noor inimene, esiteks ta ei mõtle väga sügavalt kõige järele ja peale selle mul oli kirikus niivõrd hea olla mul niisugune turvatunne siin ma ei oska seda kirjeldada. Ja see oli nagu tähtsam ja olulisem kui see hirm, mis muidugi kogu aeg saatis ja eks oli ka momente, kus seda tule ka. Ega ma kusagil seda ei deklareerinud, ma ei olnud mingisugune niukene tissidendi tüüp, kes oleks sellega kuidagi ennast eraldanud, teistest või paremaks pidanud, ma elasin oma elu väljaspool samamoodi nagu kõik teised noored inimesed ja ma ei kõnelnud sellest. Ma ei surunud ennast kuskil peale ega ei teinud mingisugust noh, sellest nagu mingisugust numbrit. Ja, ja ma ei tea, väga paljud teadsid ja minul on lihtsalt. Olnud kaitse peal, ma ei oska selle peale mitte midagi muud kosta. Ella Teder, kuidas teie nootidega saite? Teadaolevalt ju ei tohtinud trükkida ja kirjastada vaimulikku muusikat. Kuidas te paljundasitama noote? Noh, teatud määral oli meil ikka Kaarli koguduses noorte järelejäänud, nii et seal niisugune nooditagavara oli olemas, korrastasime selle ära. Aga muidugi, kui midagi uut oli tarvis, siis kas siis said, lihtsalt kirjutasid need inimesed, kes oskasid enam-vähem nooti kirjutada, sellepärast et ega mina pole jõudnud iialgi kirjutada, need laulud oli küllalt palju. Et need noodid välja kirjutada ja siis palju tegime fotonute, keegi kirjutas selge käega ära ja siis sai pildistatud osa on neid üsna, mõned kustuvad mingipärast, ma ei tea. Nagu foto ilmselt ei ole see pilditehnikategemistehnika nii hea olnud, aga osa on, aga selge, et veel praegu. Kuidas inimesed tahtsid tulla koridesse laulma, tulid nad kergesti või tuli neid otsida ja vaeva näha. Ei, mina ei ole otsinud mitte ühte lauljatele, mina käin, kata kodustaga olemas, miks sa ju laulame, tulnud inimestel olla väga hästi laulma käinud õpetajad teatasid kirikusse. Asutatakse koorsel, sel kuupäeval on esimene praam. Tähendab kukkuda, olemine algul ja siis muidugi hiljem tulid proovid ja inimesed tulid pidevalt. Esimehe hakkasime peale. 12. veebruaril 52. aastal ja terve see esimene aasta, ütleme kevadeni kogu aeg pidevalt. Esinemise esimene kord esinesime siis suurel reedel ja üles ukse peal. Ja seepärast ja kogu aja pidevalt tuli laule juurde. Iga kord, kui me esinemisi jälle tuli üks, mitu, mitu inimest iga kord juurde. Mis laulud inimestele väga meeldisid, sel ajal? Üks esimestest oli igatahes. Partjanski pühad haavad, palisin nootides, näid mis paremini nagu kõlavad alguses, võib-olla ta oli nii raske natukene, aga aga ja Suberti püha ei ole täpselt meeleslaga tuntud klassikalisi asju. Mina olen ikka sihuke rohkem niisuguse klassikalise joonega olnud elu vaja. Aga mõni heliloojaga eriti mulle meeldib nagu Edgar Arro ja ja tema, kui juba koor oli rohkem koos laulnud, siis me hakkasime teda laulda. Me teame ju, et enne sõda esitati Kaarli kirikus paljusid suurfarme vokaalsümfoonilisi suurvorme ja, ja viimaseks suurvormiks jäi Mozarti reekviem. Ja me teame ka seda, et kui sina tulid oma kooridega tööle kas sulle meeldisid suurfarmid, suurteosed, mida sa juhatasid, mida sa tõid kirikusse? Kõige esimene oligi mul, mis ma võtsin, see ei olnud küll mitte klassikaline asi, aga see oli Johannes Hiiobi enne kirikumuusikasekretär Eesti tema Jesaja kuulutamine. Selle, selle ma võtsin kõige esimeses, kuna ma olin seda just enne, ma nõmmel oli nõmme organisti abi koorijuhiks seal olnud ja see oli mul hästi selge ja mõtlesin, et ta oli niisugune. Kõik inimesed olid siis praegu need, võib-olla mõni laulab veel seal selles koolis ka, mis praegu veel järg või Kaarlisega koori seal mõni vane lauljaga, siis olid kõik niisugused nooremaealised. Ja, ja seal oli niisugust rõõmsamad kohad koorika sees ja ta oli niisugune. Ta on üldse väga huvitav asi. Ja, ja muidugi selle, seda me laulsime ka mõnikord, ega me üks ühe korraga ei leppinud. Ja siis võtsin seal järjest ikka midagi. Selle beeta veiniga ma vaatasin, et üle läks särama, sulle tulevad oma mälestused meelde. Ja selle, selle looga on mul tõesti väga tihe side. Sellepärast et esimese kogemuse ja, ja tema kujundid ja tema tempude demonstrissid ma sain just nimelt sinu käest. Me õppisime ju ikkagi ajal, kus kus, noh, ütleme, isegi klassika oli juba suure ideoloogilise küsimärgi all, eriti noh, eks ole. Mis seade, laulmine. Ja sealt ma sain selle kogemuse, selle, selle muusika nii-öelda selgeks. Ja siis hakkas professor Karindi, kes oli siis juba rehabiliteeritud ja töötas konservatooriumis õppejõuna ta kogus kokku ühe niisuguse noh, vähem kui kammerkoor. Me nimetasime seda üheks niukses pundiks, lihtsalt entusiastid, eks. Ja hakkas meiega oreliklassis. See oli siis veel tolleaegsel, Suvorovi puiesteel oli meil üks väike orel üles seatud ja vaat seal oreliklassis pühapäeva hommikul. Ta hakkas meelde laulma natukene kohutavaid asju ja ta võttis sellesama C-duur messi. Nii, et selle sai seal teist kord see nii-öelda läbi tunnetatud ja ma tean, et see jäi mu külge nii tugevasti, ütleme lõpukavasse. Ma võtsin kreedo seal. Meil oli vaja üks nagu surve teha ja ma pean ütlema, et, et selle Tseedur messi järele igatseb mu hing siiamaani ja ei ole veel välistatud, et ma teda ükskord meie kontsertkooriga ette kannan. Küsimus on ainult selles, et ta vajaks nagu orkestrit, aga teda võib kirikus teha ka oreliga, midagi juhtub. Nii et aitäh. Ma pean ütlema üldse hellad vad, tänu sinule on mul seesama Beethoven on kreegi reekviem, ma mäletan, kuidas tulid kuulama sinna üles tormis ja Matsov vaikselt hiilisid üles koori peale. Ja, ja seesama Hiiob, seda ma laulsin kaasa. Ja panin siis kooris. Ja Ella Teder on kirjutanud ka ise koorilaule. Alles äsja võisime kätte võtta uue kogumiku segakoorilaulud, kus on sees, kui mitu laulu salongis sees. Mida sa kirjutanud oled, Marika Kahar teab, võib-olla täpsemalt kirikumuusika liidu esinaisena oled sa selle eest hea seisnud, et need noodid võiksid välja tulla uues rüüs kirjastatud saada ja et oleks jällegi kooridel lauluvara. Selles kogumikus on 17 laulu. Need seitse, teistele Tederi segakoorilaulu ja kasega kori mutta on sinu kirjutatud, mis aastases lemata kirjutasid. Mäletad. Enne koor sai 10 aastaseks, siis pidanud peab olema siis 62. aastal. Kui sa laule oled kirjutanud mis sind inspireerib, kus sa tekstid leiad ja mis sees, mis su südames toimub, et üks laul tahab ilma sündida? Jah, ega muusika ma lihtsalt, seletused on raske, pead kirjutama. Kaarli kirikus on tänase päevani teisi muusikuid kaagis peavad kirjeldama, tahavad kirjutada, kirjutavad. Kaarli kiriku perre kuulub noor helilooja, alles äsja 20 seks saanud Jaanus Torri organist. Aga meil on siin stuudios täna kaasas ka oma kassetil muusikat valmis seade Eerik Jõks, kes on kirjutanud palju kauneid sõnumiga tõsiseid kirikulaule. Ilmsesti eelkõige silmas pidades oma tütarlastekoori, mida ta juhatab aga ka suuremaid lauljaid sinna juurde liites. Ja ma usun, et nüüd ongi valmis avamäng ja esimene koor tema jõuluministeeriumist. Kuulsime algusosa Eerik Jõksi jõulusaladusest ja oreli mängisin Piret Aidule. Greta Edela, sina oled ametinimetuse poolest Kaarli kiriku vanemorganist, see tähendab seda, et sa pead ilmsesti väga palju koordineerima ja ja sättima ja plaani panema. Aga sinu valvsa pilgu alt ilmsesti käivad läbi ka juba traditsiooniks saanud muusikaõhtute kavad. Kas sa mäletad ja Marika Kahar kindlasti aitab sul meenutada, millal ja kuidas sündis. Taaselustada taasäratada aastal 1924 Mihkel Lüdigi poolt alustatud muusikaõhtute traditsioon. Siis, kui 23. aastal kuus orel õnnistati jõulukuu 16. päeval siis väga paljud koorid ja solistid leidsid, et see on üks väga hea orel ja ja kõik tahtsid Kaarli kirikusse esinema, laulma tulla. Ja küllap siis ka nüüd meie ajal see muusikaõhtul, et traditsioon on elanud täna. Eks ta nii on jah. No ühelt poolt tänu heale orelile aga teiselt poolt ka sellele üsna proosalisel põhjusel, et meil on niisugune avar ja suur kirik mis näiteks praegu kaasaegsetes oludes mahutab ainsana noh, piisaval ruumi pakkudes ERSO pluss koori. Jaa, jaa, on tegelikult muidugi nüüd ka suuremate projektide puhul teistes kirikutes proovitud teha, aga nad ikka natukene nurisevad ja kui nad jälle tulevad mingisuguse uue pakkumisega, siis võib-olla meie natukene jälle nurisema ja mõtleme, et sellega on palju tüli ja tihtipeale see kava nagu hästi vasta meie nõudmistele. Aga noh, hea, et nad ikka tulevad ja nad tahavad teha ja ja eks see harjumine niisuguste suurte kontsertidega, see on võtnud ka palju aega. Sest tükk aega, kui ikkagi üldse niisuguseid asju ei tehtud ja kui noh. Ma ei, ma ei kujuta endale ja ausalt öeldes ette eriti seda keskkonda ütleme näiteks 70.-te aastate keskel. Te oskate kindlasti nüüd minu arust paremini öelda, kuidas oleks tulnud kõne alla, kui näiteks ERSO oleks üks päev öelnud, et tema tahaks näiteks Kaarli kirikus kontserdi teha. Ega neil vist mõtetki tekkinud, eks ju. See oli mõeldamatu, ma mäletan ükskord situatsiooni. Tähendab, dirigendid siiski käisid, luurel. Käisid luurel? Ma mäletan ühte pühapäeva hommikut, see võis olla just nimelt 70.-te aastate paiku. Ja ma istusin oma traditsioonilisel kohal. Vasakul seal selles tiivas ja ma istusin seal ka alati teatud tagamõttega, et ma ei ole ka esimesele sisse tolmavale nuhile näha, et ma olen seal nurga taga nii-öelda. Ja pooleteenistuse pealt äkkimine, vaatan, et eriklass liigub seal niimoodi peilib, vaatab ruumi ja kuulab ja niimoodi ja teenistus lõppes ja see oli nii tore pöördumine, kui ütleb niimoodi, et ei ega mina ei ole siin, ma olen siin asja pärast siin. Tähendab teil siia ruumi küll, aga üldiselt noh, see oli mõeldamatu, et kirikus, et kirikusse tulla ja kontserte teha ja ma arvan, et meie Enda kirik ei olnud sellel ajal ka üldsegi valmis selles suunas mõtlema. Sest see võitlus kirikuga kontserdikoha eest ju kestis väga kaua. Ja ma mäletan seda, kuidas motiveeriti seda, et siia tuleb sisse juhuslikku rahvast, ma ei tea, kas maailmas ja siin päikese all on olemas juhuslikku inimest. Ja et nad rikuvad ära kiriku aura, et nad toovad endaga kaasa midagi niisugust, mis lõhub selle peale siis üks kiriku liige, aga ka muusik ütles niimoodi, no siis see kirik ei olegi seda väärt, et kirik olla, kui ta ei suuda oma aurat, puhastad ära või kui ta kardab inimest, kes võib-olla tema arvates ei ole küllalt puhas. Võib-olla ta tuleb ja saaksin puhtamaks. Et noh, siin oli nii palju nihukesi huvitavaid variante. Aga muidugi, selge on see, et iga teos ja iga projekt kirikusse küll ei sobi ja siin tuleb nähtavasti Nendel, kes oma projekte pakuvad, ka natukene tööd teha, taustauuringuga, missugune kirikuaasta ajajärk parasjagu on ja, ja siiski, mida see muusika eneses kannab, mida tuuakse sinna kirikusse, seal pääselt? Kas te mäletate, kui rahuliku järjekindlusega oratooriumi festivali aegu enne laulusildu esitati Tallinna kirikutes suurvorme? See oli väga kaunis nädal Tallinna äratusnädal ja väliselt justkui pakuti vaid muusikat, kui niimoodi öelda, aga tegelikult et oli selle tähendus palju suurem ja sügavam, et kartused olid ju vastastikused ja kahepoolsed nii nii kirikupoolset kui kui väliskirikupoolsed. Ja ka meil oli kartus kiriku kontserdil olla. Kas me nüüd taime plaksutada v tohib ratsutada? Kuidas selle kirikus plaksutamisega lugu on, tohib või ei tohi? Minu sisetunne, kui ma tohin öelda, lubab küll plaksutada, sellepärast et tähendab, see on inimlik rõõm, mida ma väljendan. Puhas rõõm. Teine inimene peab seda rõõmu kogema. Kui ta ainult aimab seda vaikuses. Vaat ma tahan siin öelda, et Itaalias näiteks kui ma oma endise kooriga seal käisin, esinesime ainult kirikutes. Ja meil ei olnud ainult vaimulik, muusika ja itaalia vaimulikud, ütlesid, milles küsimus, nad olid nii mõistvad, nad olid nii liberaalsete võite kõike teha, kuid ei, südametunnistus on puhas ja kui selles ei ole, noh, ütleme midagi niisugust räiget rõvedat, eks ole. Katoliiklased, katoliiklased. Kas te tahaksite meenutada inimesi, kes läbi aegade nende aegade, mida meie teame ja mäletame, on laulnud kirikus on mänginud kirikus solistina? Ma tahtsin veel rääkida nendest nimedest kui küsiti, et mis, kes laulis ja mis millised solistid laulsid, aga ma tahtsin veel ühe loo ära rääkida. Koori kohta. Nimelt seda, et vahepeal nõuti, ma täpselt ei oska ütelda, kes Nõukogude täitevkomitee osaside volinik või või kes nõudis, et peavad kõik andma oma koori nimekirjad täpselt, kes kooris laulavad. Et nemad arvasid, et, et need inimesed on nagu vene kirikus kõik palgalised tol ajal vene kirikus võib-olla praegu conpalgalised koorid, ma ei tea. Aga meie inimesel muidugi me seda ei annud selle põhjendusega, et meil koor ei ole, palka keegi ei saa ja kui laulavad, tulevad inimesed kokku ja kohe laulavad. Me olime nii musikaalsed ja seda ei pannud keegi imeks ja meile ei küsitudki, kuna meil pidevat koori ei olnud nagu nimekirja anda, ei saanud täna tulla, sina, homme tuleb tema, istume koos, laulame. Ja toredad ajad. Aga solistide kohta võib ütelda, et meil oli väga hea solist kaua aastaid laulis tema Tenno Vironi õpilane Evald Oja. Tal oli väga tugev hääl ja terve Kaarli kirik oli kohe täis. Nii et tema laulis tõesti ikka kaua aega ja ja palju küll talitustel ja, ja, ja ta laulis ka nendel suurvormides kaasa mitte kõigis, sest tal oli mõningased raskused. Aga, aga näiteks selles üks päev enne kui laulsime, siis ta laulis ja mõned niisugused asjad. Aga siis tuli meil juba Ene Üleoja, tol ajal oli ta Ene Kaasik ja tema aitas siis välja, kui ta kooris laulis, laulis solistina ka. Ja muidugi me ei julgenud seda nime kellelegi ütelda ka inimesed küsisid, et vaat nad tahaks seda lauljat, kes siis laulis. Siis ma ütlesin, ütelge ainult teene. Ja siis ikka inimesed küsisid lastele seenega, seene tuleks, laulaks, tema oli niisugune hääl ja väga selge diktsioon, mis inimesele meeldib, sest ei saa üldse niisugust muusikat teha kirikus, kui ei ole diktsioonis, sellepärast olen mina ka selle vastu, et jumala teenistusel lauldakse võõra keelelisi laule, mis kõik koguduse inimesed ei tunne, neid mitte. Aga see on ka nagu sõnakuulutus. Ja kuulutama peab ka kirikumuusik ja koor on ka kuulutaja osas. Sellepärast peaksid need laulud, mis teenistustel kasutatakse ikkagi olema kõik eestikeelsed, et kõik inimesed saaksid ja väga selge diktsiooniga siis on sellest kasu. Kontserdid võivad muidugi olla kontsertesinemistel, sest väga palju muusikat on ikka klassikalist muusikat kirjutatud ongi peamast kõik kas ladina või mõnes muus. Ja nüüd viimasele, seal juba on meil väga tublilt laulnud Hellerist mägi kes on endine raadiokoorilaulja. Aga ta juba tol ajal hakkas kirikus laulma, kas ainult küll solistina. Aga nüüd ta vist liitus koorigagi. Nii et ta on üks väga ustav inimene ja ja oleme tema. Kes jätkaks? Meeslauljatest, on laulnud ka väga palju ärni kiis küla muus, kes põhiliselt laulab külla ja Tallinna Jaani kirikus, aga ta on siin Tallinna teistes kirikutes aidanud kaasa eriti k talitustel. Kas ainult lauljad on kirikus solistina esinenud? Instrumentalist ei olegi idealistid, kasarmud, näiteks. Näiteks Silvia milli, kes aastakümneid mängis kirikus solistina mull. Ja üks huvitav lugu on meil temaga, tal oli väga raske südamehaigus, nii et ta ei saanud üldse käia. Ja siis ta enne tuli kirikusse ühel pühapäeval ja ütles, ma mängin nüüd võib-olla viimast korda, et ma lähen nüüd Moskvasse lõikusele. Ja kas ma enam tagasi tulen, ei tea, aga ma ei saa nibudega elada. Ja mängis siis solistina sel pühapäeval. Ja kui ta tuli tagasi sealt operatsioonilt, see tal hästi õnnestus, siis tuli ta jälle, ütles. Ma tulin nüüd uuesti. Nüüd ma sain jälle ja tulija mängisin õuest. Õudselt miljon mänginud. Silvia Tobias on isegi harfi mänginud kirikus ja, ja puhkpill. Ja organism. Loomulikult organism. On ja mina oma noorusest mäletan, et ükskord julges isegi raskele seni Siimon Kaarli kirikus vistrik talitus. Seni Siimon laulis ja nuia aia pärast Siberist tulekut, eks ole, igal jõululaupäeval, kui mitte muul ajal viimasele teenistusele tuli, professor Alfred Kareti mängib aremegi barrelit. Kusjuures ta mängis muidugi tihemini, kaade mängis. Ma ei mäleta, mingisugune nädala keskel, kas esmaspäeva õhtuti olime? No vat nii enne piiblitundi tuli Karendi vaikselt, hiilis ühest uksest sisse ja siis teisest uksest tuli see, kes talle ette keeras ja siis üleval saadi väikselt kokku ja mindi lahku jälle niikuinii natuke tundmatuna, eks ole, nii et ega me nagu paaris härjad ei käinud sest ikkagi Vino professori valus Siberi mälestusi oli ta ikka nii hellaks teinud, et ta tuli mitte eriti lehvi hõlmisina kirikusse, vaid tagasihoidlikult ja vaikselt, kuidas ta mängis. Nojah, me siin äsja omavahel just rääkisime, et ta orelikäsitlus oli minu mäletamist mööda niisugune eriline siis ta oli väga jõuline. Ta registreeris orelit kuidagi väga säravalt. Et ma ei tea, mis ta selle Kaarli oreli käest või kuidas ta need, need värvid sealt kätte sai. Ja temas oli noh, nihukest mehelikku jõudu on ikka tunda, kas, kas orelinaine või mees kumbki paneb sinna oma temperamendi, mingisuguse jõu sisse. Ja muidugi noh, nagu me rääkisime, kuna ta oli heliloojad, oli erakordne improviseerin ja tema improvisatsiooni toolid. Need olid nagu valmis kirjutatud teosed, see oli uskumatu, et ta seal võttis ja hakkas kohapeal midagi tegema, all istusid, võis jääda niisugune mulje, et ta mängib kuskilt ette kirjutatud noodist, midagi nii täiuslikud. Teeme nüüd oma juttudes väikese pausi, kuulame ära külakümnesed uudised ja seejärel räägime Kaarli koguduse ja kirikumuusikaelust edasi. Enne aga kuulame veel ühe väikese Mart Siimeri laulusalm number 103 ja selle esitab meile Tallinna Kaarli koguduse kontsertkoor Ene Üleoja juhatusel.