Eesti luterlik tund. Tere õhtust, algamas ootetunni seadis kokku Ene Pilliroog. Ja ma korjasin siia saatesse salvestusi kontsert kohtumiste sarjast, elulõng, mis käis teemal avatud kirik septembrikuu lõpus päris mitmes kirikus ja pastoraadist inimestega kohtumas mõtiskemas teemal avatud kirik. Mida siis see mõte eneses peita võiks, see avatud kirik. Milline on olnud avatud kiriku ajalugu, kuidas see kirik sündis, kuid peidetud ta esialgu oli ja missugune see mõte tänases päevas. Ja võiks olla kontsert, kohtumiste sari? Elulõng on juba mitmest hooajast küllap nii mõnelegi külalisele kuulajale ka. Me oleme selles sarjas kohtunud väga paljude õpetajatega ja siin on esinenud rohkesti muusikuid. Ja see kohtumiste paik on eelmistel hooaegadel ikka olnud Estonia teatri talveaed. Aga sellest hooajast oleme püüdnud jõudumööda neid mõtteid ja muusikat viia ka mujale, kui vaid Estonia teatri talveaed oma paiksuses on. Nii et selline liikumine, avatud kirik toimus siis septembrikuu lõpus kursi kirikus, Jõgeva kirikus ja Palamuse kirikus. Selles saates ütlevad kulm diakon õpetajat oma sõna- ja mõtte avatud kiriku mõiste lahti rääkimises. Need on kursi diakonõpetaja Sulev Sova, Jõgeva kiriku diakon René Alberi ja Palamuse kiriku diakon Margit Lail. Tumistel esinesid aga sopran Kaie Radio, organist Kadri Ploompuu. Sellepärast valisin ka tänasesse saatesse just Nende muusikute poolt helisalve jäänud teoseid ja alustabki Kaie Konrad, Kadri Ploompuu tuua Lui Verni lauluga tantum Ergo. Nii et kurssi õpetaja Sulev samaga käime, seda teed nagu inimenegi, kes kirikusse tuleb igal pühapäeval ja kui on mõni taritus sisse sagedamini veel kuidas kusagil peres selleks vajadus. Kui suurem kursi kogudus praegusel hetkel liikmemaksumaksjat oli eelmine aasta. Kas see number on nüüd nende aastate jooksul tõusnud või langenud, kui sa siin oled teeninud? See on jäänud 10 liiget siia-sinna samaks need, kes on siis selle liigne maksu maksnud. On nimekirjas ja kui kaua sa kursi kirikus oled teeninud? Kuue aasta läheb juba? No inimesed on juba tuttavad näo ja nimepidi. No enam-vähem saan seda siin ütelda, et olen juba asjadega kursis inimeste tundmise koha pealt kui ka kohalike olude ja võimaluste tundmise koha pealt. Ja millise tööga inimesed siin tegelevad, on kaunis, sügislehed on langenud, põldudelt on üldiselt vili koristatud, kõigi täna siin üks tubli kombainer tegi veel hoolega tööd. Karjäär on väljas veel. Aga kuidas nüüd? Peale oma isikliku elamise ja majapidamistööde palgatööd jätkub? Maal üldiselt on olukord selline nagu Eestimaal Eestimaal võib-olla ka laiemalt, et tööd on palju, aga seda, kes palgemaks nagu eriti ei ole. Nõnda siis tulebki vaadata pastorile ka, kust kohast teda elatist tuleb. Et seda teenida, palka? Igapäevaseks elamiseks. Ja kust see Lätis tuleb? See tuleb, maal tuleb maast. Nii nagu ta alati on tulnud on. Sest need, kes elavad Maal, on enamuses pensionärid või igal juhul riigi poolt üleval peetavad maksujõulist inimest ei ole ju koguduste. Või on neid väga vähe ja need, kellel võimalik maksta, maksta kirikumaksu, maksta seda ju teatavasti ei tee. Ta on siin hoolega kasvanud selle viimase kuu aasta jooksul. Mina olin siin viimati neli aastat tagasi, siis ei olnud pool maja vähemasti veel teie käest tagasi. Ja praeguseks on see maja hoopis teise ilme võtnud. Kelle toel see kõik on sündinud ja kelle käte jõul. Oma pere käte jõul ja taevase isa toel. Ja loomulikult taevane isa on toetanud meid siis sõprade kaudu. Soomest kes on aidanud siin enda kätte paarile lisaks midagi teha. Sulev Sova on lisaks kiriku õpetajana siin tegev kui aktiivne ehitusmeister. Mitteaktiivne ehitusmeister tähendab, siin on võib-olla paslik öelda see vanasõna, et üheksa ametit sinna kolm punkti lõppu panna on nagu maa pastoril ikka tegemist kogu aeg olnud. Ja maast oli tennist juttu mis peret toidab. Kui suur on see maa, mis? Peret toidab see kiriku ma, mis Eesti all siis enne sõda jäeti. Kogudusele oli 62 hektarit. Seda on siin jooksul tagastatud, mis ei ole siiamaani kinnistusse jõudnud, aga põhimõtteliselt on see siis jätkuvalt ikkagi tagastamisel. Aga sealt tehakse väljalõikeid. Nii et umbes 50 hektarit on siis maamihkel kasvab. Seal kasvab enamuses Ein jumala armust. Luhaheinamaad, jõeäärsed ja kultuurheinamaad, mida me kasutame karjamaadeks. See vana kirikuhoone on ehitatud siis vanem asu 1648 oli nii. Tänavu oli juubel 350 aastat selle vanema osa ehitamisest. Kuidas te testisite tähistasime seda pidulikuma jumalateenistusega külalised, sõpruskoguduse nõukogud terves koosseisus Soomest Jautsenust ja siis selle kandi kirikuõpetajaks olnud ja hingehoidjaks. Läbi 50 aasta. Herbert Kuurme pidas jutlust. Tammelehtedest numbrid 350 on tänini kiriku peaukse kohal ja nüüd me sinna kirikusse sisse ka läheme. Millal seda hoonet on viimati remonditud? Neli viimast suve on siin katuse juures ametis oldud. Torn värvitud ja tänavu SAISis katus tervenisti peale firma Franciscus tegemistega. Millised tööd järgmist, nagu ees on, kui raha muidugi on? Järgmine suvi peaks jätkuma veel nende väikeste nurga tornikest vahetus ja uuendamine ja käärkambri katus jäi veel teha. Kui hiline on kiriku altaripoolne osa, see laiem osa. Laiendus tehti eelmisel sajandil 1872. aastal, ju siis jäi see vanem osa tolleaegse kihelkonna rahvale väikseks pärast ärkamisaega, kelle altari mina olen? See on tundmatu kunstniku jäljendus tõenäoliselt mingist tuntumast altarimaalist tehtud, on ta kiriku laienduse ajal eelmise sajandi lõpul Dresdenis. Nii palju on teada. Kaie Konrad Kadri Ploompuu harjutavad siin enne järgmist. Elul on ka kontserti orelil. Ja siin Jõgeva maakonnas vist ei olegi nii palju kirikuid, kes võiksid tänuga uhked olla, selle oreli ülemist nende kirikus on, aga teil on see helisemas. Jah, siin kirikus tänu sellele laiendusele võib olla ja loomulikult sellele, et meil on orelimängijaks juba neljandat aastat organist ja orelimeister. Meistril ploom, kes on seda 100 aasta vanust orelit võimaluste piires puhastanud, ei avaldanud ilma suurema remondita siiani. Aga nõnda see on see orel säilinud 100 aastat juba. See on so eriorel Sauer, orel ja, ja ehitati siia kirikusse just täpselt 100 aastat tagasi. 98. aastal, eelmisel sajandil. Kaia just tuli ülevalt kooripealselt alla, tegid Kadriga proovi. Kuidas orel heliseb? Orel on fantastiline, Kadri ütleb, et see on sovery orel ja no seda ei saa üldse mitte mingil juhul võrrelda mingi harmoonia kus me oleksime varem, pidime nagu tegema, aga Orelanud tõesti fantastiline. Nii ilusa kõlaga ja no lihtsalt, ma ei leia sõnu. Tahaksin väga, oi, väga. Aitäh sulle, Kaie, kohe varsti algabki kontsert. Sulev Sova käest, kohe küsin jällegi, et siin on ju muusikud käinud proovimas vaatamas ja kas ka esinevad. Viimane orelikontsert oli siin juuni. Kusjuures. Kui. Aarne Paul Lattik Pariisist kes on seal mingi Ameerikaga organistiks lõpetanud mitmeid sätmeid, akadeemiad ja ülikoole Euroopas noorema põlve organism, et tuli ja esitas kontserdimaa naisteseltside päeval, mis toimusid siin Kursi kirikumõisas. Ja kogu see naiste vägi, umbes 100 inimest oli siis kirikus kes said vapustava elamuse osaliseks. Tänu õpetaja Sulev Sovale aga jätkame nüüd siinjuures muusikaga, mida valisin tänasesse saatesse. Kus esinemas Kaie Konrad ja Kadri Ploompuu. See on Taaveti laul 103 millele on Artur Kapp viisi kirjutanud. Kiida mu hing issandat. Nüüd aga kuulame, mis jäi helilindile kontsert kohtumiste sarjas. Elulõng Jõgeva kirikus. Mill. Diakon Renee Alberi vaatas tagasi avatud kiriku mõistele. Ajaloo seisukohast. Irw elupäevil oli juuda usukultusest kolm põhilist tsentrumite. Tempel sünagoog ja kodutempel oli eelkõige seotud ohverdamisega mida reeglina ei lubatud tuua kuskil mujal udustada lähtuvalt, et jumal kuuleb palveid, mida loetakse templit või suunaga tempi poole oli templiga, ah juudi palveelus, keskne tähendus. Lisaks leidis seal aset ka õpetamine. Templi pea hoone oli muust maailmast ümbritsetud müüridega. Peasissekäigust sisse minnes tuli esmalt vastu paganate seisu. Olete templiõue võis siseneda igav. Ent sellest kaugemale ei võinud mitte juut minna. Sildid keelasid seda surmanuhtluse ähvardusel. Järgmine õu oli juuditarid. Mehed võisid astuda veelgi lähemale altarile. Nende jaoks oli oma Eensalu. Järgnevalt tuli preestrite õu kus nad altaril toimetasid igapäevast ohvriteenistust. Ent preestrite uuesti edasi minna. Pimedasse tagaruumi pühamast püham otse erilisse jumala ligioleku paika. Võis minna üksnes ülempreester. Ja sedagi vaid korra aastas. Sünagoogis mis täitis kohaliku koolihalduse ja jumalateenistuse keskuse ülesannet. Käisid koos need inimesed, kes kauguse tõttu ei saanud. Või siis sai väga harva käia templist. Koogijumalateenistusel ei ohverdatud, rõhk olite õlal. Muidugi, kui koolitööd võisid osa võtta ka muu rahva esindaja. Jumalateenistusest võisid nad osa võtta üksnes siis kui meesterahvad lasid end ümber lõigata ja ristida. Ohustasid pidama teatavaid Moosese käske. Juutide kodu oli samuti omamoodi pühapaik. Vanematel lasus poegade ümberlõikamise kohustus. Peeti palvetunde vanemad, õpetasid lapsi jumala sõna tundmises toiduvõtmise eel palvetati ja nii edasi. Ka külaline sai usulisest vaimsusest osa. Jeesus sai vaimselt kindlasti midagi kodust kaasa. Et nagu evangeeliumides lugeda võime, külastas ta pühade ajal ka templit ning võttis sageli osa dünagoogide jumalateenistustest. Oli nii mõndagi, mis ta sealjuures hukka mõistis millele ei võinud tema meelest üks püha paik avatud olla. Jeruusalemma templis leidis ta äritsejaid kes müüsid ohverdamiseks härgi ja lambaid ja tuvisid. Ja neid, kes tegelesid rahavahetusega ja sealt kasuvõtmisega enesele. Ta tegi, paelus piitsa. Jah, nad kõik pühakojast välja. Korraks pidada ka seda kui asetati rõhk välistele kommetele. Samas aga jäeti südame vagadus unarusse. Nii näiteks oli neid, kes silmakirjalikult palvetasid kogudusekodades Juulitlejate nurkadel et inimestele silma paista. Samuti taastati silmakirjalikult. Jeesus pidas halastust olulisemaks kui ohvrit. Rääkides Jeesusest kui templist lähtuvalt tema ütlemisest enese kohta. Siin on see, kes on suurem kui pühakoda. Ja veel lammutage see tempel ja ma püstitan selle kolme päevaga. Tuleb öelda, et ta oli avatud maailmale. Ometi mitte kõige. Kõrbe kiusatustes näha võimet tõrjus ta kuradi ahvatlused endast eemale. Jumalana oli taga avatud kõigile inimestele, kes teda vajasid. Ta ütles. Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise. Ja veel, kes minu juurde tuleb, seda ei lükkama mitte välja. Ja tõepoolest inimesed tõttasid oma koormate all ägisedes tema juurde. Jeesus võttis nad vaevast vabastada. Tema juurde tulid kaneeli kes ennast lausa vaevatuna ja koormatuna ei tundnud. Mõni tahtis tema imetegusid näha, teised tahtsid tema õpetust kuulda. Ja ka sellel pinnal oli neid, kes temasse kiindusid. Viimaks, kui Jeesus ristil suri kohanes sellega otsekui uks taevariiki. Jeesus ütleski. Olen üks. Kui keegi minu kaudu sisse läheb, siis ta saab õndsaks. Tema hingeheitmise hetkel kärises templiriie pühama paiga lõhki. Patusele inimesele oli pääs Jeesuse läbi. Jumala juurde avatud. Kama järel, Kaiatelt nõuab Jeesus avatust. Märksõna siin juures on armastus. Teie olete maailma valgus. Jääda varjule, linn, mis asetseb mäe otsas ei süüdata küünalt ega kanda seda vaka alla, vaid küünlajalale. Ja see paistab kõikidele, kes majas on. Nõnda paistku teie valgus inimeste ees. Et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie isale, kes on taevas. Ta nõudis, mitte üksnes armastuses nähtaval olemist. Vaipa, usu nimel välja minemist. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad neid ristides, isa ja poja ja püha vaimu nimesse. Ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Apostlik ajastu. Kuigi kristlased teadsid, et kõige kõrgem ei ela kätega tehtud kodades. Aujärg on taevas ja maa on tema jalgealune järv. Siiski mõisteti piirduda üksnes seespidise ja vaimse teenistusega. Vajan ka nähtavat kirikut, mis oleks teejuhiks inimestele hoiaks korja koos, kasvataks ja toidab seda jumala sõna ja Jeesuse poolt seatud Saklementidega. Nii nagu Jeesuski käisid esimese põlvkonna kristlased templis ja võtsid osa dünagoogide jumalateenistustest. Armastatud kooskäimise kohaks, sai tempjeesu niinimetatud Saalomoni võlvitud hoone. Kus apostlid avalikult õpetasid milles lubati ka mittekristlastel osa võtta? Ometi Taistid hakkasid üha enam kristlasi eneste seast välja tõukama. Nende meelest oli kristlus nende esivanemate usu pilkamine. Teisalt mõistlik kristlased isegi, et Jeesuse poolt seatu ei sobi kokku vana käsumeelse ohvriteenistusega. Pärast hakati üha enam tundma vajadust oma kooskäimiste kohtade järele. Kristlased hakkasid kogunema eramajadesse. Ilmselt jõukamad, kellel olid sobilikud ruumid. Seadsid need kiriku käsutusse. Postide tegude raamatus öeldaksegi. Nad murdsid leiba, kodasid mööda ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega. Osutatakse ühisele armastussöömaajale. See oli õieti Jeesuse ja ta jüngrite lauaosaduse jätkumine mille kõrgpunkti moodustaski eelnimetatud leivamurdmine ehk püha õhtusööma. Sellest võisid osa võtta üksnes ristitud. Sellisest kooskäimisest hakkaski välja kasvama jumalateenistus oma korraga. Apostlid täitis Jeesuse misjonikäsku ei piirdunud üksnes tegevusega eramajades. Vaid vaimust kantuna läksid nad ka välja ning kuulutasid avalikult näiteks turuväljakul. Siis hakkas apostel Paulusega mindi ka paganate, see tähendab mittejuutide keskel. Kasvas kogudus jõudsasti et mõned tulijad tõid enesega kaasa ka midagi sellist, mida ei võidud vastu võtta. See pära seati sisse kirikukari. Need inimesed kogudusest, kes elasid kõlbluse vastaselt või levitasid valeõpetust heideti kirikust välja. Kristlast peetju aga jumalatempliks kus liha ja vaimu rüvedusel ei võinud kohta olla. Küll aga armastusel. Jaakobuse kirjas seisab. Puhas ja laitmatu jumalateenistus jumala ja isa ees, on see vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses. Ja hoida ennast maailmast reostamata. Pärast apostlik aeg olla läheb eelkõige teine sajand. Kuna kogudused kasvasid paati suuremaid kohti kui eramaja Esmakordselt mainitakse kirikuhooneid essa kroonikas aastal 201. Miluputus hävitas kaks kirikut. Kirikute uksed olid küll avatud oma riigi paganliku rahvastikuvaenulikus. Kristlastesse põhjustas selle, et kristlased oma misjonitöös tõmbusid tagasi. Rohkem kiriku seinte vahele. Siis levisid paganate seas mitmesugused kuulujutud. Näiteks kristlased tapavad oma koosviibimistel imikuid, et süüa nende liha. Kristlasi peeti inimsoo vihkajateks, kuna nad avalikkust avalikest üritustest tagasi tõmbusid ega võtnud osa keisriusulistest austamisest. Need süüdistused andsid paljudele põhjust ässitada masse kristlaste vastu. Ka keisrid võtsid tuld. Märtrite arv üha kasvab. Et selline tegevus ei suutnud kirikut summutada. Vastupidi, läbi sai kirik tuntuks seda just oma seesmise jõu poolest. Avalikke hukkamistel andsid kristlased oma kodust tunnistust ja surid selle nimel. Üks kirikuisa on kirjutanud. Surres võidame, meie. Märtrite veri on risti uduseeme. Teine tagakiusamist läbi sunnitud Dio propaganda ja samas kristlaste juures kaugele silmapaistev vennaarmastus pani paganliku maailma jahmatama ja kadestavalt küsima. Mis on see jõud, mis neid kanna? Me paganliku maailma poolt seejuures kristlastevaheline ühtekuuluvustunne võis ilmselt olla üheks põhjuseks miks muutusid kristlaste kooskäimised osaliselt kinniseks, isegi salajaseks. Tuleks välja niinimetatud parkaan, distsipliin. Ristimise ja armulaua sakramendi mõjusti õnnistusest jutustati koguduses küll avalikult kuid neid talitusi ei tohtinud keegi mittekristlane näha. Ja koguduse liikmed tohtinud nendest teistele jutustada. Ka jumalateenistust jagati peagi kahte ossa. Jalutusosa lõppedes pidid ristimata inimesed lahkuma. Teenistuse teine pool usklike jaoks. Mõned mõtted kiriku avatuse kohta tänapäeval. Jumalateenistusest võivad kõik inimesed kes seda soovivad, osa võtta. Muidugimõista valitseb teenistuse ajal kord ja need, kes toovad kaasa korratult ja segadust. Või veelgi enam laamendamist, need jäägu koju. Näiteks Võrus oli mõned aastad tagasi kiriku ukseteenistuse ajal sisse punt satanist kellel suurte raskustega jagu saadi. Kui väiksed lapsed tulevad teenistusele siis tulebki mõista nende lapsemeelsust. Ometi peaks lapsevanem oma lapsel silma peal hoidma. Et see teenistuse ajal näiteks üle altarivõre ei roniks. Teise omasugusega tagaajamist ei mängiks. Kui kiriku hoone kasutusele võetakse sisse pühitsetakse eraldatakse pühaks otstarbeks kohaks, kus jumala kohtab inimest kus inimene vaatab jumala poole. Seepärast on enesestmõistetav, et siia ei sobi mitte kristlikud üritused. Võimalik, et kunagi tulevikus kui issand inimkonnale päevi annab võib teenistuse, ruumi või jumala teenistuses olla midagi uut, mille kohta me täna ütleme, et see ei sobi. Nii näiteks ei olnud ju orelit kirikus kuni seitsmenda kaheksanda sajandini. Selle kasutuselevõtt põhjustas rajal teravaid arvustusi ja ettepanekuid tema keelamise kohta sest tänava pilli seostati paganausuga, kuna seda kasutati vanas, Kreekas lõbusate ja kergemeelsete imalikude viiside mängimiseks. Õigeusu kirik ei ole tänini orelile ruumi teinud. Nii kõneles elulõngasarjas Jõgeva kirikus Jõgeva koguduse diakon René Alberi. Nüüd kõlab, aga seisan Franki Ave Maria. Kaie Konrad. Ja Kadri, palun. Ja teemal avatud kirik mõtiskleb nüüd Palamuse koguduse diakon Margit Lail. Kiriku avatus tuleb ka selle küsimuse juurde mida sobib kirikus teha, mida soovib kirikusse tuua. Ja hiljaaegu oli meie ajalehes Eesti kirik ühe jutluse pealkirjaks kas jumala armastab jäätist. Kas jumal lubab kirikus plaksutada? Kas jumal lubab jalgpalli mängida? Need on kõik ühe küsimuse pisut erinevad väljendused, mida siis sobib tuua kirikusse. Kirik on hoonena see koht kus koguneb see kirik. See kogudus kes on vastu võtnud evangeeliumi ja püüab selle järele oma elu elada. Kirik, pühakoda on pühitsetud jumala teenimiseks kristlaste kogunemise kohaks. Siin palutakse, valatakse ja kiidetakse jumalat. Meie üks ütleb. Pühakoda teiseks koduks ristimises, mulle sai. Pühakoda on ristiinimesele teine kodu sest siin me saame, osa on rohkem kui kusagil mujal ja omaette jumalaga. Ja see on kiriku esimene funktsioon. Mis on jumala teenimine. Iga kristlase hingetunne peaks olema jumala teenimine. Ja sestap ei saa öelda, et ei ole midagi, mis ei sobiks kirikusse. Kuidas keegi jumalat teenib. Aga kas kõike peab tegema kirikus? Selles on küsimus. Kas jumal armastab naermist? Kas kirikus tohib naerda? Kui me mõtleme inimese ja jumalasuhte peale siis on see küllaga kõige intiimsem suhe inimese elus üldse. Me võime väga lähedase inimesega rääkida küllap peaaegu kõigest aga ainult peaaegu kõigest, mitte kunagi päris kõigest. Jumal näed meid igal juhul läbi kõige sügavamatesse soppidesse ja jumala ees on kõige parem olla vaikselt midagi ütlemata. Lastes lihtsalt jumalal meile rääkida, on kõnelus jumalaga, on palve ja on öeldud. Kõige pühamas paigas ei ole naermist. Sest seal on naer ja rõõm sulanud palveks. Kõige pühamas paigas Toomen elu kriimsemad, küündimatused, kõige sügavamad sügavused, jumalaid, aitäh. Ja paljud asjad lihtsalt jäävad selja taha ja kaotavad oma mõtte. Selles kõige pühamas paigas. Me ei saa küllap inimestena teha vahet täpselt, mis asi on kristlik ja mis ei ole. Selge, on see. Kui kuulutatakse välja näiteks kristlik draamaring, siis seda teha ei saa inimesed, kes ei ole kristlased. Kristlik spordivõistkond ei Koosne mittekristlastest ja nii edasi ja nii edasi. Kui kiriku uksed on avatud. Kui ristiinimese süda on avatud, küllap siis märgatakse neid ootusi ja lootusi, mis on maailmal meile. Aga. On teine pool ei saa päriselt kaasa minna kõigega algkoguduse peale tagasi mõeldes need, kes Jeesuse nimi huulil oma usu eest surma läksid. Kuigi palju õliga tagalejaid, need kandsid kristliku sõnumi maailma edasi, nõnda et me ka täna võime endid pidada selle kiriku liikmeteks, mis ligi 2000 aastat tagasi loodi. See piir lubatu ja lubamatu vahel on. Tavaliselt väga õhkõrn ja see saab alguse iga kiriku liikme südamest. See vana kirik siin Palamusel on selles kohas seisnud vähemalt 1234.-st aastast. See on esimene kord, kui on mainitud palavuse preestrid. Palamuse Bledaandatiotoorikust on kutsutud Rooma mingi salsa andma paavst Gregorius üheksanda juurde ja oli siinkohas preester, keda kutsuti välja siis järelikult pidi olema ka kirik. Ja vaata veel, et Palamuse oli Võrtsjärve ja Peipsi vahel ilmselt üks ainukesi kirikuid. Tol ajal kõik teised Torma Maarja-Magdaleena märksa hilisemad. Ja kuigi raamatut ka, et esimene kirik oli puukirik tõenäoliselt oli siis ka selle kiriku kivimüürid. Kooriruumi osas on ilmselt 13. 14. sajandi ehitus, juba 1380. aastal nimetatakse Palamuse kirikut juba kaks kivikirikuks. Meie altarilaud metsa on tõend rahaliselt vanim säilinud osa kirikus ja sõja ja 13. hiljemalt 14 10.-st sajandist. 15.-st sajandist on kolm hauakivi kirikus ja autoripanusel. Nende ehitamist ostati 1696 aga enne Põhjasõja algust lõpetada jõutud üle värvitud ja lõpetatud on tööd 1751 korduvalt põlve uuendatud ja võlvitud. Ja alles sellel sajandil. 1929. aastal on saali osa võlvid uuendatud. Põhjasõjast alates oli. Kuni mainitud aastani oli siis puulagi Palamuse kirikus. Ja 26. aastal on uuendatud ka torni. Need viimaste aastakümnete remondid on kaheksakümnendatel oli suurem viimane remont. Meie kirik on Tänu jumalale. Väga heaks või üsna heas korras ja jätkuks vaid inimesi, kes siin ikka teenida tahavad ja koos käia tahavad. Jumalat tänavas kiitmast palumas. Kõneles Palamuse koguduse diakon Margit Lail. Ja nüüd kõlab Roman Toi palve. Sellised olid need meediakeskuse Eesti luterlik tund elulõngasarja surnud jutuajamised kursi Jõgeva ja Palamuse kirikutes koos õpetajate Sulev Sova, René Alberi ja Margit Lailiga. Aga mida arvate teie kiriku avatusest? Mida teile tähendavad mõisted, avatud kirikus, avatud olek? Kas avatud kirik peab vastu võtma kõike, mis väljast sisse surub? Nii et me tahaksime nendel teemadel edasi mõelda ja koos teiega. Te võite mide helistada ja võite meile kirjutada. Helistada võite Eesti luterliku tunni telefonil kuus 314 311. Ja ööpäevaringselt võtab see telefoninumber vastu teie kõnesid kuus 314 311. See on Tallinna number. Kirjutada saab ka meie toimetusse Tallinna aadressil. Indeksiga 10 130, Tallinn, kiriku plats kolm, Eesti luterlik tund. Selline oli tänane saade, mille seadis kokku Ene Pilliroog. Soovin teile kaasa ilusat õhtut ja kõike head teie eluteel. Ja me jõuame kuulata veel kahte laulu. Need on. Johan Tambergi õhturahu Lydia Koidula sõnadele ja Jaan Jürme Meie isa palve. Esitavad Kaie Konrad ja Kadri Ploompuu.