Vaikse õhtu jätku soovib klassikaraadio stuudiost Ene Pilliroog. Kusagil kõiksuses aga kajavaid edasi Johann Sebastian Bachi Johannese passioon, helid, mida mõni hetk tagasi Estonia kontserdisaalist kuulsite? Passiooni sõnum kõneleb inimkonna võlast jumala ees. Võlg ja valu, lunastus, halastus, kannatlikkus arm. Need on jumalikud, mõistad. Ja et me kõik oleme jumala võlglased, siis puudutavad need igaüht meist. Olles esmatähtsad. Inimese sisemaailmas toimuvad otsingud, heitlused ja valikud rännakul sünnist surmani ajas ja ruumis. Ja need otsingud ja valikud on sarnased sajandist sajandisse. Inimese teid eksitab aga tema oma rumalus sest ta ei mõista loota looja peale usaldada tema seadusi ja käske. Vaid inimene eelistab sellele ikka ennekõike omaenese mõistust ja asjadest arusaamist. On mitmeid valikuid, mille läbime oma mõtte, sõna, teo ja tegematajätmisega end püünisesse Suleme. Ja seepärast pole kristus lakanud suremast nendes inimestes, kes iga päev meie ümber mitmel viisil oma rasket ristikoormat kannavad kannatavad ja surevad. Kristus ohverdab end ikka veel jätkuvalt isale et päästa maailma. Aristide ongi elutee. See ongi meie igaühe võlg ja valu igas päevas, mil elame kuni maailmaaegade otsani. Inimese poja surma on ennustatud tuhandeid aastaid tagasi. Me kuuleme sellest kõigepealt eedeni aialoos siis järgnevatel aegadel küll elupiltide, ennustuste ja jutluste näol. Talle misel nägi seda ette Aabraham. Ka Iisraeli laste juures sümboliseeris tapetud tall Jeesuse surma. Iga kord, kui valati verd. Juudi altaril kujutas jumala Talle kes pidi ühel päeval tulema ära võitma inimeste patud. Taavet ennustas mitmes salmis lunastaja surma. Niisamuti ja saajama ettekuulutustes. Jeesus Kristus ütles, et tal on meelevald ise oma elu jätta. Juba kauges igavikus oli Kristuse ees seisnud ta ristisurmavõimalus mille läbi näitab ta teed meile kõigile. Ja see tee on ei oma pat ristile. Leia seal lunastus ja rahu. Jumalaga. Iga lapsevanem teab, et enne pikka teekonda tahab ta mahajääjatele öelda need suurimad tarkused ja soovid mida oma kallitele ellu kaasa anda. Lõputus, tarkus, allikas piiblis on tallele pandud kõik, mida meil igaks elujuhtumiks tarvis. Ja tänase õhtu meeleolus tahan teile meelde tuletada neid mõtteid, millega Jeesus julgustas oma jüngreid. Ja mis on kirja pandud Johannese evangeeliumis. Ja seal on kirjas need read. Kui te mind armastate, et siis pidage mu käske. Ja ma palun isa ja ta annab teile teise lohutaja. Et tema oleks teiega igavesti. Tõe vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära. Sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid Urbudeks. Ma tulen teie juurde. Ja maailm ei näe mind enam. Aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma isas. Ja teie miinus. Ja mina teis. Kellel on minu käsud ja kes neid peab? See ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind? Seda armastab mõisa. Ja mina armastan teda. Ning näitan talle ennast. Aga lohutaja püha vaim kelle isa saadab minu nimel. Tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu, ma jätan teile oma rahu, ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmagu ega mingu araks. Te kuulsite, et ma ütlesin teile. Mina lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen isa juurde. Sest isa on suurem kui mina. Ja nüüd ma olen teile seda öelnud enne, kui see sünnib. Et usuksite, kui see sünnib. Ma ei räägi enam teiega palju sest maailma vürst tuleb ja tal ei ole mingit voli mu üle vaid et maailm saaks aru, et mina armastan isa ja teen nõnda nagu isa mind on käskinud. Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse nõnda nagu mina olen pidanud oma isa käske ja jään tema armastusse. Minu käsk on see. Armastage 11 nagu mina olen armastanud, teid ei ole olemas suuremat armastust kui see et keegi annab oma elu oma sõprade eest. Kuid ma ütlen teile, et teile on parem, et ma lahkun. Sest kui ma gei lahkuks, ei tuleks lahutaja teie juurde. Aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta. Ja õiguse kohta. Ja kohtu kohta. Patu kohta, et nad ei usu minusse õiguse kohta. Et ma lähen isa juurde ja teie ei näe mind enam kohtu kohta. Et selle maailma vürst on süüdi mõistetud. Mul on veel palju öelda aga te ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema tõe vaim tuleb, juhib ta teid kogudesse. Sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb. Ja ta kuulutab teile tulevasi asju. Niiviisi on kirjas Johannese evangeeliumis. Nii et kriimselt muutub kurbus rõõmuks. Kuidas leida tasakaal, lepitus ja rahu Jumalaga? Lohutuseks võin öelda, et need on küsimused meie kõigi jaoks. Ja et otsingute teid on väga palju. Ja need teed võivad olla väga erinevad. Ja sa ei eksi juhul, kui sa rajalt kõrvale ei astu. Aga kui see siiski sinu teadmatusest hoolimatusest või ülbusest juhtub, siis meenutame looduseringe, mis igavese püsivusega kinnitavad seda, et igale asjale on antud oma aeg siin taeva all. Nii et kannatust ja pikka meelsust tahan teile kõigile kaasa soovida sellele teekonnale kus on rohkesti võitlust ja rohkesti õppimist. See on panian, on kirjutanud raamatu palveränduri teekond, mille peategelaseks on mees nimega kristlane, kes elas hävingu linnas. Too kristlane John panjani jutustuse palverändur leidis ühel päeval vana raamatu ja see, mida ta sealt luges, muutis kogu tema elu. Ta sai teada, et linn, kus ta elas kuulub hävitamisele. Kristlane asus ohtlikule teekonnale taevalinna poole. Sellel teekonnal kohtas ta inimesi, kes tahtsid mitmel kombel teda eksiteele juhatada. Tänasel õhtul suurel reedel tahan ma sellest raamatust teile lugeda üht väikest peatükki. Kuid enne veel pean teile tutvustama üht-teist olulist tegelast selles peatükis. See on seletaja. Seletaja on sündinud õpetaja, tark fantaasiarikas ja hea kõnemees. Kui kristlane poleks kokku juhtunud selle mehega võinuks ta väga kergesti raskustesse sattuda. Tuletan siinjuures veelkord meelde Jeesuse sõnu Johannese evangeeliumis. Aga lohutaja püha vaim, kelle isa saadab minu nimel. Tema õpetab teile kõik. Ja tuletab meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Ja nüüd siis jutustus, rist, son panjani raamatust palveränduri teekond. Kristlane jõudis peaukse juurde ja koputas. Kui uks avanes, küsis ta majaperemeest. Ja mõne hetke pärast ilmuski seletaja. Kristlane selgitas, kes ta on ja kuhu ta läheb. Seletaja tervitas teda ja palusteli jääda oma külalisega. Järgmised päevad olid tegevusrohked ja õnnelikud. Seletaja maja oli täis huvitavaid inimesi, ruume ja asju. Ning kristlane tutvus neist paljudega, õppides mõndagi kasulikku edaspidise teekonna tarvis. Ühes esimestest tubadest, mida talle näidati polnud midagi peale seinal rippuva pildi. Pilt kujutas meest, raamat käes, ja kroon peas, seismas maastiku taustal. Maali tegi ebatavaliseks see, et mehe kuju näis lõuendist otsekui välja kiirgavad. Tema nägu säras armastusest ja tarkusest tõest ja headusest. See oli kõige imepärasem inimene, keda kristlane eales oli näinud. Ja ta ei suutnud temalt pilku pöörata. Kes see on? Küsis ta mõne aja pärast. Sinu nähtamatu teejuht vastas sellele taia naeratades. Kui sa kõnnid mööda rada, on tema sinu kõrval. Teises toas nägi kristlane stseene tähendamissõnast. Seal oli kaks poissi. Ühe nimi oli läbimatu, teise kannatlik. Läbemat oli mussi, sa tige. Tema ümber oli igasuguseid mänguasju mida ta kohtles väga hoolimatult haarates kord ühe, kord teise ja loopides neid sinna-tänna. Kannatlik istus kogu aeg vaikselt oma toolil. Temal polnud üldse mänguasju. Iga kord, kui läbimatu üles vaatas ja kaaslast nägi irvitas ta kahjurõõmsalt. Kannatlik ei teinud seda märkamagi. Ta lihtsalt istus ja näis, nagu ootaks ta midagi eriti head. Olles valmis kannatlikult ootama seni, kuni see tõesti sunnib. Vaeseke, pilkas läbimatu kannatlikku, vaata milles ta kõik ilma oled jäänud, kuna sa lihtsalt istud seal ja ootad. Aga kaaslane ei vastanud. Äkki olukord muutub tus. Ja nüüd polnud läbematul enam mingit põhjust tunda kahjurõõmu sest kõik tema mänguasjad olid katki ja kasutuskõlbmatud ning ta istus pahuralt keset laiali pillutatud tükke. Tema kaaslane oli endiselt rahulikke, vaikne. Seletaja piis kristlase kõrvale ja selgitas talle juhtunu tähendust. Läbimatu on nagu see, kes tahab käia enda valitud teel ja on otsustanud mõnusalt aega veeta. Kannatlik on nagu see, kes on teel taevasse. Ta pigem ootab tõelist rõõmu ja aaret kui raiskab aega ja jõudu kaduvatele asjadele mis ei tee teda tõeliselt õnnelikuks. Kristjani taipas kohe asja mõtetega unustanud kunagi läbematut ja kannatlikku. Samuti ei unustanud ta vaprat sõjameest, keda ta mõne aja pärast kohtas. Seletaja riis, kristlase kauni palee juurde. Selle lahtistel rõdudel jalutasid kuldsetes röövides inimesed. Kristlane oleks andnud kõik, et olla üks nende hulgast. Ja ta ei olnud ainuke, sest õu oli täis inimesi, kes kõik lootsid paleesse pääseda. Väravavaht istus laua taga, sulg käes ja pani imesid kirja. Aga temast möödunud jäid inimesed seisma. Nad olid liiga hirmunud, et paleele lähemale minna. Sest selle väravat valvasid relvastatud mehed. Siis tuli palee õuele keegi sõjamees. Ta näis teistest vapram ja otsusekindla taastuskirjutaja juurde ja ütles selge häälega. Pane mu nimi kirja. Väravavaht tegigi seda. Ja kohe pani sõjamees kiivri pähe tõmbas tupest mõõga ning tormas relvastatud meestele kallale. Järgnes võitlus. Sõjameest sai haavata. Kuid võitles sellest hoolimata edasi ja jõudis lõpuks palee ukseni. See avati ja sõjamees aidati sisse. Seal seoti ta haavad ja anti kuldne rull. Kauni palee elanikud võtsid ta soojalt vastu. Kui kristlane seal seisis ja kõigepealt vaatas, soovis ta olla samasugune nagu see vapper mees kes polnud lasknud kellelgi oma teed tõkestada. Järgmisest toast näidati kristlasele taganejat oma puuris. See oli mees, kes oli õigelt teelt kõrvale astunud et rännata seal, kus talle rohkem meeldis. Aga et tema rendamised olid lõppenud meeleheites. Ja sellest meeleheitest oli saanud teda ümbritsev raudpuur mis hoidis teda vangis ja millest ei olnud pääsemist. Taganeja õnnetus tegi kristlase kurvaks kui ta nägi kõhklejat, kes oli haaratud õudusest viimse kohtupäeva nägemuste ees. Muutuste veel kurvemaks. Lõpuks tuli palveränduri aeg teele asuda. Ta jättis seletajaga jumalaga ja hakkas innukalt astuma. Mõeldes kõigele, mida oli kuulnud ja näinud. Mõne aja pärast jõudis kristlane oma teel kahe paksu müüri vahele. Üüridele oli hiiglasuurte tähtedega kirjutatud üks sõna. Lunastus. Seda lugedes täitus kristlase süda elevusega sest ta oli kindel, et nüüd on ta õige lähedal paigale, millest evangelist oli kõnelenud. Iidsele paigale, kus koormatud võisid leida vabanemise. Seal kohal muutus rada, mis seni oli olnud sile ja sirge, konarlikuks järsuks. Aga Christiane tahtis nii väga künka tippu jõuda. Et ta hakkas lausa jooksma. Siis nägi ta lihtsat puust risti seisis künka tipul. Aga künka jalamil oli avatud haud. Hetkel, mil kristlane ristini jõudis, kukkus koorem lihtsalt ta seljast maha veeres nõlvakust alla ja kadus avatud hauda. Lõpuks ometi vaba. Ta lükkas õlad taha ja ajas end esimest korda sirgu. Hetkeks jäi ta vaikselt paigale mõeldes mehest, kes oli ristil surnud. Et temalt ta koorem igaveseks ära võtta. Mööda kristlase nägu veeresid rõõmu ja tänupisarad. Siis nägi ta endale lähenemas kolme kuju. Need olid kirkalt säravad olendid. Inglid. Nad tulid tema juurde ja ütlesid. Rahu, olgu sinuga siis ütles üks ingel. Sinu patud on sulle andeks antud. Teine aga võttis õrnalt ära tema porised ja räbaldunud riided ja aitas talle selga uued ja puhtad. Kolmasingel joonistas tema otsmikule erilise märgi mis tähendas, et. Rahuvorstile ja andis talle särava kuldse võtme mida kutsuti tõotuse võtmeks ning pärgamendirulli, mida ta pidi edaspidi sageli lugema. Christian pani võtmerulli oma kuue sisetaskusse ja inglid kadusid. Kristlane oli õnnelik, et ta ei suutnud kauem vagusi paigal püsida vaid hakkas rõõmu pärast hüppama ja täiel häälel laulma. Aga ta ei võinud jääda igaveseks künka tippu. Nii asuski ta õnnelikult teele minnes nõlvakust alla ja edasi mööda orgu. Vahel lobises ta teiste teelistega, aga suure osa ajast uuris ta oma kirjarulli. Sõnad, mida ta sealt luges, andsid talle lootust ja julgust. Ja neid mõlemaid vaja, seda väga juba õige pea. Oru lõpus kõrgus väga järsk mägi mida kutsuti koormata mäeks. Mööda mäenõlva viis üles sirge, kitsas tee. Kristlane peatus, et enne ronima hakkamist allikast juua. Algul edenes teekond hästi ja kristlane julgustas end sõnadega. Parem, õige ja raske tee kui vale ja kerge. Aga peagi muutus Nõlvak järsemaks Jarada kilisemaks. Nii et oli sunnitud jätkama neljakäpukil. Poolel teel tippu asus varjuline puhkepaik. Kooli asetatud pink. Kristjani istus puhkama ja hakkas Ma kirjarulli lugema. See väikene jutustus kirjeldas alles neid väheseid raskusi mida üks kristlane oma teekonnal tipu kohtab. Kohati võib. Igaüks võib teist head kuulajad. Siinjuures nüüd seda lugu samal kombel jätkata oma eluraamatu oma valikute oma otsingute põhjal. Selline oli väikene jutustust Jon panijaid raamatust palveränduri teekond. Ja sellele väikesele jutustusele kuulame nüüd järjena väikest suur reede moteti mille on kirjutanud Rudolf Tobias. Rahu võib kogeda vaid siis, kui oleme saanud vastu võtta andestuse jumalalt. Kui oleme lepitatud jumalaga, kui elame harmoonias iseendaga, kaasinimesega ja eriti jumalaga. Kui me usu kaudu jumala vastu võtame siis saame seesmise rahu, mida inimene ei või saada mingil teisel viisil. Inimloomus ei muutu ilma vaimuliku uus sünnita. Kuid kahjuks väga suur hulk inimesi ei koge seda iial, sest nad ei pöördu, ei jäta maha, vana ei ärka. Nende süda on suletud, kogunisti surnud. Selle tõestuseks leiame maailmast rohkesti vägivalda, ülekohust, vaimset pimedust. Ometigi ei tohime väsida palumast. Isa. Anna neile andeks. Sest nad ei tea, mis nad teevad. Selle võla ja valu, kui kogu maailma ristipuu on võtnud kristlaskond oma õlgadele. See on täielik usaldus, täielik pühendumine. Me toome kõik risti alla kus Jeesus suri meie pattude eest. Suurim sõdadest on sõda inimkonna ja jumala vahel. Ja seepärast peaksime igal hetkel enestelt teadvustatult küsima. Kas ma tean, kust ma olen tulnud? Kas ma tean, miks ma siin olen? Kas ma tean, kuhu ma lähen? Ükskõik milline on olukord, millise katsumuse Me saame, milline kohustus meil ees seisab. Millist ohvrit. Me peame tooma. Tema vägi on meie vägi sellel tunnil, mil me seda vajame. Tahan soovida rahu teie südamesse. Et see võiks täita kogu teie hinge. Ja teha teid vabaks. Kõigist selle maailmaorjuse köidikuist. Stuudios oli Ene Pilliroog.