Eesti luterlik tund. Tere jälle hea kuulaja. Taas on eetriaeg Eesti luterliku tunni päralt ning me alustame neljandat saadet sarjast sõnadest sõnumeni. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, Marko Tiitus. Ja saadet aitab kokku seada Külli tüli. Soovime sulle valgust, südamesse ja rõõmu, hinge ning head kuulamist. Vist igaüks on kuulnud väljendit Vox Clamantis hinde serto, hüüdja hääl kõrbes. Niimoodi iseloomustatakse inimest, kelle sõnad ei jõua pärale. Ei leia vastukaja. Kes räägib ja räägib, hüüab ja hüüab. Ilma et see midagi toimetaks, midagi korda saadaks, kellelegi korda läheks või kedagi kuulama ja kaasa mõtlema kutsuks. Need sõnad pärinevad aga vanast testamendist, prohvet Jesaja raamatu 40. peatüki kolmandast salmist ja kristlik traditsioon ning uue testamendi evangeeliumid on neid pidanud Ristija Johannese missiooni ja elu kokkuvõtvaks lauseks. Vanas testamendis on tegelikult nad küll pisut teisiti ära toodud. Hüüdja hääl valmistage kõrbes issandale teed. Aga läbi vana testamendi kreekakeelse tõlke ehk septoa kinta jõudsid nad uude testamenti pisut erineval kujul. Ja nõnda algabki kõige vanem Markuse evangeelium. Sellega, et nii nagu on kirjutatud prohvet Jesaja raamatus hüüdja hääl on kõrbes, valmistage issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad. Nii sündis, et ristija Johannes oli kõrbes ja kuulutas meeleparandus ristimist pattude andeksandmiseks. Meie tänane saade on ristija Johannest Jeesuse tee valmistajast Jeesuse eelkäijast mehest, keda kristlik traditsioon on pidanud uue ajastu heeroldiks kuulutajaks või veelgi enam inimeseks, kes seisis kahe ajastu iisraeli ajastu ja Jeesuse Kristuse ajastu vahe pääl. Ristija Johannes on mees kelle kohta Jeesus ütles, et naisest sündinute seas ei ole suuremat Johannest. Ja ometi ta ise ütles, et ta ei ole väärt kinga paelagi lahti päästma sellel, kes peab tulema pärast teda. Prohvet seda kindlasti ristija loomulikult. Me teame ju, et ristija Johannes lisaks sellele, et ta paljusid pattude andeksandmiseks Jordani jõe ääres ristis ristis ka Jeesuse ja et kristlik ristimis Sacramento. Nii või teisiti on alguse saanud just Johannese toimetatud ristimisest. Aga kõigepealt oli ristija Johannes inimene, inimene nagu sina ja mina ja ometi hoopis palju rohkemat võib-olla mitte oma isikuomaduste mitte oma välimuse, oma kõnede, kandvuse või šokeerivuse pärast vaid sellepärast, mille poole ta osutas. Mida ta kuulutas ei üksi ainult oma sõnade, vaid ka tegude viimselt, kogu oma elu ja olemisega. Kunagi rääkisime sellest, et Jeesus siia maailma tulles ei sündinud tühjale kohale. Et mingid tingimused pidid saama täidetud, et pinnas pidi olema külviks ette valmistatud. Kui me kõneleme ristija Johannest, siis me kummatigi ei kõnele mitte ainult ühest ajaloolisest isikust vaid kõneleme kõikidest nendest, kes oma eluga on valmistanud pinnast. Selleks, et jumal võiks meie juurde tulla. Et me võiksime teda kuulda võtta. See on oluline mõlemilt poolt vaadatuna. Nii jumala poolt. Sest küllap oli nii, et midagi pidi inimeste hingedes liikuma hakkama. Midagi pidi neid väga sügavalt puudutama, enne kui Jeesus nende sisse nende juurde jõudis. Küllap enne, kui ta sai anda vastuseid, pidi keegi õpetama neid küsima. Ja teiselt poolt, kui me mõtleme inimlikule elule ja olemisele üldse ja laiemas mõttes siis võime küsida, kelle või mille poole osutab minu elu. Kellele või millele olen mina valmistanud teed ja pinnast, mis tuleb pärast mind või kes tuleb pärast mind. Mis jääb järgi siis, kui kõik on otsa saanud ja mälestuski minust kustunud. Apostel Paulus ütleb, keegi meist ei ela iseenesele ja keegi meist ei sure iseenesele. Ja kui praegusel ajal on loosungiks just seesama iseenese päralt ja iseenesele elamine elult võtmine, mis võtta annab siis kristlik kuulutus on just vastupidine. Meie suurus ei peitu mitte meis endis, vaid selles mida me mahutada võime. Selles, mille poole me viidata, võime selles millele me teed valmistada võime. Ja nõnda ei olnud Ristija Johannes viimaks siiski hüüdja hääl kõrbes. Ta sõnad ei läinud tühja ka siis, kui ta ei suutnud palju muuta maailmas kui Iisraeli rahva seas. Kui ta ei toonud jumala kuningriiki maa peale ega pööranud kõikide südameid jumala poole, oli oluline see sõna, mille tema kui käskjalg pidi edasi andma sõna, mis pani tema rahva viimase otsustamise ette otse kuristiku servale. Võib-olla ei kuulnud kõik seda sõna, võib-olla nad ei kuulanud, aga sõna ise polnud siiski asjatu. Hüüdja hääl kõrbes. Aga kõrb ei olnud mingi idülliline paik vana testamendi ja uue testamendi mõtteviisi järgides. Ta oli hüljatud inimestest eraldatud koht kus pidid elutsema deemonid ja kõiksugu kurjad vaimud. Ja selles mõttes seda sõna laiemalt. Määratledes tuli Johannes selle maailma kõrbe. Tuli hüüdma. Aga meenutagem väikest printsi, kes ütleb, et kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil endas varjab ta kaevu. Johannes hüüdis, et kõrbes on kaev. Ta osutas janusele teed kaevu rakette poole. No see ja See ja ela. Soos. No siin see elu ja siis No teenistel No see Ja mu kaared. Nii on sry. See. Johannese sündimisest jutustab Luuka evangeeliumi esimene peatükk. Tema vanemad on vagad ja usklikud juudid. Isa karjas on preester. Tol ajal jagunes juuda preester kond 24-ks teenistus korraks. Kes siis kordamööda pidasid Jeruusalemma templis jumalateenistust. Iga teenistuskord kaks korda aastas ühe nädala. Zakaria see naine Elizabeth pärineb samuti preesterlikust Aaroni suguvõsast. Võime meenutada, et Aaron oli vana testamendi mehe Moosese vend. Ja evangelist Luukas rõhutab, et nad mõlemad Zakaria siia. Elizabeth olid õiged jumala silmis. Elades laitmatult kõigi issanda käskude ja nõudmiste järgi. Nad on jõudnud auväärsesse ikka aga neil pole last. Ja lastetus oli tollal valitseva mõtteviisi järgi suurimaid õnnetusi. Mõnikord peeti seda lausa jumala karistuseks mõne sooritatud patu eest. Kord, kui Zakaria Ast templis oma ametikohuseid täidab suitsutab ehk suitsutus ohvrit läbi, viib seda, et iga päev päikese tõusu ja loojangu ajal ilmutada Talle issanda ingel. Ja ütleb su naine Elizabeth toob sulle ilmale poja ja sa paned talle nimeks Johannes. Ja temast on sul rõõmu ja hõiskamist. Ja paljud rõõmustavad tema sündimisest. Sest ta saab suureks issanda silmis. Sakarjas küsib ilmselge kahtlusenoot hääles. Kuidas on see võimalik? Me mõlemad, mina ja mu naine oleme ju eakad ingel, aga muide, see kreekakeelne sõna Angelus tähendab saadikut. Hingel ei ütle muud, kui et tema nimi on Gaabriel. Et ta on jumala poolt läkitatud Sakarja, selle aga saab tema skepsise või uskmatuse pärast osaks karistus. Ta jääb tummaks keeletuks ega nii-öelda kuni tolle päevani, mil laps ilmale tuleb. Kaheksa päeva pärast Johannese sündi toimus juudi kombe kohaselt poisslapse ümberlõikamine mis puhul otsekui meil kunagi varrudeks tulevad kokku sugulased ja naabrid. Kõigi sooviks nimetada poiss isa järgi Sakarijaks. Elizabeth aga ütleb ei sugugi vaid poissi tuleb hüüda Johanneseks. See oli ingli poolt määratud nimi. Et aga nimevalik oli eelkõige isa eesõigus, küsitakse nüüd Sakarjalt, kuidas tema tahaks poissi hüüda. Ja too ikka veel tumm, võtab lauakese ja kirjutab sinna peale. Johannes on tema nimi. Johannes tähendab heebrea keeli, Jehoova või jahve on armuline. Nüüd pääsevad Sakarja keelepaelad valla, ta täitub püha vaimuga ja laulab jumalat, kiites ülistuslaulu, mida selle esimese sõna järgi nimetatakse ka bene Dictuseks. Kiidetud olgu issand Iisraeli jumal. Et ta on tulnud katsuma oma rahvast ja toonud talle lunastuse. Ilmselt oli Saka Riias üheksa kuues templis ohvrirituaali toimetades palunud mitte ainult poega iseendale, vaid lunastust ja pääsemist kogu oma rahvale. Nii luuka kui Matteuse evangeeliumi esimesed kaks peatükki mida mõnikord on hüütud ka Jeesuse lapsepõlvelugudeks või isegi lapsepõlve evangeeliumi teks ei ole katsed rekonstrueerida ajaloolisi üksikasju. Pigemini on need lood täis sügavaid bioloogilisi motiive. Nad on otsekui jutlus, mis püüab siduda vana testamenti uuega ja näidata et juba Jeesuse ning Ristija Johannese sünd on vana testamendi ettekuulutuste tõotuste ja igatsuste täitumine. Johannese imeline sünd meenutab paljude vana testamendi jumalameeste ja prohvetite sündi olgu nendeks siis Simson või Saamuel, kõige enam aga loomulikult Iisaki sündi Aabrahamile, kelle naine Saara oli samuti vana ja elatanud Ingli ettekuulutuses öeldakse Johannese kohta. Ta täidetakse püha vaimuga juba oma ema ihus. Ja ta pöörab palju lapsi issanda nende jumala poole. Aga veelgi olulisem kui Johannese suurus prohvetina on tema roll Jeesuse tee valmistajana. Võiks öelda, et tema suurus selles õieti seisnebki. Kõigi Iisraeli ja karisti kiriku prohvetite mõõdupuuks pole mitte isiklik karisma või atraktiivsus. Kuidas tahes me seda siis ka ei mõistaks, vaid see, millele nad viitavad, millele nad pinnast ette valmistavad. Need, kes on tähelepanelikult lugenud Luuka evangeeliumi algust. Need teavad, kuidas siin kordamööda kõneldakse ristjast ja Jeesusest. Kõigepealt kuulutab Gaabriel Johannese sündi ja siis Maarjale Jeesuse sündi. Interloodiumis ehk vahemängus kohtuvad mõlemi mehe emad. Elizabeth läheb külla oma nõbule Maarjale. Siis kõneldakse ristija Johannese sünnist ja ümberlõikamisest ja edasi Jeesuse sündimisest ümberlõikamisest ja viimisest Jeruusalemma templisse. Nende kahe mehe tee saatus on seotud juba päris algusest peale. Selles samas interloodiumis või vahepalas, kus Maarja väisab Elizabethi. On üks tähendusrikas lause. Ja sündis, et kui Elizabeth kuulis Maarja teretamist, hüppas lapsuke ta ihus. Elizabeth ise ütleb selle kohta. Lapsuke hüppas mu ihus rõõmu pärast. Kuigi ma olen sellele lausele tihti mõelnud ühenduses abordiproblemaatikaga ei ole Johannese üle loomulikult kiire areng siin ilmselt peamine. Pigem rõhutab evangelist, et juba enne Jeesuse ilmaletulekut oli keegi, kes suutis temast südamest rõõmustada ja see keegi oli väeti, veel sündimata laps, kes ometi pidi saama suureks suurimaks naisest sündinute seas. Aga too emaihus rõõmustamine on otsekui Johannese elu ja missiooni moto. Tema elu ja missiooni moto, kes oli kui üksainus Jeesusele osutav sõrm. Johannese lapsepõlvest noorusaastatest ei tea me peaaegu midagi. Luuka evangeelium jätkab sealt, kus Markuse evangeelium lühim ja vanim evangeelium alustab. Umbes 30 aastat hiljem on Johannest saanud kõrbeerak või kõrbeprohvet kes korraga jumala sõna sunnil tuleb inimeste sekka käib läbi kogu Jordani jõe ümberkaudse maa peab vägevaid meeleparandusjutlusi Iierrystib. Tõelise askeedina toitub ta rohu, tirtsudest ja metsmeest. Arvukatel maalidel on teda vastavalt Piiblikirjeldustele kujutatud range habemesse kasvanud mehena, kes kannab kaameli karvust, riideid ja nahkvööd. Osa piibliteadlasi on arvanud, et Johannes võis olla pisut lõuna pool asuv akumeraani vennaskonna liige. Nagu ma üleeelmises saates rääkisin, hüüti neid maailmast eraldunud askeete Esseenideks. Osa neist Elaskumraanis, osaga mööda Palestiinast laiali. Nad pidasid end Iisraeli jäägiks, see tähendab ainsateks tõelisteks juutideks ning ootasid apokalüptiliste viimset lahingut valguse ja pimeduse vägede vahel. Ootasid seda, et jumal roomlased purustab, oma rahva lõplikult vabastab. Muidugi oli Johannese Jes stseenide vahel sarnasusi kas või seegi, et viimased viisid läbi rituaalse pesemise puhastusriitusi sümboliseerimaks vaimulikku puhtust ja laitmatust. Samas ei saa ka eirata ka olulisi erinevusi Johannese jagumraani vennaskonna vahel. Johannese ristimine oli ühekordne meeleparandusega seotud toiming. Ja see oli suunatud laiadele rahvahulkadele õieti kõigile, kes oma elu tõepoolest muuta tahtsid. Mitega mingile vagade grupile või usueliidile, nagu seda Esseenide seas täheldada võis. Kuigi Johannes oli askeet propageerinud ta maailmast põgenemist ja kõrbesse koondumist vaid nõudis kõigi, ka kõige ilmalikumate elualade esindajatelt uut hoiakut ja uut elu. Arvestades kaistseenide põlgust preester konna vastu on ebatõenäoline, et preestri poeg Johannes oleks saanud nendega liituda. Küll aga rajanes nii ristija Johannese kui Esseenide tegevus samale lausele prohvet Jesaja raamatu 40.-st peatükist kolmandast salmist. Hüüdja hääl valmistage kõrbes issanda teed. Tehke lagendikul maantee tasaseks, meie jumalale. Luuka evangeeliumi kolmanda peatüki algus. Keiser Tiberiuse valitsemise 15. aastal, kui Pontius Pilaatus oli juude ja maavalitseja voodes Galilea nelivürst. Tema vend Filippus Aga iTurea ja trahaniitisema nelivürst Haanjas abileene nelivürst. Kui Hannase kaifas olid ülempreestrid, sai jumala sõna, saab karjase poja. Johannese kätte kõrbes. Ta käis läbi kogu Jordani ümberkaudse maa ja kuulutas meeleparandus ristimist pattude andeksandmiseks. Nagu on kirjutatud prohvet Jesaja sõnade raamatusse. Hüüdja hääl on kõrbes. Valmistage issandale tee. Tehke tasaseks. Tema teerajad kõik kuristikud täidet nagu, ning kõik mäed ja kingud randa tagu. Ja kõverikud saagu sirgeks ja mis konarlik siledaks teeks. Siis saavad kõik inimesed näha jumala päästet. Johannes ütles nüüd rahvale, kes oli tulnud, et lasta Ennast temal ristida rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest. Kandke nüüd meeleparandusele kohaseid vilju ja ärge hakake iseenestes ütlema. Meie isa on Aabraham. Sest ma ütlen teile, jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi. Kirves. Pandud puude juurte külge. Iga puu nüüd. Mis ei kanna head vilja raiutakse maha ja visata. Takse tulla. Rahvahulgad küsisid Johanneselt, mis meil siis tuleb teha. Aga tema kostis, kellel on kaks särki jagagu sellele, kellel ei ole. Ning kellel on toitu, tehku niisamuti. Ent kadeline reid tuli, et lasta ennast ristida. Ja nemad ütlesid. Õpetaja, mis meil tuleb teha? Tema ütles neile. Ärge nõudke rohkem, kui teie jaoks on seatud. Aga temalt küsisid ka sõjamehed ja meie, mis meil tuleb teha. Tema ütles neile. Ärge tehke kellelegi liiga, ärge olge välja pressijad. Leppige oma palgaga. Rahvas oli täis ootust ja kõik mõtlesid oma südames. Et ehk Johannes ongi messias. Siis vastas Johannes kõikidele. Mina ristin teid veega aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaela kee kõlbama lahti päästma. Demaristiteid püha vaimu ja tulega. On visk, labidas käes, et puhastada oma rehealust ja koguda nisu oma aita. Kuid aganad põletab ta ära kustumatu tulega. Ka veel paljudesse muude asjade pärast manitsedes kuulutas Johannes rahvale rõõmusõnumit. Aga kui nelivürst Heroodes sai Johannese käest noomida oma venna, Filippuse, naise, Heroodiase ja kõigi pahategude pärast, mida Heroodes oli teinud sai ta hakkama veel sellega, et pani Johannese vam. Eesti luterlik tund. Seal tee ääres ja saanud. Teha. Johannes peab ennast issanda tee valmistajaks ja prohvetiks. Ning tõepoolest ta kõneleb prohveti viisil. Mõnikord on öeldud, et just prohvetlus moodustas selle kihistuse Iisraeli usundis mis oli kõige lähemal Jeesuse kuulutusele mis oligi tegelikult selleks põllumaaks, millele jumala sõna seeme võis langeda, idaneda ja kasvada. Mis on aga prohvetlus, kes on prohvet, et need sõnad kõlavad tänapäeval sageli halvustavalt ja irooniliselt umbes nii nagu nõid või kaardimoor. Igal juhul on nad palju kaotanud oma algsest tähendusest. Prohvet ei ole ennustaja, ta pole inimene, kes on võimeline tulevikku nägema või tuleviku ette ütlema. Jah, ta kõneleb küll valjusti midagi, sootuks ebatavalist, harjumatut, midagi sootuks ebamugavadki. Aga see, mida ta ütleb, on jumala sõna ja jumala tahtmine. Prohvet on jumala käskjalg, jumala sõnumiviija. Ta on jumala poolt selleks kutsutud ja valitud kuigi tal kirjalikke volitusi ette näidata pole. Teiseks väga oluliseks tunnusjooneks on see, et prohveti sõnum ei ole suunatud kuhugi kaugesse ja umbmäärasesse tulevikku vaid alati kaasaega. Ta on tulnud konkreetsete inimeste juurde konkreetses situatsioonis. Muidugi, prohveti pilk haarab kaugemale. Ta näeb selgemini kui teised nii minevikku, olevikku kui tulevikku. Näeb seda, kuidas meie praegune hetk on eelnevate vormitud ja kuidas praegu kujundame oma tulevikku. Veelgi täpsemalt öeldes prohvet näeb mitte ainult inimeste, vaid jumala toimimist ajas, näeb ajalugu jumala silmadega. Ja just sellepärast on ta kõned meile nii harjumatud ja võõrad. Prohvet nagu jumalgi näeb inimeste südamesse. Ta kuulutab kohut ja hävingut neile kes mõnulevad välispidist progressi arengut ülistades kes rahulduvad sellega, et fassaad oleks justkui ime kauniks võõbatud. Nii nagu omal ajal avamus needis suurejoonelisi rahvapidustusi ja meeli ülendavaid jumalateenistusi mida pidasid inimesed, kes rõhusid endast vaesemaid, abitumaid, kes Survasid ühiskonna Heedikuid. Aga prohveteid kuulutada jumala armu ja lunastust seal, kus kõik on käega löönud ja resigneerunud kus inimesed tunnevad end hoopis mahajäetud ja hüljatud tena, kus kõik välised märgid viitavad langusele ja katastroofidele. Võib-olla kõige tähtsam, kõige iseloomulikum on see, et prohvet pöördub inimeste poole, nõudes neilt midagi. Ta kuulutab radikaalset ja kompromissitud meeleparandust ehk pöördumist siin praegu olevikulisel hetkel. Sest see, mis juhtub minuga praegu, kas ma olen täna võimeline end muutma määrab tegelikult ka minu ja mu rahva tuleviku. Prohvet ei oota ega paku mingeid iseenesest või võluväel toimivaid lahendusi kui õhu lossilist tulevikku, vaid uue alguse võimalust ja möödapääsmatus. Täna. Johannese kuulutust iseloomustavad Jesaja sõnad. Kõik kuristikud täidetagu ning kõik mäed ja kingud, tasandatagu ja kõverikud saagu sirgeks ja mis konarlik siledaks teeks. Siis saavad kõik inimesed näha jumala päästet. Teisisõnu jumala pääste on küll valmis, aga sõltub meist, kas me kuulume nende hulka, kes saavad seda näha. Meie arvame, et elame väga viletsale kaootilise rajal et kõik meie ümber on kõver ja konarlik. Aga tegelikult on kõverused ja konarused meie sees ja need vajavad täitmist ja õdvendamist. Samas ei eeldata inimeselt lõputut hulka vaimulik või füüsilisi ponnistusi kõikvõimalike käskude-keeldude punktuaalset täitmist, enesepiiramist ja enesenuhtlemist. Selleks, et võiksime jumalale kõlbaks muutuda ei meeleparandus on inimese meele, ta südame ja mõtete, ta hoiakute ja orientatsiooni muutus. See kreekakeelne sõna metonoya, mida eesti keelde on meeleparandusena tõlgitud, tähendab tegelikult meele uuenemist või uueks saamist mitte parandust. Sest oleks tupiktee püüda oma elu aina parandada ja remontida seada korda seda, mis meil on lootusetult rikki läinud. See oleks võimatu. Küll aga on võimalik mingis punktis seisatada järgi mõelda, teha täispööre ja minna uues suunas edasi. Meeleparanduse heebreakeelseks vasteks on tegusõna suub pöörduma või ümber pöörduma. Sellest räägivad kõik vana testamendi prohvetid. Aga on tähelepanuväärne, et nad kutsuvad inimesi üles patust pöörduma mitte voorusliku või vooruslikuma elu poole. Vaid jumala poole. Johannese jutlus oli meeleparandusjutlus tema poolt toimetatud ristimine või puhastusriitus meeleparanduse ja pattude andeksandmise väliseks märgiks. Aga on väga iseloomulik, kuidas Johannes rõhutab. Kandke nüüd meeleparandusele kohaseid vilju. Ei piisa, välistest asjadest ei piisa väliselt õiglastest või vagadest tegudest sest nii nagu mõnikord talvel kuusepuule õunu laanekülge riputatakse. Nii võib inimene riputada endale külge kauneid ja häid kombeid, vagasid tegusid ja jääda sisemuselt ikka selleks samaks, kes ta oli enne. Kandke nüüd meeleparandusele kohaseid vilju. Johannes rõhutab sedagi, et kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Me ei pea nendes sõnades nägema mingisugust viimsepäeva kuulutuse. Sadismi ei pea nägema seda, kuidas prohvet naudinguga kirjeldab seda, kuidas tuleb karistaja jumal ja kõigele ning kõigile otsa peale teeb. Vaid pigemini rõhutatakse siin just praeguse hetke määratud tähtsust. Seda, et meil on täna veel aega. Kirves on juba pandud puude juurte külge. Meil ei ole võimalik oma otsuseid edasi lükata, aga seda tähtsamaks saab see, millisena ma seisan oma jumalaid praegu ühelt teiselt juudi rabilt küsiti kord, millal on õige aeg meelt parandada. Ja see rabi vastas üks päev enne maailma lõppu. Siis järgnes kuulajaid küsimus. Aga ütle, õpetaja, millal tuleb maailmalõpp. Ja rabi vastas homme. Johannesel taga küsivad rahvahulgad, mis meil siis tuleb teha. Ja kui me vaatame või kuulame neid risti ja nõuandeid siis ega siin midagi väga uut eriskummalist enneolematut ei ole. Ta ütleb. Olge head, olge kaastundlikud. Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole ning kellel on toitu, tehku niisamuti töölneritele ehk tolleaegsetele, korrumpeerunud maksuametnikele, ütleb ta. Ärge nõudke kelleltki rohkem, kui teie jaoks on seatud. Ja sõjameestele Rooma okupatsioonivõimude heaks töötavatele sõjarditele, ütleb ta. Ärge tehke kellelegi liiga, ärge olge välja pressijad, leppige oma palgaga. Nii lihtne see ongi. Ja samas ometi nii keeruline. Ilmselt ei ole inimese häda siiski selles, et ta ei peaks, kuidas on õige elada. Enam-vähem neid samu nõuandeid, mida Johannes siin ütleb, on andnud ka vana testamendi, prohvetid ja rabid. Ligimesearmastus ei ole ristiusu vaimusünnitis. Ja teiselt poolt, kas nõuannetest piisab, kas need inimesed, kes tulid ristija Johannese juurde ja said kuulda seda, mida tal oli öelda läksid nüüd koju tagasi uute meelt parandanud inimestena. Kas nad hakkasid elama nii, nagu Johannes soovitas? Kas nad muutusid, kas nad parandasid meelt ja kandsid meeleparandusele kohaseid vilju? Meile ei öelda. Aga kui me loeme seda, mis evangeeliumides edasi tuleb siis on vastus ilmselt mitte. Sest kui nendest nõuannetest oleks piisanud, ei oleks vist Jeesust Kristust kui lunastaja ja päästjat enam vajagi olnud. Ja kui me räägime sellest, et Johannes valmistas Jeesusele teed siis ilmselt ei tähenda see seda, et ta oleks halvad inimesed muutnud headeks vaid võib-olla just vastupidi. Võib-olla laskis tema inimestel aimata ja kogeda seda, millised nad tegelikult on, kui lootusetus olukorras nad tegelikult on. Selle sajandi üks suurimaid menukamaid, ristiusu propageerijaid, Clive Lewis on öelnud et inimese ettekujutus oma lõpututest võimetest ja võimalustest on illusioon. Kui ma vaatan televisioonist või kontserdisaalis istudes viiulisolisti mängu, siis võib tunduda, no mis seal siis ikka kuivaid kätte võtaksin. Võiksin minagi nii kauneid helisid kuuldavale tuua. Seda aga ainult nii kaua, kui ma korrakski olen viiuli ja poogna kätte võtnud ja kogenud, kui palju tööd, vaeva ja pingutust see kunst tegelikult nõuab. Enamik meist mõtleb, et piisaks ainult natukene pingutada, natukene ennast kätte võtta ja Jubame oleksimegi head ja täiuslikud. Ka, kes tõsiselt on proovinud meelt parandada, ennast kasvatada, paremaks, puhtamaks saada? Need teavad, kui tühised on tegelikult tulemused. Kui lootusetu on inimesel endaga midagi ette võtta. Ja võib-olla oli Johannese Suurus Jeesuse tee valmistajana just selles, et ta ütles inimestele, eks minge ja proovige. Proovige elada ja olla nii, nagu peaks. Proovige nõnda käituda, nagu te isegi teate, et õige on. Ja vaadake, kas saate hakkama. Needsamad lihtsad nõuanded on lihtsad ainult senikaua, kuni me neid piibli raamatust loeme või jutlustest kuuleme. Aga mõelgem, kui paljud meist suudavad olla rahul oma palgaga. Rahul sellega, mis meile jumala poolt on antud. Kui paljud suudavad meist elada nii, et me kunagi kellelegi liiga ei tee kelleltki midagi ülearu ei nõua ega välja ei pressi. Ja kui me ausad oleme, siis on vastus, mis küllaltki sünge ja lootusetu. Aga Johannes ei lõpetanud siia, vaid ta ütles, on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaela kee kõlbama lahti päästma tema ristik teid, püha vaimu ja tulega. Johannese evangeeliumi kolmandas peatükis kirjutatakse Ka ristija Johannes oli Ainonis saalimi lähedal sest seal oli palju vett ja inimesed tulid sinna ja lasksid end ristida. Sest Johannest ei olnud veel, ongi heidetud. Siis hakkasid Johannese jüngrid ühe juudiga puhastamist üle vaidlema. Kenad tulid Johan enese juurde ja ütlesid talle. Rabi. See, kes oli sinuga sealpool Rotanit ja kellest sa tunnistasid, vaata ka see ristid ja kõik lähevad tema juurde. Johannes, kostis, keegi ei suuda võtta midagi, kui see ei ole temale antud taevast. Teie ise olete mu tunnistajad, et ma ütlesin, mina Ma ei ole messias, vaid ainult. Tema eelne läkitatu kellel on mõrsja seon, peigmees, peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks. Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema. Johannese saatus oli üsna samasugune nagu prohvetite enne ja pärast teda kuningas Heroodes Galilea nelivürst kes iseenesest oli üsna mannetu olupoliitik, keda Jeesus on hüüdnud kavalaks rebaseks, mis tollal oli kavalaya tühise inimese võrdkujuks. Seesama kuningas Heroodes laseb Johannese vangitorni heita seda seepärast, et too talle tema eksimusi ette heidab ja liiga otsekoheselt tõtt näkku ütleb. Ja laseb tal lõpuks pea maha raiuda. Matteuse evangeeliumi üheteistkümnendas peatükis aga räägitakse sellest, et kui ristija Johannes on juba vangihoones siis kuuleta Jeesuse Kristuse tegudest ja saadab paar oma jüngrit tema juurde küsima. Kas sina oled see, kes pidi tulema või jääme ootama teist? Selles küsimuses on kahtlust. Selles küsimuses on pettumusi. Johannes ootas ja kuulutas pöördelised momenti maailma ajaloos. Ootas jumalariigi saabumist, ootas Messijat, kes tuleb kohtumõistja Diana ja karistajana kes raiub maha puud, mis vilja ei kanna. Kes kogub, nisud oma aitadesse ja põleta paganad ära kustumatu tulega. Aga midagi niisugust ei ole juhtunud. Jeesus ei eraldanud õigeid valedest, vagasid patustest, ei tulnud jumala riiki sel kujul, nagu Johannes oli teda oodanud ja kuulutanud. Ning sellesama jumalariigi heerold Ristija Johannes ise oli nüüd vangitornis vägivaldset surma ootamas. Me näeme siit seda, kuidas ka usu inimestest, mitte keegi. Isegi Johannes, kes inimesena seisis Jeesusele võib-olla kõige lähemal, ei ole saanud läbi kahtlusteta. Ei ole saanud ilmasele siira küsimuseta. Kas sina oled ikka see, kes pidi tulema või me jääme ootama kedagi teist? Aga Jeesus ei küsi vastu, keda sa siis ootasid, kes pidi tulema? Vaid ta ütleb Johannese jüngritele. Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete. Pimedad näevad jälle ja jalutud, kõnnivad. Pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi. Ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast. Ja ometi ei viidanud Johannes valesse suunda. Sest Jeesus tuli tõepoolest kirvena. Ta ei raiunud küll maha patuseid inimesi vaid raius katki patuahelad, mis meid seovad ja liikumatuks muudavad. Ta tuli visk labiduna ja puhastas oma rehealust. Aga ta ei puhastanud mitte olusid inimese ümber vaid puhastas inimese südant ja meelt. Ta tuli armu ja halastuse kuningana, kes võttis patuseid vastu ja just nõnda oli jumala riik tulnud inimeste keskele ja inimeste sisse. Me kuulsime ka Johannese evangeeliumist, kuidas ristijat ei kurvasta see kui tema jüngrid ütlevad. Vaata see teine seal, kellesse tunnistasid see risti ka ja kõik lähevad tema juurde. Siis Johannese ei tunne vähimatki kadedust, vaid vastupidi. Ta rõõmustab ja võrdleb oma rõõmu peigmehe sõbra rõõmuga. Tolle pulmapeol. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks, tema peab kasvama, aga mina pean kahanema. Kui Jeesus ei ole täitnud ega täida meie lootusi ja ootusi isegi mitte naisest sündinute seast suurima mehe ristija Johannese ootusi ja lootusi siis ei tähenda see mitte seda, et ta oleks olnud vähem. Teatati vaid seda, et ta oli mõõtmatult palju rohkem. Klaus vesterman ütleb. Prohvetid on vaikinud üksteise järel, ilma et ükski neist oleks suutnud rahvast pöörata. Ja siiski on nende sõnad saanud külviks, millest kasvas uus. Nii nagu seda eksiili. Eks see prohveti sõna rahvale ütleb Jesaja raamatu 50 viiendas peatükis 11 kümnendas salmis. Minu sõna ei tule tagasi mu juurde tühjalt vaid teeb, mis on mu meele järele. Hea kuulaja. Tahan tänada sind selle aja eest mida oled võtnud minuga jagada ja loota, et sellest on midagi kõrva taha panna. Midagi meeles hoida, mis võiks idaneda ja valmistada pinnast millegi sootuks suurema mõistmiseks ja taipamiseks. Eesti luterliku tunni toimetuse aadress on Tallinn, kiriku plats kolm ja telefon kuus 314 311. Eesti luterliku tunnisaated on klassikaraadio eetris igal pühapäeval algusega kell kuus õhtul. Tänases saates lugesin ma katkendeid uuest testamendist. Ja Me kuulasime Norra muusiku suundre prootlandi seades ja esituses Norra ja Rootsi vaimulikke rahvaviise. Saadet aitas kokku seada. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Marko Tiitus. Soovime sulle ilusat õhtut. Ja andku jumal, et sel aasta kõige pimedamal ajal, mil me erilise selgusega kogeme kõige ja iseenesegi kahanemist võiks meie sees kasvada midagi, mis jääb ja mida kõlbab kord jumala igavesse aitadesse koguda. Kuulmiseni. Eesti luterlik tund.