Eesti luterlik tund. Meie viimne reliikvia me käes on viimne reliikvia. Õhtu jõuab. Aga meil on viimne reliikvia. Ootus lootus armastusääre. Aga meil on viimne reliikvia. Õnn usk, lootus, armastus, tõde, õigus, õiglus ja vabadus ongi vist kõik üles loetud, mida inimesel eluks on tarvis. Kuid mis ei olene päriselt inimese enda käsivarrejõust ja tublidusest. Mina olen preester Rein õunapuu. Ja täna ma tahangi sulle rääkida mitte niivõrd Eesti kinokunsti ühes tippteosest vaid liikviast kui õnne, usu, lootuse, armastuse, tõe, õiguse, õigluse ja vabaduse sümbolist. Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Kaer prahvatab vimm, mis kogunenud Ma ei saa. Ma saaks ahhaat, surevad mets ja maas. Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne taala ja. Ükskord prahvatab vimm, mis kogunenud soolo ju. Sohost põlevas aas suure vaata, me ei saa. Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Ükskord prahvatab vimm, mis kogunenud salaja. Poole me ei sure Me ei ühtegi orja ühtegi harja harja, ei ühtegi ühtegi. Mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele. Nõukogude okupatsiooni, seal on inimese hing täis salaja kogunenud vimma sest vabadus polnud meie jaoks midagi muud kui reliikvia. Püha mälestus möödunud vabadusest. Suur osa inimestest usub ehk tänini, et õnn ja vabadus rajanevad just kelleltki millegi äravõtmisele võrdsemale jagamisele. Jah, igaüks on oma saatuse sepp kuid saatus on nagu raud, mis vale kohtlemise peale liiga pehmeks või liiga hapraks muutub. Mis narrib meid mitmel muul viisil, enne kui meie teda ja tema meid tundma õpib. Metsa ja Mautori jagajatel on aga alati raskusi, et olla oma eilsest vastasest õiglasem, et vabadus võiks suureneda. Ilmat üks orjuse asenduks teise ja teistsugusega. Sest meie inimesed, elame maailmas, millest me teame vaid kogetut. Me elame olemasolevas maailmas kus olematust saab tuletada ainult olemisest. Nii olev maailm meiega asjale ainsaks allikaks. Ja parim ettekujutus olematusest on tühi ruum. Kuid meie kujutusel pole vahendeid, et kujutada olematust ette nii, et isegi ruumi ega aega ei oleks. Peaaegu sama raske on orjusse saavale inimesele ette kujutada vabadust, mida ta pole kunagi kogenud. Möödunud põlvkondade poolt meile edasi antud mälestusese ongi reliikvia. Osake minevikku suurusest, mille oleme saanud. Et meiegi sellesse võiksime uskuda. Seniks jääks laegas silmu hooldekulis Püha Brigitta enese käest oled teada saanud kuidas oma elu pead jätkama ja kes reliikvia endale peab saama. Minule ei ole seda enam näha antud siis, kuid tema sild käsib. Pealt saab püha reliikvia kloostrile üle andma. Kui mind lapsena koos kogu klassiga Viimse reliikvia esilinastusele viidi kuulsin sõnal reliikvia esimest korda elus. See sõna kõlas kuidagi salapäraselt ja isalt pojale surivoodil edasi antud laegas tõotas endas sisaldavad midagi ettekujuteldamatult, ülevat, kallihinnalist või vägevat. Teised lapsed mõtlesid ilmselt samamoodi sest kui reliikvia laegas silmi lõpuks puruks löödi, läbis kogu kinosaali nagu ühest suust vallandanud pettumusohekondid. Ei tea, mida igaüks meist tol ajal ootas kuid ainult mitte seda. Jah ükski reliikvia ei suuda edasi anda seda möödunud hiilgust ja vaimusügavust, mida nad sümboliseerivad. Pühakute teod elavad edasi ikka kunstis, arhitektuuris, raamatut ise traditsioonis, mis edasi, antud inimeselt inimesele. Niisamuti osutub vabaduse unistus lapsikuksid realismiks. Sest kui me selle vabaduse kord kätte oleme võitnud, seab see meie ette seni aimamatud ülesanded. Toob kaasa valusaid pettumusi. Läheb kaua aega enne vabaneme oma idealismist. Purustame vana reliikvia, mille jõus oleme pettunud, et leida uus. Paratamatult on inimese jaoks just isiklik kogemus esmatähtis. Kuid meil peab olema ettekujutus ka neist aegadest, millest tunnistavad ainult monumendid, dokumendid ja reliikviad. Sõda reliikvia tähendabki kitsamas mõttes pühakute säilmeid või nendega seotud esemeid. Ja kõigest sellest teeme hiljem samuti juttu. Kuid et mitte jääda elukaugeks, alustame tänapäevast meist enestest. Ma usun, et suuremana osa inimestest on kusagil salajases sahtlinurgas mõni ese, mis meenutab midagi tähtsat meie elust. Laialdaselt tuntud on perekonnareliikviad. Ehted, mida antakse edasi põlvest põlve. Kuid meie jaoks on siiski esmatähtsad need esemed, mis meenutavad midagi olulist meie isiklikust elust. Koolitunnistus raamatu vahel, kuivatatud roosiõis, meie esimese armastuse tunnistaja, pulmakleit. Aga need võivad olla. Näiteks üks mu Saksamaa tuttav näitas mulle heldinult propellerid mis olnud selle lennuki küljes, millega tema isa esimeses maailmasõjas hädamaandunud ja imekombel seejuures ellu jäänud. Nõndasamuti võib mõni inimene pidada perekonna relikviaks mõnd kummutit kappi või põllutööriista. Lühidalt kokku võttes meie ümber on reliikviaid rohkem, kui me esimesel pilgul oskame aimata. On osa meie elust ja meie oleme osa neist tulevaste põlvede jaoks. Kas sinul on ka mõni reliikvia? Minul endal on kolm reliikviad mu väikesel kodualtaril. Esimeseks neist on üks komm. Ja sellega on seotud järgmine lugu. Iga noor vaimulik unistab oma püha sagaruses millestki üleloomulikust. Et haiged, kelle ta oma käed peale paneb, saavad terveks. Ta ärkavad ellu. Kurvad muutuvad rõõmsaks. Tavaliselt nii muidugi ei juhtu. Kuidas saakski jaga noor Kristuse jünger kõige sellega juba ette leppida? Sest siis näevad kõik teed olevat veel lahti. Kord noore vaimulikuna kutsuti mind ühe haige juurde et jagada haigete sallimise Sacramento. Katoliku kirikus ei ole see enam ammu mingi viimne võidmine mida jagatakse ainult surijatele vaid pigem on see määratud just haiget kinnitama. Taas oma tervise tagasi saaks, kui see peaks jumala tahe olema. Tol korral pidin jagama seda sakramendi viie aastasele vähihaigele poisile. Haigete sallimise talituse üheks osaks on käte pealepanemine. Nii võtsin minagi lapse peakesi oma käte vahele ja palvetasin. Soovisin kõigest hingest, et laps võiks terveks saada. Pärast talitust vaatas lapsume sooja pilguga otsa ja ütles, et tahab mulle kommi pakkuda. Ta tahtis mulle pakkuda midagi niisugust, mida ta ise enam süüa ei saanud. Paarida pärast laps suri viimaste sõnadega huultel ta näeb suurt valgust. See maiustus on nüüd reliikvia mu kodualtaril. Ta meenutab mulle seda sündmust, seda väikest inimest, kes lapsepõlv täis valu ja piinapidi lahkuma, enne kui tema elusa õieti alatagi. See komm on minu jaoks justkui kinnitus teisest ilmast. Et ma seda oma südames kannaksin, kõik mu elupäevad. Samas teeb see mind veidi heas mõttes kadedaks et kellelegi anti siit maailmast lahkuda, ilma et ta oleks pidanud murdma oma pead kurjusest sisalduva headuse ja headuses sisalduva kurjuse üle ilma et ta peaks aina ümber hindama oma tegusid loobuma maalidest, mis osutusid ebarealistlikuks olema sageli nõutu ja viimaks küüniline. Kuid selle reliikvia sõnum on minu jaoks ilmselt positiivne. Ei ole midagi ilusamat ihaldusväärsemat siin maailmas kui hea surmatund. Lootus minna vastu igavesele kirkusele. Nii ei ole see minu viimne reliikvia vaid reliikvia, mis lohutab mind alati. Kui ma mõtlen viimsetele asjadele. Õige on maailm ja maailma. Et midagi head ega kurja, ei peast, ei kurja ega viitsi mõeldagi püüdjat. Ja meil on vaja just mana. Varu olevat. Me ei peitu maailmavabadus, kuni veel vähegi suudad, kuni veel saad, vähegi loodad, vähegi. Ta armastab vabadust tänata, võita ja vallutada vägivald, igatseb vabadust. Eestlanna Janek allutada. Põgene vaba laps. Või valutu, põgene, vaba. Meie maailmavabadus kuni veel vähegi suudad, puri veel seal vähegi loodad vähegi. Üle kõige on maailmal maa ja laseb nüüd maavallas. Et midagi pole kuulda ega turja. Effeasnegoria. Ega viitsi mõeldagi, püüdjate paelus. Tööd ja eel on vaja just madalad. Me ei peitu maailmavabadus, Muri veel saab vähegi suudad universaal vähegi loodad. Teine reliikvia mu kodualtaril on üks väike ja kulunud alumiiniumist medaljon, mis ripub lihtsa kapronnööri otsas. Seda medaljoni kandis kaelas kord Tallinna katoliku koguduse preester nikelis Crumpans. Isa Miikael, nagu eestlased teda kutsusid, oli ülimalt tagasihoidlik inimene. Tema lähemaks iseloomustamiseks sobiks ehk väljend liiga hea inimene sest tal oli väga raske kellelegi millestki ära öelda. Nii juhtus, et kui mõnel kaugelt tulnud külalisel polnud kusagil ööbida makus isa Miikael temale kirikus Coreldatu taga olevat väikest tuba, kus ta isepäeviti viibis. Kui aga tuli seejärel keegi ja talle selgeks tegi, et ilmikutele ei sobi kirikus ööbida jäida Kasele inimesega nõusse. Aga isa Mikael sai sellegipoolest kõigiga väga hästi läbi ja kõik austasid teda. 1987. aasta 13. juulil kandis tollal 69 taastane isa Michael päev otsa küttepuid. Õhtul läks ta koju, muuseas, oma tuba tal ei olnud, vaid ta elas ühiskorteris ühe perekonna juures kapitaguses nurgakeses. Seal võttis ta kätte paari tunni palveraamatu, mida preestrid iga päev loevad. Ja nii palvetades ta surigi. Isa Mikkali pärandusest oli ainus mingitki väärtust oma Vese väike kassettmakk, mille keegi välismaalane talle kord oli kinkinud. Ja see sai tema sugulastele. Kõik muu kuulus juba enne kirikule, kui Michal Eestisse tuli. Nii et kõik väärtusliku, mis ta siingi maailmas oli olnud, võttis isa Mikkal endaga taevasse kaasa. Kui ma käisin tema põrmu kirstu panemas, küsiti minu käest, et mis teha, lahkun selles olnud kulunud riietega jõhe nööri otsas plekitükiga. Nii sattuski see plekitükk. Alumiiniumist Ovaalne Neitsi Maarja medali on minu kätte. Ja sellest sai teine reliikvia altaril reliikvia, mis kõneleb mulle headuse, kõik ületavust väärtusest. Sest õpitud raamatutarkus tuhmub ja muutub mõttetuks jumala igavese tarkuse kõrval. Kui seadus, mis heast inimesest kiirgab, elab edasi ka pärast surma. Vaatamata selle headuse hapusele saada kurjast ära kasutatud. See headus lõikab läbi kännistuse kütked, millesse läbi elatud ülekohus meid mässib. Headus aitab meie andeks anda. Walkeri. Õpi. Siin päeval ja. Ja lõika läbi kõik kütt keedki millesse satud, saad. Ta ta r-r. Väiksed katked, mis moemajas? Nii neid küll. Ma ei lõika, sest. Mis lööke varjab taigutult ära? Ja. Mis küll on selle meistri mõttes kes selliseid riista Mis küll on tema õige? Ja kasta jää. Ju? Ei. Tooda jumala Veebeed mu mistap õues. Endla. Sellel on ka ei meeli, ta oli ma mis hoiab sind päeval ja. Peale ikka läbi kõik tööd, milles saatus Ta ekste r. Väikses vanti, mis mu maast Need tööd. Sest ta Kolmas reliikvia altaril on igas mõttes päris õige reliikvia Püha Birgitta, Väike-luutükike. Võib-olla seesama reliikvia, mis mõlkus meeles Arvo Valtonil, kui ta kirjutas stsenaariumi filmile viimne reliikvia ja mille oma valdusse saamise pärast Pirita kloostri abtisse ülempreester kinolinal salakavalaid plaane sepitsesid. Ainult et minu valduses olev reliikvia on palju väiksem kui filmis. Nii umbes tiku otsa suurune. Ja kui nüüd päris täpne olla, siis ei põhinenud linateos üldse ajalooliste tõsiasjadel. Nimelt pole Trigitiinide ordus kunagi mingit reliikvia kultust olnud. Siis ka minu jaoks sellel reliikviale isiklik tähendus. See sümboliseerib mulle ühe ajastu lõppu ja teise algust. Kui kunagi Pirita kloostrit asutanud Birgitiini õed Tallinnas taas oma kloostri avasid kinkis ordu ülemõde ema Tekla mulle selle reliikvia millega kaasnes Vatikanist pärit dokument, et reliikvia on tõesti ehtne. Küllap sama ehtne kui halli nunnarüü juurde musti, valgete joontega loori kandvad Dirgitiini nunnad ise keda paljude sajandite järel nüüd juba mitu Tallinna tänavail jälle liikumas näeb. See reliikvia on märgiks, et Eesti on taas osa Lääne kultuurist. Et ees seisavad uued ja uut tüüpi ülesanded. Puutudes kokku minevikuga, annab sica jõudu mõelda edasi uutele reformidele sest igipüsivat tööd lähevad üha kaitset, ajakohaseid tõlgendusi. Et need tõed tänapäeva inimese jaoks oma igipüsivust ei kaotaks. Ülimalt tähtis asjaolu järjekordne ülesanne kutsuppit kloostri varjulises rüpes paastu ja palve juurest maailma minema. Et teisel viisil meie issandat teenida. Otsige preili Agnes von Münchauseni vaenlaste ja sõprade seast maa alt ja maa pealt. Kui leiate, siis ehk jumal annab teile andeks, et te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, tainapead. Maalib ju maa laate aeda väel ja parempoolne, et nad kõik üle välja. Ei. Ma ei hakka. Ja varjupaika. Varjupaika kindel linn vajab väga väga kaitset ja varjupaik salabarri paika. Kindel linn vajab väga väga kaitset ja O. O. Riiklejate kultus on ilmselt sama vana kui inimene ise ja tema kultuur. See kultus on tuntud praktiliselt kõikides religioonides, kus usutakse, et surma läbi siit maailmast lahkunud pühaku või kangelase vägi on ka tema säilmetel tuntav. Nii hoitakse budistlikes väikestes templites tubades ja suurtes templites Pakoodides buda enese või mõne teise pühamehe tuhka. Indias idamaades on levinud põletusmatus. Haruldased pole ka templit, kus hoitakse buda hambaid või juukseid mille ehtsuses ajaloolased siiski enamasti kahtlevad. Vanas-Kreekas austati liiklejatele kangelaste säilmeid sellega, et nende haud oli teada vaid äravalitutele. Ka muhameedlaste seas poleri liiklejate kultus. Võõras mošees leidub sageli Laasastiaid, milles hoitakse Muhamedi habemekarvu ja pühameesterõivaid. Rääkimata Ta Muhamedi hauast mekas. Isegi iidsest asteekide kultuurist, kus jumalate altaril tapeti inimesi. On teada, et jumalatele ohverdatud riideid peeti pühadeks ja kasutati talismani tena. Kristlik riiklejate kultus saab alguse algristikoguduse päevil mil tagakiusamist läbi langenud märtrite hauad muutuvad kultusepaigaks. Kalmistu oli roomlastele püha paik, mistõttu sinna kogunemine polnud kellelegi keelatud. Reliikviad tükeldamise komme tekkis spontaanselt, sest palju meetreid kaotasid oma elu pea või teiste kehaosade maharaiumise läbi. Ja sageli peeti märtri, istugu mitmes paigas nii maetigi keha erinevad osad leri paikadesse. Kuuendast sajandist alates levib komme, et iga kiriku altari siis peab olema pühaku reliikvia. Omaette peatükiks. Kristlikele liiklejate ajaloos on kristus enesega seotud esemed eelkõige tema rist, mis on tükeldatud mitmeks või isegi tuhandeteks tükkideks. Enamasti on püha risti reliikvia siiski puust, mis on mõnda aega seisnud läestiku tõelise arvatava Kristuse ristiga. Kas ristireliikviad on ehtsad? Seda on raske tõestada või ümber lükata. Pearistile liiklejatel on oma ajalugu ka Eestis. Nii teatava tülikud, 1350.-le aastal püha risti reliikvia Vastseliina lossis Pärnu Nikolaus kirikus austatud reliikvia, niinimetatud musta risti, milles võis samuti olla Väike-Püha, Risti reliikvia Viljandi ja Suure-Jaani lähedal olnud püha ristikabel, kus samuti ilmselt ristile liiklejat hoitud. Kuid vähemalt üks Püha Risti reliikvia. On olemas Eestis ka tänapäeval Tallinna roomakatoliku kirikus. Jeesuse Kristuse apostlite haudadest on teada vaid vähesed. Entsüklopeediat märgivad ära Püha Peetruse haua Rooma Püha Peetruse katedraalis. Apostel Jaakobuse haud on Hispaanias Santiago de Compostelasse. Püha Markuse põrm puhkab Veneetsias. Teiste postide haud on kas teadmata või on siis kahtlusele liiklejate ehtsuses. Aga kõik, mis jätab inimesi kätte allub usu ja aukartuse kõrval ka tema kirgedele ja pahedele. Juba Püha Augustinus astub väljaliiklejatega kauplemise vastu. Seal saab tavaks, et reliikvia varastanud isik pannakse kirikuvande alla. Kuid juba üsna varsti hakkavad pühakute säilmed kuuluma eraomandi hulka. Ristisõdade aegu alates 11.-st sajandist muutub muhameedlaste tagasi vallutatud Palestiina liiklejate turuks. Piiskopi lossides kloostrite esse. Kuningakodadesse hakkavad tekkima liikmete kollektsioonid mis sisaldavad sadu reliikviaid, mida siis müüakse ja vahetatakse. Nagu aga inimesed koguvad ja vahetavad marke. 1215. aastal toimunud lateraani kirikukogu keelab liiklejate eksponeerimise lahtiselt. See on Ilmarilikviaalita ilma vastava metallkapslite või kirstuta. Elikviaaridega muutuvad kunsti teostaks ja kujutavad tänapäeval enesest väärtust omaette. Üks mees nägi unes taevalikku klust mis ühendab kõik, kes tema eest võitlevad. Üks mees nägi unes taevaliku õiglust ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale. Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine turul, me oleme vennad ja tükkhaaval jupphaaval päevhaaval tundhaaval üksteisel müüme oma Toursudjad. Üks mees nägi unes taevalikku klust mis ühendab kõik, kes tema eest võitlevad. Üks naine nägi unes taevalikku armastust ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale. Üks naine näegi unest taevalikku armastust ja hakkas seda kuulutama. Sellest päevast peale hakkas ta kuulutama sellest Tihti läksid linnad või kloostrid mõne pühakusäilmete pärast tülli. See juhtus siis, kui pühak oli elanud mitmes linnas või kloostris. Paremal juhul pühaku reliikvia tükeldati. Halvemal juhul võis asi minna tõsisema konfliktini. Viimse reliikvia filmis näidatud intriigid reliikviad ümber polnud keskajal sugugi võimatud. Ainult et kindlasti mitte Pirita kloostris ja kindlasti möllanud kired siis mitte selle ümber. Kuidas arvates Baltimaade parim ratsutaja rüütel Hans von Rispiter pidi Püha Birgitta ilmutuse kohaselt reliikvia kloostrile andma pärast seda, kui tema on Agnes von Münchausen iga abiellu astunud? Rahva hulgas leidsid reliikviad väga laia kasutust ning kasutati haiguste ravimiseks nii inimestel kui loomadel. Sõdurid kandsid nii tablettidena lahinguis reliikviaid müüriti, vanade nurgakivi alla valati kiriku kelladesse. Liiklejatega õnnistati uudsevilja uut veinitegu. Muidugi kasutati neid kui müstilise jõuallikaid ohtrasti nõiduseks. Keskaja inimene andis tihti vande, hoides kätt reliikviale, mitte piiblil nagu hilisemal ajal. Sest raamatud olid tollal suur haruldus. Sageli juhtusid mõne pühaku säilmed muifitseerusidega kõdunenud, milles nähti jumala märki. Nii nagu on kirjutatud kuueteistkümnendas salmis. Sina ei jäta mu hinge surmavalda. Lase oma vägal näha kõdunemist. Modifitseerunud pühaku-ist, räägitakse, imelugusid, kuidas nad pärast seda aastasadu klaaskirstus lamamist näevad välja peaaegu nagu elavad. Mõne oma ande poolest kuulsa pühaku ka juhtus aga nii, et tema keha küll kõduneb agageeri kõdunenud. Vähemalt nii kinnitab pärimusimelugusid, räägitakse samas mitte ainult inimestest, vaid ka asjadest ning isegi majadest. Nii andis Kristuse rist endast tema leidjale ise märku. Püha Neitsi Maarja majake paigutas end ise ja otseteed Naatsareti linnast Itaaliasse, Loretta linnakesse. Pühade esematena on austatud ka pühapilte, mis olevat kuulnud mõnele pühakule võimaalitus mõne püha inimese näiteks evangelist Luukase poolt. Keskaja laienemine, liikmete kultus ka pühimale, armulaua sakramendi le. Sellest perioodist saavad alguse Kristuse vene reliikviad. See põhineb kiriku veendumusel, et kui tavalisel, mis seal muutuvad leib ja vein Kristuse ihuga vereks ainult olemuslikult siis on juhtunud, et lein on muutunud tõepoolest inimpereks, mida siis reliikvia Ena klaaspudelis hoitakse. Räägitakse, et mingitel teatud päevadel pidise kuivanud veri iseenesest vedelaks minema ja olema nagu elav aga mina ei ole seda oma silmaga näinud. Palju on muidugi ka nutvaid, Neitsi Maarja kujusid ja nutvate kujude pisaraid mida on klaaspudelitesse kogutud. Säilmete kultus on jätnud oma jälje ka kirikuarhitektuuri vastavate krüptide ja kabelite kujul. Kunstnike käed on loonud meistriteoseid, et ümbritseda pühakumaised jäänused tema hinge taevast kirkus kujutava kallihinnalisi relikviaariga. Nii paljud pühakud on alustanud oma pühaduse teed just kokkupuutest mõne varasema pühaku reliikviale. Katoliku kirikus jaotatakse reliikviaid väikesteks suurteks. Suured reliikviad sisaldavad kas tervet kätt, jalga või pead. Väiksemate jaoks piisab vaevu nähtavast luutükist. Aga nagu nutikamad kuulajad juba aimata võivad, tunnistavad reliikviad nii mõnestki pühakust et tal on olnud kolm kätt. Üle 20 sõrme või koguni kaks pead. Võib uskuda, et osaleja liikmetest on võltsitud kuid sageli ei teata, missugused nimelt tänapäeval pühakute säilmeid enamiin tükeldata vaid nad maetakse tervikuna kirikusse ümber. Küll aga on üpris levinud reliikviad eksindumentis. Need on tükikesed pühaku rõivastest, mida nad eluajal kandnud ja mida samuti liikmetena austatakse. Katoliku kirik pole pühakute säilmete le kunagi omistanud mingit maagilist väge vaid õpetanud, et austades reliikviad, austatakse sellega mitte kedagi muud kui pühakut ennast, kellest saab palvete läbi meie eestkostja taevase isa ees. Kuid võib-olla niisuguse minevikku kingi mõte meie jaoks siiski eelkõige selles, et me oskaksime olla tänulikud möödunud põlvkondade silmapaistvatele, isiksusele neist eeskuju võtta, nende sitikutest jõudu ammutada. Et meiegi tunneksime end vabana nagu ülestõusnud Kristus nagu pühakut, kes elavad oma taevases Gilgastunud ihus ja kutsuvad meidki enda juurde õpetavat pälvima, igavest õndsust. Maailma vanadus kuni veel. Kui veel saab vähegi loodad vähegi. Tänapäeva teadus näeb maailma teistsugusena kui eilne. Vähehaaval hakkab inimene toibuma teadvuse vaimustusest ja mõistma, et vanasõnaks kujunenud arvamusel, et loodus ei salli tühja kohta on samuti alust. Kuigipaljugi sellest, mis eile oli filosoofia või ideoloogia on täna psühholoogia, sotsioloogia või lihtsalt statistika. Pole filosoofia, religioon kuhugi kadunud. Reaalteaduste keelde tõlgitud onuteadused viivad tihti samade järeldusteni et religioon kuulub paratamatult inimese psüühika juurde. Küsimus on ainult selles, kuidas inimene selle enda jaoks määratleb. Kas sa suudab elada pooliku teadmisega, jättes surma ja saatusealateadvuse juhuse meelevalda? Või tunnistab ta endale et usk elu jätkumisse, kus igavesse ellu on parem kui selle mõtte eest põgenemine ja religiooni surrogaat, pole parem ehtsast paljude põlvkondade poolt ära proovitust. Reliikviad on osa sellest protsessist möödunud aegade vaimusuuruse materiaalsed tunnistajad. Nad aitavad meil mõelda, möödunud põlvkondadele. Annavad jõudu oleviku see tulevikuski. Et me usuksime inimese kutsumuse suurust. Sest neid inimesi, kellest eeskuju võtta, on olnud palju enne meid. Ja meie käes on olla nende sarnane. Nii et meiegi põlvkonnal oleks tulevastele midagi öelda. Öelda midagi tähtsat ja kasulikku sest kõik kuus, see on hästi ära unustatud vana, millest ei ole jäänud mälestust liiklejatega kirjalikku teadet. Ja kõik kuus ja kõik vana sugukord igavikku sinna, kuhu me kõik oleme teel. Ma loodan, armas kuulaja et ka sina näed nüüd enda ümber palju rohkem reliikviaid kui varem. Ja mõistad, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Tulevikuperspektiivid on väga palju seotud minevikuga. Ära karda seda endale tunnistada. Ja ära karda eeskuju võtta nendest minevikumälestustest mis sulle südamelähedased tunduvad. Eduard, sinagi võiksid olla eeskujuks teistele, et elu võiks minna edasi nende perspektiivideni, mida ainult see oskab hinnata, kes kõik on loonud. Ja kellega kohtumiseks me kõik peame olema valmis. Matsid jäävad Matskeks asjade tegutseda. Ilma liiklejate ei Sarnevadki läbi. Klooster põleb. Kas see on lõpp, see ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie pühajuhiks. Viis neli ja jätasy ka paikade v ja. Päev veereb otsi endale uus ja veeemmläreli. Eesti luterlik tund. Lõppeva saatetunni autor oli Rein õunapuu. Et aga täistunnini veel veidi aega on, siis tahan teile meelde tuletada, milliseid programme meediakeskus Eesti luterlik tund teile pakub. Vikerraadios oleme eetris igal neljapäeva õhtul kell üheksa klassikaraadios, aga igal pühapäeva õhtul kell kuus. Eesti televisioonis on sari Kaheteistkümnes tund juba kolmandat hooaega ja küllap olete sellegi aitäh üles leidnud. Saatejuht on Naatan Haamer, toimetaja Katrin Seppel ja režissöör Elmo lööve. 12-st tund ei alga küll igal pühapäeval kindlal kellaajal, aga tüürib sinna Kaheteistkümnenda tunni paiku. Nii et algusaeg on siis pühapäeviti kell 23 20 või 23 30 saated korduvad aga reedeti kindlal kellaajal 16 30. Siis on luterlik tund veel teiega ka kirjasõnas hästi mitmeti. Näiteks ajalehes Postimees on erilehekülgiga kuu kolmandal laupäeval ajakirjas Eesti naine aga rubriik dilemma. Ja kes arvutihuviline on jaa? Interneti kodulehekülgi külastab siis tere tulemast Eesti luterliku tunni koduleheküljele internetis. Te leiate sealt väga palju huvitavat lugemist. Õhtutundideks ja ka päevasel ajal See on siis kosutav vaimulik lugemisvara. Alguses on sõna- rubriiki, toimetab Veiko Vihuri. Otsisite pakub küsimist ja mõtlemisainet. Kes tahab piibli sündmustikuga piiblilugudega olla lähemalt tuttav ja ennast sel alal ka harida. Otsesiti rubriiki toimetab Toomas Jürgenstein. Noortelegi on mõnus lugemisvara, üks väike jutt ilmub uuel kujul igal reedel. Ja teie arvamused, kiun oodatud mis tahes eluvaldkonna teemal on selline rubriik nagu arvamus. Mitmeid huvitavaid peatükke pakub ajalugu. Ka kirikuaasta ja inimese teekond räägib lahti mõisted, mida võiks liita ühise sõna alla katekismuse kool. Kuid me just valisime selleks mõtte, teeks inimese teekond, mida siis on oma sõnaga lahti kirjutamas. Enn Auksmann. Meie kodulehekülje kaudu võite paluda ka eestpalvet. Kui on teil mingisugune sügav hingeline soov ja vajadus. Ja sel juhul märkige ära, millises Eesti Evangeelse Luterliku kiriku koguduses te soovite, et teie eest baller soov võiks olla koguduse palves. Selline on siis väga põgusalt öelduna meediakeskuse Eesti luterlik tund. Töövaldkond. Me oleme igal nädalal igal päeval hästi mitmeti koos teiega, teie igapäevastes elumuredes ja rõõmudes. Loomulikult. Me ootame teie telefonikõnesid ja kirju telefonikõnesid toimetuse aadressil. Tallinna number kuus, 314 319 ja kirju Tallinn indeks 10 130. Kiriku plats kolm, vikerraadios kohtumiseni järgmisel neljapäeval. Eesti luterlik tund.