Ahjualune ahjualune, tervist, mina olen ahjualune Urmas Vadi ja saan tartus, kukkum iga geroneniga. Aga sel korral ei tungima tema koju, vaid me saame kokku ühes. Tere miga keradel. Tere, Urmas. Praegu istuvad. Kuidas ühes kõrtsus suudlevad tudengid, ma ei tea, kas võib reklaam neile teha, aga aga nad olid väga meeldivad, nad lülitasid muusika välja. Tavaliselt kõrtsides on muusika ja siis ma mõtlesin sinuga, et nad, et tegelikult oleks päris hea. Kui kõrtsudes üldse muusikat ei ole, siis saaks palju rohkem. Rääkida ma lausa otsin kohvikuid, kus on mõnus rahulik ilus valgusakendest ja selline tore kohvikumeeleolu nagu praegugi siin kõlistavad tasse, seal panid ikka mingi muusikapeole tagasi ja midagi nad panid ja aga et tartus, niisuguseid kohvikuid ikka on ja tõepoolest on siin ka väga viisakat teenindajat teistes kohvikutes ja kõrtsides ka, et kui ma kuhugi lähen kirjutama ja tahan natuke vaikust, siis seda enamasti on ka antud. Ahah, mina tahtsin sinu juures kodus kokku saada, aga sa ütlesid, et et, et sina ei taha, et ma sulle külla tulen, ahjualusena, et miks sa koju ei tahtnud mind lasta? Ka väga lihtne põhjus Ma kirjutan praegu kirjutan uut raamatut ja mu kodu näeb välja nagu pommiauk. Et ma ei pea kuumale, eks seal mahtunud täis kommipabereid raamatut, pilla-palla CD-plaadid käivad kõndides katki krõmps krõmps on niimoodi ja miks see siis niimoodi kirjutatud on? Pesu pesukorv on laev ja kui ma kirjutan, siis siis tõepoolest eriti kui korteri teises otsas on põleng, siis ilmselt keegi peaks helistama päästeameti, et mina ei oleks, et kirjutamine on niivõrd intensiivne tegevus. Reeglina ma kirjutan mingi kohvikutes ja kõrtsides ainult tellin. Ühe kohvi ühe tee juurde ja niimoodi päev otsa vahetamata kohvikud. Kui ma kirjutan kodus, siis on mul kõik kohvitassid, mida mulle on kingitud koolides, need on kõik kasutuses ja ja, aga, aga see on selline periood, kirjutamise jood, kui ma magan mõned tunnid öösel magan, mõned tunnid, päeval kirjutan, kõnnin linna peal. No talvel ei eriti ei ole jooksnud, aga hoian ennast vormis. Sest proosa kirjutamine ühe raamatu kirjutamine on ikkagi niisugune tegevus, millega mis kestab. Ma arvan, et selline tohuvapohu annuse all need juba jaanuarist peale olnud, et enne iseseisvuspäeva, 24.-ks tuleb ikka vist korter korda teha, see vahel tütred käivad mul külas, ma teen neile süüa. Kas see on ka väga hea traditsioon meil. Ja kui nemad tulevad külla, siis ma ka siis maga, ikka koristan veidi, aga hetkel, kui nad käivad mul külas, ma teen pigem ruumi suurde tuppa, et saaks kuhugi panna. Taldrikut. Vot see, et sinu tütred ja vabariigi sünnipäev on kaks olulist asja, mille jaoks koristad, see kõlab kuidagi väga südantsoojendavat. Nii ta on, jah. Kunagi ei tohi koristada, kui külla tuleb mõni pruut või tütarlaps. Muidu jätad veel iseendast liiga hea mulje. See on ju, see on kõige kohutavam asi. Ma olen nooremana selle vea teinud, et ma olen näinud tütarlapsed silmadest, et kuidas, kui täiuslikuks tampida seal see on väga ebameeldiv pärast, kui hakkab välja tulema ikkagi, et mis, milline ludria. Milline, milline mees, soome mees tegelikult ei erineda väga palju eesti mehest kõlaga. Sa ütlesid, et sa ei korista, kui sa kirjutad, et seal on selline periood, näiteks tennisistide on see minu meelest võib-olla seda enam nii ei ole, aga mingi aeg tagasi ma küll vähemalt kuulsin, et, et nad turniiri vältel ei aja habet. Et seal mingit sellist asja ei ole. Ütleme näolased ikka pesen ikka ja, ja näolapi eest hoolitsen, et muidu muidu vist linna peal inimesed muutuksid väga murelikuks, et mis sul, mis sul on viga, et see fassaatab ikka korras olema. Jalgpallurid ka on olemad jalgpallur, võtke kas kes jalgpalli MM-idel kasvatavad endale habeme ja näevad päris kentsakad lõpus välja? Ei, mulle mulle meeldib vannis liguneda ja ma vannis ka kirjutan. Kuidas välja tuleb istuda arvuti kui ka raamat mulle meeldib lugeda vannis, et Bayer paberi peale ikka, jah, sa kirjutad paberi peale ja ma ja ma kirjutan hästi palju dialooge paberi peale, sellepärast et mina suudan kirjutada kiiremini käsitsi kui arvutiga ja kui mul tekib olukord nüüd, kui ma kirjutan Supilinna krimkat, kus on tegevus, toimub talvel, lapsed mängivad lumesõda ja kui lumesõda mul hakkab peas ja ma kirjeldan seda, kuidas tüdrukud üllatavad poisid ja pallid hakkavad lendama, siis on mul ainus võimalus, et see asi kukub välja autentselt on niimoodi, et ooo täht on Olav M-täht on mari, kui ma üldse neid panen, pigem prantsuse jooned ja lihtsalt kirjutan dialoogi hästi kiiresti ära ja mõnikord niisugust dialoogi tuleb 10 lehekülge. Ja kui ma olen 10 lehekülge niisugust dialoogi paberi peale kirjutanud siis see on ka niisugune tekst, mida ainult mina ise suudan lugeda. Tekst, mida ma suudan lugeda sellel päeval, et ma pean sellesama jutuga arvutisse sisse toksima. Hiljem, et kui, kui mul jää jääb mingisugune stseen paberi peale ja lähen magama või kinno või linnapeale ja pärast vaatan, mis ma kirjutasin, siis ma ei saa hästi aru, mida ma ikkagi olin mõelnud. Et ma kirjutan pastakaga markeritega paberi peale ja pärast toksin arvutisse, niisugune on minu. Aga see, et sa kirjutad lastele kuidas sa oled kirjutanud igasuguseid asju, sa oled kirjutanud luuletusi lastele, siis sa oled sinu, need kõige kuulsamad asjad, arvatavasti ongi need Supilinna lood, et alates siis sellest varastatud roosast jalgratast, oranži oranžist Aga värvid ja sees igal pool värvitav seedri lähevad segamini mul endal ka vahel. No vot, aga igatahes Supilinnasari, et et miks sa, miks sa lastele kirjutad? Sa armastad lapsi või? No need on jah, võib kirjanik võiks ju teada, miks ta lastele kirjutab, kui ta on lastekirjanik, aga samas. Samas ma tegutsen ja kirjutan, kus seest nii-öelda kuskilt tuleb nii-öelda vajadus kirjutada ja ei analüüsijaid, et iseennast, et see on pigem kui oleksin sportlane, siis oleks mul spordiala, oleks teatud spordiala, millest ma olen tugev, võib-olla ma tegeleksin teiste spordialadega ka, aga üks on see, milles ikkagi oled tugev ja selle juurde ka seal hakkad ka iseennast arendama, et ma olen tõepoolest kui kirjanduse raid oleksid erinevates spordialad, siis ma olen kirjutanud luulet, ma olen kirjutanud kõikvõimalike tekste. Aga millegipärast on tähelepanu köitnud kõige rohkem. See, kuidas ma kirjutan lastele krimkasid koolilastele ja, ja seetõttu on, on, on ka mõnes mõttes on, on, on nii-öelda käijate poolt tagasiside olnud kõige suurem just lastelt ja soov, et ma edasi kirjutan. Nii et sul on sellised püsilugejad, kes loevad järjest sinu neid supiline raamatuid ja tahad teada, mis edasi tuleb nagu nagu Harry Potteri-ilgi põhimõtteliselt. See tekkis juba esimese raamatu järel, et kui varastatud oranž jalgratas ilmus ja sai populaarseks. Ja võib-olla juba esimene kord, kui ma läheksin kuhugi kooli esinema, kuhu mind kutsuti, mind kutsutakse koolidesse päris palju. Ja esimene või teine küsimus oli, et millal ilmub järgmine osa. Ja ka praegu nüüd, kui mul ilmus kuldne Lurich ja läksin koolidesse rääkima, sellest oli raamat juba loetud mitmetel ja esimene küsimus. Aga millal järgmine ilmub? Et see on väga tore. Mis saaks olla parem tagasiside lugejalt, kui tahaks, ma tahaks veel lugeda, liiga lühike oli, väga tore, aga noh, otsa sai siis raamat on mul natukene ka lehekülgede arvult kasvanud ja ma loodan ka, et iga raamat on nagu iga tippsportlane või iga muusik mõtleb, et astse, kõige värskem plaat on kõige parem plaat või et samamoodi ma, ma tahan ka areneda kirjanikuna ega, ega selleks minu meelest muud varianti ei ole, kui lugeda, lugeda ja lugeda, mulle meeldib lugeda mulle vahele ei meeldi ka lugeda asju, aga aga see, et kui ma loen ka mingisuguseid raamatuid, mis mulle ei meeldi, ma ikkagi neid loen, uurin, vaatan, et mis, mis võiks olla, et, et ma ise võib-olla neid samu vigu ei teeks. Tead, ma annan sulle miga keranen ühe idee, et kui seal on kuldne luuris, siis seal võiks olla hõbedane Kaido Höövelson, järgmine osa. Ja kusjuures ma alustasin Kuldse Lurichi kirjutamist juba mitu aastat tagasi. Ja tõepoolest Lurichi kuju on spordimuuseumi üks tuntumaid eksponaate. Georg Lurich on Eesti spordi suurkuju. Kaido Höövelsoni ma ei tea preemia Jaapanist või niisugune auhind, mida spordimuuseum on ka eksponeerinud, oma näitustel oleks ka võinud vabalt olla raamatus ese, mis ala varastatakse. Samas samas mul on hea meel, et alati tutvustada lastele eesti kultuuris niisuguseid olulisi asju, mis on kestvad ja et paluutot meie põlvkond tunneb. Aga kuldne Lurich on juba suurem müsteerium, mis mees, niisugune mees omal ajal oli ja ja väga vahva, et tegelikud luurich, teised jõumehed omal ajal on ju ka Eesti spordiloo raskejõustiku valgus, sealt on tulnud kuni Barutani välja igasuguseid kangeid mehi, Gerd Kanter ja teised, et hästi. Hästi vahva, et Baruto tähelend on, on ka, et ma olen ka saanud seda tunnistada oma eluajal. Ka miga, see nimi on keranen, mida tähendab soome keeles tähendab mingi ümaras ja, või? Kerajas või soome keeles tähendab väikest kera kerake kirocki, aga samas on on ikkagi teada, et ilmselt on Keränen pärit vanemast perekonnanimest geropäev ja gero pähe, et olid teadaolevatel andmetel mingisugune iidne hõim kuskil Karjala Vepsa aladel ja ja sellest on ka. No minu oma kirjastuse nimi on ka gero. Ma ei tea, kas nad olid kantpead või muidu omal ajal või niisama põmmpead, et seda, seda ma ei tea. Aga jah, nii ta on, ma olen ka Eestis kasutanud Mihkel keraja ja taksojuhid võiksid seda vähemalt teada, sest igal pool on eriti paarkümmend aastat. Aga see on olnud ju mõistlikum tellida takso, et Mihkel kera aadresse ja see muidu muidu võtavad rohkem raha. Muidu muidu juba muidu on ta taksojuht morni näoga seal vastas, kui saab aru, et siin ei olegi. Siin ei olegi mingi soome rikkur, kellel raha pudeneb taskutest, vaid mingisugune tudeng, kes veel räägib eesti keelt siin ka, et keda ei saagi tüssata. Just tänapäeval taksodes toimub samasugune asi või, või sa ei tea seda? Väga hästi Tartus? Üliharva Tartu on alati olnud väga, väga heade taksojuhtide linn. Samas on see kõlab väga heas. Kuulge, mitte heade mõtete linn, vaid heade taksojuhtide linn. Kõlab Gilsam tõesti väga hea turismiargument ja suur tänu Tartu taksojuhtidele ja samas on Tallinna puhul pisut õnnetu see, et kui ma ikka jaamast takso võtan siis pigem juhtub midagi kahtlast selle sõidu ajal, kui, et ei juhtu. Mis siis juhtub? Ka eks ikka põhiline on see, et taksomeeter hakkab pöörlema niisuguse kiirusega, et juba kergitama kulmusid ja hakkan taksojuhi käest pärima, et kus firma seda töötab ja ja kui ma sõidan üksi, siis siis enamasti ei ole, siis on aus värk. Aga kui mul on kaasas mõned soomlased, siis on tekivad probleemid ja ma pean mõtlema mitu korda, et kas Mu sõbrad tulnud külla või veel hullem tulevad. Nojah, kui kui tööasjus keegi tuleb, siis ma vaatan ikka, mis taksoga ma sõidan juba ette. Aga et eks ta, eks ta kurb oled, sest ma ei taha ju oma sõprade ees hakata taksojuhiga vaidlema, nemad itsitavad seal taga Loone miga taksojuhiga asju. Ja, ja mul on pigem piinlik, piinlik sellepärast, et taksojuht on niisugune imelik. Samas ma pean ütlema, et ka Tallinnas on viimaste aastate jooksul on olukord muutunud, et et seal ikkagi on see see noh, see, et minu kõige hullemad kogemused Tallinna taksonduses on aastatest 1993 kuni 1999 või kaks. See oli see aeg, kus või see 99 oli see aeg, kus oligi soomlane taksojuhile kõige magusam pala. Ja ja ma püüan, püüan iga kord taksosse Tallinnas astuda eelarvamust out, aga samas on, on minu jaoks iga kord meeldiv üllatus, kui mind kui ma saan sõita, rahulikud ja, ja ma, ma vist annan, annan korralikud Tipiga iga taksojuhile Tallinnas, sellepärast et aitäh, et sa mind ei tülita. Nõuded. See, et ma tulin Eestisse 20 aastat tagasi, on, on ikkagi see aeg, millal ma siia tulin. Ja ma tean, et ühikad on tänapäeval Tartus väga viisakad. Aga minu eelmine vot kui ma ühikas käisin sees, oli vist Pälsoni ühikas, seal elas Kadri Tüür ja Heleri Tammemägi. Aasta 1998 ja olid ka väga lahe koht. Ja sellest ajast on mul ka muidugi ettekujutus sellest, millised on Tartu ühikad. Et enam seda ei ole ka mu lasteraamatutes mõelda nüüd sellele supilinnale, millest ma kirjutan ja mida ma kirjeldan. Et minu lasteraamatutes on väga palju hoovisid, kust saab diagonaalis läbi kõndida iso ja täpselt nii et et, et tegelikult päris niimoodi, nagu lapsed mu raamatus nendest hoovidest läbi jooksevad ja seda seda Supilinna kel enam ei ole, et minu raamatute Supilinna on, on pigem 10 aasta tagune Supilinn kui see, mis täna Aga ma olen ka toonud raamatutesse juba niisugused teema, kus tühjadele kruntidele ehitatakse maju ja üleminekuühiskond, mingisugune ülemineku aeg nõukogude ajast. Kapitalismi aega on see aeg, kus toimub minu raamatute tegevus. Et kui vaadata nüüd nendele matutele 30 40 aasta pärast, siis ongi, et peale taasiseseisvumist niimoodi, kuni asjad bloksusid paika. Aga see 20 aastat on väga pikk aeg. Ma mõtlen just need viimased 20 aastat, et kus ühiskonnas on hästi suured muutused toimunud. Nii, euro tulek, NATOga liitumine olid, noh, igasugused muud asjad sa valad meile teed kannab läbimine juurest. Aga et mis asjad on need suuremad muutused, mida sina Soomest tulnuna näed Eestis, mis on 20 aasta jooksul toimunud? No kui tohib jätkata sellises mõnusas õdusas taksojuht küsimus, siis ma arvan, et kõige toredam muutus on ikkagi jalgpallikoondise areng. Et kui ma tulin siia 1993. Ja, või õigupoolest 1994 nägin esimest korda. Koondis mängis Itaalia vastu Kadriorus ja Mart Poom oli väravas. Esimene poolaeg lõppes null null ja teisel poolajal itaallast kaks väravat. Siis oli Eesti jalgpall oma renessanssi eel. Aga samas see mäng oli minu jaoks väga oluline, sest kirjanikud ikka vaatavad natukene, näevad, mulle tundub, et iga kirjanik näeb natuke tulevikku ette või vähemalt kujutab ette tulevikukasse tulevik. Nii jalgpalli tuleviku jalgpalli tuleb ikka kõikena. Kui kirjanik Ene tulevikku ette siis või kui ta ei kujuta ette tulevikku, et ei näe, siis, siis ma väga imestaks. Aga ega kasseelit, kas see ega me mingid selgeltnägijad maast jätta ei ole, pigem on niimoodi, et me kujutame ette, kuidas asjad lähevad ja minu jaoks oli see suur tähtis hetk, sest ma sain aru, et Eesti pole mingisugune kääbusriik või Eesti ei pruugi jääda jalgpallis mingisuguseks kääbusriigiks, vaid et kui jalg pall Eestis areneb, siis võib sellest saada väga natuke koondist väga tugevaks saada ja ja Eesti koondis on, on ka tõesti tugevamaks saanud ja muidugi kõigepealt MM-ile EM-ile jõuavad siin meie noored kas, kas päris päris nooret või alla kaheksateistkümneaastased ja sealt uued põlvkonnad viivad jalgpalli edasi. Aga jalgpallikultuur? Üks väga oluline asi Soomes oli Eestis alles lapsekingades 1993. aastal ja Tamme staadionil. Põhiliselt kõlas venekeelne kisa väljakul ja epas, kus ma õppisin tollal minu kursa EPAs õppinud ja ma mõtlesin, et sa Tartu ülikoolis õppisid eesti keelt. Ei, seda ka, aga EPAS esimesel aastal ja metsandust ja kõik mängisid korvpallieestlased kursavennad. Ja jalgpall oli üsna tundmatu. Asi siin. Nii et, et minu jaoks on kõige rõõmustavam olnud see jalgpallifännina, et et 20 aasta jooksul on palju tööd tehtud ja jalgpallist on saanud eestlase spordiala jälle. Aga supilised epos metsandust ja vastab tõele. Ma kohtusin Ilomantsi aiandustehnikumis peale keskkooli. Silomansson kuskil Põhja-Soome või see on kõige idapoolsem piirkond Soomemaale Kaarne üleval puhul ta on 500 kilomeetrit Helsingist põhja ja itta, et ikkagi seal Karjala aladel, kus talvesõjas jätkusõjas käidi, ka palju lahinguid. Et sinna ma läksin piima peale keskkooli otsustasin minna tehnikumisse mitte ülikooli tosin oma ja eksabikaasaga, kellega on meil kaks toredat tüdrukut. Temaga tulime Tartusse ja no ma ei olnud mingi eriline humanist või kunstiinimene, kui ma siia tulin, et mulle meeldis aiandus, oleksin tahtnud õppida maastikuarhitektuuri. Seda eriala ei olnud veel põllumajandusülikoolis ja ega polnud see enam nii oluline, kas siis, kui ma siia tulin, sest Tartus hakkasin suhtlema kunstnikega, millegipärast hakkasin arutama kirjandusega seotud asju. Kõik kursavennad, mitte küll epas, vaid, vaid eesti filoloogiat. Kirjutasid luuletusi. Ma hakkasin kirjutama. Liialdatud, kõik kirjutasid eesti filoloogia, kirjutasid küll kõik, ja need, kes ei, need, kes ütlevad, et ei kirjutanud. Nathan, ma ütlen, et kuule, lähme teeme reidi sinu sahtlitesse, raudselt on neile midagi seal ja vaevalt et nad praegu kõik kirjutav Tõnu ei, no seda, ma ei tea, kas nad praegu kirjutavad, et, aga tudengina küll. Aga miks ma eesti keelt läksin õppima? Põhjus oli tegelikult selles, et ma sain aru, et mind ei võta keegi tõsiselt siin kui ma ei oska rääkida eesti keelt. Selleks, et leida tööd Eestist. Et selleks, et Eestis oleks mul endal veel mõnusam, mul oli väga mõnus juba siis ka, kui ma keelt ei osanud, tahtmine tartu linna tundma õppida ja seda ühiskonda tundma õppida, kuidas. Et kas ta seda minu ümbruskonda ka suur selline integreerumist või assimileerumist soovisegijatega, kui ma otsustasin? No pigem ma ei tea, kas oli mingi otsustest maika, armusin Tartusse ja minu jaoks oli selge juba siis, kui ma olin pool aastat siin elanud, et kui vähegi võimalik, ega ma siit linnast kunagi ära ei lähe. Sa ei olegi teinud? Ma ei ole päris päriselt ära läinud. Ma just käisin Soomes ja lähen ka veebruaris. Ja märtsis mitmeks nädalaks Soome. Plaanis ka enne suve Soomes pikemalt aega veeta. Kirjutada Soomes, et korter Tartus jääb mul alles. Aga ma olen pidanud Tartust mõnel korral lahkuma küll ikka ikka selle tõttu, et on vaja raha teenida. Tartu on, kui, kui on, kui on vähegi võimalik, ära elada oma tööga, siis, siis pole Tartus ju häda midagi. Aga, aga mõnikord, mõnikord mingitel hetkedel, tundub, et on, on vaja käia kuskil kaugemal. Jätkame jutuajamist niga, keraneniga. Muidugi, sa oled õppinud eesti keelt ülikoolis eesti keel on väga hea, aga see, et sa suudad kirjutada eesti keeles ilukirjandust ega luuletusi et see on ikkagi hästi võimas märk või kuidas sa seal tuli? Minu meelest on see täiesti loomulik, et ma ei ole sellest või kui selles on midagi erakordset, siis seda ma ise ei oska, ise ei oska hinnata, et ma pigem eputaksin oma jalgpallioskustega, mis on mul tagasihoidlikumad. Aga seda minu jaoks on eesti keeles kirjutamine ikkagi olnud niivõrd loomulik. Ja hästi oluline oli. Hetk oli tollal, kui ma hakkasin eesti keeles kirjutama. Et ma ju õppisin eesti filoloogiat ja pidin eksamiteks Rexa üldüldse oma hinnet Te saada, oli mul vaja ju perfektselt teada grammatikareegleid, selge see. Selleks ju ülikool ongi ja eesti Phillid ju räägivad teistele ka, kuidas, kuidas õige õigesti kirjutada ja annavad soovitusi. Aga sellel hetkel, kui ma hakkasin kirjutama eesti keeles ja kui esimest korda, kui ma mõtlesin, et kas ma kas ma tegelikult eesti keeles saan kirjutada, kas ma oskan kirjutada, et kui ma hakkan kirjutama, kirjutan eesti keeles juba algusest peale. Hakkasin kirjutama. Ja mind ei huvitanud üldse õigekiri, mind ei huvitanud üldse grammatika. Ma lihtsalt kirjutasin nii nagu torust tuli täpselt oma mõtteid ja ei mingit mingit kõhklust. Et nii, kas siin on nüüd kas tekib, on ühe või kahega, aga mis vahet kirjutan edasi. Kas sõna kasseinik peaks olema tegusõna siinpool või sealpool, kuidas see reegel nüüd on? Sihukeste asjade peale ma üldse ei mõelnud, lihtsalt kirjutasin, pärast vaatasin, et. Et sõnajärg siin on nüüd küll nagu on, et kui ma hakkasin parandama või vaatama kriitilise pilguga enda teksti, siis vaatasin küll. No ega see nüüd ikka päris eesti keel ei ole, eriti eriti alguses, esimeste tekstide puhul, aga samas samas mul oli tahtmine kirjutada Li parem ja ja nüüd, kui ma olen juba mitmeid raamatuid välja andnud siis on, siis on ikkagi väga meeldiv on märgata. Keeletoimetajatel on järjest vähem tööd minu tekstidega. Alguses oli, oli väga-väga suureks abiks mulle Wimberg, kodanikunimega Jaak Urmet, kes vaatas, et ei niga, et saan ikka ajalugu, mis sa oled kirjutanud, et eks siin tuleb päris palju teha, et ta oleks eesti keel. Igatepidi tip-top see tekst, sest lastekirjanduse puhul on ju see see, et lapsed õpivad ju seal lugema ja kirjutama. Ega, ega ma ei ole kunagi ja kuhugi meelega ju mingisuguseid keeleuuendusi oma lasteraamatutesse. Et ma kirjutan, püüan ikkagi kirjutada võimalikult hästi samas midagi. Ja püüan õppida oma vigadest, et kui Wimbergi esimese raamatu esimesed peatükid saatis mulle tagasi, et vaata, niisugused parandusi, ma tegin. Ja ma lugesin, vaatasin ja sõnajärg on hoopis Niibiti ja nõus, nõus, nõus, tähendab, ma sain aru, et Vimbergil oli. Laias laastus oli reeglina õigus oma oma. Oma parandusettepanekut, mis ta tegid, olid kõik niisugused, et ega seal midagi vaielda ei olnud, et õige ta oli, nii nagu Wimberg oli parandanud. Seal tekkisid meil mõned huvitavad konfliktiks, kasvasid aga närvi läksime, külm juba, kin, ma arvan närvi minu peale ja mina, Kalininpojad tige. Lõpuks pidin ütlema talle, et kuule, see on minu raamat ja see jääb nii, nagu ma ütlesin. See juhtus siis, kui ma kirjutasin raamatusse peategelane Olav või keegi peategelastest ütles, et meil on, meil on keka tund ja Wimberg parandanud minu keka tehkaks sinna tekkinud h täht sinna sisse. Ja ma ütlesin Jaagule, et võta. Ta kirjutas mulle pika kirja, et põhjendas, miks see haav peab seal olema. Ma vastasin talle, ainult et Tartu lapsed ütlevad. Deka ütlevad, mina ütlen ka. Ja just siis, kui kehal niisugusena ja, ja me oleme need lapsed. Ta on Tartu lapsed ja siin ei ole mingit teist varianti, et läheb kekaks ja lõpuks Wimberg andis alla, mis on väga haruldane, tema puhul. Aga mulle mulle mulle loomulikult iseloomuga inimestel on mulle alati meeldinud. Aga kui raamatu esitlus toimus Tartus, siis Wimberg käis saalis ringi lasteaia ühe lapse juurest teise lapse juurde ja küsis. Ütle, kuidas kehaline kasvatus on lühidalt ja siis kostis keka käka deka käka ja siis pärast Wimberg raputas pead, tuli minu juurde kellelgi imelikult, inimesed, lapsed sind ainult selles linnas, mingi rumala ütlesime alati kehka ja see on ka väga vahva. Eesti on nii suur, et tõepoolest tallinlased võib-olla ütlevat ja teisiti ja põlvkonnad ütlevad ka. Erinevad. Ma olen ka ühes raamatus pannud täiega puusse tegelikult sõnavara teemaga. Ja see tuleb parandada järgmises trükis, et ma kirjutasin Tallinna linna raamatukogu tellimusel ühe raamatu, mis kingiti kõigile, kes lähevad esimesse klassi Tallinnas. Raamatu pealkiri on Armando. Tegevus toimub kivimäe koolis. Huvitav sellest raamatust. No ja kuna ta, kuna see raamat on kinkeraamat ja ta kingiti kõigile, kes läksid esimesse klassi, siis poes seda müügil ei ole ja seetõttu raamatust, väljaspool Tallinnat ei teatagi midagi. Sündmused on toimuvat Kivimäe koolis nõmmel ja mina panin lapsed mängima seal. Drifaad. Sa tead, mis on drift, mis mäng ja ja siis, kui raamat ilmus üks. Tartlane, kes on sündinud Tallinnas helistas mulle, ütles ka oma, leidsin su raamatust vea, sellised kõned, kõnet vahel tuleb ja neid alati ühest küljest hariv teada, et mis, mis viga seal nüüd on keegi leidnud vea. Sõber Mihkel ja Mihkel ütles. Tallinnas lapsed ei tea, mis asi on drifa Tallinnas on mängib mängitakse hukkakat. Ja ma mõtlesin, et ma sain aru aru, et jah ilmselt ilmselt tal on õigus, ei olnud põhjust kahelda. Ja kui ma läksin järgmisel esinemisel Põhja-Eestis, läksin väänasse Vääna-Jõesuusse, ma ei mäleta, kumb see oli. Kus ta seal oli Harjumaal, siis ma küsisin laste käest, kas te teate, mis on drifaa. Ükski käsi ei tõusnud püsti. Uhkakat teate, kõik tõstsid käe püsti. Selge. Ja minu raamatus nõmmel kivimäe koolis lapsed mängivad drifaad. Kohe kindlasti nad ei teagi isegi seal nõmmel, mis asised drifaonnaga hukkakad peavad kõik selt järgmises trükis. Muudame selle ära, juhtub ikka kirjanikel. Ma arvan ka, et see ei ole mingi kõige suurem viga viga, külonid ütlevad, mõtled eesti või soome keeles. Sellega seda on küsitud minu käest päris sageli ja ma ei pea ennast väga suureks filosoofiks või teadlaseks, isegi nagu mingi mingeid selliseid on? Ei, mul on tegelikult vastas aga vastus, võib-olla tundub, väga kummaline. Nimelt ma arvan, et mul on mingisugune metakeel, milles ma mõtlen, kui ma mõtlen selle peale, et mis keeles ma unenägusid näen? Ei no mina ei tea, ma tahaks vastata sellele küsimusele. Ei mina ei tea, mis keeles ma mõtlen, aga siis tekiks ju niisugune küsimus. Misasja, kas mees ei mõtle üldse või või kes ta siis ikkagi on, muide, eestlased ikkagi on, aga, aga tõepoolest need mõtted, ütlen mingisugust süžeed. Kui ma mõtlen inimeste peale, kui ma mõtlen, mis ma elus teen, kui ma mõtlen, mis ma poest ostan, siis, siis on see mingisugune ikkagi mingisugune mõte kuskil, mille, mis, mis ei ole veel ei soome keelega eesti keelega, inglise keelega ega karjala murre või? Ta on ta on mõte, mingi Ta tasemel mingi kuskil on mõte ja siis sellel hetkel, kui mul on vaja kellelegi sellest mõttest rääkida, vormida sõnadesse see mõte siis siis enamasti vaatan, vaatan näkku inimesele räägin eesti keeles või soome keeles. Hommikul peeglisse vaatan, siis, siis ei ole mul vaja iseendaga läbirääkimisi pidada ega midagi pildile rääkida. Võib-olla on huvitav keelte puhul minu tausta puhul ikkagi see, et Eesti keel ei ole minu jaoks esimene võõrkeel ja ma ei ole ka kunagi pidanud eesti keelt ka võõrkeeleks. Inglise keel on võõrkeel, rootsi keel on võõrkeele, prantsuse keel on kõrgel. Ma olen õppinud ladina keelt seitsmendast klassist, see on ka võõrkeel minu jaoks olnud. Ma olen alati armastanud keeli. Eriti kui ma olin noor. Helsingis olen ma sündinud ja kui kui isa-emaga ja õega kolisime põhja karjalasse Ida-Soome, kui ma olin 14 vot siis pidin ma esimest korda või tegelikult ma ei pidanud midagi tegema, vaid see mu automaatselt, ma hakkasin rääkima nagu idasoomlased, kes on nagu soome setud. Ja minu, Helsingi kõnekeel muutus ida soomlase murdeks Soomes me pigem räägime murretest, mitte karjala keelest, vaid karjala murre on minu. Oli minu kodumurre kodune keel 14.-st eluaastast. Helsingi kõnekeel ma selle ma unustasin ära või ta jäimule kuskile kuklasse, aga. Ma sain karjalaseks. Ja kui ma tulin Eestisse 1993, siis eesti keele omandamine või eesti keeles rääkimine ei olnud, ei olnud minu jaoks midagi väga hirmsat, vaid mingil määral ära. Ma olin, ma olin juba niisuguse faasi oma elus enne elanud, et Helsingis, Põhja-Karjalas räägin, nagu Põhja-Karjalas räägitakse ja kui tulen Eestisse, siis. Tollal polnud ka internetti, polnud Soome televisiooni siin ja minuga polnud ka soomlasi, Tartus eriti. Ma esimesel aastal ei näinud vist peale Sakari neuroneni, kes Tampere majas töötab siin Tartus siiamaani. Minu hea sõber, tema lisaks talle ei kohtunud. Ma vist üldse soomlastega siin terve aasta praegu nüüd kodustatud soomlasi meil ikka päris palju lisaks sinule. Ja praegu on palju, aga et oluline on minu keele arengu seisukohast see, mille peale ma olen mõelnud, et et kuna ma ei kohtunud siin mitte kellegagi, ma rääkisin Ajuta eestlastega ja ainult eesti keeles. Ja õ täht Low loksus paika mul võrdlemisi kiiresti poole aastaga ja peegli ees ütleme tundide kaupa venitas oma nägu sinna ja tänna, ajas laiali nagu ja siis ütled, hüüa ja sealt lõpuksid tuleb öö ikka tuli tuli aga, aga vaevu ja veel mõned aastad tagasi ei osanud öelda. No et või Põltsamaa, et need on viimased sõnad, kus mõõga tähe häälduse selgeks õppisid. Aga õppisin, sest ega ega mul ei andnud rahu ka see, et kui ma siin ütlen, lõpeta lõpetaja rahvast muutkui, itsitab, tore nagu Sal-Saller, niimoodi siin tegelane. Ega selline asi nagu mulle rõõmu ei pakkunud, kui ma tahtsin, kui ma just ei tahtnud nalja teha, tahtsin. Eks see tõsiselt, et seetõttu seetõttu ma olen ka oma keele õpinguid ka võtnud väga tõsiselt, alati. Aga miga kevadel ma ennem kui ma küsisin sinu käest, et mis selle 20 aastaga siin Eestis on sinu arvates muutunud ja siis hakkasid rääkima hoopiski jalgpallis. Aga ma küsiks lõpetuseks, kuidas sulle tundub, et kas Eesti ja Soome On liikunud kuidagi üksteise poole selles mõttes, et nende riikide või mingi mõtlemise mõttes arengud või suunduma seda sarnased või siis on ikkagi liikunud kuhugi eri suunas? Väga hea küsimus. Väga ja väga õige küsimus. Ma tunnen, et ma, et 20 aastat on väga lühike aeg, et öelda midagi selle kohta. Üks asi on selge, on see, et Eesti ja Soome on mõlemad väikesed riigid suurriikide vahel. Väga tore on see, et me oleme koos Euroopa liidus ja see ühendab Eestit ja Soomet. Liikumine on vaba ja, ja ka seetõttu mina ka ei tea, kui palju maa järgmise aasta jooksul kavatsen Soomes ära käia, sest väga lihtne on minna ja käia. Eestlased käivad tööl Soomes, soomlased tulevad hea meelega siia, kas õppima ka töötama, aga muidugi väiksema määra. Ma arvan, et 20 aasta jooksul on eestlased ja soomlased hakanud mõistma 11. Tegelikult paremini seetõttu, et ei ole Ena on müüte suuri müüt, et kuidas elu Soomes on või kuidas elu läänes on need või kuidas seal elatakse seal Eestis. Kas seal on nagu Venemaal, sest inimene võib oma silmaga ju tulla ja vaadata ja seda ka ju tehakse. Ja Euroopa liidus on, mured on ühised, pangaorjus on meil nii Soomes kui Eestis ja ja suur suur erinevus on tänapäeval välispoliitikas, et kuidas, et eestlased imestavad, kuidas soomlased Venemaaga asju ajavad. Ja soomlaste jaoks tundub eestlaste Natolembelisus või selle eriti selle teema või selle Nato Natoga selline kelkimine, mida vahetevahel kohtab eestlaste puhul, et see soomlaste jaoks on natuke võõristav ja mis, mis aitaks, oleks ikkagi ajaloo tundmine selles mõttes, et et rääkida või keda see teema huvitab, siis ta võib mõelda selle peale, miks soomlased suhtuvad Venemaasse nagu nad, nagu nad suhtuvad. Miks Soome poliitika on niisugune Venemaa osas, nagu ta on? Ja samamoodi soomlased? Võivad ju ka mõelda selle peale, miks Eestis on miks eesti olla tass, ega, ega ega Eesti ilmaasjata ju NATOsse ei ole. Ja kas sulle tundub igasuguseid ka mingis mõttes võib-olla nagu lühinägelik või selline noh, pea, liiva alla panemine, et noh, me oleme kogu aeg venelastega hakkama saanud, soomlaste mõtteviis, et noh, miks me nüüd ei saa? Mina pooldan alati avatud diskussiooni ja Soome puhul on on üks tabuteema, millest, millest ma aru ei saa, on tegelikult NATO, et kui kui Eesti võiks midagi õpetada soomlastele, siis diskussioon julgeoleku teemal võiks olla üks asi, ma mõtlen seda, et minu jaoks on, võib-olla kõlab ükskõik sead, aga mul on, mul on, mina ei tea, kas Soome peaks astuma NATOsse või mitte, aga ma olen täiesti kindel, et see, et see võiks olla Soomes niisugune asi, mille üle ühiskonnas käiakse arutelu ja debatti. Poliitilised parteid moodustaksid oma arvamuse ja arutleks, mis seal hõiskas, astuda või mitte. Aga kuna enamus soomlastest on hetkel gallupit järgi nagu alati Nato liitumise vastu Soomes, siis siis NATO-ga liitumise vastu sisse ja siis poliitikud ei taha eriti staa sellest teemast rääkida. Samasse teema kerkib iga valimistel Soomes. Ja millegipärast poliitikud puitlevad, keegi ei taha sellest rääkida. Aga mind välissoomlasena, mida ma olen? Välis soomlane, see kõlab hästi. Ma olen hüvelist soomlane, et eks patrioot, eks patri, et nad inglise keeles ütlevad, see on päris lahe sõna, eks patrioot just nimelt ei ole abi, enam ei ole nagu eksabikaasa aga hästi või peab ikka läbi saama. Ma selle nii-öelda eksiga. See, et, et võit võiks ju rahuliku olla lubatud, rääkida ühiskonnas niisugustele teemadele, mis inimeste huultel on ja millest inimesed niikuinii omavahel räägivad mingisugusest poliitikute räägib, et ja Eesti-Soome suhetes on, on, on tegelikult väga vahva see kui ka teistpidi mõni Soome inimene tõstatab probleeme siin Eestis ühiskonnas mille üle võib-olla siin ei mõtle või mida nii oluliseks ei pea. Eesti inimene ja ta võib tekitada diskussiooni, et selles mõttes rahvusvahelistumine või erinevatest piirkondadest inimesed tulevad, ütlevad oma arvamust ei ole ilmtingimata ju paha, ega see, kui välismaalane tuleb Tartusse ja vaatab, et vot see on lahe ja miks see siin ei võiks olla hoopis nii, nagu minul, hindo Indo-Hiinas või kuskil ta võib ju, see on ju tema mõte ja, ja ega ta ei tule midagi õpetama ette, see on ju puhas teema, võib ju igasuguseid asju arutada ja ma loodan, et ma tahaks, et Eesti ühiskond oleks avatud. Ja minul isiklikult ei ole olnud ka probleeme, et ma olin isegi natuke põnevil, kui ma läksin tööle haridus- ja teadusministeeriumisse ja ma hakkasin nõunikuna seal nõu andma. Et millal tuleb, keegi ütleb. Nojaa teil Soomes mitte kunagi neli ja pool aastat, mis ma seal haridusministeeriumis töötasin, öelnud mulle keegi. No mis sa nüüd tahad nagu teil Soomes või? Et ma tegelikult ootasin seda, ma olin valmis, mis oleks õelda selleks et ma oleksin öelnud, et nojah, kui on, kui see asi on nii, nagu Soomes on paremini, siis miks ta ei võiks olla meil ka siin niimoodi? Et mis ma ikka muud oleksin saanud öelda et mind mind on ongi, et kui ma eesti keele ära õppisin ja ise suutsin ainult tõsist tõsist nägu teha ja asja, kui sa ise oled asjalik ja oma mõtteid esitad argumenteeritud siis, siis ma olen siiamaani väga hästi hakkama saanud ja minu mind on aktsepteeritud, kuulatud ja ja sellele ma ei, selle üle on mul hea meel, et soovitangi kõigil välismaalastel, kes Eestisse tulevad, keel ära õppida ja keel on selge, siis oskad ennast väljendada ja ei teki mingit arusaamatus ja eesti inimene hea meelega, aga eriti Tartu inimene räägib sinuga kasvõi terve päev sellest, kuidas kuidas võiksid asjad olla, et meil Tartus on aega küll. Tänase ahjualuse külaline olime iga geronen, saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja.