Algavas saates riiki arhitektuur räägivad arhitektuuriajaloolased Oliver Oraja, Mart Kalm arhitektuuri arengust Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal ja taasiseseisvunud Eestis. Kui mõelda sellele ajale, kui Eesti vabariik iseseisvaks sai siis see situatsioon ju saabus küll pärast pikki püüdlusi ühelt poolt, aga teisalt ka mõneti ootamatult Euroopa poliitiliste olude muutumise tulemusena ja ega siis selleks ei saadud ju olla ühiskonnas päris valmis. Ja mis puudutab siis ruumilise keskkonna kujundamist ja arhitektuuri, siis eestlastel ju väga suuri kogemusi selles osas ei olnud. Suurelt jaolt arhitektid olid olnud baltisakslased, venelased, esimesed eesti arhitektid küll olid ilmunud tsaariaja lõpus, aga neid oli vähe, polnud oma arhitektuurikooligi seni olnud, sest tegelikult ei olnud ju ka otsest vajadust ja võimalust seda varem luua. Nii et see situatsioon oli ju riigile ka suhteliselt uus ja värske linnaplaneerimisega ja laiemalt ruumilise keskkonnaga pidi hakkama nüüd rohkem tegelema. Minu meelest on põnev protsess see, kuidas 20.-te aastate alguses baltisaksa aadliperekondade linna vesidentsid lähevad järjest Eesti riigi kätte. Maareform võttis ju ära baltisakslastelt nende maa vaesuseid, nad jäid ilma oma tuluallikast ainult see mõisasüda koos mõisapargiga, kui sul tuluallikat ei ole, sa ei jaksa ju sedagi üleval pidada. Osa perekondi ju üldse loobus Eestist ja oli eestlaste riigi tekkest sedavõrd solvunud, näiteks Saksamaale. Tegelikult kõik need mehhanismid ei ole teada, kuidas need majad eesti viigi kätte läksid, aga ütleme niimoodi, et vastased vaesusid võileivahinna eest. Eesti riik, kellel polnud ka ju vaha, ostis Toompea aadli paleesid kokku. Selleks, et paigutada uued, tekivad riigiasutused sinna sisse. Aga muidugi see võimukeskuse jäämine Toompeale on selles mõttes sümptomaatiline, et Toompea alati on seostunud riigivõimuga teine oluline võimukeskus tegelikult oli ju Eesti jaoks olnud Riia Liivimaa kubermangukeskusena, mis nüüd kadus vara Tartu ikkagi pigem selline vaimupealinn ja siis loogiline oli, et nüüd siis selles uues tekkinud riigis ka riigiasutused hakkasid koonduma sinnasamma Toompeale. Ja Üheks esimeseks selliseks suureks arhitektuurialaseks, pingutuseks ja eneserepresenteerimise viisiks oli vana Toompea lossi hilisema kubermanguvalitsuse hoone müüride vahele Parlamendi ehitamine, millest sina oled ka palju kirjutanud ja seda protsessi uurinud. Sellega ma olen tõesti tegelenud, aga isegi veel enne kui minna nüüd Toompea lossiga muutuste juurde sa mainisid neid rüütelkond ja, ja see on ju põnev, kui sõsarriigis Lätis parlament tõepoolest seatigi sisse endisesse Liivimaa rüütelkonna hoonesse, mis on ühe esimese lätlasest arhitekti Plaumanise projekteeritud juba 1800 kuuekümnendatel aastatel Niovenessaanslikult. Ja nüüd parlamendisaali ehitab sinna kahekümnendatel aastatel Eizins laupäev see sajandi alguse õia kõige säravam kommertsarhitekt, kellest nüüd saab Riia Ülikooli professor. Et nende rüütelkonna hoonest sai parlament, kusjuures maja ise oli päris kena, aga see, mis laupäev kahekümnendatel tegi, kõige huvitavam ei olnud, eriti kui me võrdleme sellega, mis meil samal ajal riigikogu hoones juhtus. Aga Eestimaa rüütelkonna hoone Peal kohe toomkiriku kõrval, selle sai enda kätte välisministeerium, nii et ka arengud küllaltki sarnases Tallinnas ja Riias, kusjuures või on ju suurem, vägevam ja võimsam ei olnud täpselt paralleelsed. Küllap natukene on asi selles, et meie rüütelkonna hoone paarkümmend aastat varasem muidu samasugune neorenessanss-lik Georg Winter altari ja siis kohaliku arhitekti Christoph August kaableri looming, kelle loominguline vahekord seal ei ole päris selge, küllap kaabler väga noore arhitektina rohkem järelevalve teostaja oli see 1840.-te aastate maja ta oli oluliselt väiksem kui riieri. Pelgurannahoone, aga nüüd, kui minna Toompea lossi kallale, dislossiplatsile avanev osa idatiib on olnud siis kubermanguvalitsus ja viimased 150 aastat enne Eesti riigi teket oli sealt valitsetud Eestimaad. Seal säilis omavalitsusasutuse maine ja koht, ütleme, et näiteks seal oli ju ka Anvelt Nendes vanades ruumides ja Poska ja kõik. Aga nüüd, kui oli tekkinud Eesti vabariigi asutatud, tahab kogu, kusjuures asutav kogu tuli ju kokku mitte Toompeal, vaid Tallinna kõige uuemas ja kõige eestilikumas majas, milleks oli Estonia seltsimaja. Et see oli nagu tegelikult niisugune moodne šikk hoone tol hetkel, aga asutav kogu ei saanud ju sinna. Mäletan, sest see oli seltsimaja, seal oli vajakapalle ja loenguid ja tuluõhtuid ja jumal teab mida kõike korraldada. Ega siis üks selts ei saanud võtta viiki oma turjale. Ja nüüd Toompeal oli vahvas veebruarirevolutsiooni ajal tunginud pia lossi. Selles vanas udu linnuse tuumiku konvendihoones oli olnud tsaariajal. Vangla Ahas oli vangla põlema pannud alati. Nii öeldakse, kuigi ma ise mõtlen, et ega seal väga midagi põletada ei olnud, sest see udulinnus oli üks kivikuhja, endal katustel seal ei olnud ja need müürid lagunesid. Ja kui nüüd seal Toompea lossi valges saalis sealt Estoniast välja kolinud asutav kogu koos oli siis nagu kõik toonased allikad ütlevad, oli neil kurb vaadata lagunevaid varemeid ilmastikuga käes ja otsustatakse ehitada siis riigikogu hoone vanglaks muudetud konvendihoone kohale. Kui maja valmis sai riigikogu hoone, siis avalikus tegi ikkagi väga palju kriitikat. Et kuidas on meie iseolemise sümbolhoone peidetud saksa kantsi õue peale, et see niisugune vahvuslitis kooslus ikkagi heitis seda väga tõsiselt ka ette. Samal ajal kogu selle riigikogu hoone arhitektuurse põnevuse põhiasi ongi selles, et need noored vihased, seda arhitektid, kes maja projekteerisid, nad pidid toom peale sisse tooma eestluse, et Toompea nii-öelda lääne müü tulla toompuiesteele paistab, on ju niisugune selgel saksa ordulinnus Toompea enda poole lossiplatsile avaneb see osa fassaad, mis nii-öelda näitab Katariina aegset vene tsaari ja gootika ja keskaeg sümboliseeris sakslust ja need klassikalised kõrgstiilid venelust siis nüüd oli vaja sinna vahele tuua kolmas ja kehtestada eestlus. Ja kuna eestlasele on kogu aeg see probleem olnud arhitektuuris ja meil ei ole Hewoilist minevikku, meil ei ole mingit, ma ei tea, olen poisi renessansi või, või Lembitu aegset kootikat, kõik see on meil puudu, meil ei ole ajaloolist hiilgust võtta ja seda taaslavastada. Ja selles olukorras siis lihtsalt pidi minema kõige moodsama teed ehk siis kasutama ekspressionismi, mis oli saksa kultuuriruumis, sellest pääsu ei olnud, sest arhitektid olid seal õppinud aga saksa kultuuriruumi nende aastate kõige viimase moevööga, milleks oli ekspressionismi ja nüüd kui praegu riigikogu on nüüd paar aastat tagasi lõpuks taas ära värvinud oma fassaadi devas Alliks selle nõukogude aegse kollase asemel me lõpuks ometi näeme uuesti nii seda eestiaegset hiilgust. Et sa ei saa klassikaliste stiilide kollast ja roosat panna, sa pead selle ekspressionismi tooma sisse, kui suurune musta tagurpidi piimapakid seal tetraeedreid sest all karniisiks need jämedad ultramoodsast teevassiit, kohvist, esimene kord, kus seda Eestis kasutatakse akna Vaamistused, ümbe, akendamine, raamid siis, siis sul peab olema ka see, mitte ajalooline hall, vääraks sellel fassaadil ja mis üheaegselt. Ta kehtestab selle uue, moodsa eestluse seal, aga ta teeb seda nii intelligentselt, et see sobitub ka sakslaste linnuse kootikaga ja ei karju vastu ka venelaste klassikalistest stiilidelt. Üks väga äge maja ja nagu me rääkisime ka, see on üks väheseid, tegelikult sel ajal 1900 kahekümnendatel aastatel ehitatud spetsiaalseid riigiasutuse hooneid ja selliseid suuri riigi arhitektuuritellimusi üldse. Enamik riigi institutsioone, ministeeriumid ja muud, niipalju kui neid tol ajal oli, pandi ära igasugustest olemasolevatesse Tallinna vanalinnamajadesse. Kuidas siis nüüd nii sai minna, et selline, nõnda disja ainukordne tellimus läks väga hotele ja eriliste kogemusteta arhitektidele Herbert Johansonile ja Eugen Haaber mannile, kes edaspidi kujunesid küll ühtedeks kõige olulisemateks meie projekteerijateks modernismi ajastul, 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel, kuid kellel sellel ajal ju veel ei olnud erilisi teeneid või uhkeid töid ette näidata ja kes olid tegelikult ka vanuselt küllalt noored. Iseenesest Eesti ühiskond oli noore loomulikult võrreldes näiteks soomlastega, et ei mingeid arhitektuurikonkurss, lihtsalt kaks praktiliselt esimest ja ainsat käepärast võtta eestlasest arhitekti Abeman olid jõudnud natuke enne sarja lõpus ka Tallinnas teha. Johanson veel mitte midagi, aga me peame arvestama, et kui tänapäeval on see nali, et Eesti on nii väike ühiskond, et igalühel on klassivend parlamendis. Aga siis 22, kui see maja valmis sai, siis oli nii vähe koole, nii vähe klass eestlasi, et tõepoolest, sel hetkel oli kindlasti Igalühel klassivenda, mitte algkoolist rääkides, aga ütleme keskkoolist rääkides oli klassivend parlamendis ehk siis kõik eestlased, kes oli kuhugi jõudnud, mingisuguse eriala omandanud ja nii-öelda õppinud ametit ja need olid lihtsalt teada. Habermani oli siseministeeriumi ehitus peavalitsuse juhataja ja pani oma sõba Johansoni seda maja projekteerima, aga seal natuke osales ka kuusikesena veel mitu lugu, mida kõike jõua raadiosaates ära rääkida. Aga igal juhul usaldati noori tundmatuid andeid. 1900 kahekümnendatel jah, aga ta 1900 kolmekümnendatel tegelikult tehti ka ju veel Toompea lossi kui võimu kantsi juures juurde ja ümberehitusi ja see on juba üks, sootuks teine maailm. Kui mõelda siis sellele valge saali ümberkujundamisele ja siis ka sellele, kuidas nüüdse kubermangu aiapoolne fassaad ja kogu see tiib ka ümber ehitati, kolmekümnendatel see on siis ütleme see fassaad, mille ees me seisame, kui me näiteks lipuheiskamise tseremooniat vaatama, et vabariigi aastapäeva hommikul, siis see on midagi täiesti teistsugust riik ka 30.-teks oma representatsiooni vajaduses või selles, millisena ja läbi millise arhitektuuri tahetakse end esitleda, on muutunud. Aga selgelt Pätsi ajal on Kiiu ja majanduslik tõus, aga ka Pätsi jaoks on tähtis esindusliku Eesti ülesehitamine ja niisugune riigile fassaadi andmine, näo andmine, aga ka bürokraatiaaparaat kasvab 30.-te aastate teisel poolel väga ruttu ja seetõttu ehitatakse palju, on suur tellija lõpuks, nagu majandusajaloolased on ka rääkinud, meil on küllalt tugev riigi monopol ism 30.-te aastate teisel poolel. Ja see, mis Toompeal juhtus, on alguses päris kena, aga lõpuks läheb minu meelest käest ära. 35 tuleb teedeministeeriumisse tööle, haridusministeeriumist kli Kotli teeb selle sinu mainitud juba senise keskaegse lõunatiiva vastu kuberneri aeda kavandab selle paleelikuks nii-öelda selle Sultsi osa idafassaadiga sarnaseks. Tänapäeval paljud inimesed üldse nagu ei adugi seda, et seal lossiplatsile avanev on 1770 umbes ja see, mis sinna kuberneri aeda avaneb, see on tegelikult 1935 Kotli fassaad. See fassaad on nagu niisugune soliidne, rahulik paleelik, aga mis minu meelest nagu tumedam osa tal on, on kuberneri aia tugimüür, mille ees need turistibussid seal kallaku peal pargivad, et see oli tegelikult omal ajal väga ilus ja uhke. Samal ajal kui ma mõtlen, kuidas Mazavikile vaha ülalinna Joosep Pletchnic keskaegset lossi moodsaks valitsemiskeskuseks ümber kujundas siis ütleme, et Eesti parimatele arhitektidele oli ikka Kledžinikuni veel tükk maad minna. Aga kui see kõik oli hästi õnnestunud, siis nüüd, mis järgmisel aastal lahti läks, oli see Toompea lossi valge saali ümber ehitanud. Ja see on minu meelest nüüd suurim pätsi-aegne ämber. Valges olid, oli väga ilus stukte koor 18. sajandi lõpus trofee kimpudega, üldine võidusümboolika meisterlikult tehtud lagi oli tühi, selle seisund oli noh, mitte kõige parem, aga ka mitte midagi hullu. Ja nüüd nad lihtsalt lõhkusid selle kõik maha. Ettekäändeks toodi, et lagi on vaja välja vahetada, sest talad on mädad. Miisuga võisid olla mädad, aga laes ei olnud midagi. Miks siis kogu see tohutu tult ilus uhke seinadekoor 18.-st sajandist paarismõisas, sina tead täpselt, kas Roosna-Alliku, Roosna-Alliku võiks midagi olla Jaamasugusest noh midagi klassist, kes midagi sama kõrgtaset on meil kuskil üldse eesti mõisates alles veel. Ja nad lihtsalt lõhkusid maha, seal oli ka konkus ja pärast konkurssi tegi selle lõpliku uue kujunduse Artur berna. Mul ei ole mitte midagi isikliku autoga õuna vastu, ta oli olnud väga tobe Burmani partnevkümnendatel aastatel, ta oli kahekümnendatel väga produktiivne, küll vanamoodne ja noored pilkasid teda, noh nagu 21. keskkool ja mis ta siis siin tegi, aga siiski oli tasemel professionaalne arhitekt, nüüd üride vanamees. Ta ei olnud kunagi teinud ajaloolist interjööri. Ma ei näe ühtegi loogilist põhjust, miks riigikantselei pidi selle tellimuse andma autoga ja õlale. Ja see stiilisoust, mis meile sealt vastu vaatab, on ikka täiesti ehmatav. Miks pidi tegema sinna niisuguse Vooma 16. sajandi lõpulae? Niisuguseid nagu neide oli pangahoonetes ja 19. sajandi teisel poolel Euroopas lõputult ehitatud, 1936 oli see täiesti tule eile meile seda, et Toompea lossi valge saali rekonstrueerimist ei peetud õnnestunuks. Selle selge märk on see, et niisuguses krestomaatilised albumis 20 aastat ehitamist Eestis 1918 kuni 38 on Toompea lossi lõunatiivast fuajeedest kõik pildid on olemas aga see valitsuse istungite saal, valge saal, mis on olnud kõige suurem kallim, peenem riiklik kujundus, see tundus ka teedeministeeriumis niisugune ebaõnnestumine, et seda juletud sinna panna. Et selle pildi väljajätmine sellest albumist on pilkupüüdev välja jätte. Kui üldse vaadata nüüd 1930.-te aastate pilt, ehk siis see, mis laadi asju riik ehitab, mõneti muutub. Riiklikke tellimusi on muidugi rohkem, aga riigi arhitektuuri sees selgesti nüüd eristub selline riigipeaarhitekt tuur või riigivanema või presidendi institutsiooniga seonduv. Ühelt poolt siis kõik see, mis puudutab pätsi oru lossi aga teisalt kogu siis Kadrioru ümberkujundamine ja Kadriorgu presidendi kantselei ehitamine. See on nüüd kaugel tegelikult ultramoodsast julgest eksperimentaalsust, mida võis näha vähemalt mingi piirini selle parlamendi ehitamise juures 1900 kahekümnendatel. Vaid nüüd Need viisid, kuidas riik ennast esitleb, on palju rohkem seotud sellise traditsioonilise arusaamaga väärikusest ja diplomaatilisest etiketist. Pätsil oli nagu konservatiivne alalhoidlik stiil, aga see oli suhteliselt koos hoitud ja, ja see kõik on, ütleme ohu ja kadrijookse moodustab terviku. Kotli, kes siis oli riigiehitus ette võtta esitaja, asedirektor ja peaarhitekt, tema ande laadile selline rahulik, soliidne professionaal, manuaalne laad sobis väga hästi ja ütleme, selle niisugune, võib-olla kõige ilusam näide on Kadrioru presidendi kantselei hoone, mis siis lossi taha lossiteljel esitati. Sest see Eesti aja lõpu eesti niukene, Pätsi ajastu Eesti valitsemine oli see, et päts elas siis Kadrioru lossis sellosseriga talle liiga suur, aga sinna ei saanud jälle riigiasutusi sisse panna, sest oli amfilaadsüsteemis, mis oli konto võiks väga ebamugav, mistõttu tuli seal kantselei hoone sinna taha ehitada. Päts tegelikult oli ju siis juba üksik mees ja ta elas tegelikult seal linnapoolses otsas, kolmandal korrusel viiest väiksest toast koosnevas korteris millest on nüüd säilinud Olev Siinmaa kujundatud raamatukogu tuba, aga ülejäänud terveks ja teine korrus oli kõik niisugused salongid, kus lihtsalt külalisi lõbustada. Ja kogu see siis niisugune töötsoon, oli see kantselei hoone. Eks tänapäeval on olnud see ju ka probleem, teeme, et see, mis tegelikult oli mõeldud ainult kantseleihooneks koosseis ka presidendi enda esindustöökabinetiga, et nüüd siis peab sinna ka presidendi elamine ära mahtuma, mis on olnud noh, tegelikult küllalt keeruline väljakutse. Aga samas, kui mõelda sellest, et millega nad siis nüüd hakkama said selles, nii austatud ja kuldsena tagantjärele paistvas Eesti vabariigis, et Kunstimuuseum puksid Kadrioru lossist välja ja sellest tehti riigipea residents. Tee oli siis veel 1920.-te aastate lõpus, nii et seda ei saa seostada Pätsi vaikiva ajastu režiimiga, vaid see oli tegelikult enne seda oli ka konkreetne põhjus, Rootsi kuningas tuli ja siis väga esindusliku kohta oli vaja, kuhu Rootsi kuningas panna, aga no küllap see oli ikkagi üks ettekääne. Esiteks ei tahtnud muuseum väga olla Kadrioru lossis, sest muuseum leidis, et riik peab talle maja ehitama, tema ja muuseum käsitles oma viibimist Kadrioru lossis kuni parema lahenduseni ajutisena teiseks Viik kaebas algusest peale, et muuseum ongi seal ajutine ja tegelikult kuni muuseum välja kolib. See peabki kohe saama riigipea residentsiks, sest see on kõige esinduslikum hoone Tallinnas, nii et seal oli nagu vastastikune. Ja muuseumi puhul on veel ka see, et võrreldes hilisema ajaga seda Eesti kunsti, mis nüüd välja tõsteti, oli ka väga vähe seda. Eesti kunsti oli väga vähe alles tehtud, nii et need ei olnud mingid väga suured kollektsioonid. Nad mahtusid tegelikult ära Lindeni kohviku peale ühte korterisse Narva maantee alguses praeguse Viru hotelli kohal. Aga asjal ei puudu ka koomilised kõrval aspektid. Kui nüüd seal Rootsi kuninga jaoks, siis tehakse kiirelt lossis remont, võetakse aluseks see klassikaline prantsuse apsalutistlik lossijaotus. Et lossi omanik elab ühes tiivas ja tollel on riigivanemaks Vandmaniast, Handman oma abikaasaga pannakse siis teisele korrusele linnapoolsesse tiiba elama, talle antakse ka sinna kaasa Steinway klaveri ja siis ta pani abikaasa seda mängib ja hommikul Kadrioru pargis on väga tore jalutada ja siis merepoolse tiiva see kujundatakse kuningas külalise jaoks. Aga kui me nüüd prantsuse kohv teed niimoodi, ta on kuninga vasall ja ta võtab oma kuningat vastu, tal on teine tiib kuninga kapate maa. Aga meil on Eesti vabariik, kellele tuleb külla naaberriigi kuningas, mitte sinu oma kuningas. Et nüüd lavastatakse see niisugune, nagu oleks Stwandmann vasall ja Rootsi kuningas, kes tuleb, oleks tema kuningas. No ilmselt seda ei, ei osatud toona ka sellisena näha, sest et eks see mure, kuidas kuningat väärikalt vastu võtta, oli ikka suur. Lisaks siis sellistele tõesti riigivõimuga seotud esindushoonetele nagu riigipea residentsi kujundamine Kadriorgu või siis Toompea võimukeskuseks kujundamine, milleks ta on ka jäänud siis muidugi riik mõjutas arhitektuuripilti ka laiemalt ja tegelikult paljudel siis riigiasutustel Sis ministeeriumitel olid oma arhitektid ja mõne ministeeriumi juures tegelikult terve arhitektuuribüroo ja küllalt paljudele ka korraliku tasemega arhitektidele ühel või teisel perioodil nende elus. Riik oli oluline tööandja. Ma tahaksin kohe peatud ühele erakordselt huvitav oli isikul ühel arhitektil, kes oli pikalt teedeministeeriumis tööl ja see mees oli Konstantin töölaud, kes oli baltisakslane, kuid üles kasvanud Peterburis ja õigeusklik. Ma olen täiesti jahmunud sellest, et kui ta siis kolis revolutsiooni järel Peterburist, kus ta oli lõpetanud sealse saksa kiriku juures gümnaasiumi ja ta tuleb Eestisse, keda valdab eesti keelt. Ta ise ütleb, et ta on baltisakslane, aga ta valdab vabalt eesti keelt, õpib Saksamaal, töötab natuke Soomes ja on siis kolmekümnendatel teedeministeeriumi amet nik kõige uuema maailma arhitektuuri ja ehituskorralduse kanda, imehästi kursis, kõigest lugeda tehnikaajakirjas neid tema artikleid, kuidas ta kujundab riikliku arhitektuuripoliitikat. Et selle töölaua ja riigi foonil on nagu huvitav mõelda sellele, kuidas näiteks omavalitsuse ja linna tasandil ei suudeta tud üldse sama head ehituspoliitikat kehtestada. Need on täpselt needsamad probleemid, mis meil on tänapäeval. Et linnavolikogus oli majaomanike lobi nii tugev, et ta ei lasknud ei linnaehituse osakonnal ega Eesti Arhitektide ühingu lobil paremaid ehitusviise juurutada. Selles mõttes nagu arhitektide silmis arhitektuuriringkondade silmis 30.-te aastate Tallinna häbi oli see puust Tallinna maja. Tallinna majal on palju oma positiivseid jooni, aga arhitektide silmis oli see sajandi alguse tsaariaegse aguli jätkumine ja piisavalt kvaliteetse ja modernse ehitamise tulemus ja nendest Tallinna majadest ei saadud lahti, kuna majaomanikel oli see odav ja nende lobiseda nõudis ja tõestus sellele, et tuleb kuulata siiski arhitekti mitte lasta nii-öelda kinnisvaraarendajatel oma mesijutuga üleseid. Ta on see, et kui 44, Tallinn häma pommitati, siis oleks meil olnud nendest puust Tallinna majade asemel kivimajad siis kogu see Nõukogude pommirünnakute kahju oleks olnud elamufondile kordades väiksem. Tallinn kannatas tänu sellele, et lasti kinnisvaraarendajate jutu järgi linnas ehitusseadusi teha, aga mitte tegelikult hea ja edumeelse ehitusviisilist seisjate järgi. Siis me tänapäeval oleme nende intiimsete ja inimlike Tallinna majade üle õnnelikud ka ja nad lisavad kuidagi meie 20.-te 30.-te arhitektuuri pildile omapära võrreldes lähemate suuremate linnadega. Nii et ma ei ole päris kindel, kas nüüd tänapäeval tagantjärele vaates see, et meil nüüd niisugusi korralikke kivist kortermaju nii vähe ehitati kahekümnendatel kolmekümnendatel ja jätkus selline põline puitehitustraditsioon. Et kas me nüüd tänapäeval näeme seda nüüd just sama suure õnnetusena, nagu tegelikult edumeelsemad arhitektid seda kolmekümnendatel nägid, aga jah, peab ütlema, et ka toosama pöörlauad nende niisuguste uus aguli like Tallinna majade vastu sõna võtnud, mis tundusid kuidagi nii vanamoodsad just muu maailma sama aja linnaehituslike praktikatega võrreldes. Üldine moderniseerimisprotsess nõudis tulekindlate ehitusviisidel üleminekut, see oli nagu üks kõige tähtsamaid mantraid, mida teedeministeerium püüdis suruda, aga selge, et tulekindlates ehitusviisides maja oli kallim kui puumaja ja majaomanikud tahtsid edasi odavalt ehitada. Tegelikult linn ju püüdis neid asju kuidagi ohjeldada, noh eriti Tallinnas sel ajal, kui Herbert Johanson oli linnaarhitekt Linnaehitusbüroo juht, et ta nagu linnaplaneerimisega Johanson tegeles ise vähe tegeleda, et tema tegelikult pojektiivis linna ehitatavad koolimajad, lasteaiad, haiglad, et see on nagu teine arusaam ka selles mõttes Sellise linnaarhitekti rollist, et kui nüüd ütleme, tänapäeval on linnaarhitektil üldjuhul keelatud oma linnas ise midagi projekteerida ja ta nii ametnik administraator, arhitekt, siis Johansoni roll oli just ennekõike projekteerida linnale vajalike avalike Aga kuigi nüüd Pätsi ajal muidugi tegelikult planeerijana Voll suurenes, sest ta tegi neid tänavate, punaste juuste poIeks Aga siin on just ka nüüd ütleme võib-olla see riigialgatus või pätsi-aegne suur Lindliku Tallinna ilme kujundamine, mille tulemus on siis ka need kivist hoonefrondi Pärnu maanteel ja Tõnismäel, kus siis nüüd otsustati nagu, et see asi vajab sellist radikaalset sekkumist, see on ka üks, võib olla selliseid kõige otsesem maid, riigipoolseid, eraehitusse, sekkumise näitajaid. Jah, ja need majad neil kõige rohkem saha, Viase projekteeritud, aga ka teiste projekteeritud nelja, viie korruselised terrassid kohvi, ka uue põlvkonna soliidsed majad nägid nende vanade puumajade vahel Tallinnas välja tohutult moodsad Nad olid tehnilised sisseseaded, nii palju keerulisemad nende ruumistruktuur, tubade avarus, need parkettpõrandad ja lükanduksed ja dolomiit, kaminad ja kolmepoolsed aknad ja vaiba, klopp, pimise puud ja kuskil juba ka elektripliidid ja külmikud, natukene, aga ka liftid ja kõik see oli nii moodne maailm, aga ma ei saa lahti sellest, et samal ajal see niisugune Pewymet maalse majade vorsti tänava äärde kujundamine seostus eelkõige 19. sajandi Osmanni Pariisiga, kes oli selle malli kogu maailmale kehtestanud. Et noh, võib-olla see Pärnu maanteekoodiga kohta on küll meil niisugune helge eesti aja sümbol, aga ta ei olnud tol hetkel maailma linnaehituses enam uus sõna. Aga kuna meil jälle oli see kihistus linnaehituslikult peaaegu puudu et meil siis selline 19. sajandi lõppu 20. sajandi alguse ehitusbuum oli ju ka olnud, aga peamiselt realiseerunud ikkagi nende puit eeslinnade tohutu laienemise kujul ja tsaariajal oli ehitatud ainult üksikuid suuri kivimaju siia-sinna, siis iseenesest on mõistetav, et siis selline kõikides teistes pealinnades olemasolev üksteise kõrvale ehitatud sama kõrgete kortermajade maailm selle järele tunti puudust. Pealinnas nojah, aga vaata, et juba kõrval Helsingis tuleb samalajal tööles peaaegu et vabaplaneering, siis Stockholm jäädetis samamoodi juba 30.-te aastate alguses vabaplaneering. Et see niisugune perimetuaalne hoonestusviis oli siiski väga traditsiooniline. Nii, aga seal oli jällegi seda perimeetriäärset hoonestust selle nii-öelda õigest ajast 19. sajandi kui vaja just ette, et seal oli nagu noh, see, et see, millele see vabaplaneering hakkas vastanduma, et see maailm oli olemas, meil seda ju peaaegu, et ei olnud. Kui mõelda Eesti teiste linnade peale, siis seal on, ütleme riik arhitektuuris võib olla tunduvalt vähem esil küll üks niisugusi žanre, mis on, mis ei ole nüüd otseselt riiklikud avalikud hooned, aga mida väikelinnade kontekstis, kus uusi avalikke hooneid ehitatigi väga vähe, sest nende järele puudus üldjuhul vajadus ikkagi võib riikliku arhitektuuripoliitika ühe tulemusena näha, on need kolmekümnendatel ehitatud Eesti pangafiliaalide majad üle Eesti mitmetes linnades. Jah, see Eesti Panga roll oli väga tähtis, tõesti, see kujuneb välja Puurmani viljandi pangahoone järgi, see tüüp Eesti Panga hoone on korrakeskus kui nihukest paslari väljendit kasutada. See on moodsa Usaldusväärse edumeelse ühiskonna sümbol maja tähtis on nende linnaõiguslik paigutamine. Nad on alati kõik need vanad, meie väikelinnad olid ju sakslaste päevalt, eks ole. Nad on sellest sakslaste väikelinna kõrval, jätab enda Te väljaku, et seda hoone tähtsust esile tõsta. Pangal endal pole nii suurt maja vaja, pangamajad on natuke isegi liiga suured ja sinna juurde liidetakse siis erinevates linnades küll eri moodi moodsad funktsioonid, et sageli on telefon ja Telega postkontor ja isegi kus neid funktsioone ei ole. Siis vaadatakse, kas on Kawe šokolaadi äri, mis viitab ka paremale maailmale või siis on dekla kangapood, nagu näiteks Rakverepangahoones oli. Aga see on niisugune Eesti uue ühiskonna sümbolhoone sakslaste vanalinnade kõrval. Kohalikud omavalitsused ju ka on üks osa avalikust sektorist ja samas peab ütlema, et Nende roll muidugi tollal arhitektuurikujundajana ei, ei olnud nii oluline võib-olla kui praegu, kui siis arhitektuuri planeerimise valdkond suuresti ongi kohaliku omavalitsuse pädevus. Samas muidugi neid linnu ka oli, kus siis kolmekümnendatel hakati ehitama Jaama linnavalitsustele uusi hooneid, uusi raekodasid, need on siis nüüd mõned väikelinnad nagu Viljandi ja ja siis ka mõned niisugused alevist väikelinnaks kujunemas linnad nagu Cindy ja need on ikkagi üllatavalt moodsad hooned tegelikult selles ajas ja, ja mõneski linnas siis peaaegu et ainukesed niisugused 30.-te aastate moodsad funktsionalismi esindavad suuremad hooned üldse. Ja isegi kõige huvitavam on see, et uue moodsa haldushoone vajadus jõuab ka valdadeni ja 30.-te aastate lõpus on tüüp vallamajade võistlus. Ja kui ma nüüd õieti mäletan, siis Puurmani on see ainukene koht, kus ka siis selle uue võistluse eraldise sümmeetriline, kõrge kelpkatusega. See ei ole väga moodne arhitektuur, aga ta on soliidne arhitektuur, ehitati valmis, uus vallamaja. Samal ajal suur osa inimesi Eestis ju tol ajal elaski veel maal ja see selline maaelu ja just nimelt traditsiooniline maaelu, see eesti talu ikkagi väga selgesti eriti jäi inimeste jaoks selliseks kodu ideaaliks ja riik ju seda ka propageeris ja soosis, selles pidid olema eestlaste juured ja eestlase elujõu allikad. Ja tegelikult siis üks valdkond, mida riik püüdis ka siis läbi arhitektuursete vahendite kuidagi moderniseerida ja suunata. Ta oli ka just maa-arhitektuur ja, ja siis ütleme selline eesti talu ja taluelu moderniseerumis küllaltki vaevaliseks osutunud protsess. Tegelikult ju ka kõik need 19. sajandi lõpus nende päriseks ostetud taludes, kus ehitatakse uued ja paremad elumajad, mida nüüd Heiki Pärdi väärberiteks nimetab Heiki Pärdi, otsinud üles need suutalude kõige ambitsioonikamad. Uued elamud, näärmed hakkavad talusid pojekteerima tsaariaja lõpul juba esimesed eestlastest arhitektid Kaur, Puumanni, Arto berna ja, ja kahekümnendatel toimub siis kõige radikaalsem murrang need kõige vaesemad asunikud, kes on saanud vabadussõjas osalemise eest endale ära tükeldatud mõisamaast ühe lapakad ja hakkavad seal oma elu sättima siis nendel pole oskusi, paljud pole nendest tegelikult ka töömehed. Ja kui nad hüppavad endale hooned ehitama sinna peale, siis riik ei luba nendel oma tarkusest niukseid vanamoodsaid maju ehitada vaid riik ütleb, et sa saad pangast laenu maja ehitada ütlemiseks hoonete ehitamiseks ainult siis, kui sa esitad projekti ja on olemas ka tõepoolest asunike rentnikke ja talunike keskliidu ehitustalituses, mis pärast muutub põllutöökoja ehitustalituses ja kus töötavad alguses baltisakslase evis Jakobi käe all päevast ka juba iseseisvalt eestlastest arhitektid nagu August Volberg ja Jaagup linna kivi ja Edgar velg või et nemad nüüd teevad neid moodsaid talusid ja nad püüavad teha lihtsalt odavalt ehitatavalt, need ei ole liiga peened. Kahekümnete aastate alguse esimesed projektid veel on, aga siis saavad ikka kõik aru tegelikult kui vaene ja ka vähevõimekas asunik on ja need tehakse väga lihtsaks. Aga ega siis see asunik, kes on vaene, vähe havi ja võib-olla kohati ka laisk, ega ta väga ei viitsi. Ja üldiselt on nendel asunikel kahekümnendatel aastatel küll tunne, et Eesti riik on ehitusprojekti ainult nende kiusamiseks välja mõelnud. Ja arhitekti kujutatakse veel ühe inimeselt nahka koorima Pavasiidina, kes tahab veel sealt vahelt teenida ja ei lase inimesel mõnusat maja ehitada. Aga noh, see vahe ongi nüüd selles, et et inimesele on traditsiooniline ettekujutus, kuidas see mõnus elamine on ja arhitektid nagu tahaksid, et oleks nüüd juba käimla majas sees, aga inimesed on harjunud käima kas põllul kapsalehe vahel või looma taga laudas. Arhitekt Erika Nõva üks esimesi eesti naisarhitekt ja tema mälestustes on see nii tobe koht, et kui need 30.-te aastate uudis, asundused, mis viik, palju lastelistele ja teistele sotsiaalabi korras ehitas need uued talud ja ta projekteeris sinna, et laudalõhnad ei tuleks eluruumidesse, siis seal on niisugune abiruumide vahevöö ja sealhulgas on ka siis käimla ja kuidas siis läks neid maju hiljem vaatama, siis ta nägi, et inimesed käisid ikka asjal lehma taga ja tegelikult käimlaruum oli kasutusel ühe lisa safina. Suunamine professionaalse arhitektuuri suunas mingil määral ju selles ajastus siiski oli ka niisuguse riikliku arhitektuuripoliitika anna eriti kolmekümnendatel päevakorras. Kui maal üldiselt ju veel ehitusprojekte ei nõutud erandid olidki siis need asunikud, talud, mille jaoks tehti siis ka neid näidisalbumeid siis nüüd väikelinnades ja alevikes, kus seni ka oli sageli tegelikult mööda vaadatud vajadusest ehitada professionaalse projekti järgi, kuigi ametlikult juba tsaariajalgi seda nõudma siis nüüd hakati sellele rohkem tähelepanu pöörama, mina ka nende väikelinnadega nüüd ühel või teisel määral tegeledes olen leidnud hästi palju näiteid kirju väikelinnade omavalitsustele riigiasutuste poolt, kus tegelikult heidetakse ette seda, et kinnitatakse ebaprofessionaalseid ehitusprojekte ja lastakse projekteerida igasugustel ehitusmeistritel tsaariajast jäänud ehitustehnikud Bel, kellel tegelikult puudub projekteerimisõigus. Nii et igal pool näeb administratiivset survet arhitektuuri kultuuri professionaliseerumiseks kolmekümnendatel aastatel. Nüüd see situatsioon, mille taasiseseisvunud Eesti vabariik kaasa sai, oli muidugi tuntavalt erinev, sest et vahepeal kogu nõukogude aja jooksul olid ikkagi toimunud väga selgelt teistsugused arengud arhitektuuris ja projekteerimiskultuuris ja ka selles, millisena nähti riigi rolli. Aga nüüd olid siis muidugi uued valulikud aspektid, mis siis on teinud ka võib-olla mõnevõrra keeruliseks selle meie niisuguse lülitumise, euroopalikku linnaplaneerimisse ja arhitektuuri kultuuri nüüd siis selle taasiseseisvunud Eesti vabariigi ajal no kasvõi juba siis alates sellest, kuidas kõik arhitektid pidid hakkama kohalduma selle uue situatsiooniga kus siis nüüd tohutu suured riiklikud bürood lagunesid. Kõik need varasemad projekteerimisinstituudid, mis nõukogude ajal eksisteerisid, kommunaalprojektid, tööstusprojektid, Eesti projektid ja muud likvideerisid ja kõik arhitektid pidid hakkama iseseisvaks ettevõtjaks ja kohalduma siis nüüd nende turuoludega ja leppima sellega, et tegelikult, et ka selliseid suuri riiklikke tellimusi arhitektuurivõistlusi vähemalt esialgu oli väga vähe ja tuli leppida siis eratellijate tellimuste ja võimalustega. Üheksakümnendaid aastaid, kui see ehitustegevus 95 üldse hakkab taastuma, iseloomustab tee professor realiseerumine. Ma arvan, et kõikidel uue ühiskonna ülesehitamise patriootidele see sõna Teebofessionaliseerumine ei meeldi. Aga mis ma parata saan? Tegelikult oli tsaariajast saadik ju püütud teha seda, et kus on üks keeruline ja kallis asi, peab tegema mõistusega ja asjatundlikult, et inimestele tuleb hügieenilist tervet puhast hea ventilatsiooniga hästi hooldatavad ruumi õpetada. Juba Alexanderi esimese ajal tulevad ju esimesed tüüpprojektide albumid, mis peaksid inimestele õiget ja paremat elamisviisi õpetama. Ja nõuded, et kõike peab tegema pädev spetsialist olid ju tsaariajast saadik kasvanud eestiaegne ühiskond nägi vaeva selleks, et arhitektide, inseneride, ehitusmeistrite tehnikute igal astmel oma koolid süsteemi väljakujundamiseks ja nüüd Nõukogude ühiskond oma totalitaarsuses. Tal õnnestus see moderniseerimisprotsessi unistus ekspertteadmiste omni püüesentsusest vähemalt näiliselt ellu viia. Sest ükskõik milline meile tundus ka üks nõukogude aegne kole. Ma ei tea, tühjaks jäänud sealaut kuskil kolhoosipõllul, samas praegu siis tegelikult on seda ju projekteerinud arhitektid, insenerid, zootehnikud, elektrikud, kõikunud, professionaalselt projekteerinud. Ja nüüd üheksakümnendatel see tunnet Vaba mees vabal maal. Kõik need asjamehed on mõttetud vahemehed. Me teeme ise oma oskama kujundada selle keldripoe ukse ja akna ja reklaami. Iga asja tahetakse ise esitada ja tegelikult ühte võime öelda selle kohta küll et see on niisugune rahvusliku isetegevuse puhang. Kui me mõtleme kogu seda niisugust 90 taastate putkamajandust, mis lõi kõikides meie linnades hõlmitsema. Et ühtepidi, see on uue ajas. Vahva kunst vahva arhitektuur. Aga teistpidi kogu selle sinise ühiskonna Bofessioniliseerumise suure narratiivid täielik pauguga lõhkemine. Eriti puudutab see muidugi olemasoleva hoonestuse, ütleme sellist remontimist, korrastamist, uutele vajadustele kohaldamist. Et noh, nüüd sellist arhitektuurset praktikat, kus Ühel majal iga korter paneb isesugused aknad või kõik need imetabase ilma projektita ümberehitused ajaloolistes keskkondades sellist arhitektuurset kaost ei kujutanud ei 19. sajandil ega Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal keegi. Aga samas tegelikult seda 90.-te aastate majandussituatsiooni õiguslikku situatsiooni küllalt hästi ka iseloomustab. Ja noh, võib-olla see ei olegi ka midagi, mida me nüüd nii väga peame häbenema, vaid lihtsalt tunnistama, et meil oli üks selline aeg, aga muidugi, mis nüüd on huvitav selle uue iseseisvuse aja juures, mis on toiminud küll, nii ja naa, võiks paremini toimida. Aga siiski on see, et kuidas meie seadusandluses nüüd võeti ikkagi üle selline Lääne-Euroopaga, eriti ka Skandinaaviamaade kogemus sellisest kaasabast planeerimisest ja arusaam siis arhitektuurist ja linnaplaneerimisest kui millestki niisugusest demokraatlikust kus on ühelt poolt oluline küll professionaalsete arhitekt, tide, linna geograafide, inseneride ja teiste spetsialistide roll, aga samas, milles ka iga kodanik peaks saama Gazare kui tegelikult, nii nõukogude ajal, aga ka enne teist maailmasõda Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal ikkagi linnaplaneerimise alased otsused, olgu see siis tervete linnaosade kavandamine või ka ühe krundi piires planeerimine, käisid nii, et otsustas siis kas linnaarhitekt või või siis keegi teine võimuesindaja ja siis vajadusel võeti kooskõlastused naabritelt. Üldjuhul mingeid planeeringute avalikustamise protsess ei olnud ja eriti nõukogude ajal, kui täpseid Pattaya plaane tuli varjata, sest need olid suur riigisaladus ei oleks selline asi nagu planeeringu avalikustamine tulnud kõne allagi siis nüüd alates siis 1990.-test planeerimisest ja mingil määral siiski arhitektuurset projekteerimisest saab aina enam selline avalik protsess, kus eeldatakse avalikkuse osavõtt. Arutatud on ka selle üle, kas meil peaks olema üldse rohkem mingit laiemat arhitektuuripoliitikat või riigipoolset nägemust ehitatud keskkonnaküsimustest alates siis sellest, milline peaks olema arhitekti haridus, kuni selleni, millistes majades peaks asuma riigiasutused või kuidas peaks näiteks riik korraldama arhitektuurikonkurss või riigihankeid avalike hoonete projektide saamiseks ja on mõeldud, et kogu selle valdkonna hõlmamiseks peaks meil olema selline tegelane nagu riigiarhitekt objekt või, või riigiarhitekti amet Eesti riigiametite seas, sest praegu sellist institutsiooni, mis tegeleks arhitektuuriga, meil ei ole. On küll arhitektuurinõunik Kultuuriministeeriumi juures, kuid seegi amet on tegelikult üsna uus. Praeguse seadusandluse järgi ehitus, projekte peab tegema arhitekt, aga detailplaneeringuid teevad ka mitmesuguse muusuguse ettevalmistusega inimesed, sealhulgas väiksemates omavalitsustes on neid teinud näiteks ka maamõõtjad, kes siis sageli mitte lihtsalt ei oska, võib-olla isegi oskaks, kui nad väga tahaks, aga nad ei ole üldse pidanud oma rolliks niisugust sisulist ruumi kujundamist, vaid sageli need detailplaneeringud ongi siis olnud Hormaalsed dokumendid lihtsalt seaduse täitmiseks ja ehitusalade peale märkimiseks. Ja see on siis toonud kaasa ka hiljem arhitektuurse projekteerimise faasis palju segadusi ja probleeme. Aga ise, millest siis selline keskne institutsioon, mis natuke tegeleks riigi rolliga ruumiliste keskkondade kavandamisel ja riigi arhitektuuripoliitikaga, nii et erinevate ministeeriumite vahele maha ei kukuks, et kultuuriministeeriumile tabab, et planeerimine on rohkem siseministeeriumi asi ja, ja siseministeerium arvab, et kui me räägime ruumilisest keskkonnast, siis seal võiks olla ka nagu hoopis keskkonnaministeeriumi asi ja, ja nii edasi. Selline institutsioon võiks olla küll. Väga hea, et sa tõid sisse selle, et ta teatud valdkonnad võivad jääda bürokraatlikus riigis eri valdkondade vahel, et minu meelest on täiesti tõsine probleem, et on väga olulisi ja keskseid mõisteid, mida pool Eestit kasutab, stab ühes tähenduses ja teine pool eestit teises tähenduses. Et näiteks keskkonnaministeeriumi süsteemis tähendab keskkond kitsalt ainult loodus keskkonda. Ütleme niimoodi, et see on selline bioloogide mõtlemine ja see on kindlasti täiesti kontsekventne omaette kindel süsteem, aga meie sinuga kuulume mõlemad sellesse eestisse, kelle silmis keskkond võib-olla nii looduslik, kui ehitatud, et tegelikult on ehitatud keskkond näiteks meie kodusisustus, mis koosneb voodist, kirjutuslauast, tugitoolist, raamaturiiulist, see on ehitatud keskkond ja see on täpselt sama palju keskkond. Kui on nüüd keskkonnaministeeriumi mõttes mingisugune jahikaitseala, et noh, vahet ei ole meie jaoks. Ja siit me näeme, kuidas näiteks looduskeskkonnale kõik keskkonnaministeeriumi kaudu selle kvaliteedi hoidmiseks kulutab tohutuid summasid ja see on iseenesest küllaltki hõikas süsteem samal ajal muinsuskaitseameti kaudu esitatud keskkonnale väärtuslikule sellele kultuuripärandiosale. Riigil jätkub küllaltki napilt vahendeid. Aga et vaatamata kõikidele nendele probleemidele, millele siin tähelepanu juhtisime. Ma arvan, et Eestil on hästi läinud. See, kuidas meil ehitatakse, on olnud eriti postkommunistlike maade kontekstis suhteliselt kultuurne me ikkagi enam seda ei näe, keegi vanalinna püüaks plastmassakent panna, et meil on nii palju nii päevat elementaarseid mõistlikke ehituspraktikaid siiski taastunud. Pärast seda 90.-te aastate inteveegnumit, et mu meelest sammub Eesti riik oma ehituspoliitikaga küllaltki kindlat vada. Tegelikult ju selle eelduseks, et me siin niimoodi sinuga saame nende asjade üle arutada ja mõtestada oma ajalugu tänapäeva, vaadata tulevikku, võib-olla mõni inimene tundis ka, et me olime võib-olla Eesti vabariigi esimese iseseisvusaja suhtes liiga kriitilised aga ma arvan, et suur õnn on see, et me saame niimoodi vabalt oma ajaloo üle arutleda ja ja arutleda selle üle ka, milline võiks olla riigi roll ühes või teises küsimuses tänapäeval. Selle kõige eelduseks on see, et see normaalne demokraatlik riik, olgugi mõne puudusega on meil olemas. Kuulsite saadet riiki arhitektuur. Saates esinesid arhitektuuriajaloolased Oliver Oro ja Mart Kalm.