Tänases saates räägib arhitektuuriajaloolane Oliver Oro Türi linnast. Türi on nüüd selline lemm, millega mul mingisugust sügavamat isiklikku seost väga ei ole. Sealt on lapsest saadik kuhugi minnes ikka läbi sõidetud. Aga ka enda jaoks Türi linna arhitektuursed avarused ja selle, et selles pisikeses kohas on nii palju põnevat vaadata ja nii palju ilusaid. Linnaehituslikke keskkondi avastasin ma alles mõned aastad tagasi. Türi linn on Eesti väikelinnade seast arhitektuur ses mõttes üks rikkamaid. Ja kindlasti väärib Eesti ehitatud keskkondades ja senisest rohkem tähelepanu. Tegemist on väga vana asustuspiirkonnaga. Siia lähistele jääb valem poisi muinasmaakond ja kindlasti see kant oli üsna tihedalt asustatud juba muinasajalgi, aga esimesed teated Türi kohta on meil juba 13.-st sajandist. Türi kaua aega oli kiriku ümber olev väike küla. Vaatamata sellele, et Türi kirik oli kihelkonnakirik. Sellist suuremat kihelkonna alevit Türile ilmselt ei tekkinud. Vähemalt me ei tea eriti palju sellest, et seal kiriku ümber oleks olnud mingisuguste alevi või linnalaadset asustust keskajal. Aga kirik ise on igati väärikas ja iidne pärineb ilmselt ka 13.-st sajandist. Mingisugusel algkujul on hiljem siis korduvalt täiendatud ja Türi vana saksakeelse nimega turgel ka mitmesugustes kesk- ja varauusajaallikates mainitud just siis sellise kihelkonnakeskusena ja kihelkonnakirik järgi. Kirik kuulub hoonena kui teiste Kesk-Eesti keskaegsete kirikutega nagu Ambla ja Koeru, JärvaPeetri ja Järva-Jaani siia juurde ka JärvaMadise, mis on teistest tunduvalt väiksem ja pisut teistsuguse arhitektuuriga. Aga see on siis niisugune suhteliselt kompaktne grupp. Need on üsna suured kodakirikud, sellised kirikud, millel kas siis nüüd lausa algusest peale või igatahes suhteliselt varasest ehitusperioodist saadik on olnud võlvid ja siis sees võlve toetavad piilarid või sambad, mis jagavad kiriku löövideks. Selles mõttes need kirikud on üsna erinevad võrreldes siis Saaremaa või Lõuna-Eesti keskaegsete kirikutega. Ja enamikus siis nendest Kesk-Eesti keskaja kirikutest on võlvid ühel või teisel määral ka säilinud samas kui näiteks Lõuna-Eesti keskaegsetes kirikutes ju, kui maha arvata peo ja veel mõned teised suhteliselt erandlikud näited on võlvid hilisemates sõdades ja muudel rasketel lagunemisperioodidel tavaliselt hävinud. Arhitektuuril on nad olnud ilmselt üsna lihtsad. Varasemate sajandite sisustusest ja sellest, milline see kirikuhoone täpselt siis tollal välja näha võis, me väga palju ei tea. Kui me nüüd neid kirikuid tänapäeval vaatame ja giidid meile räägivad, et tegemist on keskaegsete kirikutega, siis tihti võib tekkida selline illusioon, et see kirik ongi selline, nagu ta keskajal välja nägi. Aga tegelikult on need kirikuhooned loomulikult kõik läbinud väga palju ümberehitusetappe. Ja niimoodi ka see Türi kõige väärikam ehitis, Türi kirik näiteks torn on sinna hoopis hiljem juurde ehitatud, algselt tal nagu ka teistel kesk eesti koda kirikutel torni ilmselt ei olnud. Esimene torn teadaolevalt ehitati 18. sajandil. Praegune torn pärineb aga 1860.-te aastate keskpaigast paljudele keskaegsetele kirikutele, nii ka siis Türi kirikule ehitati sellistes neogooti vormides 19. sajandi teisel poolel tornid juurde. Et siis neid tolles ajas juba liiga tagasihoidlik, kuna ja tolle aja inimeste arusaamade kohaselt ka liiga mannetu või vaesena mõjuvaid kirikuhooneid kuidagi enam maastikus esile tõsta ja kaunistada. Nii et see torn siis ongi tegelikult sellistes neogooti vormides ja ei kuulunud algselt sinna keskaegse kiriku juurde. Ja praegune tornikiiver on siis tegelikult üldse Nõukogude aegne tornikiiver, Türi kirikul hävis sõjas. Algul tehti sinna peale pärast teist maailmasõda ajutine katus ja nõukogude aja teisel poolel saadi nii kaugele, et kuigi kirik ei olnud siis institutsioonina nõukogude ühiskonnas soositud, siis siiski õnnestus ühelt poolt Türi inimeste ja kohalike kirikuõpetajate teiselt poolt aga ka restaureerimissüsteemis töötavate arhitektide ja muinsuskaitse spetsialistide abiga saada asi nii kaugele, et tornikiiver taastati, nii et see praegune tornikiiver on 1972.-st aastast. Ja samuti on seal korduvalt vahetatud katus ja ehitatud uut katusekonstruktsiooni. Kui palju on kiriku sisustuses säilinud keskaegseid asju, seal liiga palju näha ei ole, mõned raidkivid siin-seal. Küll aga on Türi kirikus barokiaegset, siis rootsiaegset, seitsmeteistkümnendast sajandist pärinevat sisustust. Ilus kantsel ja uhke barokkaltar. Paljudes Eesti kirikutes on ju barokk altarid olnud, aga mitmed neist on hiljem siis 19. sajandil uute altaritega asendatud ja keegi ei teagi, kuhu nad need vanad barokk altarid viskasid või mis nendest sai. Õnneks üks komplekt barokkaltareid on meil siiski alles paljud ka just Kesk-Eesti kirikutes Pärnumaal, Viljandimaal, Raplamaal, mujal ja üks neist näidetest on ka siis Türi kiriku Al tar, mille on koguni teinud meie üks kuulsamaid barokiajastu puunikerdajaid, Kristjan Akkermann aga selle altarimaalid. See omakorda on asendatud 19. sajandil, siis 1800 viiekümnendatel aastatel ühe baltisaksa kunstniku Peetsoldi maalidega. Nii et millised need päris algsed maalid olid, seda ka täpselt ei teagi. Kirikusisustust on täiendatud veel 19. sajandil, sellest ajast pärineb näiteks kiriku orel. Kiriku juurde kuulub ka ilus kirikuaed, kuhu on inimesi maetud keskajal ja veel ka 19. sajandil on seal mõisnike haudu ka mõned kirikuaias olevat matusekabelit on säilinud, aga hiljem juba alates siis 19. sajandi teisest poolest. On see kirikuaed suuresti matmisest kõrvale jäänud? Jaa, Türile tekkis mitu uut kalmistut. Nii et Türi kui kihelkonnakeskuse vanema asustusajaloomärkideks on kindlasti need vanad surnuaiad. Türil on kaks vana kalmistut, et üks on nõndanimetatud väike kalmistu ja teine on siis Kesklinna kalmistu või nõndanimetatud vanalinna kalmistu. Mõlemad on sellised, kuhu praegu enamasti ei maetud. Ta maetakse väga harva üksikutel juhtudel perekonnaplatsidele. Kuidas need vanad surnuaiad praegu välja näevad? Vanad surnuaiad on kaunis problemaatilised, seal on väga palju puid oma elu ja lõpul, mis siis kipuvad kuma hauapiirete ja tähiste peale ja neid hävitama. On probleeme, niiskusrežiimiga on palju hooldamata haudu ja terveid suuri hooldamata alasid, eriti kui rääkida siis sellest suuremast vanast kalmistust Türil. Ja seetõttu on seal siis plaanitud ettevõted Ta osaliselt hakatud teostama ka suuremaid heakorratöid. See on jälle tekitanud kohalikes inimestes teinekord vastuseisu, et miks tehakse kalmistul selliseid lageraietöid, miks seal sõidavad ekskavaatorid ja traktorid ringi osaliselt ka siis haudade peal, nii et see, kuidas neid korrastada, palju neid säilitada pargina palju uuestimatmiseks kasutusele võtta on olnud Türil küllalt keeruline küsimus. Ja need Türi vanad surnuaiad on kaunis kehvas seisus võrreldes võib-olla mõnede teiste vanade linna surnuaedadega aga siiski silmapaistva kultuuriloolise väärtusega. Nüüdisajal on Türilt hoopis teised tänapäevaks ka juba pika ajalooga kalmistud, kuhu siis praegu aktiivselt maetakse saunametsa kalmistu ja siis veel üks teine linnaservas. Vanemaid hooneid lisaks kirikule ja kirikuaia kabelitele Türi linna sees väga palju ei ole. On küll mõned mõisad linna lähikonnas, aga linna sees hoonestus valdavalt algab ikkagi 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse majadega. Neid aga on Türil säilinud palju. Millist hoonet võib kõige vanemaks pidada? Türi üheks kõige vanemaks hooneks, mis praeguse ajani alles on, võib pidada algselt tegelikult siis ikkagi maa maastiku asetunud, kuid hiljem linna sisse jäänud särevere mõisa moonakate maja, mis siis teadaolevalt pärineb 1880.-st aastast. Oletatud on, et seal võib olla ka veel vanemaid osi ja kui tüüde tekkis paberi- ja puupapivabrik, kohaldati see maja üheks vabriku elamuks. Ja 20. sajandi teisel poolel on ta olnud kasutusel ka linna sotsiaalmajana. Praegu kuulub ta ka linnale ja minuni on jõudnud selline info, et kuna see hoone on kaunis kehvas seisus ja valdavalt praegu kasutusest kõrvale jäänud, siis Türi linn kavatseb seda lammutada. Ma ise mõnda aega Türil ei ole käinud ja ei tea, kas see hoone praeguseks veel alles on. Ma loodan, et kui ta on veel lammutamata, siis ehk Türi linn mõtleb ümber ja ei lammuta seda maja, sest tegemist on ju ühe linna kõige vanema ehitisega. Kuigi loomulikult on ta praeguseks kaunis kehvas seisus. Seal on ka mitmeid hilisemaid ümberehitusi, millega on tema algset välimust moonutatud ja on muidugi päris keeruline, mida Väikelinnatingimustes sellise hoonega peaks peale hakkama. Aga siiski on alati kahju, kui mingi koht suhteliselt kergekäeliselt lammutab oma ajalooTüri suureks sündmuseks, mis käivitas siis kõik edasised linnaehituslikud protsessid on kindlasti kitsarööpmelise raudteeliini rajamine 19. 20. sajandivahetusel. See siis on see Tallinn, Viljandi kitsarööpmeline raudtee mida siis hakati ehitama 1800 üheksakümnendatel aastatel ja mis siis päris valmis koos raudteejaamadega ja kogu pikkuses liikuva regulaarse reisijateveoga 20. sajandi esimestel aastatel, siis 1901. aasta paiku. Kuigi suur osa lõike oli mõni aasta varem juba avatud, nii tekkis ka Türile raudteejaam. Ja Türi hakkaski arenema. Raudtee Alevinna Türile hakkas kiiresti maju juurde tulema. Nii et kui varem oli tegemist pigem sellise külaga ja mõne üksiku alevimaja tüüpi hoonega kiriku lähedal siis nüüd sarja ja lõpuks oli Türil juba üle 100 elumaja. Ja 1900 seitsmeteistkümnendal aastal sai Türiga alevi õigused. Türi oli vanasti oluline raudtee sõlm, lisaks siis sellele Tallinn Viljandi kitsarööpmelise raudteeliinile. Tolles ajas saame me rääkida just nimelt Tallinn Viljandi liinist, sest et haru Lellelt Pärnusse ehitati alles palju hiljem eesti ajal algselt siis Pärnusse sõideti rongiga suure ringiga Viljandi kaudu. Aga lisaks sellele Tallinn Viljandi liinile olid veel olemas kõrvalharud. Ja Türi puudutas siis Türi Paide kõrvalharu, mis avati juba 1901. aastal ja mida hiljem esimese maailmasõja ajal või õieti selle lõpul 1918. aastal pikendati Tamsaluni ja Türil. Need kaks raudteeliini said kokku, nii et Türi toimis ka sellise ümberistumise ja rongiootamise, aga kaupade ümberlaadimise jaamana. Sellega seoses tekkis Türile Ilus raudteejaamakompleks koos ühe- ja kahekorruseliste raudteeelamutega, veetorni ja raudteejaamahoone ning pagasi aitadega millest suur osa on seniajani säilinud. Erinevalt paljudest teistest tsaariaegsetest eestiaegsetest raudteejaamahoonetest on Türi vana jaamahoone ka praeguseni alles ja üsna kenasti korras. Seal on ootesaal üks söögikoht tegutseb seal sees. See näitab, et raud, D ja kohaliku omavalitsuse ja erainitsiatiivi koostöös on ajaloolistele raudteehoonetele kasutuse leidmine võimalik küll. Türi tunneb ka suurt uhkust oma raudtee ajaloo üle ja Türil on silmapaistvate tehnikamälestistena eksponeeritud ka kaks auruvedurit. Hiljem küll Türi oma tähtsuse raudtee sõlmena mõneti kaotas, sest kui kitsarööpmelist raudteede aeg Eestis hakkas ümber saama 1960.-te lõpul, 70.-te algul ja neid kitsarööpmelise liine hakati sulgema, siis Tallinn-Viljandi-liin ehitati ümber laiarööpmelise, eks. Aga seda Türi, Paide Tamsalu liini nähti perspektiivituna nagu paljusid väiksemaid kitsarööpmelise raudteeliine. Et 1971. aastal see liin suleti ja selle all tegelikult ka Türi tähtsus linnana, sealhulgas ka sellise kaubanduse ja kohaliku tööstuse keskusena mõneti kannatas. Aga Türi elas selle raudteeliini sulgemise siiski üle, samas kui näiteks paljud väiksemad alevid selle raudteeliini sulgemise järel, mis siis sinna Türi Paide Tamsalu liini äärde olid tekkinud, jäid kiratsema. Nendele see raudtee sulgemine mõjus päris hävitavalt. Teine väga oluline nähtus Türil, mis siis on Türi kui linna arengut mõjutanud on Türi paberi- ja puupapivabrik, mille rajamine on tegelikult seotud ka just selle eelkõneldud raudteega. Sellise suure ettevõtte asutamine 19. sajandi lõppu 20. sajandi alguse oludes oligi võimalik siis kui oli kas väga hea veetee ja seda mööda siis laevaühendus või siis raudteetransport. Sest et autosid juveel praktiliselt olemas ei olnud. Nii et siis raudteede äärde hakkasid suuremad tööstuskeskused kujunema. Ja lisaks raudtee alevi staatusele türist kujuneski ka oluline tööstusasula kes asutasid Türi paberi- ja puupapivabrikusse. Paberi- ja puupapivabriku asutasid Laupa mõisnikud Taubed. 19. sajandi lõpul 20. sajandi algul. Paljudel mõisnikel tekkis vajadus lisaks siis oma maa valdustelt saadavale tulule hakata otsima muid sissetuleku allikaid ja tuli ümber orienteeruda moodsa aja pankuriteks, vabrikantideks või muud liiki ettevõtjateks. Ja nii siis ka Taubed paberivabriku rajasid. Ja see arenes küllalt kiiresti. 1904. aastal oli seal näiteks juba üle 250 töölise. Tõsi, sellest ei kujunenud nii suurt ettevõtet kui tuhandete töölistega Walthofi vabrik Pärnus või siis näiteks ka mitmed teised Eesti suuremad paberitööstusettevõtted. Aga omas ajas oli siiski tegemiste küllalt silmapaistva paberitööstusega, kus siis lisaks kirjutusi pakkepaberile on toodetud ka katusepapi toona nõnda vajaliku kaubaartiklit, paljud lihtsamad majad, eriti just sel ajal kiiresti arenevates väikelinnades ja alevikes saidi papp katuse ettevõtte elas edukalt üle esimese maailmasõja ja 1920.-te aastate majanduslikult küllalt keerulised ajad. Ja 1940.-ks aastaks oli seal umbes 500 töölist. Kas mõni tolleaegne tootmishoone on alles? Ettevõtte tootmishooned ei ole säilinud. Need olid üsna lihtsad tellistest ehitised sinna juurde kuuluva suure tootmisterritooriumi ja ulatuslike laoplatside ka, nagu ikka paberivabriku juures vaja siis hoiustada paberipuitu. Aga see kõik siis hävis 1941. aasta sõjasuvel alles aga on vabriku asula tekkinud on siis selline kummaline situatsioon, kus siis tootmisette võtta, aitäh, enda ajalooline hoonestus on valdavas osas praeguseks maa pealt pühitud. Aga alles on see vabrikutöölistele ja ametnikele rajatud elurajoon. Ja siinkohal on Taubet selle rajamise kuraatorina ilmutanud silmapaistvat arhitektuuriteadlikkust. Tegemist on tolle aja mõistes kindlasti ühe väga ees rindliku ja kauni vabriku asulaga. Suure roheluse keskel on need iseenesest üsna lihtsad ühekorruselised, pikad puitelamud seniajani kaunis idüllilisena nägu vabriku asulates ikka on seal siis majad erinevatele inimgruppidele alates direktorist ja peameistritest kuni lihttööliste nii välja. Loomulikult meile pakuti siis nagu tolle aja klassi ühiskonna arusaamad ette nägid erinevaid elutingimusi. Töölismajad on väga lihtsad, baraki taolised hooned pisikeste korteritega, mitmete erinevate sisse pääsudega õuest, Nende vahele jäävates hoovides pumbakaevud pesukuivatuskohad. Meistrite Maja taga rajatud sellises aedlinlikus laadis otsaga tänava poole suurte aedadega verandadega sissepääsude juures. Lisaks kuulus sinna juurde muidugi ka koolimaja, kauplus, seltsimaja, kõik vabriku alevi osad ei ole säilinud, aga see, mis alles on, on küllalt terviklikult tajutud tuttav ja väga hästi saab aru, milline see elu 20. sajandi alguses seal vabriku majades võis olla. Osa neist majadest on praegu erastatud korteritega, ennekõike puudutab see just siis juhtkonna elamuid, meistrite maju, osa kuuluvad linnale, on linna sotsiaalmajad, elab seal ka selliseid toimetulekuraskustega inimesi, kes on nende hoonete, sellist üldist, võib-olla mainet Türi muude elanike seas mõjutanud. Aga tegelikult ma ütleks, et sellel vabriku asulal on väga suur arengupotentsiaal ja eriti just see meistrite majade pool võiks tulevikus kujuneda, ma arvan, Türi üheks kõige populaarsemaks elurajooniks on teda võib-olla praegu ei ole aga see tõesti suurte puudega tervikliku haljastusega suurte aedadega ridamaja tüüp, b majade kogum on väga kõrge säilimist restaureerimiskorrastamispotentsiaaliga tulevikuks. Ühte majake mõned aastad tagasi ka terviklikult renoveeriti. See on see hoone, kus praegu on ringhäälingu muuseum ja Türi linnamuuseum. Kahjuks renoveerimine ei olnud sugugi selline restaureerima iseloomuga, vaid pigem tehti midagi euroremonditaolist mis selle maja välimust ka tublisti moonutas ja tema ajaloolist väärtust kahandas. Arvestades seda, et tegemist on muuseumimajaga tekitab see minus kõrvaltvaatajana küsimuse, et miks küll nii ja see muuseumi ekspositsioon sellesse moonutavalt renoveeritud vanas majas näeb minu jaoks natuke veider välja. Ehk siis lähtuti ikkagi nendest materiaalsetest võimalustest ja iluarusaamadest, mis kohapeal parasjagu olid. Ja võib-olla on hea, et see maja ikkagi on kuidagi korrastatud ja meil on see töötav muuseum seal sees. Mitte see maja ei oleks näiteks aastaid tühjana seisnud ja mahapõlenud, mis temaga ka oleks võinud juhtuda. Nii et võib-olla mina, kõrvaltvaatajana ja muinsuskaitserestauraator-ina olen teinekord ka liiga noriv. Aga ma tõesti tahaks loota, et kui järg jõuab kunagi järgmiste vabriku asula majadeni, siis need tehakse korda juba, ütleme enam ajaloolist substantsi ja nende majade originaaldetaile ning arhitektuurikäsitlust austavalt ja tähtsustavalt. Türi vanemad elumajad, väljaspoolvabriku asulat ehk siis eraomanikele kuulunud alevimajad on enamasti üsna lihtsad, valdavalt ühekorruselised puithooned, sageli suurte aedadega on ühe peremaju, on mitmepereelamuid, kus olid siis ka mõned välja üüritavaid kortereid. On maju, mille juures on näha, et sinna on algselt juurde kuulunud ka kaupluse ruumid. Ligemale sadakond maja hävis teise maailmasõja ajal kui Türil oli suurem tulekahju 1941. aasta lahingute ajal ja osa hooneid on siis ka nõukogude ajal lammutatud. Aga siiski, Türil on küllalt terviklikult säilinud selliseid 20. sajandi alguse, alevi ruumi, lõike ja õnneks siis sellised suuremad nõukogude aegsed elamud on ehitatud ajaloolisest alevist kaugemale. Nii et sinna vanade majade vahele on nõukogude ajal ehitatud küll nõukogude aegseid eramaju, aga need ei suuda seda vana alevit, et õnneks kuigivõrd lõhkuda. Nii et selles mõttes selline 20. sajandi alguse rohelusse puva raudtee ja vabriku alevi miljöö on Türil väga hästi säilinud. Türi ajaloolistest linnaosadest üheks kõige autentsem, kui selliseks miljöö ehedamaks on nõndanimetatud näljaküla miks seda nii nimetatakse, selle kohta on palju erinevaid legende. Räägitakse kaevu kukkunud kassist, kes olla nälga surnud. Küllap tegelikult on tegemist ikkagi sellise, võib-olla pisut jõukamate elanike poolt pandud pilkenimega sest tegemist oli algselt sellise väikeste maadligi hütikestega võib-olla pisut siis väiksema sissetulekuga, tagasihoidlikumate võimalustega, alevi elanike linnaosaga. Aga tegelikult tänapäevaks on, ma ütleks, tegemist ühe kõige miljööväärtuslik kuumaosaga vanast türist, kus 19. sajandi lõppu 20. sajandi alguse pikad madalad ühekorruselised majad ja nende juurde kuuluvad väga suured aiad, kus siis algselt osa elanike sissetulekust tuli ka juurvilja ja puuvilja kasvatamisest on kõik väga kenasti meie päevini järel. Ja ma arvan, et nüüd tänapäeval, kui selline ökoeluviis ja oma aias oma perele millegi kasvatamine ja see kõik on taas nii populaarne ja inimesed otsivad selliseid maalähedasemaid elamisvõimalusi, samas päris maale ei ole kõigil võimalik kolida, siis ma usun, et sellised väikelinnade aed, Lindlikud piirkonnad võiksid saada taas populaarseks. Ja kui ma seal selles nõndanimetatud nelja külas nüüd praegu ringi vaatasin, mõni aeg tagasi, siis jah, seal oli palju ka tühje maju, räämas maju, aga ma loodan, et see kõik veel muutub. Ja need ajaloolised hooned ja siis need suured krundid elavad selle vahepealse aja üle ja sinna võiks noored pered tulevikus elama tulla. Ma usun, et sellist potentsiaali oleks seal küll. Türi areng sellise rahuliku rohelise väikelinnana jätkus ka Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal. 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, kui Türile väga palju ei ehitatud aga uusi maju siiski lisandus ja mõned Türile sel ajal tekkinud hooned või ka terviklikku arhitektuurset keskkonnad on ka väga huvitavad. Siinkohal tuleb öelda, et juba 1926. aastal sai endine Väike-Türi alev linnaõigused. Kui mõned meie väikelinnad näiteks Viljandimaa omad nagu Abja-Paluoja või Karksi-Nuia ja Mõisaküla on linnana suhteliselt hilist, tekkelised nad kaua aega olid ikkagi alevikud. Ja alles siis, kui aleviku mõista Eesti haldusjaotusest kaotati dusid linnaks, siis Türi on tegelikult üsna kaua ikkagi väikelinna staatuses olnud Türi 1920.-te aastate hoonetest. Kõige põnevamaks tuleb pidada vana koolimaja valge, natuke neobaroksete vormides maja, kus hiljem kaua aega on olnud aianduskool ehitatud 1924. aastal arhitekt Tõnis Mihkelson projekti järgi. Ja esindab 1920.-te aastate arhitektuuri kontekstis sellist alalhoidlikumat pisut veel järel history tsistliku suunda, kus natuke võib näha ka veel hilisJugendi mõjusid. Tõnis Mihkelson oli huvitav arhitekt, kes oli siis oma arhitektihariduse saanud tsaariajal Venemaal Moskvas ja projekteerinud hooneid Vene linnadesse aga siis 1900 kahekümnendatel opteerunud ja tulnud Eestisse. Ja see Türi koolimaja on tema loomingu üks silmapaistvamaid teoseid. Vaatamata sellele, et tegemist ei olnud omas ajas, võib olla väga moodsa hoonega. Tõnis Mihkelsoni teine silmapaistvam koolimaja on Petseri gümnaasiumihoone mis oma arhitektuurilaadilt sarnaneb Türi koolimajaga. Ja kuigi Petseri jääb praegu Venemaale Eesti piiri taha, on see maja seal Petseris ka päris kenasti säilinud ja hästi hoitud. Teised Türi 1920.-te 30.-te aastate hooned on arhitektuurile mõneti tagasihoidlikumad aga ka igati kenad. Kerkis elu- ja ärihooneid, sealhulgas Türi ühe peatänava äärde, terve hulk suuremaid kahekorruselisi kivielamuid esinduslike korteritega, ülemistel korrustel ja äriruumidega allkorrusel. Mis siis moodustavad seniajani Türi arhitektuuri ühe kõige soliidsema heakodanliku ja niisugusi häid eestiaegseid tavasid meelde tuletama. Kihistuse on ka päris huvitavaid maju puitelamute seas. Näiteks 1930.-test aastatest mõnede funktsionalismi mõjulised puumajad, mis näitavad, et ka väikelinnas Türil püüti ajaga kaasas käia ja moodsad olla. Üheks kõige huvitavamaks ruumiliseks nähtuseks 1930.-te aastate Türi linnas tuleb aga pidada linna serva tolle aja mõistes pisut linnast välja kerkinud raadiomasti ja sellega seotud väikest asulat. Nimelt selleks, et raadio oleks Eestis paremini kuuldav, otsiti uuele raadiosaatejaamale 1900 kolmekümnendatel asupaika. Kaaluti mitmeid kohti, Kesk-Eestis tehti erinevaid tehnilisi katsetusi. Algul oli plaanis raadiojaama rajada paidesse kuid siis mitmetel põhjustel osutus, et Türil olid katsetused edukamad ja Türilt siis raadio oli paremini kuuldav ja seetõttu siis uue saatejaama asukohaks valitigi Türi linn. Juba varem oli tähele pandud, et näiteks kaitseliidu raadiojaam, mis Türi lasus, oli kuuldav erakordselt kaugele, niiet maastikuliselt see paik näis sobivat. Ja nii siis kerkiski 1937.-ks aastaks Türile uus raadiomast. See 196 meetri kõrgune raadiomast oli mõnda aega koguni Põhja-Euroopa kõige kõrgem ehitis. Ta ei olnud midagi tänapäevase teletornilaadset, kuhu inimesed saaks näiteks üles minna ja seda külastada. Oli selline tehniline sõrestik ehitis ja selle raadiosaatejaama ja raadiomasti rajamisse olid siis hõlmatud mitmed tolle aja tuntud rahvusvahelised raadiotehnikafirmad. Kaasa arvatud kuulus Markooni firma. Ja kohale tulid ka mitmetest erinevatest riikidest väliseksperdid inglise ja iiri insenerid näiteks juhtisid neid kokkumonteerimist töid Türil. Mõnede raadiomasti detailid olevat enne Türile jõudmist kannatada saanud Tallinnas laevadelt mahalaadimisel. Need olid siis sisseostetud valmisdetailid mis siis mujalt Eestisse toodi ja hiljem neid siis kannatada saanud, aga osalt siiski kasutuskõlbulike detaile olevat kasutatud hoopis Tallinnas koplirannaraadiosaatejaama uuendamisel ja sinna uue antenni rajamisel. Aga Türi jaoks telliti siis uued. Selle raadiomasti juurde kuulus ka terve hulk hoonestust. Raadiosaatejaama enda hoone projekteeris muide üks tolle aja silmapaistvamaid arhitekt Alar Kotli keda me tunneme näiteks Kadrioru lastepargi ühe kavandajana koos kolleegi Villem Seidraga aga ka siis Kadrioru presidendi kantselei hoone arhitektina hiljem tema loomingust teame näiteks Tallinna laululava siis nõukogude ajast ja raadiosaatejaama juurde tekkis ka siis selline väike töötajate asula, kuhu rajati siis mitmeid moodsaid hooneid ka siis juba selliste madala kaldeliste, peaaegu jämedate katustega, suurte akendega, tollele ajastule omases modernistlikus laadis ja küllalt hea arhitektuuriga. Küllalt veenev ilus modernism. Miks seda alakatinopsa külaks kutsuma, kuna seal kasutati palju moodsaid, betoonkiviseinu ja moodsaid kergvälisseinatüüpe millest üheks kõige populaarsemaks oli nõndanimetatud Nopsa sein. See oli siis üks toona propageeritud uus kergvälisseinte ehitamise moodus, nõndanimetatud Nopsa süsteem ja Nopsa kivi siis rahvas hakkaski seda ala kutsuma Türil Nopsa külaks. Hiljem on nõukogude ajal sinna ka uusi eramaju juurde ehitatud, aga see vana Nopsa küla, need eestiaegsed siis raadiosaatejaama töötajate majad on päris kenasti seniajani säilinud ja lisaks neile kivimajadele on seal siis ka mõningaid puitelamuid. Raadiosaatejaam ise aga kahjuks on hävinud. Sellega läks siis täpselt samamoodi nagu paberivabrikuga, et alles on töötajate elamud, kuid seda objekti ennast, mille juurde need tekkisid, enam näha ei saa. Nimelt 1941. aastal hävituspataljon, kui Nõukogude väed taganesid Läskis Türi raadiomasti ja raadiosaatejaama õhku ja pärast teist maailmasõda otsustati seda mitte taastada. See koht on praegu küll tähistatud, aga raadiomastist ja raadiosaatejaamahoonetest on seal tegelikult säilinud ainult vähesed varemed ja vundamendid. Ja pärast sõda siis uus kesk- ja lühilaine saatejaam rajati hoopis Põhja-Eestisse Laitse mõisa juurde, kus siis Laitse mõisapargis on seniajani säilinud väga huvitav sõjajärgne stalinistlik raadiosaatejaamahoone. Aga Türi raadiojaama siis jah, alles enam sel kujul ei ole, nagu me teda vanadel piltidel näha võime või vanadest allikatest lugeda võime. Nõukogude ajal on Türile rajatud mitmeid väiksemaid tööstusettevõtteid, mis siis ka Türi arengut mõjutasid. Ja mõningaid uusi avalikke hooneid, lasteaedu, koolimaja, võib-olla neist kõige silmapaistvam ana dolomiitplaatidega kaetud kaubamaja kesklinnas mis seniajani on üsna autentselt oma välimuse säilitanud ja mida ma arvan, võib Türi nõukogude aegsetest avalikest hoonetest vist ka kõige silmapaistvamaks lugeda. Ja mida võib-olla siis ka ühe nõukogude ajamälestisena Türil võiks säilitada, sest ta tundub ka tänapäeval olevat päris kenasti kasutusel ja ka esteetiliselt üsna vastuvõetav linna ääres Tallinna poolt linna sisse sõita mõttes on Türil säilinud ka üks minu meelest päris huvitav nõukogude aegne selvekauplusehoone. Praegu on seal ka pood sees. Aga siis sellist omaaegsete kaupluste karniisi arhitektuuri, mis suurte kaubanduskeskuste peale tungimisega ja nende nõukogude aegsete suurte poodide kasutusest kõrvalejäämisega on hakanud ära kaduma, saab seal veel näha ja minu meelest on ka tegemist päris huvitava hoonega, mida peaaegu et kohaliku mälestisena kaitsta võiks. Sest see, kuidas kerkisid nõukogude aja teises pooles, 1960.-te lõpust 80.-te aastateni igale poole kohalikesse asustuskeskustesse suuremad Nõukogude kaubanduskeskused olid nad siis kaubastuta süsteemi poed või ETK, Velli poed? See on ka päris huvitav, kuidas siis selles sotsialistlikus nõukogude ühiskonnas natuke prooviti sellist kapitalismi mängida ja näidata, et mitte ainult siis kapitalistlikes riikides, vaid meil siin ka on, sellised elanikkonda teenindavad suuremad kaubanduskeskused ja siis kuidas nende lettidega poodide kõrvale hakkasid tulema selvekauplused nagu neid toona nimetati, ehk siis sellised poed, kus tuli korv võtta ja sai ise seal kaubasaalis ringi käia ja valida, mida ma osta, iseasi, kui palju sellest defitsiidi ühiskonnas midagi valida oli. See protsess on ka huvitav ja, ja siis see, kuidas see nõukogude teeninduskultuur siiski ka vähehaaval arenes ja see tarbimisühiskond nii palju, kui see tolle aja oludes võimalik oli. Ja see üks poe maja Türil on minu meelest üks vahvamaid nende protsesside näitajaid. Nõukogude ajal on Türile muidugi juurde ehitatud ka palju kortermaju. Need üldiselt on kvaliteetsemad ja tihti ka keskkonda paremini sobitunud kui mitmetes teistes linnades. Sest nende ehitamise taga paljudel juhtudel oli Paide EPT, mille üks osakond siis Türil oli ja üldiselt siis need sedalaadi organisatsioonid oma töötajatele ehitasid, märksa kvaliteetsemalt püüti kasutada siis kas lausa eriprojekte, aitäh või tavalisest paremaid tüüpprojekte ja nii on need nõukogude aegsed elamud Türil ka tihti palju kenamad ja kvaliteetsemad kui mõneski teises linnas. Türil on nõukogude ajast ka kenasid eramaju. On nii nõukogude aja esimese poole tüüpprojektide järgi ehitatud maju nii puidust kui kivist, selliseid kõrge katusega, natuke saksapärase arhitektuuriga hooneid, nagu neid alates 40.-te lõpust igale poole kerkis on ka hilisemaid, 1970.-te teise poole 80.-te aastate Nõukogude arhitektuuri näiteid sealhulgas mõned päris põnevad postmodernistliku arhitektuuriga villad mis näitab, et igal ajastul on ka väikelinnas olnud selliseid inimesi, kellel on natuke rohkem heas mõttes edvistamis, soovi oskust tellida oma ajastu moodsat arhitektuuri ning tahtmine ka just ruumiliste vahendite kaudu oma moodsat meelsust arhitektuuriteadlikkust eksponeerida ja teistest eristuda. Kuigi võib-olla Türil ei ole nii palju siis selliseid silmapaistvaid üksiku neid, millest rääkida siis just need tervikkeskkonnad alates vabriku alevist kuni Nopsa külani, lisaks sinna juurde siis kõik need eestiaegsed, aga ka nõukogude aegsed kihistused. On väga harmoonilised terviklikud, toimides just nimelt ka koos just selle Türile omas haljastusega piiretega tänavaruumiga Türi linna näo kujundamine haljastuse läbi. See sai alguse juba vabrikuasulas, tsaariajal, aga jätkus siis just kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, kui Türi linnavalitsus püüdis inimesi innustada oma maju värvima, hekke istutud tama, hakati andma välja auhindu parimatele koduaedadele ja ka linn ise püüdis näidata eeskuju, rajades siis puiesteid ja haljasalasid. Suur osa nendest ilusatest Türi puiesteedest ongi just 1900 kolmekümnendatel aastatel toonase kodukaunistamise liikumise raames rajatud. Nii et Türi on jalutuskäikudeks ja väikelinnamiljöö timiseks erakordselt sobiv linn. Kuulsite keskelt programmi Türi linnast, rääkis arhitektuuriajaloolane Oliver Orav.