Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on sõjaks, aga Isamaa, võta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere pärast Kaukaasia ühendamist Tsaari-Venemaaga asusid peaaegu tühjaks jäänud maadele elama teised rahvad. Kaukaasia meelitas ka eestlasi. Suur hulk eestlasi leidis endale kodu Abhaasia külades Estonias, Salmes ja Sulevis, alam-Lindast ja Ülem-Lindast. Abhaasia eestlaste lugu jutustab edasi Tallinna Ülikooli etnoloog Aivar Jürgenson. Kui nüüd sellest Linda külas natuke rääkida, siis nad tulid, need esimesed ajasid selle küla 1882, aga seal tõesti natuke häiris see, et oli liiga mägine ja linn oli ligidal, aga kas või linnas käia, et seal oli, oli keeruline ja õnnestus saada maad lõuna pool, see nüüd umbes 30 kilomeetrit lõuna poole, sealt on Kodori jõe orus ja see on tasane maastikke, seal rajati kohe juba 82. aastal olid seal esimesed eestlased rajate Estonia küla ja see Estonia küla, nüüd noh teda aga ta ikkagi peetud üheks Abhaasia jõukamaks ja, ja edukamaks külaks. Siis naabruses oli veel üks saksa küla, et seal Neudorf oli selle küla nimi ja seal oli nüüd ka eestlasi päris palju niimoodi, et päris sadat inimest ei olnud, aga 60 70 inimest oli seal küll nüüd esimese maailmasõja eel. Aga Linda küla ja noh, see oli hästi mägine piirkond ja siis tekkis põhimõtteliselt nagu kaks küla Ülem-Linda ja Alam-Linda küla. Ja nendes mõlemas külas oli esimesena maailmasõja ajal kooli ja palvemaja ja, ja laulu ja mängu selts ja ja, ja laulukoorid ja, ja vilgas vilgas tegevus ja Eesti kultuurielu edendamine. Ja 1904. aastal käis seal näiteks kirjanik Eduard Vilde, tan oma reisikirjas, ta käis ju ka Krimmis on kirjutanud sellest ja siis ka sellest, kuidas ta käis ummis ja kuidas ta käis nüüd ka Lindas loeksin siin natukene ette, jällegi väga värvikas ja kõnekas. Mis ta kirjutab, talu, kus ma päeva mööda saatsin, tuletas mulle ruumide, terve sisemuse värgi kui ka elanikude poolest nii väga mõnda Tallinna maa talu meelde, et ma, kui aknast välja ei vaadanud, ära unustasin, et ma kaugel võõral mägestiku maal olen ümberringi kõrged must, metsiku laadiga, kaljumäed, lõhestatud kuristikud, haljendavad oru katlad, küpse kukku rusi või selle kõrre all kollendavad mäe rinnakud, tumerohelised mägestiku metsad ja padrikud siin ja seal mõni Mingreenlane rahvuslikus mundris ja toas eestidaadia, eesti eit, eesti keel, eesti, Eesti riided. Et need eestlased, kes tulid, et nad võtsid ju ikkagi kaasa ja kombed ja tavad ja, ja ehitusviisid ja rõivastuse, et see on ju tegelikult ka Eesti asundustele tüüpiline, praktiliselt kõikjal, kuhu kuhu asuti ja see, see püsis aastakümneid niimoodi, et Nendesamade Kaukaasia eesti külade kohta noh, seal kas või eesti toidud. Tüüpilised eesti toidud püsisid seal kuskil 40.-te 50.-te, nii kindlasti ja pärast seda nüüd tuli nendesse küladesse väga palju, grusiin tuli armeenlasi ja siis hakkas nagu toit ka muutuma, et tulid nast tüüpilised kaukaasia toidud, maitselised ja baklažaanid ja kõik, kõik see. Aga enne seda oli ikkagi väga-väga eestipärane, kõike see toit. Ja nüüd need külad, mis olid siis seal Suhhumi ligidal, tähendab need kaks Lindasid võib ka öelda, et ta oli kaks eraldi küla pluss Estonia. Et need külad olid ju su Humile võrdlemisi ligidal ja see, see linnalähedust venelased aitas ka kaasa sellele, et et neid külasid veetud. Noh, eriti nagu edukatakse, et kaubandus oli võimalik linnaga Suhhumi linnas 19. sajandi juba lõpupoole hakata tee turismi edendama ja sinna käis, saab ju Venemaakoorekiht puhkust, samas ja siis oli vaja ju neid toita ja eesti külades. Eks piima tooted, et need läksid humi turule just eelkõige turistidele, aga noh, see linn ka kasvas ja siis oli neid elanikke toita. Nii et tänu sellele need külad olid, olid eriti edukad. Abhaasias on veel eesti külasid ja need jäävad need umbes 100 kilomeetrit sellest humi linnast põhja poole. Nüüd on seal juba juba siis Abhaasia Vene tänapäeva piiri ääres truu jõe ääres ja need on Salme ja Sulev, Salme ja Sulevi. Ja siis need asutati need ka kaheksakümnendatel aastatel. Kuusalu kihelkonnast tuli üks maakuulaja 1884. aastal ja välismaatüki praeguse Salme küll ja asukohal ja 85. aastal oli seal juba hulk eestlasi ja samal aastal ka osa nendest, nüüd läks edasi veel mägedesse, tähendab sealt üks, kümmekond kilomeetrit mägedesse asutati Sulevi küla, nii et need külad on nüüd niimoodi võrdlemisi ligistikku üksteisega ja aegade jooksul ka loomulikult seal abielluda. Vahel, nii et noh, et see, see rahvastik on ka võrdlemisi ühtne. Aga nüüd mida saab ka nüüd võib-olla sellise Kaukaasia eestlaste asustusloo eripäraks lugeda? Väga iseloomulikuks on see, et, et nendes külades on ikka olnud eestlasi väga erinevalt, sest Eesti piirkondadest on saartelt, on, on Lääne-Eestist on Põhja-Eestist ja Lõuna-Eestist, nii et seal ei ole välja kujunenud mingisugust noh, erinev. Nii nagu Siberis on, oli, kus oli Lõuna-Eesti murdeliseks külasid ja põhjaeesti murdelised seal Kaukaasia selliselt, et ikkagi selles plaanis nagu seguneti ja ja sinna tuli ju aegade jooksul ka teistest Eesti asundustest kõikjalt Venemaalt, et inimesi ja, ja seal kui ka see geel ühtlustes ja võib olla ka see, et see on, tundub olevat, et meie kõrvale võrdlemisi kirjakeelne või meile tuttav keelekasutus, et see, et seal on ka kooliharidus olnud nagu kogu aeg juba siis asunduste algusest peale. Kolmekümnendatel aastatel küll likvideeriti ju ka kõikjal Venemaal need eesti koolidega. Aga pärast sõda ka nõukogude ajal on seal ikkagi ka koolides ju eesti keelt õpetad ja, ja siis ja tänapäeval ka nii, et, et see on nüüd võib-olla eripära ka nüüd mõnede teiste eesti asunduspiirkondadega võrreldes. Ja kui sellest majanduslikust poolest rääkida, et nad need eestlased seal just seal Suhhumi ümbruses, et nad jõudsid õige ruttu ikkagi väga heale Terjel, et seal näiteks kiri juba 1886.-st aastast näiteks, mis sealt tuli, et see oli sügisene aeg, kui asunik, siis kirjutab ja räägib ja kiidab, kui hea saak oli sellel aastal näiteks ka eestlastel ja kuidas mais juba kasvatati maisi, et kuidas pakk oli sel aastal väga hea ja ja üldse sügis oli väga helde ja armuline ja kuidas nad näiteks talinisu panid ja talinisu väga hästi kasvas ja suvinisu ja odra ja, ja linad, kanepit ja kõik, see oli väga hästi. Vähenes aga ainult et herned hästi kasvanud, et seal olid mardikad, kes need ära sõid, aga üldiselt läks nagu hästi ja, ja heina, seal pole üldse vaja teha, sest talv on soe ja loomad on enamasti väljas ja et loomad saavad väga hästi süüa ka maisi, põhku. Ja teine seal väga ei tehta. Ja kirjutati ka juba sellest, kuidas kreeklased tubakat kasvatavad. Ja et eestlased seda veel ei oska, aga see oleks üks väga tulus äri. No tegelikult, eks ta nii läkski, et hiljem hakkasid eestlased tubakat kasvatama. Ja kui alguses näiteks ka ütleme, viinamarju, tsitruselised lihtsalt puudusid oskused nende nende kasvatamiseks ja harimiseks, et siis see tuli ka varsti. Nii et mandariine ikkagi eestlased kasvatasid ja kasvatavad praegu Põhimõtteliselt küll, et seal on nüüd need ka ütleme, Abhaasia eesti külad on pisut erinev olevates kliimatsoonides mägedes on see üsna tavaline, et läheb mõni kilomeeter edasi ja seal on juba hoopis teine kliima nendes lõunapoolsetes humi ümbruse noh eriti just Estonia, mis oli seal madal, madalikule tasandikul, et et seal hakati õige pea tama tõesti, tsitruselised igasuguseid, eks ole, seal olid sidrunid, mandariinid, apelsinid apelsini tahab eriti soojaga seal kassasse väga hästi. Ja siis ka näiteks virsikud oli just Estonia küla üks selline firma toodang ja nendes nüüd ütleme nendes külades, mis põhja poole jäävad sõlmest sulelised, seal olid mustad ploomid, see põhiline, mida kasvatati ja sealt veel edasi nüüd teisel pool Vene piiri, eks ole, Eesti aiakese seal olid põhiliselt pirnid, seal oli nagu mingisugune ikkagi selline no ei saa öelda kultuurid, aga no see oli, millele sa nagu ikkagi rõhud. Aga kasvatati üldiselt siiamaani kasvatatakse mõnedes aedades on näiteks noh, kiivid isegi, mis on ju tundub väga eksootiline, aga täiesti hästi kasutaja, noh, viinamarjad, see on praktiliselt igas aias iga iga õue peal, eks, et isegi kui sul ei ole võib-olla oma viina viinamäge või viinamarjaaeda, siis siis on sul vähemalt oma õue kohal, on ikkagi kasvavad need viinamarjad ja ja, ja sealt saadakse ka väga head saaki, et ta ei vaja ju väga suurt territooriumi, et saad oma noh, kasvõi veinivarud kätte. Et. Aga linnades Abhaasia linnades Linnades on ka ikkagi algusest peale on seal ikkagi eestlasi olnud, eelkõige peab rääkima siin su ruumiline, sest et see Suhhumi või siis Fungalee nagu teda omal ajal nimetada, et ka siin nendes kirjades, mis Eestisse tulid, ikka su Hungalee, see nimetus, türgipärane nimetus ja ka nüüd tänapäeval, näiteks kui see on poliitiline küsimus praegu, et kui grusiinid nimetavad seda linnaruumiks Suhhumi, siis siis Abaasid jätavad selle Iisalt lõpust ära, nende jaoks on see ikkagi homme, see on väga põhimõtteline küsimus nende jaoks aga Türgi päritolu nimi ja, ja ta oli türgi tuli türgi sealt kindlused ja ja siis kindlus ja siis ta oli. Ja see linn sel ajal, kui eestlased sinna tulid, oli võrdlemisi väike, nii et kui eestlased tulid, siis torkasid nad ka tänavapildis õige ruttu silma, et neid oli seal õige pea oli neid seal juba päris palju. Nii et 1897. aastal loodi näiteks Suhumi Põllumeeste Selts mille 70-st asutajast 29 olid eestlased ja selle põhikirja aluseks oli võetud Halliste põllumeeste seltsi põhikiri. Suomi linnas oli hulgaliselt poepidajaid, oli apteekrid, oli ametnike, nii, et seal eestlasi jagus ja üks võib-olla kõige värvikam tegelane, vähemalt tollest ajast ja tolleaegsetest kirjutistest paistab see välja. Oli Jakob Mihkelson. Ja temal 1902. aastal valmis suhummis suur kahekorruseline kivimaja. Ja sellest sai eestlaste armastatud kooskäimise koht ja sellest Mihkelson-ist ja tema majast on kirjutanud Vilde ja, ja ka Tammsaare, sest mõlemad peatusid ka tema juures. 1094 oli seal Vilde ja 1912 Tammsaare. Nii et teda seal kohati isegi nimetati Eesti konsuliks, kuigi ta nüüd ametlikult Eesti konsul ei olnud, aga tema poeg Johannes Mihkelson, kes oli su ummi botaanikaaia juhataja, temast saigi Eesti vabariigi algusaegadel sai, sai Eesti konsul ruumis ja teine poeg Mihkel olid pilissis, läheks, nimetati Flissis Eesti esinduse sekretär. Ja kui Nõukogude võim, siis 1922, et siis saadeti Mihkel ja Johannes saadeti välja, tähendab, saadeti maalt välja. Ja pärast ka repressioonid, kolmekümnendatel aastatel tabasid nüüd sedasama Jacobit, nii et tema arreteeriti ja kadus. Ja veel üks poeg Martin samamoodi. Nii et traagiline lõpp, aga, aga, aga elu oli uhke olnud enne 1914. aastal. Seda peab kindlasti nimetama, oli seal ruumis eestlaste laulupidu et seal oli koore Krimmist ja mujaltki ka, sest Põhja-Kaukaasias ja siis sealt Lõuna-Kaukaasia-st ja sinna tuli kohale ka palju Eesti ajakirjanik, nii et seda valgustatega eesti pressis päris palju ja ja kuidas, kuidas siis läbi linna kulges eestlaste Ronke Eesti lippude all, eks ole, et see oli, võis olla meeleolukas pilt. Aga siis muidugi, siis tuli ju esimene maailmasõda ja siis pärast ka need kodusõda, mis seal Kaukaasias oli tegelikult hästi verine, tähendab selgudes asendite niikini valged ja siis olid punased ja siis olid veel Gruusia väed ja kõik need said seal kuskil Abhaasia piirides ka kokku ja nad sõdisid omavahel ja ja nendestki rahadest pidevalt käisid eestlased või tähendab need need eesti küladest käisid need, need erinevad sõjavad, ülesed, rekvireeriti hobuseid ja loomasööt, päris inimeste toitu ja marodööritsesid, sellest on nüüd ka nendes mälestustes palju juttu, kuidas, kuidas seal kõik käis pärast sõda, repressioonid, mis seal ka kolmekümnendatel aastatel Eesti kooliharidus lõpetati ära, kõik need Eesti ajalehed lõpetasid ju ilmumise kiriku liinis ka repressioonid, nii et kolmekümnendatel aastatel selles eesti vaimueliidis, mis nüüd oli tegelikult Kaukaasias ikkagi suhteliselt tugev. Et sellest käisid need repressioonid üle niimoodi, et sealt sealt jäi vähem järele. Side Eestiga siis katkes ka kahekümnendatel ja kolmekümnendatel või, või oli see võimalik siiski. Need, kes need opteerusid ära läksid 20.-te alguses, et seal need tulid nüüd ära, eks pärast seda tõepoolest, ega see vist ikkagi peaaegu 20-ks aastaks ju need suhted ikkagi katkesid, et ega nad ei teadnud, mis toimub Eestis ja Eestis ei teatud ka väga palju, mis toimub nendes Kaukaasia eesti asunduste ja uuesti kontaktid tekkisid ikkagi nõukogude ajal siis tegelikult olid, laskurkorpuses teenis väga palju Kaukaasia eestlasi, komandöri oli Kaukaasia eestlane pärast sõda ka paljud Kaukaasia eestlased jäid Eestisse, tähendab, neid kasutad osalt siis ka tõesti selle uue korra ehitamisel, ütlesin küüditamisel tegelikult on ka nüüd üldse Venemaa eestlased ikkagi neid on, neid on kasutatud ka selle selles ja, ja siis metsavendade tagaajamises. Nii et On ju olnud, aga noh, see ei ole mingi Kaukaasia eestlaste nagu venemaa eestlaste puhul, et neid kasutati nagu ära ja see kujundas ka mingisugust pilti. Nüüd üldse Venemaa eestlastest, aga aga peab seda kindlasti rõhutama, et see oli, see oli, see oli väike osa, see oli väga väike osa, kes nüüd tõesti keda võib-olla saaksime nüüd niimoodi süüdistada, sest enamasti need inimesed seal Kaukaasias olid ju ise kannatanud repressioonide käes ja ja võib-olla isegi rohkem kui, kui hiljem, kui Eestis need repressioonid toimusid. Et nad olid kannatanud ja, ja sealt tõesti tuli ka 40.-test edasi viiekümnendatel saartel ja kolis eestlasi ka Eestisse. Et sealt edasi tekkisid juba sellised perekondlikud sidemed Eestiga, et osa elas Eestis juba ja osa siis oli Kaukaasias ja noh, mis veel, et tegelikult nendes samas Eesti asunduste see oli nõukogude ajal mõned Eesti Eestis tegutsevate asutuste puhkekodud ja sanatooriumid ja siis kodueestlastega tekkisid, et ka selles plaanis just kontaktid ja paljud eestlased käisid puhkamas, nendes külades tekkisid perekondlikud sidemed ja käidi kindlates peredes puhkamas, näiteks et siis olid jälle kontaktid olemas, aga, aga see oli juba sootuks teistsugune. Suhtlus. Kaabeehaaside endi lugu on ju ka väga keeruline lugu, kuidas eestlased selles toime tulid, on, on veel omaette küsimus, aga eks kui Jossif Stalin hakkas Kaukaasias oma mänge mängima, siis sattusid Ahaasid veel keerulisemasse olukorda, mitte ainult Nõukogude liit, vaid ka grusiinid olid nende jaoks suurem jõud. Kuidas eestlased sellesse toime tulid, kas nad valisid ka pooli kunagi? Faasidega on tegelikult eestlased läbi aegade võrdlemisi vähe kokku puutunud, sest oli enne juttu sellest, kui ta saab, Haasid nendest rannikupiirkondadest ju ära küüditati. Ja tõesti ka läbi nõukogude aja abhaasidel praktiliselt kokkupuutumist ei olnud, et kui nüüd nendesse küladesse hakkas tulema neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel roht kõrgemal hulgal grusiin, eriti just mängreelena. Greely on siis piirkond, mis jääb nüüd Abhaasiast lõunasse kohe niimoodi, see on nagu see viimane põhjapoolsem siis seda omal ajal oli vürstiriik ja siis Kreiljand on ka etniline täitsa omaette, aga ikkagi ikkagi grusiinid. Aga siis hakati neid asustama Aasiasse ja see oli selline selline ikkagi kolonisatsioonipoliitika, mida viis läbi juba siis Gruusia, tähendab Gruusia NSV ja siin üks suur initsiaator oli siin tegelikult seeria. Nii et pere oli tegelikult pärit hoopiski Abhaasiast, oli, ta oli, ta oli, ta oli grusiin, kes, kes oli üles kasvanud Abhaasias ja võib-olla tulevad sealt mängu mingisugused isiklikud ilmad või või mis iganes, aga, aga igatahes kui nüüd jah, kolmekümnendatel aastatel juba ja ja sealt edasi toimus selline väga väga ulatuslikke ratsioon Gruusiast siis sealt tekkisid nüüd pingetest ja faaside ja grusiinide vahel, aga eestlased puutusid ikkagi valdavalt kokku kui ainult grusiinidega ja siis ka armeenlastega, nii et kui külades mõni Abhaasia oli, siis siis tõesti mõni üksik ja afaasidega, noh, mina ei tea, näiteks segaperesid, kel on Eesti, Gruusia küll on Eesti Armeenia segaperesid, aga Abhaasia eesti segaperesid ma ei tea. Ja see näitab jah, ja kusjuures Abhaasia keelestidega eestlased seal nüüd juba tähendab, nüüd on muidugi koolis en Abhaasia keel ja siis nad need, kes nüüd eestlaste järglased, kes nüüd seal on, et õpivad Abhaasia keelt ka ja kui sõjaväkke lähevad, siis aga nõukogude ajal nad ei teadnud ja need vanemad inimesed ei tea tänase päevani küllannad gruusia keelt omal ajal õppinud koolis. Keeruliseks läks olukord lähiminevikus 92. aastal kui omavahel sõdisid Abhaasia ja Gruusia. Mida see eestlastele tähendas ja mis siis üldse toimus seal? Mis seal üldse toimus, tähendab, see oli nüüd, see on tegelikult pika vinnaga lugu, et see, kuidas ühelt poolt tõesti see nõukogude aegne kolonisatsiooni toon, aga missuguseid, nagu üldse on olnud Abhaasia ja Gruusia omavahelised suhted ja seda võiks öelda, et tänapäeval toimub ideoloogiline võitlus Gruusia ja Abhaasia ajaloolaste vahel, kes siis üks pool üritab, et tõestada näiteks afaasid seda, et faasid on seal olnud juba tuhandeid ja aastat selles piirkonnas ja miks nad seda nüüd nii innukalt praegu teevad, põhjus on see, et 1900 viiekümnendatel aastatel, see oli just see aeg, kui toimusid Abhaasias sellised suured grusiinistamis aktsioonid ühelt poolt kolonisatsioon, aga teiselt poolt ka juba varem hakati kinni panema Abhaasia koole ja, ja siis kuidas gruusia keel igal pool hakkas domineerima ja kuidas kohanimed näiteks grusiinistati, no sealt tuleb ka tõesti see see valulikkust tõesti sele Suhhumi nimega näiteks, aga paljude teiste kohanimedega sama moodi. Et Abhaasia tundsid ennast ennast seal kogu aeg nagu rõhutuna aegsed sarjad rajal oli siis venelased neid küüditanud ja nüüd nõukogude ajal tegid seda grusiinid ja kui näiteks grusiinid näevad selles võib-olla ka Stalini repressioonidest üldist nõukogudepoliitikat, siis saab faaside jaoks on see selgelt nagu gruusia poolt suunatud ja ja eks seal osalt on ka õigustest tõesti tõesti see niimoodi. Näiteks nõukogude aja alguses 1921. aastal oli moodustatud Abhaasia NSV oli ka Gruusia NSV ja nende omavahel siis moodustati selline nagu liitlasleping, et need, need kaks vabariiki kuulusid kokku võrdsetel alustel. Ja 1925. aastal näiteks võeti Abhaasias vastu konstitutsioon, mis sõnastas tõesti selle, et see on suveräänne vabariik liidu lepingus Gruusiaga, Gruusia NSV-ga. Aga 1931. aastal see muudeti ära, tähendab, sai Abhaasiast autonoomne Waba riik Gruusia NSV koosseisus ja peale seda ei olnud enam abhaasidel väga palju sõnaõigust selles osas, mis seal toimub. Abhaasias, ja peale seda siis tulid kõik need nii-öelda grusiinistamised, mida nad nüüd kruusiinidele on ette heitnud. Ja viiekümnendatel aastatel tuli üks gruusia kirjandusteadlane on mõned autorid isegi nimetanud harrastuskirjandusteadlaseks Pable Ingo Rockva välja teooriaga, et faasid On Abhaasias suhteliselt hilised migrandid, et nad on tulnud sinna alles kuskil seitsmeteistkümnendal sajandil põhjast. Tõesti, nad on adu kee rahvas, eks ole, sama keel atogeega partiini, sellesse keelegruppi kuuluvad nad hästi lähedased. Ja siis need ütleme, indoeuroopa teooria oli see, et, et Athaasid, kes varem seal olid, tähendab, see, need olid grusiinid, kes kandsid afaasi nime ja siis tulite Athaasid ja noh, need praegused afaasid põhjast ja võtsid selle nime. Ja assimileerisime need, need varasemad asukad seal. Nii et see on selline teooria, mida ei ole suutnud Eise Ingo Rockva tõestada, ega hiljem ka keegi keegi muu. Ja faasid on sellele väga vastu, aga noh, see on ju väga selge, et kui kui üks rahvas lihtsalt kuulutatakse justkui olematuks, eks, et tegelikult polegi mingeid Abhaasia olemas. Te olete vanad grusiinitajate lihtsalt läinud Adogee keelele üle näiteks noh, mingi selline teooria teooria võeti nüüd 80.-te aastate lõpus uuesti muuseas üles ja siis, kui algasid kõik need rahvuslikud konfliktid Kaukaasias, oli see ju verine kõikjal. Ja siis tekkisid tõesti väga suured pinged abhaasidel grusiinide vahel. Ja noh siis 90.-te alguses ja peab rääkima ka gruusia kodusõjast, seal oli Gamsahhurdia, kes tagandati võimult ja siis tema üksused Gamsahhurdia ise olime Kreeledama üksused olid siis seal Megreeles, mis on juba vahetult Abhaasia piiride lähedal ja et see kodusõda mängis seal mingisugust rolli. Aga põhiline oli see, et 92. aasta suvel Abhaasia ülemnõukogu otsustas, et võtab uuesti kasutusele 25. aasta konstitutsiooni. See oli nüüd see konstitutsioon, kus sõnastati Abhaasia NSV. No mis tähendas siis nii-öelda lahkulöömist Gruusiast. Ja augustikuus 92. aastal tõi Gruusia oma väed Abhaasiasse sisse. Põhjendus oli see, et on vaja tagada korda raudteel sest raudteel väidetavalt toimusid marotööritsemised hiljem küll selgunud need põhilised marodööritsesid, käisime Kreelise, mitte Abhaasias. Igatahes väed toodi sisse, algaski sõda ja siis päevaga Seli, 14. august ja siis mõne päevaga jõuti juba Suhhumi välja ja Abhaasia ülemnõukogu ja siis valitses nüüd evakueerusid seal kud auto linna ja siis algas ühesõnaga suur sõda, mille üksikasjadest siin võib-olla pikemalt ei räägi, aga selle sõja jalgu jäid ju ka eesti külad. Ja tõesti, kõige rohkem kannatasid selles sõjas need külad, mis jäid sinna Suhumi ligidale siis Estonia ja Linda küllalt linna küladesse oli selleks ajaks väga vähe eestlasi jäänud üldse ka see nõukogude aegne kolonisatsioonipoliitika, mis tõi sinna grusiine armeenlasi, eestlasi oli seal väga vähe jäänud, Estonias olid need juba vähemuses, aga seal ikkagi oli veel võrdlemisi palju eestlasi. Noh, ma olen käinud seal tõesti nüüd ka sõjamälestusi kogumas nendelt eestlastelt ja et see on tegelikult üks teema, mida nad ju ka kõige rohkem räägivad, siis nende selline suur katkestus nende nagu elus olnud. Et ühelt poolt tekkis uus riik, eks ole, ja siis, aga noh, kõik see varasemaga kadus siis tegelikult sõja käigus ja grusiinid ju lahkusid Abhaasiast peaaegu siin ei teata täpselt, kui palju, aga arvud on 100-st 1000-st kuni 300000-ni on pakutud, kes siis nagu sealt lahkusite, suurem jagu grusiin ikkagi selle sõja käigus lahkus. Ja miks nad lahkusid sellepärast et Abhaasia selle sõja võitis ja kuidas ta selle sõja võitis. On ka üks, üks teema, mis nüüd tänapäeva poliitikute tõlgendustes võib olla väga erinev, nimeldab Haasid, peavad seda oma isamaasõjaks, tähendab, see on nende identiteedis üks väga tähtis sündmus. Sellega, olgu see nende riik, see on midagi võrreldavat meie, võib-olla vabadussõjaga ja samas grusiinid peavad seda Vene-Gruusia sõjaks, nii et tegelikult abhaasidel rolli selles sõjas vähendatakse nii palju kui võimalik on päris kindel see, et faasid kasutasid selles sõjas mägirahvaste abi needsamad Põhja-Kaukaasia mägirahvad, kes neile etniliselt lähedased, rahvat partiinid, ateljeed, aga selles sõjas oli palju tšetšeene, kes on natukene etniliselt kaugemale ka ikkagi sugulasrahvas. Ingusse oli seal sõjas. Nii et Põhja-Kaukaasias oli moodustatud mägirahvaste konföderatsioon, mis hõlmas tegelikult põhimõtteliselt kõik kõiki neid Põhja-Kaukaasia vabariike. Ja nii kui sõda puhkes, tulid vabatahtlikud Põhja-Kaukaasias ja neid tuli tuhandete viisi. Ja APhaasid näevad selles võitjatena eelkõige iseennast ja siis mägirahvad, kes neid abistasid. Venelaste rolli selles sõjas minimeeritakse nii palju kui võimalik. Ja venelased oskasid selles sõjas ka niimoodi osaleda. Et eriti palju mingisugust dokumentatsiooni ei ole, nii et kui Gruusia väidab, et selles sõjas olid venelased, need põhilised ja faasid ütlevad, et neid praktiliselt sest ei olnud või oli sõja lõpupoole noh, mingil määral tõest tegelikult seal oli, et seal oli vene vabatahtlike kindlasti, eks, aga me nüüd tänapäeval ütleme kuidas, mis tähendab vene vabatahtlike Ukrainas näiteks. Et kindlasti Venemaa seal osales selles sõjas. Aga sama palju on teada näiteks see, et venelased müüsid relvastust Gruusiale müüsid afaasidele ja vähemalt sõja alguses oli Venemaa rohkem gruusia poolt, tähendab, kardeti, et nüüd kui Abhaasia eraldub, et siis ka Põhja-Kaukaasias tulevad suured osaldumised, mida kardeti, eriti Jeltsin oli see pärnadze oli sel ajal ju Gruusia eesotsas ja siis Jeltsin temal ja näiteks välisministeerium, Vene välisministeerium, lihtsalt isiklikud suhted süvernaatsega ja siis oli see, see esialgne suhtumine oli, oli pigem Gruusiat toetav ja seal kõrval oli jällegi parlament vene parlament, mis pigem toetas Abhaasia, nii et see ei ole venelaste suhtumine ei olnud sel ajal väga ühene. Ja see on üks väga segane segane teemaga. Luunjas eestlased sellesse laveerisid, mida nad arvasid? Ma ei tea, mida nad sel ajal arvasid, ma olen kuulnud, kuulunud ju neid lugusid, mis nad praegu räägivad aga praegu peab arvestama sellega, et Abhaasia on olnud nüüd iseseisev juba viimased. Sõjast möödus nüüd 20 aastat ja kindlasti kohalike riigiloome ja sellega kaasnev propaganda ja teiselt poolt ka natuke kanalid, mida nad jälgivad. Et see on kindlasti nende suhtumist mõjutanud, nii et Abhaasiasse jäänud eestlased üldjuhul ikkagi leiavad, et selles sõjas gruusia oli agressor ja et nemad kaitsesid oma maad. Siinkohal saab Aivar Jürgensoni asemel sõna- Valdo Pant. Mis juhtus Abhaasiast 1992. aastal ja kuidas eestlased, kes soovisid sõja jalust ära saada, Eestisse toodi, räägib teadusdoktor Aivar Jürgenson nädala pärast. Millega Abhaasia eestlased ennast elatasid ja missuguseid kavalaid nõkse kasutasid. Sellest räägiti Valdo Pantile 1959. aastal Abhaasias Salme külas toonases Rajooni lesse liidse külanõukogus. Seal käisid 92. aastal samuti lahingud. Nüüd on selle koha nimi jälle kets rips ja räägib Salme koduloouurija Jacob Nerman. No teevad ikka oma, teevad ikka piimakrabid piimateravik, aga me teame ju, kui on seal suvi. Seal sai käidud ikka eesti nimi ja keskööl keskööl sai välja sõidetud. Turg hakkas peale kell 34 hommikul, aga ka see öö on ju kani soet särgi väel, ei ole. Vaat seal on värin hapuks ei lähe, piima hapuks ei läheks, teisel läks eestlastele leid. Mina, eestlasel oli niukene vigur, seal vemp oli seal malts sverdi kontserdikunst, kodunt välja sõitsid eraldi need, kes Ats hobusega läksid. Kui olisi piimanõud oli kahel pool, siis piim läheb nimelt loksub hapuks. Koduvõeti kohe elusconn püüti kinni ja supsti vee sisse piima sisse. Ja siis, kui juba kaaslase sajevassistemategi käppapidi konn sealt välja visati välja, piim oli korras, jäi kõik, kiitsid fotoni eestlaste liia millalgi hapuks ei lähe. Kolmel külm, eks ole, seal oli siis üks Jaakob soe, see iga päev käis, turul, korjas kõik võid ja munade, mis kätte sain, siis temal oli see, temast oli siis suur laul oli lauldud, seal laul algas siis niimoodi peale, et vahaadeeris Jaagub Sojes joon Kaagra linna toel viib aga linna võid ja mune, et seal saksad, nälg, absure see oli pikk laul, rohkem ei mäleta. Praega seal praegu on ta juba pensionär. Aga siis Villem Ludvig jutustas mulle ükskord sellise loo. Olime, istusime seal metsas kuskil käia, tema läind siis kuubeli poole metsa ei läinud siis karujahile seal ja Kulgul seal ringi ja. On mustikaid palju sihukeseid karu seisab seal, korjab käppadega muusikat kõik kokku ja suu peale ja ahmib neid seemneid. Tõusnud siis üles jälle kukkunud maha ja kui siis hakanud Hitkima hakanud nutma kohe inimese häälega ja kui nii härdalt nutnud midagi hullukaid Villem, räägin, ma seisan puudega, süda värises sees, kuule. Nii kahju oli mul, sellest oli näha, et oli rase kal karu. Ja järsku kuuleb Altmetsas sügavast hakkab hirmus suur tradin, tuleb hiiglasuur suud, isane, karm seal 1000 nelja kõik ümberringi ragiseb Kärdla siis selle emase juurde sinna ja paneb ta külili maha ja keerab teda ümber ja otsib siis ta haava ülesse ja lakub ta haava puhtaks kõik seal ja siis ta juba ei ole enam nii kõvasti nutnud. Siis ta nutab uuesti avatud, pannud selle käppa omale õla peale ja isevõttele siis ümber ümber kaela kinni ja, ja siis püsti, minul siis talutanud selle oma abikaasa sealt üles-alla, alla metsa. Villel ütles, et mina elu ajas Ena rasedat karu ei lase miski hinna eest. Nii temal kahju seda vaest loom. Vot niisuguseid juhuseid võivad olla ka. Muide, mis siis sellest kangest mehest bussi Andresest sai, kes jalgsi Odessa kaudu Kaukaasiasse bussi bussi aadres oli tubli mees, tema hakkas kõvasti tööle, pani poisid tööle naise teele, jäi ise teele ja rassis, ehitas omale maja seal ja, ja veel tema naisest saad veel niuke naljajutt seal, et mehel on siis olnud vaja mantlid, mantliräbalad, Klein, päris palju olnud naine läinud siis linna ja siis mõõtnud ära, kui palju on vaja, kui pikk ta on ja ostnud seal siis riide. Ja siis toonud selle riided, selle riidekulud ja siis pannud selle antsu pannud siis ja kingi peale seljale. Ja siis pannud selle riide talle üle kaela kaela juures siis leegard augu sisse, mis pea sisse läheb, läheb ja siis tõusnud ülesse siis kahelt poolt siis pannud märkinud üles, kuhu siis kuusis need varrukad panna ja kahelt poolt õmmeldi kokku ja ongi maanteel valmis. Pole viga midagi, et ma hakkan rätsepa talle raha maksma, selle eest polnud viga midagi, käis mitu aastat. Salme küla elanik Jakob Nerman rääkis Valdo pandiga 1959. aastal veel toredaid lugusid, mälestusi saab kuulata Eesti kodulehelt ja Facebooki seinalt nädala pärast, samal ajal kas laupäeval kell üks või esmaspäeval tund enne südaööd vikerraadios räägib Aivar Jürgenson sellest, kuidas eestlased Abhaasiast ära tulid, uude koju tagasi. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head.