Helsingi linnaorkestri peadirigent, leib, see kesta, kes homme ja ülehomme juhatab Eesti riiklikku sümfooniaorkestrit, alustas meie vestlust väga lühikese ja konkreetse lausega. Beria hüve, savi. Hea orkester ja hea saal. Ja jätkas. No ütleme, solisti annan, irvalistaja nimetatakse nii, nüüd kui piirkond ja poe juurde oma eosad, seekordse kontserdi solist. Tõmberry taglas on Iirimaalt ja kuna Iirimaa on Euroopa Liidu eesistujamaa ning Eesti on juba ühe nädala olnud Euroopa Liidu liikmesriik, siis mulle tundus, et oleks ju ilus lõpp sellele Eestile nii tähtsale nädalale. Kääne repertuaaris son soni, huvitame tärgija teos prantsus niukes peana kasutajaga õigest anamingul Symphony ja Misso Piano obliga. Kuna päri taglas on iiri pianist, kelle repertuaaris on Brahmsi esimene klaverikontsert, mida see kestan, peab sümfoonilise muusika tähtteoseks siis demar vaadates sobib kõik nii poliitiliselt kui ka kõigepealt muidugi muusikaliselt. Etega päri taglas saabub Tallinna alles täna ja alustab orkestriga proove peale lõunat, siis ei saanud temalt intervjuud kahjux paluda. Aga kontserdi kavalehe tarvis on ta ise öelnud, ei, tunnistas väga, saad ooperidirigendiks. Aga tahtis samal ajal mängida klaverit. Praeguseks on ta Iirimaa esipianist ja kammerorkestri Kremerata aelanud kunstiline juht ning üks neljast välismaisest idealistist kel on õnnestunud võita Moskvas Tšaikovski nimeline rahvusvaheline pianistide konkurss. 1958.-st aastast iga nelja aasta järel toimuva pianistide konkursi võitjad on reeglina kõik olnud kas Nõukogude Liidu või Venemaa pianistid. Esimese konkurssi mäletatavasti võitis furoorselt ameerika pianist vank Liibanon. Teisel konkursil anti välja kaks esikohta, ilmselt diplomaatilisel kaalutlustel. Vladimir askenaasile ja inglasele Jon Oktonile. Päri taglas oli kolmas välismaalane, kes võitis Tšaikovski nimelise konkursi ja see oli 1986. aastal. Sellest konkursist algas taglase tähelend. Oma lemmikkontserti, Brahmsi esimees deemoni kontsert. Tee on ta mänginud alates 1985.-st aastast praktiliselt kogu maailmas. Leisse kestam kohtupery taglase ka esmakordsel kontserdil. On pianisti küll helikandjaid kuulnud, aga laval koos pole neil olnud veel juhust musitseerida. Mahuka Brahmsi esimese klaverikontserdi ette soovis maestro mängida Sibeliuse andante Fess tiivad keelpilliorkestrile teost, mida helilooja ise viimasena tas kontserti raamivadki. Kaks Sibeliuse teost lõpuks Sibeliuse Finlandia, milles laulab kaasa ka meie rahvusmeeskoor. Sibeliuse kahe oopuse vahele mahub peale Brahmsi esimese klaverikontserdiga Leif Seegersdami 93. sümfoonia mille maestro kirjutas oma sõbra Peeter Lilje mälestuseks. See Mergitsi, minul on parim see, et juuri, numelovi, üheksakümmenda, koolame, tulisidesse Eestisse kanda eestitavad, ma lähen onju ülisada Symphony ja seda kuuldes juuri, valmistu. See nimi on Omarzana Bruck, nõrkoscalnindsin. Kolmandat sündis hetkel, mil tema teadvuseni jõudis fakte Peeter Lilje lahkumisest. Siit teemast. Nagu kõiki tema sümfooniaid mängitakse ka 90 kolmandat ilma terigendita andmaks Tuuli muusikutele, nagu maestro publikut nimetab, võimaluse kaasa elada kammermuusika inspiratsioonilisele häppeningi-le. Igal juhul saab see olema põnev kontsert. Kuna Leisse kestami peetakse Põhjamaade mitmekülgsemaks ja omanäolisemaks muusikuks, palusin ERSO direktoril Andres sihcanil raadiokuulajatele selgitada, milles seisneb siis selle mehe fenomenaalsus ja erakordsus. Öelge, milles seisneb nüüd just just tema fenomenaalselt tema kordumatuseks iga iga muusik siga, loovisik on omaette omaette isiksus, omaette kordumatus ning dirigendi puhul. Seda on ääretult raske seletada, kuidas üks dirigent paneb asja paremini elama, teeb, teeb kogu selle tööprotsessini orkestriga publiku jaoks ääretult huvitavaks, teisel tuleb see natukene kehvemini välja. Hästi raske on seda seletada, mis on see põhjus. Ja eks siin on ole omajagu tegemist puhtalt inimese karismaatilisust k ning orkester on ju väga suur organism ja koosneb suurtest isiksustest, kellel kõigil on muusika kohta oma nägemusi eksis dirigendist sõltub see, kuidas ta, kuidas ta paneb selle pildi kokku niimoodi, et iga inimese enda nägemus saab teostatud ja samas sellest saab ka üks väga-väga ühtlane terviklik pilt. Mis on siis selle dirigendinägevus, see sõltub inimese sellest luidumist sellest aurast, mis ta, mis ta ümber on. Maestro ise kiitis ERSO-t ütles, et see on suurepärane orkester. Orkester on nüüd juba teinud mitu proovi dirigendi ka. Milline on muusikute poolne vastukaja, kuidas nemad niiskusele improviseerivale dirigendile reageerivad, kuivõrd palju tähelepanu ja inspiratsiooni nõuab see muusikutelt, et see kõik ühele lainele ühte helistiku kokku saada. No nii palju, kui ma neid reaktsioone kuulnud olen, siis kõikidele see programm väga meeldib ja kõik töötavad suurima heameelega koos esse Kerstamiga ja sest võib eeldada, et meil tuleb laupäeval Tartus ja Tallinnas väga hea kontsert. Ja noh, nagu ma enne ütlesin, eks see sõltub selle, sellesama inimese enda karismaatilisust, kuidas, kuidas ta need nägevused kokku paneb ja kuidas inimesi haarade motiveerib ning seepärast on, meil tuleb see haruldaselt hästi välja, see klapp nagu orkestriga on väga hea ning ma loodan, et me koostada saab olema edaspidi ka ikkagi võrdlemisi tihe kord hooajas või kord paari hooaja jooksul võiks ka meie orkestri ees käia küll see kontakt on hea ja kui on kontakt hea orkestriga, siis ka publik naudib seda kindlalt. Ja nii nagu Leistegeldamise ütles, et see ei ole muusikute kontsert see ei ole ainult kontsert nendele, kes on laval ja musitseerivad, vaid see on ka nendele nii-öelda tugitoolimuusikutele, kes on saali siis ka nende on võimalik musitseerida mõttes kaasa ja kaasa elada oma fantaasia kaudu sellele muusikale, mida tema dirigendina orkestriga laval pakub. Ja see on kindlasti põnev protsess kõikidele. Nii et aitäh teile, Andres Siitan ja ma soovin ERSO-le ja Leistegestamile ja ümberrida klasele edukaid kontserte nii Tartus, homme kui ka pühapäeval Tallinnas.