Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Ja tere kuulama luulesaadet. Täna on eetris kahlilgi branni tekstid kogumikust prohvet kes on kahlelgi pran. Ta on araabia päritolu müstikust kirjanik, kunstnik ja filosoof, kes sündinud 1883. aastal Liibanonis ja surnud 1931. aastal New Yorgis. Niisiis, araablane Ameerikas. Kui Gebran oli saanud 12 aastaseks, rändas tema ema America kas vaeste linnajaost pärit varaküps. Andekas nooruk äratas oma õpetajate tähelepanu ja 13 aastasena võeti ta juba vastu bostoni intellektuaalsetesse kunstiringkondades. 15 aastasena otsustas kahvlilgi pran naasta Liibanoni. Beirutis lõpetas ta Ammaroniitide kooli kõige kõrgemal tasemel ja pöördus tagasi Ameerikasse kolledži poeediks kliga. Ta oli võitnud kooli iga-aastase luulevõistluse. Järgnesid õpingud Pariisis kaunite kunstide koolis ja esimene kunstinäitus 1904. aastal bostonis. Esimese maailmasõja eel tegeles kahlilgibran araabia kirjanduse, aga ennekõike luule tutvustamisega. 1920. aastal kogunes 10 araabia päritolu kirjanik New Yorgis kahelgi plaani stuudiosse, et asutada kirjanduslik rühmitus. Suleside. Sellel rühmitusel oli erakordne tähtsus keele ja stilistika uuendajana samuti sufi kirjandusele iseloomuliku poeetilise meditatiivse ja filosoofilise mõttelaadi tutvustamisel angloameerika maailmas. Rühmituse embleemi kujundas kahlil Gebran ja see oli Ring mille keskel avatud raamat ja raamatulehelt võis lugeda tsitaati prohvet Muhamedi sõnadega. Kui imepäraseid varandusi varjub jumala trooni all, mida vaid luuletajate keeled avada võivad. 15.-st eluaastast peale töötas kahlil Gebran prohveti kallal. See on tema esimene inglise keeles kirjutatud raamat ja ilmusse 1923. aastal. Prohvet sai otsekohe kuulsaks ja teda peetakse siiamaani Gibrani loomingu kvintessents. Yks teost on tõlgitud rohkem kui 20-sse keelde ja trükitud mitmemiljoniliste spiraažides. Täna loevad prohveti tekste Theatrumi teatrikooli kasvandikud Leino Rei, Anneli Tuulik, Marin Rütman ja Elvin Kaljula. Musitseerib Marju Riisikamp. Kalelgi kraanid. Tekstid on tõlkinud Doris Kareva, helirežissöör on Külli tülija salvestus aasta Eesti raadios 2002. Head kuulamist. Kah Lill, Gebran prohvet. Mustafa väljavalitu ja armastatu päikesetõus oma elupäevil oli 12 aastat Orfaleesi linnas. Toodanud oma laeva, mis pidi naasma ja ta tagasi sünnisaarele viima. Ja 12. aastal Leoli lõikuskuu, seitsmendal päeval tõusis ta linnamüüri tagusele mäele ja vaatas merele ning silmaski udus lähenevat laeva. Siis paiskusid pärani, tema südameväravad ja ta rõõm lendas kaugele üle mere. Ning ta sulges silmad ning palvetas oma hinge vaikustes. Aga mäest alla laskudes võttis kurbus tema üle võimust ning ta mõtles oma südames. Kuidas lahkun siit rahus ja kurbus eta? Ei, mitte haavata vaimus, ei jäta oma maha seda linna. Ja kui ta linna jõudis, tulid kõik inimesed tema juurde ja hüüdsid ta poole nagu üksainus hääl. Ära lahku veel meie hulgast. Päeva tõus oled sa olnud Me hämaruses ja sinu noorus on andnud unedele näo. Kas pole sa meie seas, ega ka külaline, vaid meie poeg ja armastatu? Ära lase meie silmi veel valusalt nälgida oma näo järele. Suur Ansu, igatsus oma mälestuste maa oma sügama, vaimata ihalust, elupaiga järele jäi aheldas hind, meie armastus ega hoia tagasi su enesevajadused. Siiski ühte palume sinult, enne kui lahkud. Et sa kõneleksid meile, jagaksid meilegi. Oma tõest ja meie anname selle edasi oma lastele ja nemad oma lastele. Ning see ei lähe kaduma. Seepärast ava ennast nüüd meile ja kõnele sellest, mis asub sünni ja surma vahel. Ja ta vastas Orfaleesi rahvas, millest muust võiksin kõneleda kui vaid sellest, mis praegugi on liikvel teie südameis. Siis ütles nägijateralmiitra kõnele meile armastusest. Ja ta tõstis pea ja vaatas inimestele otsa ning tekkis sügav vaikus. Ja kõlaval häälel lausus ta. Kui armastus viipab järgnete talle, olgugi tema rajad rängad ja järsud. Ja kui tema tiivad teid embavad alistute, kuigi tema hoog sulgedes varju, mõõk võib teid vigastada. Ja kui ta kõneleb teile, siis usute teie temasse. Kuigi tema hääl võib vapustada, te unesid nagu põhjatuul laastab aia. Sest nii nagu armastus kroonib lööb taga risti, nagu ta istutab niidega, kärbib nii nagu ta tõuseb teie kõrgusse ja hellitleb õrnimaid oksi värelemas päikeses. Nii laskub taga alla teie juurteni ja vapustab neid nende klammerdumises maa külge. Otsekui viljapäid kogub ta teid endasse. Ta peksab Teidete paljastuksite. Ta sõelub teid vabaks teie kestadest. Ta jahvatab teid valgeks. Ta sõtkub teid vooliaks. Ja alles siis loovutab ta teid oma pühale leegile. Et teist saaks püha leib jumala pühaks söömaajaks. Kõike seda teeb armastus teiega, et te võiksite tunda oma südamesaladusi ja sellest teadmisest saada osaks elu südamest. Aga kui tema belglikkuses peaksite otsima ainult armastuse, rahu ja armastuse naudingut siis oleks teile parem kui kataksite oma halastuse ja väljuksite armastuse rehetoast, aastaaegadeta maailma, kus te küll naerate, aga mitte kogu oma naeru. Ja kust te küll nutate, aga mitte kõiki oma pisaraid. Armastus ei anna midagi peale iseenda ega võta mujalt kui iseenesest. Armastus ei omanda ega ole omandatav. Sest armastusest piisab armastuseks. Kui te armastate, ei pea te ütlema. Jumal on mu südames vaid pigem olen jumala südames. Ja ärge arvake, et võite juhtida armastuse kulgu. Sest armastus, kui ta leiab teest väärsena juhitaja teed. Armastusel pole muud iha kui täitumine. Aga kui te armastate ometi ihaledes, olgu need ihad sulada ja olla kui vuliseva oja, kes laulab öösema viisi tunda liig õrnuse valu, saada haavatud omaenesearmastuse mõistmisest ja veritseda meelselt rõõmuga. Ärgata hauaaegu tiivulise südamega ja tänada veel ühe armastuse päeva eest, puhata keskpäeval ja mediteerida armastuse ekstaasi üle. Pöörduda õhtu hakul koju tänutundes ja uinuda palve armsama eest südames, kiituselaul huulil. Siis palus preestritar kõnele meile palvest ja ta vastas nõnda. Te palvetate oma puuduses ja hädas. Oh kui te vaid märkaksite palvetada ka oma rõõmujoovastuses ja küllusepäevil. Sest mis on palve muudkui enese avardamine elavasse maailmaruumi. Ja kui teie mugavuse huvides on kallata oma pimedus kosmosse, siis on teile rõõmuks valada välja oma südame koidik kui palvetate tõusete kõrgusse kohates kõiki, kes on palvetamas just selsamal tunnil ja keda te muidu kui palves ehki kohtakski. Seepärast ärge sisenege sellesse nähtamatuse templisse muu kui vaid ekstaasi ja sunniosaduse pärast. Sest kui peaksite astuma templisse ainuüksi selleks, et midagi küsida, Te ei saa, seda mitte. Ja kui peaksite sisenema selleks, et end alandada siis ei tõsteta teid mitte maast üles. Või isegi, kui peaksite sisse astuma palumaks midagi teiste heaks ka siis ei võeta teid kuulda. Piisab sellest, et nähtamatuse templisse sisenete Mina ei saa teile õpetada sõnu, milles palvetada. Jumala ei kuula mitte teie sõnu, kui ta ise just neid läbi teie huulte ei lausu. Ja mina ei saa teile õpetada merede ja metsade ja mägede palvet. Aga teie, kes te olete sündinud mägedest ja metsadest ja meredest leiate nende palve oma südame põhjast. Ja kui te vaid kuulate öövaikuses, siis kuulete neid sõnatult lausumas. Meie jumal, kes sa oled meie tiivuline, mina. Sinu tahe on see, mis, mis tahab. Sinu tung on see, mis muudab meie ööd, mis on sinu päevadeks, mis on niisamuti siin? Mitte midagi, võime sinult küsida. Sest sina tead meie vajadustest enne kui nad meist sünnivad. Sina oled meie vajadus. Ja andes meile endast üha rohkem, annate meile kõik. Siis ütles põllumees, räägi meile tööst. Ning ta vastas nõnda. Te töötate selleks, et pidada sammu maa ja maahingega. Sest elada jõude tähendab aastaaegadele võõraks jääda ja astuda välja elu protsessioonist, kes kuninglikus ja uhkes alistuvuses on sammumas vastu lõpmatusele. Kui töötate, olete flööt, kelle südame läbi tundide tuhin muusikaks muutub. Kes teie seast tahaks olla kõrkjas tumm ja vaikiv, keskhõiskavad kooskõla? Alati on teile öeldud, et töö on needus ja vaev õnnetus. Aga mina ütlen teile, et kui te töötate täidate maa kõige kaugemas unenäos osa, mis on mõistetud teie omaks juba selle unenäo sündides Ainult jõudumööda tööd tehes armastate elu tõeliselt ja armastada elutöö kaudu. Tähendab tunda lähedalt elu ülimat saladust. Aga kui te oma valus hüüate sünnitust vaevaks ja keha elatamist oma laubale kirjutatud needuseks siis vastan ma teile, et mitte miski peale sellesama lauba higi ei pühi ära seda, mis sinna on kirjutatud. Sedagi on teile öeldud, et elu on pimedus. Ja oma küllastumuses kordatude kajana, elust, väsinute poolt öeldut. Ja mina ütlen, et elu on tõepoolest pimedus, kui pole tungi. Ja iga tung on pime, kui pole tarkust. Ja iga tarkus on tühi, kui pole tööd. Ja iga töö on tühi, kui pole armastust. Ja töötades armastusega köidata, ent kokku iseenda ja üksteise ja jumalaga. Ja mida tähendab töötada armastusega? See tähendab kududa kangast omaenese südamest tõmmatud lõngast just nagu hakkaks seda kangast kandma su armastatu. See tähendab ehitada maja kiindumusega, just nagu hakkaks selles majas elama su armastatu. See tähendab külvata õrnusega ja lõigata rõõmuga just nagu hakkaks vilju sööma su armastatu. See tähendab vastutada kõigi asjade eest, mida sa kujundad omaenese vaimu hinguses ja teada, et kõik pühad surnud seisavad su ümber ja vaatavad. Sageli olen ma kuulnud teid ütlemas otse kujunes see, kes raiub marmorit ja avab kivis omaenese hingekuju. On õilsam sellest, kes künnab põldu. Ja see, kes haarab vikerkaare, et laotada ta inimkujuliselt lõuendile on suurem kui see, kes valmistab sandaale meie jalgade tarvis. Aga mina ütlen ja mitte unes, vaid keskpäeva kirkuse ülimas ärkvelolekus. Et tuul ei kõnele sugugi Sulmimalt suurtele Tammedele kui vähimatele, rohu libledele. Ja ainult see on suur, kes tuulehääle suudab muuta lauluks omaenesearmastuse jõul. Töö on nähtavaks saanud armastus. Ja kui ei saa töötada armastuse, vaid ainult vastumeelsusega, siis on parem kui jätate töö sinnapaika ning istute templi väravas. Et võtta vastu almuseid neilt, kes töötavad armastusega. Sest kui te küpsetate leiba ükskõik sena küpsetate kibedat leiba, mis kustutab vaid pool inimese näljast Ja kui ta vimmaga südames purustate viinamarju siis nõrgub teie viimast mürki Väinisse. Ja isegi siis, kui te laulate Hinglitena ometi laulmist armastamata siis jääb teid kuulav, inimkõrv kurdiks päeva ja ööhäältele. Sisevad Almiitra uuesti Su ning küsis. Ja mida võiks öelda abielust õpetaja keda vastastele nõnda koos olete te sündinud ja koos saada igavesti elama? Koos olete ka siis, kui surma valged tiivad teie päevi laiali pillutavad? Ojaa koguni jumala vaikivas mälus olete koos. Kuid olgu ruumi, kesktee koosolemist ja las tantsida taevaste tuul teie vahel. Armastage teineteist, aga ärge põimegi armastusest, kütket. Olgu armastus pigem voogav meri, teie hingede kallaste vahel. Täitke teineteise kruus, kuid ärge jooge ühest ja samast andke teineteisele osa oma leivast, kuid ärge sööge ühtsema viilu. Laulge ja tantsige koos ja olge rõõmsad. Kuidas kumbki teist olla üksi? Nagu on üksi omaette lauto keeled. Ehk nad küll virelevad ühest ja samast muusikast. Kinkige oma süda kuid mitte teineteisele hoida, sest ainult elu kätte mahub ära teie süda. Ja siiski kõrvuti ometi mitte liig tihedalt koos sest templis hambadki seisavad eraldi ja tammepuu ning küpressi kasva, mitte teineteise varjus. Üks nooruk palus kõnelemeile sõprusest ning ta vastas, sõber on vastatud vajadus. Tema on see põld, mida te külvate armastuses ja lõikate tänumeeles. Ja tema on teie toidulaud ja tulease sest tema juurde te tulete oma näljas ja teda otsite oma meelerahuks. Kui sõber kõneleb sellest, mis tal mõttes siis ei kardade eid omaenda meeles ega hoia tagasi Kajaad. Ja kui ta on vait, ei lakka teie süda kuulatamas tema südamelööke. Sest sõnadetagi sünnivad sõpruses kõik mõtted, kõik ihad, kõik lootused jagatuna rõõmus, millest ei kõnelda. Kui lahkud sõbrast, siis sa ju ei kurvasta. Sest see, mida sa armastad temas enim võib tema äraolekul selgida just niisamuti nagu mäetipp ronijale tasandikult kõige selgemini kätte paistab. Ja ärgu olgu teie sõprusele muud otstarvet kui hinge sügavenemine. Sest armastus, mis ei otsi muudkui oma müsteeriumi avanemist ei ole mitte armastus, vaid välja heidetud võrk. Ja sinna kinni jääb vaid tühine. Ning las kuuluda parim sinus Su sõbrale. Kui tal tuleb tunda su mõõnaaega siis saagu ta tuttavaks kasu tõusuga. Sest kes on su sõber sulle, kui sa hoidsid teda tundidel, mida surnuks lüüa otsida ta alati elu küllastel tundidel. Sest tema osa on vastata su vajadusele, mitte aga täita su tühjust jagu teie sõpruse magususes, naeru lustiks teistelegi. Sest just pisiasjade kaste piiskadest leiab süda oma koidu värskuse. Siis palus üks naine, kes hoidis lapsukest oma rinna vastas. Räägi meile lastest ja ta lausus. Teie lapsed pole mitte teie lapsed. Nad on elu, eneseigatsuse pojad ning tütred. Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist. Ja kuigi nad on teiega, ei kuulunud teile. Oma armastuse võite te neile anda aga mitte oma mõtteid, sest neil on nende eneste mõtted. Nende kehasid võite te varjata oma katuse all aga mitte nende hingi. Sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie või külastada, isegi mitte oma unedes. Te, võite püüda nendega sarnaneda. Aga ärge üritage muuta neid endi sarnaseks, sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses. Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse Vibu kütne märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, tema nooled võiksid lennata kiiresti ning kaugele. Olgu teile rõõmuks painduda, vibuküti käes. Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt armastab ta ka vibu, mis püsib paigal. Siis astus ette erak kes kord aastas linna külastas ja küsis kõnele meile naudingust. Ning ta vastas. Nauding on vabaduslaul, aga mitte vabadus seal ihade õitsele puhkemine, aga mitte nende vili. Sügavus hüüdmas, kõrgust, aga mitte sügavus ega kõrgus. Seal puurilinnu tiivalöök. Aga mitte piiratud maailmaruum. Oja. Tõsi, mis tõsi. Nauding on laul vabadusest. Ja meelsasti näeksin ma ette seda laulaksite kõigest südamest. Amet ei tahaks ma, et sellesse lauluma südame kaotaksite. Mõned noorukid teie seast otsivad naudingut, nagu oleks see kõik ja nende üle mõistetakse kohut ja neid noomitakse. Mina ei mõistaks nende üle kohut ega noomiks neid. Mina laseksin neil otsida, sest nad leiavad naudingu, aga mitte ainult. Seitse õde on temal ja vähimgi neist on kaunim kui nauding. Kas te pole siis kuulnud mehest, kes kaebas maa seest juurikaid ja leidis varanduse? Ja mõned teie vanematest mäletavad naudinguid kahetsusega? Otsekui purjuspäi sooritatud süütegusid? Aga kahetsus ähmastab meelt ja mitte ei puhasta teda. Oma naudinguid peaksite mäletama tänutundes nagu lõikuskuud. Ometi kui kahetsus neile lohutust pakub, siis olgu nad lohutatud. Ja neidki on teie seas, kes pole küllalt noored, et otsida ega küllalt vanad, et meenutada ning oma hirmus otsimise ja mäletamise eest tõmbuvad nad häbenedes eemale igasugusest naudingust mitte vaimu hooletusse jätta või teda solvata. Aga ometi on selleski nende nauding. Ning nii leiavad nemadki varanduse. Ehk küll kaevates juurikaid värisevate kätega. Aga öelge mulle, kes on see, kes suudab solvata vaimu? Kas saab ööbik solvata öövaikust või jaanimardikas tähti? Või võib teie leek või suits koormata tuult? Kas arvate, et vaim on vaikne, tiik, mida teie saate oma sauaga segada? Tihti ka ideede endale naudingud keelates muudkui paigutate iha oma salaorva. Kes teab, kas see, mis täna tundub kohasem tegemata jätta homset ülevia, ootab. Isegi teie keha teab oma pärandust ja oma õigustatud vajadusi. Ja teda te juba ei peta. Ning teie keha on teie hingeharf. Ja on teie endi teha, kas kutsute sellest esile sulnis muusikat või helide kaost? Ja nüüd küsige oma südames. Kuidas peaksime vahet tegema selle vahel. Naudingud on head ja selle vahel, mis seda mitte ei ole. Minge oma põldudele ja aedadesse ja te mõistate, et mesilase nauding on koguda õielt mett. Aga samuti on lillele naudinguks oma õietolm mesilastele loovutada. Sest mesilased on lill, elu allikas. Ja lillele mesilane, armastuse sõnumitooja. Ning mõlemale, nii lillele kui mesilastele on naudingu andmine ja saamine, vajadus ja ekstaas morfaleesi rahvas, olge oma naudinguid otsekui mesilased ja lilled. Siis palus üks naine kõnele meile rõõmust ja kurbusest. Ning ta vastas. Teie rõõme on teie kurbus ilma maskita. Ja seesinane kaev, millest kerkib teie naer, on tihtigi olnud tulvil teie pisarais või kuidas teisiti saakski olla. Mida sügavamaks uuristab kurbus teie olemuse, seda rohkem rõõmu sinna mahub, kas pole mitte kruus, mis hoiab teie veini, seesama, mis põles pottsepaahjus. Ja kas pole mitte flötmis tröösti teie meeli, just seesama puu, millesse noatera Gaucky uuristati. Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, teie rõõmu, põhjus on sama, millest pärines teie kurbus. Ja kui olete kurvad, vaadake uuesti oma südamesse ja te näete, et nutate nimelt selle pärast, mis teid enne vaimustas. Mõned teist ütlevad, rõõm on suurem kui kurbus ja teised vastavad ei, kurbus on suurem. Aga mina ütlen teile, et nad on lahutamatud. Üheskoos saabuvad nad. Ja kui üks istub koos teiega laua ääres, siis pidage meeles, et teine samal ajal on uinumist teie voodis. Tõesti, tõesti, te kõiguta otsekui kaalud oma kurbuse ja rõõmu vahel. Ainult siis, kui olete tühi, seisatute tasakaalus. Kui varahoidja teid kergitab, selleks et oma kulda ja hõbedat vaagida on aga vaja, et teie rõõm või kurbus tõuseks või langeks. Ning üks vanematest lausus kõnele meile heast ja kurjast. Ja ta vastas. Heast teis võin ma kõnelda. Kuid mitte kurjast. Sest mis on kurimuudkui omaenesenäljast ja janust piinatud hea. Tõesti, tõesti, näljaga otsib hea toitu isegi pimedaimaist koobastest. Janusena joob isegi surnud vetest. Hea olete sees, kui olete endaga üks. Ometi pole te siis, kui te endaga üks pole veel kuri sest jagatud maja pole veel röövlikoobas, see on ainult jagatud maja. Jaa, tüürita jäänud laev võib sihitult triivida ohtlike karide vahel. Ometi põhja vajumata. Hea olete siis, kui püüate enesest teistele jagada. Ometi pole ta siis, kui püüate midagi endale võita, veel kuri. Sest püüdes endale saada olete vaid juur, mis klammerdub maapinna külge ja imeta rinda. Ei saa ju vili öelda, juurele ole nagu mina küps ja külluslik ja aina endast andev. Sest viljale on andmine just samasugune vajadus, nagu seda saamine on juurele. Hea olete siis, kui kõnelete oma ärkvelolus. Ometi pole ta siis, kui magate, samal ajal, kui teie keel sihitult vaarum, veel kuri ja isegi takerduv kõne võib nõrgale keelele tugevust anda. Hea olete sees, kui kõnnite oma sihi poole kindlalt ja kõhklematult sammul. Ometi pole ta siis, kui sinnapoole komberdad, veel kuri, isegi lonkurid ei liigu tagasi suunas. Aga vaadaku tugevad ja kiired teie seast, et nad ei lonkaks viga sees seda headuseks nimetades. Hea olete lugematutel viisidel ja kui te ka hea ei ole, pole ta siiski veel kuri vaid ainult logard ja laiskvorst. Kui kahju, et hirved ei või kilpkonnale õpetada väledust. Teie igatsuses oma hiid, mina järele, ilmnebki, teie headus. Ja see igatsus elab teis kõigis. Aga mõnedest teie seast on see igatsus mägioja, mis võimsa jõuga merre sööstab, kandes endas mägiaasade saladusi. Ja metsade laulu. Ja teistes on see tasandiku jõgi, mis kaotab end käänakutes, mis lookleb ja viivitleb enne kui kaldale jõuab. Aga ärgu öelgu see, kes palju igatseb, sellele, kes igatseb hilju. Mis pärast oled sina nii aeglane ja vankuv? Sest tõeliselt hea ei küsi sellelt, kes alasti kus on sinu rüü? Ega sellelt, kes koduta. Mis on juhtunud sinu majaga? Ja üks naine avas suu ja lausus kõnele meile valust. Ning ta vastas. Teie valu on teie mõistmist ümbritseva koore katkimurdmise valu. Niisamuti nagu puuviljaseemnekivi peab murduma selleks, et tema süda pääseks päikesevalgusse. Nii tuleb teilgi tunda valu. Kui teie südavaid suudaks üha imestel eluigapäevaseid imesid ei tunduks teie valu teile vähem imeväärne, kui teie rõõm. Ja oma südame muutuvat seisundit võtaksite vastu just samaviisi. Kuid oma põldudel mööduvaid aastaaegu vastu võtate vaikse meelerahuga, vaataksite te siis läbi oma kurbuse talve? Paljugi teie valustan teie eneste valitud. See on seesama kibe rohi, millega tohter teis teie haiget poolt terveks ravitseb. Seepärast usaldage tohtrit, jooge tema ravim ära, vaikses meelerahus. Sest tema käsi küll raske ja karm on juhitud nähtamatu õrna käe poolt. Ja kruus, mille ta teile ulatab. Põletavuse, pealegi teie huuli on vormitud savist, mida pottsepp omaenesepühadepisaratega niisutanud on. Ja luuletaja lausus kõnelemeile ilust. Ning ta vastas kust peaksite otsima ilu. Ja kuidas võiksite teda leida, kui tema ise poleks teie tee ja teejuht. Ja kuidas võiksite temast kõnelda, kui ta ise ei kooks teie kõnet. Alandatud ja solvatud ütlevad. Ilu on lahke ja õrn. Just nagu noor ema, häbelik oma hiilguses kõnnib ta meie hulgas. Ja kirglikud lausuvad. Ei, ilu on ülev ja hirmus nagu torm, vapustab ta maad meie jalge all ja taevalaotust meie pea kohal. Väsinud ja vaevatud ütlevad. Ilu koosneb vaiksest sosinaist. Ta kõneleb meie vaimus. Tema hääl vastab meie vaikustele otsekui nõrk valgus, mis võbelev varju pelguses. Aga rahutud ütlevad. Meie oleme teda kuulnud kisendamas mägede vahel. Ja tema karjas kõlasid koos kapjade plagin, tiibade vuhin ja lõvide möirgamine. Öiti ütlevad linnavahimehed. Ilu tõuseb koos koidikuga idast. Ja keskpäeval lausuvad töölised ja teekäijad. Meie oleme näinud teda loojangu akendest üle maa kummardumas. Talvel ütlevad lumevangid. Ta tuleb koos kevadega hüpeldes üle mägede ja südasuve leitsas, ütlevad viljakoristajad. Oleme näinud teda tantsimas sügislehtede seas ja lumepiirguda juustes. Kõiki sõda olete öelnud ilust? Ometi ei kõnelnud tõeliselt, mitte temast. Ja ilu ei ole mitte vajadus vaid vaimustus ja mittejanune, suu ega väljasirutatud käsi vaid pigem leek peale puhkenud süda ja rõõmus, ülenenud hing mitte kuju, mida tahaksite näha, või laul, mida sooviksite kuulda vaid pigem see, mida näete, kui ka sulgete silmad. Ja see, mida kuulate, kui ka katate kõrvad. Mittemahl, krobelises puu koorasega küünise külge kinnitanud tiib vaid pigem igiõitsev aed ja igilendlev ingliparv. Korfaleesi rahvas ilu on elu kui elu paljastub looride Alt oma püha näo. Aga teie olete elu ja teie olete ka loor. Ilu on peeglisse vaatav igavik. Aga teie olete igavik ja teie olete ka peegel. Siis avas Almiitra suu ja küsis. Nüüd tahaksime teada surmast. Ning ta vastas. Teie tahaksite teada surma saladust. Aga kuidas võiksite seda leida? Otsimata elu südamest. Öökull, kelle ööga piiratud silmad on pimedad päeval. Ei või paljastada valguse saladust. Kui te tõepoolest tahate silmata surmavaimu siis avage oma süda pärani elu tuumale sest elu ja surm on üks ja see sama. Just nii nagu jõgi ja meri on üks ja seesama. Teie lootuste ja ihade põhjas asub teie vaikne teadmus sellest, mis on kõige taga. Ja just nagu seemned lume all lund näevad. Nii näeb teiegi süda und. Kevadest. Usaldage unenägusid. Sest neis on peidus igaviku värav. Teie hirm surma ees on vaid lamburi värisemine, kui see seisab kuninga ees, kelle käsi teda austuse märgiks puudutab. Kas lamburumite värisedes rõõmutsema kuningliku ära märgituse üle? Kas pole ta ometi mitte rohkem teadlikuma värinast? Sest mida tähendab surra, muudkui seista alasti tuules ja sulada päikeses. Ja mis on hingamise lakkamine, muudkui hinguse vabastamine rahututes tõusudest ja mõõna dest. Nii et ta võiks tõustaja koormast vabana otsida jumalat. Ainult siis, kui joote vaikuse jõest hakkate tõeliselt laulma. Ja kui olete jõudnud mäe tippu siis alustate ronimist. Ja kui muld võtab omaks teie liikmed siis alles tantsite tõeliselt. Ja vana preester lausus kõnele meile usust. Ning ta vastas. Kas olen ma täna kõnelenud millestki muust? Kas pole usk, mitte kõik teod ja kõik mõtted ja see, mis pole, ei tegu ega mõte vaid hinges üha tärkav imestus ja üllatus. Isegi kui käed samal ajal raiuvad kivi või liigutavad kangastelgi kes võiks eraldada oma usu oma tegudest või oma uskumuse oma tegevusest, kes võiks laotada oma tunnid enese, et öeldes see on jumala ja see minu jagu, see on mu hinge ja see mu ihu jaoks. Teist teisesse, see, kes kannab oma kombekust vaid nagu pidurüüd võiks parem olla alasti. Tuul ja päike ei rebidama nahkauke. Ja see, kes määratleb oma käitumist vaid eetikareeglite abil sulgeb oma laululinnupuuri. Vabamgi laul ei kosta nõnda läbi trellide ja okastraatide. Ja see, kelle palvelus on aken, mida avada ja sulgeda pole veel külastanud oma hingemaja, mille aknad ulatuvad koidust koiduni. Teie igapäevane elu on teie pühakoda ja teie usk, millal iganes te sinna sisenete, võtke endaga kaasa oma kõik, võtke Ader jääs ja haamer ja flööt. Kõik asjad, mis te olete loonud vajadusest või lusti pärast sest uneldes ei saada tõusta kõrgemale oma saavutustest ega langeda madalamale oma nurjumistest. Ja võtke endaga kaasa kõik inimesed sest palveldes ei saada lennata kõrgemale oma lootustest ega alandada end madalamale nende meeleheitest. Ja kui te tahaksite tunda jumalat, ärge püüdke sellepärast mõistatusmängu mängida. Parem vaadake enda ümber ja te näete teda mängimas teie lastega. Ja vaadake maailmaruumi Te näete teda kõndimas pilves sirutades, käsi välja valguks ja lastes neil alla langeda vihmas. Te näete teda naeratamas lillede keskel siis tõusmas ja lehvitamas käsipuude latvades. Ja nüüd oli käes õhtu ja nägijad Daralmiitra lauses. Õnnistatud olgu see päev ja see paik ja sinu vaim, kes on kõnelnud. Ning ta vastas kas olin see mina, kes kõneles, kas pole mitega kuulaja. Siis laskus ta mööda templi trepi alla ja kõik inimesed järgnesid talle. Ning ta jõudis oma laevale, tõusis tekile. Ja pöördudes uuesti inimeste poole lauses. Põgusad olid minu päevad teie seas. Ja veelgi põgusamad olid sõnad, mida laususin. Aga kui minu hääl peaks hääbuma teie kõrvus ja minu armastus hajuma teie mälus, siis tulen ma tagasi ja kõnelen siis rikkama südamega ja vaimukuulelik kui mail huulil. Kui miski sellest, mida olen kõnelnud, peaks olema tõde siis saab see tõdenud ilmutama selgemal häälel ja sõnades, mis on lähemas suguluses teie mõtetega. Nii lausudes andis ta märku meremeestele, kes otsemaid liivasid ankru ja vabastasid laeva kinnitus köitest. Nad hakkasid liikuma ida poole. Niimoodi jutlustas armastusest, palvest, tööst, abielust, sõprusest, lastest, naudingutest, heast ja kurjast valust, ilust, surmast ja usust, araabia päritolu poeet kahlelgi pran. Tekstid on tõlkinud Doris Kareva ja lugesid Leino Rei, Anneli Tuulik, Marin Rütman ja Elvin Kaljula. Musitseeris marjuriisiga positiiv orelil ja klavikordil. Ja kõlas Itaalia 16. sajandi muusika. Selline oli meie tänane õhtutund, kahjelgi brannija, prohveti ka aitäh kuulamast ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.