Tere, mina olen toimetaja Haldi Normet-Saarna alanud keskööprogrammi pealkiri on märksõnu kevadisest Londonist ja see on üks kiiremaid otsuseid saate nime suhtes, kes mul iganes olnud. Sest kõikvõimalike muljeid lõhkemiseni täis aprilli päeva suurlinnas rikastes nädala jooksul igati mu tagasihoidlik kui elu ja väikest läbilõiget sellest ehk enim meelde jäänud märksõnade lahtimõtestamist kutsun nüüd teidki kuulama. Mingeid kõige muu kõrval on ka biitleid jätkuvalt Inglismaal auks ja uhkuseks, siis leidsin loomulik olevat juttude vahele just nende muusikat mängida. Põhiliselt armastuslaule, sest ka kevadise Londoni üks märksõnu on armastus igas mõttes. 21. aprillil, kui Londoni poole teele startisime, Tallinn just kuumusega ei hiilanud. Brittide pealinn samuti mitte. See rabavam oli näha lennujaamast kesklinna poole liikudes õitesse, upuvad Mangi puid ja lilledega üle külvatud aedu. Miskit oli juba olnud ja see miski täpsemalt suvise soojuse puudutus oli järgmisel päeval jälle tagasi. Ent tol viluvõitu saabumise pärastlõunal, kui hotellist mööda veikel Streeti ehk pagari tänavat jalutades äkitselt ühte Londoni kuulsamasse legendi nime kandvasse parki jõudsime, võttis hinge lõplikult kinni. Väljas oli eestimaiselt jahe, kevadargist tardunud varasuvi ses mõttes tardunud, et justkui paigal ehmunud külmaste tuulisest ilmast ning ses mõttes varasuvi, et mõist oli jõudnud juba ära õitseda, samal ajal kui olemasolev lille ja närvimeri sulepeaaegu, et külje alla puges. Samuti lõhnas seal kõik, no absoluutselt juunikuiselt, niipalju kui selleaegse looduse lõhnu endale vähegi ette kujutada suudab. Legendi ehk munarhistliku asevalitseja park pole sarnaselt teistelegi Londonis iialgi inimtühi. Rahvast on seal kas rohkem või vähem, aga kindlasti on. Sest teisiti vist ei kujuta paljud linna inimesed oma elu ette. Just see lõhnav roheluse saareke koos veelindude ja oravatega on koht, kus suur linakarussellis maha astuda. Lisaks niisama kõndimisele või kohvikus istumisele on seal võimalik ka paadiga järvele minna mis on mõistagi väga romantiline, eriti kui sinna kandub veel muusika kaugemal asuvast kõlakojast. Ent toosama külmavõitu pärastlõuna täis tulpe nartsisse drastiliselt lopsakaid meeles päid ja mida kõike veel. Oli sümpaatne veel selle poolest, et saime sealt mitmeid sõpru kahejalgseid ja lestadega. Nad vaesed velled, paterdasin toidulootuses videokaamerale nii lähedale, et puudutasid seda peaaegu oma nokkadega ja mul olid tõelised süümepiinad, sest meie saime unustamatut, kaadrid, aga nemad saia mitte. Mõistagi neil partidel hanedel ja luikedel kõhud tühjaks jäänud, sest teised külastajad olid meist märksa paremini varustatud ja vaevalt et nad üldse kunagi nälga olid. Läikiv ja priske välimus rääkis enese eest ise õnnelik linnurahvas ja õnnelikud inimesed, kel on võimalik taolises kohas jalutada, puhata ja vajadusel elu üle järele mõelda. Ja seda peaaegu juba 200 aastat rajati 1812. aastal Jon Naši kavandi järgi. Nii et muljetavaldav juubel pole kaugel. Lisaks lopsakale loodusele leiab sealt ka ilusasti fassaadiga hooneid aastast 1828 millest nii mõnedki on kaunistatud keraamiliste medaljonidega. Aga meie jätsime legendi pargiga tol hetkel hüvasti, sest ees ootasid muud üritused ja korraga oli hakanud väga kiire. Aeg oli läinud tõepoolest, lennates. Mõistagi annavad Londonile kõige muu kõrval oma näoga sealsed inimesed. Ja need inimesed on lahedad, ma leian selle sõna siin täiesti kohas olevat. Muide, nad arvavad seda endi kohta ka ise. Teised põhjendused jäägu edaspidiseks. Praegu saame aga tuttavaks kahe piigaga BBC-st, kes esimese hooga meenutasid kunagi laineid löönud duetti Bacara. Sest tõepoolest üks oli nii hele, hele kui üldse olla saab ja teine jälle eksootiliselt tume ning Carmendlikult pikkade mustade juustega sääraja geenori nimelised noored daamid on töökad ja asjalikud, sest teisiti ei saa ju kuskile hakkama. Maailmalinnast Londonist rääkimata. Ja kui meie kõige esimene kohtumine toimus ekskursiooni ajal, mil tüdrukud olid asjalikud ja vastutajatena murelikud, et kõik ikka plaanipäraselt sujuks siis teisel kohtumisel, kui sündis intervjuu käesolevasse saatesse võisin vaid imetleda nende siirust, avatust ja südamlikkust. Saara, seitse aastat kestnud töö BBC-s on organiseerida kõikvõimalikke üritusi, tõsi nii ühe või teise saatega seoses kui ka laiemalt nagu näiteks asjast Euroopa Ringhäälingute Liidu raadioassamblee puhul ja oma ametisse asumise kohta hiiglaslikus meediakompaniis, rääkis Saara. Nii. Omal ajal tahtsin saada näitlejaks ega valmistusin selleks, kuid siis mõtlesin, et vaja oleks siiski püsivat tööd ning enese sidumist millegi kindla maga. Näitlejakutseonni kord seotud riskidega ehk teisisõnu, kui sa pole just tippvõid väga kergesti nurka konutama. Nii tulin ühel ilusal päeval rivis, siis kuna siingi oli minu jaoks väljakutse piisavalt ja mis seal salata, oli õnnelik tulek. Selles korporatsioonis on raske tööle saada, aga tööd mulle pakkuda diapõnevad pealegi. Kõigepealt olin ühe juhiabi ning muudkui korraldasin ja korraldasin igasuguseid kohtumisi. Olen üle elanud mitmeid struktuurimuudatusi kompaniis ja kannan praegu täie õigusega ürituste organiseerija amet The nimetust ning mulle see töö meeldib. Kas või juba seetõttu, et olen õppinud draamakoolis ja minu praeguses töös kulub veenev eneseväljendusoskus marjaks ära. Olen leidnud enesele meelepärase töö, võin seda täie kindlusega väita loodanet, nii see ka jääb. Nõnda rääkis Saara südamlik ja sümpaatselt naljakas tüdruk BBC-ist. Ent tõmmu tumedasilmse jajuukselise Keinoriga võrreldes oli Saara ikkagi malbuse ise. Omapärase nime ja eksootilise välimusega Keinori soontes voolab nii eriti kui prantsuse verd ja tema rääkis oma karjääri kohta järgmist. Hakkasin BBC jaoks tööle 18 kuud tagasi, enne seda harjutasin kätt kompaniis käändeks piirens, kus tuli samuti üritusi korraldada, ent need olid seotud kaubandus- ja turundusmaailmaga. Ülikooli meediaõpingute ajal tahtsin väga raadios tööd leida ja vedas, sain tööd ühes BBC uutest jaamadest nimega viis elult. Siis lõppes leping ja mina võtsin aja maha, et oma elu üle pisut järele mõelda, mida ma ikkagi tahan. Tahtsin tagasi tulla ja sain mitte koosseisuliseks, mis tähendab seda, et saan kompaniis liikuda ühest alajaotusest teise täita erinevaid tööülesandeid, mis annab hindamatut kogemusi ning kohtume paljude erinevate inimestega, mis on ju suurepärane. Samas tähendab minu mitte koosseisulise just seda, et ei pea nagu eriti millegi eest vastutama. Jälle tore, teatas geenor rõõmsalt. Ja nüüd laulavad taas biitlid ühe oma diplo 60.-test. Muide, nad olid siis vist enam-vähem sama vanad kui minu tänased vestluskaaslased. Aga sukelduge vahelduseks Londoni linnaliiklusesse. Kui ma oma esimeste ehmatustega ilma juhita sõitvate autode asjus olin hakkama saanud, siis see, kuidas nad vahetevahel täie auruga täiesti valelt poolt sinu suunas tormasid, nõudis ikka veel karjumist. Ja asjaolu, et olin varem Londonis käinud, kõiki vasakpoolse liiklusega kaasnevaid nalju juba kogenud ja näinud, ei lugenud tol hetkel üldse üleüldse sealset liiklust igati lust pealt vaadata. Ilusat sõidukid, mustkunstnikest juhid ja totaalsed ummikud. Kerid ehk kahekordsed punased linnaliinibussid olid mõnusalt vanaaegse šnitiga täpselt nii kaua, kuni meil polnud mahti neid filmida või pildistada. Seevastu tol õhtul, kui me seda lõpuks teha saime, sõitsid Londoni tänavatel nagu kokkulepitult ainult tänapäevase kujuga kahekorruselised ilusad punased küll, aga hoopis igavamad, kui nende vanaaegse moega kaaslased. Seest ajaloohõngulise näoga taksod olid omasuguste hulgas valdavad ja tegid linnapildi tuntavalt hubasemaks, kui ta muidu oleks olnud. Nojah, ja siis need kitsad tänavad, kui ma enne kasutasin väljendit mustkunstnikest juhid, siis just noid tänavaid silmas pidades minusugune võhik võõrsilt julges ühe või teise asjaga sõita ainult nätsu närides, sest muidu oleks süda pahaks läinud. Kes tahab siinkohal üleolevalt muiata, Ta lasku aga käia. Kuid need kitsamaks suubuvad teed või miniatuursed põiktänavad, kuhu pöörase hooga sisse kimati lihtsalt lasknud mul tavalise reisija kombel istmel osutada ja aknast välja vaadata. Ja samas oli ju tegu tohutu täpsuse ja osavusega. Alailma tabasin end tundelt, et olen praegu kaasosaline mingis atraktsioonis, aga mitte ei sõida tavalise takso või turiste vedava bussiga. Ning üldse kogu linna liiklus sujus nagu õlitatult. Peatänavad virvendasid küll tuhandetest, ent taltsatest sõidukitest. Ahtad kõrvaltänavad jälgisid stoilise rahuga sinna tuiskavaid ja hoogsalt kurve, võtvaid sõidukeid lahtised kabrio letid, mootorrattad ja hobuveokid üle meelikute külalistega lisasid asjale vaid vürtsi juurde. Ja kurbkoomiline tõestisündinud lugu sellest, kuidas üks korrus, buss kunagi valearvestuse tegija käigu pealt läbi katki sõideti, maja seina diivani kaasa haaras. Noh, see lugu ei kummitanudki mind lõpuks enam nii väga. Tegijail ju vahel ikka juhtub. Nüüd aga täpsemalt naist maailmakuulsatest vaatamisväärsustest ilma milleta poleks London see, mis ta on. Kõigepealt väike meenutus külaskäigus saanud poolgassiidrali ehk Pauluse peakirikusse, kus restaureerimistööd sel hetkel täies hoos olid. 300.-ks juubeliks hoonele kaunime värskem ilme anda. 1666. aasta suur tulekahju muutis Londoni keskaegse Pauluse kirik varemeteks. Christopher Sheni. 1672. aastal valminud projekt ei saanud dollastelt otsustajatelt heakskiitu. Kokkuleppele jõuti 1675. aastal selle lahjema bändiga. Ehitustööd kestsid 35 aastat. Ent õnneks suutis kangekaelne arhitekt oma ideid siiski ellu rakendada, mida näitab selgesti ka praeguse katedraali suursugusus. Oma aja parimate meistrite abil lõi Ren üleva ja rikkaliku barokk interjööri, mis on pakkunud väärilist tausta seal toimunud vägevatele tseremooniat tele, nende seas näiteks Churchilli matustele aastal 1965 või prints Charlesi leedi Diana Spenceri laulatusele samal sajandil aastal 81. Kahtlemata tasub kui vähegi võimalik Pauluse peakirikut ise külastada. Noh, kasvõi piltigi temast vaadata, sest oma silm on kuningas. Üks põnev paik, kuhu mina jõudnud, ent mida soojalt soovitatakse, on niinimetatud, sosistab galerii kirikukuplis. Nimelt olevat seal täiesti ebatavaline akustika ja seetõttu ringlevad sosin nõiduslikult ümber sisekupli. Ja kui oled juba Pauluse kiriku juures, siis tasub igal juhul võta väike jalgsimatk Moodsa kunstigaleriisse. Seda enamik tee viib üle turvalise milleeniumi nimelise jalakäijate silla kust avaneb hunnitu vaade Thamesi jõele koos kõigi nägemisulatusse jäävate vaatamisväärsustega. Kui lõpuks raatsid pilgu sealt lahti kiskuda, on ees kummalise kuju ja tohutu korstnaga maja jura. Kas mis ongi toosama kunstigalerii? Selgub, et endine elektrijaam 50.-test aastatest. Kuulsa Söör, Shell Gilbert Scotti projekteeritud pealegi ooterlusyldja Londoni punased telefoniputkad kuuluvad nimelt samuti selle mehe Loomingu registrisse. Kunstigaleriiks kohandatud kolossis asub väidetavalt üks maailma paremaid 20. sajandi kunstikogusid teiste hulgas näpicassot taliid, vangoogi suurt hulka tänapäevast head. Kunstihoone peasissepääsust laskuvad külastajad, kaldteed pidi alla tohutu suurde saali, milles kunagi asusid turbiinid. Tänavaks kujundatud ruumiga. Tutvunud saab eskalaatori ka sõita üles, kus erinevatel korrustel on tööd välja pandud kronoloogilises ülevaates moodsa kunsti arengust. Eksponeeritud maalid ja skulptuurid hõlmavat sürrealismi, abstraktset ekspressionismi, paarti ja palju muud. Hoone katusel on kaks uut klaasist korrust. Valgus paistab läbi Nende alumistessegi saalidesse ning võimaldab veel ka tänu jõepoolsetele külgakendele suurepäraseid tingimusi kunstist osa saamiseks. Aga tundidepikkune viibimine. Täidis hakkab lõpuks väsitama ning hing ihkab jälle õue päikese kätte. Et ka pannkoogi hingematvad maastikud ei suuda võistelda reaalse päikesejõe loksumise ning linnulauluga. Tõepoolest, ma polegi juba ammu üle, tänud seda, kui vapustavalt ilusad ilmad olid Londonis aprilli lõpus. Taas väike vestlus Saaraja geenoriga, sest uudishimu tsesin, kus ja kuidas nad oma igapäevaeluga elavad. Ning Saara rääkis nii. Elan Londonist väljas väikeses kohas nimega Atlicenhan, mis on tuntud inglise märki meeskonna järgi. Kant on lõputult ilus ja jõeäärsed maastikud lummavad. Seal võib nõrkemiseni jalgrattaga sõita. Lisaks kõigele on elu äärmiselt turvaline. Ja mis veel tähtis, inimesi on vähe. Tõeline vaheldus Londoni mälule. Ja õnnelik olen sellelegi 1000. BBC ametikoht võimaldab mul alailma kodus töötada keset loodust, vaikust ja rahu. Laptop arvutiga teen kõik vajaliku ja olen eluga kursis. Aga sellega ise liiale minna, sest tuleb suhelda kolleegidega üheskoos ideid ja plaane analüüsida. Tavaline iga päev, mis möödub BBC kontoris, kestab nii viie-kuueni misjärel on kindlasti vaja sõpradega pubisse minna või teatrisse või kinno. Ehkki praegusel õitsval ajal ei ole mingi ime, kui ma kõik need lõbustused täiesti vabatahtlikult koduaia rohimise vastu välja vahetan. Sest ma tõesti jumaldan oma aeda ja tunnen järjest suuremat huvi nii olemasolevate kui uute lillede vastu. Fakt on see, et missugust elu maa väljaspool töökohustusi ka ei elaks, on see sisukas, tihe ja kiire. Just niisugune, mida vajan, resümeeris Saara rõõmsa naeratusega. Minu küsimuse peale, kas looduslikult armsas kohas elamine tähendab teisest küljest ka tüütult pikk ka töölesõitu, vastas neiu jaatavalt, ent arvas, et elab selle tunnise sõidu skeeni buss, metroo, buss siiski päris rahulikult üle nimel BBC telestuudios, mis asub Lääne-Londonis samal ajal kui raadiomäel asuvad kesklinnas. Telemaja on aga täiesti uus kompleks ehitatud kaks aastat tagasi ja seal töötab tohutu hulk inimesi, kes tegelevad avalike suhete, kirjastamise ja muu taolisega. Olgu siinkohal veel lisatud, et üldse töötab BBC-s 27000 inimest, neist 15000 Londonis ja pöördusin Saara kaaslase Keinori poole. Elan Londoni äärelinnas ka üsna vaikses ja rahulikus kohas, Wimbledoni naabruses. Tööle minek võtab aega erinevalt, sest võtan erinevates kohtades või, või siis nagu enne oma mittekoosseisulise staatust kirjeldasin. Töölt koju jõudes meeldib mulle süüa teha endale oma poisile. Võiks öelda, et toiduvalmistamine on lausa minu hobimaja, muide, milles ma elan, on tõeliselt vana, umbes 400 aastat täidet vastavalt. Ja tal on oma hing selge see. Vanas majas elamise võlude hulka kuuluvad mõistagi ka väikesed ebamugavused, praod, katkised torud ja mis kõik veel, aga praegu see mind ei häiri. Lõõgastunud puhkan ja tunnen ennast hästi selles maailmas. Olid taaskord liitlid ja edasi liigume suursuguse maja poole, kus. Lauldakse, ent mõnevõrra teistsugust muusikat. Kuningliku tark on ka, see on näinud aegade jooksul kirjeldamatult hulgal kuulsusi nii siin kui sealpool eesriiet. Aga enne, kui sinna sisse astume, mõni sõna tollest sammast Con kaadeni nime kandvast linnaosast. Tema keskus on peatsa, millel 70.-te aastateni asus hulgimüügiturg. Kuid hilisemad ümberehitused on toonud siia teistsuguse elu. Pead sa elamukvartali, laskis ehitada Petwordigraafia kenad Victoria-aegsed majad püüavad pilke tänaseni. Pilku jah, tähelepanu väärivat on siin muudki hulk ajaloolisi tänavaid ja hooneid, muuseume, kirikuid, Victoria, kaldapealse aiad, kuulsad teatrid. Kui con kaadonis olid veel kaubalaod ja kõdu kvarts. Detailid algas elu siin juba pimedatel tundidel, kui asusid tööle puu- ja aedviljamüüjad. Täpselt nii, nagu võis näha minu veetlevat leedis. Justkui ka täpsemalt kuulda. Parima ei asukoht otse turu kõrval oli inspireerinud George Bernard Šod kirjutama näidendit pid Maaljon mille põhjal hiljem loodi maailmakuulus muusikal armsalt harimatu lilleneiule. Laisa troostitu turuhommikud ja hilisem tähelend on vast miljonite südameid liigutanud. Nüüd siis aga nagu lubatud kuningliku Peri juurde. Tema eelkäija käsi ei käinud hästi, langes tuleroaks nagu paljud kuulsad majad Londoni linnas. Praegu olemasoleva hoone arhitekt on pärja, maja ehitus juba aastasse 1858. Ooperimaja on oma eksistentsi vält olen näinud igasuguseid aegu. 1892 juhatas Gustav Mahler siin Wagneri sõrmuse esmalavastust Suurbritannias. Samas esimese maailmasõja ajal kasutas valitsus teatrit laona. Teatris on kuningliku ooperikompanii kuningliku balletikompanii parimad piletid maksavad üle 100 naela ja neid pole mitte alati kerge hankida. Minul õnnestus seal vaadata Straussi roosikavaleri, see oli meie võõrustajad, sest ja kuigi kingitud hobuse suhu ei vaadata, peab ütlema, et viiendalt rõdult etenduse jälgimine kujunes parajaks piinaks ja kogukamatele teatrikülastajatele. Õnnetuseks polnud ka lavastus mitte üleliia vaimukas, ehkki libreto seda teatavasti võimaldaks. Mõistagi põlema ka teab, mis ooperiasjatundja vokaalselt oli kindlasti kõik suurepärane, aga noh, kui lavastus jääb liiga akadeemiliseks, siis ühel hetkel kipub kannatus katkema. Lohutuseks sai vaheaegadel tutvuda fantastilise maja endaga, uudistada fotodel kujutatud kroonitud päid, kes seal kõik käinud. Tunnetada ilusa maja Käia rõdul lahtise taeva all Londoni tulesid imetlemas tulla majja tagasi ja teha endale selgeks, et kuningliku päritreppidel istuvaid ja oma kaasa võetud õhtusööki kubistavaid inimesi mitte unes, vaid ilmsi. Ma ei tea, kes teie kujutate ette, et õhtune teatrikülastaja võtab kaasa majoneesi või hapukoorepurgi või veel mingi kastme koos võileibade või kotlettide või pastaga laotab selle kõik trepi peale laiali ja asub jumala rahus einestama, samal ajal kui sina peatselt möödudes hoolega jälgima, et talle, et otsa või millegi sisse ei astu. Sest ühtlasi olid needsamad trepid ju mõeldud ka käimiseks. Kui aus olla, siis põhiliselt käimiseks. Mõistagi istus teine seltskond samal ajal kenas teatri restoranis ja tegi sedasama ainult vastavaks otstarbeks kaetud laua taga. Eks ta ole, inimeste võimalused on erinevad ja tühja kõhuga pole mingit pärit. Igal juhul olid nood pidel või lausa põrandal einestavaid muusikasõbrad mulle tunduvalt suuremaks elamuseks kui etendus ise. Kontrastiks aga pisike näide ehtsast inglise härrase meelikkusest. Nimelt rääkis minust eemal istuv kolleeg vaheajal tult, kuidas tema ees oleva umbes 15 aastase poisi poole oli pöördunud enam-vähem samavanune küsimusega. Vabandage, söör, kas see koht on teie kõrval vaba ja vastus ei mäleta, kas heita veatav külastajat täpselt samas võtmes. Vaat nii. Selline põrutav õhtu Royal Opera House'is ehk kuninglikus ooperis ja sama kuninglikult kaunis majas mis asub ajalooliselt põnevas linnajaos, kond kaadris, aga nüüd taas mihklid. Järgnevalt taas mõtteid meie tuttavatelt tüdrukutelt, Saarakke geenerilt. Tahtsin teada, mis on see, mis neid endid Londoni linnas kõige rohkem võlub. Asi, mis mind nii Londonis kui kogu Inglismaal väga paelub, on võimalus minna ajas tagasi ja olla rabatud, missugust elu siin aastasadade vältel elatud on, alustas Saara. See võimalus avaneb väga erineval moel, kahtlemata Toweris. Sa jalutad seal, et kuidas omal ajal reetureid Thamesi jõge Ta pidi Towerisse toodi see värav, kustkaudu nad tulid, on alles. Jalutad mööda Henry kaheksanda naiste hukkamispaikadest vangikongides ja mõtled, mida need nöörid siin kõik näinud on. Sünge muidugi väga sünge, aga samas ajalugu, millest võiks mõndagi õppida. Ka tänane inimene, rikkalik möödanik annab jätkuvalt ainest raamatutele, filmidele, teatritükkidele. Ja kui oled kunsti kaudu ühest või teisest sündmusest osa saanud, võid ju kohale tulla ja reaalselt selle paiga üle vaadata, tunnetada, võiks öelda. Jah, meie ajalugu on täis süngeid lehekülgi, elu helgem pool on aga tänane London kevadist soojust, õhkab õitsev ja naeratav. Kevad ongi minu lemmik aastaaeg, siin linn on siis ilusam kui kunagi varem. Ja muidugi, et majad, need kuulsad, õdusad, vanad majad, aga mitte ainult. Mulle meeldib ka moderne arhitektuur oma maitsekkuses ja ära arvamatuses ühtaegu meeldivat sillad üle Thamesi fantastilised vaated, mis avanevad milleeniumi Doveri sillalt. Doveri kahe torniga vanast sillast ma parem ei räägigi, sõnu niikuinii ei jätku, naeris Saara. Ja inimeste õnnelikud näod, lisas ta samas, kui väljas on soe, saab pubist õlle kaasa haarata ja sellega välja tänavale istuda. Täiesti eraldi olen armunud suurepärasesse inglise huumor, isse. Midagi mõistagi kohtad ka Londonis pea igal sammul, kui ka kõrvad hoolega lahti hoiad. Selles suhtes on eriti sümpaatne kuskilt sõidust tagasi tulla, et siis pea ees jälle inglise naljadesse sukelduda. Ja noh, muidugi kevadel on Londonis kohe hästi palju armunuid ja õhk on kohe armastusest paks ja ka ma ise arvan, et hakkan oma poissi vist järjekordselt ära armuma lisas Saara itsitades juurde. Keinor alustas oma Londoni lembuse mõtisklus pisut kaugemalt. Tulin Londonisse seetõttu, et õppisin Londoni ülikoolis minu alatasaelu kohta vahetavad vanemad elasid sel ajal Ameerikas. Isa liikus sealt edasi veel Venemaa suunas. Mulle ei meeldinud elu Ameerikas, London oli on kohaks, kus tahan olla Needsamad sadu aastaid vanad majad, olgu nad siinkohal uuesti nimetatud, on lõputult armsad ja milline ime, et neist saab ka tänapäeval elada ja kogu see atmosfäär üldse, mis siin valitseb. Mulle on meeltmööda siinne muusika ja siin muud sa ei pea end kunagi ahistatuna tundma, kui erineb teistest või kui näiteks lihtsalt on ebaõnnestunud väljanägemise päev sest keegi ei vaata halvustava pilguga. Vastupidi, inimeste hulk, kes paistavad silma märkimisväärse individuaalsusega, on siin erakordselt söö. Mõned neist näevad seejuures tavamõistes üsna jubedad välja, aga mitte keegi ei näita näpuga, sest inimese privaatsus ja isikupära on siin kõvasti au sees. Võin kinnitada, et pärast elu Ameerikas, kus võis alailma kohata nii-öelda moediktaadi all kannatavaid inimesi oli äärmiselt värskendav tulla tagasi Londonisse. Ja veel linnale iseloomulik tõsiasi, et siin võib uskumatult kiiresti teistega sõbruneda. Piisab väikesest istumisest mõnes pubis või kasvõi pargipingil ja sul võib olla seitse uut sõpra. Teinekord ka üksainuke, ent seest südamesõber, teatas Keinaria. Tegi kassi nägu. Täiesti omaette elamus Londonis on laevasõit mööda Thamesi. Erilised huvilised peaksid asja vist mitu korda ette võtma, sest too jõe tikk on sedavõrd huvitavat vaatamist täis, et ühe korraga võib lihtsalt jänni jääda. Teemsil on üldse Londoni ajaloos oluline osa. Jõge pidi tungisid kaheksandal ja üheksandal sajandil maale viikingid. Jõel sündis džudurite kuninglik sõjalaevastik ning veel 1900 viiekümnendatel aastatel Nendel olid Emms kogu Suurbritannia jaoks tähtis kaubaveo tuiksoon. Nüüdseks on kaubateed muidugi muutunud ja seoses sellega kadunud ka suured laevad. Teemsi suudmest. Jõest on saanud peamiselt vaba aja veetmise paik. Ekskursioone on kõige erinevamaid 30-st minutist nelja tunnini. Mina tegin läbi laevasõidu Westminsteri silla juurest kuni kriinvitšini ja tagasi. Nii poolteist tunnikest imeilusa ilmaga. Loksuda oli päris vaimustav. Mööda liuglesime vaheldumisi armsad paadimajakeste kallite elamut ja lummavad kaldalaikudega ka pool kassiidral moodsa kunsti muuseum kuulus vaata ratas Londoni silm. Shakespeari teater Club 16.-st sajandist, kus toimuvad vabaõhuetendused suviti, nüüdki ja palju muud, mis kõik jõelt vaadates ja päikese särades eriliselt lummavaks muutusid. Ehkki leidub neidki, kes väidavad, et alles õhtuhämaras ja tuledesäras omandab tems oma tõelise hiilguse ja oma romantilise näo. Vaevalt et selle üle nüüd vaielda tasub. Bondade selles, et jõgi on põnev alati jõel sõites juhitakse tähelepanu ka huvitava piirini, mis valitses teemsil teise maailmasõjani ning jagas Londoni rikkaks ja vaeseks pooleks. Westminsteri silla ja läkwyersi vaheline lõik selleks koolitajaks oligi. Põhjakaldal asusid kallid bürood, kauplused, luksushotellid ja muud lõunakaldal suitsesid vabrikukorstnad ja asusid vaestekvartalid. Tänasel päeval asub seal aga hulk Londoni kõige huvitavamaid ja moodsamaid hooneid. Et laevasõit, nagu juba öeldud, sai viis tol päeval maailmakuulsasse Greenwichi, siis ei saa sellestki kuidagi mööda minna. Ronides mööda maalilist kaldapealset, ei osanud kahtlustada, et suurem ronimine seisab alles ees sest kõige suurem vaatamisväärsus asub juht teadupärast mäe otsas, mis tolle kuuma ilmaga tunds lõputult kõrge. Mana Kuninglik observatoorium asutati 1675 ja just siit läheb nullmeridiaan mis jagab maailma ida ja lääne poolkeraks. Siin on pildistatud lugematu arv huvilisi, kes seisavad üks jalg ühel, teine teiselpoolkeral. 1884. aastal sai Greenwichi aeg rahvusvahelises kokkuleppe tulemusena suuremas osas maailmas ajaarvamise aluseks. Tänapäeval on vanas observatooriumis põnev kogu astronoomilise instrumente kronomeetreid ja Kelly kui kogu seda varandust on piisavalt vaadatud ja võib-olla ka hästi salaja pildistatud, sest tegelikult pole see mõistagi lubatud. Võib lihtsalt jalutada Greenwichi lummas pargis ja tunda elust rõõmu. Seitsmeteistkümnendal sajandil kutsuti Greenwichi pargid kujundajaks prantsuse kuninglik maastikuarhitekt Andre Lenootor, kes rajas teatavasti Vesay lossiaiad. Park kujundatud surmavalt ja samas ka nutikalt. Ta ei varja ühtegi väärt vaadet ei linnale ega Thamesi jõele. Pargikultuur on Inglismaal ja Londonis vapustav ja rahvas ise peab sellest väga. Meenub paari aasta tagune rokk-kontsert kuninganna sünnipäeva auks, mis toimus samuti pargis Buckinghami palee külje all. See oli ilus, aga nüüd laulavad biitlid. Ei ole. Siin maamunal sellist paika, kus päevad oleksid täis üksnes õnne ja rõõmu ja muretut meelt ega Inglismaalgi Londoni linnast rääkimata. Terrorismiohuõõnes kohalolek on tegelikult paratamatus, ükskõik kui raske seda ka tunnistada poleks. Küsisin tüdrukutelt, kuivõrd nemad oma Igapäevase julgeoleku üle ka mõtisklenud on. Saar avastas nii. Ütlemata naer, milles praegu elame, üksjagu hirmunud Tarja ähvardus meie peade kohal on pidevalt olemas. Muretsen tõesti, muretsen tuleviku pärast, laste pärast, meie kõigi pärast. Pole ju mingi saladus, et Inglismaa on üks terroristide sihtmärke. Sammas, nii kummaliselt kui see ka ei kõla, oleme omamoodi asjaga harjunudki. Pikki aegu oleme ju kõrvuti elanud Põhja-Iirimaa ja IRA-ga ja nende puhul ei tea kunagi täpselt, mis, millal tulla võib. Iga päev võib juhtuda see, et ootamatult suletakse metrooliiklus, pannakse kinni ja niikaua kui valehäire või tõese häire olemus pole kindlaks tehtud vaatad ise, kuidas oma sihtkohta saada. Muidugi on meie elu häiritud ja muidugi rohkem kui iganes varem. Samas kartus kartuseks, aga elu peab edasi minema. Me ei kuluta liiga palju aega nende asjade üle, juurdlemise peale toetas kaaslast ka geenor. Ma ei arva, et hirmude peale mõtlemine oleks inimeste päevade sisu. Pealegi ega muretsemine midagi ei aita. Nagu Saara juba ütles, on meil ka rahastus läinud sajandi alguses loodud IRA näol olemas. Võib mõista nende taotlusi ja iseseisvussoovi, ent kindlasti ei saa mõista julmi vahendeid, millega nad seda saavutada üritad. Mõni nädal tagasi, kui meil olid siin jälle väga ärevad ajad, tundsin, et vaata julge metrooga sõita ja kõik. Aga sõit oli vaja. Siis vihastasin enda peale ja sõitsingi, nii et midagi pole teha. Kui vaja sõita, siis sõidad, kui vaja lennata, siis lendad. Närvjueerimine pole veel kunagi ühtki probleemi lahendanud. Ma arvan ka, et meil on väga tublid politseinikud, kes on nii mõndagi ära hoidnud, millest meie näiteks midagi ei tea. Nii et mitte muretseda pole tarvis, vaid elust ja lähedastest rõõmu tunda. See ongi kõige tähtsam ja nõnda saab maa engi paremaks. Küsisin tüdrukutelt seepeale pisut pateetiliselt, et mis nad arvavad, kuidas näiteks konkreetselt nende mõlema töö aitab maailma paremaks muuta. Asjad, mida meie ürituste organiseerijad viibis, siis korraldame aitavad juba iseenesest maailma avardada ja paremaks muuta, teatas Saara veendunud. Nii need üritused, mis on konkreetselt seotud saadetega kui ka BBC suhtlemisega üldse. Mis aga saadetesse puutub, siis mõistagi tänu meie tegevusele saavad need huvilisi juurde ja kui vaadata või kuulata fantastilisi programme kunstist, loodusest, ajaloost, saada osa professionaalsete uudist tegijate tööst siis on seegi uks maaema avarustaja humaansuse suunas. Olen tohutu BBC fänn ja usun siiralt, et meil toimuv on suurepärane. Mina jälle kujutan endast nii-öelda lisaabijõudu siis, kui vajatakse veel üht kätepaari juurde, rääkis Keinar. Lisan suurde üritusse midagi kasulikku omalt poolt ja olen seejuures vägagi loominguline. Ja tunnen ennast hästi. Nõnda siis rääkisi tüdruk Saara ja Einar, kes mõlemad töötavad BBC jaoks ja on eluga üldjoontes rahul. Küsisin lõpetuseks veel, et kuidas neile biitlid meeldivad mehed, kelle muusika sai alguse siis, kui tüdrukute vanemad alles lapsed olid. Saraja geenor vastasid, et sõna meeldib, on siin kohatu, too nad lihtsalt jumaldavad biitleid. Saade minu külaskäigust Londonisse ei oleks lõpetatud, kui ma ei pühendaks mõne sõna tegelasele, kelle nimelises hotellis Me elasime kelle kodutänaval veikel striidil kõige rohkem kõndisime ja kelle maja uksestki korraks sisse astusime. Loomulikult on see Sherlock Holmes nimi, mis maailmas paremini tuntud kui tema looja ja autori Söör aase Conan Doyle'i oma. Kui Conan Doyle enam kui 100 aastat tagasi ühel hetkel Holmsi lugude väljamõtlemises tüdines ja kuuldel intektiivil surra lasi oli rahvas sellest nii nördinud, et kirjanik pidi Sherlocki jälle kähku ellu tagasi äratama ja mäng jätkus. Täna võib kindlalt väita, et mister Holmson surema. Nii nagu tema truu abiline doktor Otsongi Sherlock Holm saab tänini austajaid. Kirju, mis tulevad aadressil Baker Street 221 mee Londonis käinud, teavad, et sellise numbriga hoonet pole olemas. Nimetatud tänava majade numeratsioon lõpeb 85-ga. Humoorikad, inglased on lihtsalt soostunud olematu aadressiga ja asutanud koguni kontori kuhu koondatakse mister Holmsile saabuv korrespondent. Tavaliselt kokkuhoidlikud britid peavad maksumaksja rahaga üleval kontoripersonali, kelle ülesandeks on saabunud vaata kirjade avamine ja neile sisse juurdunud kombel vastamine ikka umbes selles vaimus. Kahjuks on minister homsel hetkel kinni väga tähtsa asja uurimisega ja võtab hiljem teiega ise ühendust ja nõnda edasi. Mängu ilu missugune, kuni sinnamaani välja, et vahetevahel tuleb endale uuesti meelde tuletada hetk härrasmees oli tegelikult kirjanduslik fiktsioon. Sherlocki kodupeeker striidil majas number 221 p koosneb kalikust, suveniiripoest ja muuseumis teisel korrusel. Kena sissejuhatus järgnevale asub mõistagi juba sissekäigu juures, kus uksel olevalt vasktahvlilt võib lugeda, et Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni külalistel palutakse uksekella helistada. Suveniire on seinast seina, piipudest ja Teedopsidest kuulsate ruuduliste mütsideni. Muuseumis võib aukartlikult seisatada Holmsi raamaturiiuli ees, et saada aimu, mida detektiiv luges. Ameerika entsüklopeedia Otsoni meditsiini teadis nik, mitu geograafiateatmiku ja muu taoline, näitavad nende omanikud kui eruditsiooni. Ka Sherlocki-nimelises hotellis, kus me veikestriidil elasime, oli mõistagi nii-öelda tema nurgake koos kamina ja raamaturiiuliga, kus alatasapiipu boksutavaid härrasmehi näha võis. Ja sellest samast hotellist algas loomulikult ka meie kodutee. Taksosse istudes keerlesid peas läbisegi Holmsi kaabud nullmeridiaan moodsa kunsti muuseumi pildid, õitsvad mandlipuud laevasõit teemsil, Pauluse peakirik ja no loetelu pole mõtet jätkata, ühesõnaga kõik see, millest suuremal või vähemal määral ka tänases keskprogrammis juttu oli. Saate kevadisest külaskäigust Londonisse koostas Haldi Normet-Saarna helioperaator. Tal oli Marist Tomba ja tänud ka tõlke konsultandile. Ilona Housmanile. Kuulmiseni. Rainer. Pae. Daniil. Pliini.