Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Nüüd kui aasta saab otsa ja ühtlasi paistab, et otsa saab ka viimane vaba aeg. Märkasin pealkirja, mis lubas vastata küsimusele, kust pärineb siis kaheksa tunnini päev ja neljakümnetunnine töönädal. Koolja rajal tundus taoline koormus liiga paljuna. Nüüd siis paistab sama, pigem igatsusena. Kunagi töötasid töölised 10 kuni 16 tundi päevas ja need siis paistab see aeg tagasi tulevat. Toona oli tegemist tööstusrevolutsiooni varasematega taastatega, kui põhiline osa töötajatest tulid kogu päeva täitva tööga põllumajandusest. See oli aeg, kui uusi masinaid imetleti ja kardeti, mistõttu tähelepanu joguski rohkem neile kui inimestele. Ja siis tuli autotööstur Henry Ford, kes standardiseeritud töövõtted seadis auto koostööd kõik ühele konveierilindile ning sätestas esimesel mail 1926 esimese USA ettevõttena tööpäeva kestuseks kaheksa tundi. Veelgi rohkem jaamadest jäänud tööstussektorit lubadusega maksta tunni eest viis dollarit mida olid varasemaga võrreldes üle kahe korra rohkem. Ja kõige tipuks määras vabrik ainult et tööd tehakse viiel päeval nädalas. Poegi. Firma president Etsel port kuulutas, et iga täismees vajab rohkem kui ühe päeva täielikuks puhkuseks ning Rekreatsiooniks täpsustades kompanii Fordibisiooni sõnadega heast elust, mis sisaldab rohkem aega koos perega. Siin võiks ridade vahelt märgata ettevõtja soovil hoolitseda tööjõu kapitali taastumise pärast mis loomulikult mõjub lõppkokkuvõttes hästi raamatupidamise aruande kõige alumisele. See on siis kasumireale. Pragmaatilise isa Henry Ford õigustas neid samme esmapilgul sama nurga alt. Ta märkis, et on aeg loobuda arusaamast, nagu oleks töölise vaba aeg kas raisatud. Võimalus või siis klassi privileeg kuid ühel vabal hetkel avasta oma kaardid. Intervjuus kohalikule ajakirjale. Küsitluses märkis autotööstur, et vaba praegu on kasvava jaekaubandusturu asendamatu osa. Kui nad töötavad inimesed vajavad piisavalt vaba aega, leidmaks tarbekaupadele piisavalt kasutusvõimalusi sealhulgas. Autodele seega on vastus küsimusele viiepäevasest töönädalast seotud tööstus visionäri sooviga teha kaks päeva nädalast vabaks, et töölised saaksid oma palgapoodides kauba vastu vahetada ja seda kaupa siis Katarbida ehk viia tavaline töönädal tänu ostlemisele jamis maandaks siiski käesoleva kommentaari peaaegu ideaalselt jõuluostuhulluse lennujaamas. Kui vaid ei oleks nüüd olemas seda teistsuguste ajalugu ja. Selle kirjeldust, mille järgi nõudis neljakümnetunnise töönädala kokkulepe aastaid kestnud ohvriterikast võitlust õigemini revolutsioone ja streike, nende mahasurumise ja ülestõuse nii Prantsusmaal, Suurbritannias ja kindlasti siis Venemaal lisaks lugematutele, veristele, konfliktidele, mujal maailmas. Kolooniatest emamaadeni vaba nädalalõpu ja reguleeritud tööaja eest toimunud võitluse käigus valati verd, loodi seaduseid ning kasutati ametiühinguid, mis on siis tänaseni ühed olulisemad töö tegemise kokkulepetest läbirääkijad. Ja just nemad peavad esimest maid oma pühaks, õigemini siis töölispühaks ja see ei ole Henry Fordi päev. Aga miks on vaja sellele kõigele keset aasta pimedamat, paljudele töisemat ja teistele sama paljudele stressirohkemat? Perioodi tähelepanu pöörata noh, tegemist on tähelepanu pööramisega, vabale ajale, sellele, mida lihtsalt ei ole. Kui me kõik koos vaatame, järsku paistab kadunu kuidagi suurema jah, tõelise mana. Ja see protsess on seotud Henry Fordiga. Umbes sealt alates oleme püüdnud masinatega töö efektiivsust suurendada, arvates ekslikult, et nii saame aega juurde. Paradoksaalselt on rohkem aega ka neil, kes ei kasuta masinaid. Ülejäänutele võimaldavad kaasaegsed seadmed igal pool ja pidevalt tööd teha ilma vabajata. Ja kui sa sellele nüüd kohe mõtlema ei hakka, möödub sinu aastavahetus samuti töiselt.