Tere õhtust, ütleb keskakavad toimetaja maris Johannes. Täna soovin ma õnne ja tervist oma õpetajale Juhan peeglile. 85.-ks sünnipäevaks. Väärikas vanamees, 80.-te lõpu rabedas ülikoolielus. Nii mulle meeldib temast mõelda. See oli aeg, kui üks tas poliitikasse ja teine välismaale stažeerima. Ja kolmandal tuli kibekiirelt ümber orienteeruda poliitökonoomiast politoloogiasse. Peegel ei pidanud kuhugi ümber orienteeruma. Ta lihtsalt olija rääkis. See oli õige ja hea. Need põhimõtted, mille söögi kunagi siis kauges minevikus, kui mina laps olin, elate, need olid niisugused väga lihtsad ja iseenesest arusaadavad asjad, mida, mida jälgiti ja mida nii märkamatult õpetati. Ma tean. Minu koolitee oli üsna pikk neli, viis kilomeetrit ja kühendada läksime mööda põllupeenraid ja ja ka ühest naaberküla õunaaiast läksime läbi ja ükskord vanaema küsis, ta oli üsna vanadel üle 90 elas. Ta teadis, kus see tee läheb ja küsis, et Ratkestisele pere õunaaiast läbi ja näen küll. Ta ei ütle muud mitte midagi, ütles niiviisi. Tuli vaesest niust, vabadiku perest oli pärit. Ütles niimoodi minu ema või oli see tema vana, ütles niimoodi, et kui isa Lähed võõrast aiast läbi ja võtad maastki ühe õuna, siis oled sa varas. Vot niiviisi ütles, ega ta ei öelnud seda, et kuule poiss, kui sealt läbi laadi sealt midagi võtatud, siis saad vitsad, sa oled vara? Ei, ta rääkis kaudselt, vot tema vanaema olid isse, ütled, et künismi juhtumadikuse sealt võtad, et on niisugune asi õnneks meelde jäänud. Niimoodi toimusse, pedagoogiline töö, väga lihtsate printsiipidega muidugi austamised ja see oli kõik sel ajal nii loomulik, sest elu oli nagu patriarhaalsus. Täna kuuleme Juhan Peegli proosaloomingut Mati Klooreni, Kaarel Toomi ja Olev Eskola esituses. Alustame katkendiga novellist, näe kargajad, mis 1977. aastal sai Tuglase novelliauhinna. Kohtume siin kahe mehega, kes on Rootsi kuninga Carli sõjaväest pagenud. Üks on Karksi kihelkonnast neegruti püüdjate kätte sattunud mats ja teine rootsi mees Bengt. Vaenuvägi on üle Saaremaa veerenud külad, põletatud inimesed tapeti või katku surnud. Siit jätkab juba Mati Klooren ja salvestusaasta on 1983. Nad ärkasid peaaegu ühe korraga. Juhtub vahel, et inimene magades midagi pöördeliste aimab ning sees seletamatut tunne raputab kohe ärkvele. Oli hämar. Mehed ei teadnud, et see oli taas õhtugemarus. Ja et nad olid maganud ühe öö. Saunauks oli lahti ja selle nelinurgas seisis inimene. Magajatel läks viiv ja teine enne, kui nad aimasid, kust nad olid tulnud ja kus need praegu olid. Kui nad istuli tõusid, astus inimene künnisel sammu õue poole. Mehed nägid nüüd, et see oli naine ja et tal oli käes matsi lühike jalaväemõõk. See oli noor naine riiete järgi maarahva hulgast. Pikka kasvu tugev ja täidlane. Mõõk oli tal kõvasti peos. Esimesena toibus mats. Me ei tee sulle midagi, süüdista naisele. Ta tahtis õigupoolest üsna kõvasti hõigata, aga ta jõuetust kehaste külmunud kurgust tuli hoopiski hädine kraaksatus. Naine oli pilgu vait. Seda me veel vaatame, kes kellele midagi teeb, ütles ta üsna rahulikult vastu. Isegi Bengt võis aru saada, et lause oli täis jahedat pilget. Tõepoolest, mida saavad teha kaks näljast vaaruvad särgi väel meest sellele tugevale naisele, kelle käes oli nende endi ainus relv. Ma oleksin võinud teid ammu une pealt maha lüüa, lisas noor naine niisama jahedalt. Kas vene on läinud? Päris mats edasi? Pole siin enam ei Venetega, rootsi pole üldsegi hingelist, terve maa on surnud. Terve maa on surnud. Aga siin on ju kokku tervelt kolm inimest. Naine otsekui aimas matsi mõtteid. Ka see on surmast märgitud pere. Praegu elame aga ööseks võime kõik hingetud olla. Bengt ei saanud sellest jutust rohkem aru, kui FC sõjakas naine neid otsekohe veristama ei kipu. Ta müksas matšile külge, sosistas rööd. Küsi leiba. Naine, anna meile leiba. Me pole jo terve nädal midagi söönud. Anna meile midagi, me läheme siis kohe ära. Teil pole kuhugi minna. Igal pool on tuhk ja kuulnud ja nälg. Poole kakkuja, vett võin ma teile tuua, aga pange riided ülle. Sa ei küsigi, kes me oleme? Imestasin mats. Siin pole midagi küsida, vastas naine väsinult. Olete Kaarli väest? Nägin teid juba eile õhtul, kui te kambris kirstudest Tustisite. Olin ahju perse tagakurus suure kasuka all peidus. Teie mind ei näinud. Naine kallas minekule, pöördus siis äkki ümber ja ütles rohkem nagu iseenesele. Surma ja hirmu, nii palju nähtud, et väsid nägu kartmast. Aga järgmine päev oli karge ja valge. Nii palju, kui seda valgust ühel talve-eelsel päeval üldse võib-olla naine äratasid nad varahommikul, andis neile kätte kohmakad raudteradega puulabidad ning ütlesime matsil, et surnud tuleb mulda panna. See oli vana kalmemägi, mis oli maha jäetud siis, kui koolnuid kirik aiale hakati viima. Aga nüüd oli teda jälle tarvis, sest ei olnud neid, kes oleksid suutnud kõiki sõja ja katkuohvreid risti liiva viia. Polnud enam ei hingekarjast. Köstritega kella meestki polnud õigupoolest enam kellega kirikutki sest selle põlenud võlvid jätanud torni alus olid valla kõigile vihmadele. Mäe lõunapoolne külg oli lage, madal ja hõre. Kanarbik tunnistas, et maa siin on liivane. Värsked, vihmast ligunenud käpad näitasid, et siia oli äsja maetud CIA vaikiv kolmik seisma. Mees kaks last, vanamemm suurema ja suuriza. Nende lapsed luges naine vaikivat kääpa rida tunnistades. Issand, olgu neile armuline. Bengt, haiglates, mütsi peast. Sedasama tegi kamats. Hetke seisid nad tummalt, silmad märjal kamaral. Nad kaevasid ühe pisut laiema haua. See oli raske töö, olgugi et liiv oli kobe. Meeste jaks oli peaaegu nagu laste oma. Alatasa pidid nad piinlikkust tundmata andma labida naisele, kes neile niiviisi hingetõmbeaega andis. Keskhommikuks oli madal, haudu valmis. Üdini väsinutena pöördusid nad talusse tagasi. Ja siin oli naine õigupoolest ainuke, kes midagi mõistlik kooskõlas ette võtta. Kartmatult läks rehetuppa ja käänas koolnud takustesse palakatesse. Alles siis söandasid mehed appi tulla, olgugi, et kokkupuude katku koolnud ega neid läbi palaka otsikuid kõrvetas. Õues pandi korjused pikkadele kuuseokstele, lohistati ükshaaval kalmemäele ning lasti kuidagiviisi hauda. Värske kääpa ees paljastasid mehed taas hetkeks pea. Naise kuulid liikusid kuulmatuid palvesõnu sosistades ja sellega olid peied läbi. Need olid siis vanad aeda ja minu ämm ütles naine tagasiteel. Aga minu nimi on hädi ja ma olen siis ainuke, kes sellest perest veel hinges on. Ja aitäh suure abi eest. Mis sa nüüd meid tänad, vastas Mats, aitäh sulle öömaja ja leiva eest. Ma näen küll, et kardate, aga hoidede ennast enam ei saa, jätkas häbi, otsekui matsi sõnu kuulmata. Sest kui te tulite, siis te ju kohe Hinglesite katku sisse. Kui te surmaks olete loodud, siis surete, on teile aga elu määratud, jääte elama. Nii on katkuga. Nälga näete veel tükk aega, kui elama jääte. Aga see pole nii hull, sest nälga saab veel beta. Katku külmite. Jalga lasta siit mõtles Mats, kuhu kaugelase tühja kõhuga kõnnid, otsib tare sooja, avada uksed kordub vist tõenäoliselt kõik see, mis siin nähtud. Minna koju oma Karksi kihelkonda, oleks muidugi kõige mõistlikum. Aga kuidas see üle v ja läbi surnud maa lähed? Selleks läheb tükk aega, pole ju midagi süüa. Ja kui teil mõnda hingelist kohta pageb, see katku kartusel eest kodust ei tea midagi, ongi seal veel tare ees või lausa tuhase. Sest see paik oli rohkem sõja jalus kui see maakoht siin. Linapäine Bengt mõttes ligilähedaselt neid samu mõtteid ainult rootsi maakeeles ja rootsi maakodu meenutades. Kui saaks laevale, koe läheks. Aga seaduse ees on ta desertöör, tuleb nuhtlus ja taas lipu allaminek. Sest küllap kuningas Kaarel veel mehepoegi vajab, aga sõdida enam ei tahaks. Hädi ärkas külmas kambris koos hilise koiduga ja ruttas rehi alla kiitsakaks kuivanud kirjakule juua ning õlgi andma. Lehm oli enneaegu kinni jäänud ja jumal teab, suudab ta teda kevadeni kuidagi jalul hoida. Nälga näevad ka mõlemad uuted ning kukk kanaga. Kuigiva ehmess lind veel täie häälega kireb. Mis sul viga uhkeldada? Üks ainumane emane sul ongi? Vaata nüüd, mida see kõik kokku ei mõtle, sõitles häbi, ennast. Ja raske valuvihk jooksis südamest kuni varvasteni nutma. Nutma peaksid sa nutma terve järve sest nii raske käega pole issand vist veel kunagi maad ja rahvast katsunud, kui praegu. Surm on su ümber ja sina sõge, mõtled rumalast kukest ja kanast. Aga ma ei taha ju surra, issand sa ometi aru ei taha? Ei kirjake juttedega kukkuma emandaga penni peal, nemadki peavad elama, et inimestel elu oleks. Kui ta kasina põhus üle teie kirjaku ette pani, ei suutnudki ta enam pidada, vaid puhkes nutma valjusti ja taltsutamatult. Silmist jooksis sorinal vesi, nagu oleks mingi pais murdunud. Ta nuttis kõigi pärast, keda oli kalmemäele viinud laste pärast mehe pärast emme ja taadi pärast. Aga ta ei saanud sinna midagi parata, et ta ise ikkagi elada tahtis. Olgugi, et ta kümneid kordi oli issandat palunud, et hirm ja südamevaluga teda ennast tapaksid. Sest mis elu see on, kui kõik pered ümberringi on tühjad? Kui mingi mõistusetagune, julm vaim kõiki elavat, tapab sõja, nälja ja musta surmaga. Mis elu see on? Kui oled kaotanud kõik, mis sul on olnud? Oleks patt tahta niisugusel ajal veel elada. Kirjagnoosis põhku, lambad abistasid oma nurgas. Mõlemad inimesed tulid rehealusest õuele, noormees ja nutetud silmadega noor naine. Rootsimaa mees, Bengt seisis hula all. Ta oli pikk ja kunagi vist priske olnud see Smolamgi sulaspoiss, kelle heledajuukseline kukal räästani ulatas. Ta vahtis hajameelselt taevasse ja ütles oma keeli. Ilm tuleb ilus. Kõik kolm läksid tarre. Kui nad pika söögilaua äärde istusid, siis oli neid ikka vähe küll. Ainult kolm mureliku inimest. Kaks meest ühel ja üks naine, teisel pool lauda. Vähe oli neil ka süüa, kaks küpsetatud naerist, pisut soola. Jäi ainustki, suutäit, leiba. Hädi panin Airi pooliku, mida ta nokitsenud oli lauale ja vaatas meestele otsa. Nii kaua kui on elada antud, tuleb elada. Ütles ta tõsiselt. Kolmele siin majas süüa ei jätku. 19 tuleb ära minna. Mina siit ei lähe, olen selle pere minia. Aga nüüd olen meheta perenaiseks saanud. Ma annan, mine jäle kolmeks päevaks teemoona. Kepi võib ta ise murda ja oma mõõga puusale riputada. Hädi vaikis viivu. Pane ümber niipalju kui oskad käskistamatsi. Rootsimaa mees kuules matsi segapudrust juttu, küllap oli selles ka midagi mõistetavat, sest lõpuks ta noogutas. Üks võib jääda. Olen perenaine ja ma tahan, et see oleks Bent. Aga muidugi võite teiega mõlemad minna. Tulgi, aga õieti kui jutt oli ümber pandud, unustas Penk noogutamise. Ta vaatas naisele esimest korda täielt otsa ja seebi tõsta pilgu vastu. Miks sa mind ei, ta? Küsis mats. Sest et Bengt on rohkem minu meele järele. Tan ilusam daam, kad tasasem ja kannatlikum, vastas hädi. Pealegi pole temal üldse kuhugi minna. Sul on ehk suurel maal veel elud majadki alles. Mis keelte küll omavahel rääkima hakkate? Küsis mats ning tema hääles oli selget piiget. Pealegi on ta suurema kondiga ja sööb rohkem kui mina kõngete, mõlemad kevadeks nälga. Sellest ära muretse, oma suu kõrvalt söödan, vastus oli kindel ja selge. Aga ega veel tea, kas Bent jääbki. See oli öeldud üsna tasa. Järgmisel hommikul astus mats väravast välja puhas linane leivakott, seljas selles kolm tuha kakukest küpsetatud naerid ning nartsukeses näputäis soola. Ta läks Kädi juhatust mööda metsa kõla poole, Kuusay versta viis. Seal olid tared terveks jäänud ja võib-olla on seal ka Gingelisi kude, suurele maale ei jõua ega taha. Võite sealt ehk peavarju leida. Ehk on seal mõni tütar lapski alles jäänud kui ei, ning omatahtsi edasi, kuni vesi vastu tuleb. Aga ei jõudnudki, mats külasse metsa vahel algasid tal külmavärinad ja kuumahood. Ihu läks üleni hernes, vete tähistus märjale sambla-le ja toetas selja vastu noore kasetüve. Niigi nõrk kihu värises, tuksus, mõistus kadus. Ning sinna ta suri. Kaelas hädi antud uus valge leivakott, mille sisu ta maitsta jõudnud. Sellesama koti järgi tundsid hädija Bent järgmisel suvel heinal olles tema korjuse ära, mille hundid olid laiali tassinud. Tema oli ikkagi märgitud, mõtles hädi ning ristas käed oma paisunud rüsal. Tema viiski musta surma meilt ära. Küllap see nii peabki olema, et ühed surres teisi päästavad, kuigi nad ehk ise ei teagi, et nad niiviisi teevad. Pent mattis oma sõjakaaslase armetud jäänused sinnasamasse õhukese mulla korral lugesid neile peale lühikese sõduri palve ja lõikas vestuga kasetüvesse risti. Oli ilus ja soe heinakuupäev. Kui mats mulla alla sai. Kogu mets rõkkas suurest elust sillerdas ning giidises. Ja niiviisi, et et mul avanes võimalus pärast keskkooli lõpetamist 1938. aastal minna tööle kohaliku ajalehe juurde kures linnas. Ja siis õppisin ka ja tegin 39. aasta sügisel ka sisseastumiseksamitel, oli Tartu oli. See oli jah, tol ajal oli ta filosoofiateaduskond ja ma tahtsin tõesti eesti filoloogiat just nimelt kirjandust õppida. Ma arvan, et siin oli oma osa, oli oli ka koolil, sest. Kooli niisugust humanitaarsed, traditsioonid olid üsna tugevad. Ja õpetajad õpetajad, leid nagu soosisid, arendasid keskkoolis olid õpetanud niisugused mehed nagu Johannes Aavik omal ajal ja, ja meie õpetaja libennortsüüt. Ta ei olnudki niisugune emotsioon, tavaline inimene, aga ta kuidagi oskas meid tööle panna just kirjandus, traditsioonid olid väga tugevad. Omanust kooliajakirjad, Jürid, üritused ja võistlused ja 1940 950. aastal ma päris juhuslikult võib-olla ka enda proovimiseks võtsin siis analüüsida Xi rahvalaulude keele, kuna sealt tuli tervislik vana kandleköide oli ilmunud. Ma ei tundnud mulgi murret muidugi sel ajal üldse vist või väga pealiskaudselt ja et siin oli ka niisuguseid varasemaid vormistada, lihtsalt hakkas huvitama. Ja vot sellest ajast peale see on nagu jäänud, sest diplomitöö ma tegin arstide keelest ja kandidaaditöö ka siis aastate jooksul lihtsalt panin hulga materjali kõrvale ja praegu juba nii palju, et sealt saab midagi teha. Keel on muidugi üks peamisi rahvuskultuuri kandev faktor või kuidas me seda ütleme? Ja. Kui nüüd sellesse tähele panerlikumalt süveneda, siis see muistne kultuuripilt erinevat ajaliselt erinevad kihistused aga samuti ka üksikute keskuste omavaheline kultuurivahetus ja see on kõik jätnud jälje regivärsside keelde muidugi jälgiva küllaltki põnevas ja need ühisjooned, mis on nüüd sugulasrahvaste rahvaluulega mõtlema siit keskelt isude või siis Soome ja Karjala lauludega. Need kunagised suhted kajastuvad muidugi ka keeles järgi või siis on tõesti ikkagi iidset vana. Mõnikord valel lihtsalt olla Tammelduses sellepärast et enda arvates maa Saaremaa murrakuid ikkagi, härra Dean. Nii ma olen seal üliõpilastega käinud murdeekspeditsioonidel aga näiteks saarte üsna lähedaste piirkondade regivärsside keelega tutvumine see oli ja täiesti hämmastav maailma, võtame kasvõi muhu või Pöide laulud. Mis nüüd keele poolest oleksid pidanud olema mitte midagi sisaldama erilistesse nagu tuttavad, et tõepoolest on, arutles Leidlik. Keel ei ole muidugi mitte mingisugune niisugune inertne materjal, nagu nagu kiviseina pannakse, keel on sotsiaalselt aktiivne, vaimse kultuuri peegeldajana on teda ka küllalt huvitav muidugi. Muidugi jälgida sellepärast et erinevad niisugust maailmavaatelised suhtumised ja usundilised tõekspidamised ja need kajastuvad keeles ja sageli üsna nõnda, noh kui ei oskaks nagu arvatagi. Kusjuures regivärsside keel on, on neid, ma ütleksin väga realistlik selles mõttes. Et siin niisugust tühja kunstliku sõnaloomingut mida võiks arvata, et siin siin neid on tegelikult regivärssides ausalt öeldes ei olegi. Juhan peegel läks 20 aastaselt Eesti sõjaväkke aega teenima. Ja aasta hiljem pärast Eesti okupeerimist tuli selga tõmmata punaarmee munder. Kuidas see kõik oli, selles kirjutab ta oma fragmentaariumis. Ma langesin esimesel sõjasuvel. Seda raamatut me täna ei loe. Läheme hoopis Vene-Türgi sõtta. Vana soldat on katkendi, Pealkiri loeb Kaarel Toom ja salvestatud on see 1992. aastal. Oh, ma kujutlen, ma lausa tean, kuidas sind võeti. Pikk ja sirge olid sa kui mastipuu, laiaõlgne ja punapoiss kõne, 20 aastane. Liisk viisu, ja kui mehi nööri alla pandi, andi Su kasv kakrass välja. Need olidki keisri proua enesepolgus. Oh, ma tean, ma tean, mida sa tundsid suure võõra linna kasarmudes. Ma tean su pisaraid, mis tulid silmanurka õhtuti naril rebades. Nis veeresid vargsi sula ja sõduri. Püüa jätkuks. Ma tean, mis kombel untervits sulle vene keelt ja sõjakunsti õpetas. Ma tean, kuidas purjus Borutšiksinud lõi. Ma tean, oi kui hästi, ma tean, kuidas sind purress, koduigatsusvõimetu, viha ja meeleheide. Kuidas sa palusid jumalat ning vandusid vana kurradi enda nimel. Ma tean, mida tähendavad marsid suvises lõõskavas stepis. Ma tean, mida tundsid, kui nägid esmakordselt mägesid mille latvadelt ei sula kunagi lumi. Põrguväsimust tühja kõhtu und kastemärja sineli all. Kõikemadiaal Ma tean, ise oled sa kõigest sellest rääkinud, sest sa tulid eluga tagasi. Tegid läbi Türgi sõja ja tulite klaasipea hall rindrist rahasid täis. Tulid tagasi siia oma kehva kodukanti, niisama kehvalt, kui läksid, võtsid naise ja oli sul vanuigilapsigi veel. Jõudsid elada veel nii kaua, et sinu räägitud lood mitme suu kaudu minuni ulatusid. Aga ikkagi polnud enam maamees, ei õppinud ära kündmist, ei osanud nii. Ta ei küürutanud kartulit Paul ega paruni ees. Ja Hanno ohtrile naablee. Kui siis root läks skute üks mee surra, A tõrk muidugi rinnu aastas olla lohmuhameet paša ise ees kottpüksid, algas näitel kindral valge hobuse selgas, kuld, Möök väljas, davai rebiota tolli beibraga. Läks Kutüks mees türklasele tiks esse ja viskasid teise tagantkätt minema. Partski. Türkneynema meite mehed järge ikka hurraa. Hurraa. Aga Türk jooksis Krepastise sisse ning hakkas sealt tükkidega. Lask. Mauh ja mauh. Lentsid ikka kar nutid ning sar Rapendlid. No siuksed pommid, kus Dinaubadžihes Nette mehi hakkas maha jääma. Kes külge sai äia enam tõusnud kindralnägijat asi sant, tõmbas jälle Kuldmäega välja, hüüdis ta Vairebia Edda pauk. Chart Paberi periot. Kutsari hüübinud nõnda vaos hobuse seljast maha, telli. Hoidis ise rinnust kinni ja vandus short kurrat. Türk lassi külge. Ise tõmbas noole käega. Sander, olemalahtets tule sihiga Pamagi. Mina padavai Sõnno kindral muule kuldraha tõose, ütles Sander, võta hobune ning sõida üsna tyhitset, mu näisad Vii prouale ning preilile teatust. Türk mu tappis. Ja andis veel pitseriga raamatu ning sõrmuse, tubakakoti piibu ja kuldkellunahkne tohter tuli küll abiks nõuks. Agress aita midagit küpsemis küpse eestlasi siis ma hobuse selga ning sõitse kindrali näis. Proua läks ju meeste kolleegitud linnune riie, preili nuttis ikka ühtesoodu. Teise omingul lähema tahtsi lahingusse tagasi sõita. Aga proua, ütles Sander pasa alustaja ning näitel nõnda igav ole veel Pirek aega seltsiks, Aito puid lõhkuda ning vett Tuua mar raiusid küll vasta vasse võssa. Kooprifosfa Otiitelsest voo härramol pole oma teha. Kamandval linemine maabia minema. Türk tahab vudimist tavaari, siit ka kõik seal. Istuli kindrali tüdorca kööki must leinaleid selgas, ise nõnda kena But piili jahust sai, vaatab muule silma ning ütleb pehmest. Sander, mingi maa, kirjuta ise, staap Skapitaanile, et me sind kinni hoidsime. Oleme näitlejale seltsiks majas, nõnda igav kui isast inimest pole. Ja hitid Mason, kindrali tütar mängis oma hoole laureerid. Vahel istusime sohva peal kõrvuti, hoidsime teineteisel käest klindi ning vaatasime silmahai. Kenad silmad olid mustad. Ansperi Carr. Saantma polku tagasi tulnd, kohe polkovniku Ede, see parkuma Anderkesse lubakas olid Vatkuli Advoi õnne sutt, Rastrallija Jendebja. Aga mina, preili raamad, väljed, Loise. Polkovnik murdis pitseri lahti, tegi suured silmad, oioi sander. Dets ITF vōi root, haavatkav gaas ja ka gaasi ja see on maad, kus Pögiti Epsuagid vaadata. Silmad käivad ikka ülalt alla. Mäed nõnda kõrged, et pea hakkab ringi käima ja Türk kivide taga, Mineaa sealt aga välja laseb vastakuti põrguline meiega kivide taga, laseme sealt ikka karp, laads, plats. Kui Türk nina juhtub välja pist. Istume seal päeva, istume, kas muud kut laadime ning lasele. Mool sai viimaks hing täis ütlesi Barutsikuled vasse, bla koroodi, et aknelsa tavaiv Rucupazny. Aga Barrotšikoli arge mees ütles, et kõrgemat brikaasia ei ole, laseme aga edasi. Suure vihaga ma hakkasin siis nõnda laskma, et pauk, koli paukus, kindi tassi raud oli umbes punane ja äkkist tunne. Õõs koputab tasakesi õla peale. Mas vaata tagasidki Mudku lassi, aga ühte jooni ja edasi oli juba korra jooni pealt järje peale suvand. Aga selja taga Öödze sander. Laske enam nõnda Tiitsest seda läbi. Türk andis alla Kanets TM. Kui sa sander nõnda edasi paugutad, võib meele pahandus tulla, et me lepingust kõndijat pea, aga ma ise panin rahu kontra alla. Ootusi siis selja taha. G5 riise rist EOS tahab seda muule rindu panna. Karksi püsti seisid vahvrunt taktots vasse siia ütelda, mett üks pauk enam läbi, siis läbi. Keiser teritada, kas siis kättpidi, pani jüri risti moole rindaja, ütles sander nüüd Mõivojevaali kakk, Baloo sena nüütaris hingata koa, lähme tema möisa, ega see Türk kaua rahu panna, eks siis peab jälle väelinile tagasi tulema. No ja sees on siin ja mudil näpu vahel pudedat tükisutamisest ristist. Aeg on läinud, pole sellest rohkem järel kui pehastunud tüügas. Andeks, Sanderezzu lugusid meenutasin. Need vist ei riiva, soldati auh. Nüüd olen ma ise sõdinud. Olen kogenud Carnot ning Sarapendlaid. Olen näinud rünnakule minejate silmi. Olen trampinud lõpud. Saanud paljale maal sineli all veendun, purrenud koduigatsus, närvetanud tühi kõht, Kalestanud surma lakkamatu hingus. Ainult et niisuguseid lugusid nagu oli Sulsander, ei jää minust küll järele. Mitte ainult sellepärast, et sina teenisid 25 ja mina vaid kuus aastat. Tõsi, nali elas ka selles sõjas, sest kuidas me siis muidu suutsime tühjast, kõhust, väsimusest, hirmust ja surmast üle olla. Aga need on teistmoodi naljad nagu oli teistmoodi kogu see sõda. Ja sellest see vahe. Noh, võib-olla meie põlvkond noorte väganud Inimestena nägi seda, mida ta nagu ei oleks oleks nagu pidanud nägema ja kõik see Kõik see küpsemine toimus väga kiiresti tuju väga suure valuga, nii et selles mõttes me vahest inimest hindama tõepoolest pisut teisel tasandil, kui kui võib-olla need seda läbi elanud ei ole, see on muidugi õige isegi tõestusteni niisugune kaasas kandmine seal ka omamoodi raske, eks ole, võib-olla sai osad selle koorma maha panna, et võib-olla kergem oli. Kirjutama saab alles siis hakata, kui on niisugune noh, niisugune vajadusele muidu nagu isana, et nagu midagi peaks, peaks nagu nagu peaks midagi tegema. Aga noh, ei tea. Ei tea? Vana maja on määratud lammutamisele. Ehitaja on maalinud ori akna kohale ehitamise aasta, 1889. Õige kui majal katus vis pole 75 aastat õieti mingiga sest sel ajal osati palke valida ning Rehe suits pihitas nad omakorda igavest, eks. Kuid noored leidsid, et ei tasu vana ümber kõbida paremolgoiva uus ning avar. Vaielda ei maksaeluseaduspärasused, nagu öeldakse. Sellesama vana mäe otsas on katusealune reeglide rataste jaoks. Sattusin sealt lonkides mööda minema ning mu silma hakkas Vanarist jalgne söögilauda. Või paremal öeldakse söönarend, mis oli sinna muu kolu hulka visatud. Ma jäin seisma. Mõtisklesin elu edasiminekust, mis on niisama hea kui paratamatagi taga ometi olitsema selle risti Algse söömarenni ees mütsi maha võtnud. Kui mul suvise kuuma ilmaga müts peas oleks olnud. Söögilaud. See on altar Siia pandi ausa tööga teenitud aineid. Otsas istus pereisa ning lõikas leiba lahti. Oli leiba, sõtkutud kartulid ja kliisid. Pereisa lõigatud viilukad olid õhemad. Ta pilk oli murelik ning sihtis lauda. Nugade käes liikus aeglaselt. Kui lapsed söömaajal lobisesid, vaatas ta neile paljult otsa. See laud siin on näinud kitsaste aastateni paremate päevade toitu silgusoolveest kuni suurte laiade kaladeni ning sealiha kändžudeni. Don kandnud lõssikaussi ja, või taldrikuid ikka nii nagu ajatoolid. Nii nagu ajad ja elusaatus olid. Sest sellesama laua ümber istutud Isuzzewis hui puidu oldi väljas tööd. Aga siin on ka tervel perel leivapala ennast 10 korda suus keeranud. Enne kui alla läks. Siis olid mured suured. Keegi võis olla suremas, haige pereisa, võitlus merel tormiga kitsa aja pärast tuli põlga teha. Seda rendion siin niisutanud õlu pühade aegu või kui olid pulmad ja joodud päevad, kus selle altari ümber valitsenud vaikus vaid kostis tall, laulu ja tralli. Aga siiasamasse küüritud lauale on langenud ka inimese sooja soolast silmavett. Konna ajas olid matused kui saadeti mehi sõtta või kuudeks aastateks kaugele. Kas laevadele või muidu tööd otsima. Niisugune sa olid vana söögilaud. Mis siis imestada, kui sinu ümber istuti paljapäi. Mõnes kohas ei tohtinud lapsed laua ääres istuda, nad pidid söögi ajal püsti seisma. Ainult tööväel oli õigus istuda, sest tema oli muretsenud need lihtsad Annitsi altarile. Lastel tuli see õigus alles aastate ja tööga. Nii püha oli see koht. Kui palju on sinu ääres postitatud külalise ning lihtsalt teekäijaid ning ümmajalisi. Kunagi küsinud pereema endalt, kas pakkuda nüüd süüa või mitte. Pakuti Ilkka jäigale sugulasele, tuttavale või hoopis Võnnu võõrale teekäijale pakuti alati. Olgu ajada vaesed või jõukad. Siinkandis sei teenijarahvas, kui seda juhtus olema alati ühes lauas teistega sest neid loeti oma pereinimesteks ja ühisest tööst. Osavõtt andis õiguse istuda ka ühises söögilaua äärde. Kui tuli mõni eriti tähtis ei saanud nagu näiteks maamõõtja. Siis sõi see üksinda ning pereema laotas söömarenile veel jäiga lina. Aga tõepoolest, rendi polnud niisugustele sakslastele mõtet palgast palgesse näidata. Sest nendel ei kõnelnud siledat küüritud laod vist küll mitte midagi. Söögilaua ümber tuli unustada omavaheline nääklus ning tüli. Heldeke, kus peres seda ei juhtu. Kui enne sööki oligi ütlemist mehe või naise, ämma või minia vahel siis ei tohtinud see söögilauas jätkuda. Muidugi mõnikord kõnelesid ehk pilgud rohkem kui suureks jaksavad öelda. Aga see oli ikkagi vaikiv ütlemine. Pühade ajal tulid vana söömareni ümber kokku lapsed, kes täiskasvanutena kodutu olid lahkunud ja oma elu elasid. Heldinult, vaatasid nad siis puhtaks, üritad tuttavat lauda mille nägemine tõi taas meelde lapsepõlverõõmud ning mured äratas niit elavalt armsa kodutu. Ja küllap oled sinagi juba kuulnud jutte sellest kuidas seal või teises peres sulased päilisid hoopis erilauda sööma pandi. Võib-olla sinuga ääres juhtunud seda, et pojad ütlesid isale teravusi, kui jutt oli peremehe ohjades ning talub pärimisest. Võib-olla on sinugi pihta raksanud mõni noor rusikas ning on söögilaua pühadust unustades lausutud ägedaid sõnu. Siit laua pealt ma enam seda näljaleiba süüa ei taha. Kindlasti on sinuga üle kummardunud mitme mehe pead kuid tuli aru pidada, kuidas üldse elada või olla. On sedagi juhtunud sest söögilaud pole kaasa elanud ainult häid ja halbu aastaid vaid omamoodi ka ajalugu. Ausate talu inimeste ristjalgne söömarend. Sinu aeg on ümber. Sai sobi uude majasse. Sellepärast oled sa siin. Aga sul pole millegi pärast vaja häbeneda. Ma ei usu, et sind pliidipuudeks lõhutakse. Küllap meenub vanale perenaisele sind vaadates üht-teist ning küllata leiab sulle vaikse koha pööningunurgas. Haudu, mis on reostatud viinaplekkidest ning riivatud juttudest laudu mille ümber kergelt saadud kõhu täis Travitsetes kirutakse vaevu laudu, kohuk röönimise pärast midagi raatsete peale panna. Laudu, mille ääres lapsed enam ei tea, mis kartus on leival ning nõuavad tonni teesid ja mis linnupiima, mida ahviarmastuses vanemad aastates otsima jooksevad. Laudu, mille äärde lapsed ei lase sööma oma vanaisa või jama mille äärde kunagi kutsuda ühtki külalist ega tunta rõõmu kostitamisest. Need peaksid häbenema ja kartma. Mitte, aga sina mitte, aga sina, Vanaarist jalgne söömarend. Vana söömarend Olev Eskola esituses aastast 1982. Niimoodi on kirjutanud Juhan peegel kes täna sai 85 aastaseks. Saate seadsid kokku Silja Vahuri ja toimetaja maris Johannes. Esid raadiomajast. Palju tervisi teile, kallis õpetaja, kes te 1989. aastal rääkisite? Ja tegelikult need mehed, kes seda ajakirjandust nii-öelda ühepoolselt hakkasid tegema, tähendab, ise koostasid puhtalt personaalselt ajakirjades, tegid üllata all, eks ole. Need on omamoodi erakordsed, need kõik. Ja neid ühendav, ühendav nüüd see tahtmine teha midagi rahva heaks, rahva silmaringi, silmaringi laiendamiseks on ikka vist nõnda küll, et ükski rahvas nüüd kultuurrahvaks ilma ajakirjandus, ta kaasajal või lähiminevikus on mõeldamatu, et saaks ikkagi ajakirjanduse faktor, mis teeb, rahvas teeb rahvuse seal igal pool niiviisi olnud.