Tere hea kuulaja algavas saates, mis jõuab sinuni Eesti luterliku tunni vahendusel. Tahaksin kutsuda sind aega, mida praegusest hetkest lahutab enam kui 300 aastat sõlmimaks või värskendamaks tutvust mehega keda on põhjust pidada Eesti kultuuri ja kirikuloo üheks suurkujuks. See mees on Tallinna püha vaimu koguduse õpetaja, Liivimaa kroonika autor Balthasar Russo. Ilmalik või vaimulik? Nende saate pealkirjas kõrvuti asetseva kahe sõna taha olen pannud küsimärgi. Meie kujutluses on ilmalik ja vaimulik tavaliselt alternatiivid sageli vastanditki. Kiriku inimese suust kõlab ilmalik põlastusväärse ohtlikuna. Kiriku ja usuasjadest eemal seisva kodaniku jaoks seondub aga vaimulik sfäär kas millegi salapärase ja tumedama millega mustades kuubedes mehed hämarate võlvide all tegelevad. Või siis millegi ülemaise ja paradiislikuga, mis igapäevasest reaalsusest lahus ja kõrgemal. Sellist suhtumist on meis kujundanud küllap luterlik doktriin kahest riigist või olemisvaldkonnast maailmast kirikust. Aga kindlasti ka ajalooline tõsiasi, et ristikirik on olnud tihedalt seotud võõrvõimu ja rõhumisega eestimaal. Selle kirikuteenrid kuni käesoleva sajandini enamuses muukeelsed ja muumeelsed olnud. Ja kindlasti oma osaga marksistlik ateistlik kulideoloogial, mis õpetas meid kirikut ja usku pidama harimatute ja nõdrameelsete pärusmaaks. Ja ometi ei ole kõik nii mustvalge. Eesti kiriku- ja kultuurilugu põimuvad suuremal määral, kui me tavaliselt arvame. Vaadeldes Eesti ajalugu, püüdes teda näha mitte sõdade kronoloogiana, vaid ühe rahvarahvaks saamise loona. Me näeme, et kiriku vaimulikud mehed on mänginud olulist rolli meie rahvuskultuuri sünni- ja arengu juures loonud paljutki, mille üle praegu iga eestlane uhke on. Mil määral on seotud vaimulik ja ilmalik Meis meie ajaloos ja meie rahvas? Jaagu vastus, lõplik vastus sinu anda mu kuulaja, kui lõplikku vastust ongi. Aga võimalus selle vastuse otsimiseks on pöörduda konkreetsete isiksuste poole. Vaadata, kuidas nemad on seisnud kiriku ja maailma vahel. Kuidas kirik ja maailm on kõrvuti püsinud neis. Ja nagu öeldud, on tänane saade pühendatud Balthasar Russovile, kes ühendas endas kaks pealtnäha nii erinevat ametit, nagu seda on pastori. Balthasar Russovi tähendust meie jaoks rõhutab ja suurendab kindlasti asjaolu, et ta on Eesti kõige markantsem maa kultuuriloolise romaani õieti romaanitriloogia kolme katku vahel. Peategelane. Sestap käisingi mikrofoniga kirjanik Jaan Krossi juures ja palusin tal vastata mõnele küsimusele Baltasari kohta. Auväärt kirjanikule kuulugugi siinkohal minu tagasihoidlik tänukummardus. Ja saates kõlab muusika Hortus muusikuse esituses. Neid juhatab Andres Mustonen. Saate on kokku seadnud Marko Tiitus, head kuulamist. Balthasar Russowist kõneldes tema kohta Eesti ajaloos ja kultuuris otsides seisame esmalt ta päritolu küsimuse ees. Russovi elutöö Liivimaa kroonika on ju keskalamsaksakeelne ja ta nimigi, Balthasar Russow kõlab kõike muud kui eestilikult või talu poeglikult. Selle sajandi 60.-te aastateni peetigi peaaegu et tõestatud faktiks Hruštšovi saksa päritolu. Aastal 1964 ilmus aga Stockholmis endise Tallinna linnaarhiivi juhataja Paul Johansen artikkel kronist Balthasar Russ. Sobib päritolu ja miljöö kus ta suure tõenäosusega tõestab, et Balthasar russo oli tegelikult voorimees Rissasiimoni poeg kelle isa oli pärit Padise kloostrile kuulunud kurbla külast. Lõpliku ja sajaprotsendilist tõde me ei tea. Ja näiteks ajaloolane Küllike Kaplinski on pakkunud välja oma hüpoteesi, mille põhjal Balthasar Russo on hoopiski Tallinna saksa soost kullassepp. Meistri Rosenbergi poeg. Kirjanik Jaan Kross on aga oma romaani kolme katku vahel aluseks võtnud Baltasari talupojapäritolu. Tema Eesti päritolu ja kirjanik on seda meelt, et ka ajalooline Balthasar Lussow. Tõenäoliselt oli eestlane. Ja minu jaoks on see Johansoni ja tema mõttekaaslaste poolt piisaval määral tõe näosustatud, et seda kasutada võib käidelda, kui ajaloolist tõde. Ei ütle, et mingi minimaalne võimalus on ju veel vastupidiselt leidude tegemiseks, aga aga need on ainult teoreetiline võimsus. Kas võib küsida, millised argumendid Russovi Eesti päritolu kasuks on? Kõige olulisemad on säilinud katkendid krussovi poliitiliste vastaste kirjadest kus teda nimetatakse rumalaks talu härjaks koluvere lossipealiku Tõnis Maydelli poolt. Või öeldakse, et ta on sündinud mitte saksa ja eesti talupoegadest, nagu väidab aadlike Elard, Kruuse. No seal on hulk enam-vähem võrdväärseid seiku ka, see on ju väga oluline, selliseid vihjeid ei ole. Teadaolevalt niisuguste meeste kohta niisuguse kaliibrilise meeste kohta Tallinna minevikust olemas on olemas kolm Texpyrussovi kohta. Ja juba juba Ferren ütles omal ajal, et Russovi kroonikale ja tema isik kuule, reageerimiste seas on kindlasti olnud kaduma läinud asju, nii et miks me peaksime arvama, et kummalisel kombel on säilinud just need nii-öelda tema eestlust paljastavad või või taunivad tema päritolu tauninud tekstid ja teised on kaduma läinud, tähendab, võiks oletada, et neid on rohkem olnud, seda motiivi puudutavad. Nojaa, aga siis on seal terve rida täiesti võrdväärseid seiku. Edrussow sekeldab kurgla talupoegadele turbe hankimisega Tallinna linnas. Ainukene juhtum, kus ta seda teeb, on seotud selle selle külamehega kus ta Johansoni väitel ise pärineb. Ja siis mitmesugused voorimeeste nimestikud ja moonu. Nii et minu meelest on see vähemalt kirjanikule täiesti piisav ja kindel jalgealus. Romaani baldasarile on tema rahvuslik kuuluvus, rahvuslik identiteet, millekski, mis saadab teda läbi elu teeb temast nii-öelda lõhkise teadvusega mehe nagude. Jaan Kross ühes artiklis olete väitnud. Kui see päritolu hüpotees tõele vastas ja kui Russovi teaduses oli aina olemas seik et ta sai sellesse suhtuda kui millessegi kõrvalisse. Minu arvates puutus inimene sellega kokku hommikust õhtuni. Ja unes ka. Aga kui me tuleme nüüd romaanist Eesti ajalukku Eesti kultuurilukku mida see muudab meie suhtumises Balthasar Russowisse see teadmine, et ta suure tõenäosusega kuulus meie rahva sekka, et ta oli eesti soost pastor eesti soost kroonik millise ka see kindlustab talle meie kultuuriloos. No kui me arusaamatutel põhjustel nüüd kõigi käte ja jalgade sellele vastu ei tööta, iga vastu ei vaidle siis ma arvan, et, et see on ikkagi üsna huvitav koht mille ta omandab. Ta on ikkagi mingisugusel viisil meie meie kirjanduse nisugune eelklassik või midagi niisugust. Võidakse öelda, et et tema keskalamsaksakeelne kroonika ei ole nüüd ju mingil määral eesti kirjandus. Aga see on nähtavasti järeldus lihtsalt meie harjumatusest selles suhtes oma oma kujutluste süsteemi avada. Näiteks ungarlased leiavad oma ungarikeelse kirjanduse ladinakeelset informatsiooni, mis on mitusada aastat vana, täie endastmõistetavusega, oma kirjanduseks. Me võiksime sedasama teha või ütleme, kui me nii kaugest ajast toodud näiteid ei ei taha aktsepteerida ja ütleme, et erinevused on lihtsalt liiga suured. 15. sajandi 16. sajandiga võrreldes ungaris ladina keel ja nüüd siis alandatakse keele Eestis. Olen kuskil öelnud, et aga püüame siis avardada oma arusaama näiteks küsimusega kuivõrd olli soome luuletaja bluuna päri. Ja siiski, Soome rahvuspoeet kogunisti. Nii et selles asjas, Me võiksime olla avaramad, kui meie harjumused on seni olnud. Jarussovi nüüd jah, ma arvan, et see omaksvõtt on viimase 10 aasta jooksul siiski toimunud, kui meie Tekst vaadata siis siis Russo Monika, muutunud meile endale märkamatult balti kroonikust eesti kroonikuks viimastes e-trükkides. Nii et üldiselt me nagu hakkame sellega toime tulema. Et meil niisugune pass on olemas seal kaugemas kultuuriloos. Üks esimesi Russovi uurijaid möödunud sajandil Jelgava Evangeeliumi Luteri usu koguduse pastori ametis olnud kar Wilhelm Kruuse on öelnud. Balthasar šovi eluloo kohta on vaevalt muud öelda, kui et ta elas, kirjutas ühe raamatu ja suri. See tähendab, et russo oli teadaolev biograafia on kesine. Ta on sündinud aastal 1535, täpset daatumit me isegi ei tea Tallinnas. Ja kui vastab tõele, et tema isaks oli Tallinna veovoorimees Rizza Siimon siis on noore Balthazar lapsepõlv möödunud kalamajas. Kooliharidust hakkas ta omandama Tallinna linna koolis elades samal ajal linna kooli konrektori, hilisema Oleviste pastori partoloomeus pruuli, kusjuures viimase soovitusel siirdus ta 1559. aastal stetiini pedagoogikumi, kus õppis kolm aastat klassikalisi keeli ladina, kreeka, heebrea keelt ja teoloogiat. Sõjaoludes ei saanud isa-poega vajalikul määral toetada ning noor Balthazar oli sunnitud laenu tegema ja lõpuks ka stuudiumi katkestama. Ta põgenes koolist rahapuuduse tõttu salaja lihtsalt ära ja jättis tasumata ka võlgu oleva õppemaksu, mille tasumist isa Siimon oli kirjalikult tõotanud. Meie päevini on säilinud statiini pedagoogikumi rektori magister Matthews Wolfi kaebekiri selles asjas Tallinna rae-le. Jaanuaris 1562 siirdus Balthasar Russowstetiinist lühikeseks ajaks Wittenbergi ja sealt edasi preemelisse. 1562. aastal pöördub Balthasar Russo tagasi kodulinna Tallinna ja vaatamata sellele, et ta õpingud olid jäänud lõpetamata. Ta ordineeritakse ta juba tuleval aastal 1563 pastoriks. Baltasari töökohaks saab Tallinna Püha Vaimu kogudus, kus ta esialgu töötab abiõpetajana Eesti linnakoguduse juures. 1567 sureb aga pühavaimu koguduse peaõpetaja Jakob Shinkel ja tema ametijärglaseks. Pühavaimu koguduse pea õpetajaks saab Balthasar Russo. Sellel ametikohal oli russo kuni oma surmani 24. novembril aastal 1600 mis tähendab seda, et ühtekokku pidas Balthasar õpetajaametit Tallinna pühavaimu koguduses 37 aastat. Ega me tema vaimuliku tegevusest paljut midagi ei tea. Ta oli 37 aastat püha vaimu kiriku pastor täitis seal ilmsesti korralikult oma kohust. Aga nagu tol ajal oli kasvõi dokumentaalset jäljed. Need on ikkagi väga niisugused materjalistlikud pastoraadi trepikivi parandamise eest poolteist taldrik ja nii edasi. Seda tüüpi registreeringut. Nii et tema vaimuliku töö kohta on raske midagi öelda, välja arvatud kõige üldisemad järeldused. Tol ajal olid ju niisugused skandaalid pastorite tegevuse ümber küllalt sagedased, täiesti võistlusvõimelised. Praeguste püsib poliitikute skandaalidega skandaalne, mingeid ei olnud, teda võeti tõsiselt. Ta oli pastorite seas lugupeetud mees. Ta oli mitmesuguste jälle majanduslikule ühistaotluste nähtavasti üks algatajaid ja teda mainiti alla mingisugustele rae poole pöördumistele. Ta kirjutas sageli esimesena alla. Teised, teised tulid sabas. Ei ole mina küll osanud osanud tabada, ses suhtes üht-teist väitnud mis tõenäoliselt ei ole olemasolevate andmetega vastuolus, aga see põhineb suurel määral nii isiklikul intuitsioonile ja jaga fantaasial, aga tähendab, see sild oli, oli pastori nägemus. Et kõik selle maaõnnetused on jumal meile, meie patud pärast kaela keeratud. Ja selle tarvis tuleb inimeste silmad lahti peale. See aitaks neid. Me ei tea täpselt, aga on tõenäoline, et eesti koguduse õpetajana võis Balthasar vussovi käsi olla mängus ka eestikeelse kirikukirjanduse sünni juures. Balthasar Russo ei ole andnud välja eestikeelset katekismuse, lauluraamatut või uue testamendi tõlget. Aga Uku Masing on omal ajal vihjanud, et Georg Mülleri poolt välja antud medi kirko raamatuvalmistaja oli Balthasar Lusson. Mitte ainult vihjanud võetan seda, kuidas lausa päris nagu endastmõistetavus enam õelnud. Aga millele ta toetus, seda ma tõesti ei tea. Suhtun sellesse väitesse kui Uku Masingu väitesse ikkagi üllatusega, teatud määral aga suurem eeldimusega võib-olla ta tuleb kas selle lihtsalt oma noh, hetke ja situatsiooni tajumusest ei olnud teisiti, tema kujutas järgi, see eeldab, kui Püha Vaimu õpetaja sellise asjaga tegeles. Aga tahaks arvata, et ehk oli seal taga siiski veel ka midagi konkreetsemat. Ta jutlustas ju, mis keeles jutlustas Rossav? Muidugi siit oleks üsna lähedal saksa keelt. Ütles ju ka teatud päevadel aastasse, jutustas ta raekoosseisule. See oli pühavaimu kirikule kummalisel kombel. Seda ei tea, ma ei oska seda seletada siiamaani keegi pole päris täpselt äraselt, miks oli pühavaimu kirik põline eestlaste kiriku ühtlasi raekabel. Nojaa, aga kui ta jutlustas võrdlemisi palju eesti keeles, siis on ju väga loogiline järeldada. Ta pidi mingeid lõike pühakirjast küll tõlkima eesti keelt. Ja miks pidi ta seda iga kord uuesti tegema see pidi olema koondatud vähemalt käsikirjaliste mingisugusesse sugusesse agendasse või kuidas seda nimetada? Pühavaimu koguduse õpetajast Balthasar Russowist sai kroonikakirjutaja. See on inimene, kellel on teravam silm kui teistel mitte ainult ajaloomineviku jaoks, vaid selle jaoks, mis toimub tema ümber siin ja praegu. Milline oli see aeg, milles elas Balthasar russoaeg, mis mõnes mõttes otse sundis kiriku müüride vahelt välja tulema? Me kõneleme 16. sajandi teisest poolest. Vene-Liivi sõjaeelne Liivimaa kujutas endast suhteliselt sõltumatut feodaal riigikest lõdvalt seotud ühendust kus võimu teostasid maaisandad Liivi ordu maa meister Riia peapiiskop, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopid. Reformatsioon, mis 1500 kahekümnendatel aastatel Eesti- ja Liivimaad oli tabanud jäi poliitilises mõttes lõpetamata. Kui Põhja- ja Kesk-Euroopas kaotas katoliku kirik reformatsiooni tulemusena suure osa oma valdustest Sis Vana-Liivimaal. Suuresti tänu ordumeister Bledenbergile jäid katoliiklikud, piiskopid toomkapiitli enamik kloostreid püsima säilitades oma positsiooni. Ja kuigi 1525 saksa ordu oma tegevuse vaimuliku rüütli Orduna lõpetada, kuidas siis üks selle harudest Liivi ordu jätkas tegevust iseseisvana. Ja siiski oli Vana-Liivimaa surma, kel löönud ees ootasid segased perioodid. 1554. aastal kinnitasid ühelt poolt Vene tsaarisaadik ja teised Poolt Riia peapiiskop ordumeister ja Tartu piiskop lepingu millega viimased tunnistasid Moskva tsaariõigust saada Tartu piiskopkonna elanike pealt makse. See oli Vene-Liivi sõja diplomaatiline eellugu. 1556. aastal aset leidnud niinimetatud quad Youturi tüli Liivi ordu ning Riia peapiiskopi vahel näitas, kuivõrd nõrk oli Liivimaa poliitiliselt ja sõjaliselt. Ja kui mõne aasta pärast 1558 Vene väed Tartu piiskopkonda tungivad ja algab 25 aastat kestnud Vene-Liivimaa sõda siis läheb vana Liivimaa sellele vastu väga ebasoodsas olukorras nii sisemiselt kui ka välispoliitilises mõttes sest oldi rikkunud suhted endiste liitlaste Rootsi ja Hansa linnadega. Nagu ütlesin, 25 aastat kestnud Liivi sõda tähendas kaost. Sõdade poliitiliste murrangute ajal kannatasid kõik rahvakihid, vaesusid, linnad, mõisu hävis, sõdades. Kõlab kõige enam, aga nagu ikka taolistest sündmustest sai kannatada maarahvas ehk siis talupoegkonda. Maarahva suhteline jõukus, mis tal oli olnud orduaja lõpul asendus nüüd rüüstamistest, põletamistest ja sõjakuludeks võetud maksudest väljakurnatud seisundiga et maksta palka palgasõduritele selleks kurnati talupoegi. Aeg- ajalt võeti neid ka sõjaväkke. 1560. aastal algas Harju ja Läänemaal talupoegade ülestõus mis aga koluvere linnuse all kaotuse osaliseks sai ja maha suruti. Aasta pärast 1561 lakkas Liivi ordu olemast. Lisaks sõjategevusele tulid Liivimaad katsuma muudki hädad. Alates 1570.-st aastast möllas maal mitmel korral katk. Kestvad linnade piiramised tõid kaasa välja kannatamatuid, näljahädasid inimesi suri. Ja ka pärast Liivi sõja ametlikku lõppu. Aastal 1583, kui Liivimaa jäi kolmekuninga Rootsi, Taani ja Poola valitseda. Ei muutunud lugu vaatamata lühikesele hingetõmbeajale palju paremaks. Seitsmeteistkümnenda sajandi algul sõdisid Rootsi ja Poola omavahel liivialade pärast. Ka aastal 1601 toimunud suure ikalduse ja näljahäda käigus suri kümneid tuhandeid inimesi. Arvatakse, et ellu olla rahvast jäänud vaid üks kümnendik. Palusin kirjanik Jaan Krossi iseloomustada toda segast ajastut. Oli omamoodi õigus, kui ta ütles, et issand on meid nuheldud, aga siiski hoidvad nii. Selle et eesti rahvas selle aja on üle elanud, aga see muudab meid teatutel kergemeelseks van praegu kohanud näiteks noori ja positiivselt mõtlevaid inimesi, nagu ma neile ütlen, et kuulge, et see riigimäng siin, see on ju mõttetu, kui me ei hoolitse selle eest, et Eesti bioloogiline gravitatsiooniväli püsiks. Et lapsi tuleb teha, siis nad ütlevad, et kuulge, me olime jutte aegu niimoodi, sest 70000 peale vajunud aitäh, õitsemine. Nii et selles mõttes on see aeg meid kergemeelseks teinud. Rahvaarv taastus, aga vist võib rääkida ka uuest kultuurilisest tõusust. Pärast Liivi sõda. Kas Rossovia Müller ja nende kaasaegsed ei, ei aidanud sellele kaasa? No küll nad aitasid jõudumööda. Kõige rohkem maitsesid muidugi Rootsi võim. Sest oli see oli nüüd Pont Lagerlöfi Rostovi kroonikat Hendorina kui tahes. Ja juurdekirjutuste nõudjana, muuseas, võib-olla me teeme endale ülekohut, mul ei ole ju lindistusi Frossovia kontose vestlustest. Ühesõnaga, on olgu rootsi võimul missuguse Expluataatorliku, koloniaalse võimujooni kui palju tahes, siiski ehitati sel ajal ju üles Eesti rahvakool. Selles oli tingimata meie püsimajäämise aluseid. Mis te arvate, kas niisugune kaootiline või kui te ütlesite apokalüptiline aeg, kas see soodustab suurvaimude esilekerkimist rohkem kui tasane progress. Ja kes teab, võib-olla tõesti, see ei oleks ju väljaspool kujuteldavat loogikat. Aga ma vist oleksin valmis need hüpoteetiliselt suurvaimud ohverdama taset ja orgaanilise progressi eest. Siit võiks ka küsida siis seda, mida suurte meeste kohta ikka küsitakse. Mil määral oli Hruštšov oma ajastu laps, mil määral seisis ta sellest kõrgemal? No ma arvan, ta oli, ta oli muidugi igas suhtes oma ajastu laps, kui ta oli milleski ajast ees siis sellega, et ta esimesena tegi niisuguse Balthasar Russovi kroonika tender provints lihvlanud Liivimaa provintsi kroonika ilmus esmakordselt Saksamaal Rostokis 1578. aasta kevadel. Kroonika algab Vana-Liivimaa geograafiliste olude tutvustamisega ja jutustab seejärel maa ajalugu alates selle Hanastamisest saksa ristisõdijate poolt aastal 1185. Kroonika peasisuks on aga üksikasjalik Liivi sõjasündmuste käsitlus alates venelaste sissetungist aastal 1558 kuni aastani 1577. Samas on aga värvikalt detailiderohkelt võiks öelda kirjanduslikus mõttes andekalt Ki kirjeldatud nii aadli kui maarahvakombeid ja eluolu. Vana-Liivimaal. Hruštšovi kroonika saavutas harukordse populaarsuse. Sellele viitab kas või tõsiasi, et kogu trükk müüdi mõne kuuga läbi. Ja juba sama aasta 1578. aasta sügisel andis sama Rostocki kirjastaja välja teise, peaaegu muutmata trükki prussovi Liivimaa kroonikast. Esimeses trükis oli antud lubadus, et Kroonikale saab ilmuma järg ja see lubadus ei jäänud täitmata. Kroonika kolmas trükk jõudis lugeja ette 1583. aastal suure Liivimaasõja rahu sõlmimise aastal. Ja see kolmas trükk on varustatud juba ka lisaga või neljanda osaga, mis käsitleb sündmusi kuni klõpsa vaherahuni siis 1583. aastani. Liivimaa kroonika kolmas trükk ei saanud ettevalmistatud küll mitte enam Rostokis, vaid pommeris partis vürstlikus trükikojas Andreas sõitneri poolt. Liivimaa kroonika kolmanda trüki erinevus esimesest ja teisest ei seisne mitte ainult sellest, et kolmandas osas on olemas järg vaid selleski, et kui esimene trükk sai pühendatud Bremeni rae-le siis kolmas väljalase aastal 1583 on Russovi poolt pühendatud juba Tallinna linnarajale. On tõenäoline, et sõja ajal ei olnud Russovil Tallinna raelt oodata suurt toetust raamatu ilmumiseks. Ja ta pöördus preemiani rae poole. Aga hetkelise hingetõmbe ajal pärast rahu sõlmimist Rootsi ja Venemaa vahel võis Tallinna Railgi tekkida võimalus ja huvi selle kroonika turule viimiseks. Kuna viimane osa Russovi Liivimaa kroonika kolmandas väljaandes kirjeldab ka Tallinna heroilis kaitsmist ja linna raeteeneid. Selles Liivimaa kroonika üheks tunnusjooneks on, et autor on selgelt asunud talupoegade poolele. Vana-Liivimaaaadel konna, elu ja kombeid on kirjeldatud ja kirjeldatud üsnagi kritiseerivad pilgu läbi. Nende Brassingud muretu elu, mis suures osas Hruštšovi meelest ongi Liivi sõjani viinud. Aga mitte ainult seda kronist püha vaimu koguduse õpetaja Balthasar Russo on aadlik süüdistanud talupoegade rõhumises. Siin on täiesti selgelt tunda ja märgata prussovi, empaatia, kaastundevõime oma kaasmaalastest talupoegade vastu, kõneleb kirjanik Jaan Kross. Küljed on ka tõendud päri tulu kohta. Muidugi ei saa ütelda, et need empaatilised toonid on nüüd puhul väga ainulaadset, täiesti ainulaadset. Umbes sama tonaalsust leidub kohati ka Celsi kroonikas, kellest me ei hakka väitma, et ta ta eestlane oli, vist on seda võimatu teha. Aga Need on niisugused. Kristlikumanistlikul alusel tekkinud kriitilised suhtumised, mis tundlikuma ühiskondliku närviga ja inimlikuma suhtumisega Vaimuliku puhul olid mõeldavad ka viis, kui ta Kui ta oli Nagu iga kroonika niga Balthasar Russovi Liivimaa provintsi kroonika puhul kerkib esile ta aja loolisuse või tõesuse probleem. Millise kildkonna huve esindab Liivimaa kroonika või kas nii saab üldse küsida? Nõukogude Eesti ajaloolane Herbert Ligi on Russowit nimetanud Tallinna linnakodanikke ideoloogiks. Aga samuti võime kroonika kolmanda trüki viimases osas leida lauseid ja lehekülgi, kus ülistatakse Rootsi võimu. Kas Liivimaa kroonikas on tellitud lehekülgi? No küll seal tellitud lehekülgi on aga need on, need on seal kolmanda, kolmanda trükisabas ja need on Noh, niisugused tema inimlikku nõrkust peaaegu eneseirooniliselt paljastavad. Kui neid ridu seal kõrvuti seada, mida ma olen ka asja tajumiseks kohati teinud siis võib võib ju saavutada päris koomilisi ja selliseid lõikavaid efekte, aga no ikka üle kahtlemata kirjutatud, mitte mitte kontostele kaliia Johan kolmandaks kiitmiseks, kuigi vastavad sabasuled on sellele kukele sappa liimitud. Kroonika on kirjutatud ikkagi. Niisuguse linna väikekodanluse. Vaatevinklist ja sellisena on ta üsna sotsiaalselt üsna autoritruu maol kuskil arutlenud. Mulle heideti siin, et et see kroonika raehärrade tellimus ja, ja nende nende aspektist kirjutatud raeruttu tellimuste ju ametlikult ei olnud. Aga ära tuli, oli sellise Tallinna linna saavutusi ja seisundit natukene upitama ja linnakodanike moraali võib-olla toetava teose sünnist muidugi huvitatud. Aga, aga Russoil jätkub? Omal ajal nimetati seda vist mingisuguseid, siis ma ei tea, kuidas Maydelt ta on oma valede koraani kokku kirjutanud. Noh, iseendast on siis talupojahärg, on üks huvitavamaid väljendeid tema vastu suunatud kriitikas, aga Russovil on omal ajal öeldi, et järjekindlusetuste häbematustaga ütleme mina ütleksin tähelepanelikkust ja, ja sõltumatust rünnata sedasama raadi ikkagi üsna kummalisel viisil. Näiteks Tal on seal kuskil Tartu kohta on üks niisugune niisugune väide, meenutus, kuidas Tartus nüüd me ütleksime, et kus on tallati jalge alla inimõigus ja seal on mingisugune käsitöö-lise perekonnast pärit, et neiu, kes on endale mingisugused ehted külge riputanud ja hakkab kirikusse minema ka vastava tehtud ei olnud jälle rae poolt lubatud tema seisusest tütarlapsele ja siis ja siis Tõmbasid tüdruku tänaval kõrvale ja ütlesin, et tal need ehted küljest ära kõrvarõngakesi või mis need seal olid. Ja, ja siis Russotälita praadi niisuguse ebainimliku käitumise eest küll saab. No muidugi Tartule. Aga see oli ikkagi seesama formatsioon, millele teiselt poolt väidetakse, et tema olevat üldse toetunud. Nii et. Tundlik suhtumine ja, ja nisugune tundliku mehe sotsiaalne närv pööritab teda üsna üsna hoolega ja. Lubab endale piiriastumisi üsna mitmes suunas, rääkimata sellest, kuidas ta siis maalib neid situatsioone, maaelus, kus talumehed röövitakse paljaks oma parunite poolt ja, ja nende lapsed libisevad ihualasti isandate lõkketule ääres ja saadetakse linnadesse kerjama ja nii edasi. Maid olid teised härrad, et trosof kahjustab oma isamaad sellega, et ta levitab igasugust laimu. Laimu välismaal liimima kohta tähendab, et raamatut loeti. Saksa keeles, Põhja-Euroopas kahtlemata on, siin on juttu ka selle siin on üks omaette peatükk selles raamatus on veel kroonika köidet äärtele lugejate poolt kirjutatud kombel. Oli kahtlemata olemas. Võib-olla et see oli isegi kübeke suurem, kui me praegu kujutleme ja selles mõttes on, on see jälle omakorda või selle sellegipoolest, teenekas raamat. Kas võib öelda, et ta annab Liivimaa kroonika siis mingisuguse koondportree tolleaegsest, Liivimaast? Ja kahtlemata juba selle tõttu täiesti ainulaadsed, et selle kõrval ikkagi selle sajandi jooksul midagi võrdväärset ilmunud Testundmiga kahvatud steriilsed igavad russo muidugi tema kohta ütlesid tema vastased ja kriitikud juba tol ajal, et ta liialdab ja, ja. No aga ta ei olnud ju paljalt, kroonik oli luga Moralest. Ta oli ju ka kirjanik. Tulge tagasi oma saate teema ja pealkirja juurde. Ilmalik või vaimulik, koluvere lossipealik Russovi kaasaegne Tõnis Maydel ühes oma kirjas kronistile on küsinud irooniliselt. Või ehk olete teie koguni üks neist, kes arvavad, võivat end kahte isandat teenida. Raekoda ja kirikut. Vaimulik ja ilmalik pastori ja kroonikakirjutaja amet. Mismoodi olid need seotud? Kujutlen, et selle raekoja ja kiriku rööbitise teenimise küsimuse lahendas. Võimu ja jumalasuhetest suuri lõhenemisi ei tarvitsenud olla. Üksikutel momentidel võisid teatud võimu ülekohtud ja nii edasi muidugi. Ja ja ta aktsepteeris seda maailma ja püüdis-püüdis selle sees elada ja elamisteistele talutavaks. Seletada ja seal nähtavasti ei olnud, ei tarvitsenud olla suuri teismelisi raputusi temas. Kui nüüd Russovi isiku juurest tulla tollase ajastu ja ka eesti kultuuri juurde laiemas mõttes, kuidas te siin näete vaimuliku ja ilmaliku vahekorda on need teravalt lahutatavat. Või on nad orgaaniliselt seotud või veel midagi kolmandat? Asjus ei kujuta endas, välja arvatud see üks aspekt, et meie vaimulikkond on. On kaua aega olnud. Rahvuslikult oma kogudusele võõras. Ja selle tõttu on kogudus sageli suhtun eelarvamusega ka sellesse nii kultuuri, tõeliselt positiivsesse, mis needsamad inimesed kes nendega, kuidas sang ütleb oma selles Masingu luuletus, ma hea meelega tsiteeriksin siin teda, kes sealt kantslist Aga siis võiks öelda, et russo on üks meeldiv erand juba nii varasest perioodist olnud siin. Kui me ikka jääme selle juurde. Tähistamine. No minu arvates ei ole meil kuskile mujale minna? Jah, kahtlemata kahtlemata selle meeldiva erandlikkuse pärast on ta mullegi nii lähedaseks saanud kui nii-öelda. Ma tänan teid vestluse eest. Kirjanik Jaan Kross. Hea kuulaja, nagu algul juba mainisin, jäägu lõplik otsus ilmaliku ja vaimuliku vahekorra kohta Eesti kultuuris ja Balthasar Russowis sinu langetada. Balthasar Russo vise. Aga lõpetab oma Liivimaa kroonika kolmanda väljaande. Nõnda et siin kõnelevad ühes isikus pastor ja kroonik vaimulik ja ilmalik. Ta ütleb jumal, kõige halastuse isa, kes ühes oma armastatud poja, Jeesuse Kristuse ja Püha vaimuga üksainus tõeline ja kadumatu igavene jumal on. Tema võtku meile liivimaalastele oma jumalikku armu anda. Et meie seda rahuaega tõsiseks patugahetsemiseks ja tõelise ristiusutegudeks nõndaviisi kasutaksime et kõik võiks teenida ja olla tema püha jumaliku nime kiituseks Augsija ülistuseks ning igaveseks rahuks ja üksmeeleks võimumeeste vahel üldiseks heaks korraks inimestele ja meie kõikide hinge õnneks ja õnnistuseks. Aamen. Hea kuulaja äsja lõppenud Eesti luterliku tunni saates ilmalik või vaimulik kõneles Tallinna püha vaimu koguduse õpetajast kroonika kirjutajast Balthasar Russowist, kirjanik Jaan Kross. Ja me kuulsime Euroopa keskaegsed ja renessansiajastu muusikat Hortus musicus esituses Andres Mustoneni juhatusel. Saate seadsid kokku Marko Tiitus ja tehnilise poole pealt Külli tüli. Taas kuulmiseni.