Eesti luterlik tund. Tere õhtust. Tänases saates pakume kuulata kilde mitmete koguduste elust. Käisime mikrofoniga Palamusel, Narvas, kuulasime uudiseid Haapsalu toomkirikupäevadest, Käina ja Emmaste koguduste elust. Saatejuht Ene Pilliroog ja muusikat pakub misjonikuur Maarja vardja juhatuse head kuulamist. Esimene jutuajamine jäi linti ammu augustikuu lõpul, mil Palamuse kogudusel oli 765. aastapäev ja ajasime sel puhul juttu koguduse õpetaja Margit Lily ja juhatuse esimehe Arne tegelmanniga. Margit Lail. Millal oli sinu esimene teenistus Palamusel? Esimesest jutluses sai märtsis kuus aastat. Aga ordinatsioonis täitub nüüd sügisel kolm aastat ja Arne. No mina olen nüüd juhatuse esimees valitud kaks aastat tagasi, kui olid valimised, enne seda ma olin juhatuse aseesimees ja ja kui juhatuse esimees vahepeal meil vahetus, siis täitsin ka juhatuse esimehe kohustusi mõnda aega, niiet paar koguduse koosseis olen olnud juhatuses. Tänasel pidupäeval oli kirik rahvast täis, aga niisugused tüüpilised küsimused, et kui suur on Palamuse kogudusse, tähendab seda suurustikam, peame mõõdame selle järgijad, kes kirikus käivad ja oma kohustusi täidab. Annetusi tasus möödunud aastal 87 liiget aga kirikuskäijaid on noh, niisugusel päris vaiksel pühapäeval seitse, mõnikord neli, 10 20, siis on juba väga hästi. Aga just paari nädala eest oli kuldleeripüha, siis oli kirikus vist veel rohkem rahvast ja, ja enne seda oli leeripühal väga palju rahvast, nii et suurtel pühadel tullakse ikka kokku, missugused on nagu koguduse elu, traditsioonid? Palamusel on siin viimastel aastatel ju leheski lugeda meediast kuulda väga palju festivale ja päevi ja näitemänge ja muud niisugust kultuurielu. Kuidas nüüd see kultuurielu laias mõttes kiriku koguduse vaimueluga koos käib? No üks idee ongi see, et kui palamuse ilmalikus elus ütleme niimoodi mõni tähtpäev või sündmus on, siis meie eesmärk oleks see, et me püüaksime seda koos teha ja püüame siis samal ajal siin kirikus midagi teha, et oleks inimestel mitmesuguseid võimalusi. Päris head näited siin on juba mitmel aastal Palamuse vallapäevade aegu, kui Palamuse vallapäevad lõpevad, siis nad lõppevad tavaliselt kirikus jumalateenistusega. Ja loomulikult me oleme igal aastal ka tähistanud koguduse nimepäeva, seal siis pärtlipäeva. Jaa, jaa, ümmarguste tähtpäevade puhul on see natuke pidulikum, nagu, nagu sellel aastal. Missugused on need valdkonnad, mis koguduse liikmeid ka võib, oleks, seovad peole jumalateenistust. Ma tahtsin ennem veel juurde öelda, et tegelikult, ega see kontserdi korraldamise eesmärk ei ole nüüd see, et kirikukontserdisaal vaid ikkagi see, et tuua inimesi kirikusse jumala juurde, et see on see, nagu see esmane ja loomulikult on, on üks selline kontsert, Vox Clamantis, Gregoriaani laulu, ansambli kontsert, nii et püüame just niimoodi kokku sulatada. Aga mis nüüd puudutab neid töövaldkondi, siis millega mina nüüd olen kokku puutunud, on see majanduslik pool just et et püüda teha nii, et need hooned, mis kogudusele kuuluvad saaksid korda, et nendes oleks koguduse töö tegijatel oma igapäevast tööd hea teha. Vaatasin, et on osaliselt uus katus terve ja kaunis. Millal on loota, et kogu hoone saab uue katuse aastaks 2001, ütles Aarne. Jah, siin me oleme nüüd päris mitmel aastal teinud taotlusi riigi muinsuskaitseinspektsiooni ja, ja 98. aastal, siis lülitati ta nagu rahastamise nimekirja ja sellel aastal 99 oli, oli rahastamine, nii et kahel aastal on siis riigi muinsuskaitseinspektsiooni rahadega tehtud, seda ütleme ühte kolmandikku kiriku katusest ja läbirääkimised on, kokkulepped on sellised, et muinsuskaitseinspektsioon, kuid on objekti võtnud, siis ta viib lõpuni ja tõesti loodame, et ta kahe aastaga siis aastal 2000 ja 2001 saab siis lõplikult kauni kivikatus. Born Taransaineid uuendatud paar suve tagasi sellist oli aastal 96, ma usun või 97 ja seda meil aitas rahastada ja Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital, kes torni värvimiseks raha andis ja peab ütlema seda, et kultuurkapitalilt me oleme päris mitmel korral saanud palju tuge ka meie vanad haua kivid, mis olid kiriku välisseinas ja seal päikese ja vihma käes halvas seisus õnnestus meil sisse tuua just kultuurkapitali rahadega. Ja praegu me oleme siin töös selleks, et koguduse pastoraadi hoonele ehitusprojektid tellima hakata. Meid on selles osas toetanud ka kultuurkapital ning hasartmängumaksu nõukogust oleme saanud väikese osa, kuid projekteerimise jaoks on kusagil 200000 veel puudu. Ja loomulikult seejärel algaks, nagu siis ehitus, mille maksumus võib olla. Ei oska öelda, aga kaheksa kuni 10 miljonit räägitakse nii, et et see on kõik ees. Kas kogudus on saanud kõik oma vara tagasi, mõtled hoonete näol? Jah, on küll. Ja mis need on? Ongi see kirikumõisa ait, pastaraat, rentnikumaja ja surnuaed. Mis nendes majades on, aitan remonditud, seal on toitlustamise koht ja turismiinfopunkt. Pastoraadi is on kultuurimaja ja diakooniapunkt ja rentniku majas on koguduse kantselei. Et kõik see on aidanud ja viinud teie koguduse elu edasi. Kindlasti. Nüüd paar aastat tagasi, ma mäletan, kui käisime siin kirikus ühe kontserdiga seotult, oli teil toodud Rootsist mu meelest orel, aga siis ta veel ei mänginud. On see mälestus õige? Jah, see on õige ja see kingitus on meile päris palju peavalu valmistanud, sest et nagu selgus, kui me hakkasime teda üles panema siis selgus see, et väga palju registreid sellest 21-st registrist olid puudu. Väga paljudel registrites puudusid viled, ta oli transpordiga kannatada saanud ja nüüd me oleme teda siis neli-viis aastat ehitanud, sinna sisse on läinud juba ligi 550000 krooni abi oleme saanud nii sõpruskogudustelt välismaalt kui ka siin Eestiasutustelt ja, ja Palamuse vallavalitsuselt. Aga väga palju on veel teha nii, et teist sama palju raha läheks meele, see orel saaks 21 registrit, kõik viled peal, korralikult tööle, aga loomulikult on see samm edasi, sest et jumalateenistuste aeg ta mängib ja. Ja on ka kontsert olnud, et möödunud aastal oli, oli see Urmas Taniloo mängis ja et noh, ta ei ole enam kõige hullem, aga on võimalik edasi minna. Kas teil on oma organist või organism peab käima mitme koguduse vahet, kuidas see jaotus teil on? Tähendab, meil on nõnda, et organist käib kalaiuse kogudust teenimas, hariduselt on ta informaatika, töötab tegelikult veel Jõgeva maavalitsuses. Et see koguduses teenimine on tal niisugune hobi korras. Aga Ta mängib väga hästi, mina olen väga rahul ja kolme-nelja kuu jooksul oleme ühe noorterühmaga siin laulnud, et eile just astusime üles küll esimest korda selle koosseisuga, mis meil oli, aga et noh, üht-teist jõuab, jõuab ta teha nii, et oma kogudus hakkab laulma ka täna olid siin lähedal asuvad luua naishääled, laulmas need oma koori hetkel peale selle ansambli, mis on nüüd koos käinud, ei ole veel mõned aastad tagasi oli siin üks väike üritus, aga, aga see kuidagi ei võtnud vedu. Aga kuidas lapsed või vanemad, Need inimesed, jällegi peale jumalateenistust ma küsisin just need töövaldkonnad, et kas pühapäevakooli on ja pühapäevakool on ja on noorterühm, on täiesti, isegi sel aastal oli tublisti tegusam, kui nüüd pühapäevakoolidega nendega oleme päris palju asju teinud ja seal potentsiaali on ja usutavasti läheb edasi kas seitsme aasta jooksul või kuue-seitsme aasta jooksul on võimalik haarata ühe maapaiga inimesi, kes kuuluvad kogudusse, on nad saanud sina peale sinasõpradeks või on ikka kuuse üllatavaid nägusid? No kindlasti on, tähendab, need mulle oli üllatus, kuldleer nüüd, et vanad inimesed tegelikult ei ole kaua aega üldse tulnud siia ja kui ma nüüd saatsin teateid, et siis neid reageeris ikka 20, et see oli minu jaoks küll niisugune suur üllatus, et vanadest on olnud siin kõik need aastad on, ütleme, üks kümmekond vanemat inimest, kes on käinud kirikus ja keda ma tean juba, mida nad ootavad ja millal nad tulevad. Aga kõik teised, kes on eemal olnud, et need olid need esimene kord, nagu tänasel pidupäeval oli siin hästi mitmekeelseid tervitusi. Kui kaua teil sõbrad on? Juba erinevatest maadest? Täna oli meil siin jah, oli oli Soome kaks kogudust, Igaliste koguduse esindajad ja kaarina koguduse esindajad ja Saksamaalt kaardingi koguduse esindajad. Kõige vanemad koostöösuhted on meil, Igaliste kogudusega on 10 aasta tagused ja kaarina kogudusega vist olid esimesed kontaktid 90.-te aastate alguses üks või kaks ja 92.-st aastast on ka kontaktid kaardingi kogudusega Saksamaalt. Meil on ka veel kontakte Entšerpingi kogudusega Rootsist. Nojaa, endisest Ida-Saksamaalt on koordingi sõpruskogudus, kes on ka nagu meile kaasa aidanud, meie ettevõtmistes on sant möönseni linnast kuid kahjuks Endžepingiiasand meil siin inimesi meil täna külas ei olnud. Tõnu teine, Margit Lail ja Arne tegelema on. Ja selline oligi meie jutuajamine Palamuse kirikus. Eesti luterlik tund. Meie järgmine mõtteline peatus on Narvas. Mitmed kuulajad on pärinud, mis küll on saanud sellest kunagisest kõige kaunimast eestimaa linnast Narvast ja Narva Rotterlikust usuelust olnud ju seal kunagi kolm tegusat kirikut. Ja selle küsimisega pöördusime Narva Aleksandri koguduse hooldajaõpetaja poole, kes on Ülo Vaher. Ülo Vaher teenib mitut kogudust. Põhikogudus on pühajõel, hooldajaõpetajana on ta aga Narva Aleksandri kogudust ja Narva-Jõesuu kogudust teenimas, nii et kuulajaküsimus, mis on saanud Narva luterlikud osa elust. Luterlik kogudus on täiesti olemas Narvas. Narva puhul peab arvestama seda, et kui peale sõda eestlastele tehti raskeid takistusi Narva tagasitulekuks ja aja jooksul on venekeelsete inimestega ta rahvastatud siis ka tänapäevase olukorda on samasugune. 80000 elanikku on Narvas ja nii keskeltläbi 3000 eestlast. Ja see jätabki kõige loomulikuma pitseri Narva luterliku koguduse elule. Kui võrdleme seda linna näiteks Tartuga, kus on suured kogudused ja aktiivne luterlik kirikuelu siis Narva puhul muidugi me ei saa sellepärast samu asju mõjutada, kuna seal eestlaste arv on nii väike. Ja linnas olemine, see hoiab inimesed eraldi. Ja siis veelkordse rahvuslik probleeme, mis koguduse küllaltki tagasi hoidlikutesse oludesse on surunud. 3000 eestlast Narvast kui palju sellest liikmeskonnast kirikusse ka kuulub? Hingede arv on nii keskeltläbi võib-olla 200 inimese juures praegu möödunud aastal makseid liikmemaksu 90 inimest. See arv võib olla tuttav päike, aga tegelikult selle 3000 linnaelaniku kohta näitab tegelikult armastuse oludes koguduse aktiivsust. Kas need on vanemad inimesed või nooremad inimesed, keskealised? Reeglina ikka vanemad inimesed eelkõige need inimesed, kes on koguduse liikmed juba selle sõja eel ja järel. Päris vanad inimesed, seega on ka keskealisi inimesi. Aga noorte suhtes peab ütlema seda, et nii nagu teisedki äärealadelt noored lähevad ära. Eestlased meelsasti Narva ei tule. Ja seepärast noori on üksikuid. Kui palju kirikuid siis tõesti kunagi Narvas oli enne sõda, enne seda, kui vaprad naiskotkad üle linna lendasid. Kirikuid on olnud väga palju, ma kõiki konfessioone praegu ei oskagi öelda. Aga enne teist maailmasõda oli kaks eestikeelset luterlikku kirikut Aleksandri kirik ja Peetri kirik ja peale selle veel soome rootsikeelne kogudus kirikuga. Muidugi oli katoliku kirik õigeusu kirik mis jäi sõjas täiesti puutumata ja kindlasti ka vabakogudusi, kes ka praegu Narvas tegutsevad. Mis on saanud nendest kirikutest, kui hoonetest? Kõik kirikud hävisid peole, õigeusu kiriku. Narva Aleksandri kirik sai vigastada kuid kogudus suutis parandada selle pommiaugu, mis oli saali laes. Torni ei suudetud parandada, kuid peale sõda siiski suudetakse teha. Kasutuskõlblikuks. Ma kuulsin, et kui rongiga Tallinnast Moskvasse sõita ja rong Narva jaamas peatub, siis jaamahoone olla kunagi üks kirikuhoone olnud. Nii see ei ole, aga raudteega on küll see seos, et praegune Eesti luterlik kogudus on raudtee ääres olevas vanas metallitöökojas, mille ta kohandas kuuekümnendatel aastatel kirikuks. Nii et see vanametallitöökoda anti kogudusele kasutamiseks Jah, anti kasutamiseks, kui võeti ära Aleksandri kirik, mis tollal oli täiesti kasutajaks kõlblik. Mis sellest kirikuhoones sai? Nõukogude valitsus võttis ära. Ta soovis lihtsalt kirikule survet avaldada ja tehti sinna lihtsalt alkoholi lodu ja hiljem jäise hoone saatuse hooleks ja hakkas lagunema. Lagunemise tulemust võib tänu igaüks Narvas näo. Aga kas alkoholi ikka kirikus sees on? Muidugi neid alkoholikaste ei ole, aga on alkohol inimestega, kes seda on joonud ja siis seal vahest varju otsivad ja tuld teevad ja võib-olla isegi magavad. Algne kirik on lagunemas. Kuigi riigi poolt siiski aastal on alustatud kaotuse taastamist. Kirikute juurde on käinud juga kalmistud kuhu siis jääb selle laguneva kiriku kalmistu ja mis olekusse on? Kalmistud oma eesmärgilt on praegu veel lahtised vanad kalmistud, mis on jõe ääres need tavaliselt osutata pealematmiseks. Narval on uus kalmistu. See on linnast väljas, Narva-Jõesuu poole nimetataks seda. Riigikülakalmistuga. On suurlinna, et neid vanu kalmistuid hakataks kasutama, aga praegu majanduslikel põhjustel on see lahtine. Kuivõrd koguduse mõttes kutsuvaks, te olete suutnud teha tolle metallilao, mis nüüd on, kui koguduse kirik? Ma nüüd oma osa julgesin rõhutada. Pean ütlema Narva kogudus jumalateenistuse aktiivsuselt on väga hea. Tavaliselt ikkagi kusagil 25 inimest tuleb pühapäeval kohale. Kui mõtleme, et 90 maksumaksjat on ja ja selline arv tuleb kohale, siis see on väga hea aktiivsuse näitaja. Vanad inimesed, kes on Narvas elanud, oma elu sellega sidunud, näinud seda vana kirikut ja ka nüüd kohandanud selle metallitöökoja kirikuks peavad seda armsaks ja hea meelega tulevad sinna. Kuivõrd unenäoliseks võivad jääda soovid et Narva Aleksandri koguduses taas laulaksid koorid ja käiksid koos lapsed ja oleks selline terve põlvkondi siduv usuelu? Konkreetselt ma sellele ei saa vastata. Muidugi lootus on, et need inimesed, kes Narvas on, ma mõtlen nüüd eestlasi et nemad võiksid Oda luterliku koguduse liikmeks ja et kasvaks ka kogudest välja inimesi, kes tahaksid laste tööd teha, noortetööd teha, muusikatööd teha. Et koguduse aktiivsus kasvaks ka majanduslik alus saksule. Et oma vaimulik tuleks. See ei ole päris võimatu. Aga ma arvan, et päris kohapealsete vahenditega seda ära ei tee, et siin on vaja ka üldkiriklike projekte. Kiriku juurde toomiseks ja siis kindlasti ka Narva puhul. Need asjad paranevad. Teie kui Narva Aleksandri koguduse hooldajaõpetaja. Millised oleksid teie soovid? Kui teil oleks võimalik soovida nii Eesti Evangeelsele luterlikule kirikult kui Eesti vabariigi valitsuselt seoses vaimueluga Narvas. Millised oleksid teie soovid? Ma sooviks kõigepealt, et kogudus enam kasutaks neid võimalusi ära, mis demokraatia meil on andnud, et kogudus järk-järgult õpiks ja aktiivsemaks. Kaks võib-olla meie kirikuvalitsus peaks Narvat rohkem silmas pidama, tema probleemidega ka ja teda aitama. Meil on küll kogudused iseseisvad juriidilised isikud aga võib-olla see Tähelepanu Ki oleks kohal innustav. Ja praegu valitsuselt ootaks, et ta soodustaks eestlaste minemist, aga seda eelkõige majanduslikult. Etoga soodustaks selts Eesti maja tegevust, kus saaksid kohalikud eestlase kokku tulla, omavahel suhelda ja kus ka oleks pind luterliku kiriku kohalike eestlaste kokkusaamiseks. Kogudus on küll väike, aga ta on tubli. Ja praegu on ikkagi lootus, et asjad paranevad. Et ka need inimesed, kes näevad asju tumedates toonides võiksid seda helgemalt näha ja eelkõige oma panust anda. Selleks, et koguduse elu edeneks Jah, just nii, sest kogudus, see oleme ju meie inimesed, kes me võiksime ja kas me peaksime olema ka oma õpetajale toeks. Ajasime juttu Narva Aleksandri koguduse hooldajaõpetaja Ülo Vaheriks. Wen laul on kuuma töö. Üheskoos. Üheskoos vennaga mon oma üheskoos ka mon oma tee. Oktoobrikuu keskpaiku toimusid Haapsalu toomkiriku päevad. Don kiriku taaspühitsemise eest möödus 110 aastat. See on taaspühitsemine, aga kiriku ajalugu on palju pikem. Üle seitsme sajandi ja võib-olla rohkemgi vana. Millele te mõtlesite eriliselt neid päevi Haapsalu toomkirikupäevi korraldades? Praost Tiit Salumäe, meie. Soov oli tulla jällegi natukene kiriku müüride vahelt välja ja peatada sõda. Meie linnarahvast üheks hetkeks. Ja panna mõtlema erinevaid vanuserühmi, sellele, kus kohas me tegelikult elame. Mis on selle koha taust, milline on see koht praegu ja selleks töötasime siis umbes aasta aega nende päevade ettevalmistamiseks, et ta haaraks võimalikult erinevaid kontingente lastest kuni vanade inimesteni välja. Noortest, kes tahavad võib-olla oma liiki muusikat Gregoriani muusikani välja teadusest ja kiriku ajaloost kuni selle praktilise sõnumi, mida meil nüüd on öelda. Nii et see oli meie silmade ees, kui hästi ta õnnestus või ei õnnestunud, see on nüüd ajaloo otsustada. Aga juubelitest on muidugi alati suur kasu. Midagi saab valmis, mingit tööd, mida ikkagi edasi lükatakse, saavad tehtud. Ja sellekordne. Üritus oli selles mõttes väga rohkelõikusega. Andsime välja kiriku kroonika aastatest 1849 kuni 1940 erakordne materjal, see on selles mõttes ainulaadne väljaanne. Et ta on nüüd ilmunud kõrvuti kahes keeles. Saksa-eesti keel kõrvuti, saime valmis samuti asja, mida oleme mitu aastat plaaninud kiriku ajaloo videofilmi mida siis kiriku Muuseumis saab näidata voldikud, uued tõlked, postkaardid? Tähendab, see oli, ütleme, see pool, mida me ühiskonnale võisime sel korral pakkuda. Erinevad kontserdid, palvused, ajaloo konverents, kuhu oli kokku tulnud aukartust äratav seltskond. Nii et võib öelda, et seal olid kõik inimesed kohal kellel selle teema kohta Eestis üldsegi midagi ütelda. Ja selle pika ajaloo meeldetuletamiseks see oli samuti nagu õnnelik kokkusattumine. Et oli ka mälestustahvli avamine selle toomkiriku ja piiskopkonna rajajale, piiskop Herman puks öödenile medalid jällegi puks öödeni järeltulijad tellinud ja, ja samuti plaaninud välja panna, jätnud selleks ajaks teostus. Haapsalus on nii suur toomkirik kui ka vähem, Jaani kirik võib olla kaugemal seisvad inimesed, kes ei ole Haapsalu nii lähedalt seotud, küsivad, et mis on mis? Ja selleks peab jällegi ajalukku tagasi minema. Muidugi keskajal oli Haapsalus mitu kirikut, seda on nimetatud ka pühavaimu kirikut. Muidugi Se pühale Johannesele pühitsetud toomkirik algselt siis oli oma suursuguluses piiskopilinnuses ja sinna ei saanud ka kõik inimesed alati ligi, kui olid sõjaolukorrad või rahutused. See oli siiski kindlus. Nähtavasti kusagil reformatsiooniaja paiku on tekkinud ka siis üks kogudus, mida nimetatakse Nikolai koguduseks. Räägitakse Nikolai surnuaiast ja praeguste arusaamiste järgi on see siis praegune Jaani kirik. Kui nüüd don kirik lagunes ja seal ei olnud enam 150 aasta jooksul teenistusi siis tuli kogu kiriklik tegevus üle Jaani kirikusse. Seal olid koos nii hästi eesti kui saksa kogunes. Ja selles mõttes ka nüüd kiriku taasavamine. Me jäime selle vana põhimõtte juurde, et me ei tee mitte ühte kogudust juurde vaid see on ikkagi see haapsalu kogudus, kelle käes on need kaks kirikut, nii on ka ajaloos olnud. Ja selles mõttes oli küll saksa kogudus ja eesti kogudus aga siiski kumbagi üks ja nendel kummalgi oli ka üks õpetaja, nii et pastor sur, müülen, kelle järeltulijatega nüüd on kontakt ja kes lubavad järgmisel aastal oma terve suguvõsaga külastada Eestit Haapsalut ja siin pidada oma suguvõsapäevad oli nii hästi eesti kui saksa koguduse õpetaja. Ja alles esimene Eesti õpetaja oli Konstantin, kes tuli peale seda, kui saksa kogudus oli oma tegevuse lõpetanud, sest sakslased olid lahkunud. Kui suur on tänasel päeval Haapsalu kogudus ja mis on teie traditsioonid? Kogudust võib hinnata väga erinevate kriteeriumide järgi kus kaks või kolm on koos, minu nimel tähendab see nii-öelda koguduse tuumik, kes tunneb tõesti, et ta ei ole mitte see, kes aastas kord kirjutab pangatšeki oma ülekandega või toob oma annetuse. Nii, et neid aktiivseid inimesi, kes on laulukoorides pühapäevakoolis, erinevate tööviisidega otseselt seotud, on vast nii suurusjärk üle 200. Tegelikult liikmemaksu maksab umbes 500, liikmemaksu peaks maksma umbes 800 inimest, aga need on siis nii-öelda see tööjõureserv, kes kord maksavad ja kord ei maksa maksavad üle aasta või kuidagi teatud rütmiga või siis, kui peres juhtub keegi surema. Aga kui me paneme siia juurde nüüd need pered siis me võime öelda, et, et umbes paari 1000 inimese ümber on kes on kirikuga siiski lõdvemalt või tihedamalt seotud. Kunagi korjas helilooja Cyrillus Kreek just Läänemaalt üle 2000 eesti vaimuliku rahvalaulu. See tähendab, et see kant on väga sügavate tugevate traditsioon toonidega. Kas see vaimsus Haapsalu kandis tänasel päevalgi mingil kombel tunda annab? Ja mis muusikasse puutub, siis otse kindlasti breigi juubelile väheneb, nüüd detsembri algusesse toob kokku palju lauljaid ka väljastpoolt Haapsalut. Aga meie koguduse ma ütleks, et et nii-öelda poleks põhiline tegevusala, ongi kirikumuusika, on need mitmed laulukoorid ja paljud inimesed näevadki oma konkreetset ülesannet kiriku juures. Muusika. Kuidas te talletati oma koguduse ajalugu? Rääkisime siin videofilmist aga kirjasõnas pildis, kuidas jäädvustub teie koguduse ajalugu? Fotoarhiiv on, ma usun, päris tõsiseltvõetav. Meil on niisugune kohalik nähtus nagu Arvo tarmula kes kohaliku lehe fotograafina pildistab praktiliselt kõiki üritusi. Ja tänu sellele on nüüd aastatega kogunenud väga hea fotoarhiiv ja toomkirikupäevadeks oli ka näitus kiriku sündmused piltide kaudu. Muidugi jäävad järgi aruanded, sõnalised, aruanded aastatest, mida ma olen kirjutanud oma kaastöölistega umbes kaks, 30 lehekülge aastaaruanne aga nii nagu minu eelkäijad on kroonikat pidanud, siis selle rütmiga ei ole mina veel harjunud. Vene ajal oli parem, et mida vähem sa kirjutad, et peaks nagu kirjutama, aga korraga on päris raske hakata kirjutama. Mida tahaksite kaasa öelda oma inimestele oma koguduse liikmetele? Tänases saates? Me tahaksime, et see reservaktiivseks tuleks. Et me ei pane nendele paarile 100-le veel järjest uusi kohustusi juurde vaid et need, kes praegu on nüüd aastaid puhanud värske jõuga juurde tuleksid ja küsiksid, mida mina oma koguduse heaks teha saad. Eks niiviisi võiks igas koguduses olla mitte ainult Haapsalus. Tänu praost Tiit Salumäe. Urmas Nagel Hiiumaal on hästi mitu kogudust ja kaks kirikuõpetajat. Kui mitu kogudust sinul niisugused päris omad on? No mul on nagu kahe koguduse õpetaja aseme, siis Käina ja ja Emmaste eeskätt, kus ma elan ja nagu pea kohtun Gemmaste. Ja lisaks on siis veel käin alu Nabi kirikuks Kassari kabel. Ja Emmaste kogudusel Mansbega. Emmaste valla piirides on veel meil hooldekodu ja sealgi Ma pean jumalateenistusi käimisel. Kuuldavasti te saate oma inimestega väga sagedasti või rohkem kokku, kui tavapärased jumalateenistused on kontserdid ja lehtedest ikka on ühte ja teist lugeda. Nojah, eriti suveti, sest vahepeal on see elu nagu kahetine, üks on see suveelu, kus on palju külalisi ja palju inimesi käib ja ka sellist kultuuriprogrammi pakutakse rohkem. Suvel on selline tardumine rohkem ja, ja tõesti, ainult selline kogudusesisene sisene elu võib olla valdav. Aga suviti üht-teist me siiski teeme ja mõned asjad on nagu kujunenud traditsiooniliseks. Näiteks kassaris on iga kuu, esimesel reedel on siis mingisugune kontsert. Ja ma olen sellele pannud isegi mingisuguse üldpealkirja kolm risti Kassari kohadest kolm suvekuud on ja kolm sellist kontserti, need on siis just sellist kammerliku laadi kontserdid ja põhimõtteliselt kõik väga erineva ilmelised. Muusikat Eikimatlik mängis Bachi, palu lautomuusikat ja, ja noh, ühe kontserdi ausalt öeldes olin ma sunnitud ise tegema, kuna esinejad, aga kes oli kutsutud, ei saanud tulla, ajas mulle muud midagi üle, kui ise teha seda nii-öelda esimese avakontserti ma tegin isegi ise tähendab seal kasvades. Ma tean, ütleme Käinas on meil kahjuks enne suuremat, olen üritus on päev Käina kiriku juures, mis on võib-olla selles mõttes olnud oluline, ta on tehtud koos vallaga. Sest me oleme kutsunud sinna küllaltki häid esinejaid, meil on seal esinenud nii Tõnis Mägi kui ramm, kui Tallinna poistekoor ja Siiri Sisask ja saksofonikvartett ja, ja mida veel. Ja noh, arusaadavalt ühel väiksel kogudusel ja need Hiiumaakogudused kõik väiksed on see täiesti üle jõu käiv asi, kui ei saaks kuskilt toetust ja noh, see ongi nagu selline ta mingis mõttes asendab nagu vallapäeva. Aga eesmärgiks sellel on tähelepanu pööramine nendele varemetele, see tähendab kiriku varemetele miski väinas on. Et võib-olla kuidagi teadvustada seda mõtet, et Käinas võiks samuti kunagi jälle nagu oma kirik olla. Ja see on meil iga aasta augusti esimesel laupäeval. Ja kestab tõepoolest, terve päev on nii, et noh, ta algab kuskil lõuna ajal ja lõpeb siis südaöise jumalateenistusega varemetes on siis tavaliselt olnud kell 11, kuna ta koos vallaga ja eesmärgiks on ka selline nagu kiriku teadvustamine väljaspool kirikumüüre siis on meil seal noh, mõeldud lastele, nendega seal mängitakse sellel aastal oli näiteks meelse piiblibuss misjonikeskusesse oma programmiga siis on seal isegi spordivõistlusteni välja, mida seal kohalikud sporditegelased teevad ja lisaks siis veel veel mitu kontserti ja muud taolist, nii et noh, näiteks need on sellised asjad, mis on mis on meile nagu iga-aastased ja ma loodan, et Emmastest saab selleks nüüd selline saare vaimulik laulupäev, mis väga hästi õnnestus sellel aastal ja meil on kindel plaan seda jätkata. Kui hästi see õnnestus? Üle ootuste sellepärast, et noh, ausalt öeldes see laulupäev on midagi sellist veidikene vana, isegi arhailist kõik teavad, et kirikusse tulevad kirikukoorid ka need ju mingisugused superkoorid meil ei ole, kus sa neid väga häid lauljaid ikka palju leiad. Ja noh, ma mõtlesin, et nad kõigepealt, et seal rohkem tegijatele endile, et tuleme kokku, peame koos palvuse, laulame tund aega, joome kohvi ja läheme siis laiali rahulikult tagasi. Aga esiteks oli üllatavalt palju rahvast, kes oli tulnud seda programmi jälgima ja lisaks, kas oli veel meil selline üllatuskülaline selli portlandi segakoor, kes oli siis nagu külalisena ja laulis ka ühe pooletunnise programmi seal kirikus ära ja võib-olla noh, ma vaatasin isegi seda, et et sageli me nagu kirikus mõtleme, nõnda et tingimata peab olema midagi põhimõtteliselt uut iga kord. See noh, maailmas on ka ju meil seal praegu selline nagu arusaam, et päev on alles siis täisväärtuslik, kui me jälle kogeme midagi täiesti uut, mida mingil juhul varem ei tohi olla. Aga nüüd ma tasapisi vaadanud, et vähemasti kirikus küll sageli need kõige klassikalisemad asjad töötavad kõige paremini sest siis on kõigil selge teadmine, mis toimub. Ja noh, ütleme see vaimulik laulupäev, mis kõlab ülitagasihoidlikud võrreldes kõikvõimalike üritustega, mida on võimalik teha praegusel ajal on just üks selline midagi väga klassikalist ja mis samal ajal kõigile inimestele on nagu üheselt arusaadav ja mõistetav milleks kokku tullakse? Et noh, seal jääb domineerima siiski see kiriku sõnumi pool mitte meelelahutuslik puua, mille vastu ei ole midagi, aga noh, mis on, kahtlemata on, on ikkagi teisejärguline asi. Et kõiksuguseid kontserde võib teha. Meil oli sellelgi suvel, rändas ju, Meie kuulus klaveripoeg ringi, klaveriga rannabki pidas kontserdi Emmaste kirikus, mis läks väga hästi, vaata ja inimesed olid, olid seal rõõmsad. Aga noh, need on sellised asjad, kus võiks pigem öelda niimoodi, et kirik aitab kaasa sellisele kohalikule kultuurielule. Ja see ongi selline täiesti kindel, üks osa saare kontsert elust, mis toimub kirikutes. Aga selle kõrval on kindlasti vaja just selliseid, küllaltki klassikalisi ja isegi mingis mõttes heas mõttes konservatiivseid asju. Et siis ei lähe nagu eesmärk häguseks. Muusika on läbi aegade meid ühendanud, see on teada, kallis tõde. Ma arvan, et sinu koguduse rahvas võib-olla õnnelik veel selleski mõttes, et neil on õpetaja, kes ise laulab, mängib ja kirjutab laule, mis inspireerib sind laule looma. Ma olen sellega nii kaua aega tegelenud, et ma mäletan, et kui ma õppisin kitarril kaks tuuri selgeks, siis ma tegin esimese laulu ma jõudnud ära kannatada, kuni ma ülejäänud viis tükki või 10 tükki veel selgeks õppinud. Ja see oli umbes kuskil, ma olin 14 või 13. Ja siis ma vahepeal olen niimoodi vahelduva eduga, aga alati ainult noh, sõpradele ja hobi korras sellega tegelenud, aga, aga see on midagi sellist. Kunagi lugesin sellist, Vladimir Võssotski oli seal kuskil kirjutatud, kui ta ütles, et noh, et tema ei ole loomulikult mingi üldse mingi laulja, aga ta lihtsalt peab välja Harjumaa selle, mis tal hetkel oluline on. Ja noh, mingis mõttes on minuga ka umbes niimoodi olnud, et ma neid laule teinud rohkem. Sellepärast et mul on tunne, et ma saan selles midagi vabamalt väljendada kui, kui mõnedes muudes asjades mulle oma Kuidas sa tunnetad oma inimesi, nende vaimseid küsimisi, nende otsimisi, nende leidmisi ja mis üldse sinu jaoks tähendab koguduse kasv? No aga ma usun, et nii nagu praegu me kogu kirikus ei saa öelda, et meil oleks millegiga väga palju kiidelda. Hetkel ei tule inimesi massiliselt kirikusse. Hetkel me siiski oleme endiselt ilmsesti misjoni kirik siin kohapeal. Mis on muutunud, ütleme selle viimaste aastatega kindlasti see, et on tekkinud üldse inimesed kellele sa võid toetuda mingis mõttes kapse, õpetaja noh, selline ainuliidriroll veidi muutuma, ta ei, ja enam kõike ära tegema, ta ei pea enam kõigesse süvenema, on inimesi, kes suudavad seda vastutust koos õpetajaga kanda. Aga millised küsimused ja see on üks keeruline probleem kiriku ees, et kuidas ta seda oma sõnumit suudab anda niimoodi edasi, et see puudutab inimest selles ajas sõela. Sellepärast et kui inimene tuleb oma probleemidega oma küsimusega kiriku juurde siis ta ootab sealt just nendele küsimustele vastust. Aga ma olen vahel pannud tähele, et Me kirikuga anname vastuse kuidagi abstraktne väiksele inimesele. Selles mõttes, et, et me, kas tundub vahel see küsimus liiga tühine igaviku seisukohad või Me armastame kõnetada kaks inimest, kus, kus küll me saame võib-olla väljendada oma originaalsust, oma mõtteid ja küllap ka neid asju, mis on palvesseebinenud. Aga me ei suuda, aga mitte alati seda inimest sellise tõsidusega võtta, nagu teda võtta oleks. Kui siin muutust ei tule, siis inimene lihtsalt ei esita neid küsimusi kirikule. Räägib ja küsib seda kusagil mujal. Ja loomulikult ustav usklik inimene, kes on kiriku leidnud, kellel on see jumala puudutus olnud tema elus tema muidugi käib alati kirikus ja osaleb ja nii edasi ja talle ei ole, ta ei kritiseeri ja ta on rõõmus. Aga probleem on just raevu noorema põlvkonnaga. Et ta peab siiski hakkama samuti tundma. Tõepoolest, kirik vastab nendele küsimustele, mis on sügavalt eksistentsiaalsed, mis on elu ja surma küsimused. Mitte et ta lihtsalt teatab midagi, mis on küll kiriku institutsiooni jaoks väga oluline ja põhjapanev. Aga mis jääb, noh, ikkagi katest pidi kaugeks ja noh, mina olen nagu püüdnud küll enda meelest, kuigi noh ega seal pole alati loomulikult välja tulnud nagu püüdnud võtta inimese küsimist tõsiselt. Sest sellel hetkel, kui see inimene tuleb sinu juurde oma probleemidega oma mõtetega, siis see on kohtumine jumalanäolise olendiga, saansult, kohtumine suveräänse maailmaga ja sellel hetkel ongi see väga tähtis. Tänase saate viimased jutud olid koos Käina ja Emmaste koguduste õpetaja Urmas Nagel iga. Aga me käisime külas veel Palamuse koguduses. Rääkisime Narva Aleksandri koguduse elust ja meenutasime Haapsalu toomkirikupäevi. Aga kuhu me võiksime oma mikrofoniga järgne kord tulla? Kutsuge meid külla. Meediakeskuse Eesti luterlik tund aadress on Tallinn 10 130, kiriku plats kolm. Ja toimetusse saate helistada ööpäevaringselt telefonil kuus 314 311. Tallinna number kuus, 314 311. Tänane saatejuht oli Ene Pilliroog ja meile laulis misjonikoor Maarja vardja juhatusel. Eesti luterlik tund.