Tere õhtust algamas sarisaates Ristteel ajavad juttu Räpina Miikaeli koguduse õpetaja Urmas Nagel ja saatejuht Ene Pilliroog. Saade ristteel on valminud koostöös meediakeskusega. Eesti luterlik tund. Muusikat pakuvad Bryan Adams, Sarah Bratmania, Kadri Hunt koos ansambliga. On augustikuu, ühe imeilusa päikeselise reedese päeva õhtu siin Räpina koguduse pastoraadist mis on ka õpetaja Urmas Nagel kodu. Mina sõitsin siia Räpina linna Tartust reedeses hästi täis bussis, inimesed sõitsid koju, väga soe tunne oli vaadata, kuidas nad erinevates paikades bussist maha pudenesid. Kuidas mehed tegid? Kes veel heina, kes juba lõikas vilja. Kuidas metsades kasvas stseeni, mida oli näha isegi bussiaknast. Ja kui me Urmas nägeliga siin Räpina linna vahel jalutasime, siis linnainimesena ma ohkasin puravikud ja krõpsikud ja mida kõike kohe linnas sees. Ja oli üks jalgpalliväljak, kus kasvas puravikke. Nii kui seeni. Urmas Nagel, sina tulid siia Räpina linna Hiiumaalt. Kuidas see sinu tulekuni? No mingis mõttes on ta nagu kodule lähemale. Sest. Ma olen sündinud ja siiski märgatava osa oma elust Tartus. Nii et selles mõttes ma tulin nagu kodule lähemale. Aga noh, need üleminekud või kohamuutused, eks nad on ka õpetajate elus enamasti üsna loomulikud, nii nagu teistegi ametite puhul, et et mingis suhtes üks koht no ei saanud öelda, ta ammendakse ennast vaid vaid vähemasti olen mina küll seda meelt, et enamasti siiski päris esimesse kohuta ei jäeta vaid minnakse edasi. Aeg on selline õpipoisi, sellesse ametisse sisseelamise aeg. Ja vähemalt elu esimesel poolel, ilmsesti tahad sa seda tööd googelda väga erineval viisil ja, ja ju siis ka erinevates paikades. Ehitluse nalja kogesid sa oma 10 aastat vist. Kuidas siin Räpina kandi inimesed hindlastega võrreldes on? Hiidlaste nalju sai kuuldud päris palju ja loomulikult on olnud Hiiumaa midagi väga olulist ja pöördeliste minu elus. Ja jääb selleks igal juhul. Aga siinne maastik on nii nagu maastik on teistsuguse mon mägesid järvesid. Ja Hiiumaa selline lauge ja metsana valdavalt. Aga inimesed siin igati õige, mitmes mõttes teised? Kõigepealt märgatavalt temperamentsemad. Isegi kohati väga emotsionaalsed joon siin ka mingisugust mõjusid, võib-olla ida poolt meile natukene, aga igatahes on nad emotsionaalsed üsna avatud, väga kiiresti oma arvamust välja ütlevad. Ja oma suhtumisi väljendavad millel, nagu alati on omad nii negatiivsed kui positiivsed momendid. Et võib-olla see on üks esimene asi, mis nagu silma torkab temperamendi erinevus rannarahvas ja saare inimene on, on nagu vähem aldis ennast väljendama ja selline veidi võib-olla, võib-olla pikaldase ja, ja ei ütle nii kiiresti ei, ega jaa. Siin on, need asjad käivad kiiremini. Soopere jõudis Räpinasse loomulikult alles juunis, siis kui lastel kool läbi sai, nii et lastel seisata kõik see tuttavaks saamine sügisel koolis veel kõik ees, aga sinu tegemistest ja see, kuidas sa oma kirikust rääkisite kogudusest ja nendest varadest, mis kõik kiriku koguduse juurde kuuluvad. Ja see näitas seda, et sa oled niiviisi juba täielise peremehe pilguga omaks võtnud ja ja ennast selle eluga siin hästi kurssi viinud. No eks ta on praegu ikkagi sisseelamisaeg, ma olen tõesti siin olnud viis kuud ja kuna tegemist on küllalt suure kogudusega nii eesti mõistes ja, ja suurte traditsioonidega kogudusega siis on see ikkagi tõesti eales alguse sisseelamise aeg. Aga jah, ei, pean ütlema, et ma tunnen ennast siin päris hästi ja üllatavalt koduselt väga ruttu, ma nagu elasin selles mõttes sisse, tekkisid sidemed, inimestega on väga palju küllakutseid. Ta on juba jah, tõesti kümneid ja kümneid inimesi, kellega ütleme, tihedamalt läbitud ja see kõik muidugi väga kiiresti toimunud. Ja kuna ma olin siin tõesti kolm kuud üksinda, siis ma tegin ka endale selliseid 12 14, tunniseid tööpäevi ja kus toimus kogu aeg mingeid üritusi ja küll ma siin üritasin neid noori kokku koguda ja ja natukesehaaval, seega on õnnestunud ja, ja ennast noh, noh, nagu põhimõtteliselt kurssi viia koguduse erinevate ülesannete ja inimestega, kes siin minu ümber on. Ja sa ütlesid, et inimesed tulid oma mõtete ja rääkimistega sinna juurde lausa varavalges ja hilja õhtul. Nojah, siin seda on olnud küll, et tullakse juba hommikul asju ajama ja nõu küsima ja oma mõtteid vahetama ja ega siin õhtu tundidelgi oli ikka alati majas inimesi, keda, Küllap sellel tulemisel oli veel seegi mõtet, kuidas sisus õpetajahärra on, et ikka võrreldakse eelmisega ja veel eelmisega ja veel kaugematega ja see võrdlus ikka on täiesti olemas ju. No ja see on vist ilmselt üks mingi paratamatu asi jälle, et ma ei tea, kas ikka tullakse järele katsuma ja uurima, mis, mis ma endast kujutan ja Räpina koguduses on olnud väga pikka aega üks õpet, Johannes selg, kes on siin olnud ligi 40 aastat. Ja kuna ta oli siin hästi populaarne, siis on ka vist üsna paratamatu, et kõiki järgnevaid nii või teisiti kuidagi võrreldakse. Võrreldakse ka temaga ja ta nagu vanemate inimeste meeltes väga tugevasti kinnistunud ja see on ka selles mõttes olnud selline huvitav kogemus, et mida mul jälle Hiiumaal nagu ei olnud. Seal olid siiski õpetajad üldjuhul veidi vähemat aega paigas ja ja mulle tundub ka, et siis nii legendaarseks keegi muutunud. Mulle tundub, et sul Hiiumaal ei olnud ka veel seda kogemusteta oleks suhteliselt mitmeid erinevaid rahvusi nagu selle väikese pinna peal koos elanud ja ja mitte ainult rahvusi, vaid ka erinevaid usulisi kombeid ja liikumisi ja tabasid kas või luterliku kiriku sees. Jah, muidugi, eks iga nurgake siin Eestis on ka eripalgeline ja ja siin kahtlemata on väga palju erinevad just seotud sellega, et kirik on siin märksa väekam ja jõulisem ja tugevasti esindatud kohalikus elus. Ega sellest ikka ümber ega mööda ei saa siin Räpinas. Nii et kirik on tõepoolest keset linna ja töötegijaid on ju päris palju nii vabatahtlike kui palga rahalisi on erinevaid selliseid struktuure, mis ei ole samuti enamikele kogudustele tuttavad, nagu meil on koguduse hooldekodu ja ja, ja veel õige mitmeid muid asju. Et noh, siin on nagu väga oluline see, et noh, need erinevad lülid ikkagi töötaksid nagu ühe eesmärgi nimel ja ja, ja noh, sellist tasakaalustavad ja ja siis ka innustavat rolli tuleb siin täita vaieldamatult. Teedele viie kuu jooksul sa ei ole tunnetanud Räpinas olles, et kirik seisab küll keset linna, aga justkui nagu omaette võõrkeha, ilma et lastaks sekkuda ja ilmat sekkuks ja oleks osaline inimeste elus. Ei, seda küll ei ole, kõik, mis kirikus toimub, on alati ääretult laia arutuse objektiks ja kõike arvutatakse nii positiivseid kui negatiivseid momente, mis kirikuga võivad olla hetkel seotud või ja kuna kogudus on Erkki suur ja me loeme siin luterliku tagapõhjaga inimesi umbes 3000 koos ristitud lastega, siis seda küll ei saa öelda, ta on ikkagi üks. Ma julgen nii-öelda kõige olulisem organisatsioon siin, nii nii selle suuruse poolest kui ka oma mõjujõudu. Kas sa praegu tead juba selle viie kuu jooksul, kas näiteks Räpina kogudus, kas see suurus on olnud selline seisev stabiilne suurus või langev tõusev? No tähendab, ta ei ole teinud läbi väga suuri kõikumisi, loomulikult on tema arv vähenenud nii nagu paljudel teistel kogudustel nagu peaaegu kõigil eesti kogudustel võrreldes mingite aegadega. Ja ütleme, kui võtta siia sisse revolutsiooni ajal 90. aastate alguses, siis oli kahtlemata tõusuga siin ja pärast seda on ka toimunud lähenemist. Aga ta on püsinud siiski üllatavalt stabiilsena. Ja ma tean seda, et ka siin nõukogude ajal on alati käidud kirikus ja ristitud lapsi ja on olnud suured leerid ka veel kümnendatel aastatel ja nii edasi. Nii et, et päris tasalülitatud ei ole seda kirikult suudetud kunagi. Ja praegugi ma näen, et et sellist normaalset kiriklikku tööd, see tähendab laste ristimisi ja muid ametitalitusi on siin ikkagi küllaltki palju ja on üsnagi normaalne see, et et näiteks lapsed saavad ristitud ja ja selle eest muretsetakse, kui ei taipa veel vahel noorem põlvkond oma lapsi ristima tuua, siis tulevad vanaemad ja vanaisad asja arutama, mis teha ja ja et ma peaksin ikka nendega rääkima ja, ja midagi ette võtma. Edasi. See on küllaltki oluline, mis, mis kirikus toimub ja, ja mida kirik ka siis ilmsesti kuulutab. Me jalutasime õhtupoolikul Räpina kirikus ja see kirik oli selline värskelt rahulikult hingav paik väga korras, väga hea, puhta õhustikuga ja selles kirikus oli veel mitmeid ruume mis mööda treppe ikka üles ja ülespoole viisid, kus oli mitmeid selliseid väikseid saale, kus on võimalik erinevaid asju läbi viia seal pühapäevakoolitööd ja ja muidki tegemisi oli hoole ja armastusega galerii peal ritta seatud erinevate aastate leeri pildid, Krist hoolt ja armastust selles kirikus kui hoones. Hääl tulijal kohe tundaja. Leida, et see on üks niisugune elav paik. Ja see kahtlemata annab jõudu juurde, et vaat, siin on kiriku eest alati hoolitsetud ja alati on kirik korras ja õpetaja ei pea selle üle muretsema, et kas kõik asjad on paigas ja kas on ära koristatud ja ja tagasi kõik see kirikuelu juurde. Paratamatult kuuluvad sellised argiprobleemid ja koristamisküsimused. Need toimuvad siin kuidagi märkamatult, selleks on olemas piisavalt inimesi. On olemas juhatuses meil moodustatud toimkonnad. Meil on erinevad toimkonnad, diakooniatoimkond, toimkond, Jaagurv toimkond, nuusude toimkond, kuhu siis igasse toimkonda kuulub kolm kuni viis inimest kes siis vastutavad ühe või teise töölõigu eest meie kirikus. Siin on säilinud veelse kiriku vanemate traditsioon, mis tähendab seda, et kirik on küllaltki heades sidemetes, erinev vaata küladega. Nad kirikuvanemad on pärit erinevatest küladest ja esindavadki selles külas siis ka kirikud ja saavad seal anda edasi informatsiooni. Ja ka vastupidi, mina saan nende kaudu teada probleemidest. Kui on vaja kellelgi minna kodust armulauda andma või, või midagi muud taolist siis mindi, informeeritakse sellest vähe sellest, mul ei ole hetkel siin sõidukeid, siis kirikuvanemad viivad mind kohale, kui selleks vajadus on. Ja neid inimesi, kes nagu kiriku eest hoolt kannavad, on siin tõesti üsna palju ja seda kõike peetakse väga tähtsaks kõike seda heakorda ja ja seda on tõesti siin tunda ja mul algusest peale nagu väga hinge läinud, et ma näen, et inimesed vajavad seda kõike ja nad armastavad oma kirikut ja jaama puudust ja küllap on siia ka maetud üks selline põhjus, miks hoolimata aegadest ja moodidest on siin kogu aeg olnud ikkagi tugev, jõuline koguduse elu. Ja on olnud piisavalt eest palvetajaid, töö tegijaid. Nii et et selles mõttes võiks ju seda paika. Ma muidugi ei armasta selliseid võrdlusi, sest need on alati mingis mõttes ka tinglikult, aga siiski pidada suhteliselt väga kirglikuks kandiks. Sa ütlesid kirikus olles, et sinu teenistustel on palju rahvast, punkt üks. Ja et teie teenistustel on rohkesti eestpalveid. Jah, tähendab see, palju see on jälle seesama asi, et noh, eks peaks olema alati puupüsti täis, ütleks ju kirikuõpetaja ja peaks palju rohkem olema. Aga noh, siin käiakse suhteliselt hästi, osaletakse kirikuelus ja jumalateenistustel ja ja sellised küllaltki suured arvud maakoguduse kohta võivad kohati lausa vahel müstilisena tunduda, mõnes teises paigas. Siin seda tuleb ette. Ja ma arvan seda, et siingi on just see-eestpalve roll väga suur, siin on tõesti harjutud paluma kõikvõimalike asjade eest oma lähedusse tervise. Kui on perekonnas Algkooliprobleemid kõige eriskummalisemaid palveid tuleb siin aeg-ajalt kanda jumala, et mida inimesed on hetkel oluliseks pidanud. Ja võib-olla see on tõesti olnud üheks selliseks, kõige olulisemaks selliseks kasvatamise abiliseks. Et inimesed paluvad üksteisest mis ei ole jälle ju võib-olla nii väga tavaline meie kirikus ja ma tean, et eestpalvealtar on sageli paljudes paikades üsna tühi. Et see on küll siin, mis, mis kohe ka algusest peale nagu torkas silma ja ja millega ma nüüd juba ole nagu ära harjunud, et ikka igal pühapäeval tuleb kellelegi või ja millegi eest paluda. Ma arvan, et siin kohas oleks paslik rääkida tänastele kuulajatele mida tegelikult tähendab eestpalve, mida me mõistame eestpalve all. Eks inimesed on meile kirjutanud ja helistanud isikliku koduse palve puhul näiteks seda, et nad on olnud palves vaikselt oma toas oma mõtete ja ma palvega. Aga nad ei ole tundnud, nagu, et nad oleksid saanud vastust. See on üks asi ja teine liin on jah, koguduse eestpalve, mis on see? Ma olen ise mõelnud nõnda, et ilmsesti üks kristlaseks kasvamise olulisi jooni on see, et me loobume oma minast. Ja see tähendab ka seda, et meie palve, kes ei ole ka esikohal tingimata kõik see, mis meid hetkel häirib, huvitab mis meil puudu on või, või millised probleemid meil on. Vaikne, Peaksime nagu kasvama sealt edasi ja võtma osa meie vendade-õdede elust ja probleemidest. Ja see ongi üks selline oluline asi, kus me toome jumala ette need asjad, mis on mureks ja probleemiks kaaslasel see näitabki ju tegelikult seda, kas meil on seda tõsist osadust või mitte. Kas me tuleme kokku jagama oma rõõmu ja muret või me ei tee seda? Jah, võib palvetada, tulebki palvetada kodus ja üksi ja kui me teeksime seda võimalikult palju, on see kindlasti väga hea ja suurepärane. Aga siiski jumal, koguka meid ühte. See, millega me alustame kõige tuntumat palvet sõnadega meie isa on väga oluline siin me ütlemegi seda, et me peame kuuluma ühte. Ja see inimlik solidaarsus peab kasvama ja leidma ka selged väljenduse praktikas. Ja kirikus on üheks selleks selgeks väljenduseks just teist palve. Ja läbi aegade on kirikus peetud eestpalved väga oluliseks ja selle mõjujõudu eriti kui kogudus seda eestpalvet teeb. Seda on peetud alati väga-väga oluliseks ja jumalale meelepäraseks. Ja siin on veel üks asi. See aitab ka inimeste avatuks saada. Me ei julge ju eriti hästi ennast avada. Eesti inimene eriti ei kippunud rääkima oma asjadest ja oma muredest. See aitab meil olla avatud üksteise suhtes. Ja loomulikult õpetab meid oma hinge läbi katsuma. Sest. See, kui sa kellegi eest palvetad tähendab ju ka seda, et sa vaatad oma hinge mõtled selle teise inimese peale mõtled üleüldse nendest küsimustest ja püüad siis oma mõtetele oma tarkusele oma teadmistele lisaks võtta veel ühe mõõtme, selle jumaliku mõõtme. Ja see aitab nagu näha, kogune, selle elu probleeme ja elu kirjusust siukses teises vaatevinklis. Kuhu on see taevane tarkus liidetud. Nii et ma arvan, et eestpalve ja palveelu üldse ongi vast kõige olulisem joon, mis kristlast peaks iseloomustama. Need lahtiselt südamelt ärarääkimine oleks justkui oma koorma mahapanemine. Seda ja teiseks see tähendab siiski, et kui seda eestpalvet näiteks kirikus palutakse teha õpetajale siis tuleb siia juurde ka see paratamatult see vaimulik autorite eriti ja ja samas ka just Selle kaudu me anname ka koguduses ju teada, et meie, sellel vennal või sellel õel on praegu need ja need küsimused. Et kui teda ka tänaval kokku saate või talle külla lähete, siis te võiksite nende asjadega arvestada. Või kui ta õhtul kodus siis üksi palvetate, siis on teil põhjust ka nendele asjadele mõelda, ka tema peale mõelda. Nii et see aitab nagu rohkem seda osadust kasvatada koguduses igal juhul. Mulle tundub, et teie koguduses on üldse üks terve osadus ja seda kuidagi nii-öelda elust enesest. Kui sa tutvustasid koguduse parandust, neid maju meisse koguduse juurde kuuluvad siis sa ütlesid nii soojalt, et näe, siin on hooldekodu. Et meie noored ei pea õppima diakoonia mängimist teoreetiliselt, et see hoolitsemise vajadus ja sõna otseses mõttes vajadus on olemas väga mitmete mitte ainult selle hooldekodu näol, vaid ka nende inimeste näol keda on võimalik toetada seal sooja suppi või mõne riideesemega. Jah, see hooldekodu on muidugi selline haruldane nähtus üsnagi siin Eestimaal ja, ja see ei ole sugugi mitteformaalne, need tasub meie majas ja meie maa peal. Tõsi küll, muidugi see on võimalik ainult tänu linna ja valla abile ja, ja rahadele. Aga see eluga seal sees poolt on ikkagi küllaltki palju olnud meie määrata. See on siiski selline hooldekodu, kus iga nädal algab avapalvusega kus õpetaja loomulik hädama käimine, sõjaldama osalemine selles elus on loomulik, oodatud seda nõutakse, eelistatakse, kui keegi on väga haigeks jäänud või karta tema elupäevad hakkavad näiteks lõppema, siis on see täiesti iseenesestmõistetav, et õpetaja tuleb armulauda jagama või siis pihti vastu võtma. Need käivad koos muidugi see on selles mõttes väga huvitav kogemus ja kogudusele on see ääretult vajalik. Siin võiks võib-olla alguses mõelda nõnda, et noh, selge kirik peab aitama neid, kes ennast enam ise ei jaksa nii palju aidata ja ja loomulikult, Me peame toetama kõiki vaeseid, hüljatud haigeid ja vanu. Ja siin ei ole mitte mingit kahtlustki. Aga kui me vaatame asja ainult sellest punktist lähtuvalt, siis on see väga piiratud. See hoone on tegelikult selliseks tugevaks sisemisjonipunktiks kogu hobusele. Sest need töötajad, kes seal on ja neid on seal nagu paarikümne ringis nendest valdav osa on meie koguduse liikmed Nad osalevad ka muul moel koguduse elus. Meie koguduse juhatuse ja nõukogu koosolekutel on samuti hooldekogu küsimused sealse teenimise küsimused alatasapäevakorral. Ja tõepoolest, mis on kõige olulisem et sealsed inimesed on ääretult tänulikud kõige selle suhtes, mida kirik jaksab nende toetuseks teha. Et iga kord, kui me seal oleme läinud ja mitte ainult mina ise, vaid vahel ka laulukooriga või siis pühapäevakooli lastega või kuidagi kuidagi mõnel muul viisil on kõik, me oleme ise sealt saanud väga palju. No see on see tõesti see vana tõde, et et noh, sa lähed võib-olla kedagi aitama või kuulama ka noh, tegelikult sina saad ju rohkem kui sealt ära lähed, sest noh, see tänulikkus usumeel, mida ma olen seal kogenud vahel mõne väga haige inimese puhul kelle ainus soov on see, et ta saaks õnnistatud. Ja kui sa kuuled, et ta peab eestpalvet näiteks sinu eest kui sa oled talle armulaua ära andnud Yakad hüvasti jätma, siis ma julgen öelda, et need on sellised kogemused, mida noh, tõepoolest teoreetiliselt ei ole võimalik, et omada. Ja, ja see on tõesti olnud selline lahutamatu lõik meie koguduse töös ja annaks jumal, et need plaanid, mis meil selle hooldekoduga aga on ka meil täituksid, siin on meil mitmeid-mitmeid, mõtteid edaspidiseks. Loodame, et, et need, meie plaanid on ka jumala plaanid Kogudusest oleme rääkinud aga kõik me seisame kummal kombel igal päeval oma elu ristteedel ja teeme valikuid. Ja nii ka sina. Alustades kas või sellest, et miks sinust sai kirikuõpetaja, kes sinust veel oleks võinud saada. Jah, ma ei ole ühelgi oma ametivenna käest saanud ühtegi päris selget ja ammendavat vastust küsimusele, miks ta teeb seda, mida ta teeb. On väga palju asju, mis on nagu väliselt tinginud ja me võime ja mis me võime, loomulikult ma usun, et see on kutse, sellesse ametisse kutsutakse. Aga ääretult konkreetseks on siin raske minna. Lihtsalt ühel hetkel vahel tundub nagu saab aeg ühe või teise jaoks nii kaugele, et ta peab minema ja ta läheb ja sealt edasi juba tulevad tal otsesed kohustused, vastutus ja nii edasi ja nii edasi. Et takkajärgi on päris raske öelda, miks just mina ja sedasama. Ja ei, ma ei ole pärit ei selles mõttes väga kristlikust kodust kuigi noh, minu vanaema ja jah, ema Geon, ristitud, ealeeritatud ja nii edasi, aga meie kodus ei olnud, ütleme sellist väga tugevat kristlikku kasvatust hooldega rohkem nagu jõulukristlased kirikuasjade ja, ja need probleemid, kudumid on mind küll huvitanud. Jama. Ärge olen alati nagu seda meelde tuletanud enda jaoks, et et see on huvitav, taas ei olnud, et ma ei ole kunagi saanud ühestki kirikust möödakäija noores põlves. Et ma ikka käisin seegis ja noh, ma aeg-ajalt käisin ka niisama teenistustel, ilmad on mingeid kohustusi, oleks endale võtnud, aga üldse püüdnud konkretiseerida ja seda ma isegi ei oska öelda, kas mulle meeldis väga see, mida seal räägiti, sest ma aeg-ajalt. Mulle tundus, et ma ei saa aru ja ta ja vahel mulle tundus, et see jutt päriselt nagu mulle meeldinudki. Aga ma käisin, kui ma olin kusagil kõige, see võib olla selline esimene riste tuleb ju siis, kui sa lõpetad keskkooli ja pead mõtlema, mis edasi saab ja ja kuna ma olen tõesti olnud üsna lootusetu humanitaari siis ma noh, mõtlesin selle vahel, et kas ma hakkan õppima psühholoogiat või ajalugu peale nagu ajalugu, siis mul oli selline arvamused. Et ehk on sealse haridus veidi laiem. See oli nagu esimene selline valik ja ma õppisingi mõni aeg ajalugu. Ja kuna ma olin tegev väga paljudes muudeski valdkondades, ma kirjutasin luuletusi, laulsin oma laule ja puutusin kokku tolleaegse Tartu ande ground eluga selle kõikidel tasanditel ja olin seal väga aktiivne, siis muidugi ühel hetkel mul enam polnud põhjust ülikoolis õppida. 82. aastal mind hõisati Tartu ülikoolist välja jaanuarikuu sees ja kevadel viidi sõjaväe. Ja see oli kahtlemata selline oluline pöördepunkt, mis väga palju mõjutas minu järelejäänud elu, sest kuna ma olin sidunud ennast küllaltki tõsiselt ka mitmesuguste poliitiliste asjadega ja need asjad läksid üsna hapuks minu jaoks siis mingis mõttes järgnevaid aastaid iseloomustas kõige enam minu jaoks küsimus, mida ma üleüldse teen. Mingis mõttes ma olin nagu sattunud sellisesse paariaossa, et seal, kus ma olin, sinna ma enam ei kuulunud ja, ja kuidagi ennast uuesti identifitseerida ma ka polnud suutnud. Näed, ma võtsin tõesti aja maha, töötasin ülikooli raamatukogus siin-seal täiesti teadlikult justkui oodates vastust küsimusele, mida üleüldse teha. Ja võib öelda, et et siin sai määravaks küll selles mõttes Hiiumaa. Et mul abikaasa lõpetas ülikooli ja siis oli Hiiumaal võimalik saada üsna ruttu korter ja ta suunati selles mõttes nagu Hiiumaale vaikselt kontaktita ema kaudu kontaktid Hiiumaaga. Ja kuna mul oli ka selles mõttes nagu selline aeg, kus ma leidsin, et peaks võib-olla õhku vahetama ja üldse kuidagi ennast leidma On mingis mõttes ka pikendama seda aega, kuna paber ei suutnud vastata nendele küsimustele, millega ma siis lõppude lõpuks siin maailmas võin kasulik olla. Ja siis ma läksin Hiiumaale, ema olime ühel ajal, ühe aasta lasime Kärdlas main aasta andsin ajalugu Kärdla keskkoolis. Ja see oli huvitav aeg, sellepärast et õpikuid ei olnud. Enamus aja lõpetajaid tahtis koolist lahkuda, kuna nad ei teadnud täpselt, mida nad õpetama peavad, kuna mina olin lugenud ainult valesid raamatuid loos ka varasemal perioodil, siis mul oli selles mõttes natuke kergem, et et ma nagu võisin rahulikult jätkata. Ja siis ma olin ühe aasta küllaltki pingelise programmiga, iga päev oli seitse tundi ja on siin ajalugu ja mul läks päris hästi, mul on kool alati meeldinud tegelikult ja, ja noh ma isegi mõtlesin, et ma jäängi selle peale. Aga, aga siis ma olin ka juba natukene aktiivsem kirikus Tartus ma nagu hakkasin juba päris tõsisemalt ka kiriku peale mõtlema ja, ja noh ja, ja tihti jumalateenistustele osalema ja selles kirikus ka natukene. Ma läksin kohe ka Hiiumaal Kärdlas kirikuõpetaja juurde, Jaanusel hakkas, oli siis Kärdla koguduse õpetaja ja küsisin, et kas midagi on võimalik teha kirikus. Ja noh, tema arvas, et on küll ja kuuldes, et ma olen õpetaja, siis ma hakkasingi tegema pühapäevakooli ja, ja igasuguseid muid asju. Jaanus oli ka see, kes soovitas lõpuks, et äkki sa hakkaksid õppima Tallinnas usuteaduse instituudis ja noh, üldse õpetajaameti peale mõtlema. Aga siis ma mõtlesin ikka üks õige mitu kuud selle peale, et kas nüüd ma hakkan või ei hakka. Siis ma lõpuks ikka otsustasin, et olgu pealegi. Ja kuna Hiiumaal on alati olnud vaimuliku töö tegijaid pehmelt öeldes vähe siis oli võimalik peaaegu kõike kohe hakata tegema. Ja niimoodi olin tema 90. aasta sügisest Käinas jutlustaja. Ja kohe algusest peale hakkasin pidama pühapäeviti kolme, nelja jumalateenistuste ja, ja kõike muud, mis sinna juurde kuulus matusetalitusi ja ja nii edasi. Nii et see sisseelamine läks väga bravuurselt ja tempokalt. Seal oli sõna otseses mõttes vette hüppamine, et mu esimene talitus oli, ma valetan, läksin Kõpu surnuaedadel surnuaiapüha pidama, ma olin nagu läinud küll, kuidas seda on peetud ja natukene õpetaja jalakas mulle selgitas ka, mida ma seal siis täpselt tegema pean, võtsin agenda ja siis pidasime selle surnuaiapüha jumalateenistuse ära ja rahvas nagu väga pahaseks ei saanud ju siis enam-vähem. Enam-vähem. Ma sain asjaga hakkama. Loomulikult. Takkajärgi. Ma tänan siiski ka jumalat selle eest, et praegusel ajal siiski ei pea kõik niimoodi ametit hakkama pidama. Sest ega see oli ikkagi noh, selline möödapääsmatu paratamatus ikkagi on hulga õigem see, kui inimene saab sellesse ametisse ilmsesti rahulikult sisse elada, jaamad koolile ära lõpetada ja nii edasi ja nii edasi. Aga noh, sel ajal oli see muidugi paljud ju minu ametivendade tee. Ja, ja nii ta läks. Sind on lõpmata huvitav kuulata ma aga kasutama väljendit, et mulle tundub, et inimesed ei tea, et nad võivad ka viimsel hetkel sisse astuda. Ja loomulikult sellepärast, et, Inimlik ajaskaala on üks jumalik, teine, sest mis tähendab hilja, hilja on siis, kui ei suuda enam kahetseda kui ei saa enam kahetseda, kuna sind ei ole enam selles maailmas teiste kõrval. Muidugi on hea, kui me jõuame jumala juurde võimalikult vara. Meie elu on siis rikkam, põnevam ja mitmekesisem ja rohkem ka vaimses mõttes kindlustatum. Aga sellega on juba kord nii, et inimeste teed on nii erinevad. Ja loomulikult ei tohi mitte mingil juhul kirik kunagi hetkekski uskuda, et kellelegil on liiga hilja. Ikka enne surma on veel kõik võimalik. Enne surma ei saa olla liiga hilja. Eriti kui arvestada, et et me paneme siinkohal kõrvuti ajaliku ja igavese. Et olgu pealegi siis 69 aastat jumalast mööda, aga kui veel eluõhtul siiski tuleb see äranägemine ja taipamine, siis teisele poole jääb ikkagi igavik, nii et pole häda veel midagi. Aitäh, Urmas Nagel. Tänan väga ja soovin kõigile rohket õnnistust. Ja olgem ikka rõõmsad, issandas apostel, ütleb. Kuulsite saadet ristteel et ajasid Räpina koguduse õpetaja Urmas Nagel ja Ene Pilliroog. Saade valmis koostöös meediakeskusega. Eesti luterlik tund.