Eesti luterlik tund. Tere õhtust, mikrofoni ees on Malle Pärn. Avan Herman Hesse raamatu klaaspärlimäng ja loen sellest paar lõiku. Nagu seni vaikselt ja kõheldes võrsunud noor taim mis äkki hoogsamalt hingama ja kasvama hakkab, just nagu oleks talle ühel ime hetkel äkki selgeks saanud, millise kuju ta peab võtma. Ja nagu püüaks ta nüüd kogu oma olemusega seda teostada. Nii hakkas poiss pärast seda, kui võluri käsi teda oli puudutanud kiiresti ning innukalt oma jõudu koguma ja pingutad tama. Tundis end muutunud kasvanud olevat, tajus enda ja maailma vahel uut pinget, uusi harmooniaid. Ta võis muusika ladina keele matemaatika tunnis toime tulla ülesannetega mis tema teistele eakaaslastele jõukohased ei olnud. Tundes seejuures, et on võimeline mistahes saavutuseks. Muul ajal aga võis seda kõike unustades mingi talle seni võõram albusega anduda unistustele, kuulatada tuult või vihma, Bladinat liikumatult vahtida lilleõit või jões voolavat vett. Midagi taipamata. Ometi kõike aimates haaratud paatiast, uudishimust, mõista tahtmisest oma mina juurest maailmasaladuse ja sakramendi valus, ilusa ilmingute mängu poole kistud niiviisi seestpoolt kasvama hakata, kes kuni seesmine ja väline kohtusid ning kinnitust leidsid küpses Joosepi kutsumus täielikus puhtuses. Ta läbis kõik selle astmed, sai maitsta kõiki õnnestumisi ja hirme, seda üllast protsessi. Kõigi üllaste vaimude tüüpilist noorus ja tekkelugu ei häirinud taktitud vahele segamised harmooniliselt ja ühtlaselt, kulgesid ja kasvasid seesmine ja väline teineteisele vastu. Just nii, kõrgenelnuliselt kirjeldab Herman Hesse ühe noormehe vihkamise ja tarkuse avastamise teele astumise algust. Tema leiab selle tee inimese kaudu, kes tegeleb isiklikult üksnes tema õpetamisega. Meie ajal enamik inimesi endale niisugust luksust lubada ei saa. Meil on laste õpetamiseks koolid ja õpetuse korraldamiseks mitmesugused õppekavad, mis kehtivad enam-vähem ühtemoodi kõikides koolides. Seda üldist inimese õpetamise ja arendamise, süsteemi või kogumit nimetatakse hariduseks. Hariduse peamine eesmärk on inimene inimeseks teha kasvavast lapsest või ka harimatust täiskasvanust. Vastutusvõimeline arukas ühiskonna liige kujundada. Mida kõrgem on haridus, seda lähemal peaks olema mus täielikule inimesele. Inimene on ainus olevus, kellel on kalduvus alluda kurjusele sattuda kurjuse mõju alla, teenida kurjust. Sellepärast vajab ta õpetust selleks, et kurjust ära tunda ning teada, et kurjusest ei tõuse inimesele mingit kasu. Haridus on oluline osa inimese elust ja arengust. Meie rahvas vajab hariduse uuendamist ja kui nõnda tohib öelda, inimlikustamist. Sellepärast on oluline otsida sellealast tarkust kõikjalt maailmast. Tänasesse saatesse olen ma kokku seadnud mitmeid mõtte, katkendeid erinevate autorite sulest. Ma ei nimeta koos katkendi ka autori nime. Et kompositsioon oleks mõtteliselt ja kunstiliselt ühtsem. Sest oma põhitoonilt on nad kõik väga ühte meelt. Te kuulete alljärgnevalt üht hiina muinasjuttu. Mõtteid, mida on kirja pannud, on 1000-sse andeks prii. Arthur Conan Doyle ja Krišna murti Salme piibli õpetussõnade raamatust ja sekka ka mõtteid saate autorilt. Muusika teksti vahele on valitud Ameerika luterlaste seas väga tuntud ja armastatud helilooja John üldisakeri kassetilt. Variatsioonid. Elas kord üks võimas keiser. Tal oli üks ainuke tütar, kes oli väga kaunis, aga ka väga tujukas. Ta riietus ainult kõige peenemasse siidi, millele olid tikitud kuldsed draakonid, sinised mered ja roosad pilved. Ehtedaga, mida ta kandis, olid aina kullast, hõbedast teemantist. Kõige hind ajalisematest kalliskividest. Kuid ometi polnud ta kunagi rahul. Aina ihkas ta midagi uut, midagi sellist, mida polnud kellelgi teisel. Ühel varahommikul just päevatõusu ajal jalutas kaunis printsess lilleaias. Hommikukaste kattis veel lilli ja lehti. Ja kui päike puude kohale tõusis, sätendasid kõik tillukesed kastepiisad kui kõige puhtam vääriskivid. Terve kuninglik aed oli ühe ainsa hetkega täis pimestavat sära ja helkivat kiirgust. Kaunis printsess kahvatas vihast. Temal maailma kõige ilusamalt printsessil ei olnud selliseid juveele nagu siin aias ometi kõigil täiesti tavalistel lihtlabaste lilledel. Raevunud jooksis ta lossi. Ma tahan krooni, mis on tehtud kõige säravamatest kaste, piiskadest rääkis ta pisarsilmil oma isale. Muidu ma suren kurvastusest. Ja ta läks oma kambrisse, kus terved päeva võis kuulda tema nuttu. Vana keiser teadis, et sellist asja on võimatu teha. Siiski kutsus ta kõik linna kullassepad ja juveliiri veel samal päeval oma lossi. Kui nad kõik tema ees seisid, andis ta neile käsu kolme päeva jooksul printsessile kaste piiskadest, kroon valmis teha. Vastasel juhul raiutakse teil kõigil pead otsast, ähvardas ta kui nägi, et juveliiri tema jutu peale päid vangutasid. Ja koos teiega kõigil teistel juveel iiridel ja kullasseppadele üle kogu maa. Seejärel lubasta neil minna. Rahva hulgas võttis maad ärevus. Kõik kullassepad ja suveniirid valmistusid koos perekondadega surma minema sest mitte keegi polnud kunagi kuulnud sellisest kroonist, mis oleks valmistatud kaste piiskadest. Keegi polnud kunagi näinud sellist juveeli, mis oleks täpselt sarnane päikesest sätendava hommiku kastega. Kolmandal päeval ilmus kuningalossi väravate ette keegi vana juveliir. Ta teatas valvurile, et ta on tulnud printsessile kaste piiskadest krooni valmistama. Valvur viis vanamehe keisri juurde, kelle kõrval istus kaunis printsess. Vana mees kummardus nende ees maani ja ütles. Ma tahan aulikule printsessile valmistada kaste piiskadest krooni. Aga mul on üks alandlik palve. Räägi sõnast ujukas, printsess seisab täidetud. Ma palun, kõneles vanamees, et kaunis printsess ise korjaks aiast kastepiisad ja tooks need minu kätte. Kui mina neid korjan, siis kaotavad nad oma sära. Kui ta on need kastepiisad minu kätte toonud siis teen ma talle krooni, mida ta nii väga ihaldab. Hetkegi mõtlemata noogutas printsess ja läks aeda. Koos temaga läks ka vanamees oli parajasti varahommik ning igaöise rohulible hiilgas kaste piiskadest. Kui aga printsess neid puudutas, pudenesid nad otsemaid mullale ja kadusid. Printsess jooksis ühe põõsa juurest teise juurde ühe lille juurest teise juurde kuni oli nõnda terve aia läbi jooksnud. Teerajal lõpus seisis vana juveliir. Kui printsess tühjade kätega temani jõudis, vaatas vanamees teda sõbraliku naeratusega ning uhke printsess punastas. Ta langetas pea ja lubas vanal mehel auväärselt lahkuda. Sellest päevast peale ei igatsenud ta enam kunagi hommiku kastest krooni. Üks inimene suudab oma tarkusega paljusid teisi hädaohust päästa. Tarkus on vägevam kui sõjavägi või kuningavõim. Tarkus ei ole isekas. Ta hoolib teistest inimestest samavõrd kui iseendast. Mõne aasta eest pikal raudteesõidul tuli mul tahtmine üle vaadata oma liikuvat kodu kuhu olin enese sulgenud kolmeks päevaks. Mul polnud und. Kella ühe paiku öösel käisin kogu rongi läbi. Kolmanda klassi vagunites uinusid sajad välja rändavad töölised. Läksin läbi koridoride astudes üle magavate inimeste. Peatusin, et vaadata. See oli rasketesse unenägudesse vajunud rahvas, kes sõidab ühest viletsusest teise. Istusin ühe perekonna vastu. Mehe ja naise vahele oli laps end kuidagi kõverasse tõmmanud ja magas. Ta pöördus magades. Ja ma nägin ta nägu lambi valgel. Ah kui võluv nägu. Sellest vaesest abielupaarist oli sündinud kuldne vili. Neist kohmakaist räbalapuntrast oli sündinud veetlev ja graatsiline olevus. Kummardusin ta sileda lauba kohale, ta õrnalt pruntis huulte kohale ja ütlesin endale. See on muusiku nägu. See on Mozart lapsena. See on elu, paljutõotav looming. Muinasjuttude väikesed printsid ei erinenud temast millegagi. Kelleks küll võiks ta saada, kui tema eest hoolitsetakse, teda hellitataks ja õpetataks. Kui aretamise tagajärjel sünnib aias uus roos, on kõik aednikud erutatud. Poos eraldatakse teistest teda arendatakse, soodustatakse ta kasvu. Kuid inimeste jaoks ei ole aednike. Mozart last märgistab pressimismasin samuti nagu teisigi. Selle Mozarti suurimaks mõnuks kujuneb kord läppunud muusika mingis haisvas kohviku kurkas. Mozart on määratud hukkumisele. Läksin tagasi oma vagunisse. Ütlesin endale Need, inimesed ei kannata oma saatuse pärast mind laeva hoopiski kaastunne. Mis mõte on härdaks muutuda paranematut haava vaadates? Need, kelle haavse on, ei tunne ta olemasolu. Haavatud ja vigastatud ei ole siin üksikisik. Ma ei usu kaastundesse. Mind vaevab aedniku mure. Mind ei häiri see viletsus, millega lõppude lõpuks harjutakse nagu laiskusega. Idamaal elavad terved põlvkonnad mustuses ja nad on sellega rahul. Mind vaevab see, mida ei saa parandada vaestele jagatava supiga. Mind ei vaeva nende muhud, kühmud ega inetus. Mind vaevab, et igaüks neist on võib-olla surmatud Mozart. Ainult vaim, kui ta hingus puudutab savi võib luua inimese. Olla inimene, see on täpsemalt öeldes olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sinust sõltuvat. See tähendab olla uhke võidu üle, mille seltsimehed on saavutanud. See tähendab tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma. Selleks, et rohuaeda hävitada, ei tarvitse lilli välja kiskuda, teed üles kaevata, puid välja juurida. Piisab sellest, kui tahavad hooletusse jätta. Õige peatselt lämmatab elujõuline umbrohi, lilled ja muud sinna istutatud taimed. Puud ja põõsad muutuvad metsikuks ega kanna enam maitsvaid vilju. Nõndasamuti on lugu inimesega. Kui me oma hinge hooletusse jätame, siis on see õige varsti nagu rohtu kasvanud metsistunud aed. Me kitku välja seal tärkavaid umbrohu taimekesi ei lõika sarapuude ja põõsaste üleliigseid oksi. Need kasvavad liiga kõrgeks ja tihedaks ja me ei suuda neist enam jagu saada. Õhk ja päike pääse enam kosutama neid vääristaimi, mis igaühe hinges tee looja poolt külvatud on. Iga inimene peab ise harima oma hingeaeda. See töö on antud meie kätte. Inimese hing on nagu viljaka mullaga aed, kus kõik seemned hästi idanevad ja taimed jõudsalt kasvavad. Sellepärast tuleb meil valik teha, missuguseid taimi me oma hingeaias näha ja kasvatada tahame. Kas vilja ja lilli või ohakaid ja umbrohtu. Me teame, et umbrohi kasvab ise. Nõnda on see loodud, see ei vaja mingit erilist hooldamist. Kultuurtaimede kasvatamine aga nõuab hoolt ja vaeva, tarkust ja tööd. Seda tööd tuleb teha iga päev. Esimene päike, vale, esimene omakasupüüdlik tegu, esimene sõnakuulmatus, esimene ülekohtune või ebapuhas mõte peab kohe välja kitkutud saama. Ärge oodake kuni meie väikestest vigadest suured pahed sirguvad nii et me enam arugi et meie hingeaed rohtu kasvanud on. Iga päevaga läheb meie hooletuse parandamine raskemaks sest kohutavalt ruttu kasvab ja laieneb umbrohi. Inimese vaimgi on nagu aed, mida kas hoitakse korras või jäetakse hooletusse. Hoolas aednik valmistab ette mulla kipub välja umbrohu, riisub kokku ja hävitab kõik prahi. Istutab sinna Lillija aedvilja viljapuid ja põõsaid vastavalt sellele, missuguseid vilju oma aiast soovib saada. Nii peab inimene tegelema ka oma vaimuaiaga kit, kuidas sealt välja kõik valed, ebapuhtad, mõtted ja soovid ning istutades sinna õigete, kasulike, puhaste mõtete ja soovide lilli ja viljapuid. Kõigest sellest, mida talle pakutakse, peab ta välja valima ainult selle, mis temale õige kasulik ja puhas tundub. Ja selliseid seemneid tohib ta oma vaimuaeda külvata. Kõige rumaluse ja prahi ees teab ta ka väravad lukku keerama. Siis on ta nagu oma vaimuaednik oma elujuhti ja siis avastab ta enda jaoks, kuidas oma mõtete ja soovide kontrollimine ja suunamine kujundab tema iseloomu, olusid, saatust, elu. Kui inimene tahab olla õnnelik, siis peab ta elama kooskõlas loodusega. Sest looduselt on meil palju õppida. Sinna on peidetud kõik meile vajalikud tarkused. Tark inimene õpib loodusest ja annab seal õpitud tarkuse loodusesse tagasi. Alles siis saab inimesest looduse kuningas. Vaadake, mina arvan, et inimese aju on esialgselt väikese tühja katusekambri sarnane. Ja te peate sinna koguma mööblit oma äranägemise järgi. Rumal võtab vastu igasuguse ette sattuva koli, nii et vajalikud teadmised enam sisse ei mahu. Või paremal juhul muu pahnaga nii segi, et sealt naljalt midagi kätte ei saa. Osav töömees valib aga suure hoolega, mida ta oma ajukambrisse paigutab. Ta ei võta midagi peale nende riistade, mida ta töö juures vajab. Kuid neid on tal suur valik ja kõik kõige eeskujulikumad korras. Väär oleks mõelda, et sellel väikesel ruumil on elastsed seinad, mida võib venitada ükskõik kui laiaks. Võite kindel olla, et kurt tuleb aeg, kus iga uue teadmise lisandumisega unustate midagi, mida varem teadsite. Seepärast ongi ülimalt tähtis mitte meelde jätta kasutuid, fakte, mis vajalikud välja tõrjuksid. Tarkuse algus on see, taotle tarkust ja taotle mõistust kogu oma vara Andruse hinnaga. Pea seda kõrgeks, siis ülendab sind. See paneb sulle pähe Ilu Pärja kingib sulle kauni krooni. Sest tarkus on parem pärlid ja ükski ihaldatav asi ei ole sellega võrdne. Tarkade kroonikson, nende tarkus, Alpide pärijaks ka on nende rumalus. Tarkus ehitab enesele koja, aga rumalus kisub selle maha oma kätega. Kestarkadega läbige leib saab targaks. Aga kes Alpidega printsiip, selle käsi käib halvasti. Mõistlik süda otsib tunnetust, aga alpide suu leiab toitu rumalusest. Kähku saadud varandus kahaneb, aga kes kogub vähehaaval, kasvatab seda. Targa õpetus on eluallikas surma Baltest pääsemiseks. Haara kinni õpetusest. Ära lase lahti. Hoia seda, sest see on su elu. Ära mine õelate rajale. Ära astu kurjade teele. Õelate tee on nagu pilkane, pimedus. Nad ei tee ja mille peale nad komistavad. Rumala suus on vits ta eneseseljale aga tarku, kaitsevad nende huuled. Tark kardab ja hoidub kurjast. Aga alp raevutseb ja on julge. Oma suu viljast saab igaühele täiesti küllalt ja inimese kätetöö tuleb tagasi temale enesele. Kes kaevab augu, langeb ise sinna sisse. Ja kes paneb kivi veerema, selle peale veereb see tagasi. Kes ei hooli õpetusest, põlgab oma hinge. Aga kes kuulab loomimist, saab targa südame paremon hankida tarkust, kui kulda ja mõistuse hankimine on hõbedast olulisem. Õigete tee on hoidumine kurjast. Oma hinge hoiab see, kes oma teed tähele paneb. Mõistus on omanikule elu allikas aga rumalus on rumalatele karistuseks. Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida. Sest sellest lähtub sinu elu. Haridus on meile vajalik selleks, et omandada elukutset, teenida sellega endale ülalpidamist. Aga see ei ole ainus ega isegi mitte peamine eesmärk. Elu on midagi palju enamat ja sügavamat kui ülalpidamise teenimine. Elu on terve maailm meie ümber ja meie omavahelised suhted. Meie haridusvalmistab meid leppima vaid pisikese osakesega, sellest elul meile pakkuda on. Me sooritame nõutud eksamid, leiame endale töö, abiellume, kasvatame lapsi ja sarnane aina enam ja enam masinatele. Selline haridus ei aita meil mõista elu maailma ega iseennast. Ei õpeta nägema elu, sügavust, ilu, kurbust, rõõmu. Maailm on täis vastandlike aru saama Amisi uskumusi, klassierinevusi, rahvuslikke taotlusi, rumalust ja julmust mitmesugustes vormides. Ja sellesse maailma tahab meie haridusmeid integreerida. Kas hariduse eesmärk on meie sobitamine sellesse katastroofilise ühiskonda või anda meile vabadus kasvada ja ehitada üles teistsugune ühiskond, uus maailm? Haridus peaks andma inimesele vabaduse, et ta võiks elada ja ilma kindlat mudelit järgimata, ise avastada, mis on õige. Et inimene ise mõistaks maailma julgeks sellele mõistmisele vastavalt tegutseda. Selline haridus sünnitab inimeses sisemise mäsu tunnustatud mudelite vastu mis omakorda aitab tõde leida. Tõeline haridus kujutab seega ohtu kõigele sellele, mis on ühiskond sõnas ja inimeste meelsuses vale. Aga seda valetan palju, sest inimesed ei ela mitte õnnelikult rikkalt täielikult. Maailm on niisiis korrast ära. Kui inimene hoolib vaid iseendast ja oma tegemistest siis ei ole ta ilus. Ükskõik, mida ta ka ei teeks, see jääb piiratuks inetuks. Sisemine ilu annab inimesele veetluse. Ilma sisemise iluta ei ole välisel vormil mõtetki. Sisemine ilu teeb inimese ilusaks. Tõeliseks hariduseks võib pidada sellist haridust, mis õpetab inimest seda sisemist ilu otsima ja avastama. Suutlikkus hinnata ilu on oluline osa elust. Religioossus ei tähenda mitte kirikut, rituaal Ale preestreid vaid tundlikkust reaalsusele. Inimene on seega usklik jumalaga õiges ühenduses vaid siis, kui ta kogu oma olemusega on vastuvõtlik ilule ja inetusele. Ja kõigele, mis teda ümbritseb. Sellest tundlikkusest maailmas eksisteeriva vastu sünnib südameheadus ja armastus ja ilu. Inimese loomus on suurel määral sama ükskõik missuguses maailma paigas. Eriti sarnased on kõrgemad koolid. Püüavad vormida teatud kindlaid inimtüüpe, kelle peamine eesmärk on leida endale elus selline koht, mis oleks turvaline ja püsiv. Piisavalt auväärne ja tulus. Nii vähese mõtlemisega kui võimalik. Me õpime ära teatavad eelarvamused ja lähtume nendest oma elu ülesehitamisel. Üldkehtivad eelarvamused annavad meile petlik Kuu turvalisuse tundeinimene muutub keskkonnaühiskonna kuulekaks alluvaks. Ta ei avalda sellele mingit vastupanu. Ta ei otsigi midagi muud. Iga kogemus õpetab meid. Meie peame suutma seda õpetust vastu võtta. Kui me vaid omaks võetud mudelit kaitseme, siis me ei õpi midagi. Kui me suudame kogemuse vastu võtta, Ta nagu see tuleb ega väldi selle vahelesegamist meie isikliku mudelisse. Siis me hoiame oma intelligentsuse mõistmisvõime erksalt ärkvel. See ärkvelolek käivitab meie intuitsiooni, mis on ainus tõeline usaldatav juht inimese elus. On ikka avatud, et elul on mingi kõrgemgi eesmärk. Sellisel juhul peaks haridus aitama inimest selle eesmärgi leidmisel. Meil võib olla väga kõrge haridus. Aga kui me ei oska mõista või määratleda oma kohta maailmas ei suuda valitseda oma mõtteid ega tundeid siis ei ole sellel haridusel meie jaoks väärtust. Meie tsivilisatsioon on jaganud elu paljudeks väikesteks osadeks ja haridusse, kuna inimesed tegelema vaid mingi ühe või kahe kolme osakesega tegelikust elust. Me õpime enamasti ametit või omandame oskusi teha mingit tööd. Selle asemel, et äratada inimese vaim taipama elu suunab haridus teda ühiskonnas kehtivat mudelit omaks võtma. Sellega, takistades inimest enese kui terviku mõistmisele jõudmises. Nii haridus- kui keskkond suunavad inimest otsima elus isiklikku kasu ja kindlustunnet. Väliselt on see varjatud meeldivate fraaside taha. Aga tegelikkuses me õpime mitmeid ameteid, mis hoiavad üleval ekspluateerimisel põhinevat süsteemi mis omakorda kultiveerib saamahimu ja hirmusid. Selline haridus toob nii inimesele kui ühiskonnale ainult vabadust ja viletsust sest ta loob igas inimeses psühholoogilise barjääri, mis teda teistest inimestest lahutab ja eemal hoiab. Meie haridus pakub meile teadmisi ühest või teisest asjast. Ta rõhutab sekundaarseid väärtusi. Elu ise kui tervik ei tähenda selliselt haritud inimese jaoks mitte midagi. Ka teadmised ja tubliduse on kahtlemata vajalikud. Aga neid ei tohi omaette eesmärgiks seada. Armastusest sündinud tublidus on palju enam väärt kui auahnusest sündinud tublidus. Tublidus ilma armastuseta, mis annab inimesele võime elu mõista, on vaid hoolimatuse ja halastamatus kasvataja ning sünnitab kokkupõrkeid ja segadusi. Meie praegune haridus on suunatud üksnes majandusele Adele halastamatult konkurentsile ja üleüldisele hävingule. Kui haridus õpetab meid 11 hävitama, kas see siis on üldse haridus? Hariduse eesmärk peaks olema haritud inimeste loomine kes omavad mõtlemis- ja mõistmisvõimet. Teaduslikku kraadi omandanud inimene võib-olla lihtsalt tubli, mitte intelligentne. Intelligentsus ei ole omandatud informatsiooni hulk, seda ei saa raamatutest ammutada. See ei tähenda mitte teravmeelseid argumente ega agressiivseid väiteid. See, kes pole üldse koolis käinud, võib-olla intelligentsem professorist. Me oleme eksamid ja teaduslikud kraadid teinud intelligentsuse mõõthikuteks ja üles ehitanud kavala haridussüsteemi mis väldib elulisi inimlikke küsimusi. Intelligentsus on võime olulist näha ja mõista. Ja haridus peaks olema selle intelligentsuse äratajaks. Haridus peaks meid õpetama püsivaid pättusi avastama. Et me õpiks pähe vormeleid ega kordaks loosungeid. Hariduse eesmärk peaks olema suunata inimesi arukusele ja vabastada hirmust. Ainult selliselt haritud inimesed suudavad omavahel rahus elada. Meie lapsed käivad koolis et olla tulevikus võimelised ennast elatama. Me tahame, et meie laps õpiks ka mingi ameti, mis võimaldaks talle korraliku sissetuleku. Aga me ei õpeta teda ennast mõistma. Kahtlemata on ametioskused inimesele vajalikud, aga see on vaid osa haridusest. Meie haridus ei puuduta olulisemat osa meie elust. Tehniliste teadmiste liigne rõhutamine hävitab inimese oskused ja tubliduse ilma enese tunnetuseta. Ilmaelu mõistmata muudavad inimese aina hoolimatumaks. Seega sünnitavad sõdu ja kujutavad endast tõelist ohtu meie turvalisele elule. Tehnilised teadmised, ka mitte tehnika areng ei lahenda meie sisemise psühholoog pakilisi pingeid ja konflikte. Just nimelt selle pärast, et me oleme omandanud tehnilised teadmised ilma terve eluprotsessi mõistmiseta on meile tehnikast saanud üksteise hävitamise vahend. Sellest inimesest, kes teab, kuidas lõhestada aatomituuma kuid kelle süda, aga see ei ole armastust, saab koletis. Õige haridus peaks lisaks tehnilistele teadmistele aitama inimesel kogeda terviklikku eluprotsessi. Selline kogemus, asetaks tehnilised teadmised ja võimed õigesse paika. Õige haridus, mis juhib inimest enese mõistmisele on ainus tee tervikliku ja vaba inimese juurde. Inimesed ei ole masinad, neid ei saa kujundada täpselt etteantud mudelite järgi. Haridus ei tohi olla kitsalt seotud mingi ideoloogia mingi ühiskondliku süsteemi külge, ükskõik kui hästi see ka välja mõeldud, on. Haridus olema abiks inimesele, et ta saaks küpseks ja vabaks ning jõuaks täielikku armastusse ja headusse. Iga meetod, mis klassifitseerib lapsi nende elementide või võimete järgi ainult rõhutab nende erinevusi ja kasvatab antagunismi samuti laste jaotumist gruppidesse ega soodusta tervikliku indiviidi arengut. Ei ole kindlat meetodit või süsteemi, mis kindlustaks õige hariduse. Ainult armastus võib luua üksteisemõistmise ja tõelise ühenduse inimeste vahel. Ainult armastuses ei ole jaotusi ega erinevaid tasemeid. Me oleme andnud oma laste hariduse valitsuste otsustada. Aga valitsused ei vajab terviklikke inimesi, vaid tublisid töötegijaid. Elu ei saa suruda mingitesse kindlatesse raamidesse. Hariduse teine eesmärk on uute väärtuste loomine. Kui me lapse teadvusse istutame, valmis mõeldud väärtused sellega me ei ärata tema intelligentsi õpetajat ja peaks mõtlema sellele, kuidas aidata lastel jõuda sellise kuseni. Et nad ei kordaks oma vanemate ja esivanemate vigu. Et nad oskaksid täiskasvanuks saades arukalt inimkonna probleeme lahendada. Selleks peab ka õpetaja ise suutma neid probleeme mõista, mitte kinni hoidma kätteõpitud ideoloogiatest. Lapsi ei tohi sobitada süsteemidesse. Neid peab mõistma ja suunama, nii nagu on. Kui õpetaja järgib mingit meetodit, siis võib meetod muutuda õpetajale olulisemaks õpilasest ja õpilane On oluline vaid niipalju kui palju ta sellesse meetodisse mahub. Meetod võib olla mugav õpetajale, aga on hukutav õpilasele. Kui õpetaja Ta õpetab last lähtudes mingist kindlast ideaalist siis tekitab ta lapses kestva konflikti kahe oleku vahel selle, mis ta tegelikult on ja selle, mis ta õpetuse lähtekohaks oleva ideaali järgi peaks olema. Kõikidel sisemistele konfliktidele on aga oma välised väljundid ühiskonnas. Ideaalid on sageli takistuseks lapse mõistmise teel ja ka lapse enesemõistmise teel. Kui lapsevanem tahab oma last mõista, siis ei tohi ta teda vaadata läbi ideaali ega pidevalt võrrelda ideaaliga. Ideaalid on mugavaks põgenemiseks reaalsusest ideaali kui mudeli järgimine õpetamises välistab armastuse. Aga ilma armastuseta ei ole võimalik lahendada ühtegi inimlikku probleemi. Kui lapsed on väikesed loomulikult peame neid kaitsma otsese haiget saamise eest ja pakkuma neile füüsilist kindlusetunnet. Aga kahjuks me ei piirdu sellega. Me tahame kujundada nende mõtteid ja tundeid. Me tahame neid kujundada oma kavatsusi ja soove mööda. Me tahame ennast teostada ennast surematuks muuta oma lastes. Me ehitame neile seinad ümber. Me Bornime neid oma uskumusi ja ideoloogiaid mööda. Anname neile üle oma hirmud ja lootused. Ja kui nad sellise ettevalmistuse tagajärjel kas sõjas hukkuvad Nendel põhjustel kannatavad, siis me oleme õnnetud. Meie haridus ei anna lastele vabadust. Vastupidi, see suurendab nende isekust. Isekus koosneb kaitse ja ründereaktsioonidest ning sünnitab palju kannatusi, segadust, konflikte. Vaid osa terviklikust, inimesest. Armastus ja headus saavad õitseda vaid individuaalses vabaduses. Ja seda vabadust võib kultiveerida vaid õige hariduskonformismi. Pime ustavus süsteemile või tulevikuideoloogiale ei anna kunagi sellist võimet elu mõista. Et sellest mõistmisest võiks sündida vaimne vabadus. Segadused maailmas ei sünni liigsest isiklikust vabadusest vaid just sellest, et indiviidi ei ole õpetatud iseennast mõistma. Seega talle või antud võimalust tegelikult vaba olla. Me väidame, et inimese loomus on muutumatu. Võtame asju, nagu nad hetkel on ja õhutame lapsi sobituma sellesse ühiskonna mudelisse. Me valmistame neid ette oma nendesamade reeglite järgi. Miks me ei usu, et inimelu mudeleid on võimalik muuta selle läbi, et me anname oma lastele õige hariduse. Sest hariduseks ei saa nimetada seda õpilaste harjutamist kehtivate mudelite ja võltsväärtustega. Õpetada õpilast kriitikata vastu võtma ma olemasolevat keskkonda on lihtsalt rumal. Sellisel juhul oleme vastutavad ka tulevaste katastroofide eest. Tundlikus ei ärka käsu peale. Käsk tekitab vastuhaku ja hirmu. Nii preemia kui karistus, ükskõik missuguses vormis teevad vaimualluvaks ja piiratuks selle saavutamine ometi olla hariduse eesmärk. Õige haridus on vabaduse ja intelligentsuse äratamine. Konformismi kuulekus ei kuulu haridusse. Õpetaja ja õpilase vaheline koostöö ei ole võimalik, kui puudub vastastikune armastus, austus, usaldus. Kui lastelt nõutakse vanemate austamist, siis kujuneb see vaid väliseks harjumuseks kenaks kombeks. Ja see austus on segatud hirmuga. Tõelise austuse kultiveerimine. Tõeliste inimsuhete loomine on õige hariduse eesmärk. Planeerimine ja karistamine suurendavad inimese enesekesksust. Kui me tahame last suunata teistest hoolima siis ei tohiks me kasutada armastust altkäemaksuna vaid me peaksime leidma aega, et talle inimestevahelisi suhteid selgitada. Austust ei ole seal, kus on autasu sest tasu või karistus omandavad seal suurema tähtsuse kui austus ise. Õige haridus õpetab teistega arvestamist teistest hoolimist ilma mingi ähvarduse või preemiata. Ilma karistuse hirmuta ilma preemia lootuseta. Õige haridus ei saa kunagi olla lõpuni valmis süsteem vaid ta on elav, liikuv, arenev, ennekõike õpilasest lähtuv ja õpilast arvestav protsess. Avatud silmadega, elule ja ühiskonnale vaatav ning seda kriitiliselt hindav protsess. Õpilast inimkonna ajaloo poolt ainuõigeks tunnistatud tõdede ja valede eest kaitsev protsess. Haridus ei seisne tuntud ja tunnustatud asjade ära õppimises. See on nagu ukse avamine tundmatusse ja rikas maailma kus meie jaoks igal sammul avanevad jumala tarkuse ammendamatud varasalved. Niisugused olid need mõtted tarkusest, õppimisest ja haridusest inimesest maailmast. Tänase luterliku tunni saate Kostas ja luges ette. Malle Pärn lindistas ja mängis kokku Külli tüli. Kuulmiseni. Eesti luterlik tund.