Klassikaraadio jätkab Eesti luterliku tunnisaatega teenimine. Tänane stuudiokülaline on Eesti kirikute nõukogu president piiskop Einar Soone, saatejuht Ene Pilliroog. Me alustame saadet piiskopimarsiga. Shar mari Viduri oreli sümfooniast number üks. Andres Uibo on selle salvestanud Tallinnas Niguliste kirikus. Andres Uibo esituses kõlas piiskopi Marss Shar Mariewidoori oreli sümfooniast number üks. Eesti luterliku tonni stuudiokülaline on täna Eesti kirikute nõukogu president piiskop Einar Soone. Ja me tahame mõtiskleda teemal teenimine. Et mida õigupoolest tähendab see sõna selle sõna all mõtteteenimine, et kas see tähendab mingil kombel ehk justkui nagu teenijaks orjaks olemist kuid ka seda orjaks olemist võib ju väga mitmeti mõista. Et kuidas siis me võiksime mõista seda sõna teenimist. Kindlasti on siin mitmeid võimalikke vastuseid. Ühelt poolt võime ütelda väga lühidalt, see on teisele inimesele või mõne dile suunatud tegevus mis on seotud abistamisega. Aga samas me võime ka selle sõna all mõista elukutset, kus inimene on oma ametis ja tegutseb vastavalt selle ameti juhtnööridega. Samuti teiste inimeste teenimisel. Võime seda mõtelda ka teene osutamises, mis võib olla ühelt poolt seotud inimese vabatahtlikkusega, aga teiselt poolt sellega, et me oleme seotud elus oma elutegevuses nende asjadega, kus me oleme kohustatud näitama pääse sellest seisusest, nii et selles osas võime jälle teiselt poolt väga pikalt lahti mõtestada ja samuti oma arvamusi väljendada, mis tähendab see sõna teenimine. Kas me võiksime sõna teenimine all mõelda kavaid ehk suurimat armastuse avaldust? Ja kui me räägime igapäevases kõnepruugis, siis me teenime väga mitmel erineval moel. Ma isegi nimetaksin hommikul tere ütlemist teenimiseks. Ka see on suhtlemine ja oleneb sellest, kuidas inimene teist tervitab, kas ta annab teisele inimesele hea impulsi, annab toonust on tema hääletoon lahke sõbra valik või on selles tervituses midagi trotsivat. Võib-olla väljendab see inimese negatiivset suhtumist tankil kohustatud oma viisakust üles näitama, tama aga. Ma ei anna sellega head laengut teisele. Ja samas ka võime mõtelda filosoofilisemalt. Et tõesti, see, mida me pühakirjas sõna armastuse all mõistame. See aga algkeelselt tähendabki teenimist, see tähendab osadust ja osaduse kaudu suhtlemist, suhtlemise kaudu teenimist. Kas me võiksime teenimise all mõista ka seda, et meile on antud päev ja öö? Meile on antud, meile on kingitud kõik aastaajad, üks ilusam kui teine. Meil on kingitud elu ja kõik see, millest elu koosneb. Ja loomulikult nime võime inimesena oma tasandilt lähtuvalt väljendada kee arvamust, et juba meid on teenitud. Kui me oleme siia sündinud siis kõige esimesed teenimise vormid on, kuidas meie eest hoolitsetakse. Teiseks on see, kui me ise juba taipame seda hoolitsemist ja näeme, et sellega kaasneb hea suhtumine, osavõtlikkus, armastus siis paratamatult olemegi selles teenimise võrgus. Nii et kui me märkame seda teenimist ja hakkame hindama seda, siis tegelikult me näeme enese ümber pidevalt, et me oleme inimesed, oleme isiksused, oleme oma ametis või kodus või puhkusel. Kuidas tegelikult kogu meie ümbrus aitab kaasa sellele elule, mis on meile kingitud ja, ja see ümbrus, see jumala looming, kui nii võime ütelda kristlastena siis see teenib. Väidab. Maailma on sündinud palju tänu ja kiituse laule. Aga kui rääkida tänulikkusest, siis igapäevases tavaelus. Me vast mõista, meie paneme tähele seda, kui võrdne märkame teisele inimesele öelda tänu. Me täname teda millegi eest. On ta meie heaks midagi teinud või on ta meid toetanud hea sõnaga, või? Me märkame tänada selle eest, et meile on avatud uks või mida iganes. Ja vaatamata sellele, et tõepoolest maailma on sündinud palju kiituse ja tänulaule loojale ei märkame sageli tänada hommikul tänada õhtul. Aga ometigi võiks see tänulik mõtlemise viis kuuluda meie igapäevase mõtlemise viisi juurde. Et me peaksime märkama teenimise sügavat olemust meie ümber. Kas vaimulik amet on väga lähedal ja tugevasti otseselt seotud teenimisega? Ja kindlasti. Ja kui me räägime nüüd tänulikkusest siis kui me märkame, et meid teenitakse siis selle tänulikkuse avaldusvorm on vastu teenimine. Kasutamegi ju kõnepruugis küll inimeste teenimine, aga kasutame ka jumalateenimist vaimulikus ametis. Me oleme nagu kahesuunalises tegevuses, ühelt poolt me pöördume jumala poole ja samas märkame seda, et, et enne seda on juba jumal meid teeninud teiselt, aga see, mis me oleme saanud tema teenimise kaudu, me anname selle edasi teenimise vormis inimestele. Kuivõrd vaimulikuks olemine on amet, et teatud arv tunde päevas ja nii edasi? No eri aegadel, erinevates kirikutes on vaimuliku, et nähtud erinevalt rõhuasetused on tingitud ajastu või ka konfessiooni põhimõtetest lähtuvalt. Klassikalises tähenduses on vaimuliku ametifunktsioonidena nimetatud kolme tasandit kolme suunda, õpetusamet, karjaseamet ja preestriamet. Ja kui me nüüd räägime õpetusametis, siis see eeldab vaimulikku töös pühakirja tundmist. Haridust eeldab seda, et inimesed on pedagoogilisi võimeid, oskusi seda sõna edasi anda, mõtet edasi anda. Ja siit tulenevalt ka meie maal vaimuliku nimetusena õpetaja teise funktsioonina karjasena, et mis tähendab rohkem hingehoidliku tööd, see tähendab osavõtlikkust teise inimese elust. Ja see tähendab ka mingil moel Hingele lähedale minemist, teise inimese ärakuulamist ja teise inimese toitmist, see on heade nõuannetega võib-olla konkreetsete elusituatsioonide või siis mingisuguste nõuannete andmisega. Kolmas on preester funktsioon ja see on nüüd vahendaja roll. Olgu see Saclamentide jagamisel olgu see-eestpalvete pöördumises jumala poole, nii et nüüd, kui kõike ta kolme erinevat tahku kokku liita, siis vaimulikus ametis võiksime nimetada ilusa sõnaga, et see koonda vennas endas isalikku funktsioone ja nii on ka nii lääne kui idakiriku traditsioonis nimetatudki vaimulikega isadeks. Kuidas on igapäevases elus, kas inimesed tulevad vaimuliku juurde ikka rohkem oma murepoolse elu poolega mure vaevade probleemide ja millega iganes või? Või märkame me vahestki tulla ka kiituse ja tänuga? No nii nagu on erinevaid inimesi, on ka erinevaid päevi vaimulikus ametis ja töös. Loomulikult on neid, kes käivad tavaliselt pühapäeviti kirikus, nad piirduvad jumalateenistuse vormiga nad saavad seal osaduse. Aga neid, kes otsivad üles ikkagi vaimuliku, konkreetsete nõuannete pärast tullakse oma murega ees, palvesooviga ja mõnikord ka lihtsalt tahetakse oma hingelt midagi ära rääkida. Ja on ka neid, kes piirduvad vaimuliku suhtlemisel ainult teatud ametitalituste sooviga olgu see ristimine või mõni muu ametitalitus, nii et siin on väga palju erinevaid nüansse ja, ja siin ma just rõhutaksingi, et nii nagu isa rollist ei pääse inimene välja vaid see on tal praktiliselt ja kogu aeg saatmas. Nii on samuti ka vaimuliku eluülesannete juures, et mitte ainult see, et ta on kirikus, oma töökohal, kantseleis või oma ametitalituste teenistuste läbiviimisel vait praktiliselt kõikjal, kus ta liigub seal ta tunnetab kas nüüd otseselt, et ta nüüd vaimulik või ka kaudsemal moel, et ta peab neid ülesandeid täitma milleks ta on kutsutud ja seatud. Kõikjal, kus ta liigub tõepoolest, ja inimesed kõikjal, kus liigub vaimulik tema ümber oma elurõõmu ja murepoolega. Kust võtab vaimulik selle tasakaalu, selle rahu, selle ju selle toe kuse olla meile igapäevases elus pidevalt toeks. Kust tuleb see jõud? Ja ma ei jaga päris seda seisukohta, et, et vaimuliku töökoormus peab olema nii suur või on nii suur, et ta töötab 24 tundi ööpäevas või mõni võib veel lisada, et kuni 25 tundi ööpäevas. Pigem on see töö ajajaotus, millest sõltub ka energia, mida inimene võib kasutada. Ja siin on jällegi ajaloos olnud ju palju neid võimalikke lahendusi välja pakutud kus inimene oma rütmipärase elu. Kui me räägime rütmist üldse kogu kosmoses looduses, siis ka inimene on jällegi selle üks osa. Ja kui me räägime rütmist, mis on aastaringi, toimub samas looduses, me märkame seda või on ööpäeva rütm, siis kui inimesse on sisse kodeeritud ja puhkus, siis paratamatult ka vaimulik peab omama seda aega, kus ta ennast saab laadida. Päris puhates nii une kaudu kui samuti aktiivsest puhkusest välja minnes, sellest otsesest tööst, mida ta iga päev ja argipäeval peab tegema. Ja kui seda osatakse hästi ära kasutada, siis seal üks energiaallikas. Loomulikult ei tohi unustada siin palve, meditatsiooni, jõudu ja väge. Me saame enese jaoks tarvitada. Te kuulete Eesti luterliku tunni saadet teenimine. Meie stuudiokülaline on Eesti kirikute nõukogu president piiskop Einar Soone. Äsja laulis utrite kirikukoor ühe kiituselaulusalm 110. Einar Soone, kuidas valmis see mõte? Tulla tööle vaimulikule tööpõllule kus tööd on palju tegijaid ja vähe siiani vähe tööd rohkem kui tegijaid. Aga ikkagi, millalgi sai valmis küpses see mõte või oli käki justkui juhuslik. Ootamatu. No ilmselt selles maailmas midagi väga juhuslikku ei ole, me lihtsalt ei oska neid märgata. Ja ettevalmistus vaimulikus ametisse astumiseks oli tegelikult ka teatud protsess. Kõigepealt võib-olla eelnev osa noorusest peaks mainima seda, et vanem vend soovis epa kasuksin muusikat õppima ja lima mõned aastat harjutasingi viiulimängu ja klaverimängu. Õppisin isegi kirikumuusika osakonnas. Tõsi küll, väga lühikest aega, aga ükskord sain oreli taha kooliajast, mulle meeldis vahetamine vahendamine ja sellepärast mind köitis koolis näitemäng. Samuti ka laulmine, kus meil oli väga hea lauluõpetaja vilja Toomi. Ja kui hiljem asusin tööle kinostuudiosse Tallinnfilm siis minu mõte oligi, et ma võiksin minna sellisesse ametisse, kus oleks elu seotud loominguga kas režissööri või operaatori elukutse. Aga samas kui elu dikteeris, et võiks minna õppima Tallinna polütehnilisse instituuti ja siis see oli nagu sundkäik sellest tegelikult sain vabaks teise sundkäiguga nimelt kutsuti mind armeesse teenima. Ja seal võib olla küpseski. Minul mõte. Tegeleda filosoofiliste probleemidega. Ma palusin, et mulle saadetakse raamatuid sinna ja kui ma tagasi tulin, siis olid sõbrad need, kes kutsusid mind usuteaduse instituuti. Alguses küll vestlusõhtule köitis nende inimeste isiksused, kes seal tol ajal olid õppejõududeks nende intellektuaalne tase, mis ju väga erinesid olla Michael üldisest. Ma mõtlen siin nendest inimestest, kes ka eetri kaudu või avalikult tegutsesid kus oli seda kahepalgelisust inimesed mõtlesid ühte, rääkisid teist ja seal instituudis oli nagu kõik ehe ja muidugi ka see kirjandus, mis tollel ajal sai läbi loetud, see köitis, nii et ma sugugi ei mõelnud, et ma peaksin sellesse ametisse tingimata minema tööle küllaga ja rohkem võib-olla teoreetiline ja huvi nende probleemide vastu oli olemas. Ja kui mulle tehti ettepanek asuda tööle, siis ma põikasin küll esialgu vastu, et ma ei ole küps. Tahaks veel ennast täiendada, kuigi ma ei olnud otseselt vastu, et ma ei peaks seda ametit kandma. Aga kui siiski tolleaegne peapiiskop Alfred Tooming tegi otsuse, et ma läheks ikkagi kogudusse tööle siis ma vaatasin kaardi pealt, kus kohal see paik asub Ida-Viru Maal, praeguse nimetusega Lüganuse kogudus ja nii ma läksingi, nii et ma andsin juba nõusoleku, enne kui ma teadsin, mis mind ees ootab. Mis aastat tulid, mis tõid usuteaduse instituuti ja kes olid need inimesed, need õppejõud? Ja ma väga tänumeelega meenutan alati neid inimesi, kellega mul oli võimalus suhelda. See oli 1970. aastal, kui ma andsin avalduse astuda õppima usuteaduse instituuti ja tulla rajal olid seal sellised suurkujud nagu Uku Masing kes küll ei pidanud enam loenguid, küll aga oli võimalik temaga suhelda. Samuti professorid Elmar Salumaa Eevald. Tol ajal oli seminari läbiviija Jaan kiivid seenior kui vaid mainida neid üksikuid. Ja eriti on meelde jäänud just vestlusõhtud õppejõudude ja üliõpilastega mis andis mõtlemisainet ja tavaliselt, kui see ametlik kaks tundi oli möödunud, siis istusime veel kohvilaua ümber ja rääkisime tihti veel veel mitmeid tunde hiljem. Kust te saite kirjandust, raamatuid, sest teada ju on, et eks ole, Tartu ülikooli usuteaduskonna raamatut põletati kõik ära. Pääle sõda. Ei, see päris nii ei ole, et nüüd kõik ära põletate. Väga palju raamatuid toodigi Tartust üle Tallinnasse ja ma arvan, et usudel siin selle raamatukogu on üks, üks haruldasi raamatukogusid meil Eestis. Seal on dioloogilist kirjandust väga head materjali. Aga sellest muidugi piisanud. Sest oli ju ikkagi raudne eesriie. Teistest riikidest, kus raamatuid ju välja anti, sai ainult osaliselt siia saadetud ja nii oligi väga palju käsitsi kirjutatud masinal kirjutatud artikleid. Eriti märkimisväärne on ju Elmar Salumaa koostatud, ta tõlkis, kirjutas ise dioloogilised kogumikud ja see oli üks allikas, kus me saime lugeda dioloogilist kirjandust, need käsitsi või trükimasinaga kirjutatud raamatut. Ja see oli tollele rajal oli enesestmõistetav, et Edgar õpikuid kirjutati ringi. Ma mäletan ise, kuidas ma öösiti trükkisin, Harold põlluajalooõpikuid, käsikirjalised tehtud ja samas tuli jälgida nende märkuste õigsust. Seal olid väga palju nimesid, nimekujude osa aastaarvude kontrollimine, aga see oli põnev ja huvitav töö, nii et huvi ajaloo vastu kasvaski võib-olla nende konkreetsete konspektide ümbertrükkimisel. Mis seal Lüganuse siis ees ootas, kuivõrd üldse too paik ootas uut noort õpetajat kirikuõpetajat. Ja see on jällegi eredalt meeles päev, kui me koos abikaasaga sõitsime siis esimest korda Lüganusele, meil oli kokkulepe, tollel hooldas seda kogudust Narva koguduse õpetaja Elmar Kull. Ja kui ta meid vastu võttis, siis see esimene õhtu on jäänud just meelde seetõttu, et ta pidas mulle mitu tundi monoloogi ja rääkis nendest raskustest ja rõõmudest, mis vaenulikkust Lätis on, nii et ma pean teda üheks oma teine oleks, kuigi ametlikult ta seda mul ei olnud. Ja kui ta tegi ettepaneku veel õhtul sõita Narva me ööbisime tema juures siis võib-olla need nõuanded, mida ta tol korral mulle andis, on jäänudki väga paljudeks tee viitadeks mulle hilisemas elus. Tõsi, ma ei olnud paljude asjadega tollel ajal ka nõus noore inimesena ja võib-olla liialt sinisilmse inimesena ei osanud ja kõiki neid elu nüansse siis arvestada. No ma toon siin näiteks ühe näite, ta ütles, et et põhiliseks ülesandeks inimesele aga enne inimeseks üldse ja siis alles kristlaseks. Ma mäletan, et ma kuidagi ei saanud nõustuda, et, et iga inimene peaks olema kristlane, usklik, aga hiljem ma olen näinud ja taibanud, et mitte, sest silt, et inimene peab ennast kristlaseks, ei määra inimese väärtust, vaid just see, kuidas ta suudabki inimesena leida oma koha ja leida võimalikud vahendid, kuidas ta armastuse ja teenimise kaudu oma inimeseks olemist väljendab. Mis aastad olid Lüganusel? Mind määrati teenima sinna 1973. aastal ja lahkusin sealt 1985. aastal. Siis Tallinna Kaarli kogudust teenima. Need olid siis missugused ajad 70.-te aastate keskpaik, teine pool, 80.-te algus. Igaüks meist mäletab ehk omal kombel neid aegu kuidas Lüganuse üldine vaimuelu oli tollel ajal Võib-olla on raske nii lühidalt iseloomustada aga kindlasti annab nüansi asja mõistmiseks see, et koguduses oli ju põhiliselt tollel ajal vanemate inimesest. Samas aga tekkis side ka noorematega. Lüganusel korraldasime isegi esimesi kristlike noorte päevi. Need olid töölaagrid, kus noored tulid kokku, tegid tööd, vestlesime, rääkisime õhtuti, tollel ajal olid keelatud noorteüritused. Ja ma mäletan ühte seika, kui Peipsi järve ääres korraldati noortele laager siis kutsuti Tallinnast erimiilitsasalk kohale piiratise laager ümber. Arvati, et meiega naaberkoguduse vaimulikuga oleme seal aga õnneks meid olnud ja nii olid nad tookord siis pettunud. Ja muidugi tollest perioodist tuleks mainida veel ametivendadega head suhtlemist. Tollel ajal oli Iisaku õpetajaks Voldemar kuljus ka ere isiksus. Naabrile jõhvis oli Otto Tallinn, kes oli seal töötanud juba aastaid ja nende kogemus ja nende ka suhtlemine andis väga palju. Tollel perioodil. Aga see surve, mis kirikule tollel ajal oli, oli ju üldine, nii kooli poolt kus võib-olla just lapsed said kannatada selle all, et nad on pastori perest. Ja meenutan ühte leeripäeva. Kui kaheksa noort oli avalikus leri helistamise päevas siis püüti kätte saada nende nimed. Ja kui ma neid ei avalikustanud, siis süüdistate, et ma varjan. Ja see oli kõik tolleaegne õhkkond, nii et ühelt poolt oli seda pinget, aga samas ka teatud hasarti mis võib-olla köitis ka, kuna kirik oli ametlik avalik opositsioon tole ühiskonnas. Siin ei olegi ju nii palju aega tagasi paarkümmend aastat võib-olla vähemgi veel. Ja et mõista sõnapaari avalik Kleer tähendust võiksime rääkida ka mitte avalikust leerist. Ja see oli ka mõistetav sest väga paljud kannatasid kas oma teise töökoha tõttu, kui nad tulid leeri ja nii oli ka väga mitmeid kinnisi Blairi ennistamise päevi, kus eraviisiliselt sai toimetatud see talitus. Ja siingi meenutan ühte juhtumit. Kui üliõpilased Tartust käisid Lüganusel leeris, lasasid ka hiljem ennast laulatada siis neid eksmatrikuleerima ülikoolist Maakohas väikeses, kus kõik on tõepoolest nagu peegli peal on vist väga raske käia salaja leeris salaja ennast või lapsi ristida, laulatada, mis iganes linna kohas oleks nagu hõlpsam seda vist teha. No kindlasti linnainimene on rohkem anonüümsem ja võib-olla linnas ei tunta ka nii huvi selle vastu, kes on sinu naaber, eriti suurtes majades. Seda ju tajume. Aga eks ole inimese oma valik, kas ta on valmis ja küps ka selle eest kannatama ja mingil moel ka ohverdama, kui ta tahab ennast tunnistada avalikult, et ta on kristlane. See oli siis aastal 1985, kui koos perega tulite Tallinna. Teie pere on arvukas, kui arvukas. Abikaasa ja viis last ja praegusel hetkel on üks poeg ka abielus ja tal on ka tütar. Nii et rikas pere aga aasta 1985, mida see tähendas üldises kiriku elus. Kas oli juba tunda kevade hõngu? Võib-olla raske ütelda, kas kirikus nüüd otseselt seda oli võib-olla küll nii palju, et kui mind Tallinnasse suunata ja määrati siis mul ei olnud erilisi kontrollijaid, kes minu tegevust avalikult oleks mind jälginud. Küll ma tean seda teiste ametivendade osas, kes olid eelnevalt Tallinnasse tulnud. Mõni aasta hiljem küll juba seoses muinsuskaitseliikumisega hakkas kirik nagu oma osa rohkem tunnetama ühiskonnas. Meil oli muinsuskaitse klubi portaal kes muinsuskaitse seltsi kaudu juba sekkus kani poliitilistesse keerdkäikudesse ja sealt kasvas välja hiljem kristlik liit, mis ühes suunas läks hiljem edasi poliitikasse ja teine oli rohkem sotsiaalkultuuriline väljund. Tallinna Kaarli kogudus õigemini veel Tallinna Toompea Kaarli kogudus on üks Eestimaa suurimaid kogudusi. Aga kogudus on kunagi olnud hoopiski arvukam oma liikmete poolest, kui ta seda ehk isegi tänasel päeval on. Aasta 85. Võib-olla ehk ei märkinud veel seda avaramat julgemat, selgemat vaadet tollele kõrgele kahe torniga kirikule? Toompeal õigemini Tõnismäel võib-olla ei juletud veel avada ust et astuda üle kiriku läve ja tulla avarasse ruumi, kutsuvasse ruumi, aga need aastad olid tulemas, mis aastaid need olid, kas need olid seotud ka kuidagiviisi üldise Eestimaa kirikueluga või elas iga kogudus justkui omaette elu? Kindlasti ka kogudus on omanäoline. Väga palju oleneb see vaimulikust oleneb juhatusest, nõukogu inimestest. Aga tollel ajal võisime märgata küll teatud aktiivsuse tõusu see väljendusarvude kasvamises nii liikmeannetajate osas ja oli neid kogudusi, kus toimus, segas, aga kahjuks oli ka neid maakohti kus nagu kirikuelu siiski oli soikunud ja ja tegevus oli paljudes valdkondades praktiliselt olemata. Muidugi hiljem, see oli juba 1991. aastal, kui võeti vastu uus kiriku põhikiri ja kus kirikule anti võimalus tegutseda nendes töövaldkondades, mis olid ju aastaid keelatud. Mõtlesin nii noorte tööpühapäevakoolitöö, hoolekande, diakooniatöö. Kui vaimulikud said juba võimaluse avalikult tegutseda väga palju, kutsute siis pühitsemis talitustele paluti vaimuliku osaleda mitmetel avalikel üritustel. Nii et see, kas sisuline, kas ma isegi nimetaksin, et see võis all kuse saada ka juba kohati seitsmendate aastate lõpul. Ja märkamatult ta kasvas. See näitas just koguduse aktiivsete inimeste juurde tulemist. Ja muidugi see plahvatuslik nagu massiline tulemine. See oli jah, 90.-te aastate alguses. Kas paljud tulijatest on ka alles jäänud, kuidas kirikupingid on pühapäeviti? No see on omaette küsimus ja konkreetset statistikat me kahjuks ei ole teinud. Et kes nendest inimestest, kes on andnud oma tõotuse liituda kogudusega, on ka säilitanud küllaga tean väga mitmeid tublisid inimesi, toredaid inimesi, häid sõpru, kes tollel perioodil on kirikuga liitunud ja tänase päevani on aktiivsed Kiriku liikmed. Ega üldiselt, kui Kaarli kirikust rääkida ja pühapäevadest siis ei saaks nagu kurb Ta, sest julgen öelda, et tubli pool on ikka kirikupingid täis. Pühade aegu loomulikult ootab kirik, kui kodu paljusid inimesi ja kirikud on tavaliselt väga täis olnud, siis õigemini teenistused on täis olnud jõulupühade aegu eritama. Aga ega ei saa ju öelda, et me elaksime justkui vaikset elu. Meil on külas käinud ju mitmed inimesed Saksamaalt või Rootsist või Soomest ja ja nad vaatavad hea positiivse pilguga meie koguduse peale. Kes kaunisti oma pühapäeva peab? Ja eks see on seotud ka mingil moel õpetusliku küsimusega, kui keskajal ju väljendati seda seisukohta, et inimene saab ühenduse jumalaga läbi kiriku või õigemini, see oli juba vana kiriku tõde, et kellele kirik ei ole emaks sellele ka jumal ei ole isaks. Siis ajaloos on olnud ka neid perioode, kus on jälle rõhutatud, et inimene võib saada otsekontakti jumalaga. Nii et siin tuleks nagu vahet teha, üks on mõtlemisviis, et inimene on usklik, ta on jumalaga ühenduses asjal nagu individuaalne, ta teeks seda kodus. Ta loeb ise pühakirja, ta pole unustanud valvet. Aga samas ta nagu ei tunneta vajadust olla koguduse osaduses. Ja teine mõtlemisviis on ikkagi see, et kus inimene ammutab jõudu seal ikkagi sõna ja sakramendi kaudu kogudusega koos. Ja kui rääkida konkreetselt Kaarli kogudusest kirikust mida piiskop Einar Soone teenib, siis tolle kiriku altarit vaatab kõigile tulijatele vastu. Pilt mille kohale on kirjutatud tekst. Tulge minu juurde kõik. Kui maa ja alles siis tulevad sõnad, kes te olete vaevatud, koormatud ja nii edasi, aga kutsutud on kõik. Andres Uibo ja Jüri Leyton'i esituses kõlas koraal Johann Sebastian Bachi kantaadis number 147. Me olime tänases saates rääkinud teenimisest. Üks oluline teenimise vorm on meie jaoks ka see töö, mida igal päeval teeb Eesti kirikute nõukogu mille president on piiskop Einar Soone. Mis tähendab töötada taolises ühenduses, millised kirikud sinna kuuluvad. Ja milline jõud on sellises ühenduses Eesti kirikute nõukogu? No kui me räägime ühest kogudusest, siis ma arvan, et iga inimene vajab koguduse osadust. Ja üks kogudus vajab kogu kiriku osadust. Kui me räägime nüüd erinevatest konfessioonidest usutunnistustest, siis on päris loomulik, et kui kristlased on ajaloo jooksul killunenud eri kirikutaks, siis et nendevaheline side on enesestmõistetav esiteks informatsiooni jagamisel, teiseks ka üksteise tundmaõppimisel suhtlemisel. Ja kui öeldakse, et sõpra tunned hädas, siis Eesti oludest lähtuvalt oleme just tajunud ja tundnud, et nii laulva revolutsiooni ajal, sellel ajal, kui tegelikult kirikute nõukogu moodustati oligi tarvis kristlaste ühendust. Et mõtelda ühiselt, kuidas kristlased võivad paremini sekkuda ühiskonna muutustesse, olgu see haridussüsteem, sotsiaalsüsteem, samuti kultuurivaldkond. Ja andnud ma arvan, kõikidele nendele liikmeskirikutele väga hea impulsi, et Me tunnetame vendade-õdedega ja eriti oleme seda tajunud teatud rasketel momentidel, kui oli laevaõnnetus. Kui olid nüüd need katastroofid, mis pani paljusid mõtlema elule surmale siis ka oleme ühistel palveteenistustel koos olnud. Nii et ma arvan, kirikute nõukogu töö igapäevane töö on seotud küll konkreetse sekretäriaadi tööga aga ka kirikujuhid omavahelistes suhetes oleme lähendanud. Neid mõttelaade teineteisele, mis võib-olla muidu oleksid olnud jäänud, pööratakse kaugemateks. Võib-olla tasuks siinjuures meenutada kuulajatale, kes ehk ei ole nii väga otseselt seotud kirikueluga laiemas mõttes siin Eestimaalgi missuguseid kirikud, missuguseid konfessioonid kuuluvad kirikute nõukogu süsteemi? No oikumeeniline liikumine on ju selle sajandi nähtus kogu maailmas, nii on maailmas maailma kirikute nõukogu olemas samuti Euroopa tasandil Euroopa kirikute konverents ja nende mõlemi ühendusse kuulub ka Eesti luterlik kirik. Kui enne sõda oli luterlik kirik rahvakirikuna ju enamus kirik ja teised usutunnistused olid ju väga väiksearvulised siis nüüd on kirikute nõukogu liikmeskirikuteks luterliku kiriku kõrval veel evangeeliumi kristlaste baptistide liit. Metodisti kirik, roomakatoliku kirik samuti väikene armeenia kirik. Ja vaatleja staatuses on olnud nelipüha kirik, kes nüüd on täisõiguslik liige ja samuti veel ka adventistide kirik. Kahjuks on nagu meie tööst kõrvale jäänud ortodoks kirik ja ma arvan ja loodan, et kui lahenevad ka nende omavahelised küsimused, et siis nii. See pool, kes kuulub Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse, kui ka teine Moskva patriarhaadi alluvusse kuulub osa, nemad kuuluksid meie kirikute nõukogu liikmeteks. Eesti luterliku tunni saateaeg hakkab läbi saama. Tuletan meelde meie aadressi, see on Tallinnas Toompeal kirikuplekid kolm. Ja meie telefon kuus kolm, üks neli kolm 11 ootab teie kõnesid, ettepanekuid, soove tööpäeviti kella 10-st seitsmeteistkümneni. Aga et tänasel päeval oli meie stuudios nii haruldane külaline inimene, kes on seotud kõikide Eestimaa kirikutega sest on ju üks jumal, üks piibel ja püks kirik. Siis tahaksin ma piiskop Einar suunalt ja Eesti kirikute nõukogu presidendilt Einar Soonelt küsida, milliste mõtetega. Me võiksime tänast saadet lõpetada enne, kui hakkab kõlama Wolfgang Amadeus Mozarti Sanctus. Neid üksikuid kilde ja võtaraninguid, mis me oleme siin stuudios võinud kasutada võib olla väga raske on nii kokkuvõtet sellest teha, üksikud pildid, Mosaic killud elust, aga ma arvan, et väga hea ja kui me oskaksime vahet teha elus eesmärgi ja vahendite vahel see ei ole veel omaette eesmärk, et me tingimata peaksime olema seotud nende vahenditega, mis meil elus aitavad külla ka inimvõimetel on omad piirid, isegi ka siis, kui inimene on väga tugev. Enese ülehindamine on kurjast ja toob kaasa avati kaotuse. Ja sellepärast hea kristlik nõuanne on. Et kui ma olen ka kõik teinud, olen ma ikkagi kõlvatu sulane. Ja ma soovin, et ka raadiokuulajad võiksid mõista meie inimelu väärtust neid vahendeid, mida me selleks kõigeks kasutame ja eesmärki, mis on meile seatud.