Kuidas küll tahaks mõelda, et teatud vanusest alates on inimesed täiskasvanud ja käituvad ka vastavalt sellele? Ühest küljest loomulikult see ongi tihtilugu nii teisest küljest, aga Pole ja kohe kuidagi mitte. Sinul, toimetaja Mari Karlsson on tulnud paraku just selle teise küljega kokku puutuda ja kui täpne olla, siis töökiusamisega. Mis see siis nüüd õieti oli ja kuidas sellega toime tulid? No asja teeb huvitavaks minu puhul see, et mind kiusasid minu alluvad. Tavaliselt kui me räägime töökiusamisest, siis me räägime halvast ülemusest. Aga minu alluvad tegid minul elu päris põrguks. See lugu, tuss ammu, kohe väga ammu, ligi 20 aastat tagasi ja lugu algas siis sellega, et olin 30.-te alguses eluaastate alguses ja sain ühe suure tootva ettevõtte turundusjuhiks. Ja siis selgus, et kahel turundustiimiliikmel on nagu mingi okas hinges. Ma mõistsin, et ilmselt see enne seal töötanud inimene oli väga populaarne, väga sarmikas ja ilmselgelt ülihea suhtleja. Ja Neile turundustiimiliikmetele lihtsalt ei meeldinud, et ma seal töötan, sest siis tulid sina jah ja ei olnud enam nii populaarne ja nii väga hea suhtleja. Jah, no vot. Kusjuures ma ise ei tulnud selle peale, et, et mina, kes ma tegelikult olen ju nii tore inimene. Ma olen nii vaimukas, ma olen nii hea ja äkki kellelegi ei meeldi. Ma ei saanud sellest tükk aega aru, aga see hakkas ilmnema nagu väga naljakal moel. Kõigepealt kuulsin ma, et neid otsuseid, mida mina vastu võtan, Neid tegelikult ja neid käitumisjuhiseid ja üldse neid ülesandeid, mida mina annan, need ei ole üldse võimalik täita. Siis kui ma hakkasin küsima, et no mida sina teeksid ja kuidas sina reageeriksid, siis hakkasime kuulma, et ma olen täiesti ebakompetentne. No ütleme, et vaene personalijuht oli suhteliselt äravaevatud nendest kaebustest ja sellest hädakisast, mis siis minu üle nagu tõusis. Ja siis nad leidsid iset, noh, on vaja muuta taktikat, et kui kaebamine ei toiminud, siis juhtus nii, et nad ei teinud mitte midagi. Nad ei teinud mitte ühtegi liigutust, kui ma neile ei öelnud, et nüüd tee seda nüüd tee seda ja mõnikord jäeti tegemata siis küsinud, miks sul tegemata on? Ma ei saanud aru nagu kolmandas klassis absoluutselt. Ja ma kunagi ei teadnud, mis seekord juhtub. Ma ei teadnud, kuskohast see pauk tuleb, ma ei teadnud, kelle vastu, mis teemal ja millal ma lahingusse lähen, aga ma teadsin kindlasti, et see mingi lahing toimub. Noh, ma eeldan, et peale selle, et sa oled rõõmsameelne ja energiline inimene, eeldan ma, et sul on ka ikkagi piisavalt elutervet enesekriitikat olemas, eks ole, kuidas sa ise tollal Neid enda omadusi hindasid, mida teised maha tegid, et sa ei ole kompetentne, sa ei selgita piisavalt ja nii edasi ja nii edasi. No vot tegelikult oli niimoodi, et ma olin hästi kõhklev sellepärast et situatsioon oli minu jaoks täiesti uus ja seda nii inimestevaheliste suhete mõttes kui ka töökeskkonna mõttes. Seda ei saanud ju väga süüks panna ja ilmselt pidid arvestama ka minu palkajad, et sellist suurt tootmisettevõtet ei ole Eestis eriti 90.-te keskel, ei olnud seda ju palju. Ja mul ei saanud, nad teadsid, kelle nad tööle võtavad, mis minu eelnev töökogemus, et mul ei olnud suures tootmises ettevõttes töötamise kogemust, mitte mingisugust, aga seal olid kõige eeldused hakkama saamiseks juhul kui oleks toiminud normaalne meeskonnatöö ja minu viga on see, et Ma ei kuulanud neid inimesi selles uues kollektiivis, kuhu ma läksin, või õigemini siis selles tiimis, keda mina juhtima pidin. Vene vanasõna on see, et võõrasse kloostrisse oma kommetega ei minda, aga vot minul oli see asi, et mina läksingi siis tegelikult kujunenud olukorras võiks öelda, see süü oli kahepoolne. Absoluutselt absoluutselt. Aga nüüd siis Meie loo selline helgem ja positiivsem külg, et kuidas sa sellest välja tulid ja näost on näha, et oled ammu tulnud ja kuhjaga? No tegelikult see lugu lõppes pauguga, pauk oli planeeritud, mine alluvate poolt, aga ta kärgatas nagu teises kohas. Eks see lõhkelaeng, ehk siis teiste sõnadega oli neil planeeritud. Võta mind tööstuse väravast välja koos mitme kasti toodanguga ja mitte mitte andes kaasa mulle nendele kastidele nende toodetele saatelehte mis tähendab seda, et mind oleks väravas kinni peetud. Mind oleks vargaks tehtud ja ma oleksin sealt päevapealt kinga saanud, kuna see tuli välja, siis siis käis selle järgi muidugi nagu suur kärgatus, sellepärast et võib-olla ma oleks saanud teisiti, aga üks inimene siiski pidi lahkuma ja see puhastas õhku nii palju, et pärast töötasime seal ettevõttes, tõusin ametiredel, mul oli kohus üllatavalt hea tiim, me saime suurepäraselt läbi ja suhtlesime ka pärast selle töö lõpp nagu edasi. Nii et see tegelikult oli ikkagi nii, et kui ma ütlesin, et juht ei tohi mingil juhul olud juhtida, siis mind nad juhtisid. Kui seda pauku poleks olnud, siis võib-olla me oleks seal sisenenud aastakümneid. Et see katse mind vargaks teha ei õnnestunud. Aga raputas mind niimoodi, et ma no kuidas nüüd peenelt öelda, võtsin siidikindad käest ja, ja tõesti, palusin sellel pea isaatoril lahkuda. Ja see puhastas õhku niivõrd, et ülejäänud, aga me saime edasi minna ja mitte mõned kuud, vaid päris mitu aastat. No lõpuks sa ikkagi läksid teise kohta tööle ja, aga see oli täiesti teistel põhjustel ja see oli minust tulenevatel olude sunnil, mitte sugugi sellest ettevõttest tingituna. Ta plakasin suure kahetsustundega ja ma siiamaani naeratan mõttes, kui ma nende inimeste peale tagasi mõtlen. Kuigi nende hulgas oli neid, kes üritasid sulle käru keerata, jah. Aga tegelikult ikkagi tulles nüüd alguse juurde, oleks mina käitunud teisiti. Oleks ma neid inimesi rohkem kuulanud, ei saanud aru, milles nende probleem on, kuidas nad soovivad seda lahendada, mis on nende ettepanekud selleks lahendamiseks. Siis ma arvan, et kogu seda segadust poleks tekkinudki minu pärast siis täistöökoht. Igatahes on see kogemus mind tohutult aidanud. Sest ma võtsin sellest ikka nagu väga palju õppust ja kõigepealt ikkagi pöördusin nende inimeste poole, kellega ma koos ütlesin, et teha selgeks, kes nemad on, mitte see, et hakata neile kohe seletama oma visiooni ja kuidas me nüüd helgesse tulevikku minu juhtimisel marsime. Ja tegelikult on see esimene kord selle 20 aasta jooksul, kui ma üldse sellest avalikult räägin.