Heinz Valk, teie olete nagu vabrik, mis head tuju toodab, konveier muudkui käib ja aina tuleb teist juurde. Samas on ilma peal tohutu hulk kurvavõitu märksõnu, mis tähistavad igat sorti probleeme ja muresid ja mõnigi neist on külge hakanud ka neile. Neid selliseid jaburaid olukordi on pika elu jooksul juhtunud muidugi väga palju. Aga raadiokuulajate tuju hoida, nagu teie siin sissejuhatuses mainisite, ma räägin ühe, ühe hoopis isevärki loo, siis sellest, mis minuga kunagi juhtus, see oli 1979. aastal, kui me vaarikaga plaanisime puhkuse ajal nädalaks sõita Ruhnu meil oli kunstnike liidu vahendusel saadud piiritsooni load Saaremaa ja Hiiumaa jaoks ja ma arvasin, et küllap Ruhnu gaasis soid sinna ritta. Ja kunstnik Tõnu laugult, kellel Ruhnus suvemaja saime peavarju, ilusad ilmad olid haruldaselt soojad, kuumad ilmad, nii et nautisime juba ette seda Ruhnu sõitu. Sõitsime bussiga Pärnusse, kust tuli siis edasi lennukiga Ruhnu, minna? Lähenemisi Aeroflot teekassasse, seal niukse pisikese luugi taga istuv üks mundris naisseltsimees. Ulatan talle, meie propuskid miilitsas saadud, aatab neid, raputab pead ja ütleb, vat nik aknet ei saa. Siin ei ole kirjutatud Ruhnu nime, ma küll seletan, et Saaremaa juba need suur ja tähtis Saarjamisse pisike Ruhnu, et et selle kõrval ju see Ruhnu sõit on ju hoopis tühisem asi ja ei saa. Minge sinna miilitsajaoskonda, kus te need dokumendid saite ja seal kirjutatakse teile siis soovi korralise Ruhnu nimi peale. Tulime sealt välja ja ma mõtlen, et Soch sisuliselt Lancia Ruhnu sõitmel täiesti mokas. Esiteks on meil vaja tagasi Tallinnasse saada, aga tollal, nõukogude ajal suvel bussid olid kõik puupüsti täis ettetellimistega, millal mötlesin Tallinnasse saame. Ja kui me sinna saame, siis selle piilitsiooni propuskite sisse andmiseks vastuvõtmiseks, tähendab miilitsajaoskonnas olid ainult mõned nädalapäevad ja siis ka mõned tunnid. Ja täpselt samasugune oli nende väljastamisega jälle ainult ühtedel mingil kindlal paaril nädalapäeval. Et sisuliselt, kui meil nüüd veab ja ma suudan seal miilitsad ära moosida, et nad mulle ta kohe kirjutaksid selle Ruhnu nime sinna peale. Kaod ütleme kaks kolm päeva. Kui ei vea ja need ametnikud võtavad protseduurireeglite järgi, on meil sisuliselt nädal läinud, enne kui ma need load saan ja tuleme sealt välja ja pagan võtaks, et noh, nii kergesti alla ka ei anna, et lähen riski peale välja. Ja tollal kõik need ametlikud nõukogude ametiasutust välja antud dokumendid kirjutati rohelise tindiga ja seda tinti poes ei müüdud, et vältida dokumentide võltsimist. Aga ma mõtlesin, et, et postkontoris võib-olla rohelistin, Läksime sinna, küsin seal daamide käest, kas teil on roolist, joo ja toodi mulle rohelisi tindipaati ja sulepea terassulega seal eemal aknalaua peale, et näha oleks, kirjutasin ilusti mõlemi dokumendi peale, Ostrov Ruhnu. Jäljendasin seal olevat käekirja nii hästi kui sain. Aga mis teil kui kunstniku ja noh, sellega ma sain suurepäraselt, hakkame oli täpselt nii nagu miilitsa käega kirjutatud. Kõmbime siis Aerofloti tagasi. Meie esimesest lahkumist umbes 20 minutit möödas ja ikka sama naissama naisseltsimees istub seal ja tundis mu ära habeme jälgedes. Mis te siin jälle tulid, ma ütlesin teile, et te ei saa, et seal peab Ruhnu nimi peal olema. Ma panen tale läbi luugi, need kaks Docustaati laua peale maad on, vaatab neid nägu naeru täis, et kas ta näeb, et mis ma teile ütlesin, et käige miilitsas ära ja laske see Ruhnu nimi siia peale kirjutada, nüüd võite piletid osta, Ruhnu sõita oleks natukenegi mõelnud, et kuidas ma 20 minuti jooksul suutsin Tallinnas edasi-tagasi käia, veel seal miilitsas aega veeta ja nii edasi. Mõtlemine polnud tema tugevaim mõtlemine, temal oli ainult käsu täitmine nagu kõikidel nõukogude bürokraatidel, Paloosenata Kirsioon pole mingit vasturääkimist ja nii oli sellega ka. Sest kui ma oleks vahele jäänud, sellest oleks olnud kolossaalne jama, tähendab siis ma oleks järgmise öö seal pärnu miilitsas trellide taga istunud, sest kuritahtlikul viisil ja nõukogude seadusi rikkudes piiritsooni minna, see oli umbes sama nagu kodumaa reetmine. Spioneerimine. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et nõukogude ajal käibes üks niisugune loosung, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi. Kas sa mattalitasin seekord täiesti selle? Sellega te saite oivaliselt hakkama ka Heinz, mis selle loo moraal võiks siis olla veel, kui nüüd tuua see nõukaajast tänapäeva? Kindlasti ei kutsuda inimesi üles, et hakake dokumentidele igasuguseid asju juurde kirjutama, et asi libedamalt läheks. Aga ei tohi kergesti alla anda sest palju teisi juhtumeid on elus olnud, kus näib, et, et, et sealt nagu läbi ei pressi, et asi, asi tundub nagu lootusetu, aga tuleb, tuleb püüda ja pingutada ja mõelda hoolega läbi igasugused pääsemisvõimalused või edasimineku teed, sest kõige hullem on see, kui istutakse maha, hakatakse haletsema. Maissaa, näed, ma ei suuda seda teha, see läheb lörri niikuinii, kõik on gaasi ja nii edasi ja nii edasi ei tuleb säilitada seda optimismi ja, ja tahe, et tahe on üks niisugune inimese häid omadusi, mis talle loodus on andnud, et oma tahte pingutamisega sa saavutad sageli seda, mida ei uskunudki, et võid saavutada. Teda siin muidugi mõni kuulaja võib selle peale mõelda, et jah, mis teil viga rääkida, teie oletegi selline nagu meie jutuajamise alguses sai mainitud, et teil on sees üks väike konveier, mis muud kui toodab ja toodab seda head tuju ja ja sinna juurde olete te väga energiline ja positiivne, ühesõnaga kõik need omadused, mis eeldavad, et te lihtsalt lükkate asju käima, aga vaat kui inimene ei ole selline, kui ta on selline flegmaatilisem ja teinekord kaldub kurvameelsuses ja vot mida te sellisele inimesele ütleksid? Ei, no tuleb, tuleb põhjalikult läbi mõelda. Miks mingi probleem on tekkinud, analüüsida seda, mitte kohe-kohe haletsema hakata ja käega lüüa ja siis samas ka mõelda läbi, et noh, mida ma saaksin teha. Mis teid ma saaksin kasutada? On siin mingite inimeste abile võimalik lood. Ta suudan ma ise sealt sealt läbi trügida, sest Ennast kaotajaks tunnustada kohe juba nagu öeldakse eos, see on kõige halvem variant, aga selleks inimesele on loodus andnud mõistuse lisaks tahtele ja vahel ka trotsile ennast kehtestada ja läbi suruda on ka mõistus ja mõistust kasutades suudetakse sageli vägagi lootusetud olukorrad lahendada, sest nagu öeldakse, inimese mõistus on piiritu. Selle abil võib, võib saavutada väga paljud, kui tahetakse seda kasutada.