Algavas keskeprogrammis valitud palu möödunud aastate persona saadetest esinevad juunikuus sündinud muusikamehed Neeme Järvi, Eri Klas, Ivo Linna ja Jaak Joala MINA, OLEN, Marje Lenk, head kuulamist. Neeme Järvi, see maja oli ju teile teiseks koduks õige palju aastaid. Ja kui ma lõpetasin konservatooriumi, siis oli mul kohe võimalus saada hea orkestri dirigendiks siin Eestis. Ja see oli Eesti raadio sümfooniaorkester, kes töötas just siin stuudios ja enamjagu oma noorepõlve aastatest pärast konservatooriumi aegama. Olin just siin majas iga päev kinni tööga ja peamiseks tegevuseks eesti heliloojate tutvustamine ja, ja lindistamine. See oligi raadio orkestri ülesanne. Nii et huvitav oli siin see oli nagu üks teine kodu, kuhu sa tulid alati iga päev. Hommikul kell üheksa juba varakult hakkaksid siis proovid peale siis oli Pärt, oli siin siis oli rääts, oli siin siis oli Tamberg oli siin helirežissöörid palju neid inimesi, kellest pärast said suured heliloojad ja ja maailmas suured nimed, siin oli veel Eesti raadio segakoor, tubli, koor oli kangesti, siis oli veel Jüri varistasin ja nendega sai ühtelugu koostööd tehtud, siis oli Merkulov Merkaalide estraadiorkester oli, tema oli niisugune tähtis, maestro, pikk mees oli natukene vaates viltu, niimoodi. Tulija juhatas niukseid passodoble siia igasuguseid interdatatatati. Ütlete, Timpa oli väga populaarne orkester omal ajal, see oli see kõik see, mis kergemuusika üldse tol ajal oli, oli see mer, Kuulovi orkester. Kui te ei oleks 1980. aastal Eestist ära läinud millise orkestri dirigente praegu võiksite olla? Ja väga tore küsimus ja see on. Muidugi ma niimoodi mõelnud, kui ma ära läksin, et kas mul oleks siis mingisugune töö üldse olnud? Siin võib-olla kindlasti oleks siiski võib-olla, ma isegi oleks veel ikka töötanud edasi Estonia teatris, jaa. Jaa. Võib-olla riiklikus sümfooniaorkestris võib-olla oleks võib-olla Moskvas Leningradis kuskil olnud heal juhul, olgugi, et sellest ei oleks võib-olla päris välja. Midagi ei tulnud seepärast hetkeks vastutavatele positsioonidele. Ei aktsepteeritud Venemaal Nõukogude liidus niukseid, väiksemate rahvuste esindajaid. Sest mul oli väga head vahekorrad näiteks Moskva Raadio Sümfooniaorkestriga või isegi suure teatriga ja, ja siis Leningradi Filharmoonikute ka ja ma käisin nendega ju esinema sageli välismaal kui teine dirigent sisi halt katki midagi. Aga kui näiteks Gennadil oridesseski ühel päeval lahkus Moskva suure teatri peadirigendi kohalt siis ta pakkus välja minu kandidatuuri, et olla järgmine peadirigent, siis sealt tuli vastus väga kena jah, aga ta on ju eestlane. Pealt, sealt hakkasid need pinged peale tegelikult juba varakult, et eestlane nagu ei sobinud Moskvasse niisugusesse tähtsuse kohta tolle mingisugust suure teatri või vene organisatsiooni peadirigent ja niukseid asju oli üsna mitu ja mitmel mitmel puhul muidugi ja ma olin ikka kindlalt oma maa ja oma kodumaa patrioot kama tahaksin ikka Eestis olla ja siin midagi ilusat korda saata. Esineda ja Eesti orkestriga väljas käia ja seda Eesti kultuuri ja nende samal ajal tahtsin ka eesti heliloojaid mängida, näiteks öeldi jälle Moskvasse. Ei, see rääts. Seibert Te ei ole küllaltki nõukogu on küll nõukogude heliloojaga ta ikka Veneerivate mängima, ma arvan, et ega mul ei oleks rohkem siin mingisugust muud olnud, kui ma oleks ikka töötanud edasi siin entusiasmiga muidugi. Kas te olete hiljem ka tundnud end ebamugavalt sellepärast, et olete eestlane? Ühest küljest olla väga uhked, me, eestlased oleme. Ja teisest küljest ka mingisugune ülim tagasihoidlikkus on veel niisugune tunne, et sa ikka natuke natuke tunned, häbi selle üle, et sul sa mänginud näiteks Eesti muusikat ja võib-olla see eesti muusika ei ole ikka niisugusel tasemel, mida me maailma aktsepteerib ja oli ka millegipärast häbi tunda, näiteks kui mängisime mõned teosed väljaspool Eestit mõne teise orkestriga isegi liiduvabariikides, mitmesugustel orgast juures, aga pärast juba välismaal ka siis Eesti noodid ja eesti materjalid ja kõik need asjad olid nii halvasti välja kirjutatud, vigu täis ja alati kõige kõige niisugune viletsama kvaliteediga, mille läänemaailm ei olnud üldse harjunud ja paremaid ei olnud kuskilt võtta, nii et tuli lihtsalt ära jätta ja, ja, ja teinekord, kui läkski läbi midagi, siis siis oli alati niisugune vigade parandamise ja niisugune tunne, et midagi toimub ebaprofessionaalset, et see asi ei ole õige just noodimaterjali pärast oli see mitte muusika pärast nii palju. Teine asi oli ka see, et eesti dirigendina, mina tahtsin igati moodi välismaal. Kui ma juba ära läksin siit näiteks tutvustada Tubina muusikat heliplaadistada ja muidugi ette kanda ka neid töid, eriti Rootsis siis kuidagi eestlasena tundus niisugune tunne, et, et sa nagu pressid ennast peale kogu aeg. Et oled eestlane ja nüüd nüüd tuleb siin, tahab hakata jälle tuvinat mängiva, kes Tubin ka eestlane nüüd tahab oma asja hakata peale ja see on nii nagu sa pakud välja oma ütleme perekonnas on ühed samad spetsialistid muusikud ja sa tahad oma perekonnaliikmetega teha muusikat kogu aeg ja arvatakse niuke onupoja poliitika käib kogu aeg. Et tegelikult see ei ole niimoodi, mõnes mõttes võib-olla see kõlab valesti, ei sobi, aga mõnes mõttes väga sobib, väga sageli on niisugune tunne. Nagu ma ütlesin, et mõnikord olla räägime, et niisugune tore riik on, oleme rahvas räägib oma keelt ja ja samal ajal teises mõttes on jälle niimoodi, et tõesti, ega me ei ole veel suutnud maailma ennast õieti tutvustada. Ja see tee on veel ees pikk teekond. Sest ega asjad ei ole ju radikaalselt muutunud justel suhtes ikka on kehvad noodid. Ja ikka on kõik needsamad ikka niimoodi muuseumi materjalidest mängime. Ja ja muusika kvaliteet on küll hea, aga, aga mis meil nüüd ikka sellest Joonasest ja milleks kasutada seda Hiiopitia ja kas meil on seda vaja ja kas 14 vaja siis juba Eestis endas on palju vasturääkivusi selles suhtes isegi vastu ulat mõnes mõttes noorema põlvkonna vanema põlvkonna heliloojate vahel, et ikka noor põl, nendel peaks olema ikka eesõigus, aga mis siis vanematega saab? Vanematega tuleb ka tegeleda, nii et see küsimus on küllaltki laialdane küsimus ja, ja siiski tahes või tahtmata keegi muu ei hakka seda eesti muusikat propageerima rohkem kui ja võtma enese kätte, kui me ise seda ei tee. Me peame seda tegema, meie peame uhked olema, et meil on suurepärases heliloojad, suurepärased kunstnikud, keda pakkuda näiteks välja mõne suure Ameerika või Inglise orkestritele näiteks meie pianistid haruldaselt nendega ei oleks häbi mängida kuskil, aga mina dirigendina nii palju, kui ma seda ka püüan teha. Kontsertorganisatsioonid ei aktsepteeri seda, sest mina olen eestlane ja tema tahab nüüd oma eestlast jälle mängib, ei kõlba, tuleb ükskõik missugune, aga mitte, seevastu rääkimine on nii suuri vastuseis on nii suur. Aga Eestile muidugi ei ole kah populaarseid nimesid, terve maailm elab populaarsete nimede peale ja, ja mille tagasi on raha business, tubli. Ja see toob sisse, kui ei ole nime, ei toosis kohe vastu rääkimine, kellele mängime rahvale, rahvas, saali peab olema rahvas, rahvastusaarid täis, siis tuleb raha, rahastus oli tühi, siis ei ole raha, siis orkestrid ei ela ära. Tähendab, see on üks niisugune asi. Näiteks tänapäeval Pärti mängida ei ole õigust, häbi enam selles, Pärt on endale niisuguse nime praegult, see on üks kõige, kõige kõige suurem nimi praegult muusikamaailmas ja nüüd ma võiksin rahulikult mängida juba minult küsitakse, aga Pärti tahate mängivast Pärti mängida, sa pead endale läänemaailmas nime tegema. Ta peab minema sinna ja seal hakkama seda karjääri tegema. Ja kui sa seal siis karjääriteed ja võidad, siis sul on natuke natuke lihtsam juba asju ajama hakata. Nii et see on see eestlase loomuse eestlase olemine. Ja elades kodumaal on küllaltki raske asju korda saata. See, kas Ameerika heliloojad on käinud ise teile ka oma teoseid pakkumas? Hunnikute viisi tuleb tohutult partitule ja need on siis kas moodsaid ja vähem moodsaid ja mida ma ise olen püüdnud otsida, mida ma olen püüdnud otsida vanemate heliloojate unustatud Töid Ameerikas, sest see tõesti Ameerika heliloojad on tohutult palju kirjutanud. Kahjuks nende tööd on ära unustatud ja mängitakse ainult teatavat kliki vähe, väike osa, kolm nelja härile, ütleme Köffhwinja kopland ja värsten ja, ja võib-olla seal kõik, aga kõik seadvikide missis B ja paar pabereid ja ja palju teisi, lihtsalt ära unustatud. Nii et. Ja kaasaegset muusikat ei jõua lihtsalt selle elutempo juures kõiki läbi vaadata, nii et kahjuks need erinevad kõik jäävad mängimata ja üldiselt ameerika süsteemi juurde üldse. Kaasaegsed tükke peaks mängima kaasaegsete festivalidel rohkem. Aga kui sul on nädalased, niuksed, kontserdid, kus sa peatud trakteeriva rahvast, rahvas, kes kontserdi, seal peab alati olema õige proportsioon, et seal on palju klassikalist muusikat ja ühe väikese teose kaasaegseks oskad. Et siis natukene andaga kontrastina, seda aga üldiselt väga palju materjali on, see tuleb ja kahju on nendest inimestest, keda ma ei saa aidata, aga midagi ei ole teha. Kui praegu mängiks seda mängu, et arvake ära, kes dirigeerib, kas tunneksite kõik oma tööd ära? Mõnikord sõidavad autos ja kuulad mingisugust plaate, mida klassikaline raadio annab edasi. Ükskord daamiga sõitsin kahekesi, kes kahtlike muusika oma teada suus, spetsialist Ameerikas ja ma teadsin, et mina Prokofjevi Asjema terve Prokofjevi loominguga ladistanud ja teadsin, ma juhatan, et seal ei saa olla teine, kui mina, siis hakkasin talle pakkuma väljaga, previn ja, ja see on, see on ta ja, ja see on see ja siis ta ütles, et jah, see on tõesti nagu previn ja jah, see on tõesti nagu mööda ja siis öeldi siis. Neeme Järvi ütleb mul kahetseda ja arvasid, et kuidas sa siis tead niimoodi, et Sa oled pidanud yhe teadma, sellepärast et su kattub, ilusti mängivad, eks ole. No niimoodi nagu ei ole päris kõikidel inimestel ei ole teada, aga tunnet küll mõnikord täna alati peappeli plaadis olev nagu hea kontsert, mida sa kuulad ja põnevusega ja aktiivne musitseerimine, ilus mängimine peab olema ja naturaalne musitseerimine kui kunstlikult, kui mängitud puhas linn, tunned kohe ära, et see ei ole see, see on see, see on üks kapellmeister, juhatab seal, seal ei ole mingist huvitavat, olgugi et orkester kõlab hästi, noodid paigas, ilusti, aga midagi juhtu. Keegi kirjutab vahel kontserdil olles selline tunne, et nüüd kohe-kohe rebeneb dirigendile kuue varrukas või seljaõmblus. Kas selleks, et dirigent saaks normaalselt kätega tööd teha, peab dirigendi riietus üks või kaks numbrit suurem olema. Oleneb, kuidas dirigent, mis dirigent on, kas ta tahab ilus välja näha ja pool tööd jääb tegemata. Kusega korralikult dirigeeritud orkestrid. Sul peab olema ruumi ruumi, aga kui sealsest Hei, dirigeeri, sedasama seisad sellesamas rakis. Ega siis väga ilus välja ei näe. Tulika peab ruumi olema. Korralikud särgid, särgi, mitte mõttes niuksed, fraki särgid, TÖÖ särgid lähevad, päevadel peab ruumi olema, alati peame, mis materjalist on tehtud, kas on, hingavad nad olgugi et sellele sa ei suuda kunagi nii palju tähelepanu pöörata kui muusika tegemisele, et sageli see jääb nagu teisejärguliseks asjaks. Ja, ja sageli balletidirigendid ja solistid ei näe väga ilusad välja. Välimuselt aga sisuliselt küll, peaasi, et sisuliselt on head, see on peamine. Kas teil on mingit jama kontserdi ajal juhtunud riiete suht minule? Tuleb muidugi, näiteks kui kontserdi vaos Amsterdam misele juhatasin vanasti palju seal siis ma käisin kaks korda vestil tuli ülevalt mitte nööp, aga niisugune, kuidas öelda pepsi moodi. Ja see tuli mul kohe alguses kontserdi alguses kukkus ära, frakid kaks suurelt vesti rippusid siin all kahele poole lehvisid, niimodi segas juhatada, rahvas vaatas kõik, mis seal juhtus. Kontserti pausa nimelt rahvas vaatab su ees on, tähendab, publik on ees ka kontserdi nimelt näevad kõik dirigendi nägu. Siis ma ei teadnud, kuhu seda peita, oli ju parajasti just mind Hudsoni viiulikontserdi, siis ma katsun ikka siia ja siia kukkus ikka jälle tagasi. Ja no lihtsalt nii viha teeb, et midagi erilist seal selle kaks erineval ajal erinevatel aastatel ja mõlemat kontserti sellesama ristiga. Ei, see oli üks, teine võib-olla seesama põhimõtetega veest, aga ikka niuksed, õnnetused võivad juhtuda väga kergesti. Teate, see oli kõige vahvam asi, seda terilise raadiokuulaja ei tea, keelse poeg juhatas Paavo. Mul juhatas Stockholmis kuller sümfooniat, Eesti meeskoor laulis ja hakkas kolmandat osa juhatama ja terve Stockholmi ooperi kontsertmajas oli ta nii efektselt taara ära enam papa hamba viie peale juhatas. Jaa jaa, ja tohutu energiaga peale ja nii kui ta hakkas seda juhatama, kepp lendas suure kaarega paremale tšellorühma viimasesse pulti kuskil kontrapasside juures, enne aga tšellomängija võttis sellel selle kepipunast ülesse ja, ja Paavo näitestele viska tagasi, viskas ta ilusa žesti kedagi pao püüdis kinni, juhatas edasi seal Ardane atraktsioon, täiesti fantastiline. Kas. Te olete suitsumees. Ei ole kunagi olnud, ei ole ühtki suitsu oma elus suitsetanud lõpuni vähemalt. Toscaniini on toredasti öelnud. Ma suudlesin esimest korda naist ja tõmbasin oma esimese sigareti ühel ja samal päeval pärast seda pole ma enam sigaretti tõmmanud. No umbes mina olen kuskil samal sama kaugele selles osas muidugi Oscari on maailmadirigentide korruffee suurim võib-olla kes on olnud nii, et ühesõnaga üks ühine joon meil temaga. Kas teie lähedastest on, on suitsetajaid palju olla? Ja alustades minu emast, sest et minu ema suitsetas pakkide viisi tol ajal veel sellist suitsu nagu pela Murgan all. Nii et algul pabeross pärast siis sigaret. Ja ta oli nii-öelda seda liini suitsetaja, need üks suits lõppes, pani teise ette, nii et me kõige suurema ema armasse juures see suitsulõhn ei ajendanud mind mitte temaga ja tal juba hakkas vist tulema nikotiinimürgitus, siis ta jättis selle maha, aga muidugi ka minu abikaasa, sest kahjuks ei ole niisugust kihutusteed kodus teinud. Ma mõtlen, et küll see asi ise sinna sadamasse jõuab, et see ükskord ära pannakse. Kui nüüd tulla tagasi kuulsadus Caniini juurde, siis on tema oli raevukas mees ja Korleida isegi rusikahoobiga puruks. Kaarnegi hoonis ukse ja räägitakse, et olevat proovides mitu oma kella jalgade all puruks trumpinud, kusjuures üks neist kelladest oli tal spetsiaalselt proovi jaoks ostetud. Kas teil on vahel ka proovis selline tunne olnud, et tahaks jalgu trampida? Mul on seda tunnet olnud terve eluaeg, mitte ainult proovides, isegi mujal tavalises elus. Aga ju need pidurdusprotsessid on siiski siiamaani toiminud. Ja ma mõtlen, et tegelikult temperament, et kui niisugust võiks üldse sel moel defineerida, on ju tegelikult see, et sa suudad taltsutada oma oma neid tundeid ja emotsioone. Inimene, kellel ei ole mingeid soove kuidagi äkiliselt reageerida, loetakse võrdlemisi tuimaks inimeseks, võib olla väga sügavalt mõtlevaks inimeseks, aga siis on seal väga palju paksu liha nii-öelda reaktsiooni ja tegevuse vahel. Nii et ma mõtlen, et temperament on temperamenti tagasi hoida ja tihti mõeldakse temperamendi all käredust ja, ja jalaga vastu maad löömist, aga see on tihtipeale ka seotud ka kasvatamatusega. Nii et ühesõnaga kõva kära tegemine ei ole just mitte temperamendi tulles, vaid tihtiga kasvatamatus. Mis teid proovis kõige rohkem, vihastab? Ma arvan, et mind viimasel ajal vihastab väga-väga vähe, sest et mul on olnud õnn musitseerida väga vägagi erinevate kollektiividega. Olgu siis siin kodus või kui kuskil mujal. Ma ausalt öeldes ei olegi tükk aega kellelegi peale orkestris vihastanud. Sest et enam ei ole nagu kombeks orkestrisse tulla vintis peaga või, või haigutada või, või teha nii-öelda pulli, nagu öeldakse. Ja eriti viimastel aastatel, kui sa juhatad orkestrit ümber maailma. Need sellised poisilikult ja huligaani tembud on ammu ära unustatud. Mis puudutab aga orkestrite taset, siis minu arust vahet ei ole, kas ma juhatan kuskil välismaal top orkestrit või, või, või kuskil kuskil väikses linnas orkestrit või meil kodus, sest et tegelikult ma näen ju nendes muusikutes oma sõpru ja kaasmõtlejaid ja nad annavad kõik selleks, et seda muusikat teha. Kui need nii siin, kui seal tahavad mängida Beethoveni sümfooniad, siis ma pean tegema kõik selleks, et see sümfoonia kõige paremini välja tuleks. Nii et vihastamiseks pole põhjust. Pigem vastupidi. Sa pead väga osalema selles, mida muusikad tahavad teha ja, ja see minu arvates on minu jaoks pakkunud mulle väga suurt rõõmu. Millised on olnud ebaõnnestumised dirigenditööst? Küsib keegi. Kui nüüd mõelda, mis, mis on ebaõnnestumine, kas ebaõnnestumine on halb kriitika või ebaõnnestumine on halb kontsert? Minu jaoks on ebaõnnestumine, halb kontsert või halb esinemine halba kriitikat saada, samuti nagu head kriitikat muide, saadav võrdlemisi lihtne, see on kõik juhuslik. Minu kõige õnnetum päev oli siis, kui ma olin Moskva suure teatri stažöör tähendab niisugune assistent, dirigent ja ägilises situatsioonis, mind pandi juhatama ooperis lavatagust, õigemini põrandaalust orkestrit, kus orkestri pidi sisse astuma teatud rebligi järele ja ja minul läksid noodid segamini ja ma juhataja selle sisse palju varem. Te võite arvata, mis, mis juhtus, see oli Moskva suure teatri raa tehtendus Haiida ja äkki keset edenedes tuleb üks niisugune praegused ühega kõiki tõmbasid pea krae sisse. Ja minul oli niisugune tunne, et millise puu otsa ma ennast pärast seda riputan, nii et aga see oli mu võib-olla kõige julmem šokk. Mis puudutab aga ebaõnnestunud kontserdist, siis neid on, neid on olnud päris mitu. Nii tihti sa elad nagu sellele võib olla palju rohkem kaasa, kui kui vigadega on, nii et kui üks viga tuleb, siis tuleb kindlasti teine, kolmas ja neljas kohe otsa. Ja siin ongi see, see häda, et dirigent ei ole suuteline neid vigu enam korrigeerima, sest see aparaat ei ole ju päriselt sinu käes ja kui, kui need vead on orkestris korduvad, sina seal midagi kaasa teha või aidata ei saa, siis on väga kurb tunne. Nii et neid ebaõnnestumisi on olnud küll. Nüüd vastupidine küsimus, milliseid saavutusi peate ise kõige olulisemateks? Mina pean, kõige olulisem saaks enda elus kahtekümmet aastat Estonia teatri eesotsas, ses mõttes, et see oli minu elu kõige ilusam aeg. Kuigi ma olen Estonias töötanud 30 aastat, vastutada selle kollektiivi murede ja hea käigu eest, on väga suur koorem. Olen olnud peadirigent ka paljudes teistes kohtades, kuid see on minu kõige noh, mille üle ta uhke olen, sest et sel ajal, kui kui oli raske aeg ja kui öeldi, et ei saa, ma üritasin siiski tõestada, et saab ja ja elasin selle nimel, et teater oleks tasemel. Meil oli suurepärased lauljad, olid suurepärane repertuaar, iga aastal oli eesti algupärandid kavas. Me käisime, kuigi öeldi, et ei saa, käisime Soomes, Rootsis, Pariisis, Saksamaal, teistes riikides. Ja mitte mitte üksinda või kahekesi, vaid 300 400 inimesega. Mul oli uhke tunne nende inimeste üle, kuidas nad ennast ennastsalgavalt musitseerisime rasketes oludes selle kõige raskema aja üle elasid ja uhkusega võime nüüd nentida, et meil on ja ja on hea ooperiteater. Itaallastel on vanasõna. Jumal kaitsku meid halva naabri ja viiulit käeksutaja eest. Teie peres on kogu aeg muusikat tehtud. Kas naabritega pole probleeme olnud? Ei ole olnud, sest et vanasti, kui me elasime Gonsiori tänaval siinsamas raadiomaja kõrval olime korteri esimesel korrusel. Nüüd all ei olnud ühtegi elaniku keldris, ma mõtlen, üks sein oli vastu koridori seal ei olnud, elanike üleval olid vägagi rahulikud inimesed ja vahesein oli väga paks. Vana maja, nii et ma tegelikult muusikat oli seal majas väga palju, sest et meie korteris oligi tol ajal kolm klaverit. Kaks oli Bruno Luki korteris või toas. Ja üks oli meil nii et ma nii-öelda klaverimängu saatel üles kasvanud ja alati ma ärkasin nagu siis üles, kui klaverimäng järgi jäi, et see oli nagu ebatavaline. Milliseid Pille oskate mängida ja mida neist kõige paremini küsida? No ma olen mänginud klaverit, viiulit, kõikjal löökpill, ma arvan, et, et omal ajal ma mängisin vist neid löökpilli kõige peale. Nüüd selline küsimus, kas olete alati elanud rahalises mõttes lahedalt või on olnud teil ka selliseid aegu, mil tuli kõvasti kokku hoida? Kui sõda lõppes, oli ema ainukene toitja, meil oli perekonnas päris mitu inimest. Minu tädi, minu vanaisa minu vanaema ja mina ja see üks väike naisterahvas pidi hoolitsema meie kõikide eest. Mina asusin tööle 14 aastaselt. Ja noh, meil ei olnud eriti lahedad võimalused. Kui teil oleks väga palju raha, kas läheksite veel tööle? Kindlasti. Ma mõtlen, et ma ei tee ju tööd raha pärast ja üldse nii palju unistatud. Varem ütleksin palju unistatud aeg, et kunagi, kui on kõvasti tööd tehtud, siis saab hakata nautima minna pensionile, ma mõtlen, see võib-olla kõige koledam aeg inimese elus, kui ta peab minema pensionile. Sest tavaliselt inimesed armastavad oma tööd ja kui nad tunnevad, et enam neid äkin, selle töö juures ei ole vaja või need lükatakse kõrvale. See võib-olla kõige kurvem aeg, eriti aktiivsetel inimestel, nii et. Ma mõtlen, siin on vastus sellele küsimusele, et igal juhul peaks inimene tellimine tööle minema. Ja viimane küsimus, palun leidke saladus, kuidas teiesugune tuntud inimene ei ole ülbeks ja üleolevaks muutunud. Ja aga ma olen kõiki asju siin elus saanud nagu kingitusena igat päeva igat hetke. Ja Neid kingitusi ma olen imestusega vastu võtnud. Ma mõtlen, kas sedasama päeva, kui ma ärkan hommikul ja näen, et päike paistab ja, või paista või sajab vihma. Ma olen seal tänulik. Samuti olen tänulik kõikidele nendele inimestele, kellega ma olen elus kokku puutunud ja puutun. Ja suhtun neisse kõigisse sedasama tundega, mida nemad minusse evivad on. Mõtlen kuskil ta ajab mind hirmule see, et siis kui me olime vaesemad, me olime võib-olla üksteisele natuke rohkem lähemal kui see, kui me oleme nüüd rikkamad ja siis me oleme nagu üksteisest eemale tõmbuvamad. Vanasti ma mäletan, et kui ma sain kellelegiga, kuulsin tänaval eesti keelt välismaal, siis ma läksin juurde tere ja kõik, ükskõik kes see ka oli seal ja oi, tere hõim, teiega siin, kuidas läheb, hakkasin rääkima. Praegu ma olen tihti kokku saanud, lähen samamoodi ligi. No ja mis te siin teete, aga tähendab selline. Selline, kuidas öelda enesest üle lugupidamine ajab mind vähekene hirmule, sest et minu meelest me võiksime üksteise vastu olla palju lihtsamalt, palju loomulikumad ja üksteise Rõudes palju rohkem rõõmu tunda. Ja see võib-olla on ehk seletas, et ma tegelikult tunnen rõõmu teise rõõmust palju rohkem ja, ja teise õnnetuse üle elanud kaasa. Ivo Linna Praegu on niisugune kellaaeg-ajalt niukestest müstilistest asjadest võib rääkida Xa kummitusi oleks ka kuulnud või näinud? Ei olemuses, aga. Ma olen täiesti selles mõttes usun neid, et kui neid Jutega nii palju on ja nii paljudest kohtadest on neid kuulda olnud ja nii paljud inimesed on neid näinud ja rääkinud, siis siis ma, ma usun, et nad on ikka olemas ja kuskil niisugused nähtused, mis mis võib olla igapäevase arusaamise raamidesse, ei mahu. Ma olen täitsa olemas. Kui mu mälu mind ei peta, siis sina oled üks nendest inimestest, kes on ufod. Kui me tulime rock hotelliga öösel pärast Tartu kontserti ja siis seal enne Põltsamaa tali niisugune valgustatud kobakas seal taevas. Ja üks niisugune peenike piht, valguskiir läks sealt üles kuni linnu teeni selle äärmiselt selge ilm. Ja noh, kõik tundemärgid olid ju olemas, auto mootor, mis oli uus, suri välja ja Heigo Mirka Kell oli kõvasti magnetit saanud ja noh, niisugused asjad, millest järeldusi teha. Vaatasin seda üks 20 minutit, siis ta hakkas nagu ära kaduma. Seletamatu ja pärast mootor käivitus ja kõik töötas. Kas sa oled kuulnud, et 1977. aastal saatsid Ameerika kosmoseuurijad sinna kaugele, kaugele üles heliplaadimaa muusikaga? Ja Louis Armstrong ja aga eestlasi kahjuks sellel plaadil ei olnud. Mis sa arvad, kui nüüd tehtaks teine plaat? Planeedi maa muusikaga on siit eestimaalt kedagi või midagi soovitada sellele plaadile? Noh, täpselt sama palju kui kuskilt mujalt. Ma arvan, sest et mis eesti rahvas nüüd hullemal, iseasi on see, kas kas kui, kuivõrd õige see ettevõtmine tähendab muidugi muidugi, kui seal väikesed rohelised pole, kuulavad mingeid kummalisi häälitsusi. Siis väga raske oleks valida, kas maa hääle kõige parem näide oleks mingi Aafrika rahvamuusika või mingi Altai inimeste tehtud või, või siis mingi tobe poplauluke kusagilt Lätist või või rock n roll-Ameerikast, no mida sa siis nüüd niiväga ikka näitab, mina valiks Niukest rahvamuusikat sinna peale eri rahvaste muusikat ja ja see võib olla ikka kannab kõige paremini edasi, sest kunst, muusika, seal, see on jama, ma ei kujuta küll ette, kui lasta sinna kusagile planeedile. Nüüd euro Tõmpsuga üks plaat, mida need, mida need ufod meist arvaksid? Nähtavasti unustaks meie planeedi kohe ära. Kas sina oskad oma repertuaaris nimetada kahte-kolme laulu, mida sa ise väga kõrgelt hindad? Mulle meeldib Andres Valkkoneni lugu, tasakaalukeeled meeldib väga endale, seda oli hea laulda, seda on kahjuks juba vähesanud laulda. See oli üks võistluskontserdi jaoks kirjutatud laul. Ja paraku seda lava peal polegi rohkem esitatud kui paar korda siis Alo kirjutatud lugudest Matiiseni omadest temal uus hea laulda, ütlen võib-olla sellepärast ja, ja siis mõnda Valgre lugu on näiteks väga hea laulda, mida ma ikka olen proovinud teha mõnikord ja ega see nii kerge pole, aga valida, sest et mõnel perioodil hakkab üks lugu rohkem meelde. Me ootad seda õhtul, et saaks laulda. Paljud lood on, mida võib-olla ei ole nii kergegi või, või sujuv esitada. Mina lähen jälle väga head sõnad näiteks ja, ja siis, kui esined, siis näed, et mõni inimene süveneb ka nende sõnade kuulamisse, siis on kuidagi hea tunne. Kõige niisugused südamesse minevad tekstid on leelo tunglal. Hingeline inimene ja hingelised tekstidena. Küsitakse, te olete nii palju laulnud, nii kaua laulnud, kas see on teie jaoks õnn või õnnetus? See on muidugi ainult sellepärast, et see võib küll mõnikord, kui on pikad tööperioodid, nagu siin praegugi gripp piinab ja siis sa ei lähe kusagilt teki alt välja minna, selleks et nüüd just laulma hakata, aga mulle see töö meeldib, ma naudin seda ja nii nagu ütles, poobasapoosnengime Viru hotellis koos, töötasime üks vahetuses, poisid, ärge unustage. Te olete valinud väga õige elukutse, ärge seda kunagi seda elukutset jätke, sest ärge unustage seda. Iga valitsus vajab muusikat ja neid, kes on oma sõnaga nii-öelda toetanud ja aidanud, on muidugi olnud tõesti palju ja ja suur tänu nendele, aga üks asi on muidugi ka see, et kõige parem õpetaja praktika. Ja mul on vedanud, et ma olen saanud töötada omal ajal just sellel kurjal stagnaajal küll Viru hotelli teisel korrusel, külvarreteesija küll teisteski varreteedes, suhtlemine seal publikuga ja kolleegidega ja tolleaegne kõrtsu, muusiku elu seisnes väikesest palgast ja nii-öelda haltuurat, mida lugude tellimisest maksta. Kui mina oleksin 74. aastal Viru teisele tööle, siis oli üks lugu, oli 3,205 ja laulma veidi kõike alates abalugudest, mis tol ajal olid just tulnud kuni ja igasuguste Armeenia ja Gruusia muude muude niisuguste rahva laulukesteni välja. See oli paratamatu, terve punt vaatas ju kohe põlastavalt või vihaselt, kui, kui ma ütlesin, et ma ei tea seda luu, siis ma pidin seda kuskilt välja too vaja. Mirka poiss töötas siis Astoria restoranis temaga seal palju tekste ja ja niimoodi ma sain lihtsalt palju erinevat muusikat laulda ja, ja palju tunde iga päev laulda ja noh, see, see on praktika, mis, mis niukseid, kesi seal, aga inimesele ei ole tähtis, noh, siin on inimesi, lauljaid, kellel on antud palju parem aparaat ja võib-olla peavad tegema vähem seda piuksu häält. Aga mulle kulusse väga hästi ära ja noh, rääkimata siin ansambel apelsin mis oli suur kool just niukse kontserdi olemise ja tegemise mõttes. Apelsin on ikka see kõige paremast. Kus energia kusse jõud tuleb? See oli vaja mingit erilist energiat, magada ennast korralikult välja, tõusevad üles, jood kohvi ja võib jälle lahingusse minna ja see töö nii raske ei ole, et ma kujutan ette, et inimene, kes tassib viljakotte kusagil või teen mingit muud rasket füüsilist tööd, on võib-olla 1000 korda rohkem asi. Kas su hääl on aastatega palju muutunud? No vaat selle helega ongi nii, et paljud inimesed küsisid, miks ma niimoodi räägin ja kärisen ja ei viitsi rääkides eriti pingutada. Aga ma ei ole kunagi saanud häälekooli rohkem kui koolipoistekooris ja ja ma ei oska seda häält võib-olla ka kasutada ja minu puhul üldse rääkida. Mul on suur hääl valena, malan tavaline poplaule ja, ja see on rohkem kogemuste peal, mis ma teen ja ta on muidugi muutunud võib-olla madalamaks. Niisugune kuigi ma minuni ütleme, töö, nooton, sull ja seda ma laulan praegugi ilma suurema pingutuseta välja. Ja, ja niimoodi eks ta võib-olla tämbrilt on tal kogu aeg niuke kähisevad võitu olnud ja mis sa teed, noh, ma juhtusin üks õhtul vaatama ühte filmi, Suur Karusoo seal mängis Maareulandsa minu lapsepõlve lemmik. Ja siis ma vaatasin seda filmi, ma mõtlesin küll ikka jumalal mõnel häälematerjalile andnud tundsin ennast päris päris nirusti ja selles mõttes ma olen alati kade tunne kuulata, jälgida neid lauljaid, kellel on näiteks antud jumala poolt erakordselt sümpaatne tämber. Na. On ju selge, et et ütleme, Georg Otsal. Esimene asi, mis mulle mõjus, on ikkagi tämber ja see on ära vahetamatu. Siin on üks niisugune kiri, mida ütleksite 14 aastasele hea häälega poisile, kes unistab lauljakutsest. Ma ütleks, et selleks, et seda seda tähte seal silmapiiril jälgida, selleks tuleb võib-olla mitte nii hullumeelselt pabistada, ma ei tea, kas seal 14 aastased häälemurre on toimunud, ma soovitaks kõige rohkem kuulata ja kuulata ja kuulata võimalikult erilaadset muusikat. Sest uskuge, peale vaibakloppimise on maailmas meeletult palju ilusat muusikat ja ma olen alati väga kurb kui mõni praegune kaheksateistaastane ei ole kunagi kuulnud. Frank Sinatra'st võid, Tom Jones vist või või nendest ooperilauljatest, kes on siin teinud ilma või Vennet Gincoulist. Need on inimesed, kes on osanud ammu enne meid laulda ja 10000 korda paremini erinevaid stiile, noh meil oli see õnn, et me saime kuulata küll Dixilendi ja küll küll muud muusikat ja biitmuusikat, mis kuuekümnendatel tulija erimuusikat erilauljaid, kõige vanem kool, lauluõpetaja võib-olla võib tehniliselt ja panna paika ja suunata ja võib-olla mõned kujundavad selle noore lauljaga rohkem liiga palju oma käe järgi ära endasuguseks. Kõige targem on õppida ainult ainult suurte eeskujude pealt, kuulata võimalikult rohkem muusikat, see on see, mille mina soovitaks ja, ja ma usun, et see soovitus polegi nii väga vale. Et võib-olla ei pea hommikust õhtuni ainult lõõritama. Jaak Joala. Kuidas on sellesse suhtusid, et sind omalajal kremli ööbikuks kutsuti, kust see nimi tuli? Ma ei tea, ma ei kujuta ette, sellepärast et. Ma olen kunagi seletanud seda sellega, et kujutame näiteks ette, et teise maailmasõja oleks võitnud sakslased ja me oleks vene keele asemel pidanudki rääkima saksa keelt ja oleks meil olnud vastumeelsus kõik iga igasuguse Saksastamiseks Saksanduse vastu, siis ma oleks võib-olla pidanud laulma saksa keeles ja siis oleks mind kutsutud, ma ei tea, milleks noh, riigipäeva levikuks või midagi sellist. See on täiesti arusaadav, Kremlis ikka käisid või? Ma olen seal käinud, no niisama olen käinud, mingeid proove on seal tehtud, aga kaks ei tegelikult esinenud olema ühe korra seal mingi mingi suur komsomoliüritus, see oli kusagil seal päris lõpupoole ja, ja oli vaja esindada. Keegi pidi Eestit esindama. Nii et ühe korra ma olen esinenud sele. Aga mõni suur isa on sucetka surunud. No ja noh, terve see nõukogude aeg oli selline artist oli ju niivõrd vähe ja neid, keda sealt kastist näidati niinimetatud kesktelevisioon, need olid nagu pühad lehmad, neid rohkem ei olnudki, ütleme noh, kas tuli 10 tükki kokku või tulnud sedagi. Tähti või artisti oli ju märgatavalt, noh, ütleme sadu kordi vähem, kui oli mingisuguseid esimesi sekretäri või ministreid. Neid oli jalaga segada. Aga täht ei lähe. Venelased tähti armastavad oinad armastavad nagu igasse linna, kuhu sa lähed, olid loomulikult kõik see. Me nimetasime žbanaalseda viha ja pillimeeste vahel, need olid ju kõik kohal, sellepärast nad pidid ennast näitama pugema ja igaüks tahtis näidata, mis nende linnas erilist on. Sellest nii kõrini. Ja ja mõtle, kui hea oli ennast näidata kuulsa lauljaga. Loomu oma oma populaarsust, oma reitingutesse. Kas oli ka niisuguseid perioode nagu nüüd rumalalt töödet piss lõi pähe? Ei, kindlasti oli, ma arvan, et seda on päris mitu korda olnud, kõigepealt lööb ta pähe päris alguses, kui sa tunned ära, et sa, et sind tuntakse tänaval ära juba, et see oleks kellelegi saanud, et sa erined teistest ja. Ma arvan, et sellest ei pääse mitte keegi. Mitte keegi ei pääse sellest, võib rääkida, mida tahad, aga ei pääse mitte keegi sellest. Vot nüüd tuleb niisugune küsimus. Kindlasti oli teil lauljakarjääri ajal palju romaane. Kas kuulusid tolle aja selliste meeste hulka, kes naiste pealekäimisele alla andis ja nendega kaasa läks või millistel ise valida ja ise kutsuda? Kuidas siis ikka tegelikult oli, pühendub? No tegelikult oli muidugi niimoodi, et ega no mis siin salata ega ei pidanud nagu eriti kunagi suurt otsima. Tüdrukud tulid ukse taha. Või nojah, ega ega nad eriti ei pääsenud, sellepärast et siis kiuriti ja ikka ikka väga kaua aega eriti ligi ei pääsenud küll keegi kuhugi. Kas seda ei ole juhtunud, et mõni kaugelt Venemaalt kohvikesega on ukse taha tulnud? Ei, kooprikesega osa ei ole julgenud nagu keegi ukse taha tulla, aga vanasti elasin seal asula tänaval, siis oli siis noh, seal sai ikka palju nalja. Noh. Ükskord ma vaatasin pimedas aknast välja, et keegi hakkab nagu autot ära ajama, aga see ei olnud sugugi niimoodi, sellepärast et mingid tütarlapsed olid saanud kusagil tämbri ja isegi sooja vett olid, saavad vastast majastel, vesid mootot pimedas ja siis paar päeva hiljem, nad olid vist ja niukene soe aeg tuli välja, et nad elasid üleval meie pööningule, neil ei olnud midagi muud vaja, kui ainult näha, kui ma tulen uksest välja või sisse, aga noh, mina ei teadnud, kellega tegemist on, helistasin kohe miilitsasse, siis nad võeti kinni, ma küsisin, et kes või mis nad olid Ukrainast pelga raadist sageli ikka kui soe aeg oli, siis käis ikka seda kontingenti ümber maja päris palju. Kas tee lauljakarjääri ajal on olnud kontserte, mis on täielikult läbi kukkunud. Kas te üldse teate, mis on läbikukkumine? Küsib keegi. Vot ei tea ja ausalt öeldes see oleks päris huvitav kogemus, võin täitsa kätt südamele pannes öelda, et ei ole kunagi elusas läbi kukkunud laval. Aga noh, inimene on tulnud siia ilma õppima kogemusi just läbi halva minu meelest ja noh ma arvan, et tegelikult oleks võrdlemisi vajalik kogemus, aga siiamaani ei ole nagu midagi sellist läbi elanud. Kas olete kellelegi tänu võlgu selle eest, et saite NSV Liidu poplauljaks või tegite endale ise karjääri, kuidas see kõik tegelikult juhtus? Et kui ma üldse kellelegi tänu võlgu olen, siis millegile kõrgemale, mille poolt mulle antud haruldane musikaalsus, ma võin sellest rääkida just tänu sellele, et see ei ole minu omadus, aga see on omadus, mida antakse inimesele kusagilt mujalt. Mõtlesin ainukene, millele, millele või kellele ma olen kindlasti tänu võlgu, kõik ülejäänud on läinud täiesti iseenesest. Kas väga suure raha eest ja rahva tungival soovil oleksite nõus kasvõi ühe soolokontserti tegema? Küsib keegi. No kasvõi ühe sõja on ilmselt täiesti mõttetu, sellepärast et selle jaoks tuleb teha palju tööd ja ühe kontserdi pärast seda kõik ei ole loomulikult mõtet hakata tegema, aga mis puudutab küsimuse teise poolde, et väga suure raha eest, siis ausalt öeldes raha eest mind laulma küll ei, ma olen, need ajad on juba ammu läbi. Kui ma raha eest peaks laulma, siis ma võtaks oma koti üle õla ja ja läheks lendaks Venemaale tagasi ja seal ootavad väga suured rahamäed ja ma ei lähe, ma ei taha seda lihtsalt, miks ei taha enam laulda? Ma ei tea? Momendil ei taha kõik, ma lihtsalt tunnen, et mul ei ole midagi öelda niisama laulda laulmise pärast, ma ei taha, ma olen seda teinud eluaeg olen laulnud. Et nüüd hakata siit midagi uuesti ehitama, see on nagu natuke naljakas, natuke kardad ka? Ei karda absoluutselt, aga ma tean seda meeletut tööd, sellepärast et siis milles sa pidid vastutama. Sul oli bänd selja taga, seal oli terve see tehniline stafolid, aga kõik see aparaadid ja kõik see transa terve see masinavärk. Tegelikult sa pidid üksinda üleval pidama tervet kollektiivi, sa pidid kindlustama nende pered oleks jäänud, ütleme pilli, need kõik tehniline. See oli meeletu vastutus, tegelikult kõike seda saab edasi ainult oma populaarsuse tähendab kukil vedasid seda tervet seltskonda tagantjärgi, see ei ole niisama, teeme midagi. Võib-olla mõne aasta pärast mõtled siiski ringi, võib-olla, aga võib-olla homme hommikul ja muidugi keegi ei pea seda. Millised on sinu kõige ebameeldivamad iseloomujooned? Küsib keegi. Ma ei tea, ma arvan, et ma olen õudselt laisk, ma tean, et ma olen laisk, siin on, siin on jälle vot nihukest kaks täiesti erinevat poolust, mul on kaks olekut. Kas ma absoluutselt mitte midagi ei tee. Aga ma hakkan midagi tegema siis sellise tempoga, et mitte keegi järgi jõua? Ma ei oska keskpärasuste sellist keskmist vindumist kannatelt. Kodus oled sa niisugune toimekas ja töökas. Ja ma, ma saan hakkama absoluutselt kõigega, ükskõik millega, et süüa ja süüa, teen, ma võin, ma olen remonti teen, süüa tähendab kõike, mida ükskõik mida ma kätte võtan, ma saan hakkama. Lihtsalt huvitav, no kuidas, ma ei saa sellega hakkama ja saan ma jända, nii kaua, kui ma saan hakkama ükskõik millise probleemi. Siin on niisugune küsimus, kas teil on palju selliseid sõpru, kellel te käite külas ja kellele te helistate, kui kui lihtsalt tuju peale tuleb? Hõimule? Eriti palju ma võin öelda, et üks selline inimene, kellega ma alati väga meeleldi kohtun ja kes väga huvitavatel momentidel millegipärast sajab minu juurde sisse, see on Riho Sibul ja ma austan väga muusikud ja pillimeest ja võib-olla võib-olla siin mängib ka mingisugust tähtsust sellele, et me oleme ühel päeval sündinud 26. juulil mõlemad vähid Kuulsite valitud palu möödunud aastate persona saadetest. 1000.