Tere, kallid lapsed. Kas teate, kes tervitab vana Toomas? Ja, ja ma olen seesama tuulelipp Tallinna raekoja torni tipus, mis pöörleb ühes suunas teise ja näed kõik kaugele-kaugele. Olen oma eluajal palju näinud, palju igasuguseid lugusid on tullut kuulata, aga kõigepealt jutustan teile pisut endast. Ausalt öelda ei mäleta praegu enam keegi ja ma olen ise ka unustanud, millal mind tehti ja raekoja otsa püsti pandi, aga seest mäletavad kõik aastat, mil mind otsustati üle kullata. Ja see juhtus üle 450 aasta tagasi. Teid, lapsed, huvitav arvatavasti, miks mind toomaks hüütakse? Sellest, kuidas ma oma nime sain, on palju legende. Kuulake ühte neist. See juhtus ammu-ammu. Mere kaldal elas kaluri naine koos oma poja tuumaga. Poiss armastas väga vibupüssi lasta, aga Tallinnas Mere väravate juures papagoi aias korraldati igal aastal maikuus lõbus võistlus. Pika ridva otsa kinnitati eredalt värvitud puust papagoi kuju ja see õnneseen, kellel läks korda oma vibupüssist märklauale pihta saada, sai auhinna. Üks kord veel enne võistluste algust ilmus sellesama kalurinaise poeg Toomas papagoi aeda. Õnnestunud vibupüssilasuga pühkiste puus papagoi kohalt minema kuid auhinna asemel saida pahandada Talle anti kõrvakiil ja kästi märklaud oma kohale tagasi panna, sest kohe pidi saabuma täiskasvanud vibulaskjate rongkäik. Teada selle kohta, mis väikese Toomaga juhtus, levis üle kogu linna ja tooma ema hakkas koguni kartma, et poissi karistatakse. Kuid õnneks läks vastupidi. Talle tehti ettepanek hakata linnavahiõpilaseks. Aastad läksid, Toomas oli kogu elu linna rongkäikude ees lipukandjaks. Kui ta vanaks jäi, hakkasid kõik teda lugupidavalt vanaks toomaks kutsuma. Räägitakse, et tal olid olnud pikad vuntsid ja ta oli olnud samamoodi riides nagu sõjamehekuju raekoja torni tipus. Sellepärast hakkasid linna elanikud ka raekoja tuulelippu vanaks toomaks kutsuma. Vaat nii. Maa oma nime saingi. Kuidas nägi välja keskaegne kaunitar 500 aastat tagasi? Erinevatel aegadel on ilust olnud erinevad arusaamad. Keskajal peeti naist kaunitari siis, kui ta oli pikakasvuline. Täidlane ja punapõskne. Moedaamid ajasid otsa siseselt juuksed mahalauk võimalikult suure kõrgena näiks kulmud raseeriti ja nende asemele joonistati peenikesed mustad kriipsud. Soengutele pöörasin daamid suurt tähelepanu selleks, et juuksed vajaliku vormi säilitasid. Gadja sulatatud lambarasvaga. Rasv muutis juuksed kookuniks, mida oli võimatu lahti kammida. Kui naine oli rikas ja kõrgest soost, oli tema rõivastus siilis ametist või värvilisest Kalevist. Kleit oli vöötatud, kuid mitte nii nagu meie ajal, vaid rinna alt. Igas linnas olid omad ettekirjutused riietuse suhtes. Mõnes linnas lubasid võimud kanda ainult selliseid kleite, millel Vedik taga mööda maad lohises. Teistes linnades oli Vedik kategooriliselt keelatud. Seelikud õmmeldi enamasti tihedast tumedast kangast. Ees oli seelikule lõik, milles paistis veel mitu erivärvilist seelikut. Kanga toone oli palju ja igaühel neist oli eriline, tänapäeval raskesti seletatav nimi. Näiteks oli ühe värvi nimi haige hispaanlane teine lõbus lesk. Mürgitatud ahv. Seelikute all kanti väikesi liimianumaid, nõndanimetatud kirbupüüniseid, kergemeelsed kirbud sattusid neisse anumates ja said hukka. Peakatteid ei võtnud naised ka toas ära. Peakatete vorm oli aga äärmiselt veider. Mõnele meeldisid kõrge koonusekujulised mütsid, mille tippu kinnitati pikk targeldatud loor. Teised eelistasid peakatet, mis sarnanes poolkuuga. Selle otsad turnitasid nagu kaks sarve. Tüdrukud, kellel olid pikad patsid, ostsid endale pikkade-pikkade samakujuliste kottidega kapuutsid, kuhu patsient sisse topiti. Käsi ehiti sõrmustega rikkal kaupmehe ema on, tal oli õigus kanda kuni kolm sõrmust. Aadlidaamil kuut. Laupäeval ja rinnal ei tohtinud keegi kanda rohkem kui üht vääriskivi. Vaat sellised veidrad, et ja moeseadused olid keskajal. Elumaja. Kas tahate teada, kuidas elumajad meie linnas 500 aastat tagasi välja nägid? Huvitaval kombel oli tänavalt näha ainult kitsas osa majast otsaviil. Maja oli kõrgusesse välja venitatud ja ulatus tagumise küljega tihti teise tänavasse. Aga niimoodi ehitati sellepärast, et fassaadi laiuse pealt võeti maksu. Mida pikem fassaad, seda suurem maks. Ka akende eest tuli maksta. Seda nimetati valgusemaksuks. Nii et aknaid tehtiga vähe. Tavaliselt oli igal korrusel üks aken. Kui ilmus klaas oi, oli see väga kallis. Linnakodanikke, majakad, khati looma põitjaga või õlis immutatud lõuendiga, mida tihti kaunistati kirkavärviliste joonistega. Joonistaja fantaasia jaoks siin igatahes ruumi jätkus. Kõrgematel korrustel hoiti kaubavarusid, need tõsteti üles talade abil. Olete märganud, et mõne vana maja ülemise korruse aknaavast ulatuvat seniajani välja köitekonksudega talad kaubatõstmise jaoks. Ülemistel korrustel hoiti müügiks mõeldud kaupade kõrval enamasti ka aastast teravilja. Ja soolatagavarasõja puhuks. Arvati, et ülemistel korrustel ei riku kuri silm kaupera. Vargad käisid harvemini kallal. Roti ja hiire oli vähem. Need närilised armastasid, elad allpool koos inimestega. Seal oli neil rohkem süüa ja soojem ka. Köeti ainult maja esimest korrust õhkküttega keldris põles ahjus kütus. Kui kütmine lõpetati ja suitsuving olid haihtunud, tõsteti kivi põrandas üles. Õhuluugid ja soe õhk tungis tuppa. Muidugi oli sellisel moel maja kütmine keeruline asi. Köeti harva. Ja selleks, et oleks soojem magada asetati voodi keset eluruumi ja ümbritseti eesriidega. Sageli oli voodi ainus mööbliese toas. Saabunud külaline pandi voodile istuma. Mida lähemale padjale, seda suurem auelutube oli jõukas majas, kaks harvemini kolm tubades seisid kirstud, villakotid, tünnid, nendel istuti ja Bugatti. Maja alumisel korrusel asus köök, mis täitis ka söögitoa, et nagu meil praegugi tihti, et tuleb nurgas põrandast pisut kõrgemal oli kiviplaadiga kolle. Kividel süüdati tuli, suits läks otse korstnasse. Varem inimesed panni ei tundnud. Keedeti kateldes ja meie esivanemad sõid tunduvalt harvemini kui meie oli isegi niisugune väljend. Metsloom sööb kord päevas, inimene kaks korda ja ainult jumal ja inglid söövad kolm korda päevas. Kuid pühade ajal aeti vahel vardasse terve lamba- või seakere ja dresseeritud koer istus varda juures ning keeras aeg-ajalt käpaga praadi. Ja kui praad ka päris küpseks ei saanud, söödi sellegipoolest kõik suure isuga ära. Koergi sai töö eest tükikese liha ja kondid. Eeskoda ehitati avar, see oli kaupmehele ka vastuvõtu ruumi eest. Siin hoiti kanganäidiseid kõige kallimaid ja hinnalisemaid hoiti kappides ja kirstudeks luku taga. Ja ka eeskuju akendel olid tihti ees massiivsed hallid kaitseks varaste vastu. Maja välisuksed olid väga huvitavalt kaunistatud. Muide, neid nimetati portaalideks ja mõnedel portaalidel on raidkivikaunistused meie ajani säilinud. Kui jalutate vanalinnas. Pöörake tingimata tähelepanu meie esivanemate vanadele elumajadele. Jürinikkofoorovi vana, tooma lugusid lugenud Rain Simmul toimetas Kadri juutma. Laste lood.