Eesti luterlik tund. Tere õhtust, kallid kuulajad. Te kuulete saadet nimega kõrvaltvaataja. See on kolmas saade sellest sarjast sellel sügisel. Klassikaraadios ja mikrofoni ees on saate autor Malle Pärn. Kahes eelmises saates olen ma hõiganud välja üleskutse saata mulle kirju selle saate niisiis luterliku tunni aadressil. Nüüd võin ma öelda, et ma olen juba saanud mõned vastused ja vastukajad. Ma olen kõikidele kirjutajatele Nende heade sõnade ja huvitavate mõtete eest südamest tänulik. Ja soovin neile jumala õnnistust. Üks suuline hinnang oli end, et mu saade oli liiga poliitiline. Et luterliku tunnisaated peaksid tegelema kristlike asjadega ja pakkuma inimestele kosutust Dust ja leevendust nende muredes ja valudes. Võimalik, et oli liiga poliitiline. Haarasin nagu õlekõrrest võimalusest otse ilma lehetoimetajate kärbete ja ümbertegemist. Ta öelda kuulajatele, kuidas mina seda maailma näen ja mis mulle suuresti muret teeb. Kasutada võimalust lugeda ette mõtteid, mida ajakirjandus ei ole avaldanud. Teatud mõttes jah, kuritarvitusi tahtsin oma võimu. Ma loodan, et sellest kellelegi kahju ei tõusnud. Tegelikult teevad seda ju kõik, kellele on antud võimalus esineda eetris või teha ajalehte. Kõik, mida me teeme ja mida me ütleme on tegelikult kaunis ohtlik. Me kõneleme küll ühte keelt, aga meil on ometi väga erinevad mõttemudelid, nimetame neid nõnda. Meil on nii palju erinevaid arusaamisi, erinevaid tõlgendusvõimalusi. Me lähtume kõige üle otsustamises omaenda maailmapildist omaenda elust, sellest kitsast süsteemist, milles me liigume ja tegutseme nendest tõekspidamistest, mille me oleme omaks võtnud ja millesse me usume. Sellepärast on alati neid, kellega leiad ühise keele, otsekohe, kellega ei teki mingeid valestimõistmisi ega valetõlgendusi, kellega jagad enam-vähem ühesuguseid arvamusi. Sest ega me ju tegelikult ei olegi nii väga erinevad. Laias laastus võiks vist öelda, et on olemas mingi klassi mõtlemine, mille inimene võtab omaks, kui ta püüdleb teatava ühiskonnaklassi suunas ja mille ta säilitab, kui ta sinna pääseb. Vaprad ja ilusad mõistavad kõike, mis maailmas toimub vastavalt oma klassi mõttemudelitele. Nii palju, kui nad seda näevad, sest nende maailm on ju teistsugune kui vaesema rahvamaailm. Vaesemat vastavalt jälle oma klassi mõttemudelitele ja maailmale, mida nemad näevad kahel vastandlikult, klassil ei ole kerge teineteisest aru saada. Me elame ühes riigis, pealegi väga noores riigis. Ja minu arvates peaks igaüks tahtma ja tohtima oma võimeid pakkuda selle riigi ülesehitamiseks. See on iga kodaniku kodanikukohus. Sest kõrgeima võimu kandja on meil rahvas. Nii ütleb põhiseadus. Igaühele on looja kinkinud mingid võimed, mida inimene elu jooksul loodetavasti oskusteks arendab. Ja neid võimeid peab ta kasutama kaasinimeste heaks. Kui ta näeb, et midagi tehakse valesti, siis peab ta seda ütlema. Me oleme liiga tasased, liiga omaette hoidvad inimesed. Mullegi meeldib omaette olla. Aga suurte loodusõnnetuste puhul hoiavad ka kõige eraklikumad inimesed kokku kokku ja hakkavad tegema ühistööd. Ma ei kuulu ühtegi parteisse, ma ei tee kaasa meil üldiselt väga levinud poliitilisi parteidevahelisi võitlusi. Mu seisukoht on nagu saate, pealkiri ütleb ikkagi kõrvaltvaataja seisukoht. Kõrvaltvaataja igas suhtes. Nii palju, kui see üldse võimalik on. Igatahes ei ole minu selja taga mitte mingit konkreetset gruppi ei võimul ega opositsioonis. Ma ei poolda mitte ühtegi parteid. Ma pooldan ühtesid või teisi mõtteid, eelnõusid ja otsuseid hoolimata sellest, missugune partei need esitab või neid ellu viib. Sisu on tähtsam kui vorm. Tõde, inimlikkus ja inimene on tähtsamad kui organisatsioon. Ma arvan, et see on kristlik hindamiskriteerium. Ja sellest hindamiskriteeriumist lähtub selle saate kõrvaltvaataja pilk. Kinnitan, et ma tahangi oma saates tegeleda kristlike asjadega. Minu arvates ei tegelema üldse asjadega, mis ei ole kristlikud, mis on puhtalt või täielikult ilmalikud, mis on kristlikest asjadest täiesti väljaspool. Usun, et teoloogiaõpingud isiklikud kogemused ja kokkupuuted usuga ning usuraamatutega suunavad inimese elunähtuste üle otsustamisel alati lähtuma Ühest allikast. Noh, võimalik, et ma eksin. Et sellest eksitusest välja pääseda katsun mõtiskleda teemal mis on kristlikud asjad. Milline peaks olema üks kristlik saade? Milline ei tohiks olla üks kristlik saade. Millised mõtted ei sobi kristlikku saatesse? Kus on üldse piir kristlike ja ilmalike asjade vahel kui tegemist on inimeste eluga Nende murede ja kannatustega inimlike omadustega inimestevaheliste suhetega? Kas me saame üldse inimese elu selliselt jaotada? Siin on usk ja siin on elu. Eks need ole üks ja see sama. Ilma eluta ei ole usku ja ilma usuta ei ole elu. Ükski inimene ei saa oma usku lahutada toda oma elust. Ja see, kes on kristlane, ajab alati kristlikke asju, ükskõik mida ta ka ei teeks või millest, aga ei kõneleks. Vastasel juhul ei ole tegemist Kristlasega maid Varysoriga kes sõnades kuulutab üht, aga oma elu elab hoopis millegi muu järgi. Kõik oleneb vist sellest, kuidas millelegi vaadata. Kõik oleneb sellest, mida me mõtleme, kui me kasutame sõna kristlik. See, kellele see sõna on oluline ja lähedane, mõtleb selle all kindlasti midagi muud kui see inimene, kes ei pea ennast kristlaseks ega soovigi midagi kristlikest asjadest teada. Ja hoopis erinev on selle inimese mõtte, kes kristlust lolluseks või silmakirjalikuks süldiks peab. Ka ei tea maa, millest on tingitud nende inimeste selline suhe Kristlusse. Võimalik, et just need inimesed, kes end kristlasteks nimetavad, on nende niisuguse suhtumise põhjustanud. Hiljuti ütles mulle üks inimene, et kirik tegi temast atesti. Üksik inimene võib püüelda täiuslikkuse poole. Ta võib seda aeg-ajalt puudutada, väljendada. Aga temagi ei suuda seda kogu aeg olla. Mina arvan, et mure kaasinimeste pärast, kes on ühiskonna elust teenimatult kõrvale heidetud on väga kristlik. Samuti mure nende inimeste pärast, kes on oma jumalanäolisus kõrvale heitnud ja andnud end võimu ja rahateenistusse. Sõna kristlik on meil omadussõnana kasutusel tegelikult kahes tähenduses. Kõigepealt tähendab see Kristusest lähtuvat ristiusu põhimõtetest ja õpetustest lähtuvat nagu näiteks kristlik kirik, kristlik teoloogia, kristlik maailmavaade ja nii edasi. Kristlikud organisatsioonid, kristlik televisioon, kristlik raadio, kristlik raadiosaade. Teine tähendus on hea, arvestav, kaastundlik, õiglane, halastav näiteks ütleme, jagame selle omavahel Kristlikult või kui asjasse Kristlikult suhtuda, siis ja nii edasi. Mõlemad tähendused on kahtlemata teineteisele väga lähedal ega olegi päriselt lahutatavad. Ent just sellest tuleneb sageli arvamus, et kui miski on kristlik, siis peab see olema tasane ja vagur ei tohi kedagi millegagi haavata ega midagi kritiseerida. Ja esimesest lähtub levinud arvamus, et kristlik tähendab teispoolsust sellele maailmale, kauget mütoloogilist ja ebareaalset midagi, mis ei ole kuidagi seotud meie igapäevase argieluga. Minu jaoks on kristlus väga tihedasti seotud inimeste igapäevase eluga inimeste murede ja valudega. Kristus sai elavaks inimeseks, tuli maa peale ja laskis ennast risti lüüa. Selleks et inimeste kannatusi leevendada. Ma avan nüüd piibli, mis on igale kristlasele ülima tarkuse allikaks. Piibel ju tegeleb otseselt kristlike asjadega. Ometi ei tea oma teist raamatut, mis oleks nii vaheldusrikas ja kohati nii kaugel. Eelarvamuslik kest kristlikest asjadest. Kristluse aluseks on Jeesus Kristus, kelle elust ning õpetusest kirjutab uus testament. Kes ta oli, missugune ta oli. Tõsi. Jeesus ei tegelenud otseselt poliitikaga. Ta ei kukutanud valitsejaid, ei organiseerinud põrandaaluseid, võitlussalku ega parteisid. Tema jüngrite hulgas oli neid, kes ootasid ja lootsid et ta tegelikult võtab võimu ja hakkab õiglaselt valitsema ning karistab nende rõhujaid. Ometi oli tema tegevus ka poliitiline, sest ta astus oma tegevuses ja kõnedes välja inimest piiravate ja aheldavate eelarvamuste, ülekohtu ja rumaluse vastu. Juudid ootasid, et jumal saadaks neile messija, kes nad võõra võimu alt vabastab. Nad ei igatsenud kardinaalseid muutusi, nad soovisid vaided, pooled vahetuks, et võim ja rikkused läheksid nende praegustelt rõhujatelt üle nende kätte, et nad ei soovinud mingeid olemuslikke muudatusi oma ühiskonnakorralduses. Lihtsalt öeldes, et messias tuleks ja looks juutidele jõuka ja muretu elu ja heidaks nende meelevalla alla nende aegused, rõhujad. Eks niimoodi käiga need võimuvahetus, tused, praegu, imelik vaatepunkt ja jumalik vaatepunkt ei lähe omavahel hästi kokku. Millegipärast ei ole inimesele antud jumala tarkust. Jeesus ei olnud selline messias, tema pakkus rohkem, tema pakkus liiga palju niipalju, et seda ei osatud mõista ega vastu võtta. Ta käitus teisiti kui oodati käituvat Messijast. Sellepärast nimetati teda jumala teotajaks. Sellepärast mõisteti ta surma, sellepärast löödi ta risti. Meiegi ei ole sageli rahul sellega, mis jumal teeb või neile annab. Me ootame midagi muud. Ta toimib teisiti, kui meie ootame või soovime. Väike lohutus on see, et vahel me ometi näeme hiljem, et ka sellest, mis meile halvana tundus tegelikult hoopis hea välja tuli. Ilmseimaks näiteks selle kohta on venelaste riigipöördekatse ja üleliidu läkitatud ähvardused Moskvast mille tulemusena maailma sündis iseseisev Eesti riik. Niisamuti meie interrindetegevus ja Vene tankid, mis eestlasi omavahel üksmeelele sundisid. Jeesus ei läinud võitlusse oma rahva rõhujate vastu ent ta oli avatud ja vastuvõtlik kõikidele, kes ta abi palusid. Ta ei öelnud kunagi kellelegi. Mul pole hetkel aega, mine ära. Või sinu mure on tühine, see ei lähe mulle korda. Jeesus vabastas inimesed kurjuse ja rumaluse orjaikkest. Ta andis vähemalt võimaluse vabaneda sest vägisi ei saa inimest vabastada. Ta küsis pimedalt mehelt, kes ta teele sattus. Mida sa tahad, et ma sulle teeksin? Kas sa tahad saada nägijaks? Nägija see on vabaduse teatud aste. Kui sa näed, siis sa suudad iseseisvalt orienteeruda ilma teejuhita. Mida parem selgem nägemine, seda paremini inimene näeb. Võib näha ka seda, mis on varjatud pealiskaudse vaataja silmale. Võib näha ka inimeste tegude varjatud motiive ja koguni võimalikke tagajärgi. Kristus käitus teisiti, kui oli tavaliselt kombeks tema seisusest mehele. Ta ei järginud kõiki käske-keelde ja ettekirjutusi. Ta ei läinud mööda olulistest käskudest, ent jättis täitmata need, mis ei olnud tema meelest olulised mis olid pigem inimeste poolt välja mõeldud kui jumalast seatud. Armasta jumalat üle kõige maailmas ja ligimest ehk kaasinimest nagu iseennast. Selles lauses on kokku võetud terve kristlik käsuõpetus. Selle lausega võiks asendada terve põhiseaduse. Ja kriminaal raalkoodeksi võiks asendada teise kuldse lausega. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse. Vaadake, kui lihtne oleks meie elu ja kohtupidamine. Kahjuks ei ole see inimeste maailmas nõnda võimalik. Veel, ja kõige olulisem on pöörata tähelepanu sellele, et Jeesus oli alati lihtrahva poolel vaeste vaevatute ülekohtu all, kannatajate, nõrkade, väikeste rõhutute, näljaste, haigete ja eksijate poolel. Rahvaauväärsete juhtidega käitus ta väga karmilt. Ma loen järgnevalt katkendi Jeesuse kõnest mille kohta on raske kasutada traditsioonilises mõttes sõna kristlik. Ometi on see kristlik, sest need on Kristuse enda sõnad, mis tema jüngrid on kirja pannud. Katkendid on võetud Matteuse evangeeliumi 23.-st peatükist. Jeesuse kõnest, kirjatundjatele ja variseridele. Eesti luterlik tund. Siis Jeesus kõneles rahvale ja oma jüngritele. Moosese istmele on istunud kirjatundjad ja variserid kõike nüüd, mida nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage. Aga ärge tehke nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee. Nad seovad kokku ränki koormaid ja panevad need inimeste õlgadele. Ise aga ei taha sõrmeotsagagi neid liigutada. Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaatleksid. Nad armastavad esimesi kohti söömaaegadel ja esimesi istmeid sünagoogides ja diretamisi turgudel. Ja seda, et inimesed hüüavad Neid rabideks. Ja teile aga kirjatundjad ja variserid silmakirjatsejad ette lukustate taevariigi inimeste eest. Ise te ju ei lähe sinna sisse ega lase sisse ka neid, kes tahaksid minna. Häda teile, kirjatundjad ja variserid, Te silmakirjatsejad. Et te maksate kümnist, mündist ja tillist ja köömnest ning jätate kõrvale kaalukama osa seadusest, kohuse ja halastuse ja ustavuse. Neid siniseid asju tuleb teha, kuid teisi ei tohi kõrvale jätta. Sõgedad teejuhid, te kurnata küll sääsed välja kaameli taga neelata alla. Häda teile kirjatundjad ja variserid. Te silmakirjatsejad ette karika ja liua puhastate, väljastpoolt. Seest aga kubisevad nad riisumisest ja Atlusest. Sõge variser. Puhasta enne karikas seestpoolt, et aga väljast saaks puhtaks. Häda teile kirjatundjad ja variserid, Te silmakirjatsejad, et te sarnanete lubjatud haudadele, mis väljastpoolt paistavad küll nägusad, seestpoolt aga kubisevad surnu luudest ja kõiksugusest roppusest. Paistate inimestele õigetena seestpoolt aga olete tulvil silma kirjatsemist ja ülekohut. Need olid siis Jeesuse sõnad kirjatundjatele ja variseridele Matteuse evangeeliumi 23.-st peatükist. Matteuse evangeeliumis on ka lugu sellest, kuidas variserid lähevad Jeesuse juurde ja püüavad teda tema sõnadest lõksu püüda. Nad küsivad, kas keisrile tohib anda pearaha või ei. Jeesusega vastab neile, mis te mind kiusate, näidake mulle maksuraha. Nad toovad tema kätte selle raha. Ja ta ütleb neile, kelle pilt ja pealkiri sellel on. Nad ütlevad temale, keisri sisiJeesus ütleb neile, andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale jumala oma. Jeesus ei andnud Pariseridele otsest vastust. Jeesuse lause on aga kahepoolne. See ei ole mitte üksnes hiilgavaim diplomaatiline vastus. Kaval kaitsekõne oma süüdistajate vastu vaid võimalik alus tervele elu diplomaatiale. Vastus kahtlejate küsimusele. See on aksioom, millest lähtuda ühiskonna ja kirikusuhete käsitlemisel. See lause ei tähenda mitte üksnes üleskutset täita Ta valitseja poolt antud seadusi vaid ka meeldetuletust, et jumalale tuleb anda see, mis jumalale kuulub. Raha kuulub keisrile, sest seal on keisri pilt ja nimi. Aga inimene kuulub jumalale, mitte keisrile. Ka see, kes seda ise ei tea ega tunnista. Inimene on loodud jumala näo järgi. Lewis Smeden ütleb. Meie praegune üldine eetikakriis tähendab seda, et me oleme kaotanud üldise arusaamise selle kohta, mis on õige. Kellelgi ei ole ülimat võimu määrata, missugune on õige eluviis. Kõigil näib olevat õigus ise otsustada, mis tema jaoks on hea ja mis halb. Ideaalis on see olukord normaalne siis, kui inimesed elavad niivõrd jumala seadustega kooskõlas et nende vastu eksimine näib neile loomuvastane, teeb neile haiget, äratab kahetsust ja soovi eksimused heaks teha. Loomulikult peaks igaüks ise teadma, mis tema jaoks hea on, mis halb. Aga me elame ajas, mis on aastakümneid jumala seadusi kõrvale heitnud ja omaenda kasuks uusi loonud, mis ei ole alati kooskõlas loomuliku moraaliga. Seadusetegijad ja täitmise nõudjad eksivad ise nendesamade seaduste vastu. Ühelgi instantsil ei ole üldist autoriteeti. Ükski instants ei ole nii jäägitult võitnud inimeste usaldust. Et igas tekkinud küsimuses võiks otsija selle instantsi poole pöörduda. Siin lõpeb tsitaat. Niisuguses maailmas me elame. Sekulaarne ühiskond võtab ühiselu korraldamise aluseks ikka enam ja enam materiaalsed väärtused ning majanduslikud ja poliitilised suhted. Religioon tõrjutakse kõrvale kui tülikas segaja või muudetakse temagi materiaalseid väärtusi hindavaks süsteemiks ja kirik klubiks. See on veel ohtlikum kui kõrvaletõrjumine. Sekulaarse ühiskonnaelu aluseks on keerulise sõnaga öeldud konkupist tsents. See on ahnus, kõike, mis meeldib endale haarata ikka enam ja enam himustada. Sellele apelleerivad ka poliitikud ja eriti ärimehed. Seda kultiveerivad kõik elualad, mis rahale ja võimule alistuvad. Paraku ka suur osa kultuurist ja haridusest. Inimene on tootja ja tarbija maksumaksja ja seaduste täitja. Riigi alamühiskonna liige. Kirik peaks olema alternatiivne ehk teistsugune ühiskond. Kiriku tegutsemise ja usu aluseks on ju piibel. Jumala ilmutus. Kirik kahtlemata tunnistab riiki, kus ta elab. Ent tema suurimaks autoriteediks on jumal. Maailma looja. Kirik järgib riigi seadusi. Ent kui riigi seadused lähevad kardinaalselt vastuollu jumala seadustega siis peaks kiriku kohus olema täita jumala seadust ning riigi seadust mitte täita. Keisrile ei tohi anda seda, mis kuulub jumalale. Kristlik kirik, kristlus, rõhutan, on alternatiivne ühiskond. Seal võetakse elu, inimsuhete ja ühiskonnakorralduse aluseks Kristuse elu ja õpetus. Jumala ilmutus, mille vahendajaks on piibel. Jumala ei ole inimestele andnud sõnasõnalisi primitiivseid juhiseid, mida võiks seaduskoodeksi-na kasutada. Piibel vajab tõlgendamist. Kristlase jaoks on piiblikeskseks sõnumiks kristus. Kristlikus kirikus on inimene jumalanäoline olend, jumala loodu. Tal on mõte ja otstarve. Ta on väärtus isiksusena. Igaühele on looja poolt antud anded ja eeldused, mida ta siin elus peaks kasutama, tama ja arendama. Ja igale inimesele on antud mingi loomulik elutarkus. Kirik ei kummarda presidenti ega valitsust, ka mittepankurit ega muidu rahameest sest võim, raha ei ole kristlase elu huvide keskpunktis. Kirik peaks olema alati rahva poolel. Nõrgemapoolel selle poolel, kellele tehakse ülekohut selle poolel, kes jääb rataste alla. Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud ütleb Kristus. Kõik maailma usundid rõhutavad inimese eetilise käitumise olulisust samuti inimese elusaatuse seotust tema käitumise eetilisusega. Mida inimene külvab, seda ta lõikab, seda õpetavad meile kõik usundid. Samuti seda, et kõik, mida inimene teeb, tuleb talle endale tagasi enamasti veel võimendatud kujul. Seega ükski inimene, kes teeb kurja pääse karistusest, inimesel on ainult üks võimalus kahetseda, andeks paluda ja heaks teha see kuri, mida ta on teinud siis antakse talle andeks, siis saab ta sellest puhtaks ja vabaks oma kurjuse või rumaluse orjaikkest. Seega võiks öelda, et eetika on inimliku elu alus. Tunduma, et eetika näib paljudele meie aja inimestele mingi võõra või välise lisandina. Ikka küsitakse, kas see või teine tegevus peab olema ka eetiline. Lisaks sellele, et ta on kasulik ja kui eetiline see peaks olema. Elu ilma eetikata ei ole inimlik elu. See on primitiivne olelusvõitlus. Inimese mõistus, rakendatud kasu saamise vankri ette on suhteline eetika kui segava elemendi oma elust kõrvale heitma. Mõistus, mis tegutseb eraldi inimese hingest ja vaimust, südamest ja südametunnistusest, on nagu mõistmatu ja isekas laps, kes selleks, et kiiresti aiast kätte saada, sügisest õunasaaki kõik puud maha lõikab. Mis siis sellest järgmiseks sügiseks on võimalik osta. Uus õunaaedeetika on mõistliku inimese loomulik elamise ja käitumise suunaja. Eetika on mõistmine, et kõik siin maailmas on omavahel seotud ja üksteisest sõltuv. Et ükski tegu ei ole lahutatav oma tagajärgedest. Et meie tegude viljad tulevad meile kätte tagasi. Ning meie rumaluse tagajärgi peavad kannatama ka meie kaasinimesed sealhulgas suuresti Meie oma lapsed ja lapselapsed. Keegi on kunagi öelnud, et elame maailmas, mille me oleme laenuks saanud oma lastelastelt. Missugusena me selle laenu neile tagasi maksame. Inimese ebaeetiline tegutsemine näitab tema rumalust, sest keegi ju ei soovi teadlikult halba omaenda lastelastele. Meil kõnelda takse ajakirjaniku, poliitiku, arstiärimehe, riigiametniku eetikast. Niisamuti võime kõnelda ka eraldi tingsepa eetikast, pagarieetikast, põllumehe eetikast, müüja eetikast, bussijuhi eetikast ja nii edasi. Eks ole mõnes mõttes nagu meditsiini spetsialiseerumine eraldi arstide koolitamiseks, silma, kurgu, kopsukondi ja muude kehaosade haiguste ravimiseks. Inimene on osadeks jaotatud, sageli kiputakse unustama, et ta on tegelikult üks tervik. Seal on see jaotamine loomulikult vajalik. Samuti on vajalik selliste eetikareeglite kirja panemine, sest maailmas on küllalt palju inimesi, kellel endil südames ei ole nii-öelda inimliku eetikakoodeksit. Kõikide eetikate aluseks peaks olema inimese üldine eetika. Põhiseadused ja koodeksid ei ole veel eetika. Need ongi sündinud enamasti selleks, et teatavaid ohtusid ja kuritarvitusi vältida. Seadused ja eeskirjad Üksiku ametikohta lähtuvalt üldisest eetikast. Eetikat ei saa koodeksisse kirja panna. Toon näite piiblist. Jumala andis Moosesele 10 käsku et tema need oma rahvale edasi annaks. Selle eesmärgiks oli, et rahvas elaks kaua ja hästi oleks terve ja õnnelik. Nende 10 käsu ümber loodi omakorda seadusetundjate poolt keeruline seaduskoodeks, mis üksikasjaliselt reeglistab inimese elu ja inimeste omavahelised suhted. Õigesti elab see inimene, kes kõikidest nendest reeglitest kinni peab. Igasuguste reeglite loomisega kaasneb alati oht et neid hakatakse täitma ja nende täitmist jälgima ning nõudma täht-tähelt. Tulemuseks on see, et unustatakse inimene kui tervik ja eetika kui tervik. Sünnib silmakirjalikkus Pariserlus, kus inimene näiliselt täidab eeskirju ent tegelikkuses eksib nende eeskirjade loomise algpõhjuse vastu. Reegel hakkab niisiis vastu töötama reegli tegelikule eesmärgile. Reeglist saab otsekui valitseja inimeste üle. Inimene allutatakse reeglitele, mis on ometi loodud selleks, et inimest teenida. Inimest ei tee eetiliseks mingite reeglite päheõppimine ja täht-tähelt täitmine. Inimese teevad eetiliseks tema loomulikud endastmõistetavad väärtushinnangud. Ma ei ütle, et eetiline inimene on see, kes kunagi eetika vastu ei eksi. Eetiline inimene on see, kes eetika vastu eksides ennast hästi ei tunne. Kes kahetseb ja soovib oma eksimust heaks teha. See, kes ennast lõpmatult õigustab, näitab, et tal puudub sisemine eetiline skaala. Prohvet Jeremija kaudu ütleb jumal ma panen nende sisse oma käsuõpetuse ja kirjutan selle neile südamesse. Siis ma olen neile jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Südametunnistus ja meelsus on eetikamäärajad ja koodeksid mitte väljastpoolt vaid inimese südamest tulevad universaalsed reeglid mis on ilmselt inimesse istutatud tema looja poolt. Jah, eetikareeglid on kindlasti vajalikud seal, kus tegelik eetika puudub kus see on unustatud või üldkehtivatest väärtuskategooriatest kõrvaldatud. Suurel määral ilmselt oleme praegu sellisesse etappi jõudnud. See on nii-öelda kristlikus mõttes või kristliku pilgu läbi vaadates võõrandunud ühiskonna näitaja. Eetika on inimliku elu, aluseetika on vastastikune lugupidamine ja usaldus. Eetika on eelkõige lugupidamine, iseenesesteetika on see, mis teeb bioloogilisest inimloomast täieliku inimese. Eetika on see, mis tõestab inimese seose kõrgema vaimuga ja annab inimese elule ning maailmale mõtte. Eetika on lähtekoht ja eesmärk ühe korraga. Algus ja lõppeetika on inimene. Eetika on kõik. Niisugune oli siis tänane kõrvaltvaataja. Täname kõiki, kes seda kuulama jäid. Meie omalt poolt soovime teile rohket jumala õnnistust ja toetust ja püha vaimuvalgust. Järgmine kõrvaltvaataja on eetris 31. detsembril. Saate autor ja ettelugeja oli Malle Pärn. Saate lindistas Katrin maadik. Eesti luterliku tunni aadress on kiriku plats kolm 10 üks kolm null, Tallinn ja toimetuse telefon kuus kolm üks neli kolm üks üks. Kuulmiseni. Eesti luterlik tund.