Eesti luterlik tund. Tervitus teile, kes te seda saadet kuulata ja kallist jõulurahu teile kõigile mikrofoni ees on. Malle Pärn. Tahan täna mõtiskleda jõulude üle. Nende pühade tähtsuse ja tähenduse, sisu ja vormi üle. Loen ette mõned leheküljed 1900 kolmekümnendatel aastatel ilmunud ajakirjast protestantlik maailm mis on minule pakkunud väga palju äärmiselt huvitavat ja kaasaegset lugemist. Sekka kuuleme ka jõulumeloodiaid. Täna loetakse paljudes kirikutes, et jõuluevangeelium lauldakse jõululaule, minnakse kodudesse tagasi. Rõõm ja rahu südames. Tehakse üksteisele kingitusi, tõsi ja võetakse neid vastu. Täna öeldakse üksteisele häid sõnu ja saadetakse 11 heade soovidega teele. Usun, et me soovime üksteisele head vähemalt üks kord aastas jõuluõhtul. Ka need, kellele see vaid ilmalik valgusepüha on. Valguse võit pimeduse üle. Sest nüüd hakkavad päevad pikemaks minema ja pimeduse selgroog on murtud. Meil on lootus valgusele. Ehk see küll tuleb pikkamööda. Lootus ongi ju enamasti suurem kui see, mille me tegelikult kätte saame. Või kuidas me seda näha oskame, mille me kätte oleme saanud. Inimese hing, aga inimesel on ju hing, igatseb head ja ilusat rahu ja rõõmu kasvõi kordki aastas. Mis on tekkinud tema läbi, oli elu ja elu oli inimeste valgus. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada jumala lasteks kõigile, kes usuvad tema nimesse. Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel. Ja me nägime tema kirkust nagu isast ainusündinu kirkust täis armu ja tõtt. Nõnda ütleb meile Johannese evangeelium. Milles küll seisneb jõuluaja ime? Miks on need pühad Meie Lääne tsivilisatsioonis nii olulised? Läbi aegade on nad säilitanud mingi salapärase väe, ilu, puhtuse, rõõmu, igatsuse ja lootuse allika nii headele kui kurjadele nii vaestele kui rikastele. Miks lähevad sellel õhtul kirikusse ka paljud need inimesed, kes muidu kunagi kirikus ei käi? Me ei suuda seda kunagi täielikult ära seletada. Küllap mingi osa on selles lapsepõlvemälestustel harjunud traditsioonidel, mis ometi mõjutavad meie tundeid ja hoiavad alles midagi meie südame varjatud kambris mida võib nimetada pühaks. Meie inimese jaoks püha on enamasti see, mis on sügavas peidus võõraste silmade eest varjatud. Me ei ole eriti valmis avaldama oma hinge sügavaid saladusi. Sageli varjame neid koguni oma kõige lähedasematega inimestelegi eest mis on küll tegelikult üsna kahetsusväärne. Ent inimene ei saa ennast ise ümber kujundada. Anna Haava on kirjutanud nõnda. Meid saatnud vaikust, helin ja tähte säravad ööd Kuu kumased, Lumitanud metsad ja vaiksed kaugele teed. Me oleme põhjamaa lapsed, kaks meie mõlemad jääb lume kargelt põue. Meil südame sügavam õnn ja südame sügavam valu nad ainult aimata on. Jääb igavest ütlemata. Meil südame õndsa õnn ja südame sügavam valu mis vaikiv kui igavik on. Ma loen teile nüüd ette jutluse, mis on võetud sellest vanast ajakirjast ja kirjutatud 1936. aastal. Selle jutluse autoriks on tolleaegne püha vaimu kirikuõpetaja Theodor Tallmeister. Ja sai raamatust loeme. Aga Iisay kännust tõuseb Vitsuke ja võsu tema juurtest kannab vilja. Ja tema peal hingab issanda vaim. Tarkuse ja mõistuse vaim, nõu ja väe vaim, issanda tundmise ja kartuse vaim. Nende praegu kuuldud prohveti sõnade alusel on loodud meie vana tuntud kaunis jõululaul. Üks roosike on tõusnud küll õrna juure seest kuis vanemad on laulnud, ta tuli Jesse soost võsust ja oksast. On laulik teinud Roosi. Tänapäev võib-olla säärast laulu enam ei oleks loodud. Ta tundub kuidagi magusana ja sentimentaalse na. Ja meie oleme roosidega harjunud võrdlema küll noori tütarlapsi, mitte aga mehi ja kõige vähem suuri mehi. Kui meie mõtleme sellele, kuidas Jeesus piits käes, puhastas Jeruusalemma templit kuidas tal püha vihatuluke leegitsevas silmis, kui ta ütles variseride le kibedaid sõnu, kuidas ta oma kuningliku meelerahuga pani, kui pillirootuule käes kõikuma võimsa riigimehe siis vaevalt küll saab meie silmade ette tekkida pilt õrnast roosist. Ennem meie mõtleme karedale kohtunikule ja kõvakäelisele käskijale. Kuid minu sõbrad, ma usun, meie kirikulaulu loojal, seisis silmade ees eriline liik roose, kui ta need sõnad kirjutas. Vahemeremaades ja alpi mägedes kasvab niinimetatud Kristuse roos ladina keeles Helle voorus niger mida võiks tõlkida umbes sõnadega must aevastusrohi. Aga kui tuleb lumi ja jää, siis ta alles lööb lahti ja muutub talve ja lumeroosiks. Kesktalvel külmal ajal ta kasvas ülesse, seisab ju meie laulus. Säärane roos sobib juba rohkem võrdluseks Jeesuse kohta. Võsu alles lööb välja, oksale tungib esile, ütleb Jesaja juba kaua enne, ilma, et maailm seda oleks mõistnud, märgata või aimata oli Kristuse roos istutatud inimkonna mullasse. Maa oli täis kibuvitsu ja ohakaid. Aga Kristuse Roosi juured asusid juba seal kusagil sügavuses Iisraeli riigi suurtel päevadel, Taaveti ja Saalomoni aegadel seda kuigi palju ei märgatud. Aga kui riik hakkas lagunema, kui väline võim muutus kahvatuks, kui juudid ei osanud hoida alal üksmeelt vaid jagunesid kaheks riigiks ja langesid nõnda osalt ka oma süü läbi ikka rohkem ja rohkem Assüüria ja Paabeli võimusesse siis hakkas Kristuse roosipõõsas kasvama väga lopsakas kaid, rohelisi lehti. Siis helisesid prohvetite kandled lapsest, kelle õlal on tema valitsus. Võsust, mis lööb välja Iisak kännust ja oksast, mis tungib esile tema juurtest, kuningast, kes vaikselt ja tasaselt ligineb Siioni tütrele. Järgnesid pikad ootuse ja lootuse sajandid mis aga lõppesid viimaks raudse rooma ikega ja tõid külma talve ja pimeda öö. Ja talviseks oli muutunud ilm ka usuelus sest prohvetite jumalikust vaimust olid preestrid ja kirjatundjad teinud kuiva ja kivinenud käsuseaduse. Igatsus millegi parema ja sügavama järele oli suur Iisraeli vagades, hingedes ja ka teiste rahvaste otsivates südametes, kellele valitsevad usundid ja väljakujunenud mõttetarkusesüsteemid andsid ainult kivi leiva asemel. Keset seda külma talve ilmus siis jumala saadik Puusepa, Joosepi ja talupojatütre Maria perekonda ja kristus. Roos lõi õitsema. Aeg sai täis ja jumal läkitas oma poja mõnedes kohtades nimetatavat Kristuse Roosi pööripäevataimeks sest ta õitseb just talvise pööripäeva ajal. Roos, mille õitsema löömisest räägib jõuluõhtu, kannab seda nime veel suurema õigusega. Sest Kristuse sünd tähendab tõesti maailma ajaloo pööripäeva. Mitte asjata meie ei loe sestsaadik oma aastate arvu sest alles Risti koguduse tekkimisega leidis inimkond oma elu mõtte ja oma arenemise suuna ja eesmärgi. Kuid see roos õitseb ikka veel talvevilus ja lumistel, väljadel suure maailma mölluse askeldustes, igapäevase elu ihades ja huvides välises hiilguses ja paistes maitsemises ja rõõmus meie teda ei näe. Ta kasvab vaikselt ja varjatult südametesoppides. Ta elab seal, kus evangeeliumi vaim palvemeel usuline andumus kannab inimhingesid ja suveajal ta õitse õnnese päikesepaistes näeb harilikult ainult tema rohelisi lehti. Aga kus häda on suur, kus öökülm paneb värisema, kus viletsus ja mure, valu ja lein tõstab pead, kus patt ja meeleheitmine on teinud inimlapse haigeks ja on pannud tema abi otsima ja lunastust igatsema. Seal sünnib ja õitseb Kristuse roos. Just sellepärast, et ta õitseb lumes. Ta rõõmustab meie südant ja kosutab meie hinge erilisel määral. Ja ta värv on valge ja ei, mitte enam roheline nagu lehtedel. Ta kõneleb puhtusest ja pühadusest ja kutsub meid nende suurte varade poole. Prohvet kirjeldab meie tänases kirjasõnas selle roosi üksikuid lehti. Temale langeb issanda vaim, tarkuse ja mõistuse vaim, nõu ja väe vaim, vaim, mis tunneb ja kardab jumalat. Kõik, mis Kristusel on endal, ta annab ka meile nagu õis, rõõmustab ja kosutab igaühte, kes teda vaatleb nii hästi seesmiselt kui ka väliselt seesmiselt tarkust ja mõistust, nõu ja jumalakartust. Kellel kristus on südames, see leiab hädades ja askeldustes, kahtlustes ja tormides teed ja nõu. Ja väliselt tugevust mis talvel jääs ja lumes, jääb muutmatult roheliseks ja ajab isegi õisi. See on tugev ja vastupanuvõimeline. Kes usub jõululapsesse, see leiab jõudu ja tugevust kõigi eluraskuste ja katsumuste vastu kõiges võitluses ja vaevas. Paljude vanaaegsete kirikute sissekäigu kohal on suur värvilistest klaasidest valmistatud roos. Kui päike paistab sealt läbi, siis läheb süda neid heledaid ja sooje värve vaadeldes rõõmsaks ja õnnelikuks. Ta mõjub lunastavalt ja pühitsevalt. Kuid Kristuse roos, mis kasvab Lõuna-mail ei jää alati ühevärviliseks. Alguses ta on valge, aga hiljem ta muutub punaseks oma purpur, Bioletset värvi. Nii mitmekesine on ka kuulutus Kristusest. Ta räägib sõimes puhkavast lapsest, tema süütuses ja puhtuses tema Betlema valguses ja inglikooride säras. Aga varsti ta seab meie silmade ette kibuvitsakrooniga kaunistatud pearõõm ja valu. Õnn ja õnnetus on ühendatud ja lepitatud selles roosis mis õitseb talve ajal ja mille lahtipuhkemist meie jälle kordne, näeme oma pühal jõuluõhtul. Nii imelikult kui see ka kõlab. Aga Kristuse roos, see Helle voorus niger on ka mürgine taim ja sellepärast ta kannabki säärast nime. Kuid seda mürki On juba vanal ajal kasutatud arstirohuna ja nimelt just südamehaiguste ravitsemisel. On ju palju ka tänapäev arstirohtusid, mis sisaldavad teatud määral mürki eriti päästevahendina mitmesuguste mürgituste vastu sest mürk peab mürgi kõrvaldama. Nii on ka lumeroosis leiduv mürk tabavaks pildiks selle Kristuse roosi kohta mis kasvab Petlemas ja mis tahab olla maailmale vastumürgiks ja arstirohuks. Inimkonna kõige suurem häda ja õnnetus seisab selles, et ta on mürgitatud ja et mürk Ki ala lõpmatult voolab juurde tema kehasse. Paradiisi mao kiusav ja meelitav mürk mõjub põlvest põlve ja rikub meie elu varajasest lapsepõlvest saadik. Patt ja kurjus mürgitab, võtavad meie õnne ja meie elu, perekonda ja rahvast maailma ja inimsugu. Väga mitmesuguseid abinõusid otsitakse ja katsutakse, et hävitada seda vaenlast. Hariduse ja kultuuri kasvatamise ja õpetamise teel. Või ühiskondliku korra muutmise kaudu loodetakse viia inimkonda parema tuleviku poole. Kuid ainuke täiesti mõjuv vahend Päästmise ja lunastamise vastumürk mida sisaldab Kristuse roos ja mille uuest lahti puhkemisest räägib tänane jõuluõhtu. See vahend, millest ta kõneleb, ei ole süütu ja kahjutu nagu vesi. Nagu mõned arstirohud, mis ei tee ei head ega halba ja milliseid mõnikord antakse ainult haige rahustamiseks. Ta on mürk ja alati seisab temaga ühenduses elu või surma küsimus. Kokkupuutumine Kristuse roosiga ei tohi kanda pinnapealset iseloomu. Ei tohi olla mänglemine ja pidutsemine. Ei tohi piirduda ka ülendava meeleolu otsimisega jõuluõhtul või teistel aegadel vaid peab alati olema pöördumine ja seesmine uuenemine. Vana jõuluepistel ütleb, et jumala arm on ilmunud selleks et meie salgaksime jumalakartmatu elu ja ilmalikud himud ja elaksime mõistlikult ja õiglaselt ja jumalakartlik piltlikult selles maailmas. Ta ütleb, et ta on tahtnud meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks mis on usin kõigele heale tööle. Ja meie tänane kirjasõna räägib vaimust, mis tunneb ja kardab issandat. Kui meie ei hoolitse, et Kristuse roos mõjuks meile nõnda siis võib see mürk meid surmata või vähemalt haigeks teha. Kokkupuutumine temaga saab alati kas õnnistuseks või needuseks kes usuvaradega mängib, kes ainult pinnapealselt tegeleb Kristusega. See muutub seesmiselt vaesemaks, rõõmutumaks, külmemaks, Tuinemaks, kes aga tõeliku meele parandamist tahtega sügava igatsusega elava usuga haarab temast kinni. Kes jõuluroosimürki tarvitab targalt ja mõistlikult, palvemeelselt ja kavakindlalt sellele ta toob päev-päevalt ja tund-tunnilt uut tervist ja uut jõudu, tarkuse ja mõistuse vaimunõu vaimu. Kui meie ometi sellel joonel saaksime sammukese edasi. Kui ometi tänane püha õhtu aitaks meid selle eesmärgile ligemale siis meie võiksime laulda erakordse õnnistusega ja vaimustusega Kristuse roosist, mis on uuesti hakanud õitsema meie elu lumeväljadel. Laulda sellest, et kesktalvel külmal ajal On näha isa au. Te kuulete Eesti luterliku tunni jõulusaadet, mikrofoni ees on Malle Pärn. Ma tahan teile rääkida loo ühest kelgust, jah, täiesti tavalisest kelgust, mis seisis suure mänguasja kaupluse nurgas ja ootas oma ostjat. Seal oli veel palju teisi tilkusid. Kuna äsja oli alanud talv ja maad kattis kohev lumi, siis oli mänguasja kaupluses kelkude juures lausa trügimine. Emad ja isad, vanaemad ja vanaisad lahkusid kauplusest koos rõõmust säravate põngerjatega, kes vedasid järel või lükkasid ees oma uhiuusi, kelkusid Ostjaid aga tuli aina juurde. Juba haaras üks väikemees meie jutu peategelase seljatoest kinni. Vanaisa, võtame selle tund ära torma. Las ma vaatan enne, kas tal äkki midagi viga ei ole. Midagi viga, ehmus väike roheline kilp. Mis siis, kui mul tõesti äkki midagi viga on? Üks tädi ju tahtis mind juba enesele võtta, aga siis lükkasin millegipärast kõrvale ja võttis teise. Praed, mis ma ütlesin, ikka tuleb enne hoolega vaadata. Ta seljatugi logiseb, pole mutrit ja pole isegi auku mutri jaoks. No küll on ikka inimesed, kuidas nad niisuguseid asju vabrikust välja lasevad. Ja vanaisa võttis teise kelgu, vaatas seda, jäi rahule ja liikus koos poisiga kassa poole. Kauplus oli täis rõõmsat sagimist ja mitte keegi ei märganud väikese kelgupisaraid. Mind ei taha keegi. Pole mõtet ja pole isegi auku mutri jaoks. Eriti tahaksin ma nii väga mõnda väikest tüdrukut või poissi sõidutada. Veel mitu korda lükati ta kõrvale, kelguhunnik kaupluse nurgas aga vähenes. Ta nägi oma kaaslaste rõõmsaid silmi, kui need talle head aega sosistasid ja muutus aina nukramaks. Ema, mina tahan, näid seda kelku siin, võtame selle rohelise kuuliste korraga. Kelk ainult ohkas. Kohe märkavad, et ma pole niisugune nagu vaja. Oi, kuuliski ta tüdruku ema häält, aga tal on ju värv siit maha kriimustatud. Seega veel mõtles kelk ja vajus ahastusest ja häbist lausa longu. Käed seljatugi ka logiseb, see on ju praak, see tuleb vabrikusse tagasi saata, ütles ema juurde tulnud müüjale. Müüja vaatas ka ja nõustus. Tõepoolest, näete, mõnikord ikka veel juhtub selliseid asju. Ja ta võttis kelgu, tõstis ta õhku ja viis kaupluse tagaruumi. Aga väike tüdruk jäi oma soovile kindlaks. Ema, mina tahan just seda kelku. Kas sa sisenenud, näinud, kui kurb ta oli? Minu halvad, siis olid tal isegi pisarad silmas. Mis sa nüüd räägid, kullake, kuidas said kelgul pisarad silmas olla? Kelgul ei olegi ju silmi, konk nägin, et on. Vähemalt sellel kelgul on emo, tema pole ju süüdi, et on, niisugune on Jaak või mis sa ütlesid. Palun, võtame selle kelgu. Ma ei taha ühtegi teist. Ema oli tõtt-öelda natuke segaduses. Milleks viia koju katkine kelk, kui siinsamas seisab veel mitut tervet ilusat värske värvi järele lõhnavat kelku? Ema, kallis, ma nii väga tahan seda kelku, ta on õnnetu küll, vanaisa parandab ta ära või onu Jüri. Ema, ma armastan seda kelku. Ema ohkas, naeratas, silitab tass väikese tüdruku pead ja läks müüja juurde. Ehkki ta ei saanud aru, kuidas võis keegi armastada kelku, mida ta ainult hetkeks oli näinud ja mis pealegi oli veel vabrikust eksikombel välja lastud, praak. Te ei oska vist kujutledagi, kui õnnelik oli meie väike peategelane. Et seda teada, selleks on vaja olla vähemalt kelk ja mitte päris tavaline kelk. Tema lausa hüples tüdruku käekõrval. Ja imises omaette tasakesi lõbusat laulukest. Vanaisa, vaata kui ilusa kelgu me ostsime, hõiskas väike tüdruk, kui nad koju jõudsid. Vanaisa vaatas kelku, vaatas tüdrukut, vaatas ema, kes nõutult käsi laiutas ja ütles siis tõsiselt. Tõepoolest, ma ei ole kunagi näinud ilusamat kelku. Näed nüüd, ema ei tahtnud teda osta sellepärast et tal on üks mutter puudu ja värv on kriimustatud. Tema ei ole ju selles süüdi, eks ju, vanaisa. Mina teadsin, et ta on hea kelk. Ja mina armastan teda. Vanaisa, sa ju põrandat ära, eks ole. Muidugi parandan, vastas vanaisa, võttis kelgu, viis oma töötuppa, papa puuris augu mutri jaoks. Keeras mutri õigesse kohta. Ja mis üle kriimustuse kelgulaual. Nii said kelk endale tüdruku ja tüdruk endale kelgu. Ja niisugust kelku ei olnud ühelgi teisel tüdrukul. Ja niisugust tüdrukut ei olnud ühelgi teisel kelgul. Kelk hoidis oma tüdrukut, kutt ei pillanud teda kunagi maha. Ja mäest alla sõitis ta alati teistest kelkudest kaugemale. Tüdruk hoidis oma kelku, ei jätnud teda kunagi üksinda välja külma kätte. Ja kuivatas lapiga lumest tema jalased. Et nad ei roosteta, tahaks. Ma kirjutasin selle muinasjutu palju aastaid tagasi. Mõtte selleks andis mulle loomulikult tõestisündinud lugu. Nimelt ostsin oma väikesele tüdrukule kelgu mille vihuma kaupluses ei märganud. Ilmselt ei oleks ma seda kelku ostnud, kui ma oleksin neid vigu märganud, oleksin valinud mõne teise, terve korraliku, kes meist tahaks asju, mis on vigadega valesti kokku pandud millel midagi olulist on puudu, mis on katki või rikkis. Mida nende asjadega peale hakata. Hea on, kui me oskame neid parandada. Hea on, kui meil on keegi sõber, kes oskab neid parandada siis pole neid vajagi minema visata Ta või vabrikusse tagasi saata siis saame neid pärast natukest parandamist ometi kasutada. Loomulikult olin ma pahane ja õnnetu, et olin ostnud oma lapsele vigase kelgu. Niisuguseid asju juhtus eelmistel aegadel sageli ja vaatamata sellele, et me praegu elame teises ühiskondlikus süsteemis mis peaks oluliseks pidama head kauba kvaliteeti, juhtub seda ikka nüüdki. Ent palju raskem on lugu meie endiga. Kuivõrd me ise oleme vigadeta, terved, rõõmsad, ausad, head ja kes parandaks meie vigu mida me ise koguni näha või mõista ei oska. Kui meie inimesed oleksime kelgud kui palju oleks meie hulgas neid, kellel poleks puudu mõnd kruvi või mutrit või auku mutri jaoks või kellel ei oleks värv kusagilt kriimustatud jalas kõver või roostetanud kelgulaud murdunud. Pealegi ei ole meie uued äsja vabrikust tulnud vaid meid on pikka aega tarvitatud ja mitte alati päris selleks, milleks meid ehk mõeldud oli. Me ei saa öelda, et meie maised peremehed, valitsejad ja suunajad oleksid eriti hoolivad ja arukad inimesed. Jah, inimesed on kaugel täiuslikkusest. Meie maailm on kaugel täiuslikkusest. Ometi elab igas inimeses igatsus selle täiuse järele. Ja see igatsus leiab alati vägeva lootuse ühel korral aastas jõulude ajal. See on valgus, mis parandab kõik meie vead ja korvab meie puudused. See on allikas, millest me joome eluvett terveks aastaks ette. See on laps, kes kaupluse peidetud nurgast välja valib, just nimelt meid viib meid koju ja laseb meid terveks teha. See tõstab jalule iga komistaja teeb nägijaks, pimeda kuuljaks kurdi äratab üles uinuja. See on nagu lüliti meie toa seinal, millele vajutades süttivad lambid ja pimedus hajub meie ümbert. See on meie jaoks väga sümboolne, et me arvestame aastaid lähtudes Kristuse sündimisest enne Kristust ja pärast Kristust sest see sündimine muutis maailma teiseks. Me elame ristiusuajastul isiksuse ajastul inimlikkuse võimalikkuse ajastul. Ent me istume enamasti pimedas otsima Ta ja leidmata seda lülitit, mis valguse meie toas särama paneks. Kindlam on olla ümbritsetud hämarusest, sest valguses on kõik selgelt näha. Ja siis ei saa me ennast enam petta. Jõulud. 2000 aastat on see vaikne öö lõõmava lootusena inimkonda kõigist raskustest, sõdadest ja katastroofidest läbi kandnud. Võiks öelda, et kõik on maailmas muutuv, kaduv, ebakindel, ainult see on jääv ja kindel. See puhasta heintega täidetud sõim seal lihtsas loomalaudas. Ja see imeline vastsündinu. Mis see ometi on, mis selle looni köitvaks teeb. Kas on see Jeesuse sünniloo äärmine lihtsus? Kõigi aegade vägevaim kuningas ei sündinud mitte hiilgavalt lossis, vaid lihtsas loomalaudas. Vaiksel ööl väikeses tähtsusetus külas? Ei ümbritsenud teda tema esimestel tundidel siin maa peal mitte arvukas teenijate hulk vaid üksnes tema nooruke ema ja ema abikaasa, kes ei olnudki tema päris isa. Lunastaja, kes on tee tõde ja elu rahuvürst ja maailma valgus eluleib ja elava vee allikas sündis loomalaudas mitte uhkes kuningalossis. Inimeste elu majaski ei leidunud tema jaoks paika. Jumal asetas enda kõige lihtsama, kõige vaesema kõrvale koguni mitte Joosepi ega Maarja omas kodus ei tohtinud jumala poeg sündida vaid siis, kui nad olid kodutu ränduri osas. Kaasinimeste armust saanud ajutise öömaja. Võõras loomalaudas. Ei antud sellest tähtsast sündmusest teada vägevatele valitsejatele, kuningaid ega ministreid ei läkitatud selle sõime juurde. Roodesel ei olnud aimu Kristuse sündimisest. Karjased olid need, kellele inglid jõuluimet kuulutasid. Kes ainsat külalistena sellel ööl Jeesuslapse hälli juures seista tohtisid? Karjased, kes olid oma rahva hulgas põlatud inimesed sest oma pideva töö tõttu ei olnud neil võimalik kõiki kehtestatud käske ja keelde hoolikalt täita. Ei saanud nad ju sabatitki õigel kombel pidada. Sest loomade eest tuli hoolitseda igal päeval ja neid kiskjate eest kaitsta igal ööl. Miks tuli ingel nende juurde ega lennanud head uudist kuulutama rahvausulistele juhtidele, auväärsetele, variseridele, haritud kirjatundjatele ega vagadele ülempreestritele kogu juuda? Rahvas ometi ootas Messijast ja valmistus tema tulekuks. Kas oli selle põhjuseks see, et rahval oli teistsugune ettekujutus Messijast juuda rahva päästjast? Teda oodati kui vägevat valitsejat ja vaprat sõjakangelast, kes kõik oma rahva rõhujat põrmuks teeb ning juudid teiste rahvaste üle valitsema paneb. Kristus oli hoopis teistsugune kuningas. Seda näitas tema sündimine. Seda näitas tema elu. Seda näitas tema surm. Jõulud on tegelikult vaeste ja väikeste inimeste pühad. Alandlike ja näljaste, rikastele ja vägevatele ei tõota inimeseks sündiv Jeesus mitte midagi tilkunud pealegi üksteisele kalleid kingitusi ja pidagu uhkeid pidusid. Sellega nende jõuluime piirdubki. Nende ainus võimalus jõuludest osa saada on oma heaolu jagada nendega, kes on vähem osavad oma elu omakasu mööda korraldama. Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise, ütleb jõululaps meile aegade tagant. Ta ei ütle mitte, tulge minu juurde kõik selle maailma rikkad ja vägevad. Ja mina annan teile veel rohkem raha ja võimu. Meie elu koosneb suurtest ja väikestest lootustest. Me loodame, et maailm püsib ja muutub inimlikumaks. Me loodame, et meie rahvas saab vabaks kurjaikke alt. Me loodame, et me mõistame ja suudame täita Ta jumala tahet. Meie lootus on kindel. See on inimese lootus, kes pilvisel päeval usub, et päike ei ole maailma maha jätnud. Et meil on vaja vaid kannatlikult oodata, kuni ta jälle selges sinises taevas särab. Neid kõiki soojendab ja valgustab. Selline on ristiinimese lootus. Ja seda tõotab meile aastane oodatud jõuluaeg. Ükskõik kui pilvine või tormine on meie tänane päev, meie teame, et pilvede taga on alati selge taevas ja särav tuline päike. Me teame, tuul ajab kord pilved laiali ja see päike paistab meie peale selgest sinisest taevast valgustab kirkaks meie uinunud vaimu ja soojendab üles hangunud südamed. Niisugused olid tänased jõulumõtted. Mikrofoni ees oli Malle Pärn. Saate lindistas Katrin maadik. Eesti luterliku tunni. Aadress on kiriku plats kolm 10 üks kolm null Tallinn. Me soovime teile imekaunist, jõuluõhtut ja häid pühi. Jaagu imeline jõuluvalgus meie kõikide südameis valgustada, kui meie kodusid ühendage meid üheks arukaks ja üksteisest hoolivaks rahvaks. Kuulmiseni. Eesti luterlik tund.