Tere õhtust, klassikaraadio stuudios on Toomas Siitan. Mul on täna kaasas muusikat kahelt Saksa kirikumuusika suurimalt heliloojalt 18. sajandi algult. Need on kaks meest, kes kõigile teada on omavahel hästi seotud puks tõhude ja Bach. Tõsi, me teame, et need mehed on omavahel seotud tiitripuks, tõhude oli üks suuremaid eelkäijaid Johann Sebastian Bachi-le. Aga Me vist anname endale harva aru, kui tihe seos on olnud. Sest tõsipuks tõhude oli ikkagi põlvkond vanem Bachist, tema surma-aasta 1707 langeb enam-vähem kokku Bachi tegevuse algusega alles. Ja me kujutame ette, et nende kahe meistri muusikaline väljendus peaks olema siiski äärmiselt erinev. Ja sellepärast ma tahaksingi täna näidata võib-olla pisut ühte ääreala Bachi muusikast, nimelt tema väga varast loomingut, mis on tõepoolest hästi selgete puks tõhude mõjudega. Ja selle tunni aja jooksul püüaksin panna pisut kõrvuti siis nende kahe suurepärase meistrimuusikat. Johann Sebastian Bachi eluloost on hästi teada üks pisut skandaalsevõitu reis. See toimus 1705. aastal või ta õigupoolest algas 1705. aastal mil ta siis oma ametist Arnstatis klasti neljaks nädalaks vabaks. Ta alustas oma reisi sügisel ja ta pidi tükk maad enne jõule tagasi olema. Skandaalse maigu annab sellele reisile juurde see, et Bach ei pidanud oma lubadust. Ta jäi nelja nädala asemele ära neljaks kuuks ning pöördus Lüübekist Arnstati tagasi alles veebruaris. Selleks ajaks olid aga möödas juba jõulud, uusaasta ja õige olulised töökohustused jäid selle aja jooksul pakil täitmata. Ja biograafid on palju arutanud selle reisipõhjuste ja eriti selle venituse põhjuste üle ning otsustanud, et pahi jaoks oli see viibimine Lüübekis sedavõrd oluline, et ta jättis igasugused kohustused ja lubadused unarusse. Mida see reis võis pakile tähendada? Seda võib kaudselt ainult ette kujutada. Täna. Aga no selge on see, et Lübeck oli tema jaoks vast kõige olulisem muusikakeskus tollel ajal Lübeckis tähtud kirikumuusika oli talle ammu olnud. Võiks öelda päris tema muusikutee algusest peale olnud mingisuguseks terendavaks eeskujuks. Ja Lübecki külastamine pidi tal olema juba ammune unistus selleks ajaks Lübecki selle põhja, saksa ühe kõige rikkama kaubalinna kõige tähtsamaks muusikuks oli selleks ajaks juba varsti 40 aastat olnud tiitril puks tõhude. Ja kuna Bacholi linna organisti ametis, siis polnud tal ka oma orelikunstis ilmselt paremat suuremate eeskuju tervel Saksamaal, kui puks tõhude puks tõhude oli rajanud. Suurejoonelisi muusikatraditsioone Lübeckis need olid eelkõige seotud sealse kuulsa Maarja kirikuga, mis oli nii-öelda kaupmeeskonna esinduskirik. Selles kirikus oli võimalik koondada tavatult suuri rahasid muusikaelu jaoks ka kontserttegevuse jaoks ja võib öelda, et nii nagu see suurejooneline majja kiriku ehitis nii oli ka Maarja kirikus tehtav muusika Lübecki linna jaoks nagu omamoodi võimu, hiilguse ja poliitilise mõjumärgiks võrdkujuks. Ja kõige kuulsam oli Maarja kiriku nii-öelda õhtumuusika kontsertide traditsioon mis ei olnud küll puks tõhude rajatud, see oli juba enne teda seal olemas, aga mille arendas selle kuulsuse tipuni just nimelt puks tõhude. Ja tema ajal tuldi tõesti vähemalt üle terve Põhja-Euroopa, aga tihti ka kaugemalt just nimelt neid kontserte Lüübekisse kuulama. Bach ajastas oma reisi pisut liiga tänaseks ta jõudis Lüübekisse. Enne võiks öelda isegi vahetult enne õhtumuusika kontsertide hooaja algust. See oli lihtsalt aeg, millal tal oli oma ametist suhteliselt lihtsam vabaks saada end. Aga on tõesti raske ette kujutada, kui Bach oleks see noor muusik oleks lahkunud Lüübekist otse selle suurejoonelise kontserdihooaja alguses ja jätnud selle kõige tähtsama selles kuulsas muusika linnas nautimata. Teisalt oli aga kahtlemata talle isiklikult väga oluline ka kontaktpuks tõhudega. Ja kuna puks tõhude oli juba kõrges eas ta tõesti ka pooleteise aasta pärast juba suri siis võis olla Bachile üsna selge, et, et see kontakt võib tõenäoliselt jääda viimaseks, nii nagu ta ka jäi. Nii et võib ette kujutada, kuidas see noor helilooja organist püüdis teha kõik sellest kontaktist, võtta viimast nii-öelda. On räägitud veel päris huvitavaid versioone selle reisi ümber. Nimelt On arvatud, et Bach võib-olla pisut ka kasutas ära seda puks tõhude silmnähtavat vanust ja otsis endale juba Lüübekis tulevast ja väga suurejoonelist ametikohta. Pidi olema ju selge, et ei lähe kaua aega, kui Lübecki Maarja kiriku organisti koht, mis oli tõesti Põhja-Euroopa üks kõige paremini rentsemaid ja väljapaistvamaid muusika ameteid, jääb varsti vabaks. Selle ametikoha saamine ei olnud aga sugugi lihtne. Selleks ei olnud vaja mitte ainult väljapaistvaid muusiku omadusi, need olid juba olemas. Aga Lübecki linnaseaduste järgi võis selle ametikoha saada ainult Lübecki linnakodanik. Ja seda Bachi. Ning traditsiooni järgi käis selle ameti juurde veel üks ebatavaline klausel. Nimelt järgmine järgmiseks organistiks võis saada vaid see, kes kosib endale naiseks eelmise organisti tütre. No selle klausli ümber on nüüd päris palju fantaseeritud puks tõhudel tõesti oli üks vallaline tütar kes ootas siis seda vastavat kosilast. Aga ta oli juba Bachist palju kõrgemas vanuses ja on siis ka arvatud, et ta vastabikaasana ei olnud nii apetiitne. Ning et selle klausli taha jäi vast Bachi ometi valik. Tegelikult on see mõneti spekulatsioon, kuigi selline mõttekäik ei ole ka päris võimatu. Me teame ju, et pisut enne Bachi olid käinud just samade ronidega Lübeckis naabruses asuvast Hamburgist. Noor Georg, Friedrich Endel ja Johan mates on ja need kaks Spursi noorukid olid Lübeckis päris ilmselt just nimelt noolimas sõda organisti kohta ja nende valik jäi nende endi tunnistusel just nimelt selle klausli taha. Kui pahtuli Lüübekist tagasi siis 1706.-st kuni kaheksanda aastani kirjutas ta mõningaid kantaate ja samuti mõningaid oreliteoseid, mis näitavad siis kõige ilmsemad puks tõhude mõju. See on. Selge, et Bach võttis ise veel õige noores eas eeskuju suurest meistrist, paljude koosseisutüüpide, paljude kompositsiooni tehniliste üksikasjade osas. Aga huvitav on märgata ka seda, kui fantaasiarikkalt ta neid puks tõhude loomingus välja kujunenud muusikalisi väljendusvõtteid tüüpvõtteid edasi arendas. Ja sellist võrdlust nüüd muusika pinnal üritaks singi tänases saates esitada. Puks tõugude kandaadi looming on meile suhteliselt vähem tuntud kui Bachi oma. Ja sellepärast ma alustaksin praegu seda selle saate muusikalist osa ühe tervikliku kantaadiga. Dietrich puks tõhudelt. See on tiitliga Jeesu Mainas leevens, leeven kantaat, mille aluseks on üks terviklik koraali tekst, mitte aga koraali meloodia. See tekst on allutatud siis vabale muusikalisele kompositsioonile. Ja ta sisaldab mõningaid väga tüüpilisi jooni puks tõhude kogu kantaadi loomingule või tõtt-öelda kogu Põhja-Saksa tolleaegsele kandaadi loomingule. Ta algab lühikese väga väljendusrikka keelpillisümfoonia ka väikese sissejuhatusega. Ja ta koosneb lühikestest vokaalnumbritest. Neid võiks nimetada aariateks, kuigi nad ei sarnane kuigivõrd tolleaegse ooperi aariaga. Veel. Osaliselt solistidele, osaliselt on nad duetid, triod ja kvartetid ning nende lühikeste vokaalnumbrite vahel on tavaliselt väikesed instrumentaalsete vahemängud. Omamoodi tüüp, kas ehitus Põhja-Saksa kantaadile tavaliselt need skandaalid lõpevad virtuoosse lõpukooriga enamasti sõnal aamen või mõnel teisel lõpu vormelil. Ning see lõpunumber saab tavaliselt siis muusikaliseks kulminatsiooniks kandaadile. See kantaat on iseäralik muusikaliselt veel selle poolest, et tema aluseks kogu selle vokaalse osa aluseks on üks pidevalt korduv bassimotiiv niinimetatud passosti NATO. Ja selliseid passi variatsioone kirjutati väga rohkesti tolleaegses kammermuusikas ka orelimuusikas tšakonnide passa Kaljade nime all, eelkõige vokaalmuusikas on see kujund aga ebatavalisem. Siin annab ta aga erilise nii-öelda seisundi sellele muusikale. Selle kompositsiooni omapäraks ongi just ühe tunde seisundi väga süvendatud esitamine. Ning kuulekski siis täna esimese tervik. Näitena tiitrid puks tõhuda, kantaati Jeesumaines leevens leeven. Selle esitavad neli solisti, Barbara slik Maicel, Chans, Christoph pre. Amsterdami barokkorkester Don kooponi juhatusel. Puks tõhude kantaat, Jeesum aines leevens leeven oli pea tervenisti üles ehitatud pidevalt korduvale passi motiivile. Me nimetame seda vormi või seda võtet tšakonniks tavaliselt. Ja Bach on kasutanud seda võtet paljudes oma instrumentaalteostes, nii nagu see oligi loomulikum saksa muusikas. Aga tal on üks väga kena tšakonni näide. Ja ühes kõige varasematest säilinud kontaatidest kantaadis number 150 nahktiir her seal langeda, mis seal on see komponeeritud taadi lõpukooriks. Niisiis samuti mõnes mõttes selle kompositsiooni lõpu kulminatsiooniks. Selles kooris on ta kahtlemata seotud mõneti puks tõhude väljenduslaadiga aga kindlasti samuti ka Pachelbeli ühe teise olulise Põhja-Saksa eeskujuga. Arvatakse, et see kantaat, mis on tõenäoliselt kirjutatud 1706. aastal, see on siis aastal, millal Bach Lübeckis tagasi pöördus. Segantaat ongi pühendatud just samal aastal lahkunud Pachelbelile. Ning selleks arvamuseks annab põhjust see, et ta kasutab selles samas nimetatud lõpukooris Pachelbelilt laenatud passi teemat. Ma pakuks teile kuulata seda 150. kantaadi lõpukoori mainet, saage indim laide ja. On õige põnevas pisut ehk ootamatus esituses. Selle kannavad ette jaapani Bachi kolleegium, mida juhatab Mazaki sudugi. Kuulda oli siis ilmselt Pachelbelile pühendatud lõpukoor Bachi ühest varasemast kommentaarist number 150 tiir herr langet, mis Pachelbeliga on, on seotud veel mitmed teisedki Bachi varastest kontaatidest, aga eriti kõige kuulsam nendest number neli Krist Laakintuures, pandon mis on ilmselt aastast 1708 ja millele on väga otsene eeskuju samale tekstile Pachelbelilt seda kantaati. Me täna arst ei kuulaks. Eelkõige selle pahelbeli võrdluse puudumisel. Aga ma pakuks teile nüüd järgnevaks kõrvuti kuulata Ta üksikuid numbreid puks tõhude ja Bachi kantaatidest püüdes siis mõningaid sarnasusi või seoseid nende vahel leida. Ütlesin juba eelnevalt, et puks tõhude ja üldse põhja saksa fantaatidele on väga iseloomulikud lühikesed, umbes minut kestvad aga väga väljendusrikkad, instrumentaalsete sissejuhatused, puks tõhude on nende sissejuhatuste ja instrumentaalsete vahemängude suurmeister, nii nagu ta on väga suurmeister ka instrumentaarses kammermuusikas seda valdkonda mäe kahjuks tunneme suhteliselt vähe. Aga teatud ettekujutuse tema võimetest võiksid selle valdkonna puhul ka anda need lühikesed sissejuhatused kontaatidele. Ta kasutas nendes sagedasti tüüpvõtteid, mis korduvad mitte ainult paljudes tema, vaid ka teistes põhja, saksa meistrite kantaatides. Ja üheks selliseks on näiteks niinimetatud lamento kujund mis seisneb ühes väga erilise keelpilli strichi kasutamises. Nimelt erilises poogna vibraatus, kus keelpillimängijat kordavad ühtsama nooti ühel poognatõmbel tavaliselt neli korda. Ja see annab erilise kaebliku alatooni sellele sellistele keelpilli siin fooniatele kuulaksime Ühte sellist sümfooniat puks tõhude kantaadi tsüklist Nembrajeesun Ostri. Sellistes kantaatides, kus mõtiskletakse eelkõige kannatusteemade üle, domineerib alati keelpilli tämber. Ja nendes orkestri osades või ansamblilõikudes on eriline tähelepanu pööratudki just nimelt keelpilli tämbrivõimalustele. Tavaliselt kasutab puks tõhude omagantaatides viiehäälset keelpilliansamblit, kus on siis kaks riiulit, kaks vioolat ning bass. Ja just sedasama ansamblit matkib oma varaseimad skantaatides ka Johann Sebastian Bach. Nii et sedagi võiks üheks otseseks mõjutuseks või traditsiooni jätkamiseks pidada. Aga ma pakuksin veel ühe lühikese kantaadis infoonia puks tõhudelt ja sellest samast tsüklist Smembraiesonostri, kus ta taotleb teatud mõttes äärmuslikku ilu sellelt keelpillide ämbrilt nimel. Ta kasutab siin selle kandaadi tsükli kuuendas osas. Ainult vioola ta kambasid ning seda Ämbra on eriti peen, hõrk ja homogeenne. Ma pakuks siia kõrvale kuulata nüüd ühte sümfooniat ühte avaosa Bachi ühest kõige varasemast säilinud skandaalist ja see on ühtlasi ka tema kuulsaimategantaatide hulgas toas. Seal kantaat number 106 kaotust said Eesti Allarbest sait. Selle sümfoonia on küllap vist kõige kaunemaid instrumentaalavamänge, mida Bahomogantaatidele üldse kirjutas. Samas aga matkib ta täpselt neidsamu võtteid, mida kasutasid põhja saksa heliloojad ja eriti puks tõhuda sarnastes osades kahe meloodiapilli rollis. Kahe traditsioonilise viiuli asemel kasutab ta siis siin kahte plokkflööti. Ja nende juurde kuulub siis täitehäältena kaks vioola taga hambat ning pass. Ning siin kuuleme sedasama poogna vibrato tüüpilist võtet, mis annab erilise kestvuse muusikalisele ideele. Ning teisalt ka seda Viola da gamba eriliselt peent tämbrit, mida ka puks tõhude kasutas erilises tähenduses oma loomingu salati. Ning see kombinatsioon plokk süüdist ning jooladega hambast on vist küll üks peenem ja kaunim, mida võib taolises sisulises kontekstis välja mõelda. Bachi 106. kantaat on nimelt leinakantaat. Põhja saksa koolkonna tiitris puks tõhude kantaatide teiseks nii-öelda kaubamärgiks on väga eredalt välja töötatud lõppu numbrid. Need on siis kas koorina või lõpuansambli na loodud vahest fuga vormis vahest niisama Concertliku efektse ja sageli üpris virtuoosse lõpuansambli na. Ning nendesse numbritesse koondub tavaliselt siis kogukontaadi, väljenduslik või tihti ka vertoosne kulminatsioon. Kandaadi tekst on selleks lõpunumbriks enamasti juba üsna otseselt järele on jäänud tihti vaid ainult aamen või halleluuja. Või siis mõni muu lihtsam lõpu vormel. Seega on tegemist põhiliselt muusikalise väljendusega muusikalise kulminatsiooniga. Ja ma pakuks ühte sellist väga ilmekat. Olen koori kuulata puks, tõhuda skantaadist Anfiilius non SD ei, see on kantaat. Aldile, Tenurile ja passile. Ning ansambliga üks on kolm vioola taga hambat Jabasse kontiinu. Laulsid maditšans Christopher Guardian, Pieter kui ning ansamblis oli amsterdami barokkorkester. Bach petab oma küpseid kontaate hoopis teisiti. Peaaegu alati või tüüpiliselt lõpevad nad lihtsa lõpu kuraaliga. Teisiti teeta siiski oma varastes kantaatides mis on täna vaatluse all ja nendes Me kohtame peaaegu alati väga efektseid lõpu puugasid. Sellise ma pakuks teile kuulata suhteliselt vähetuntud kontaadist number 196 ter herr Dengid anuns, see on pärit ka umbes aasta või kaks peale Bachi Lübecki reisi. Ja selle lõpukoor on tekstiga Irsaitige Seegnetan deshärm. Esitajaks taas jaapani Bachi kolleegium. Johann Sebastian Bachi-le tüüpilised kontaadid on üles ehitatud juba eraldi Nende teoste jaoks loodud Libreetodele. Need libreto sisaldasid küll piibli, küll kuraalidekste, aga põhilisena siiski spetsiaalselt luuletatud aariaid aaria tekste. Ning sellistele Libretodele sündis juurde täiesti uudne muusikaline stiil, mis lähendas saksa kiriku kontaati oluliselt ka ooperile. Bachi päevased kontaktid olid ometi kirjutatud enne seda nii-öelda libreto reformi ja lähtusid seega varasemast nii-öelda põhja saksa koolkonna kantaadi tüübist. Dietrich puks tõhude kasutas omagantaadi tekstidena enamasti kas terviklikku piibliteksti. Selline võis olla tihtipeale sisust, psalm või piiblilausetest eraldi koostatud libreto või samuti koraali teksti ja täpselt need samad tekstiallikad on iseloomulikud siis ka Bachi esimestele kantaatidele. Millistest me oleme siis täna siin juba näiteid kuulanud? Tänase saate ma tahaksin lõpetada kahe numbriga Bachi ühest varasest kontaadist. See on siis kantaat number 131, see on puhtalt psalmi kantaat. Austration Rufis särtsu Liir, see on siis kirjutatud sellele nii palju läbikomponeeritud tee profundis salmile sai meile 130. Jaa, taolistest psalmi kantaat ottides keskendub helilooja reeglina väga teksti kujunditele, ta püüab neid teksti kujundeid maalida nii eredalt kui võimalik. Muusikas. Kuuleksime sellest kantaadist, avakoori ja lõpukoori avakoorile käib etega väikene instrumentaalne sissejuhatus esitajaks Bachi ansambel Josuah riskini juhatusel. Siin on siis ainult neli solisti, kes laulavad ka kooripartiid ning väike instrumentaalansambel. Tänases saates kõlasid puks tõhude ja Bachi kantaadid. Esindajateks olid amsterdami barokkorkester ja ansambel don koopmani juhatusel. Jaapani Bachi kolleegium ning Bachi ansambel kius Oriifini juhatusel.