Eetrisse läheb kolmas saade sarjast muusika, inimesed, aeg. Stuudiokülaline on professor Hugo Lepnurme, saatejuht Ene Pilliroog. Alustame kolmanda osaga allegro konfooku Hugo Lepnurme kantaadist. Jüriöö tuled, Mart Raua sõnadele. Helisalve on see teos jäänud aastal 1969. Eesti raadio segakoor ja sümfooniaorkestrit juhatab Roman Matsak. Tänases saates räägimegi siis rohkem professor Hugo Lepnurme kirjutatud muusikast. Aga küllap sellega seondub väga palju kohtumisi erinevate inimestega integreetidega, meilt kaugemaltki ja neid kompositsioone Ki, mis on valminud, on rohkesti. Kui võtta nüüd vaatluse alla esimesed aastakümned, millal hakkasite muusikat kirjutama tema siis missugune teos on, mis kohe meelde tuleb. Et mitte küsida, et esimene komposid. Nii tühiselt võetav on sõja ajal Jaroslavlis kirjutatud Moskvas kirjutatud kantaat jüriöö tulek Mart Raua tekstile. See on peaaegu tellimistöö. Ma ennem seda kirjutasin juba suure oktoobri 25 aasta. Tellimustöö, kas pöörduti konkreetse palvega kohe just nimelt teie poole, et see kantaat valmis saaks? Jürjo aastapäeva puhul. Johannes Semper palus küll ja tekst oli juba vist vist olemas, Mart Raua. Ja kuidas kompositsioon sündis, jahte tekst üldis ja terve see teema ja asusime töölisi, oli 42. aasta lõpul. Ja valmis sai ta veebruaris 43 orgistreeritud kõik kaunis pingeline töö oli. Ja teine oli, see oli omakoor ja orkester oma dirigendi, kas kandsite kaid? Aitäh, jah, Anti, küll oma seda ei saanud kuulda, ma olin seal juba juba Jaroslavlist ära Moskvast ka 44. aasta kevadel Leningradis, nii et esitate külla. Seal ma teda ei kuul, alles pärast 45. aasta kevadel siin Eestis silmadele kuulsid. Aga kust see tegelik esiettekanne siis oli, pärast? Vist küll. Ma ei tohi öelda, võib-olla see koos koll, aeg oli, on niisugune. Et me olime Eesti kunstirahvas oma muusikat pakkuma, meile kodumaal peaaegu midagi kaasa võtta ei olnud igaüks, kes vähegi võimeline, rakendati tööle, et seda muusikat saaks. Ja mõned koorilaulud. Ma kirjutasin Joiti pärast kantaati, tulid õieti parimad laulud. 43. aasta suvel. Mis seal olid, need olid, seal on segakoorilaul. Laula, laula, latsekene rahvaviisile siis on meeskoorile bussisõit esimese lumega samuti karjase kaebus meeskoorile. Raskeks see ei läinud päris ettekandjale. Ja Mõnis õhukoorilaul vist veel pärast süda, siis. Esimene tõsisem töö, millega ma hakkama sain, kolib Trio viiulile, tšellole klaverile. 45. sügisel 40 600, Artur ärik, Anna Klas ja August Karjus mängisid siin kontsertsaalis paaril korral. Helikiirus võeti väga hästi vastu siis ma katsetan avamänguga puhkpilliorkestrile segarahvaviisi teemal oma arvates päris nii läbi mõeldud, aga nagu pärast selgus, et orkestrit On vajas kohendamist mida, mida siis professor vaks ka tegi? Tema seda mängisime Suure-Jaani orkestriga. Edasi 49 jahiga pingilt, klaverikontserti idee oli tükk ka ju vaja, Anna Klas soovis seda mängida. Aga siis, kui ma tõsiselt hakkasin sellega tegelema, siis nagu keelati see ära ja pidin kirjutama ühe lühikese vaimulikuga taadi Taaveti 33. laulu tekstile. Seda õieti tellis minu kodukoha Kuusalu naiskoorijuht mu endine õpilane, endil kink. Ja tema soovis, et teos peaks olema raske ja üks osa tingimata Funga eelnõude, et ma sain täita. Ja siis ta selle varsti kandis ette sellesama sügise veel järgmisel aastal. Seda on siin. Viljandi naiskoor on esitanud Tallinnas oli ka paaril korral. Et seda ma pean üheks oma õrnetlemaks tööks. Ajas edasi liikudes oli järgmine töö variatsioonid viiulile ja orelile mis on helisalve jäänud juba aastal 1955 koos Vladimir Alumäe, kellega teil oli pikk ja väga lähedane suhe muusikas, aga seda variatsioone viiulile ja orelile on hiljem mänginud ka Ines Rannap ja Vladimir Alumäe tütar Niina Murd või me kuulame variatsioonide algust aastast 1955, kui koos musitseerisime Vladimir Alumäe ja Hugo Lepnurme. 1952 54 kirjutasite variatsioonid viiulile ja orelile tekigi natukene, kui te Vladimir Alumäe ka seda teost esitasite ja kus ja kuidas teil Alumäe ka koostöö oli? Oluline ei ole alati väga hea vahekord ja, ja koostöö olnud ja siis, kui veel soolokontserdiks mull nagu ametlikku luba ei olnud, me temaga juba olime, mõned korrad Estonia laval käidi, muidugi tekkis just sellest meie koostööst. Ja esiettekanne oli meil postmas 54. aasta 13.. Kui ramm tähistas oma kümnendat aastapäeva sisemiseks, võttis selle selle gamma kõigil kolmel kontserdil. Pärast mängisime seda viljas veel samuti meeskoori kontserdil ja nüüd päris mujal. Ameerikas tuli üks ettepanek mulle tundmatud inimesed, kes olid selle noodi saanud. See ei olnud veel trükitud, vaid muusikafondis paljundatud tuttav orelimeister suurel tööga. Juhataja Walker sai kingituseks ühe eksemplari ja nendelt siis ameeriklaste duo. Nemad meedia esindajaid Ameerikas. Ühtlasi mängisid heliplaadile. Need on Kanada muusikud Robert Nore ja arstilt Louis ja nad kirjutavad kaaskirjas siia juurde, et neid variatsioone on edukalt mängitud. Möödunud aasta juunis hääl Ameerika organistide konverentsil. Ta on aset leidnud salvestus, mille tulemusena see heliplaat meie kätte jõudnudki on koos nimetatud Hugo Lepnurme variatsioonidega. Ja see on salvestatud siis Kanada kuninglikus ülikoolis. Ma arvan, et me võime kuulata seda Riiuliversiooni kirjutamise ajal juhtus nii, et siin Tallinnas käis Leningradi Kraft Vassili Jefimov, kes meie heliloojaid joonistas ja ta oli kultuuriminister Ansperdi juures käinud ja ja kuna ma sillal hiljuti liidu liige ei ole tahtnud mind joonistada Kauna tolli kontsertidel käinud esse tuli, tegi seda hiljem veel siis, kui mul oli jälle 64. aastal niisugune lindpriiolek igast kohast nagu tõrjuti eemale. Siis ta tuli Leningradis ühele mu kontserdile ja, ja soovitas hakata mul midagi suuremat kirjutama. Ja parajasti siis ma tellingi Manivaike samalt teksti ja hakkasin kirjutama kantaati merelaul. Ja hiljem see mees kadus silmapiirilt. Ma tahtsin ta seda merelaulu, oleks raadios kuulanud. Kuulsin, et ta oli välismaal käinud kuu Bosnia abiellunud seal Kuubalt tariga, kelle isa olevat ähvaldant, ütle igasugused pärandist ilma jätta, kui ta Nõukogude kodanikuga abiellub. Ja mis neist pärast sai, Nad karjusid silmast diaga. Huvitaval kombel. Mees hakkas mu keeli nii huvitaval kombel ette. 55. ma võtsin käsile vaimuliku kantaadis lunastus Kristuses, seda õieti Oleviste kirik just nagu tellis, päris tellimine ei olnud, aga oli niisugune soov. Ja kuna nad olid pärast seda väga paljud poetanud neil esinesin seal ja ühteteist mõnda laulu singid omandanud ka siis 55 suvi Läks sellele orelikontserdi idee tekkis ühtlasi nagu viiulivariatsioonide järgi. Hakkas meeldima, oli koostöö mõne teise instrumendiga päris orelile üksi. Ma tundsin, et, et see on Üsna pingeliselt seda kirjutasin. Ja ettekandel see Moskvas ei tulnud. Mul on tunne, et matsu võib-olla seda seda ei soovinud, temal oli tee endale kontsert, üks endale kontsert Salist. Missugune aegse isiklikus elus oli võib-olla teatud mõttes siiski kordame veel. Sest niisugune tõsine püha töö, lunastus Kristuses, mis tänasel päeval õnneks on väga heas helisalvestuses olemas. Laserplaadipeol orelikontsert, uhke ja võimas, tõeliselt rahvusromantiline suurteos. Nad kõik on valminud sellisel ajal, kus Teil oli palju probleeme, sest orelit konservatooriumis õpetada ei tohtinud. Ja teadagi oli ju see nõue, et kirikutööle ei olnud just väga soovitav inimestel minna, kui sa tahtsid metsa ühiskonnas mingitki kaalu oma sõnaga omaksid. Nii et valikud tulid teha, missugused veel. Ja samas just niisugune loominguline, julge vastuhakk sellisele ümbrusele, mis inimesena kui teatud mõttes kasti pani ja kirjutas ette, kuidas sa elama, mõtlema ja kuidas käituma pead, need, missugune see teie elu siin oli. Sel ajal orelikontserdi kirjutamiseks seal juba vastuseis mu esinemistele ja ja tegevusele see hakkas lõppema. Ja koltšaki ideeks tuli nagu meie terve rahva. Niisugused paremad püüdlused, tunglemine ideaalile või peab nimetama selles osas ma kujutan seda ette nii nagu see oli kodanliku vabariigi ajal. Teine osa on sõjast tingitud niisugune meeleolu langus ja mõnes mõttes masendus. Ja kolmas siis on jälle pärastsõjaaegne taastunud elu, elu tahega, hoog. Õieti jah, seal esimese sõbra kõrval teemaks on Eesti rahvaviise, sinna paar nooti lisatud. Ja see rahvaviis jääb, jääb viimase osa lõpus ka veel. Ja kolmas osa on marsivormis. Ja arvatavasti selle pärast alateadlikult, et poisikesena mul harmooniumil meeldis mängida marsse. Need olid paar nooti, korrus ja, ja marss tundus üldse niisugune nagu elurõõmu ja reipust väljendav lugu. Sellepärast liivane osa on ka marsiga. Ja kui tuleb lõpus esimese osa ihkune helge kõrval teemat selle kirjutamisele andis mulle tublit nihust sisemist tõuget. Üks jalutuskäik juunikuus, 56 ilusas looduses pärast vihma, kus kõik parajasti lõhnas. Ja niisuguseid paigas, kus mul noores põlves oli hästi ilusad mälestused. Viimase osa algus seal oli tollal ja on praegu merelaine folkusumine suure kivi ümber. Millal selle orelikontserdi esiettekanne oli? Mäletan 57. aasta sügisel Sergei Prohhorovi juhatusel. Ise saite mängida ja pärast ta läks veel siis ole pojad, ta juhatas seitsmekümnendatel aastatel, siis käis Vilniuses seal veel orelimuusika dekaadil, mis ta seal 60. aastal ja siis on juba kolmandat aastat. Algul ma läksin Poola esinema Krakowisse ja Krakovi jaaniarvu oli seda Vilniuses. Mul on seda kontserti väga, soovisite kraakumis ka ühte. Ja siis seal seal see toimus, see oli selle teose parim ettekanne. Kas teised organistid on seda ka jõudnud mängida? Mängis professor Raudo tütar Leningradis Lenini capella orkestriga. Mis tähendas siin eespool see väljend, et ei olnud veel soolakontsertideks luba antud, mis tähendab luba antud? Nojah, eks see oli ikka ikka selle 50.-te aastate tagajärg kõik ja väljaspool Leningradis ja Moskvas. Ma sain küll esineda Tallinnas mingi pärast esinemised ära ikka, see oli 53. aasta lõpul. Siis me saime jälle Simoniga, tuulasin ka publiku ette. Aga kes tol ajal need esinemisluba andis? Ja kes seal olid tol ajal, kui Moskvas võis esineda ja Tallinnas mitte? Igatahes oli, ma pidin ühel kontserdil mängima. See oli veel hiljem siis teist korda konservatooriumis õppejõu kohalt ära tulin kuuekümnendatel aastatel siis Tombini mees kurguks hunt ühel kontserdil soolot mängima ja viskisse kontsert toimus. Pärast seda anti filharmoonia direktori käsk mind mitte lubada isegi harjutada. Mängisite seal siis vist oli see Karindi sonaat. Karlini üksunaatidest arvatavasti neljas. Aga jällegi, see anti käske, kes andis, kellele. Filharmoonia direktori korras niisuguse korralduse sai ja kes temale andis? Ma praegu küll ei mäleta, kestelekterali talle. Direktor oli niisugune. Teise järgu muusika kasuks ei tule. Kogu selle aja sisse kuuluvad siis ka vaimulikkond, tot, lunastus Kristuses orelikontsert ja üks niisugune uhke ja kaunis ja selge mõte ja selge joonega teos, nagu Kristjan Jaak Petersoni sõnadele sündinud emakeel. Jah, see on õieti Ernesaks tellimisel. Ernesaks ei tahtnud konkreetselt seda teost, vaid üldse midagi meeskoori noorelt. Siis ma leidsin Kristjan Jaak Petersoni luuletused kuu ja. Kaklesin panin teise pealkirja, kuna seal tõepoolest on kisuks kui emakeelest. Igatahes kui lisaks esimest korda esitas ma mäletan, et tal läksid silmad pisut suureks tundus, et, et see on rohkem pakutud, kui ta ootas. Läks mitu korda veel grammiga ka Leningradis seitsmekümnendatel aastatel, kui sealt filharmoonia kontsertsaal sai uue oreli aru Ratasepp kandis selle Teaduste Akadeemia meeskooriga üks kord Estonias, et seal oli mitu Kihnust saatega teost ja ja ta palus orkestreerida. Ja huvitaval kombel orkestri variant hakkas mulle rohkem meeldima kui oril. Olli oma orkestrit, numbrid ikka seal horfiorpeediotis lüütide, niisugused kõrged treilerid, klarnetit, madal register. Ja üldse mõni mõni taldriku löök sekka. Need tegid selle minu meelest palju ilmekamaks. Kas see lauluväljakule jõudis? Jah, see 85. aasta laulupeoks. Ma ei mäleta, kes sellele ideele tuli. Ja siis ta tuli puhkpillidele orkestreerida, millega ma ise hakkama ei saanud. Seda tegi Ülo Raudmäed ja laulupeol ta võeti päris hästi vastu. Millal siis nüüd õppejõuna konservatooriumi tohtisid tagasi minna esimest korda oli siis 1957 või kaheksa? Jah, see õpetus kestis lühikest aega. See oli Hruštšovi aegne suur kirikute vastane kampaania nõukogult sadu kirikuid suleti. Ja kui Veljo Tormis ükskord oma isa asemel Vigalas oli jumala mänginud, siis pärast seda talle anti selle eest kõvasti pähe. Ja siis, kui nüüd teist korda ära tulin siis ei oleks põhjus oli, kes oma konkreetselt mind leiti ükskord tundi andvat ühele kiriku organistile nuril kiriku organismile ja konservatooriumi orelil. Ega see ainuke põhjus ei olnud. See käis ka tükk aega, niisugune mõte sest siis äratulek vormistati vabatahtlikuna omal soovil lahkudes ja 67. aastal kis Alfred Karindi õpetas seal kuuri partituuri, mängu ta haigestus ja temal oli kiiresti vaja asendajat, siis leidsid seal variste Arro ja vist oli haru Velmet, et. Maa sobiks selle töö asendajaks kõige paremini. Asendasin siga oriendit, vist kolm, neli kuup. Ja kuna ta tervis süda ei olnud kuigi hea, siis arstid tal ei soovitanud suurt koormust mitte võtta järgmist SIND kuulmisest sünnist, siis saigi see koori partituuri mäng. Suurelt osalt mulle ja oreliõpetus ka seal kõrval esimene tõsiseltvõetav oreliõpilane tuli kinno vabrit, muusikateadlane, järgnes tint, kiik. Kristiina hoidre ja lendasid tuli. Sergei sat suuril. Ta Leningradis oli kontserdil pööranud lehter seal juba mitu aastat ja nähtavasti siis hakkas mu stiil hakkas meeldima ja tuli siia aastasse ja kaugõppesse ja lõpetasin Tallinnast. Kes tollel ajal 1167 kuulusid konservatooriumi juhtkonda Siis oli Eugen Kapp oli, oli sektor ja Paul kartuliprorektor ja kes olid ta 963 63 ikka Eugen Kapp prorektorit, kas mitte sama sama karp ei olnud? Aga kellele te 63 nagu etteheite 67. aastal igatahes oli suhtumine muutunud üldse religiooni ja kirikusse kirikliku tegevuse. Needsamad mehed poisid võisid ka ennast vabamalt. Ja nii see siis läks, enam ei pandud orelil klasse. Nii ei kellelgi mõttes muide Kadri Laanepõld selle muusikamuuseumi teadusliku töötaja Neeme Laane põllu tütar tuli õppima ka 80.-te aastate Ja tuli naljakas tunne, et tema isa oli 37. aastal üks minu esimesi oreli õpilasi. Ja tegin nalja, et tütar on vist üks viimaseid. Pärast kadrit tuli neid veel mõni. Ja kuidas praegu on õpinguid jätkata praegu? Praegu ma enam faktiliselt juba kaks täit aastateni ei õpetaja otse orelimängud. Seda jätkab Andres Uibo ja osalt Toomas troska. Toomas Tross õppisin kaheksakümnendatel aastatel. Ja ei lõpetanud orient, vaid kompositsiooni. Oli Belgias Staliseeris kahel korral kahel aastal. Seoses lõssi juures, kes siin Tallinnas esines ja pool aastat oli Hispaanias täiendamas. Ja jätkab nüüd suure hoolega. Uibo peamine teene on siin orelifestivalide organiseerimine kuhu ta on maailma üsna nimekaid organiste kutsunud. Kuidas teie pere hakkama sai, nendel rasketel aegadel? Saime ilusti päris nurisemata hakkama. Mäletan ükskord abikaasa, mõtlesin, et mis ma nüüd tänasel päeval söödik teen ja siis kraamis oma oma kotid kõik läbi. Purgid leidis, et on veel jahu ja tangud nii palju, et saab ju korraliku pudru teha. Ja isa ema vanadest riietest sai lastele tehtud talvemantleid ja ega pärastpoole see sissetulek poronis kestnud kuigi kaua. Kas te usuelus ei tekkinud niisugust tõrget miks, millega ma olen selle kõik need ära teeninud? Ei kunagi, ei kunagi, ma leidsin, et see on tarvilik et kui kõik kõik jookseb hästi ja mingisugust niisugust vastupanu ei ole vaja võita siis suhe jumalaga nagu hakkab muutuma kuidagimoodi lõdvaks või leigeks. Aga kas kordagi öelnud sellist mõtet, et mu jumal miks sa oled mind maha jätnud? Ei kunagi. Seda mõtetega olnudki. Ka siis mitte, kui töökohad tuli kaotada ja. Ei olnud sellepärast, et mul tekkis. Eriti kui ma tapale läksin, tekkis väga hea kontakt sealsete inimestega kes mind väga armastasid, hoidsid. Ja pärastpoole eriti veel siis, kui kõik suhted juba voolitud ilmaliku maailma taastatud toomkiriku juures töötas usuteaduse instituut ja instituut pidas oma praktika jumalateenistuse kord kuus Toomkirikus ja instituudi juures oli mõteldud vähemalt muusikaosakond, kes pidi siis koolitama organisti ja koorijuhte samuti selleks siis tekkis nendest õpilastest, keda veel palju ei olnud ja muudest asjaarmastajad tekkis niisugune kuur kuni 30 hingeni ja selle lauljate keskmine vanus oli 22 aastat. Need niisugused noored erksa häälega vaimuga rahvas seal, seal ma siis sellele koorile piineldes jumala vahest midagi kirjutama. Ei olnud ju. Selle jumalateenistuse põhitekstiga kooskõlas olevaid, mis laule ja see kestis üsna viimse ajani. Paljud lauljad sõitsid väljastpoolt Tallinna siia ja see aegamööda muutus raskeks. Kuur suri oma loomulikku surma. Mõned aastad tagasi. Nüüd aga hakkab laulma Kammerkoor Klooria Marko kõlari juhatusel. Me kuulame lõpukoori teiegantaadist, professor Hugo Nurm. Teie kantaadist, lunastus Kristuses, mille olete kirjutanud 50.-te 60.-te aastate vahel ja milles öeldud sõnum jõudis alles hiljaaegu meie eesti kuulajateni tänu ühele väikesele armsale kassetile glooria. Jaga ühele siidiheliplaadile. Tänu professor Hugo Lepnurme ja meil on põhjust taas järgmisel korral kokku saada.