Valguse linna, Pariisi elukeerises, pea kaotanud konservatiivsetele jaama traditsioonidest, lugu pidevatele inglastele andis nende kaasmaalane, kirjanik William Meipis Sakari järgmist nõu. Kui sa oled Pariisis, räägi sõnagi prantsuse keelt. Kui sulle meeldivad briti mugavused, puhtus, uksehoidjad ja inglise hommikusöök. Kui sa tahad, et välismaal oleksid su ümber sinu sõbrad pakutaks tuttavaid ja koduseid jooke, pruuni õlut, riskid ja vett. Siseära, kuula mingeid pakkumisi, vaid hüüa kõva hääle ja inglise aktsendiga maris ja kohe viib keegi su otse rööderi volile. Just seal revoli tänaval otsesel riie aedade vastas, ta seisab kuningate hotelliks kutsutud viie tärmine Morris üksnaid, Prantsusmaa hiilgavaid, vanu hotelle, mille ajalugu on uurimist väärt ikka ilusat pühapäeva vikerraadio, Helgi Erilaid ja mis muud, kui. 18. sajandil võttis reisimine ilmatu palju aega, aga reisid ka. Vaprad hobused kappasid postid õlgade ees Inglismaa tolmavatel teedel. Tõlgades nautis mööduvaid teisaže kõrgklassi seltskond, kes oli otsustanud Pariisis puhataja meelt lahutada. Valgete kaljudega. Toweris istuti laevale, sõideti üle inglise saali jõuti prantsuse rannikulinna kaleesse. 18. sajandi teisel poolel võttis seal külalisi vastu kohalik postijaamaülem Share, Augustan Morris. Ning teekond Pariisi poole jätkus. Kuid mis Emoreisseli tark ja ettevõtlik mees, kes leidis, et rikaste inglaste arvel võiks pisut teenida oli 1771, kui ta otsustas mere tagant saabunud seltskonnale oma postijaama kõrtsis ka öömaja pakkuda ning rahva järgmisel hommikul omaenese õlgadega kaleest Pariisi viia. Teekond võttis noil aegadel oma 36 tundi. Shar õhustan, Morris oli tõesti ettevõtlik mees, oli 1815 olemas juba ka Pariisis ööbimiskoha, et seal pikast teekonnast väsinud rändajaid vastu võtta. Tema tegevust jätkas edukalt, poeg lõi Augustan maris. Niisiis oli juba 19. sajandi alguses olemas Kaksatel muressi üks kala ees ja teine Pariisis. Kalee hotell hävitati viimase suure sõja ajal praegu täielikult kuid ehitati 1900 viiekümnendatel uuesti üles. See on silmapaistev kaunite proportsioonidega hoone stiivsest fuajeest viib üles lai suursugune pooli mar trepp lausa minipalee, kogu asja juurde kuuluva ajatelegantsiga sisustatud ruumid ning kaunis park. Tõeline rahu, 100, aga kohe mitte kuidagi ei saa öelda Pariisi Lamoressi kohta, vaadake kasvõi, kus ta asub. Rüüderi volil. Kuigi täpsuse mõttes tuleb mainida, et algselt siis aastal 1815 avas vallaugustel Morris oma Pariisi hotelli õieti revoli paralleeltänaval. Seal on orel, mis seal samuti elav väridenav, kuid ometi mitte selline natuke hullumeelne liiklussoon nagu rivaali. Pariisi elurütmi ja selle kontrastide mõõtmiseks tundub rüüderevolee päris õige koht olevat. See on üks Pariisi südalinna pikemaid tänavaid. Tammud julgeb ja kulgeb läbi mitme linnaosa. Algab juba mar eest, kus on wowzkeeside väljak ja Victoria omaja. Möödub uhkest raekoja hoonest kunagisest kuningapaleest ja Luuvrist ning jõuab lõpuks konkoordi väljakule. Meid huvitab ja see osa laiast sirgest rivaali tänavast mis möödub hiigelpikast luurist ja selle kõrval laiuvastel Riia aedade kompleksist ühel pool, niisiis iidse lossi uhkete kaunistustega põhjatiiva meie värviline lõputuna tunduv sein. Üks suuri fantastiliselt kauneid aedu piirav kõrge õhuline raudsepis Esta ära, see on siinse piirkonna revolee rahulik külg. Aga ülekäikudes ootad sa tükk aega rohelist tulijaid, sest liiklus revoli tänaval on täiesti pöörane. Ja kui sa siis tulise kiiruga üle tänava saad. Roheline mehike seisab siin valgusfooris õige lühikest aega siis oled jõudnud rüüderi, voli rahutule ja lärmakale küljele kusagit, pidev rahvamassseltsina, lõputu rida poode, kohvikuid ja baare. Kõigest hoolimata on see tänavapool erakordselt võluv sest seda katab ilmatu pikk võlvitud lae ja ümarate kaartega sammaskäik laia kõnnitee kohal. Igasugustest Pariisi tänavatest on aegade jooksul lauldud. Rivaali kohta tehtud laulu pole mul kahjuks õnnestunud leida, kuigi ta on ameti ka nii põnev ja šarmantne. Nime on sellele tänavale andnud Napoleoni Austria armee üle rivali lahingus aastal 1797 Napoleon Bonaparte käsul jäetigi Pariisi südamesse see tänav ja esmakordselt ajaloos möödus siis uus, sirge ja lai tänav otse vana luuri lossi põhjatiivast. Kuulus rüüderevoli sammaskäik on kõvasti üle kilomeetri pikk ja loomulikult leidub rivaali tänavasammaste taga ka mitmete hotellide sissekäike. Nende seas otse kaunite tõrjeaedade vastas üks Pariisi kuulsamaid luksusliku maid, stiilsemaid ja kuningliku maid hotell Le Morris. 1815. aastal sajand Donoree tänaval avatud hotelle maris pakkus reisijatele erinevates suurustes numbritubasid ühiseid ruume, kus võis istuda ja vestelda inglisekeelset teenindust ja rahavahetuse võimalust. Hotelli reklaami aga, mis oli öeldud mitte ükski hotell Pariisis ei paku Inglismaalt tulnud reisijatele paremat teenindust, kui ülemarais. Oli 1835, kui olema risk koolisse Antonoree tänavalt oma praegusesse asupaika uude luksusliku majja rullide revoliil. Hotell sai veel kuulsamaks hinnatumaks pärast seda, kui kuninganna Victoria 1855. aastal siin peatus. Risti külaliste hulka kuulus üha enam vaid aristokraat vaat ja eliit. Ja 19. sajandi lõpust on alles kirjeldusi jaanuaris toimunud pillavatest õhtusöökidest mis kestsid koos eeskavaga kella kaheksast õhtul kuni kella kaheksani järgmisel hommikul. Ning päevastest bankettidest, kus pakutud teinekord näiteks vaid haruldaste lindude kõvaks keedetud mune alates kas või põld püüdest ja lõpetades luikedega 1891. aastal Saile Maris elektrivalguse ja korraliku veevärgi ning võis mahutada kuni 200 külalist. 20. sajandi alguses kuulasime Morris Londoni ja Pariisi hotellikompanii valdusse ning seda juhtis Arthur Mil loun kellel oli Pariisis ka kohvikuid ja restorane. Kui siis aastal 1902 hotell Ritz Andomi väljakul uksed avas, oleme arisse endale võistleja saanud pealegi veel päris lähedal. On kutsus appi kuulsa Šveitsi hotellipidaja Frederick Šventari. Üheskoos võeti ette suured ümberehitused, laborisse laiendati, uuendati ning oma Grand Prix võitnud arhitekt on riigipoolne, no tegi 19. sajandil narrissist. 20. sajandi oma fassaad jäi küll endiseks. Uhke ja elegantne sissekäik põhikorrusel rivaali tänavasammaskäigus käiguga kaarjas võlvlagi moodustab esimese korruse suurte nelinurksete akende ette. Laiasepisrauast palus traadiga ääristatud rõdu edasi veel kaks korrust. Viimase, juba väiksemate akendega korruse ees kulgeb taas pikk rõdu, nagu ka katuseakenderea ees. Märjalt taanduval katuse äärel on veel mitu mansard korrust. Nartsissisuurust on väljaspoolt raske määratleda, sest rivaali tänavasammaskäikude alal moodustab risttänavate vahele jääv hiigelpikk fassaad. Ainsa massiivse ploki vaid sammaste taga leiduvad luksuslike butiikide, suveniiripoodide, baaride, kohvikute ja hotellide sissekäigud. Niisiis, 20. sajandi alguse vägevad ümberehitused ei puudutanud ristifassaadi, kuid hotelli sisemust seda enam. Arhitekt Andrei, palun. No tehtud. Uues sisekujunduses valitses Louis kuueteistkümnendas stiil. Seda eriti põhikorrusel. Iga number sai tolle aja moodsaim kahhelkividest, vannitoa, telefoni ja elektrikellanupu hotelliteenija kohale kutsumiseks. Jõe puhkeruumid ja söögisaalid ehitati ümber. Lift kujutas enesest Mariantoneeti kandetooli koopiat. Suures pumpatuuri salongis olid valged kipskaunistused restoranis marmorsambad ja kullatud pronkskujud. Fuajees laes sepisrauast baldahhin. Aastal 1935 jaganud poeet Leon pool Farg Pariisi hotellide külalised kolmeks kategooriaks. Vaesed, rikkad ja need, kes peatuvad Morris, kes siis peatasid noil aegadel lämariisis. Pärast suurt ümberehitust saabus esimesena kohale Hispaania kuningas Alfonso Kolmeteistkümnes. Ja hakkas siin meeldima, sest temast sai peagi regulaarne külaline, kes elas alati sviitides 106 kuni 108 ja, ja see ka omaenesemööblikuningad, printsid, presidendid, sultanid ja Maharaasiad peatasid oma Pariisi reisidel le Morris ja nii hakatigi seda paika kutsuma hotell, roa, kuningate, hotell. Aristokraatlik kord hotellikülalised ja Pariisi seltskonna koorekiht kogunesid hotelli seitsmenda korruse katuseaiarestorani pidulikel õhtusöökidele või siis lõi 16. saali võrratu klaaskatuse alla, kus teinekord ka teatrietendusi peeti. Söögisaalide lagedel ja seintel särasid kroonlühtrid võidu lumivalgete linadega laudadel seisva hõbeda ja kristalliga. Selle idülli rikkus mõneks ajaks esimene maailmasõda. Hotell oli sel ajal küll vaid mõned kuud suletud ja siin raviti sõjas haavatud sõdureid, kuid juba 1920.-te aastate alguses sai lammarist taas rahvusvahelise kõrgseltskonna kohtumiskohaks. Hotellijuht Frederic Schwenter kutsus lammarisse üha sagedamini Pariisis elavaid välisajakirjanikke. Nad imetlesid asutuse hinnalist lõvi 16 10. ajastu stiilis sisustust ja kirjutaksid sellest oma kodu Maal ilmuvad lehtedes lämarisse hinnaklassi turiste saabus üha enam Pariisi jamasse. Schwenteri pingutusi tunnustati Prantsusmaa auleegioni ordeniga. Lämarissi, kuulsus muudkui kasvas. Picasso ja baleriin Olga Kokloova valisid 1918. aastal just selle hotelli oma pulmapeopaigaks olnud mingit kahtlust, millises hotellis peatub oma Pariisi reisil aastal 1925 Belgia kuningas all määr. Õige mitmed valitsejad, kes oli tema toonist loobunud või selleks sunnitud, leidsid samuti lohutust lonorrissis. Hispaania kuningas Alfonso 13-st saabus pärast troonilt kukutamist Toledo hertsogi nime all koos kogu kuningliku perekonnaga. Ameeriklanna, olles Simpsoni pärast briti impeeriumi troonist loobunud. Edward, kaheksas, nüüd Windsori hertsog, peadus Pariisis iseenesest mõista alati Norris. Nii et ajalehed kirjutasid aristokraatide, kes kuningate hotelli oma kohalolekuga austasid ja neid leidus Austriast alatise sansybariga lõpetades presidendid, kuningakodade liikmed, rahahiiud, rootsildid ja Rockefelleri ning praegu kõigi Euroopa riikide kroonitud pead kuni kogu Euroopat ja kogu maailma vallutanud katastroofini. 1940. aasta septembrist kuni 1944. aasta augustini sillamaa reisis Pariisi vallutanud Saksa okupatsioonivõimud. Augustist 1944 oli hotellis Pariisi sõjaväekuberneri kindral Dietrich von Gholditsi peakorter on Koldits, keeldus täitmast Hitleri käsku Pariis maatasa teha. Hitler helistanud Fonkolditsile hotell morissi. Leonard vihaselt. Kas Pariis põleb? Õnneks Pariis ei põlenud kuulsaks saanud lugu ja tollest samast lausest, kas Pariis põleb, sai hiljem Pariisi vabastamisest jutustav raamat. Selle põhjal avastati 1966. aastal omakorda film, millest mõned stseenid toimusid ka Arizi hotellis. Pärast sõda. Taali liitrifon Koldits. Tükk aega vangilaagris. 1956. aastal külastas ta ka väga vaikselt oma sõjaaegset peakorterit hotellis Morris trelli paarimees tundnud lühikeses tüsedus mehes, kes otsekui unenäos mööda paari ringi kõndis ära endise natsikindrali ja kutsunud kohale hotelli mänedžeri, on Koldis palunud luba oma endist tuba vaadata. Viibinud seal umbes veerand tundi ja lahkunud vaikselt mürissist. Aga sõda sai läbi, Pariis toibus, põlverid ärkasid ellu, väiksemad ja suuremad hotellid avasid taas oma uksed ning pikapeale saabusid ka Norrissi taas kuninglikud külalised, rahvusvahelised ärimehed, filmitähed ja kunstnikud. Aga kunstnikud, loojad on teinekord pisut teistmoodi rahvas kui tavalised surelikud, mis ongi väga tore, sest mõelge, kui igav oleks maailm, kui siin liiguksid ringi vaid kõige tavalisemad hallid ja igavad inimesed. Niiet praegu erilised sellised, nagu oli sürrealist Salvador Dali, kes tervelt 30 aastat reetis igal aastal ühe kuu Pariisis hotelmeorissis endises kuningas Alfonso 13. kuninglikus sviidis. Ja ta liist juba niisama kergelt üle libiseda ei saa. Tema on rohkemat väärt. Salvador domeenek Felipe has intode domeene. Hispaanias pandi 20-le sajandi alguses poisslastele ikka teinekord ilmatu pikki nimesid. Väli sündis Vi koerezes mais 1904 õppis joonistamist ja avastas õige pea tolle aja moodsa kunsti. Madriidi kunstikoolis õppides sai ta sõbraks tulevaste kuulsustega sürrealist filmi režissööri Luibuneeli. Jah, poeedi Federico Garcia Lorcaga kubismide täism olid noil aegadel uued, põnevad, täiesti erilised kunstivoolud. Ta oli otsustanud, et ka temast saab igas mõttes eriline kunstnik ja ta püüdis oma erilisust rõhutada nii ekstsentrilise välimuse kui šokeeriva käitumisega. Oli 1926, kui ta sõitis esmakordselt Pariisi, kuhu kogunes nõela aegadel kunstimaailma avangard ja kus elas ehtne sürrealism kunstivool, mis selle rühmituse peaideoloogi Ann rööbratooni järgi pidi tulema otse alateadvusest. Ning looming pidi olema täiesti automaatne. Nägudest lähtuv mitte mingit teadvuse kontrolli, mitte mingit kehtivate tõdede ja tavade arvestamist. Sürrealism on kummaline ja kõik, mis on kummaline, on ilus, teades maraton. Realile sobis sürrealism ülihästi. Ta tahtis olla võimalikult eriline, kummaline maalis oma kummalisi pilte, kasvatas endale toredad vuntsid, mis aastatega üha kummalisemaid kujusid võtsid. Kandis uhkelt oma eriskummalisi riideid ja võttis endale kauni, kuid tavalise naise küla oli palju, teda sõprade meelest vaikne ja ahne naine. Vaat et tema eesmärgiks oli jõukas ja kindlustatud elu, mida ta juba enne ta liiga kohtumist mitme mehe juurest otsinud oli. Oli ise öelnud, et Kaale raviste hullusest terveks sõber punu Ellaga arvanud, et Kaale on taliära nõidunud. Sest see on naine, kes muudab piima hapuks. Võib-olla näiduskisestali jäi terveks eluks skaala mõju alla. 900 kahekümnendatel aastatel, millest praegu jutt oli väga tõenäoliselt veel Morris'e ei elanud, ta kohtus oma sürrealistidest sõpradega, mon maardri väikestes kohvikutes kuid kuulus ja kummaline tulevik oli juba päris lähedal. Oli 1931, kui Salvador Dali maalis mitu varianti, ühestame, vaated kõige kuulsamast tööst, mälu, püsivus või ka sulanud aeg või siis pehmed kellad. Suurte taskukellade numbrilauad, voolavalt piklikuks sulanud üks voolab alla kuivanud puuoksalt üks haua äärelt, ükson pehmelt vajunud, üle moondunud inimnäoväli teatas, et sai kellade maalimiseks inspiratsiooni Lemberi juustusöömisele järgnenud hallutsinatsioon idest. Kunstiteadlaste meelest pilkab liin niimoodi kronomeetrilise aja jäikust. Aga kui veidi peale mõelda, siis mida aeg tegelikult teeb, voolab, sulab ja kaob. Ja taas oli ta oli jõudnud täpselt oodatud tulemuseni tähelepanu tõmmanud, šokeerinud inimesed vaidlema pannud. Harjatele teatas ta, et sürrealism ei ole nali vaid kõige vägivaldsem ja ohtlikum mürk kujutlusvõimele, mis nii kunstis on leiutatud vastupandamatu ja hirmuäratavalt nakkav. On lausa uskumatu, kui palju Salvador Dali oma elu jooksul luua jõudis ning kui paljude kunstialadega tegeleda. Skulptuur, film, teater, fotograafia, mood, kirjandus ja kes teab, mis kõik veel. Maestro on öelnud. Kogu mu elu pole olnud midagi muud kui teater. Kummaline ja kadestamisväärselt huvitav elu. 30 aasta jooksul sellest elust veetis Ta oli igal aastal ühe kuu kuningliku hotelmarryszi ajatus luksuses lõi 16. aegse mööblipeeglite vaipade kroonlühtrit lillebukettide keskel. Võib-olla istus mõnikord õhtuses piano-baaris küünlavalgel ja laskis muusikal oma kõrvu paitada. Kuigi see poleks ta niimoodi. Tema pidi alati tähelepanu keskmes olema. Meie võime küll enne talimorissi lugude kuulamist endale pisut pehmet ning aitavat küünlavalgust lubada. Söör, reaalset elu elava Salvador Dali võiks vist öelda tembud, olid tihtigi tema sürjaalse kunstiga seotud, kuigi küllap oli tema alatises püüdes ümber olijaid šokeerida, aka lihtsalt soov tähelepanu endale tõmmata ja seda endal hoida, sest kui sa oled kord maailmale teatanud, et su elu on teater, eks sa siis pead ka pidevalt teatrit tegema, maksku mis maksab. Vähetähtis pole seegi fakt, et ekstravagantsuse müüb. Nali anekdootlikult tembud ja lood elavad nõme, reisis ikka see asi. Lisaks kõigele lisavad needki hotellile kuulsust, mis tähendab teadagi veel rohkem rikkaid kliente. Niisiis meenutatakse ristis seda lugu, kuidas sürrealist Salvador Dali nõudis üks kord, et tema numbrituppa toodaks terve kari lambaid. Ja kui loomakesed kohale jõudsid, haaras elukunstnik püstoli ja laskis nad ükshaaval maha. Õnneks relvas paukpadrunid. Järgmisel korral nõudis Dali oma tuppa hobust ja kujutage siis pilti. Ajatult. Elegantne šikk lõi kuueteistkümnendas stiilis kalli mööblivaipadega sisustatud luksushotelle Morris Pariisi tuiksoone revoli ääres lambaid ja hobune tõusevad liftistali le külla. Vaesed loomad. Õnneks nendega midagi halba ei juhtunud peale šoki muidugi. Teine asutuse personali jaoks polnud ka ta oli järgmine soov kuigi lihtne täita. Nimelt saatis kunstnik hulga teenistujaid hotelli vastasseisvates tül Riia aedadesse ning käskis neil püüda sealt tema jaoks nii palju kärbseid kui võimalik iga kärbse eest siis ta sele püüdjaleviis franki siis umbes ühe euro katsumustest hoolimata sai ta Liivitme hotellid, et ka päris heaks sõbraks ja kinkis neile jõuludeks oma autogrammiga litograafiaid. Kuid see polnud kaugeltki veel kõik. Väli ei veetnud oma iga-aastaseid, kuu pikkuseid, hotellid, rippele morissis sageli hoopiski mitte üksi. Tema kõrval oli tema enda loodud isiksus. 1965. aastal kohtus Stahli ööklubis modelliga, kes kutsus ennast pekid Oslo pike meheliku olekuga pekki üllatas ja lummastaliid nägi kunstnik temas midagi salapärast Yasseriaalsed kohe ja kiiresti sai noorest naisest ta oli kaitsealune ja muusa ning kunstnik hoolis temast uue nimega uue isiksuse lauljatar Amanda Leari. Ilmselt olid need kaks pisut ka sugulushinged, sest kamandama Mulle meeldis tähelepanu ning võimalus ümberolijaid šokeerida. Aga maanteel oli päris mitu versiooni oma sünniajast ja sünnipaigast. Kord oli see Saigon kord Hongkong, aga kas Singapur, Šveits ja isegi Transilvaania Amanda mõtles välja lugusid oma päritolu ja vanemate kohta ning iseenda kohta transseksuaalhermafrodiit või lausa mees meeldis ajakirjanikele mõistatada, kes jäeti selle pika kauni punapäise naise kehas peidus, oli. Kõik need lood mõnda kohta olid vesi igasugust tähelepanu nautiv Salvador Dali veskile. Küllap luges ta kollastest lehtedest mõnuga, et just tema ise. Ta oli olnud see, kes maksis mehena sündinud leerisoovahetusoperatsiooni eest Casablancas aastal 1963. Kuigi, kui aastaarve uskuda, polnud nood kaks selleks ajaks veel kohtunudki. Igasse külge intervjuusid jagav Amanda väitnud, et ta oli ise algatas selle kuulujutu. Järgmises intervjuus teatanud ta ka juba, et seda tegid, evib õue. Tegelikult kui seegi kuulujutte ei ole möödunud, ame anda lapsepõlv Šveitsis. Ta rääkis nii prantsuse kui inglise keelt, õppis saksa, hispaania ja itaalia keelt ning käis Londonis saanud maanteeni kunstikoolis modellid tööga Pariisis teeniste raha oma kunstiõpingute jaoks ja teenis tõenäoliselt hästi, demonstreerides ka Irzangnorani ja kogušaneeli loomingut. Anna endast 40 aastat vanema Salvador Dali abiga vallutas flirdiskolavad ja lauljatari sõnade järgi olid nad liiga kusagil üksildase mäetipul hingelist abiellu ühendatud. Maisesse abiellub mürgise mõnda näiteks Bryan Feriga ning poseeris liibuvaid nahkkleidis must panter rihma otsas Roxy Music albumi kaanel. Järgmine ohver oli David Bowie, kes maksis Amanda laulu ja tantsutundide eest sest daam võitis nüüd oma lauljakarjääri tõsiselt, kuid hingeline abielluda liiga kestis tervelt 16 aastat. Selle aja jooksul veedeti luksuslikult aega hotellis Morris ning peaaegu iga paari samm kajastus kindlasti ka kollases pressis. Niimoodi töise kummaline liit mõlemale kasu ja muidugi kuulsuste hotellile, kuigi kuninglikele mäe ris vahest sedasorti kuulsust eriti ei kavatsenudki. Öeldakse küll, et igasugune kajastus on hea, aga arvata, et Lõmoreissi arvukad kuulsad külalised eelistaksid kõmule diskreetsust. Mülleri voliidi jalutades olen vist küll lugematuid kordi Morrise soliidses sissekäigust mööda sammunud, kuid pole kordagi seal paparatsoparvi märganud. Nende tõrjumiseks on siin muidugi ka Liv reedes uksehoidjad. Hotell mees elab tohutu liiklusega riboli tänavama tempokas rütmis kuid alati mahub siia seisma elegantseid, limusiini ja suuri rabava välimusega busse, milles on tõenäoliselt kohale saabunud mõnegi kuulsuse saatjaskond. Narrissi kuulsate Halliste nimekiri on päris lõputu kirjanikud, kunstnikud, muusikud, näitlejad ja muidugi aristokraadid igast maailmakandist, kus aristokraat vaat ja veel olemas on. Nimesid neid on lõpmata palju, aga mõned tuntumad võiks öelda läbi ajaloo siis asjade Chirico, raadiot, Kipling, Gabriele, tänuntsia, Yehudi, Menuhin, plassiido Domingo. 900 kolmekümnendatel korraldas kogushanell reisisalongis säravaid vastuvõtte ja Zone'i Leningradi Roshi moemajad demonstreerisid siin oma uusimaid mudeleid. Ja filmirahvas. No tundub, et lähme reisse on aegade jooksul vastu võtnud suurt osa Hollywoodi ore kihist. Nimetagem laiseminellid, Osson valssi, Frankadzeferellet, siinsel rolliversid, Elizabeth Taylorit lihtsalt vööttonit ja nii edasi ja nii edasi. Kunagi pea, et oled siin kuulus spioon Mata Hari ja filmirežissöör Fred Zimmermann. Sellepärast, et siinsamas, kas seene Mathaarist jutustavast filmist, kus mängist infonda ja kui te nüüd tuletate meelde Woody Alleni paar aastat tagasi valminud filmi keskel Pariisis, siis jah, too Ameerikast pärit seltskond peatus ka klanarissis ja kes filmis kaasa tegi muidugi Carla Bruni. Tänapäeval on hotell Morris täiesti kindla staatusega aja proovidele vastu pidanud paik kus ka kroonitud pead ennast julgelt võivad tunda, teades, et siinsete traditsioonide hulka kuuluvad ajatu luksusilu. Sellele detailile tähelepanu pööramine, diskreetsus ning muidugi lugupidav ja laitmatu teenindus ja kus külalisi meeldivad. Üllatused võivad oodata. Näiteks aastal 2007 andis tuntud prantsuse Rainer Phillips Stark Glamoriscifuajeele ja teistele avalikele ruumidele uue ilme. Hotellis on kaks suurt restorani, ühestavanefade tül Riia aedadele ja teine väeli. Restoran seisab 145 ruutmeetri suuruse vaibale uuendist katuse all, mis on kaetud Philipp Starki tütre, haaras Starki maalinguga. Kokteilibaarides on nahksed, tugitoolid ning tume uhkelt kaunistatud puumööbel. Novembris 2008 pöördus risti direktsioon aga Garnier ooperi fuajee trapeeringut teie eesriiete looja sohvri poole. Et viimane jooks hotelli numbritubadesse pisut soojema õhkkonna ja jälle leidsid alalised. Peale selle reisis midagi uut. Numbritoad kujutasid enesest nüüd elegantseid 18. sajandi kodusid. Humoorikalt diaglamuurselt kohtuvad olevik ja minevik. Olevik ja minevik kohtuvad Lõmoriisis kõikjal 18. sajandi luksusliku ja stiilse mööbliga. Numbritubades tegutsevad kõige kaasaegsemad arvuti ja telefonisidesüsteemid ning igal külal. Peale selle on võimalik tellida hommikuseks äratusmuusikaks oma lemmikmeloodia. Aeg läheb edasi ja varsti juba oma paarsada aastat Pariisis tegutsenud hotell morist liigub muutuva ajaga kaasa.