Maailmas on vist piisavalt paiku, kus ahel ähvardavalt pimedal ööl olla ei tahaks. Nüüd lisandub neile veel üks selline paik. Sammud trepid, mis lõpevad seinaga labürindis, millest ei pääse välja uksed, mis avanevad tühjusesse. Seda maja ehitati 38 aastat järjest 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas. Hetkekski ei tohtinud haamrite kopsimine katkeda. Kui üks töömees väsis, astus teine kohe asemele. Aastate jooksul lisandus hoonele üha uusi juurdeehitusi. Häärber kasvas nii laiusesse kui kõrgusse. Ja tulemuseks on kummaline Winchesteri kummitusmaja, mille laskis ehitada üks tilluke naine. Saara või Chester ikka ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid? Jah, järjekordne. Saarlane. San Francisco laht, millest žessi Fuller siin laulis, polegi Winchesteri kummitusmajast kuigi kaugel. Maja seisab niisiis päikeselises Californias San hose ees. Ümberringi on veel mitmeid pühaku nimedega vaiku. Sandmataja, Santa Clara, Santa roosa ja omanimelise lahe ääres seisev San Francisco jääb Sancho seest pisut põhja poole. Winchesteri kummitusmaja hakkas kerkima San Hosesse Santa Clara orgu aastal 1884 võib-olla, et ka pühakutel oli selle majaehituses osa. Kui lugu ise algas aastakümneid varem ja hoopis mujal. Californiast New York kaeliendini. Kõik on jah, suur vägeva Ameerika. Luku algaski kontinendi idaservas New York Ailiendist pisut põhja pool, kus seisab väike Connecticuti osariik oma sadamalinna New Heeveniga. Ühendriikides teatavasti armastatakse relvi ja relvi, armastati seal juba ka 19. sajandi keskel, kui rõivavabrik kant ja ärimees Oliver Winchester asutas koos oma partneriga New relvakompanii. 1866 sai valmis esimene Winchesteri vintpüssimudel. 1873. aasta mudel sai nimeks püssi, millega vallutati lääs. Kuid aitab praegu relvadest. Kuigi just need said põhjuseks, miks Winchesteri kummitusmaja õieti tekkis. Oliver Winchesteri suri, sai tema järglaseks relvakompaniis Oliveri ainus poeg William vööd võinud Sester. Williami sünniaasta oli 1837. Kaks aastat hiljem tuli seal samas New Evani silmale. Saara Lockwood. Partii, kes kasvas linna esimeseks kaunitariks, oli väga musikaalne, reaalne, oskas võõrkeeli ja oli üldse üks sarmikas piiga. Sealjuures tilluke piiga umbes meeter ja 30 sentimeetrit pikk. Juhtus nii, et kahe New Heeveni prominentse perekonna järeltulijad kohtusid ning abiellusid. Uhked pulmad peeti septembris 1862, kui Ameerikas olles parasjagu kodusõda. Põhjaosariikide väed kasutasid sõjas usinalt Winchesteri relvakompanii toodangut, mis tähendas, et kompanii sai püstirikkaks. Neli aastat hiljem tuli ilmale Saara ja William vööd. Winchesteri tütar Anni Pärdi Winchesterid. Kuid rõõmu kõige kauaks ei jätkunud, vaid paariks nädalaks. Väikese Hänni. Elujõud sai otsa. Laps suri ja ema Saara oli meeleheitel. Toibumine kestis kümmekond aastat, alles siis sai naine oma tavapärast elu jätkata, kuid rohkem lapsi, perekonda ei sündinud. Hoopis uued tragöödiad. Williami isa Oliver Winchesteri lahkus siit ilmast aastal 1880. Ja juba märtsis 1881 järgnes talle tuberkuloosi haigestunud poeg. Viimase naine härra sai päranduseks rohkem kui 20 miljonit dollarit, mis oli noil aegadel tohutu summa ja protsendid. Winchesteri relvakompaniist lisasid sellele iga päev veel 1000 dollarit. Säre oli taaskord meeleheitel ning tohutu pärandus summa ei suutnud seda valu leevendada. Sõprade soovitusel palus ta abi bostoni meediumilt Adam kuunselt, keda peeti eriti heaks selgeltnägijaks. Ravin Chesteri ümber liikus palju legende ja tõenäoliselt on järgnev üks nendest. Kui mitte, siis manipuleeriti selle vaese naise tunnetega küll halastamatult. Seansilsanud meediume ühendusel lahkunud William Winchesteri hingega. Su abikaasa on siin öelnud kuuls säärale. Ta tahab sulle teatada, et teie perekonnal valitseb needus, mis võttis Teie tütre kui tema enese elu ning mis tapab peagi ka sinu. Selle needuse põhjuseks on Chesteri perekonnanime kandev kohutav relv. See on tapnud tuhandeid inimesi ning nende hinged tahavad kätte maksta Winchesteri vintpüssi. Oli see kohutav relv? Meedium teatanud tollele väikesele hirmunud naisele ka tema lahkunud abikaasa soovi. Saara peab oma niu heebani kodu maha müüma ning läände päikeseloojangu poole rändama. Williami hing juhita õigesse kohta, mille naine ka ise kohe ära tunneb. Lapsa ära uut elu alustama ning endale ja kõigile Winchesteri vintpüssi tõttu otsa leidnud inimeste hingedele kodu rajama. Ja ehitamine peab jätkuma pidevalt nii päeval kui öösel, kui ehitustööd katkevad, lõppeka Saara elu siin maa peal. See oli päris kohutav ähvardus ja arvestades sellega, et Saara oli kaotanud nii tütre kui mehe ning sellega käes oli 19. sajandi lõpp, mil ebausku selgeltnägijaid ja ennustajaid päris tõsiselt võeti. Taliteski depressioonis elav naine ilmselt meediumi käsu kohaselt arvestatud ka, et võib-olla tähtis Saara lihtsalt oma õnnetust kodust võimalikult kaugele kolida ja lootis, et uue kodu ehitamine aitab tema valu leevendada. Igatahes võttis tollal 45 aastane väga rikas säära Winchesteri 1884. aastal koos oma õe ja õetütrega ette pika teekonna USA idarannikult Läände Kaliforniasse reis üle terve Põhja-Ameerika mandri läbi kümnekonna osariigi pidi tol ajal küll mitmeid nädalaid kestma. Tõenäoliselt uskudes, et tema lahkunud abikaasa hoiab teda õigel teel, jõudis säära Santa Clara orgu paika, kus praegu asub San House linn. Siin leidis ta poolelioleva hoone, mille omanikuks oli kohalik arst doktorcoldval. Ilmselt jõudsid tohter ja säära Winchesteri hinna suhtes kokkuleppele. Sära oli nõus maksma ükskõik kui suure summa, kui talle tundus, et just see koht on tema uue kodu jaoks õige. Tema omaks sai ka 162 aakrit maja ümber laiuvat maad. Ta loobus maja senistest plaanidest. Palkas kohalikke ehitajaid oskustöölisi, jabuse, kes alustasid tööd vastavalt maja uue omaniku soovidele ja nõudmistele. Hoone ehitamine ei soikunud hetkekski. 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas ja niimoodi järjest 38 aastat. Mehed muudkui ehitasid, ehitasid ümber, lõhkusid maha ja ehitasid uuesti. Nii ühe majaosa teise järel. Juba puuseppi töötas maja ehitusel mitukümmend, ühed puhkasid, teised töötasid, kuid haamrite kopsimine ja saagimise hääled piditsiit kostma nii päeval kui öösel. Ilma ühegi vaheajata. Ja maja California maalilises orus üha kasvas. Selleks ajaks, kui hoone 26 ruumi valmis olid saanud oli siiasamasse lähedusse ehitatud raudteeliin, millega oli lihtsam ehitusmaterjale ja mööblit kohale tuua. Maja kasvas nii laiusesse kui kõrgusse. Härra tõi igal hommikul töödejuhatajale oma käega joonistatud uued ehitusplaanid. Arutati üheskoos läbi. Plaanid olid tihtigi päris kaootilised, kuid näitasid siiski, et säärale oli ehitustööde suhtes eriline ja omapärane, kohati päris hea vaist. Teinekord juhtus siiski, et mõni ruum ei tulnud kuigi hästi välja ja siis oli saarel kohe lahendus olemas. Ebaõnnestunud ruumi ümber tuli uus ehitada. Päevad nädalad, kuud ja aastad möödusid, ühe toa kõrvale kerkis teine, tekkisid terved majatiivad, uksed ühendati akendega, korrused kerkisid tornideks ja kiivriteks ning maja oli seitsme korruse kõrguseks tõusnud. Selles oli kolm lifti ja 47 kaminat. Oli lugematuid treppe, mis kusagile ei viinud mõttetuid korstnaid, mis lõppesid laes kapiuksi, mille taga avanesid vaid seinad. Oksimis püüdsid siseneja lõksu koridore, mis moodustasid labürinti ja sees üksteise kohal seisvaid katuseaknaid. Uksi, mille avaja võis, teab mitmendal korruselt otse õhku astuda ja nii edasi ja nii edasi. Isegi trepipostid seisid tagurpidi, ülemine ots all ja vannitubadel olid suured klaasuksed. Säravi Chester eelistas ehitusmaterjalina puud, nii et kogu maja ehitati punasest puust mis perenaisele tegelikult sugugi ei meeldinud. Seetõttu nõudistajat puupindu muudetaks või värvitakse üle ja kohale toodi umbes 78000 liitrit värvi, et kogu maja üle võõbata. Igal õhtul läinud Saaravindschest eramaa salapärasesse niinimetatud seansi ruumi, kus ta saanud legendi kohaselt temaga koos elavatelt Winchesteri püssist maha lastud inimeste hingedelt nõuandeid ja instruktsioone, kuidas ja edasi ehitada. Hingedel oli tõenäoliselt oma kindel arvamusnumbri 13 kohta. Number 13 kummitas saaret pidevalt selles haamrilöökidest kajavas meelest lugematute vaimudega täidetud majas California senise taeva ja kuuma päikese. Enam-vähem kõik aknad koosnesid 13-st ruudust, kasvuhoonet kattis 13 kuplit. Tubades oli 13, seinapaneeli põrandad olid kokku sätitud 13-st osast, mitmetes tubades oli 13 akent. Majas oli 13 nii tuba ja kõigil lugematutel treppidel 13 aastat, välja arvatud üks üllatav ja ootamatu 42 astmega keerdtrepp mille iga aste ainult viis sentimeetrit kõrge, nii et Repyseviis, et umbes kaks meetrit ülespoole. Meile võib kogu selline asi päris hullumeelne tunduda, kuid saare oli kindlalt veendunud, et õnnetuks veetud arv kolmteistpidi aitama tal valitseda neid hingi, kes olid tulnud majja halbade kavatsustega. Kunagi Lindpriid, eks kuulutatud inimeste kättemaksuhimulisi hingi Winchesteri püssidega, tapetud röövlite ja mõrvarite hingi, kes tahtsid saared hävitada. Seetõttu Läskiski naine oma majast segadust tekitava labürindi ehitada, naid halbu hinge hirmutada ja lõksu meelitada. See pidi ikka päris hullumeelne elu olema, mida too väike naine siin 38 aastat elas. Paaride. Aastaks 1906 oli säära Winchesteri maja saanud tolle aja kohta lausa hirmul, äratavad mõõtmed maapinnal ning tõusnud seitse korrust taeva poole. Tollest ajast säilinud fotol tundub tohutu suureks paisunud puumaja koosnevat, otsekui lugematutest üksteise külge ehitanud petetud, üksteisest välja kasvavatest ja üksteise kohale ehitatud väiksematest hoonetest. Neil hoonetel on palju aknaid, nelinurkseid, piklike, ka mõned ümmargused, palju rõdusid ja verandasid. Pidevalt juurde ehitatud hooned pole korrapäraselt üksteise kohale või kõrvale paigutatud. Ain moodustavad korratuid, eelduvaid, taanduvaid ja taeva poole kõrguvaid astmeid. Siin on palju erinevas kõrguses viilkatuseid ning erineva kujuga torne nii nurgelisi kui ümaraid. Keskne nelinurkne torn. On ei seisa päriselt ehituse keskosas. Selle viimasel kiivri alusel korrusele on ümber kogu torni kulgev rõdu ning suured piklikud aknad. Torne täiendab maja kummaliselt sakilise katuse piiri loomisel. Kerikujulisi korstnaid. Erakordselt raskesti kirjeldatav ja erakordselt põnev ehitis. Tõeline tohutu puust loss. Säravaim Chester Elasama kummalises puu lossis kõik need aastad päris üksi, kui mitte arvestada teenijaid pidevalt tegutsevaid ehitusmehi ja muidugi kõiki neid lahkunute hingi, kes ei lubanud mina ehitamist pooleli jätta. Kaasaegsetest jäänud meenutuste järgi mänginud Saara teinekord unetute öödel, kui ta parasjagu hingedega ehitusplaane, pidanud oma suurt tiibklaverit sageli lausa varaste hommikutundideni välja. Tema klaverimäng, kui imetlenud paljudki, kes parajasti Winchesteri kummitusmajast mööduma juhtusid. Ja hinged elasid sääre klaverimängu ajal oma elu, nagu kuulda oli. Kuid kõik see lõppes ajutiselt aastal 1906, kui tohutu maavärin ja sellest tekkinud tulekahjud hävitasid suure osa Santa Clara orust põhja pool seisvast San Francisco linnast. Kannatada sai ka praegune Sanho, see, kus seisis Winchesteri häärber. Osa majast oli varemetes kolm ülemist korrust, varisesid hoone ümber seisnud aeda ja neid ei ehitatud enam kunagi üles. Raven Chester oli sel ööl maganud maarjalille nime kandnud toas. Seal asunud suur kamin kukkus kokku otse toa ukse ette ning seal lara jäi tuppa lõksu. Naine tegi sellest järelduse, mida ainult tema võis teha. Et maavärin oli tegelikult märk vihastelt hingedelt, kes arvasid, et sa ehitatud maja hakkab valmis saama ja töid enam ei jätkata. Naine tahtis hingi vastupidises veenda. Ehitustöid jätkati ja kõigepealt otsustas ta hoone fassaadil asuvad 30 tuba laudadega kinni katta. See pidi kõiki veenma, et ehitus on ikka veel täiesti pooleli. Pealegi jäid maavärina ajal nendes tubades viibinud halvad hinged niimoodi sinna igaveseks ajaks lõksu. Järgnevate kuude jooksul parandasid Saara Winchesteri töömehed maavärinas kannatada saanud äärberit kuigi see mammutloss oli katastroofis hoopis paremini vastu pidanud kui enamus teisi ümberkaudseid hooneid. Kõige kõrgemad korrused ning kuplid ja tornid olid küll purunenud, kuid ainult mõned siseruumid vajasid põhjalikku remonti. Ehitustööd läksid samuti edasi, enne olime ühistest magamistuba, nüüd sai neid 25. Igale poole paigutati korstnaid, kõigi nendeks polnud vähimatki vajadust. Põhjuseks on peetud vana uskumust, mille põhjal hingedel olnud kombeks neisse kaduda ja neist taas välja ilmuda. Ühe hiljem leitud dokumendi kohaselt olnud terves tohutus Winchesteri häärberis kaks peeglit säära nimelt uskunud, et hinged kartsid oma peegelpilti. Samas on ju olemas ka uskumused neil polevadki peegelpilti. Sääre Winchesteri ja tema hiigel reperi kohta Sancho sees on olemas määratu hulk lugusid ja legende. Ühe loo kohaselt Saara pärast maavärinat enam oma pidevalt pooleliolevas majas ei elanudki. Tol rikkal lesel oli ümbruskonnas ka teisi valdusi. Teine lugu aga jutustab kas neljandal või viiendal septembril. Õhtul 1922 kohtus Saara jälle oma Winchesteri häärberi spiretuaalses ruumis hingedega läks seejärel oma magamistuppa ja suri une pealt. Ta oli 80 kolmeaastane ja oma elu viimased 38 aastat oli ta ehitanud seda määratud kummitusmaja kuumast Californiast Sancho sees. Temast jäi järele 13-st osast koosnev testament, millele ta oli andnud 13 allkirja. Kogu oma varanduse jättis ta oma õetütrele Francis märjatele, kes oli juba pikka aega tema äriasjadega tegelenud. Üldiselt ei teatud, et Saara Winchesteri tohutu varandus oli pikkade ehitusaastate jooksul kõvasti kokku kuivanud. Lugematute kuulujuttude seas oli ka selline, et kusagile selles tohutus salapärases majas oli peidetud seif, kus oli terve varandus ehete ja vääriskivide näol ning lisaks veel puhtast kullast õhtusöögiserviis, millelt saare oli kostitanud oma hingedest külalisi. Naise sugulased olidki leidnud õige mitu seifi, kuid neis olnud vaid vanu õnge. Pööre ajalehe väljalõikeid, mis jutustasid Saara tütre ja mehe surmast ning lapse juuksekihar puhtast kullast serviisi ei tulnud kusagilt välja. Säära Winchesteri õetütar ja pärija võtnud maja sisustusest vaid selle, mis talle meeldis või mida ta väärtuslikuks pidas, ülejäänu müüdud oksjonil maha ja kah liikus igasuguseid lugusid, näiteks selline maja mööblist tühjendamiseks viidi iga päev minema kaheksa veoautotäit kraami ja seda tervelt kuue nädala jooksul mingit tõestust sellele väitele poolelei Pole ka teada, kellele müüdi oksjonil saare Winchesteri asjad ja mööbel, nii et hoone praegune sisustus vaid imiteerib originaali. Hoone uued omanikud tegid sellest turismiatraktsiooni muidugi Saara Winchesteri kummitusmaja. Aga ega see neil kuigi lihtsalt ei läinud. Uuel omanikel õnnestus esmalt kindlaks teha sääravii, Sesteri häärberis oli umbes 148 ruumi. Hoone plaan oli aga nii segane, et igal ülelugemisel saad erinev arv. Kolijatel oli vajaka kaarti või majaplaani, et siin üldse kuidagi orienteeruda. Jäika, eksinud nad selles labürindis ära. Nagu kirjeldatud trepid ei viinud ei keldrisse ega katusele. Lisaks avastati ka lugematult tagatreppe ja kitsaid salakoridore, mis juhtisid haudesse salakoridoridesse. Nii, et olemasolevaid ruume muudkui loeti ja loeti ikka ja jälle uuesti üle. Ja viis aastat hiljem otsustati, et neid ruume on 160, kuigi keegi ei julgenud seda päris kindlalt väita. Pärast 1906. aasta maavärinat jäi säära Winchesteri häärberis järele kolm, kohati neli korrust. Maja ei kasvanud nüüd enam kõrgusse, vaid laiusse. Omanikud kujundasid siin 1900 kahekümnendatel üht-teist ümber, maja välimust aga eriti muuta ei tahetud, sest Winchesteri kummitusmaja salapära pidi ameti säilima. Niisiis laiub keset lopsakat California loodust keset kauneid purskkaevudega aedu. Ilmatu suur ebakorrapärane, otsekui erinevatest ühte liitunud hoonetest koosnev ehitis, sümmeetriat ei ole. On suuremaid ja väiksemaid viilkatuseid, ümaraid ja kandilisi torne. Katuste kõrgus varieerub nagu ka fassaadide kujundus, milles leidub toredaid suuri sammas eeskodasid. Ka akende suurused ja kujud on erinevad, kõikjal leidub igat sorti rõdusid ja verandasid. Kogu see keeruline häärber on värvitud targalt ühtlases elevandiluutoonis. Katused ning tornide ja tornikest kiivrid on roosakaspunased. Akende ja uste raamid, tumedad. Vaevalt et säravincesterama palavikulisel maja plaanide tegemisel eriti mingist stiilist kinni pidas kuid küllap olid talle eeskujuks teised hooned, mida ta näinud oli. 19. sajandi lõpus ja 20. alguses domineeris aga Ühendriikide arhitektuuris mööblikujunduses ja deklaratiivses kunstis kuninganna Anni, Ameerika stiil. Just nimelt Ameerika, sest briti kuningriigis oli see stiil erinev, elegantsem ja lihtsam. Kuninganna näen valitses 1702 kuni 1714, nii et tegemist oli selle stiili väikese taassünniga. Ühendriikides olid 19. sajandi lõpus põhja 20. alguses taassündinud kuninganna enni stiili iseloomulikult seonteks hoonete ebasümmeetrilised fassaadid, domineeriv tornmaja esiosas, laiad katuseräästad, erikujulised tornid, sammas ees, kujad, fassaadide alakorrustel, palju tõusid suured korstnad, maalitud valus traadid. No kõik see on nii või teisiti olemas ka Winchesteri kummitusmajas, nii et Saara laskis ehitada päris stiilse häärberi, mis tänapäevaks muidugi pisut muutunud on. Saare Winchesteri st on olemas kaks fotot, ühele on ta ilmselt päris noor, kena ümar näoke, tumedad lokid, laubale kammitud kurguni kinnine tillukese valge kraega tume kleit. Teisel fotol istub juba eakam Saara vedruvankris, kübar peas kõrge karusnahkse kraega, mantel seljas. Tundub, et mõlemal fotol on tema näol Raivo aimatav malbe naeratus. Oma eluajal ei lasknud see väike kindlameelne naine kedagi oma majja. Üksnes hinged jälitasid teda seal kõikjal, nagu ta ise kindlalt uskunud. Niisiis, mida avastati Saara Winchesteri härberist pärast tema siit ilmast lahkumist. Arvatavalt 160 suuremat ja väiksemat ruumi, nende seas 40 magamistuba, kaks ballisaali, üks valmis, teine pooleli, 47 kaminat, 17 korstnat ja kahe korstnajäljed, kaks keldrit, kolmlisti. Siin oli kullast ja hõbedast kroonlühtrid ja käsitsi paika pandud parkettpõrandaid. Uksi ja treppe, mis kusagile ei viinud. Palju igasuguseid ehitusmaterjale ja värve. Avastati gaasilaternad ja üksainus sooja veega vannituba, mis oli Saara Winchesteri kasutuses. Avastati veel, et Saara polnud iial kokkuhoidlik kaunistustega tema meelest sellesse majja sobisid. Siin on imeilusaid värvilisest, klaasist või peene klaas maalinguga aknaid ja uksi, mis olid pärit luksusesemeid ja ehteid valmistavast difeni, kompaniist. Omani rajati 1837. aastal New York Citys ning reklaamis end kui kuulsat maitse ja stiilieksperti. Tiffany meistrid kujundasid spetsiaalselt Winchesteri häärberi jaoks säravate ornamentidega kaunistatud klaasaknaid ja Saara laskis neil ka enese kujundatud aknaid valmistada. Nende hulgas oli tema lemmikämblikuvõrku kujutavaken ning numbrit 13 kujutavaken. Mida aspaikaibandudki? See jäi niinimetatud 25000 dollari lattu, kus oli lisaks akendele veel kalleid seinakatteid ja mööblit. Selle laoruumi sisu hinnati pärast saare suurima, nimelt 25000 dollari vääriliseks nagu maksaks sealne varandus vähemalt 10 korda rohkem. Ka meister difani ise kujundanud Winchesteri häärberi jaoks väga peene ja kauni prisma akna, millest tekivad päikesekiirte murdumisel ruumis puhtad vikerkaare värvid. Vara paigutas selle aknaga ruumi siseseina, mida päike kunagi ei valgustanud. Ja hulk kummalisi asju avastati Winchesteri häärberis pärast selle ehitaja ja omaniku surma. Kasvõi see just selle maja trepiastmeid olid vaid viis sentimeetrit kõrged trepid ise aga seisid Siksakkidena viies korraga nii edasi kui tagasi, moodustades lõpututena tunduvaid ringe ning keereldes üles ja alla olid need ehitatud hingede jaoks. Seegi on võimalik, kuid leidub ka mõisimisele, kus sa mind, Chester oli väga tilluke naine ja vanemas eas oli tal tugev liigesepõletik tekk. Madalatel astmetel oli tal lihtsam liikuda. Seletusi on otsitud ka treppidele, mis kusagile ei vii ustele, mis avanevad vastu kõrvaltoas seina ja igasugustele muudele majas leiduvatele, kummalistele, nähtustele. Üks seletus on see, et Saara töömehed tegutsesid perenaise soovil pidevalt ja kiiresti iga päev uute plaanide järgi ning tahes-tahtmata tekkisid niimoodi ka ehitusvead. Kuigi Saara püüdis oma järgmiste plaanidega eelmisi vigu peita Ta ja kinni katta ei läinud see alati korda. Muidugi on ka teine seletus maja vallutanud Winchesteri püssidega tapetud inimeste hinged, kes sääravinduseste Rihkummitasid. Ta võis uskuda, et keerulistel, mitte kusagile viivatel treppidel eksivad hinged ära või kukuvad alla ustest, mis avanevad kõrgematel korrustel otse tühjusesse. Tundub, et sääre jaoks olid need lugematud hinged midagi väga reaalset. See oma perekonna ja elurõõmu kaotanud naine nägi neid, kuulis neid ja pidas nendega nõu ja täitis oma lahkunud abikaasa käsku, ehitas oma maja iga tund iga päev 38 aastat järjest. Winchesteri kummitusmaja peab ju oma nime õigustama et selles majas käinud selgeltnägijad olevat siin hingede olemasolu tajunud. Härra Winchesteri enda hing, hulkuvad lik rahutult häärberi lugematutes tubades, Majas töötavad turismigiidid ja külastajad on jutustanud salapärastest sammudest äkki iseenesest sulguvateste ustest ja akendest, mille klaasid suure pauguga kinni lendamisel purunevad müstilistest häältest, kummalistest rändavatest, tuledest, liikuvatest, ukselinkidest ja külmahingusega paikadest. Kõik, mis ühes kummitusmajas olema peab ja tavaliselt ongi. Hingedega ei maksa naljatada. Las nad elavad oma elu, kui nad elavad.