Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia, Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere. Algab kultuurisaade vasar, Saadet juhivad Urve Eslas ja mina, Peeter Helme. Ja meiega on siin Tartu Ülikooli etnoloog Aimar Ventsel. Tere Aimar. Tere. Põhjus, miks just sellises koosluses täna stuudios olemas. Küsimus on selles, et mõtlesime rääkida natukene popkultuurist. Täpsemalt sai idee teha saade just säärasel teemal alguse ühest vestlusest, mis mul ühe kolleegiga oli. Kes kirus seda, et tema abikaasa vedas ta kinno vaatama viitekümmend hallima varjundit ja talle see film ei meeldinud, aga veel rohkem ei meeldinud talle asjaolu, et seda filmi nii palju inimesi vaatamas käis. Täpsemalt käis siis seda filmi eelmisel nädalal vaatamas veidi üle 11000 inimese. Aga siinjuures peabki ütlema, et nii kui tuli välja kodumaine ajaloofilm 1944 sisse kas 50 halli varjundit troonilt, nimelt 1940 nelja käis eelmisel nädalal vaatamas 19000 inimest ja nagu öeldud, viitekümmet halli varjundit veidi üle 11000. Ja igatahes küsimus, mis sellest võrsus on see, et mis on siis see, mis inimeste peades midagi käivitab, mis on see, mis toob inimesed kinno, mis on see, mis paneb inimesed kuulama teatud muusikat, näiteks jäi mulle kõrva, et Eesti laulu võidulugu osutus võidulooks mõningate muusikakriitikute hinnangul just selle tõttu, et see kasutas väga hästi ära popkultuuri või popmuusika kaanu neid või isegi klišeesid. Ja selliseid näiteid võib ilmselt tuua muudestki kultuurivaldkondadest, kus justkui näiliselt arusaamatul põhjusel mingisugune fenomen osutub populaarseks. Inimesed leiavad, et see on hea ja samal ajal mingit teine võib olla väga sarnane. Vaata et käsitöölised mõttes sama hästi tehtud asi ei pruugi osutuda populaarseks. Et mis võivad need põhjused olla, mis inimeste peades midagi käivitavad, mis teatud trend edasi tõukavad ja teisi unustusse määravad. Need võiksid olla siis need teemad, millest täna katsuks rääkida. Ei. Ma arvan, et peaks millestki alustama, siis ma ütlen, et see on nagu erinevad asjad, mida mõeldakse ühe sama statistika järgi ütleme päev ühte pataljoni filmide vaadatavus, muusika, kuulatavuse populaarne kursus ja seal ei pruugigi olla, sest üks ühest korrelatsiooni. Kui nüüd hakata filmidega peale, siis näiteks mina ei ole üldse kindel, et see, et kui inimesed käivad palju vaatamas filmi vaatamise arv on kõrge, eriti Eesti puhul, kus tegelikult rahvast nii palju, et see tähendab, et tegemist on otseselt väga populaarse filmiga. Parim näide minu meelest. Üle-eelmine aasta lugesin huvi pärast, kunagi sattus mu kätte kino statistika, üle-eelmine aasta oli Eesti 10 vaadata oma filmi seas kolmandal kohal venelaste film, Stalingrad. Stalingrad oli Venemaa kohutatel konsiimane puhutud ebapopulaarne film. Niipea kui see film välja tuli, koguti mainime kümneid, kui mitte sadu tuhandeid allkirju nõudega see film ära keelata. Jumala kindel, et tänu sellele negatiivsel foonil läksid paljud inimesed seda ka vaatama, et nad ajas nagu sellele vaatajate arvu suureks. Venelane näiteks, aga see ei lähe, aga tegemist on niisugune väga vastuolulise ja osaliselt väga ebapopulaarse trenniga. Et see on niisugune statistika tõlgendamise küsimus, miks see 1944 seljatas 50 halli varjundit, mida ma näinud olen ta soundtrack kuulanduse kohutavalt vilets. Tegelikult mitte sellistest mainstream-kinomaades on ütleme, mitte meistrimaades, mis ei ole inglise keeles, et see on täiesti tavaline, et kohalikud filmid seljatavad sellised suured Hollywoodi kassatükid ja eriti just selliseid filme, mis nagu millega suur osa inimesi ennast mingi pidasitseerib. Seda enam, et ajastus oli ju sellel 1944. ka väga hea, eks oli just vahetult enne vabariigi aastapäeva välja. Aga mis mulle huvi pakub veel selle küsimuse juures on lisaks sellele, et statistika ei pruugi alati näidata populaarsust, on ka see, et millised on siis need aspektid või põhjused, miks üks või teine asi populaarseks saab, mis funktsiooni see need asjad inimese jaoks täidavad. Sest nii on üsna selgelt kirjeldatav, mõni on selline veidi võib-olla Escapistlik, mõni on sihuke enese samastamis soov. Aga neid funktsioone on ju veel. No sa ütlesid selle asja väga hästi ära. Taastat, popuraalne populaarse vormelil on erinevaid interpretatsioon ja ükski neist ei pea 100 protsenti vett selles mõttes, et kunagi üks kontserdikorraldaja rääkisid, kui ma teaks, kuidas teha sellist kontserdite puhul tuleks alati inimesi siis maksamu miljonär isegi inimesed, kes on selles ärivaldkonnas ja siis üritavad teha sellised võimalikult kasumlikke ja mainstreami muusikat rahval pakkuda kontserdiga, nemad põruvad varem või hiljem ja pigem regulaarselt ka mitte regulaarselt. Ja neid vormeleid on üritatud otsida külma, kunagi lugesin ühte teismelisest uurimust, kus analüüsiti popmuusika, edu, vormelite nii-öelda otsimise momente ja on olemas siis erinevad sellised popmuusikaäri enda poolt käivitatud uurimistöid, kus võeti siis ette hik laulud ja üks meeskond siis lõhises mingi umbes 40 Mille'iga ja nii-öelda raudkindlat edumudelit kajastavad popmuusika meloodiaid, teine lõi 540. Aga siis analüütik ütles, et üks asi, mida need ütleme, siukseid muusika, analüüsid, arvestan, laulja karisma näiteks. Seda ei ole võimalik põhimõtteliselt matemaatik lihtsalt välja arvestada, tuleb alati selline veamoment. Ja see on nii filmimuusika ärisus täiesti nähtav. Et mingil hetkel mingi raudkindel tegija põruv. Teine variant on see, et mingil hetkel on täiesti etteaimamatult tuleb mingisugune teine lähenemisnurk, kes on ka nii filmis kui muusikas täiesti olemas. Muusikas on natuke lihtsamalt mänginud tundmatu artist, aga näiteks selline asi, kui me mõtleme filmile balt Fiction. Et ühel hetkel mäletan, 90 keskel oli vähemalt Lääne-Euroopas Palfictioni selline eufooria, maania tehti Palfictioni pidusid ja igasugu klubiõhtuid ja nii edasi. Sellises klataribiaal, mida, nagu igaüks nad kuskilt kuulnud, et oleks mainstreami muusikas kui selline ansambel nagu nirvaana ja tuli ja võitis, et põhimõtteliselt ka nagu väga ebastandardne lähenemine. Et on mingi mu Eestiski väga hea näide, on tegelikult ansambel Toode edu aastaid tagasi, et et kuidagi oli see folkmuusika igatpidi. Selliseks meri on, meri jääb simmanimuusikaks. Ühel hetkel olid kõik ansambel setofännid. Samas oli see, et ainult ansambel setofännid ja tagantpoolt aastaid hiljem tuli mari kalkun ja Svjata Vatra ja ma mäletan, et olen, ma tegin ise raadiosaateid, tegelikult omavahel öeldes suur osa Eesti folkartisti raidürituse reisijal hüpata, saada ka selliseks mega populaarseteks, nad nägid kõvasti vaeva ja enamik neist siis kukkus sellega läbi, et kuskilt jälle nende ütleme lähenemine ei haakunud seal massimaitsega. Samas, rääkides vormelites, siis kui ma vaatan näiteks Hollywoodi selliseid Blop asteroid või ka näiteks Ameerika telesarju, siis on seal jõutud väga lähedale sellisele mitte just universaalselt toimivale vormelile, aga väga kõrge professionaalsuse tase on nii et võib öelda, et teatud asjades ei teinud iialgi midagi valesti. Noh ütleme see tehnilised asjad, kaameratöö, näitlejate professionaalsus, see, kuidas infot vaatajale anda, takse, kuidas intriigi edasi aetakse, see kõik on ju lihvitud, et tõesti kõige halvemas Hollywoodi filmis väga professionaalseks. Muidugi. Kui vaatame filmikunsti ajalugu, siis sellel hetkel tekkis kaasaegne film olles mingisugune, ütleme, 50.-te kuuekümnete kandil, sellised heade menufilmide olemus ei ole iseenesest ei muutunud, et me võime väga hästi vaadata kas või sellist Nõukogude filmi nagu armastuse tuvid, mis on tegelikult üks lemmikfilme elu toimub niux karikatuursem läbigorite kultuurse lähenemiseks Nõukogude Vene kolhoosis, aga, aga ma olen kindel, et suur osa neist, nagu öeldakse seda filmi täiesti hea meelega ta räägib kuidagi sellisest teemadest meile siiamaani, nagu mis meil siin on, pakuvad Ma võib-olla isegi muusika rohkem muutunud puht tehnilisest seisukohast lähtudes kui, kui filmikunst ja neil on kindlasti olemas mingisugused vormelid. Mina tean näiteks kunagi kuulasin BBC-st ühte saadet, et suur üks Hollywoodi filmi kirjutatud rajate käsiraamatuna Aristotelese poeetika mis on tegelikult niisugune 40 50 leheküljeline kirjatükk, mille ma omale ostsin. Emps kirjutati, millal see kirjutati väga ammu, selles suhtes. See vormel taastati mustvalgel ikkagi väga ammu. Mitu 1000 aastat tagasi. Nii et ilmselt me oleme lihtsalt sunnitud tõdema, et inimloomus ei muutu. Et umbes niimoodi ta on, vähemalt ütleme selles valdkonnas, mis puudutab meelelahutust näiteks indie-kino, nii palju kui mina, sest olen lugenud oma olemuselt on kogu aeg üks sama tehnile, ühiskond käib läbi erinevates sellistes kataclestini test, ühiskond muutub hetk, kus inimesed tahavad lõdvestuda. Siis nad nagu tahavad seda üht ja sama asja seal on üldiselt demokraatlikud. Nagu ma aru saan sind, ühiskond, mis on absoluutselt Herarhiseeritud ja struktureeritud igasuguste ministril kasti klassi baasil kõik lähedase kinno ja nutavad niimoodi, et noh nagu homset ei oleks, et et see on võib-olla see asi, et see meelelahutusäri võib-olla isegi sama Esscapis. Et kõik ümber nagu muutub ja siis me tahan kuidagi midagi vana ja head. Ja ma ei tea, kas on selline sobi väide siia kunagi ammu ma käisin ühel konverentsil, kus Jaak Johanson esitas väga huvitavat ette kanda, nimelt ta oli võtnud välja kas oli vikerraadio soovisaates need mängitud lugude listid. Ja siis tuli välja, et inimesed tegelikult küsivad ühtlasemal uusi. Ja ja kõik need lood on selline klassikaline noh, üks kask, meil kasvas õues stiilis lood sihuke vanainimese härrasmuusika ja et aastakümnete jooksul tegelikult see muusika valikkerite küsimus ei ole nagu midagi muutunud, et see on täpselt see, millega erinevaid inimesed läbi aegade soovivad, tehnilisele on. Ja see ongi seesama asi, et kuskil on mingi moment, kus kus me lülitame ennast välja ja tahame nähtavasti midagi etteaimatavat. Ja, ja võib-olla seda on kuidagi parem võrrelda seda tavalise turismina, tavalist turismi, mingi ekstreem, sellise matkamisega tavaline inimene tahab osta tuusiku, läheb kuhugi merele, määrde lamab seal liiva peale, Sist toob mingisugune ettekandjad pidevalt. Kas Coca-Colat oma kokteili ise on mingi väike hulk inimesi, kelle jaoks turism tähendab mingit eneseületamist vaeva nägema, Emmist kuskil ronimist mingite uute asjade tutvumisel tavainimene ei taha üldse mitte mingeid riske sisaldavaid etud, tahab lihtsalt lebada ja nautida ja see on selle eest maksab, teab, milles ta maksab ja seda ei saa, sest on väga rahulolematu. Aga see on siis hea koht, kus kuulata nüüd muusikat, mida tavalised inimesed heaks ei ole kiitnud ja mängime nüüd Miina kohvitassi lugu. See muusikapala jäi Eesti laulu esimese poolfinaali seitsmendal veebruaril viimaseks. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios, saatejuht Urve Eslas ja etnoloog Aimar Ventsel. Kuulasime just Miina kohvitassi lugu, mis siis telefoni algatusel toimunud Eesti laulu esimese poolfinaali just väga hästi esinenud, jäädes viimaseks. Ja see tekitab ka küsimused, nii-öelda, mis on siis popkultuur või mis on elitaarne, kas see, mis pall nendele ei meeldi, on automaatselt elitaarne või on see lihtsalt kehve ja kas need kategooriad võivad ajas muutuda, et praegu me hindame ju klassikalist muusikat möödunud aegadel kirjutatud heliloomingut automaatselt süvakultuuriks, aga kas sa seda ka tol ajal oli ja ilmselt sama küsimuse võib esitada ka muude kultuurialade kohta. Ütleksin kahe tsitaadiga, üks tsitaat on Anne veskilt, see oli mingi paar aastat tagasi siis kui see Malcolm Lincoln võitis Eesti laulu ja minu arust see oli aktuaalses kaameras, küsiti, mis ta arvab ja tema ütles, sellised suhteliselt. Suhtles halvas tujus olles selle kogu selle võistluse kohta, et see ei ole üldse estraadilaule, konkurss, mingi alternatiivmuusika konkurss, teine, ütles president Toomas Hendrik Ilves kunagi aastaid tagasi Tallinn Music Weeki avades välisdelegaatidele seemist. Teie meelest on alternatiivmuusikat, see on siin eestist tavaline popmuusika, et seal ongi kategooriad. Kategooriad, muutuvad, kategooriad muutuvad üldse asjade vastu võtta on tegelikult ka sellisel riigi või rahvuslikul baasil erinev, et minu meelest, kui kuulata ütleme, sellist popmuusikat kui sellist. Ma tean, et Urve on selline suur briti kultuuri fänn, et kui võrdleme sellist tavalist raadioformaat, Eesti muusika on ka palju rohkem kiiksuga. Ja siin Eestis tänu erinevatele bakteritele. Siin popmuusika valdkonda läinud palju rohkem sellest eesrindlikud muusikat kui mõningates teistes riikides. Ja ka saladus Briti selline meistri autoraadio popp. See lihtsalt on niimoodi. Ja siis vastavalt sellele hakkavad inimesed ka hääletama nende asjade poolt see, et mingid asjad ütleme, kas muutvad triviaalselt litaarseks, vastupidi see on ka asjade kulg. Ma ei oska ütelda Mozarti klassikalise muusika kohta niimoodi öelda, et Mozart oli omal ajal selline. Ma ei tea meelelahutusmuusika süvamuusika aga seal on võib-olla pärinevad faktorid. Üks asi on tegelikult selles, et selline et keegi nagu ütelda, et see on klassikaline süvamuusika. Teine asi on võib-olla selle esitamise viis, et põhimõtteliselt ütlema. Popmuusika kõige odavam esitamisviis on see, et tuleb sisse artist, tal on seal kuskil mälupulga peal lugu, ta lükkab selles kuhugi võimendus ja laulavad lood maha, mida me kõik oleme näinud ja kuulnud ja seal erinev. Selleks, et Mozartit on seal vaja tegelikult tuua kohale orkester ja sul on vaja saali ja kõik edasi ajab hinnad üles, tekitab asjale sellise leid elitaarse juurde. No aga kas Mozartit võiks mälupulga pealt lasta? Kas sa kujutad ette, et sa lähed näiteks mingile peole kee mälupulga peale laskma Mozartit ja sa naudid seal läheduses mõõta ausalt juhul kui see oleks mingi lühikese jupiga mingisuguse ürituse kuskil noh, sihukse maha. Aga see kuuladele, moodsate mingisugust pikka teost mälupulgale ja sealsamas vastuvõtmisel esitamise moodused on teised seeerreflekteerub siis sinna skaalal ja tekitab sinna juurde sellise elitaarse Rohkem vaeva nähakse mingisuguse asja loomisel esitamisel, seda varem ta on nii. Ja seda ka, et mida rohkem ma ei saanud ütelda, kõik need inimesed, kes need esid, nemad lõpuks ütleme poplaule, et need lood on tehtud kellegi üle käe. Põhimõtteliselt suur pop osutusentika üritab teha head lugu, sest nad teavad ka väga hästi, olles teinud sadu lugusid, mis seal floppinud. Et nad teavad väga hästi, et ei ole garantii, lugu läbi läheb. Aga kui nüüd kuulata neid popmuusikaprodutsente, nemad teavad kindlasti, mis see vormel on, erinevad need väga hästi, kus teine inimene valesti, miks ta nüüd läbi kukub. Aga seal on garantii, et nad Isalat edukad. Teeks sellise mõtteeksperimendi muusikaga on see keerulisem, sest nagu sa ütlesid, seal sõltub väga palju ka esitaja karismast. Ja seda alati paika panna ei saa. Aga oletame, et näiteks kukuks kokku Eesti pealt kolm, neli väga head kirjanikku, kellest üks näiteks on suurepärase huumorimeelega, teine on tohutute teadmistega. Samas on väga süstemaatilise põhjaliku lähenemisega ja nii edasi, paneks nad ühte tuppa kinni näiteks kuuks ajaks ja kas sellest tuleks siis raamat, mis oleks kõige parem raamat? Mina ütleks niimoodi, et sellest võib tulla raamat, aga mis garanteerib, siis tuleb Eesti kõige edukam raamatut seal õnge natuke väike, sihuke. Asi sõltub ka kolm vägivallatunnustega laipa tuli. Seda ennekõike ma olen olnud, ütleme selliseid, mitte päris kinnises ruumis, sellist ekspeditsioonile, mis on teatud mõttes väga kinnine psüühiline ruum, kus on väga väikese grupi inimeste koguaeg koos niimoodi pikalt aega koos ja on olnud momente, kus asi vähemalt laipa ei läinud. Et see asi võib kõigepealt juhtuda, aga, aga teine asi on tegelikult niimoodi Kirjanike koha pealt, seda ei tea, aga ma arvan, see mudel toimib. Kui sa lihtsalt istud maha, et nüüd ma hakkan midagi raha tegema siis väga harva saab sellest asjast mingisugune edukas ette võtta ja see on ka muusikas niimoodi, inimene peab tegelikult natuke uskuma sellesse, mida ta teeb ja nägema selles asjas ainult mõte, et ma tean eestis mõningaid bände, kus tulid hoopis teise valdkonna inimesed kokku. Ja ütlesin. Tead, ma olen eluaeg muusikat enda jaoks raha teenima hakata, et kuule, teeme siukse popbändi, hetkel saame umbes uueks Tanel Padar, eks tegidki, tegid ja minu teada neist bändidest ei ole nagu suurt midagi saanud. Tegid oma kaks, kolm raadiohiti ära, aga tänapäeval ei tea enam mitte keegi. Et see oli täpselt selline puhtraha peal, ütleme finantskaalutlustel motiveeritud ettevõtmine, kus inimesed võtsid täpselt needsamad popvormelid. Tahe, Padariini vastun, kui ta on aga võitmetada, teadnud iirlased ütelda on London vist on, aga ta usub sellesse, mida ta teeb ja see on tema loomingus laval olemisest läbi näha ja selle tõttu tulevad inimesed. Ta kogub populaarsust. Noh, rahategemise näiteid võib tuua ju kirjandusest veel, et iga kord, kui mingisugune popp asi tuleb, olgu selleks siis Harry Potter või nüüd siis 50 halli varjundit, ilmub sellele kohe rahvusvahelisele raamatuturule ju ka palju kloone. Eks mõned neist nagu midagi saavutavad kaaslast, fännid tahavad, eks lisa ja midagi ostavad, aga põhimõtteliselt midagi suurt ja originaalset ja mingisuguseid megahitte neist ei kasva välja jätta 50 halli varjundit ise, mis ise on tegelikult ühe megahitti kloon, nimelt siis videviku sarja. Ja see on sama asi, et ta just need on, erinevatel maadel on tulnud olnud moeks teha mingi hästi menukale aastakümneid tagasi tehtud filmi teine osa. Ja need filmid väga tihti ei Sauderlist, edu Venemaal nüüd vahepeal tegelen sellega kõvasti. Sedasama sarise. Hüva leili, mis seal mingi 70 aastat Nõukogude film, mida sarjaga film ka tehti vist üle-eelmine aasta midagi sellist endale osa kaks seal veel tehti kõik filmid nagu pahad, aga teist korda ma ei viitsinud vaadata. Võrdleme seda hüva leili, käiatakse ceterlase kogu endise Nõukogude liidus 31. detsembril igal pool. Et lähedaste sama 50 varjud, mis on ka mõjutusi saanud mingisugusest eelnevast sarjast, seal on mingisugune see kirjutaja peab olema ka oma mingi selline usk, asjasse, mingi kiiks, näiteks väga kirjanik, tema nimi on Richard hokinsandamist, kirjutas need sellises suhteliselt käterlikke mao istlike trovskistlikes kinned, raamatuid. Võttis šnitti väga palju sellisest suhteliselt juustusest teismelise kirjanikust Richard Allan, kes kirjutas omal ajal praad magus paikas, kine mozz. Aga ta lisas sinna oma mingi sellise idiootliku seksi, Moismi mingid asjad, mis tegid raamatu piisavalt teistsuguseks ja ja enn-näe ühel hetkel siis hakkasid needsamad skin häiri lugema neid samu raamatuid, kuigi nad olid hoopis mingisuguse teise kategooria teise, sellise isegi žanri looming. Et seal on täpselt tunda, et sedasama et seal on see mingisugune autori, mina ka sees, Usakad täpselt siukest kopib eesti keelde asju tegema. Peeter ütles, et laias mõttes ongi kuidagi nimetada ei pruugi nagu töötama hakata. Mina näiteks investeeriks sellistesse masinatesse koopiatesse. Veel üks huvitav nähtusi tähendab filmimaailmas võt raamatute osas me ei teagi, aga filmimaailmas on ju Vii meigid ammu tehtud filmide taas tehtud versioonid. Huvitav, kas Eestis ka midagi jõutakse selleni, et tehakse kevadest uus variante, kas kõik on tänapäeva oludesse üle kantud? Huvitav on, justkui sa ütlesid seda mu pühadeks peast ei või, siis on tegemist märgilise filmiga. Aga miks ka mitte? Aga seal on jälle see, et ma arvan, et seal on täpselt 150 50 võimalustatest lingvistid olen minagi ja sõnasas võimalus sa 50 50, et tuleb midagi sõltub, kuidas seda asja tehakse. Neid asju on ju tehtud ka minu arust palju rohkem diaatrima maailmas, kus filmimaailmas näiteks meil paar aastat Jakuutias, mis on Venemaa Kaug-Ida ja ma läksin teatrisse, kus üks jakuudi teatri, lavastaja, šeik spirist, sellise jakuudikeelse Aafrika kultuuril põhineva näitemängu, mis väga lahe. Aga ma, ja kui sellest teha mingi skatercilm, inimene mingis geid, kultuuril põhinev asi. Samas Hamletist sõltub, tegime saate, mäletan kunagi aastaid tagasi oli Romeo Juulias tehtimegi filmi Leonardo DiCaprio, minul see film küll kuidagi väga osavalt kasutada. Mina kuulun S-i kontseptsiooni, sa lähed ja vaatad. Ja tegelikult see co2 räägivad striimides, et see annab selle asjal nagu veel rohtudest kuuldes faktorit juurde. Kuulame vahepeal veel ühe muusikapala ära ja jätkame ikkagi Eesti laulu vähem õnnelikke esitajatega. Ja nüüd kõlab siis eesti laulud teisel poolfinaali 14. veebruaril viimaseks jäänud pala kuum, mille esitavad taimi Figherinkianis. Jätkub kultuurisaade vasar stuudios saatejuhtidena Urve Eslas ja Peeter Helme ning külalisena etnoloog Aimar Ventsel. Aimar, aga kuna sa oled etnoloog, siis sul on ilmselt jäänud oma reisidelt uurimisekspeditsioonidel kõrvaga erisus kuidas ruumiliselt erinevates piirkondades erineb see, mis inimesi nii palju käivitab, et sellest tõepoolest popp lugu saab, või bot, raamat, võiki film. Kas siin on seos näiteks ka sellega, kuidas mida inimesed soovivad, mida nad tahavad, näiteks kas see ka vastu muinasjuttudes? Sest need on ju tavaliselt arvatakse just nimelt sellised tekstid, kus sellised inimese kõige sügavamad soovid justkui kajastuks. Ma olen kõige anum parim muinasjutule ekspert. Aga ma ütleks sellist asja, et muinasjutus kajastuvad väga paljud asjad. On olemas täiesti erinevaid teooriaid, üks triks teooriaid, muinasjutud on nii-öelda selline laste õpetamise vorm, kus läbi lugude, lasteaia õpetatakse siis tegelikult kehtivaid norme. Ja eriti läbi selliste negatiivsete võldist ulakate esinejate lugudes, inimene, kes teeb kogu aeg midagi valesti selle läbi, siis nagu õpetaks lastele neidsamu norme, mida ei tohi nagu teha. Või kuidas peaks siis nii-öelda õieti käituma vastavalt sellele ühiskonna normidele. Ja muinasjutud. Iseenesest selline huvitav žanr, et lende selline aktuaalsus minu arust on kohanenud, tõuseb ja langeb ja muutub, sest üks asi on ka selles, et, et mingit pidi see ühiskonnanormid muutuvad. Ja üks muinasjutt funktsioonika räägime lastele, mina niimoodi pidevalt räägin näiteks Punamütsikest. See on niisugune standardlugu, mis läheb kõikidele lastele teatud vanuses väga hästi peale, mis õudselt meeldib. Mina olen nõus neli korda järjest kuulama. Et aga samas on mingid muinasjutud, mees kaotad oma sellise rahvaliku aktuaalsed ja muutodellitaarseteks samas samas ajaloos väga palju nähtusi odaval juhuseid, kus muinasjutud siis nagu ütleme üldsegi rahva suuline pärimus tõstetud antakse, siis sihikindla poliitika tulemusena tõstetakse jälle kilbile ja ta saab jälle selle rahva identiteedi üks väljund. Ja see, ütleme, selle vaimse pärandiga ongi lugu, et ükskõik kus maailma otsa, ükskõik kus me ei lähe mingi sellise rahvagrupi juurde, kes väidab, nende kultuur on kadunud. Ja et tuleb minna nõusega vana kultuurile tagasi. Vaat üks asi, kus Probomissile lähedase materiaalne kultuur, et keegi ei ole nõus põhimõtteliselt nutitelefone ja arvuteid ja autosile neid hülgama ja õmmelda mingid moeriietest loobuma selle tõttu, et jälle traditsiooniliselt välja näha ütleme, skandinaavia saamidest saami rahvarõivaste kandmisega igapäevased, absoluutne erand, mitte reegel aga just vaimne kultuur, et sellega annab nagu mängida ja see nõue on niivõrd palju elukvaliteedilisi kompromisse mistõttu ta võib ootamatult jälle muutuda ühel hetkel aktuaalseks laiatarbe nii-öelda kaubaks võib öelda midagi nagu halba. Näide ongi näiteks iiri kultuur ja ütlemise GG iiri kultuur sugulaste oma sugulase var kolleegi teinud sellel teemal uurimistöid. No põhimõtteliselt kiilikeelne kultuur oli ju välja suremise ääre peale, siis ilmusid välja aktivistid ja need tudengid hakkasid siis keeli, kultuure propageerima, lõid oma keeli, kultuuri propageerivad, kasutavad arendavad seltsid ja enn-näe. Ühel hetkel oligi olemas suur hulk inimesi, kes rääkisid lastele keeli, keelseid muinasjutte ja pidas väga oluliseks. Et see on, noh. Ma ei tea, kas ma vastasin sellele asjale kuigivõrd. Ja ostsid küll, ma tahtsin veel natukene edasi urgitseda ei saa vastu, ei oleks kuhu ma tahtsin jõuda, mis enam-vähem mingisugused sellised üsna universaalsed teemad mis inimesi vaimustama panevad, sest kui me vaatame kas või sellist populaarseks saanud kirjandust näiteks kasvõi sedasama 50 halli varjundi nii-öelda eelversiooni, siis videvik, siis seal võib näha just nimelt sellise muinasjutuga üsna palju sarnasust. Just seepärast, et sellised inimesed käivitavad teemad nagu igavese elu võimalikkus armastuse, igavese armastuse võimalikkus ja, ja, või, või et jälle väga selgelt muinasjutust, eks, et naisuke kaunis prints kõrgele kaugel armub lihtsasse taluneiusse. Justkui peaaegu eks, et mingisugused sellised vormeli, mis tulevad kusagilt muinasjutumaailmast. Jah, ma olen sellega täiesti nõus. Kui me just minu arust filmis on see, et mis teeb filme edukaks, siis väga lihtsalt selline sama lugu, kus mingi rikas armub vaesesse ja siis nad saavad õnnelikuks ja elavad siiamaani pojad ära surnud ei ole. Et Salise hiiu grandiga film. Sa ütled see, nad kõik ilmselt. Mul on juhi ukrandiga film, mis mulle praegu meelde ei tule, kus ta mängib mingit sellist tüüpi ja siis lugesin hilja peale ja, ja neid on natuke veel, neid filme võiks nagu ühe vormeli peale. Kusjuures nii-öelda päris ühiskonnas on see tõenäoliselt siuksesse juhtum ligilähedane nullile, eks ju. Aga inimesed tahavad näha ja, ja miks ka mitte nähtustel tuleb ikkagi sama eneseidentifitseerimise momenti juurde. Tahan või ei taha, mina vaatan kohati filmi nagu selle, et noh, olen sihuke lahe kauboi või selline laev, tüüp, luuserist õpetaja, kellesse miljonär nüüd armuga, siis ma saan omale pärast seda suure lossi ja võid, helikopter. Noh, nii palju filmi tegemise kunst ikkagi edasi läinud, peet, olgu siis ütles, et, et nüüd nüansse tuuakse nii osavalt sisse, ta ujub nagu veenvalt ja mida parem see film on sööda ja rohkem ei ole võimalust ennast industriaalsest välja lülitada. Ja muusika koha pealt, vot minu meelest lääne popmuusika on kohati isegi mitte standartne. Kui nüüd vaadata Araabia popmuusikat, siis 99,9 protsenti araabia muusikast on nii või teisiti tehtud sellisena Habiibi piiblil samas lähedale ja mõtteliselt laulud armastusest. Paljudel teistel rahvastel ka läbiv teema, dominantne teema popmuusikas armastus, et tegelikult meil on neid armastuslugusid, kunagi pole nii palju selles mõttes, et nad on olemas, aga nad ei ole, enamik domineerivad. Aga samas jah, mis ma tahan sellega ütelda, on see, et hoolimata sellest, et meile tundub, et see lääne popmuusika igal pool domineerib, aga siis ütleme, mitte inglisekeelses popmuusika ütleme, mitte inglise popmuusikas, mida kuulavad ka ütleme need inimesed, kes kuulavad Inglise popmuusikat väljaspool siis Euroopa ruume on armastus siiamaani väga oluline. Ja inimesed võivad lugusid, kuulati pisarad silmis ja pärast kuskil araabiamaal võtavad oma automaadi, lähed siis sõdima, lasevad kõik need inimesed maha ja seal võib olla sama lugu kuulanud või sa lähed sinna lihtsalt, mängib tegelikult nagu samadele sellistele ütleme esmastele ma tahaks sulle primitiivselt esmastele sellistele emotsioonidele. Kas see võikski olla nagu fookus, mille ümber üldse popkultuur keerleb, et ta mängib esmastele vajadustele, funktsioonidele, maistingutele? Selleks ajaks on asjaga ühiskaudu, peaks selle pika loengu sel teemal. Aga ma arvan, et jah, et ta mängib minuga mingitele sellistele kõige dominantsematele emotsioonidele ja mida rohkem inimeste puhul suhtlemise nupule vajutatakse, siis seda kuulsamaks see teos muusikad, jossa. Tuur näiteks seal euro Eurovisiooni, Eesti laulul oli ka mingi lugu, kus nad seal torupilliga tegid? Ma ei mäleta, minu lauludest on kuhugi jõudnud. Aga minust ei ole nagu üldse täitsa üldse sihuke tobe. Aga just see, et keegi tuleb nüüd üldse selline lavale selle sellises kombinatsioonis. Võtame rahvamuusika ja teeme sellist estraadiversiooni, ei taha sellega minna eurovisioonile. Et juba see mõte näitab, et kuskil on mingi selline barjäär ületatud ja. Eestlane olemine on mingi kombinatsioon traditsioonist ja modernsest kusjuures vahepeal oli see traditsioon oli ikkagi täiesti selline kitsalt piiritletud seal isegi Viljandi folk, kuhu ma läksin, ostsin pileti elektrooniliselt folgil nagu välja, siis jätsime kogu selle valdkonna nagu selja taha. Ma arvan, et seal on selline väga minu jaoks positiivne muutus, toimub. Aitäh, see on väga ilus mõte, millega lõpetada, et me oleme jõudnud mingisugusesse punkti, kus me suudame olla korraga nii moodsat kui ka traditsioonidest kinni hoida. Suur tänu, Aimar Ventsel, Urve Eslas, Peeter Helme ja sellega lõpeb sellel nädalavasar ja jätame lõppu veel mängima, samuti ühe Eesti laulul veidikene nõrgalt esinenud muusikapala nimelt siis Eesti laulu esimese poolfinaali seitsmendal veebruaril kaheksanda koha saanud Ljuustockingi loo, kordumatu, siin traditsioonidega väga palju pistmist ei ole, aga selle eest, keda huvitav vaadata selle lavaliste esinemist, siis laval karglevate kassideks, kostümeeritud kodanikud, nii et ka see on vaatamist väärt. Ja kes soovib hoopiski lisa meie võib-olla veidi kerglaselt arutelule, siis esmaspäevases plekktrummis ETV2s vestleb Joonas Hellerma, Marju Lepajõega humanitaaria rollist tõlkimisest ja klassikutest, nii et võib-olla veidikene tõsisem teema siis.