Tere vard, Bildest diplomaadist ja silmapaistvast kirjanikust räägime nüüd algavas keelesaates ja põhjuseid on selleks mitu. Esiteks tähistame neljandal märtsil Eduard Vilde 100 viiekümnendat sünniaastapäeva ja teiseks on kuhjaga põhjusi rääkida Eduard Vildest ja tema eesti keelest ja kuidas ja missuguseid keelelisi vahendeid kasutades Eduard Vilde oma surematut kirjanduslikud tüübid lõi ja räägime ka keeleuuendusest ja keelevaidlustest ja keelepoliitikast ja paljust muust. Vaadates on täna külas luuletaja, tõlkija ja kirjandusteadlane Liivia Viitolk, kes 2013. aasta aprillis pälvis Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna oma monograafia Eduard Vilde eest. Tere. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja kui ma ütlesin, et üks ajend saadet teha on Eduard Vilde eelseisva ümmargune sünniaasta päev siis Liivia Viitor, kas, kas pole see tegelikult patuasi, et sellisest suurest sõnameistrist ja sõna otseses mõttes sõnameistrist tuleb meil meelde rääkida üksnes tema sünniaastapäevaga seoses? Loomulikult, et Vildest võiks rääkida ju aasta ringi. Väga mitmed inimesed on mulle öelnud, et miks ei kuulutata tatud välja Vilde aastat sarnaselt Kreutzwaldi aastaga? Vilde oleks seda igati väärt olnud, sest nii mahukat pärandit nagu tema ei ole mitte üks teine eesti kirjanik eesti rahvale jätnud. Ja miks me temast siis ka täna siin saates räägime? On ju Vilde keel? Vilde ladus lause, Vilde võrratu jutustamisoskus ja Vildet võiks olla palju rohkem kooliprogrammis, sest see eesti keel, mida tema tarvitas, pakub huvi ühelt poolt keele ajalooliselt, aga teiselt poolt, see on ka väga kaasaegne, sest ta ju revideeris oma kogutud teosed 12 aasta jooksul 1920.-test siis kuni oma surmani. 33 köidet on tal kogutud teoseid. Aga kas oskame nüüd nüüd suhtuda Vildesse? Mulle tundub, et, et ei oska, et üks on see, mis kohe tuleb meelde, on külmale maale ja ajalooline triloogia ja kriitiline realism ja siis on see nalja, Vilde pisuhänd. Aga me ei oska nagu Vilde suurust ei oska Vildet hinnata, tegelikult kestan. Kõigepealt see on täiesti õige, sellepärast et Vildega Ma ei ole tegeldud süstemaatiliselt. Ütleme uuest ajast alates päris kindlasti. Ja kooliprogrammid olid enne uue aja kut Eesti taasiseseisvumist ka niisugused. Et võib-olla seal on seda kohustuslikust olnud liiga palju. Et see oli nagu omal ajal, võib-olla 1900 kuuekümnendatel oli Vilde muuseumis niisugune radamis, juhatas Mahtra sõja ühest stseeni juurest teise juurde ja ükski külastaja ei tohtinud kõrvale kalduda ja kes kaldus selle, pidid järelvaataja tädid tagasi juhatama õigele reale ette. See oli kuidagi liiga jäik. Ja üldse niisugune, et püüti luua sellist sotsialismiajamudelit Vildest. Aga kui see läbi kukkus, siis valitses ja mõnda aega nõutus. Mida teha Vildega ja seda Vilde, niisugust ühiskondlikku aktiivsust, mis oli ikkagi Eesti rahva kaitseks, ükskõik mis ajastu ka oli. Et see nagu unustati äkitselt ära, Vilde vajus unarusse. Aga ka kooliprogrammidele on siin oma osa selle tõttu, et uued programmi tegijad, õppekava koostajad. Et ma ei ole siiani aru saanud, miks jäeti välja Mahtra sõda, mis on nagu vabatahtlikuna koolides ja mis õpilastele tegelikult meeldib. Mina olen läbi teinud katsemeetodi ja õpilased on kirjutanud referaate ja nad on öelnud, et nad poleks iial varem teadnud, et see on nii huvitav. Jaa, jaa, põnev teos. Ja pealegi Vilde teosed sisaldavad ju kõika teatri elemente. Et kuna ma olen sattunud juba muuseumis töötamise ajast niisugusele huvitavale üritusele, nagu on Vilde nimeline kirjandite konkurss Mustamäe koolide lastele mida siis toimetab ja teeb siis Arte gümnaasium, siis seal on igal aastal väikesed teatri sketšid, see on iga kord erinevad ja eesti keele õpetajad mõtlevad neid välja Arte Gümnaasiumi omad, just et kuidas siis õpilased saaksid mingisuguses rollis seda Vilde aegset keelt kõnelda või siis neid situatsioone kuidagi tänapäevaselt esitada. Aga ma olen tähele pannud, et see pakub tohutut lõbu ja tohutult suurt huvi, et sellele elatakse kaasa ja sellised momendid, et niisugune teatraliseeritud Vilde, no minu meelest seda võiksid kõik koolid kuidagi rakendada, et Vilde oli niisugune esimene või linnaelu näitekirjanik, ütleme ja, ja tõesti väga heade näidendite autor ja igas tema teoses on sees mingi lavaline stseen. Aga seda on üks, mida võiks koolis õpetada ja mida võiks täiskasvanud ka lugeda, praegu? Niisama, ilma ilma kooli sundused. Ja muidugi, sest seal on ju dokumentaalset materjali, et Vilde küll redigeerimise ajal Dali kõrvaldanud osa dokumentaal, sest materjalist, et väga palju oli olnud joonealuseid ja see oli sihiteadlik, see oli esimene Eesti niisugune tõeline dokumentaal on, kuhu oli lülitatud sisse õiged nimed Mahtra sõjas osalenutest ja olid lülitatud sisse ka kõik need dokumentide nimetused, talurahvaseadused, tõlkimise lugu ja vaat see tõlkimise lugu, et see jäi nagu Vildet vaevama. Et Eesti inimene ei saanud ju kooliharidust piisavalt ja kuidas ikka oli võimalik, et ühte seadust tõlgiti niivõrd kaua ja talurahvas pidi ise näpp õieli, uurima, mis seal täpselt öeldud on, et see võiks pakkuda, aga tänapäeval huvi, kui me siin juba kõike loeme inglise keeles ja, ja varsti võib-olla ka raamatuid loeme inglise keeles. Aga võib-olla ongi nii, et Vilde sõnavara on nii korralik, et me ei saa enam sellest hästi aru. Vilde sõnavara on tõesti väga rikkalik ja just need uued sõnad, mis ta kasutusele võttis ja viidemanist üles nopitud, vanad sõnad oma ema käest kuuldud. See oli siis ilmselt Simuna aia Laekvere ja Väike-Maarjas kõneldav murrak, ET seda kõike jah, ta kasutas väga-väga õigetes kohtades. Ja Need, nagu on sellised väikesed tulerauad, kui seda loed, siis mõtled ahhaa, et see on nagu see säde, mis selle dialoogi või selle lõigu jälle käivitab. Et selles suhtes jah, et, et niivõrd rolli elavat sisse elavat kirjanikku on ka raske leida. Keele pärast peaks muidugi lugema ka iga eestlane võiks ta kasvõi 24. veebruaril jal luge Ta mõnda eesti klassikut või eelseisval emakeelepäeval või eelseisval emakeelepäeval jah, et ma ei tea, siin meil oli ka Eestis vahepeal väga moes ette, mis õhtul, et ma tean, et Lääne-Euroopas on need väga moes sellised, et loetakse ette ja kuulatakse ja ja siis lahkutakse sellise õndsa tundega, et ollakse osa saanud avast keelest elavast kirjaniku keelest. Aga tegelikult tuleme nüüd päris algusesse tagasi, sest kui me räägime Eduard Vildest ja eesti keelest, siis peab üldse rääkima, kuidas ta eesti keeles kirjutama hakkas. Sest kõigepealt ta ju kodune keel oli küll tal eesti keel, aga ta õppis saksakeelses koolis. Vilde astus 10 aastaselt Saksa kreiskooli, sest see oli tema vanemate tungiv soov. Ta ei läinud Rakverre õppima, vaid just nimelt Tallinnas. Tallinnas oli ees tema tädipoeg Eduard Bornhöhe. Ja teati, et Tallinna saksa kreiskool annab hea hariduse, selle haridusega oli võimalik elus edasi liikuda. Et seda just pidasidki meeles nii Vilde ema kui ka Vilde tädi May pruunberg. No enne seda, kui Vilde siin ja ega sinna sissesaamine ei olnud kerge, pidi Vilde läbima veel ühe niisuguse väikese viitingi erakooli, sest et esimesel aastal tal ei õnnestunud saksa kreiskooli sisse saada, aga teisel aastal läks see korda ja seal olid väga head saksa keeleõpetajad. Üks oli keegi härra Jaanents, kes õpetas nii Bornhöhe, et kui ka Vildet porno 11 vähem, Vildet rohkem. Ja põhimõtteliselt sealt lahkusid kakskeelsed õpilased. Nii et sellest saksa kreiskooli ajast ongi Vildel see saksa keeles kirjutamine saksa keeles vestlemine, mis tal täiesti vabalt käes oli. No eks ta ju kirjutas, kõnelemata sellest, et ta tõlkis ise oma jutte saksa keelde. Ta ju ka kirjutas osa asju saksa keeles. Ja tol ajal, kui koolis käidi, siis tänava peal eesti keelt ei räägitud, sest siis vaadati üle õla, et need on matsid, kes eesti keelt räägivad. Ja nii ka Vilde koos oma õega, kes ka Tallinnasse kooli tuli, tütarlastekooli, et nemad siis rääkisid ka omavahel saksa keelt. Aga mingil hetkel murde-eas hakkas kogu see saksa keele asi Vildet häirima. Ja siis oligi see kalevipoeg kaenla all koolitulek, et natukene ärritada sihiteadlikult seda suurt saksa kultust, saksa vaimuelu süstimist eesti õpilastesse. Et meil oli ju ka epos, et miks me ainult Niibe Lunge pidime siis õppima. Vilde, sa isegi hakkama sellega, et ühes kirjandis tegi nii pelungid täiesti maani maha, mida ta hilisemas elus virulasse tööle tulles küll ta õiendas selle vea, nii pelungid siiski oli. Ahjaa, eepos, aga jah, et selles suhtes tuleb, tuleb teda kiita, et ta võttis selle teema uuesti ette. Kuid Vilde siiski tekkis niisugune konfliktne situatsioon ja see arenes edasi. Üks põhjus oli ka see, et vanemaid ei olnud linnas, ta elas seal täiesti omapäi ja viie-kuueteistaastane noormees omapäi elades võib, ei tea kooli suhtes siis mõelda, lõpuks ei lähegi kooli, mida ka juhtus. Nii et, et see Ameerikasse põgenemine, see mõte, see laevapoisiks hakkamine, see oli nagu viimane väljapääs ja siis oli ka koolist väljaviskamine. Nii et, et haridustee jäi pooleli, sest ema ei tulnud paluma. Vilde ema ei palunud iialgi saksu. Ka oma kodumõisates läksid alati õigust nõudma ja kunagi ei palunud midagi. Nii et, et Vildel tuli lahkuda ja tuli siis tulla tagasi karjakülamõisasse, kus siis elasid tema vanemad. Ja seal õppis ta siis isa kõrvalt Eesti ajaleht Tiit, lugedes ootamatult ära eesti ortograafia. Lihtsalt nii, et avastas, et ta oskab eesti keeles kirjutada ja sellega seoses see oli ilmselt niisugune innustav ja lennukas tunne, et ta kirjutas juba kohe sellel koolikuulist äratuleku järgsel suvel 1882 niisuguse tõelise põnevusjutu kurjal teel. Ja 1883 sündistis musta mantliga mees, nii et need olid sellisest esimesest äratundmisest eesti keele osas sündinud tööd. Sama tegi ju ka Bornhöhe. Aga Bon ühel ei vedanud korrektoritega, kes jätsid väga palju vigu sisse ja ega tollased korrektorid ei olnud mingid eesti keele oskajad ega eesti keele ettevalmistusega, vaid mõned tegid ise vigu juurde. Nii et pornoöö oli väga suures ahastuses, kui, kui tema esimesed asjad ilmusid. Ja muidugi sellest oli vähe, kuigi see tähendas seda oma eesti keelt edasi, ta läks ju tööle, ajalehte, virulane just tänu sellele, et ta oli need põnevusjutud kirjutanud võeti ta siis tööle Jaak Järve ajalehe toimetusse ja seal tuli tal ikkagi hakata eesti keeles kirjutama, tõlkima, joonealuseid tegema. Seal ta tegi väga-väga ränka tööd, ausalt öeldes ühe noore ajalehemehe kohta. Aga kui need esimesed põnevusjutud tegelikult, kuigi see keel oli väga lihtne, aga see keel oli ikkagi mõjus ja kui me seda musta mantliga meest mõtleme, kuidas see algab. Et raske käsi pandi tema õlale ja madal hääl ütles, teie olete mõrtsukas, missa põnevam olla selline algus. No just nimelt lühike, selge, just niheldrigeeriv, lühike ja lööv, algus ja lugejat ligi meelitav. Aga, ja see lugu ei jõudnud sugugi kohe trüki, nagu ikka need need tollased olud olid ja mis oli huvitav, et see oli ka minu alles hiljutine avastus, et Tallinnas oli ainult üks eesti keel ja Eesti raamatukaupmees ja see oli see sama August Busch, kellest sai hiljem Vilde sõber ja kes võttis Vilde tööle pärast Narvast ära tulekut Eesti Postimehe toimetusse. Ja Ma see august Bush oli väga hinnatud, sest jällegi, et kui Tallinnasse eesti keel ei kõlanud, siis minu teada oli pikal tänaval see Bushi raamatuäri ja sinna tulid kõik sellised eesti keelehuvilised ja eesti kultuurihuvilised noormehed kui, nagu seesama härra Vahtrik, kellega Vilde suhtles hilisemas elus väga palju, kellest sai ka Vilde kirjastajad, seal ta tutvuski näiteks vahtrikuga ja paljude teistega, et see oli jälle niisugune kogunemiskoht. Kunagi võiks keegi uurida seda, seda eesti keele levikut Tallinna linnas, et see on üks ääretult huvitav teema. Kuidas see oli sajand lõpul ja milliseks ta hakkas kujunema sajandi alguses, sest teataja ajaleht Teataja, mis asus siis ütleme, praeguse Kirjanike maja vastas sealsamas poolel teel mäkke Vilde ausamba juurde. Selles Tjaatajas olin ju ka eesti seltskond, kes seal käis ja see loodigi just nimelt keset linna pärast linnas räägiti ainult saksa keelt ja äkki ilmus keset Tallinna linnainimesi, kes tekitasid selle eesti keele kõla. Sellest on väga ilusasti kirjutanud Eduard Virgo. Et kuidas, missuguse sellise helide omavahelise lõikumise ja põimumise tekitas uue keele kõlatulek. Ja see oli muidugi Pätsi taotlus, päts oli ikkagi ajalehe peatoimetaja ja miks päts sai peatoimetajaks ajalehe loomiseni? Ta oli ikkagi Vilde oma, oli see, et Vilde oli küllalt halvas kirjas oma selliste väljaütlemiste ja oma liiga aktiivse, võib-olla niisuguse eesti talurahva poole hoidmise mentaliteedi pärast, sakstevastasuse pärast. Aga päts oli tõlkinud ära vahetult enne Ta asutamist 1901 Eesti talurahvaseaduse eesti keelde. Ja vot see oli, nagu kirjutab Eduard Virgo, see, mistõttu rahvas vaatas tohutus vaimustuses Pätsi pole alt üles. Et lõpuks ometi oli keegi, kes tõi selle seaduse täies niisuguses eesti keele ilus ja olemises siis rahva ette. Et see sai määravaks. Ja võib-olla ma olen mõelnud, et miks Vildele mõjus just see talurahvaseaduse tõlkimata jätmine Mahtra sõjas, et Mahtra sõda hakkas Kaju Pätsi ajalehe joone all ilmuma. Et see oli see teemade lõikumine, et päts, kes oli ära tõlkinud talurahvaseaduse ja Mahtra sõjaaeg kui talurahvas ei saanud aru üldse ja giidi vaevunudki isegi matsirahvale seletama. Mis on teie õigus. Et, et see, see oli oluline. Aga muidugi, et teataja oli Novaatorlik, teatajasse kutsuti tööle ju. Johannes Voldemar Veski ja veski oli ju väga tugev keelemees ja sealt tulid see niisugune Teataja uus eesti keel. See oli jälle täiesti teistmoodi ja Vilde nautis seal töötamist, no niikaua, kui tekkisid need linnavalimised ja päts, nagu rajas sinna väikese linnavolikogu valimisstaabi ja siis asi hakkas kõik Vildet häirima, et tööd nagu enam ei tehtud, kogu töö langes Vilde kaela, Vilde kirjutas pätsi eest ka juhtkirjad. Et see osa teatajast ma ei tea, kui palju seda on uuritud või ei ole, aga igal juhul see oli juba Vilde otsustuseesti keele kasuks, sest vahepeal oli olnud periood, kus ta kaldus juba saksa kirjanikuks, saksa näitlejaks ja see oli just seoses tema läbikukkumisega 1887. Kui ta ja oli siis tulnud, siis Tartus oli ta olnud August Viira teatritrupis mänginud Kaasani Eno Veeva etenduses mänginud kaasa vene tigu linna kaupmehes. Mis oli siis Veneetsia kaupmees, šeik spiri, lavastus ja Vilde mängis seal tooniot, nii et, et tal oli rolle ja ta nägi ära, et see eesti teater ilmselt on ikka väga asjaarmastajalik, sellega ei jõuta võib-olla kuhugi. Ja siis ta otsustas kandideerida saksa teatri näitlejaks, kuna ta kukutati seal läbi ja õlas õnneks kõik jah, mis läks halvasti, see oli tegelikult õnneks ja ka see saksakeelse ajalehe juures Revaler Saidung ka selle juures see lühiajaline töötamine, et siis ta ju põgenes sealt ja läks ära Riiga. Et Riias muidugi oli ka saksakeelne ajaleht, aga Riia oli ju ikkagi ju kubermangulinnapealinn, seal oli saksa kultuur nagu veelgi kõrgemal tasemel ja ta ei läinud mitte ka muidugi ainult ajalehe pärast, Alex ju. Riia diaatri pärast. Riias oli kutseline teater, Riias oli võimas teatrihoone, mida siis Eestis ju ei olnud. Aga ta jätkas ka seal, ta suhtles seal ju saksastunud lätlastega. Rudolf Plaumanis läti proosakirjanduse suurimaid uuendajaid, oli Vilde kolleeg, avaldas talle mõju väga, aga suheldi saksa keeles. Aga teemad, millest kõneldi, oli muidugi läti talupoeg ja eesti talupoeg ja niisugused maaelu eluteemad, mõlemad nad olid valitsejate pojad ju. Vilde isa oli ka ju mõisavalitseja. Aga jällegi, et kui ei oleks tulnud seda tooni, et siis siis võib-olla Vilde oleks kodumaale kohe tagasi tulnud, aga siis avanes võimalus minna Saksamaale. Ja ehk see oli õhus saada siis Saksa ajakirjanikuks või saksa ajaviitekirjanikuks. Ja ka see ebaõnnestus, sest noortele sõitis järele ju Antonie ema ehk siis Vilde ämm, kes asus nendega ühte ka elama ja ajas abielu sassi ja vaat, just nimelt, ja siis tuli Vilde tagasi Eestisse ja siis pühendas ta ennast tõesti Eesti ajakirjandusele ja ja sealt edasi juba läks see niisugune Eesti ühiskonda ikka sulandumine ja jälle see eesti keele puhtuse eest võitlemine käis Vildel kõikides Eesti lehtedes töötades eriti Postimehes ja eriti just selles Eesti Postimehes, kus Vildel on mitu korda nimetanud ennast ei tea, mis nimedega, et mis kõiki töid tema pidi kõiki TEMA toimetuse töötajana. Et kuivõrd vigased olid veerud, mis tulid ja pidi nagu andma viimast lihvi. Ja kes see siis oli, see oli muidugi Vilde, et, et selles suhtes ka, et Eesti keel muutus talu järjest ladusamalt, tema tõlkis saksakeelsest ajakirjandusest kogu välispanoraami ja pani selle eesti keelde. Ja ta oli kiire, ta jõudis ühe tööpäeva jooksul niivõrd palju, et meie tänapäeva ajakirjanikul on tänapäeval muidugi arvuti ees, aga, aga seda kõike niimoodi füüsiliselt teha ja, ja tõlkida ja toimetada ja veergusid, mis lõhnavad tina, trüki järele, neid siis veel kriipseldada. See on kujuteldamatu ja minna koju ja hakata veel kirjutama romaani. Et, et selles suhtes, kes palju teeb, see palju jõuab, aga, aga Vildel oli see kuidagi sees. See niisugune mingi eriline hoog. Et ta kõiki asju tegi ju ju väga suure hooga. Aga jah, see eesti keele juurde jõudmine, sest taju alustas, et väga julgelt, kui ta läks tööle 1883 virulasse, siis esimene tema arvustus oli ju eesti keele arvustus sellepärast Riias ilmunud ajalehes kündja oli välja antud siis eesti keele õpik ja seda hirmsasti reklaamiti, taheti, et kõik hakkaksid seda kündja keele õpetust järgima, aga Vilde avastas, et see oli vigu täis ja ei kõlvanud mitte kuhugi. Ja kui lõpuks luges, et Eesti Kirjameeste töid hakatakse trükkima no peaaegu tasuta, kes siis seda härra Nebokati eesti keele õpikut järgivad, siis ta vihastas ja kirjutas siis, mis ta arvab sellest Isamaa kalendrist? 1885, kus seda vale ja väärõpetust levitati. Nii et see, see oli siiski jah, niisugune väga tugev etteaste. Samas ta ütlen veelkord, ta valdas ise eesti keelt, Vilde muuseumis on hoiul näidendi pisuhänd saksakeelne käsikiri. Et oleks vaja ära mõista Ta ta, kas see on kirjutatud saksa keeles või see on tõlke mustand? Igal juhul on ka kava saksa keeles on võimalik, et pisuhänd on algselt kirjutatud saksa keeles, seda keegi ei tea, aga niisugune saksakeelne käsikiri seal on koos mahatõmbamist ja, ja, ja kõigi niisuguste märkustega. Et seda oleks väga-väga huvitav jah, muidugi uurida. Vilde arendas pidevalt oma eesti keelt, kui ta sai teadlikuks sellest, et eesti keel on ikkagi tema tee. Ja seda kasutas tegelikult mõnes mõttes võib öelda, kasutas ära Johannes Aavik ja üks olulisemaid keele uuendajaid. Jah, just just nimelt. Et Aavik ja Vilde olid nagu Aavik jällegi on pihtinud oma väga heale tuttavale Helmi Rajamaale Helmi rajama paguluse sirvilaudu, teises osas on siis kohtumistest Aavikuga päris mitmeid sissekandeid. Ja üks neist oli siis sellest, kuidas Aavik ütles, et, et temast poleks iial saanud eesti keelega tegelejad, kui ta ei oleks hakanud soome keelega tegelema, tihtilugu juhatab mingi võõras keel sind emakeele uurimisele, et nii olevat juhtunud ka Aavikuga, aga no vot, Vildet juhatas see saksa keel eesti keele juurde ja muidugi selliseks mässumeelseks ja väga väga kiindunud niisuguseks eesti keeles õiguslaseks võiks lausa öelda, aga Aavik püüdis rakendada muidugi oma uute sõnade, selliseid kogumeid, mida ta siis välja mõtles ja mida ta soovis, et neid hakatakse kasutama. Et siis ta muidugi leidis, et, et väga hea oleks, kui keegi väga populaarne kirjanik neid tarvitaks. Ka see ei läinud sugugi kergelt. Vilde muidugi jälgis seda Aaviku keelt ja ta jälgis paguluses viibides väga usinasti kõike seda, mis toimus Eestis, nii et ta elas tegelikult paguluses sellist Eesti elu edasi. Ja küsimus oli selles, et ega Vilde oli kriitik ikkagi oma loomult ja tema ei olnud sugugi kõigega nõus, mida Aavik ütles. Nii et kui ta võttis ette ja oma kogutud teoste eessõnas 1920.-te esimese köite eessõnas kirjutas, et tema parandused piirduvad muidugi stiiliga uute sõnade lisamisega ja stiililiste vääratuste parandustega, siis ta teatas, et ta ei näe vajadust Väärtusliku kunstliku surrogaadi vastu vahetada oma emakeele, karakterliku omapärasust mis on omandatud pika ajaloolise arenemiskäigu mõjutusel. Et ma ei näe vajadust moonutada eesti põlist kirjakeelt, mille olemuseks õigusega nii tõsine auline Sonoorne, Tallinna maa murre, tema loomusele võõraste grammatiliste ollustega, mis teda veidra naerule kõditama nätskusega täidavad. Vaat niisugune tiraad oli sinna ette kirjutatud ja ta arvas, et see on ikkagi niisugune keeleuuenduslik, akro paatlus. Et see oli vaimse küpsematuse tunnus, ütles Vilde ja edevus. Ja ta pidas seda mööduvaks nähtuseks. Ja kui Aavik seda luges, siis loomulikult ta jahmatas. Aga ega siis oma tehtud töö eest tuleb ju alati võidelda. Ja iga Aavik ja Aavik asus kohe pärast Vilde kogutud teoste, mis oli siis nagu keeleuuendus jälgiv ikkagi Vilde ühest silmanurgast ikka vaatas neid uuendussõnu. Ta asus neid arvustama ja kirjutas ajakirjas Eesti kirjandus 1924, number kuus väga pika arvustuse kahele esimesele kogutud teose osale. Ja tõi seal välja kõik Vilde head ja vead. Aga samas ta innustas Vildet ja hakkas Vildega kirju vahetama juba paguluses ja Vilde suhtus temasse väga paklikult ja ta isegi nägi Aavikus enda kaitsjat, kui tal tulid Eesti Kirjanduse seltsiga pahandused siis ega jah ja avalikud kirjade kirjutamised ja kõik, et Aavik ju kaitses Vildet ja Aavik oli ka see, kes ütles dublasele. Vildele oled sa küll liiga teinud, kui ilmus Tuglase essee Eduard Vilde ja Ernst Särgava, see oli siis 1909 Noor-Eesti albumis. Pärast seda astus siis Aavik ikkagi Vilde kaitseks välja ja Vilde muidugi oma niisugusi keeleuuenduslikke kriitikaid. Et eks ta neid siis arutas, võib-olla nii palju, kui see oli võimalik oma kirjavahetustes, aga tal oli alati oma arvamus ja ta ei võtnud sugugi kõiki sõnu niimoodi automaatselt üle. Ja hommikul on ka väga tore see kriitika artikkel, mis ta kirjutab, et vaheldan suisa vihane temani, palju häid asju soovitab ja teine ei tule talle vastu. Aga see, see kõik oli jah, selline ikkagi niisugune, kuidas seda öelda, et nagu kombiti, et mis sobib ja mis ei sobi. Aavikul oli väga hea. Selline arusaam ja selline keele mõttes või ma ei oskagi täpselt sõnastada, tema tajus keelt kui elavat organismi, mis läheb ja mis ei lähe. Et ei saanud ka tema sõnul ju külge pookida kõiki asju, mis, mida, mida rahvas vastu ei võta. Aga Vildel oli samuti see, see niisugune suhtumine keeles kes on lugenud jah, võib-olla Vilde artikleid ja tema oma eluloolisi siin selliseid avaldusi teoste eessõnas, siis see saab aru, et kui olla paguluses üksinda kirjanikuna, kus sul õieti ei olegi kellegagi suhelda omas keeles peale oma abikaasa, kellega ka vaid nappe niisugusi repliike võib olla. Töötäie niisuguse pingega oma tööd tehes vahetatakse. Et sisse Vilde kaaslane oligi see eesti keel, taju otsis, viidemann oli tal kaasas ükskõik kus kohas, ta viibis Wiedemanni sõnastikust, ta otsis välja sõrmega järge ajades vajalikke sõnu. Ta ütles, et ta ei taha, et vanad sõnad ära unustatakse kogu selles uute tegemise tuhinas. Ja eks ta neid mõtles ka ise just eriti onumatu poeediks. Teisisõnu. No neid kohtab Vilde võrratutes kirjeldustes minu meelest tol ajal ei olnudki ühtegi nii värvikate ja nii selliste mõjusate kirjelduste hulgaga, kirjaniku kui Vilde, Vilde kirjeldusse on jälle läbi uurimata tema looduskirjeldus, sest tal oli ka loodustegelane loodus oli tema teostes see, kes ka osales. Ja muidugi ta mängis keelega, vot see oli väga hea, et ei kirjutanud niisugust Kuniva ajalehe keeltega ajanud oma mõtet vaid vaid Talle meeldis mängida ja ta oskas alati midagi naljakat kuskile lisada, et ükskõik, kui tõsine see jutt oli, et alati võib leida mõne Vilde muige, kas siis ridade vahelt või siis lausa ridadesse sisse kirjutades. Aga kas on teada ka mõned konkreetsed Aaviku väljamõeldud sõnad, mis on tänu Vildele kasutusse läinud ja kindlasti on, et üks oli ju see kuulus naud pida, mida meiegi kõik tarvitame, täna julm, vaat see on huvitav, et sõna julm tuli siis see mille üle Mavic rõõmustas, et Vilde viis selle oma teostesse sisse ka sõna suhe. Ja isegi sellised need lõpulised nagu nimeomane ja tavapärane. Ja muidugi see see u rehvleksiivse eelistub, no seda kasutada alati võib-olla liiga palju tänapäeval on, on see leidnud siiski niisuguse mõistliku tasakaalu, aga Aavik jah, taunis näiteks Vilde saksapärasusi väga, et seal Vildel oli näiteks sammus põik uulitsa sisse, et milleks sisse peaks olema või et olen sattunud võlgade sisse. Kõik sellised sellised väljendid, kus siis Vildele avaldusse muidugi see saksa keel ka sõnade järjekorras, no see saksakeelne sõnade järjekord, et eks see kipub ka tänapäeva kirjutajatel sisse tulema ja sellega ollakse hädas ikkagi. Aga Vilde võttis neist asjadest õppust ja muidugi eriti hea oli, kui tema töid asus parandama Johannes Voldemar Veski, et festivali nagu ühtaegu korrektori ja keeletoimetaja rollis ja Veski leidis ka ikkagi veel veel uusi niisuguseid võimalusi, mida siis Vilde võiks siis rakendada ja parandas ära kõik Vilde vead. Aga ikkagi Aavik ütles, et Vilde on nagu selline kirjanik, kes teeb kõige vähem vigu ja Vilde keel ei ole kunstlik. Kunstlikust heitis Aavik ette väga Tuglasele ja huvitaval kombel ei meeldinud Aavikule ju ka Tammsaare keel see Tammsaare lause, mis nagu niisugune keris ümber ühe mõtte ja mida meie peame tegelikult väga huvitavaks, filosoofiliseks ja ilusaks. Vaat see Aavikule ei meeldinud, Aavikule meeldis, et Vilde oli ladus et Vilde nagu tõesti kuidagi laevukesega sõitis oma oma eesti keeles ja ta suutis just nimelt haaravalt ennast ennast siis väljendada ja et, et Vilde eesti keel oli tema meelest nagu võrreldes teistega kõige parem ja isegi Juhan Liivikeeld Te ei pidanud Aavik heaks. Aga Vilde suhtes jah, kuigi Vilde teda armetult oma kogutud teoste esimese köite eessõnas maa tegi seisis jah, järelikult ei lugenud, et see oli niisugune. Kuidas seda öelda, aeg oli selline, et kus nagu ei kantud üksteisele viha ega ei võetud seda nagu mingisuguse tohutu solvangu objektiks, vaid ikkagi aeti asja edasi. Muidugi oldi kirglikud, kogu see keelevõitlus oli ka ju niisugune kirgede möll, ma ütleks, üldse soli intensiivsem oli kogu tolle aja keele- ja kirjanduselu. Et see praegu nagu võib-olla selle tõttu, et nii palju on neid meediakanaleid ja kõik, et see, see praegu väheneb. Eduard Vildest rääkis kirjandusteadlane Liivia viital ja nädala pärast, kui me oleme vahepeal kõik mõne Vilde teose tema sünnipäeval neljandal märtsil kätte võtnud. Nädala pärast pühapäeval räägib Liivia Viitor Vilde keelest veel mäeküla piimamehest kindlasti, aga juttu tuleb siis ka sellest, kas Eduard Vilde on kirjutanud eesti kirjanduse esimese sadistlikust stseeni või siiski mitte. Kõige kuulsam mäng sõnadega Eduard Vilde Kaarel karmi kehastuses lõpetab saate. See on katkend kuuldemängust uuel teel, milles kirjanik Eduard Vilde tutvustab oma uut luuletust. Tokerjad. Vinetuse Buicamuses Sõõrukoonutuste peitel vaarduvad vilguvad tarduvad au. Ja lõhnad tunnen kollast ja soodavat. Mäeke turjast kurgust. Tai ilmnedes Impad. Ja siinedaid raat, meid, õhtuses uus nõid, kuulan jumaluse partele silmuraltziigivamad ning kiirvaat. Ele kaldunud kurnade taevani Õhvatud häirid ürgilma hääli. Seega vana mustavana pikibeeringite põrmu lävimeelsel vilinal laiklevat toitlevad aralt. Nii uniselt. Jumala eest ei ole vannetumat, mõrtsukalisemat, Es sarvi ega tokerjad. Olles sugusikudele alandavama Loogamus, kaeva muljunud, kuid tasakaalu tee suurima võimuhõngu igaveses nõrdsust tahaks matta kõik ja imeda. Nii jää oleks matta kõik ja siidimeelsel imeda. Ta Göriat hääbuvad torkeriat puvalt takeriat Loituvad daater jätkaituvad toot, Göriad, vaar ruvad. Esines Kaarel Karm, Eduard Vilde na 1953. aasta kuuldemängus Vilde muuseumis Kadriorus tähistatakse sõnameistri sünniaastapäeva mitme põneva üritusega. Võimalus on tutvuda Vilde muuseumiga, maailmarändur Tiit Pruuli juhtimisel. Pruulid Vildet seob teadupärast suur kirg reisimise vastu. Milline on Vilde kodu ja lugu, kui seda jutustavad Juur ja Kivirähk ja mis juhtub, kui muuseumi giidideks saavad armastatud klounid Piip ja Tuut. Ja veel palju põnevat juhtub Vilde muuseumis Kadriorus lähemalt, mis täpselt toimub, saate teada muuseumi kodulehelt. Keelesaate toimetaja on Piret Kriivan. Kohtumiseni uues keelesaates Eduard Vildest ja tema meisterlikkust eesti keelest nädala pärast. Kõike head.